Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

Project Hail Mary

(romaan aastast 2021)

  • Stalker
  • 🏆 Stalker 2022
Hinne
Hindajaid
4
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.571
Arvustused (7)

Ärkab keegi kuskil ja alustuseks ei jaga ööd-ega-mütsi, kes ta on, kus ta on, miks ta on jne. Ta on veidras labori-laadses ruumis, kus robotkäed tema eest hoolitsevad, kaaslasteks kaks mumifitseerunud laipa ja kõik näeb vägisi sedamoodi välja, et ta on osaline eksperimendis, mis on õõvastavalt valesti läinud. Tasapisi tuleb mälu tagasi ja selgub, et tegelane on keegi dr Rayland Grace ja ta on kosmoselaeval, mis on äsja jõudnud Tau Ceti süsteemi. Ja et tema ülesanne on päästa inimkond väljasuremisest. 

Pealkirja tõlge on kindlasti tulevikus tõlkijatele paras pähkel. Mu meelest ei annaks nt "Projekt Ave Maria" sugugi edasi seda meeleheitlikku, viimase lootuse külge klammerdumise tunnetust. Miks mitte nt "Projekt Viimane Õlekõrs" :) Igatahes on see sureva Maa viimane lootus.

Tahtmata väga sisu reeta, ütlen siiski, et mitut moodi on mängus tähtedevaheline elu (see selgub tegelikult juba esimestes peatükkides, nii et väga kellegi lugemisrõõmu ei riku) ja nagu Weiri puhul varasematest raamatutest tuttav, siis tegemist on küllaltki detailirohke, pigem sellise tehno-thrilleri-laadse, lähitulevikku käsitleva seikuslooga. See, mis inimkonda ähvardab ei ole siis ei "tuleb suur asteroid" ega "tulnukad ründavad, sest meil on palju vett [või-mis-iganes-ressurssi]" ega "džunglist/igikeltsast/Pahast Valitsuse Laborist või terroristide käest välja ilmunud viirus". Mingis mõttes on tegemist looduskatastroofi, mingis mõttes justkui evolutsiooni keskmise sõrme näitamisega. Ja paradoksaalsel kombel on probleemi juurikas peidus ka võimalused selle lahendamiseks.

Paralleelselt käsilolevate probleemide lahendamisega, avaneb tagasivaadetena ka loo taust ning on võimalik dr Grace'i paremini tundma õppida. Peategelased ei sammu uljalt võidult võidule, vaid tuleb ette tagasilööke, kuid lõpuks pressitakse end siiski kõigest läbi. Ma ei ütleks, et lõpp on just päris klassikaliselt õnnelik, kuid huvitav kindlasti.
Hindeks "4", sest päris sellist tugevat head taset ei ületa. Eks ilmselt ikka see probleem ka, et "Marslase" mõõdupuu on ees ja kui ootaks midagi üllatavat, siis justkui jääb natuke puudu. Samas võrreldes "Artemise" probleemide nö väiksusega, siis mastaabivähesuse üle siin kurta ei saa. Ja samas on suur osa romaanist koondunud väga väikesesse punkti: tilluke kosmoselaev ja paar tegelast.

Teksti loeti inglise keeles

Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll.
Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga. Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda. Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse". Täiesti kindel "viis".  
 
P.S. 2021. aasta detsembris selgus, et Goodreadsis valiti "Project Hail Mary" aasta parimaks fantastikaraamatuks 92 831 häälega (ehk kolmandikuga, kuivõrd hääletajaid oli üldse 281 584). Ja õigus ka, nagu Agu Sihvka ütleks.
P.P.S. Sellist tehnilist fantastikat tuleb täpselt tõlkida, ja hea oleks, kui tõlkija ka aru saaks, mida ta tõlgib. Vahel ei ole saanud, mis pani mind tõlkearvustust kirjutama: http://algernon.ee/node/1218
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Andy Weir on eelkõige tuntud oma ootamatult maailmakuulsaks saanud esikromaani "Marslane" poolest, kus õnnetuse tõttu üksinda Marsile jäänud kosmonaut peab püüdma seal ellu jääda. Samanimeline ja üsna raamatutruu filmiversioon, kus peaosas on Matt Damon, aitas autori tuntusele kindlasti veelgi kaasa.
 
Weiri kolmas romaan "Ave Maria" on "Marslasega" üllatavalt sarnane, kuigi sisu poolest võivad nad erinevad tunduda. Peamise erinevusena on uue loo mastaabid hoopis teistsugused, neid on laiendatud igas mõttes tohututes mõõtmetes. See on lihtne ja paljukasutatud võte, aga siin täiesti arvestatava elegantsiga teostatud.
 
Loo alguses avastab ilma mälestusteta ärkav peategelane, et ta on suletud väiksesse ruumi. Nagu ilmneb, siis on see ruum kosmoselaev, kuhu ta on pärast meeskonnakaaslaste surma üksinda jäänud. Veel hullem, selle kosmosereisi siht on kaugemal kui inimesed üldse kunagi ette kujutanud. Lõpuks pole reisi eesmärgina kaalul midagi vähemat kui kogu inimkonna ellujäämine.
 
Järgnev lugu hargneb lahti kahel viisil. Esiteks tuleb peategelasel erinevate katsete abil välja selgitada, kus ta on ja mis toimub. Selle käigus hakkab ta mälu ka kildhaaval taastuma. Teine ja palju keerulisem pool on selle ülesande lahendamine, milleks tema kosmoselaev üldse teele saadeti, kuid ka see toimub samasugusel katse-eksituse meetodil.
 
Selline kirjeldus võib tunduda keerukas, kuid lugu on tegelikult esitatud väga hästi ja kergesti mõistetavalt. Reaalteaduste osa tekstis on küll päris kõrge, kuid enamus sellest on täiesti adutav ka vastavate ainete keskkoolitaseme õppematerjali põhjal. Samuti ei ole enamus katsetest keerulisemad kui tuntud teaduse populariseerimise telesaate "Rakett 69" ülesanded.
 
Mingis mõttes on Andy Weir nagu ühe kuulsaima ulmekirjaniku Arthur C. Clarke'i vaimne pärija. Kui "Marslane" sarnaneb tooni ja ulatuse poolest Clarke'i romaanile "Kuutolmu varing", mis räägib Kuu peal transpordilaevaga juhtunud õnnetusest, siis "Ave Maria" omab ühiseid jooni Clarke'i romaaniga "Kohtumine Ramaga", milles inimkond peab uurima tohutus mõõtkavas ja esmapilgul elutut tulnukate kosmoselaeva.
 
Mõlema võrdluspaari puhul tuleb järjest esile kerkivaid ootamatuid olukordi lahendada jooksvate katsetustega. Matemaatikal ja füüsikal põhinevate ülesannete teoreetilise lahendamise kõrval pole mitte vähem oluline lahenduste valmisehitamine, kasutades vaid käeulatuses olevaid materjale. Epoksiit on siin sama tähtis kui kalkulaator.
 
Kui midagi Weiri kirjutamisstiili juures kritiseerida, siis on selleks karakteriloome. Kõige enam avaldub see tagasivaadetes, kus autoril tundub olevat raske oma humoorika jutustamisviisi juures õiget tasakaalu leida. Nii moonduvadki enamik kõrvaltegelasi Maal aset leidvates lugudes rohkem või vähem lihtsakoelisteks karikatuurideks.
 
Õnneks aimab ilmselt ka autor ise, et karakterite kujundamine on pigem tema nõrkus. See kummitas oluliselt ka tema järjekorras teist ja võib arvata, et seetõttu ka vähem edukat romaani "Artemis". "Ave Maria" loo kandev osa on aga "teadlane-kosmoses" motiiv, misläbi Maal toimuvate stseenide ja tegelaste tagasihoidlikkus pole rohkem kui marginaalne puudus.
 
Eelkõige on see romaan ood mitte ainult reaalteadustele, vaid ka julgusele ja pealehakkamisele ning lisaks ka sõprusele ja koostööle. Abi ja toetus võivad siin tulla täiesti ootamatutest kohtadest ja heateod saavad kuhjaga tasutud. See säravalt rõõmus ja ka kõige hullemate väljavaadete kiuste optimistlik teos teenis hiljuti ära Eesti ulmeühingu aastaauhinna Stalker – ja seda täiesti teenitult.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt, väga hea raamat.
 
 Kui iriseda, siis vast kogu loo ülesehituse natukese kunstlikkuse ja ebaloogilisuse üle, mis eriti lõi välja Maal toimuva kirjeldamises. No ja muidugi oli lahendus aimatav ja natuke segas kogu konstruktsiooni kunstlikkus, mis mind ka Marslase juures häiris -- et ma tean, et nüüd-nüüd kohe keerab autor oma peategelasele järgmise käru kokku, mida see siis tublilt lahendama hakkab. No ja see ta Reede oli võib-olla natuke üle võlli karikatuurne... Aga see on maitse asi.
 
Aga noh, sellisena tuleb seda raamatut võtta ja üldiselt on vähe raamatuid, mida ikkagi tunnustavalt noogutades ühe hooga läbi loed. Tugev neli!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kuidagi kummalise mulje jättis see romaan. Stiili kohta ei suuda ma leida paremat sõna kui "unelev". Ja see 6000 aasta tagune tulevik mõjus tõesti kummaliselt 20. sajandi keskpaiga või isegi varasema aja moodi (taaselustunud duellipidamise komme), seda ka arvestades asjaolu, et see tulevikunägemus pärineb 70 aasta tagusest ajast. Kui mõni teine tol ajastul kirjutanud autor vähemalt püüdis kauge tuleviku teemal usutavalt fantaseerida (näiteks Asimov oma televiisorite abil juhitavate kosmoselaevade ja tuumajõul töötavate pesumasinatega), siis Simak vähemalt käesolevas romaanis seda eriti ei üritagi ja ilmselt pole see ta jaoks ka eriti oluline.
Ülalmainitud asjaolud pole tegelikult mõeldud etteheidetena ja kirjanduslikus mõttes (kasvõi need Wyomingi osariigi, mis on ka tänapäeval väga hõredalt asustatud, looduse kirjeldused) on "Mängud ajas" üsna tugev romaan - võrreldes kasvõi samast ajast pärinevate Asimovi ning Heinleini suhteliselt kuivade tekstidega. Kokkuvõttes tundub miinusega "4" minu poolt käesolevale romaanile õiglase hindena.   
Teksti loeti eesti keeles

"Ave Maria" (huvitav, et eestikeelse tõlke pealkirjast on sõna "projekt" välja jäetud") on kõvasti fantaasiarikkam kui autori kaks eelmist romaani - mängus on tulnukad, suur osa tegevusest leiab aset väljaspool Päikesesüsteemi ja ka maavälise elu otsijate poolt üldiselt tunnustatud "Kuldkihara tsooni" teooriale heidetakse siin kahtlus nii minategelasest teadlase poolt loodud hüpoteeside kui ka sündmustiku arengute läbi. Muus osas nagu Weir ikka - kosmos, palju füüsikat, matemaatikat ja tehnoloogiat ning eluohtlike situatsioonide lahendamist vastavate oskuste läbi. Sarnaselt eelarvustajatele ei tahakski romaani kohta ülemäära palju paljastada, et mitte tulevaste lugejate lugemisrõõmu rikkuda. 
See, kuidas "Ave Marias" globaalsel tasandil maailmalõpuohuks valmistuti, meenutas natuke Liu Cixini tuntud romaanitriloogiat. Sündmustiku edasiandmine mittelineaarses vormis oli autori poolt tegelikult õnnestunud võte, kuna vastasel juhul võinuks lugeja mitmesajaleheküljelisest valmistumisest kosmoselennuks ära tüdineda. Ja omamoodi on kummaline, kui kiiresti teaduslikus fantastikas tehtud tulevikuprognoosid vananevad - romaanis kirjeldatud Ameerika-Vene-Hiina sõbralik kosmosekoostöö ning Roskosmose oluline roll maailma päästmisel tunduvad juba aasta pärast selle ilmumist üsna vähetõenäoliste tulevikuperspektiividena.
"Ave Maria" meeldis mulle natuke rohkem kui "Marslane" ja "Artemis", ent hindeks jääb siiski "4" - midagi jääb mu jaoks nagu maksimumhindest puudu, võib-olla võinuks romaan veidi lühem ja kontsentreerituma sündmustikuga olla. 
Teksti loeti eesti keeles

Oma lugemuse põhjal võin (natuke üldistatult ja mõningate eranditega) nentida, et Zelaznyl tulid mütoloogiliste elementidega ja suuremal või vähemal määral fantasy žanrisse liigituvad tekstid välja paremini kui žanripuhas teaduslik fantastika. Seda seisukohta kipub kinnitama ka käesolev, viimatimainitud kategooriasse kuuluv romaan. Kui Toomas Aasa arvustuses on kritiseeritud romaani lõpuosa, siis minu meelest hakkas igavavõitu tekst just lõpupoole paremaks kiskuma - tulid mängu vähemalt üks huvitavalt kujutatud tulnukas, rohkem huumorit ja ka mõned poeetilised võõrmaailma-kirjeldused. Väga seda romaani kiruda ka ei tahaks ja ehk on õigus Liisal, et mitmekordne lugemine jätab sellest parema mulje - seega hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Loo inspiratsiooniallikaks on Italo Calvino romaan "Nähtamatud linnad", mida ma ise lugenud pole, ent milles on kuuldavasti juttu Marco Polost, kes pajatab Hubilai-khaanile väljamõeldud linnadest. Belialsi loo tegevus toimub kauges kosmilises tulevikus ja Hubilai asemel on siin kosmiline valitseja Primarh, kellele minategelane pajatab väljamõeldud maailmadest (planeetidest)...
"Häilitud puuga" on Belials teinud seda, mida ta eesti ulmekirjanikest ehk kõige paremini oskab - pannud kirja äärmiselt poeetilisi ning sugestiivseid kirjeldusi sisaldava teksti, "poeemi proosas", mis meenutab mõningaid ta ammuseid töid nagu "Helesiniste Liivade laulu". Minu meelest on "Häilitud puu" kogumiku "Surnud mehe käsi" uutest lugudest parim. 
Teksti loeti eesti keeles

Süngelt poeetilistes toonides kosmosesõja lugu, mis on autori sõnul inspireeritud "ühest venekeesest luuletusest". Sarnaselt looga "Või tõstes relvad ..." tekkisid ka "Maailmalõpuvalgust" lugedes paralleelid autori poolt eesti keelde tõlgitud tulevikusõja-teemaliste Vene ulmelugudega. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on järjega Joel Jansi loole "Langtoni maailm". Ehkki viimase pealkiri tuli mulle tuttav ette, avastasin üllatusega, et ma polegi seda lugenud, mistõttu Belialsi lühikesest saatesõnast ja Jansi loo sisukokkuvõttest oli mulle üsnagi palju kasu.
Lugusid uurimisbaasist võõrplaneedil ja baasi mehitava teadlastest ning muudest isikutest koosneva kollektiivi kokkupuutest kohaliku mõistusliku eluvormiga on ulmes kirjutatud vist lõputult. Käesolev panus sellesse lõputusse teemasse pole iseenesest sugugi paha.
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus toimuvas sõjas ründavad kaevikus asuvaid Eesti sõdureid venelaste asemel igasugused mütoloogilised peletised. Rühm valdavalt intellektuaalsema taustaga mobiliseerituid peab kaevikus filosoofilist vaidlust, et mis siis õieti toimub ja mis on õieti reaalsus...
Üsna keeruline ja filosoofiaalastest vihjetest tiine tekst, ehkki madinat on siin ka. Huvi filosoofia vastu tuli autori puhul ausaltöeldes paraja üllatusena, sest ühestki ta varasemast tekstist ma seda eriti ei mäleta.
Teksti loeti eesti keeles

Düstoopiline lugu surematutest tulevikusõduritest, mille masendav-närune õhustik koos sõjateemaga meenutab natuke Belialsi koostatud uuema vene ulme antoloogiates esinevaid tekste (võimalikud inspiratsiooniallikad?).
Eriti ei meeldinud. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu mainisin "Aekadioni pärandi" arvustuses, on Moorcocki "Elricu"-tsükkel autorit ilmselt oluliselt mõjutanud, ent nii ta stiil kui ka maailm on teistsugused. Maailmade peamiseks erinevuseks on vast asjaolu, et erinevalt Moorcocki Melnibonest pole Kalmsteni Aekadion üks riik fiktiivses maailmas, vaid omaette paralleelmaailm, mida multiversumi teiste osadega ühendavad portaalid. Kohati oleks see multiversum justkui mingi muistsetest müütidest pärit koht, siis aga tulevad mängu aurupungilikud elemendid ("Aekadioni pärandit" lugedes meenus kuskilt loetud vaimukus, et absoluutselt igas paralleelmaailmas peavad eksisteerima tsepeliinid) või siis pigem moodsale ühiskonnale viitavad kladedega ametnikud. Rääkimata sigarettidest ja päikeseprillidest - ning ka Liisa Berezkini mustvalgetest illustratsioonidest peegeldub vaheldumisi pigem 19. sajandile omane ja sügavalt muistne õhustik.
Aekadioni nimi kõlab vanakreekalikult ja nagu ka Raul Sulbi on kogumiku järelsõnas maininud, meenutab kirjeldatud maailma elanike ellusuhtumine natuke muistse Kreeka müüte. Südamesse paigutatud kivid annavad aekadionlastele üleloomulikud füüsilised võimed ja pika eluea, millega kaasneb ülbe suhtumine teiste maailmade elanikesse. Samas tundub vähemalt loo peategelaste põhjal, et peamiselt füüsiliste parameetritega need eelised piirduvadki - pehmelt öeldes manipulatiivne ja kahepalgeline käitumine ning ainult hedonismile keskenduvad ajaviitevormid näitavad end kõrgemaks tõuks pidavaid aekadionlasi liigagi inimlikena. Ega tekita ka ükski lugude tegelastest erilist sümpaatiat - ka Kaaren, kelle traagiline elukäik justkui kaastunnet tekitama peaks, on tegelikult üsna ebameeldiva mõttemaailma ja käitumisega isik.
Natuke võib ehk nõustuda Andri arvustusega selles osas, et kogumik mõjub justkui visandlikult ja luudel on veidi vähe liha peal. Hinnangu osas pean nentima sama, mida paljude Kalmsten tekstide puhul (suurepärane lühiromaan "Raske vihm" siinkohal erandiks) - korralikud neljaväärilised tekstid, mis ei suuda mind päris nii palju vaimustada või kõnetada, et neile maksimumhinnet anda. Iseenesest on käesolev kogumik Eesti ulmemaastikul siiski tubli saavutus. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimane lugu nii sõna otseses mõttes kui ka tegevustiku lineaarsust silmas pidades... ehk lugu sellest, mis Kaarnast lõpuks edasi sai. Midagi olulist välja lobisemata on sellest loost üsna raske pikemalt rääkida. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku teise teksti sündmustik käivitub veidi enne Aekadioni hukku ja lugejale tutvustatakse detailsemalt sündmusi, mis viisid "Aekadioni pärandis" kirjeldatuni, avades ka laiemalt tegevusmaailma ning toimunu uusi tahke. 
Lühiromaani sündmustik käivitus natuke liiga venivalt ja aeglaselt, ent lõpp (ehkki lugejale suuresti ette teada) mõjus päris võimsalt. 
Teksti loeti eesti keeles

"Kaarnalaulu" avaloos avab autor omapärast aurupungilikku fantaasiamaailma, kus hävinud Aekadioni tsivilisatsiooni viimased esindajad inimeste maailmas ellu jääda proovivad. See põhiline süžeeliin näib olevat tugevalt inspireeritud Moorcocki "Elricu"-tsüklist, ent nii Kalmsteni stiil kui ka loodud maailm on hoopis teistsugused - lisaks maagiale eksisteerivad siin ka rongid ja tsepeliinid ning koguni päikeseprillid (sigarettidest rääkimata). Loo sündmustiku käivitab Aekadioni põgenikust naissõdalase Gaili ehk Kaarna ootamatu taaskohtumine Haldemariga, kes oli kord Aekadionist põgenemise järel talle algul kasuisa ja siis armsama eest - kuni saatuslikud sündmused nende vahele vihkamise tekitasid...
Pean tunnistama, et lühijuttude arvustamine on mu jaoks pahatihti üks üsna keeruline ja tüütu tegevus ning lühilugudest pikalt rääkimise ja nende analüüsimise oskust pole ma kunagi täielikult omandada suutnud. Käesoleva loo kohta võiks vast veel öelda, et päris õnnestunud sissejuhatus ja huvitekitaja Aekadioni maailma vastu. 
Teksti loeti eesti keeles

Veiko Belials on Arvi Nikkarevi kõrval praegu üks kahest Eesti vene keelest tõlgitud ulmeantoloogiate koostajast. Mulle on Belialsi antoloogiatest seni enim meeldinud esimene, Strugatskite loomingut ja selle pastišše sisaldav "Keskpäeva varjud". Kui esimestes antoloogiates domineeris pigem nõukogulik optimism, siis viiendas antoloogias "Raevu päevad 2" jõudis Putini ajastu vene ulme düstoopiline ja lootusetu äng juba täiesti üle pea kasvada. 
Käesolev, kuues Belialsi antoloogia, teeb võrreldes "Raevu päevadega" ängi osas kerge sammu tagasi. Nagu pealkirjastki arvata võib, on antoloogia keskendunud ennekõike militaarulmele ja koostaja on jaganud selle kaheks osaks: esimene pool alapealkirjaga "Kaitsjad" sisaldab seitset lugu võitlusest kosmiliste sissetungijatega ja teine pool "Viimase sõja viimane sõdur" keskendub pigem apokalüptiliste tagajärgedega relvakonfliktidele. Mulle isiklikult meeldis antoloogia esimene pool kõvasti rohkem (esimeses pooles sisaldus ka mu lemmiklugu, Zoritši lühiromaan "Kirved ja lootosed"). Teises pooles hakkas teisele "Raevu päevade" antoloogiale omane äng taaskord veidi välja lööma (täpsemalt Gelprini ja Terina lugudes). 
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides lugu kosmosesõja järgsest laastatud Maast ja golemiteks kutsutud tehissõduritest, keda sõjajärgses ühiskonnas vihatakse...
Kohati päris süngelt poeetiline lugu, ent mitte nii hea, et sellele "3-st" kõrgemat hinnet anda. Moodsate Vene ulmeautorite komme kirjeldada tulevikku nii lohututes toonides, et üldine õhustik meenutab pigem Stalini-aegset Nõukogude Liitu kui meie tänapäeva, mõjub ausaltöeldes üsna hämmastavalt (see mulje tugineb nii Belialsi koostatud antoloogiatele kui ka mõnedele Skarabeuse tõlkeraamatutele, aga eelkõige esimestele).
Teksti loeti eesti keeles

Alkohoolikust kosmosepiloot rammib tongis peaga oma laevaga sajanditevanust mahajäetud militaar-kosmosejaama, mida asustavad vaid omaenda elu elama hakanud robotid, ja jääb sinna lõksu. Järgnevad sündmused kujunevad mehe jaoks tõeliselt hirmutavateks...
Päris korralikult kirjutatud hoogne lugu, mille süžee mõjub üsna situatsioonikomöödialikult, samas on keeruline öelda, kas autor on seda mõelnud koomilise ulmena või mitte. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu viimase sõja viimasest elusolevast 102-aastasest veteranist ja tema elust maailmast isoleeritud tornelamus. Otseselt paha lugu polnud, aga erilist muljet ka ei jätnud - hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Kuidas rakendada robootika esimest seadust militaarrobotitele? Vastus: sõdimine (kaugtulevikus ja kosmoses) ongi ainult robotite pärusmaa, inimesi nad puutuda ei tohi ja sõjategevus peab toimuma asustatud piirkondadest eemal. Inimesed omakorda peavad sõjaväljadelt eemale hoidma - või vähemalt selline on vaikiv kokkulepe...
Loo sisu kohta rohkem rääkida ei tahakski - tegu on üsna ideetiheda ja puänteeritud tekstiga. Suurt vaimustust ei tekitanud, aga üldiselt täiesti lugemiskõlblik.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi lähitulevikus on "pilusilmad" (ehk siis Jaapani, Hiina, mõlema Korea ja Mongoolia koalitsioon) otsustanud Vene Kaug-Ida valdustele käpa peale panna, mille tulemuseks on suur sõda. Loo sisuks on Kamtšatka rindel viibivate Vene sõdurite tegevus... kes pole aga sugugi tavalised sõdurid, vaid surnuist ellu äratatud ja küborgideks muudetud. Loo keskmes ongi suuresti "elavate surnute" hingevaevad oma "ebaloomuliku" eksistentsi ja eelkõige selle pärast, et uued, tehislikud kehad ei lase neil seksiga tegelda...
"Peaaegu nagu inimestel" pole ilmselt otseselt halb lugu (mistõttu "kolmest" madalamat hinnet panna ei tahaks), aga üldiselt jätavad igasugused "kaotatud inimsusest" rääkivad lood mind sügavalt külmaks ja hindes peegeldub ka lugemiselamus. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu tulnukate rünnaku eest põgenevas kosmoselaevas hukkunud neurotehnikust, kelle teadvus asub mõtte jõul juhitava sipelgakujulise roboti sisse ja kes püüab seeläbi veel surmajärgselt teisi laevalviibijaid päästa. Täitsa kõlbas lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kui kosmiline inimkond satub sõjas toilangideks kutsutud reptiilse tulnukrassiga ootamatult kaotusseisu, saadetakse toilangide koduplaneedile alistumisläbirääkimisi pidama lühiromaani minategelane, vanemleitnandiks degradeeritud sõjaväelane Iskander Effendišahh koos veel kahe sõjaväelasega. Sihtkohta jõudes hakkavad aset leidma veidrad sündmused ja ühel hetkel selguvad seosed toimuva ning kunagiste sündmuste vahel, mis Effendišahhi degradeerimiseni viisid...
"Kirved ja lootosed" on huvitav lühiromaan. Lugedes jääb sellest suuresti mulje kui tugeva loodusteadusliku taustaga militaarulmest - autorid (pseudonüümi taga peitub tegelikult kirjanike paar) omavad üheaegselt nii matemaatika- kui ka filosoofiaharidust ja mõisteid nagu "mittelineaarne ruum" või "gravikonverterid" puistatakse vähemalt minusuguse humanitaari jaoks muljetavaldavas koguses. Ja kui oled juba harjunud mõttega, et eks see üks teaduslik-tehnilise taustaga põnev kosmoseseiklus on, keerab asi otsapidi sotsiaalsesse ulmesse ning lõpplahendus muutub piisavalt komplitseerituks, et tekitab tunde, nagu oleksid lugedes liiga tähelepanematu olnud või oleks ehk mõni nüanss kahe silma vahele jäänud. Teaduslik-tehnilisele küljele lisandub ka kultuurilooline element (toilangide ühiskond ja kombed on päris värvikalt ning põnevalt kirja pandud) ja lõpptulemusena moodustuv tervik on igati hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus toimub kauges tulevikus, kui inimkond on suuresti alistunud Palkajateks kutsutud tulnukatele. Minategelane Jo ja tema elukaaslane Liza on astunud teiste seal Palkajate teenistusse ning nende koduks on saanud tulnukatele kuuluv tehas-kosmoselaev Marrakech. Mingil hetkel hakkab Jole selguma tõde nii tema enda kui ka Marrakechil toimuva kohta tervikuna, mis on märksa õõvastam kui lihtsalt kollaboratsionistlik palgaorjus...
Hinnanguna Horsuni loole võin öelda sama, mis mitmete teiste käesoleva antoloogia (ja üldse Belialsi koostatud-tõlgitud vene ulme antoloogiates sisalduvate) lugude kohta: korralikult teostatud, aga erilist vaimustust äratada ei suutnud. Naljaka detailina torkas silma, et kui Marrakechil teenivatel kollaborantidel on valdavalt inglisepärased nimed, siis Palkajate vastu võitlemist jätkavate vaprate radikaalide kosmoselaevad kannavad nimesid nagu Admiral Ušakov ja Kuban...
Teksti loeti eesti keeles

Kargetes toonides kosmosesõja-lugu, lühike ja taaskord puänteeritud. Millegipärast meenusid kaks asja Eesti ulmes - Kunnase "Gort Ashryni" triloogia ja Kazmenko loo tõlkija ning antologiseerija Belialsi Memphise-maailm. 
Omapärane lugu, aga päris niipalju ei meeldinud, et maksimumhinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Ega palju selle loo kohta rääkida saagi, ilma et midagi olulist välja lobiseks. Ehk võib mainida neidsamu märksõnu, mida ka mitmete teiste antoloogia "Viimase sõja viimane sõdur" lugude kohta - kosmosesõda tulnukatega ja ootamatu puänt. 
Korralikult teostatud, ehkki ei midagi vapustavat. 
Teksti loeti eesti keeles