Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

Artemis

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
3
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (7)

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

"Marslasega" seadis kodanik Weir personaalse lati väääga kõrgele, mistõttu ei maksa temaga kohe pahandama hakata, kui mõni järgmine teos sinnamaani ei küüni.
"Artemise" tegevus toimub samanimelises esimeses (ja ainsas) Kuu linnas ning peategelane (täpsemalt peategelanna) saab kena lisateenistust salakaubaveoga. Mistõttu ta satub peagi mitmesugustesse, enamasti eluohtlikesse sekeldustesse. Ah et kas neist ka terve nahaga välja tuleb? Mida te ise arvate?
Niisiis on tegu korraliku kosmose-bojevikuga, mis on lobedalt loetav, kuigi "Marslase" tasemele definitsiooni kohaselt ei küüni. Veidi, kuigi ainult õige veidi, häiris mind, et Jazzi kuju tagant paistsid Friday ... kõrvad või mingid muud kehaosad, vahet pole. Hinnet see alla ei kisu.
Väga kõrgelt hindan Weiri oskust (ja töötahet) lavakujundus võimalikult usutavaks teha. Tal on üldiselt kõik välja arvutatud, ja kui mõnikord arvutused näitaksid asja võimatust, oskab ta nii kenasti hämada, et üldmulje ikkagi usutav jääb.
Niisiis tuleb "viis", kuigi "Marslase" "viis" on jupp maad jämedam.
Lõpuks: usutavuse kohalt häiris mind üks seik, kuid oma puuduliku keemiahariduse tõttu ma ei tea, kas nii võib või ei või. Nimelt kusagil esimese peatüki lõpus selgitab peategelane rumalale lugejale, et Artemise õhk koosneb ainult hapnikust rõhul 0,2 bar. Ning paar lehekülge edasi süütab üks teine tegelane sigari... Kuivõrd Gusi, Edi ja Rogeri käest seda küsida ei saa, siis loodan, et siin mõni paremate teadmistega arvustaja asjasse valgust toob. Meenutuseks: neil oli 1,2 baari.
Teksti loeti inglise keeles

Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles
x
Andreas Jõesaar
24.01.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Seda kogumikku lugesin hirmkaua, sisuliselt pool suve ja natuke sügist takkaotsa. Miks siis ikkagi nii kaua aega läks? Sest täitsa kobedale avaloole järgnes totaalne saast, mis lugemisisu ära võttis. Ning nüüd lõpuks kogu raamatuga ühele poole saanuna ladusin lugudele mõttes plusse ja miinuseid (sest hindamine oleks siin ajaraiskamine) ning sain 4 lugu pluss- ning tervelt 12 miinuspoolele. Kui tervelt kaks kolmandikku mulle ei istunud, siis on selge, miks ma lõpuks seda raamatut enam kättegi võtta ei tahtnud vaid otsisin muid asendustegevusi.
 
Kuna mulle positiivset lugemiseleamust pakkunud lugusid oli nii vähe, siis võin need ka siinkohal üles lugeda ning mõne sõnaga ka põhjendada miks need mulle istusid:
(Mina+N)(Mina-N) - eelkõige originaalse idee päeast
Enam ma ei tõuka - mis sest, et küllaltki trafaretne, vähemalt lühike ja loetav
Võimaluste jada - väga tempokas ja kaasahaarav, ainuke lugu kogumikus mille tõesti ühe jutiga läbi suutsin lugeda
Rännakud - huvitavate maailmade kirjeldused, poindi ja puändiga
 
Aga ülejäänute lugude kohta said sisu meenutades kirja taolised märksõnad: täielik saast; tüütu nämmutamine; essee, aga mitte ulmejutt; mittemidagiütlev tekst; allegooriline jama; vanamehe märg unenägu; diiplev soga; midagi ei mäleta; käsitlematu joga; uni tuli peale; jne.
 
Tegelikult võis ka lugusid sissejuhtatavatest tekstidest põhjused välja lugeda: küll katsetas Silverberg uusi ja huvitavaid kirjanduslikke võtteid (unustades täielikult sisu) ning kogumiku suuremat osa varjutas loomingulises kriisis vaevlemine.
 
Kahtlesin pikalt, kas panna hindeks ikkagi vähemalt "kolm", kasvõi eesti keelde tõlkimise eest, aga ei, südametunnistus ei luba. Kui see raamat üldse minu raamaturiiulile jääb, siis vast vaid kollektsiooni osana, kuid taas kättevõtmist ta ei vääri. Suur pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kindlasti teist, kui mitte kolmandatki korda. Aga paistab, et varem pole ma oma arvamust BAASi mingil põhjusel kirja pannud - võib-olla sellepärast, et kui sain peale selle romaani lõpetamist teada, et "Tiritamm" on sarja pooleli jätnud, oli pettumus liiga suur. Kuid nüüd on mul plaan sari lõpuni lugeda, seega tuleb ka kolmas osa ära arvustada.
 
Erinevalt eelmisest kahest osast on seekord tegemist selgelt suure romaani nö vaheosaga. Seletan mõtte lahti. Sarja avaosa oli selgelt iseseisev lugu ja iseenesest järge ei vajanud - oli algus ja oli lõpp, lahtisi otsi ei jäetud. Selle järg oli lihtsalt hiljem juurde kirjutatud, ilmselt esimese osa edu tuules ning tänu tagasivaadetele iseseisvalt võetav ja loetav. Kolmanda osa tegevus küll algab aastaid peale teise osa lõppu ning ka peategelane (Wren) on uus, kuid peagi tuuakse sisse nii palju tegelasi ning sündmusi eelmistest osadest, et pelkadest tagasivaadetest ei piisa ning eelduseks romaani nautimisele on kahe eelmise osa lugemine. Samuti jäetakse "Põrgulike leiutiste" puhul ka lõpp nii lahti kui vähegi saab ehk siis järje lugemine on enam kui kohustuslik - lugu jääb muidu ju pooleli, mis pooleli.
 
Kurtsin teise osa arvustuses, et puudus avaosa uudsus ja seega jäi järg nõrgemaks. See puudus siingi, kuid kuna puudus ka teises osas pisut häirivaks muutunud teismeliste armulugu, siis polnud sellest suurt lugu. Päris kindlasti meeldis mulle nii tegelaste areng kui ka mitmeplaanilisus - selles romaanis pole häid ega halbu tegelasi lihtsalt sellepärast, et kirjanik nii tahab, vaid kõikidel on omad põhjused, miks nad sellised on ja nii käituvad. Ka Hesteril ja orjakaupmees Shkinil. Samamoodi pole ka põhifraktsioonid, liikumisvastased ja liikumispooldajad, selgelt pahadeks ega headeks jaotatavad ning esile kerkivad tegelased, kes üritavad mõttetut sõda lõpetada.
 
Üldise usutavusega on nagu on - kohati kisub päris absurdseks. Aga kuna see ei ole peamine, siis ka väga ei häiri. Kui romaaniseeriast saab filmisaaga, siis usun, et seal saavad kõik need lendavad ja ujuvad kaadervärgid veel eriti vahvad ning visuaalselt nauditavad olema.
 
Kokkuvõttes täitsa hea lugemine. Päris viite küll välja ei anna, aga tugev neli päris kindlasti ning igav ei hakanud kordagi.
Teksti loeti eesti keeles

Kir Bulõtšov on minu jaoks olnud vastuoluline autor - mõni tema jutt on väga meeldinud ja teine kohe üldse mitte. Selle kogumikuga olid lood samamoodi.
 
Esimene lugu, "Kosmoselaevastiku agent" oli ikka väga veniva algusega ja veel 40-ndal leheküljel räägiti taas üle, kuidas arheoloog on kaduma läinud. Jah, ma tean! Lähme edasi! Mingi hetk hakkas lugu justkui veerema, aga siis lõi sisse see suur hingemattev vene paatos. Midagi nagu öelda oli, aga see kuidas  öeldi, hakkas mulle hirmasti vastu. Lõppkokkuvõttes ikka üldse ei meeldinud ja vast "kahe" saaks.
 
Nõiakoobas enam nii "venekas" polnud ning ka sündmused arenesid tempokamalt. Aga siiski kuidagi ei haakinud ning lõpuks pidin end lausa sundima, et seda raamatut taas kätte võtta ja lõpuks ikkagi lõpetada. Pealegi meenutas see hirmsal moel Strugatskite "Raske on olla jumalat" - või siis olen selle raamatu ainetel tehtud filmi näinud - igatahes üllatusmomente väga polnud. Aga hindeks vast nõrgem "neli".
 
Kahepeale siis kokku koolipoisi hinne ja mul jälle üks autor juures, kelle nime kaanel nähes pigem kaalun, kas see teos osta või mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei loe tavaliselt Eesti autorite ulmet, sest sajandi alguses saadud kogemus on jätnud suhu kehva maitse. Võimalik, et olen ülekohtune ja löön kõiki ühe vitsaga, aga mis teha, kui "Eesti ulme antoloogiast" selline mulje jäi. Aga kuna sellele jutule tehti lausa netis "reklaami" ning tekst ei tundunud eriti pikk, lugesin läbi.
 
Esmalt häiris ming kirjutamisstiil ja lauseehitus. Stiil on... kuidas seda nüüd öeldagi... labane? Mitte, et mind oleks häirinud roppused, sest neid suurt polnudki, aga jah, lihtsalt lame labasus. Ja lauseehitus oli päris konarlik, kohati tundus nagu oleks lugenud halba ingliskeelset tõlget või midagi sellist. Kuigi enamasti on kasutusel lühilaused, siis pidin - eriti algusepoole - lauseid mitu korda üle lugema, et järge pidada.
 
Sisust ka. Jutul iseenesest on algus ja on lõpp ning mingi tegevustik, aga see kõik on lihtsalt banaalne. Algus on ebavajalikult pikk (lühijutu jaoks!), tegelikult oleks võinud pilvede nühkimise asemel kohe asja juurde hüpata või siis veelgi põhjalikumalt loo sisu jaoks vajalikku tausta kirjeldada. See pilvede ja reklaami jama polnud seda mitte. Lõpplahendus oli minumeelest lihtsalt labane - selline "nuiaga pähe" stiilis.
 
Kokkuvõttes: nõrk kolm. A la varane Silverberg. Ja see ei ole kompliment! Hoidun ka edaspidi Eesti ulmest või vähemalt konkreetse autori loomest.
Teksti loeti eesti keeles

Üsna lihtsakoeline kättemaksulugu, kuid moodustab koos "Spiooniga Europalt" ning "Teemantkoertega" eestikeelses kogumikus "Spioon Europalt" korraliku komplekti. Kõik need kolm lugu aitasid minu jaoks Reynoldsi universumit paremini mõista, kui varem "Orpheuse raamatukogus" ilmunud "Suur Marsi müür", millest ma ei mäleta suurt midagi.
Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et õigus on kõikidel eelkõnelejatel - mul seondusid esimesena IQ-testid, kuid peale kirjaniku enda poolt jutus antud vastavaid vihjeid lisaks ka The Cube ning Indiana Jones.
 
Väga kaasahaarav lugu nii üldise tegevustiku osas kui ka lahenduskäikude jälgimise mõttes. Kuigi ma pole ülikoolis otseselt matemaatikat õppinud, suutsin mingi piirini mõistatuste lahenduskäike täitsa jälgida kuid arvatavasti vaid tänu sellele, et autor oskas neid vägagi hästi visualiseerida.
 
Kuigi lõpplahendus oli mõneti aimatav - no selge see, et torni tipus ootavat on keeruline kujutada - siis ei pidanud ma ometigi lõpus pettuma. See oli elegantselt sünge ning jättis palju mõtlemisainet ka peale loo lõppemist.
 
Minu jaoks oli see parim lugu eestikeelsest kogumikust "Spioon Europal" ning arvan, et ilma selle lühiromaanita poleks kogumik pooltki nii hea.
Teksti loeti eesti keeles

Hindaksin pigem samanimelist eestikeelset kogumikku, kui selles sisalduvat kolme lugu eraldi, aga võta näpust - seda kogumikku BAASis lihtsalt pole.
Spioon Europal oli sissejuhatuseks täitsa hea jutt, mõnusalt sünge ja puändiga. Ei midagi eriliselt head aga ka ei midagi halba. Tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei tea, kuidas see raamat mu raamaturiiulile sattus. Ilmselt sellepärat, et kui sõber oli mulle kinkinud "Au riismed", ostsin millalgi raamatupoodi sattudes ka järje. Aga aastateks seisma nad mõlemad jäidki ja õnneks oli mul oidu järgede ostmisest loobuda (viga, mille ma näiteks "Düüni" puhul tegin).
 
Sest. Oh jah... Ütleme nii, et ma ei ole nii kriitiline kui Ats, aga... see on ju väga keskpärane kirjatükk. Esimene osa, "Au riismed" oli vähemasti hoogne. Aga siin: 75 lehekülge õukonnaelu kirjeldust, siis atendaadikatse; veel sadakond lehekülge kleite ja balle ja maamõisaid - siis järjekordne, natuke rohkem õnnestunud atendaadikatse; siis jälle samas vaimus edasi kuskil poole teose peale ning siis lõpuks riigipööre ning tegevus läks käima. Mitte, et ma ulmekatest tegevust otsiksin, aga see natukenegi kompenseeriks. Tegelikult otsin ideid, aga no neid siin küll ei olnud. Ulmet kusjuures samuti mitte. Tõepoolest, isegi kirutud "Düünis" (jah, ma ei armasta seda "kultusteost") ja selle järgedes on ulmet kõvasti rohkem kui "Barrayaris".
 
Mina autorile (vähemalt lähitulevikus) teist võimalust ei anna. Kui kogu see jama samas vaimus edasi läheb, siis ei tasu isegi raamatukogust laenutamine ära, sest mul pole nii palju aega.
 
Aga miks siis ikkagi "rahuldav", mitte "mitterahuldav" või koguni "nõrk"? Sellepärast, et autor iseenesest sõnu paberile kirja panna ju oskab - laused on loetavad ning mõte, nii palju kui seda on, arusaadav. Otseselt lugemist ei kahetse, kuid tõesti, jätkamisel ei näe mingit mõtet.
 
Eestikeelsest tõlkest ka. Esimese osa oli tõlkinud teine inimene ja seal midagi silma ei kriipinud. Aga siin "house" tõlkimine "majaks" kuigi kontekstist oli selge, et tegemist on "kojaga". See lihtsalt häiris. Südamest naerma ajas aga "rootsi laud"...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu (kas tõesti 10 aastat tagasi?) sõber kinkis selle raamatu, aga jäi mingil põhjusel seisma. Ja kui ma siis vahepeal seda kätte võtta üritasin, aga veidi eeltööd tegin ning sain teada, et tegemist on mingi üüratupika sarja avalooga... jäi jälle seisma, sest "Varrak" on ju teada-tuntud sarjade poolelijätja. Aga nüüd kui lugemata raamatute kogumikus oli valida ühe Soome ulmekirjaniku kogumiku ja selle vahel ning esimene osutus paari lehekülje järel surmigavaks, võtsin ikkagi "Au riismed" ette.
 
Pean ütlema, et meeldis ja lugemist ei kahetse. Aga siinsest suurest kiidulaulust ei saa küll suuremas osas aru. Jah, raamat oli hoogne ja loetav, kuigi natuke nagu ameeerika mäed - vaevaliselt üles ja hooga alla. Ehk siis minu jaoks oli seikluslik ja actioni osa väga mõnus ja lahe kuid need poliitlised intriigid... üldse ei läinud peale. Miks, ei oska isegi täpselt öelda, aga kuidagi konarlik oli kogu see osa. Ja ebausutav. Samas loen siit, et paljudele meeldis just see ning actioni osa jättis külmaks. Nojah, igaühele oma.
 
Hinne neli tulebki peamiselt loetavuse eest, samas puudusid romaanis igasugused uued ideed ja nii-öelda suurem pilt. Nii et võib-olla hindan isegi leebemalt kui tavaliselt, sest enamasti otsin ulmeromaanist just ideid. Kuid jah - loetav ta oli ning põnev ka, nii et lugemist ma kindlasti ei kahetse ning ajaviide oli olemas. Aga kas loeksin seda raamatut ka teist korda? Vaevalt. Järgesid? Vist jah, sest mingil seletamatul põhjusel on minu kogus ka "Barrayar", nii et vähemalt selle loen läbi ja siis otsustan, kas jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Ostsin selle kogumiku aastaid tagasi Estconilt aga mitmesuguste asjaolude kokkulangemise tõttu jäi see lugemata ja sattus vahepeal isegi pööningule. Nüüd tuli ette haruldane hetk, kus oli vaja lugemist juurde otsida - niisis kaevasin selle välja ja töötasin läbi.
 
Kahjuks alustasin lugemist vale kaane poolt - Gene Wolfe esimene lugu, Doktor Surma saar, polnud eriti ulme, pigem mingi narkolaksu kirjeldus ning peletas mind uuesti raamatu juurest eemale. Lugesin selle asemel hoopis olmekirjandust. Kui end taas kokku võtsin, siis edasi läks juba pisut paremaks. Ma ei suutnud küll - nagu varemgi Gene Wolfega juhtunud on - lugudest erilist mõtet leida, kuid vähemalt loetavus, kas siis kaasahaarava maailma kirjelduse näol või lihtsalt lobedalt kulgeva seikluse tõttu, oli olemas. Kõige rohkem meeldis mulle kogumiku sellelt poolelt Tsikuraat - kaasahaarav, põnev ja terviklik lugu.
 
Gene Wolfega lõpetanud, pöörasin raamatu teist pidi ja Barbiemõrvade esimestest lehekülgedest peale oli selge, et sealt oleks pidanud alustama! Autor on loonud vägagi põneva düstoopia (?) ning selles veidras maailmas kulgev veelgi veidram krimilugu haaras vägagi kaasa. Tõsi, lõpplahendus oli pisut banaalne, kuid maailma kirjelduse eest saab lugu oma neli tärni ära.
 
Teine John Varley lühiromaan, Vajuta ENTER, tekitas vastakaid tundeid. Lugeda oli vägagi põnev ning autoril õnnestus mind lahtirulluvate sündmuste keerisega täielikult kaasa tõmmata. AGA mina seda küll ei tabanud, milles peitus selle jutu iva? Oli see siis nüüd hoiatusromaan? Aga mille eest hoiatati? Võib-olla on vastus nii lihtne, et ma ei taha seda aktsepteerida? Igatahes lootsin lõpust midagi enamat, midagi sügavamat.
 
Kokkuvõtteks - täiesti asjalik kogumik ning mõnda juttu loeks ehk tulevikus ülegi.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Asimov, siis peab lugema. Kui Asumi-raamatute maailma kuuluv, siis peab kindlasti lugema! Seega kui ilmus eestikeelne tõlge, polnud raamatu ostmises mingit kahtlust.
 
Siin baasis 20 aastat tagasi kirja pandud arvustused raamatu sisust väga täpset ülevaadet ei anna. Minu hinnangul polnud loo keskmes mitte niivõrd Trantor ja tekkiv Galaktikaimpeerium kuivõrd planeet Florina ja seda kontrolliv Stark ning nende elanikud. Jah, Trantor sirutas oma haarmeid ning mängis ka lõpplahenduses olulist rolli, kuid loo raskuspunkt oli siiski mujal.
 
Ise liigitaksin romaani poliitilisteks detektiivilooks armastusloo sugemetega, maitsestatuna ulmelise soustiga. Näpuotsaga teadust kah peale. Põnev lugeda algusest peale, korralike keerdkäikudega ja ega tõepoolest lõpplahendust ära ei aimanudki. Samas kui see kätte jõudis, tundus veidi banaalne ja ehk ka pisut kokku traageldatud. Kuid üldine mulje jäi siiski hea - raamat leiab oma koha minu raamaturiiulis Asimovi Asumi-saaga reas. Ning minu poolest võiks kirjastus "Fantaasia" nüüd ka lõpuni minna - 12 raamatut 14-st eesti keelde tõlgitud, asi see veel siis ka need kaks viimast kah ette võtta ning ongi üks suurejooneline universum terviklikult maakeeles olemas.
 
Lõpetuseks veel kaks sõna eestikeelse köite kaanepildist, mis on küll juba sotsiaalmeedias nahutada saanud. Ma ei peatu aspektil, et pilt on lääge ja kujunduslikult mage. Vaid mainin ära, et see on lihtsalt VALE. Asimov ei kirjelda oma tegelasi sageli väga täpselt, kuid kaanepildil oleva tütarlapse suhtes on raamatus üsnagi detailne kirjeldus ning see ei lähe teps mitte kokku sellega, mis kaanelt vastu vaatab.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt Kristjanist pean mina ütlema, et see vene ulme antoloogia meeldis mulle eelkäijast vähem. Või siis olen ma toonasest vähem leebes tujus.
 
Kogumiku esimese poole lood olid sellised ajastule omaselt ülipateetilised nii et lausa imestasin, et Suur Juhti ei maintud. Ühesõnaga, midagi, mida kirjandusteadlastel oleks vene ulme arengut uurides huvitav lugeda, kuid mis tavalugejale midagi ei paku. Nende esimese poole lugude hulgas oli ka üks jutt Ilja Varšavskilt - autorilt, kelle nimi on mu mälus seotud positiivsete emotsioonidega. Seekord aga pidin pettuma - täielik jamps!
 
Kogumiku teine pool läks paremaks, lood ei nõretanud enam paatosest, kuid midagi ülihead seal paraku polnud - kui idee oli hea, siis oli kirjapaneku viis nõrk või vastupidi. Näiteks Mihhail Puhhovi "Üles visatud" algas paljulubavalt, kuid läks lõpuks täiesti käest ära. Ilmselgelt tahtis autor midagi suurt kirjutada, kuid ei kandnud välja.
 
Kogu kogumikust vast parim lugemiselamus oli Kir Bulõtsovi lühiromaan "Kolmteist aastat teel". Vahelduseks tavapärastele põlvkonnalaevade lugudele, üks hoopis teistmoodi ideega ja sealjuures hästi jutustatud lugu.
 
Eraldi ära märkimist väärib ka Aleksandr Zolotko intrigeeriva pealkirjaga lugu "Eluskala kaugete vahemaade taha transportimise spetsiifika". Idee on super, aga kirja panemise viis või siis õigemini lugejale jutustamine - oi-oi kui vaevaline. Kuigi tegelasi on vast kümmekond, läksid nad mul kuni lõpuni pidevalt segi ning õudselt raske oli järge pidada, kes on ei tea mitmes piloot, kes kapten, kes vaatleja. Puistest dialoogidest rääkimata. Aga jah, loo mõte ja puänt olid ju head.
 
Kuid kokkuvõttes saab kogumik mult "kolme" ja nagu ka selle esimest osa, ei hakka ma seda ilmselt kunagi üle lugema. Kui võrrelda neid kahte teiste eesti keeles ilmunud vene ulme kogumikega, eelkõige pean siin silmas kirjastus Skarabeuse omi, siis Skarabeuse omad on mulle rohkem meeldinud. Ja hakkan vist ka aru saama miks - Arvi koostatud kogumikes on juttude valik tehtud mingite muude parameetrite alusel, mitte ei ole üritatud kramplikult mingist teemast kinni hoides kõikvõimalikest ajaperioodidest jutte kokku otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Alustan samuti võrdlusest teise samas sarjas ilmunud põlvkonnalaeva looga ehk siis muidugi Heinleini "Taeva orbudega". Vaatan, et olen tollele BAASis miskipärast arvustuse ja hinde panemata jätnud, aga mäletan, et kuigi raamat oli kihvt, vajus lõpp siiski väga ära.
 
Aldissi "Peatumata" puhul seda viga polnud - lugu kulges kuni lõpuni vägagi tõusvas joones. Kuigi kirjutatud võib-olla mitte just kõige kaasahaaravamas stiilis - suutsin lugemise ajal ikka mitu korda magama jääda - ei olnud raamat siiski sugugi igav. Pigem oli viga minus, sest lugesin seda väga töisel perioodil. Aga jah, kui algus oli selline võib-olla pisut veniv, uimane ja müstiline, siis keskel hakkasid tükid ükshaaval paika saama ning üllatusi jagus kuni lõpuni. Kuigi osa puändist hammustasin enne lõppu lahti, oli ka asju mida ei osanud kuni päris viimaste lehekülgedeni arvata.
 
Ja kuigi lõpp oli ju ikkagi õnnelik, polnud see lääge ja ebausutav nagu "Taeva orbudes". Mitte, et ebausutavusi teoses olnud poleks: ka mind häiris veidi nii peategelase kiire areng kui ka põlvkonnalaeva nii kiire allakäik (väike spoiler!) katastroofi perioodil. Aga muidu igati tipp-topp teos, mida tahaks ausalt öeldes kohe uuesti lugeda, sest lõpusündmuste valguses paistab loo algusele kindlasti hoopis teistsugune. Vast võtan kunagi uuesti ette.
 
Ja lõpuks taaskord aitäh kirjastusele, kes selle maakeelde pani!
Teksti loeti eesti keeles

Oh oleks ma ometi enne selle raamatu ostmist BAASi lahti võtnud ja Hannes Otsa arvustust lugenud... Kuid oleks ma siis selle teose ostmata jätnud? Ikkagi ju Simak, suurmeister!
 
Oleks on paha poiss, aga jah, oleks tulnud ostmata jätta - ka minu arvates on see kõige kehvem tekst, mida ma Simakilt siiani lugenud olen. Ehk teisiti öeldes, kõige kehvem eesti keeles ilmunud Simak. Pidin samuti jõuga lõpuni lugema, aeg-ajalt kiigates viimase lehekülje numbrit ja arvutades, palju veel... Usun, et osaliselt teeb loetavuse raskeks teksti hakitus - erinevate tegelaste juhtumused on pillutatud vaheldumisi paigutatud peatükkidesse. Just kui robotite Projekt hakkab nagu looma ja põnevaks minema, tuleb vahele surmigav indiaanlase mõtisklus ja pärast on raske uuesti järjele saada. Kuid vaevalt, et ainuüksi lineaarsem ülesehitus selle teksti päästaks: kuna tegevust on vähe ja filosofeerimist palju, siis igavus tapaks vast ikka.
 
Teine asi, mis romaani lugedes tugevalt häiris, oli Simaki kedratav mantra kuidas tehnoloogia on paha. Ka tema teistes tekstides on see mõte esinenud, kuid seal on seda rohkem läbi lillede öeldud ja mingi vastupakkumisega seeditavaks tehtud. Aga Jumalate valiku puhul jäigi lõpuni arusaamatuks, mida autor selle tekstiga üldse öelda tahtis. Kui ta seda isegi teadis...
 
Hinne kolm on antud austusest kirjaniku eelneva loomingu vastu ja mõninga lootusega, et äkki see tekst mind kunagi siiski kõnetab. Kuigi ma tõesti ei tea, mis peaks mind motiveerima seda raamatut uuesti kätte võtma - nii suur oli pettumus.
Teksti loeti eesti keeles

Jälle see viimase arvustaja needus ehk suurem osa sellest, mida ma nüüd kirja panen, on juba eespool ära öeldud. Aga ma ütlen siiski: et endal meeles püsiks kui peaks tulema tahtmine seda raamatut veelkord kätte võtta.
 
Esiteks seda, et tegemist oli viimase aja ühe vaevalisema lugemisega. Lõpetasin "Enderi mängu" ülelugemise umbes-täpselt kuu aega tagasi, mis tähendab, et "Surnute eest kõnelejat" suutsin lugeda kiirusega ca 15 lk päevas. Õudselt vaevaliselt. Raamat peaks olema mitte 50 lehekülge lühem nagu Ats eespool arvab, vaid oma 300 lehekülge lühem. Sest umbes alates sealt muutus lugu mingilgi määral huvitavaks ning päästis Ulmekirjanduse Baasi esimesest "kahest" sellele teosele.
 
Raamatu esimesest kahest kolmandikust enese läbi närimine oli täielik agoonia: see on tohutult veniv, jutlustav, igav, moraliseeriv, heietav lugemine. Ja kasuks ei tulnud üldse mitte see, et vahepeal oli pool tekstist (olgu, liialdan) portugali keeles. Täiesti ebavajalik kirjanduslik võte. Kui keegi tahab keelt õppida, siis selleks on keeleõpikud. Kui kirjaniku arvates ei saa mingeid keelelisi nüansse tõlkida, siis on kirjanik lihtsalt kehv tõlkija. Mina oleks raamatut eesti keelde tõlkides selle tuimalt välja visanud, antagu mulle andeks.
 
See veniv algus meenutas mullegi "Rohtmaad". Aga ainult selles mõttes, et "Rohtmaast" on mul meeles, kuidas pärast läks raamat heaks. "Surnute eest kõnelejaga" seda ei juhtunud. Viimane kolmandik, kus lõpuks ka mingi tegevus algaas, lihtsalt rehabiliteeris esimese poole, kuid väga vähesel määral.
 
Aga ei läinud mulle peale ei see imeline võõrtsivilisatsioon ja planeedi ökosüsteem. Kogu see muinasjutt sobiks pigem mõnda fantaasiaraamatusse kui teadusliku fantastika žanrisse liigituvasse teosesse. Uus ja igavene elu puudena. Puudele laulmine, mispeale need valmistavad sulle noad-kahvlid ja majaehitusmaterjali. Oeh. Vabandage väga, aga - JURA!
 
Ilmselgelt ei ole ma selle raamatu sihtgrupp. Aga miks ma seda siis üldse lugesin? Sest erinevalt sellest, mida Orson Scott Card ise eessõnas soovitab, promotakse seda teost "Enderi mängu" järjena. Ka eestikeelse teose tagakaanel on miskipärast kirjas kiidusõnad "Enderi mängule", mis oli tõesti VÄGA HEA raamat, aga ei mingeid New York Timesi kriitikute hinnanguid "Surnute eest kõnelejale". Seega - sain lihtlabaselt petta. Tegemist on täiesti erinevate raamatutega, mis on kunstlikult üheks seotud.
 
Siiski olen tänulik, et see eesti keelde tõlgiti - muidu poleks ma ju seda teada saanud ning õhkaksin siiani Enderi seikluste jätku järgi. Nüüd aga tean kõikidest ülejäänud järgedest kauge kaarega mööda käia. Eestikeelse tõlke kohta ainult üks küsimus: miks oli vaja sitikas järjes satikaks tõlkida?
 
Kui mõned eelarvustajad kommenteerisid oma hinnet, et viis mõne miinusega või midagi selles stiilis, siis minu hinne on kolm paljude miinustega. Tegelikult pigem kaks, sest ma ei kavatse ilmselt seda raamatut enam kunagi lugeda ja oleksin võinud oma ajaga midagi targemat teha. Aga lihtsalt austusest kirjaniku vastu ja MIDAGI selle teose viimases kolmandikus siiski oli.
Teksti loeti eesti keeles

Enderi mängu lugesin esimest korda 16-17 aastat tagasi. Meeldis, tohutult. Kuid ilmselt mitte nendel põhjustel, miks see romaan meeldib mulle täna. Tookord kõitis peamiselt hoogsus ja seikluslikkus.
Vahepeal on hulk vett merre voolanud ning selle aja sees linastus ka teose põhjal vändatud film. Ka selle esmakordsest vaatamisest on juba hulk aastaid möödas, aga mäletan oma emotsiooni kinos, kui lõputiitrid kinolinale ilmusid - ütleme nii, et tõusin püsti ja plaksutasin. Suurepärane ekraniseering. Mäletan, et tookord heitis keegi ette erinevust originaalist, aga kuna ma enam raamatu detaile täpselt ei mäletanud, siis ei osanud väidelda. Nüüd, kus teos on taas üle loetud (ja tegelikult ka film teist korda vaadatud), näen erinevusi küll. Kahe sõnaga: raamat on palju julmem. Filmis ei tapnud Ender kedagi, samuti ei olnud seal ühtegi seksuaalse alatooniga seika, mida raamatust leiab küllaga. Kuid siiski on film hea - raamatut üle lugedes kangastusid pidevalt silme ees kaadrid filmist.
Aga miks ma üldse selle teose taas kätte võtsin? Selleks, et lõpuks lugeda pikalt oma järge oodanud teist osa, Surnute eest kõnelejat. Kas kahetsen teistkordset lugemist? Muidugi mitte! Nüüd avanesid mu ees selle romaani hoopis teised tahud - näen seda eelkõige kui hoiatusromaani ja süsteemi kriitikat.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ei ole mina selle romaani sihtgrupp, sest mul puuduvad kokkupuuted nii Shakespeare loominguga kui ka gnostitsismiga. Mõlemad on aga selle romaani alustaladeks. Põhimõtteliselt jutustatakse väga pikalt ja põhjalikult ümber neid Shakespeare tuntud näidendeid, mida peategelasega seotud näitetrupp esitab. Paraku pole mina neist vist mitte ühtegi näinud ega lugenud, va vist Romeo ja Julia. Sellest viimasest on väga hägusad mälestused ja peamiselt vist emotsioon, et ei meeldinud. Shakespeare oma värsivormis on väga raskepärane lugemine ja kuigi romaani eestikeelses variandis on kasutatud suurepäraseid tõlkeid, oli neid kirjakohti siiski väga raske jälgida ning kogu võimalik allegooria ja sügav filosoofia jäid pehmelt öeldes mõistmatuks. Mõte rändas pidevalt mujale, kuid ka tagasi lugemine ei parandanud seisu.
Ka loos käsitletud tulnukrasside aluseks olevast gnostitsismist kuulsin ma arvan esimest korda. Ei ole ateistina just suurem asi religioonide huviline. Lühike tutvumine Wikipediaga näitas, et Dan Simmons on rassid üsna üks-üheselt sellest religioonist üle võtnud, nii et lõpetuseks tekkis lausa küsimus, et kus siin ulme on? Ok, religioonid ongi üks suur ulme... Teaduslik fantastika? Mmm... ei... seda sellest raamatust ei leidnud.
Lugedes tekkis ka väga kauge seos kunagi ammu loetud Zelaszny Valguse Isandaga, mis oli samuti alguses väga segane ning tekitas korduvalt küsimusi, et mis pagana hinduismi või budismi religiooniõpikut ma loen. Aga lõpp loksus paika ning kahtlemata oli tegemist oluliselt parema raamatuga.
Lõpplahendus? Taas mulle mõistmatuks jäävatest allegooriatest kubisev ja mittemidagiütlev ning mittemeeldejääv. Praegu seda teksti kirja pannes on mul raamatu lõpetamisest vast 4 päeva möödas ja juba on meenutamisega raskusi.
Hinne? Kolm on tegelikult väga heldelt pandud, aga olgu, võib-olla olen tulevikus targem ja haritum ning suudan seda praegu täiesti sürrealistliku usulis-filosoofilise udutamisena tundunud segast teksti paremini mõista. Kui peaksin selle raamatu veelkord mingil põhjusel kätte võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustaja võttis sõnad suust. Ka mina lugesin Hyperioni tetraloogiat rohkem kui 10 aastat tagasi ja detaile väga ei mäleta. Alguses kaalusin lausa, et peaks selle jutukese pärast üle lugema, kuid tegelikult ei tasu vaeva. Tegemist on üsna keskpärase lookesega, mille tegevus toimub küll samas universumis, kuid mis kohe kuidagi romaanide hiilgust välja ei kanna.
Teksti loeti eesti keeles

Alternatiivajalugu ja ajarännud on mulle alati meeldinud, samuti jättis sügava mulje Poul Andersoni parimate juttude kogumik "Taevarahvas". Seega oli "Aja valvurid" kindel ost.
Üllatuseks kulges lugemine alguses väga aeglaselt, sest esimene lugu on üsna konarlikult kirja pandud. Järgmised olid juba paremad, aga kogu kogumiku vältel tuli terve mõistus välja lülitada, sest ajaparadokse käsitleb autor ikka väga vabalt ja igas jutus täpselt nii nagu talle parasjagu sobib. Kord ei juhtu tulevikuga midagi, sest eksisteerivad paralleelsed ajajooned, kord aga tuleb kiirelt tegutseda, et mitte eksisteerimist lõpetada. Üks kord ei mõjuta üksikisikud midagi, sest nende geenipagas on asendatav, teinekord on aga neil tohutu mõju. Iseenesest pole sellest ju midagi, aga see on stiililiselt ebaühtlane.
Mis aga ei olnud stiililiselt ebaühtlane, oli alati mingi tüdruku mängu toomine ja temakese kangelaslik päästmine või ülepeakaela armumine jne. Tore. Aga lõpuks etteaimatav ja veidi tüütu. Võib-olla just selle pärast ei saa kogumik mult maksimumpunkte, kuigi järge ootaksin küll.
Lugudele hinnanguid andes kordan eelarvustajaid: Gibraltari juga oli saast, Delenda Est parim. Ise tõstaksin veel esile loo pealkirjaga Julge olla kuningas. Just eelkõige lõpupuändi pärast, kus see muidu tüütu naisteteema sobis nagu rusikas silmaauku.
Tänan maakeelde panemise eest ning ootan lisa.
Teksti loeti eesti keeles

Shanidar on väikekirjastuse Skarabeus 20-s raamat ja minu jaoks, kes ma olen 90% selle kirjastuse senistest väljaannetest läbi lugenud (mõned üksikud on kusagil riiulis olemas, kuid ootavad veel oma järge), oli see kindel ost.
Üksikuid jutte ma eraldi arvustama ei hakka, panen mulle enim ning vähem meeldinud lood siiasamasse kirja. Seda enam, et paljuski läheb minu arvamus teiste arvustajate hinnangust lahku.
Ilma igasuguse kahtluseta oli minu jaoks parimatest parim kogumiku eelviimane jutt, Issi maailm. Täiesti vapustavalt hea lugu nii ideede kui ka sisu poolest. Juba ainuüksi selle loo pärast tasub seda kogumikku osta.
Teist ja kolmandat parimat lugu oli juba aga palju keerulisem valida, sest väga häid lugusid (loe: neid, millele hindeks viie annan), on kogumikus hulgi. Peale mõningat kaalumist tõstan pjedestaali teisele astmele Sobivustesti. Võib tunduda mõneti kummalise valikuna, kuid mulle see düstoopia meeldis. Lisaks subjektiivsed põhjused, sest see meenutas koledal kombel mingit filmi ja IMDB väidab, et 2001. aasta Happy Birthday sellel jutul põhinebki. Samas ei mäleta ma, et oleksin seda filmi näinud. Pigem nagu midagi muud... Samas, mu mälu võib ka vingerpusse mängida, võib-olla ajan tõesti hoopis Asimovi Ametiga segi ja mingit filmi polegi.
Oma personaalsesse TOP3-e tõstaksin ka kogumiku avaloo, Loogik Joe. Imetlusväärne pole isegi mitte niivõrd 1946. aastal kirja pandud PC-de ja interneti kirjeldused, kuivõrd võrgu ründamise kujutamine ning sellise suure arvutivõrgu haavatavuste väljatoomine. Rääkimata tehisintellektist.
Nagu öeldud, väga häid ja häid lugusid on kogumikus veel, kuid et see arvustus päris kiidulauluks ei kujuneks, toon välja ka mõned mulle vähem meeldinud või küsimusi tekitanud lood.
Kutsuge teda Lordiks oli küll loetav, kuid jäi minu jaoks selliseks mõttetuks vesterniks. Moraliseeriv pealekauba. Hindeks kolm ja mitte enam.
Muutuste kellad võis sisult küll antoloogiasse sobida, kuid mulle õuduslood ei istu ja kogu loo lugemise ajal oli endalgi tunne, et kirjeldatud kirikukellade kõmin paneb pea valutama. Võib-olla olingi sellest nii juhmistunud, et lõpupuänt jäi mulle täiesti arusaamatuks.
Kogumiku viimane jutt, Hullu koera suvi, tekitas kahetisi tundeid. Ühest küljest ju väga hea lugu, teisest küljest aga täiesti arusaamatu, mida see ühes ulmeantoloogias teeb. Ühesõnaga, kuna pole ulme, siis ma seda juttu ei hinda - aga ärge saage valesti aru, kehv see lugu sellegipoolest polnud.
Antoloogia kaanekujundust nahutab Kristjan Sander oma arvustuses Algernonis ja mul jääb üle sellega vaid nõustuda - tunudb, et koostaja nagu ei tahaks, et seda raamatut ostetaks. Esiteks juba pealkiri, teiseks font, kolmandaks pilt... kirjutanud siis vähemalt esikaanele anglo-ameerika ulmeantoloogia vms.
Kaante vahele minnes saab natuke õiendada ka küljenduse üle - tundub, et algselt on autoritutvustused mõeldud iga loo algusesse, sest ütleb üks ju sõnaselgelt "alljärgnev jutt". Kuid miskipärast on need tõstetud raamatu lõppu, sisu muutmata ja tegelikult lausa ühe autori tutvustust ära kaotades. Lohakas töö!
Aga see kõik on muidugi vaid väline külg - kogumiku sisuline külg (et mitte öelda sisemine ilu :)) kaalub kõik need vead üles ja kuigi puht aritmeetilise keskmise meetodil saaksin üldhindeks nelja, panen südame häält kuulates kirja viie. Hea töö!
Teksti loeti eesti keeles

Aeg-ajalt tuleb ikka midagi omapärast ja mittestandardset lugeda, mis sest, et pole võib-olla kõige kergem lugemine. Mul päris sama tunnet, kui Ulmegurul ei tekkinud - ei poolelijätmise ega ka lõppmulje osas. Vaevaliselt kulges see lugemine küll ja aeg-ajalt kiskus asi küllaltki sürriks sonimiseks, kuid lõppkokkuvõttes oli sellel lool ikkagi oma iva. Kindlasti ei kahetse, et lugesin ja kui keegi tahab midagi teistsugust lugeda, siis soovitan küll.
Teksti loeti eesti keeles

Ei mäletagi täpselt, mis pani ming seda rohkem kui 20 aastat tagasi ilmunud õudukate kogumikku ostma. Aga ostetud ta sai ja kuigi hinne on pandud lugude keskmiste põhjal, polnud väga ju vigagi. Üldiselt ma sedasorti kraami ei tarbi ja seega on minu "kolm" kindlasti osaliselt ka sellest tingitud.
Parim lugu, mis mulle ilmselt korralikult meelde jääb, oli "Ahvikäpp" - leierdatud süžee küll, aga ikkagi hea. Mõned teised olid jälle sellised, et selleks ajaks kui kogumiku läbi sain, oli sisu meelest läinud ja alles vaid hägune üldmulje. Mõned päris jamad jutud olid nende kaante vahel samuti, kuid õnneks ei veninud ükski neist üleliia, nii et erilisi piinu kogema ei pidanud. Minu tagasihoidlikus koduraamatukogus leiab see pehmekaaneline igatahes oma koha, täiendades tühimikku klassikalise õuduskirjanduse sektsioonis.
Teksti loeti eesti keeles

Clarke'i nimi kaanel meelitas ostma, Baxteri oma mitte eriti, kuigi "Ajalaevad" mulle ju omal ajal isegi üsna meeldis.
Igatahes tundub, et raamatus on rohkem Clarke'i kui Baxterit, aga ainult selles mõttes, et idee(d) on tõeliselt vägevad, ringi sebivad tegelased mitte nii väga. Samas on osad kirjeldused vägagi kaasahaaravad - lugedes ununes kes ma olen ja kus ma olen ning tagurpidi sündmustejada jooksis silme ees nagu parim film.
Lugedes kartsin kuni lõpuni, et katarsist ei saabugi, kuid viimased kümmekond lehekülge päästsid päeva. Sellegipoolest ei kergita see minu hinnet neljalt viieni, sest kuigi ideed on raamatus tõeliselt vägevad ja kindlasti viite väärt, venib raamat kohati ning on oma 300 leheküljega selgelt liiga paksuks kirjutatud. Tegelased jätsid mind kogu lugemise juures täiesti külmaks ja ausalt öeldes oleks poole õhem ja vaid idee(de) ümber koondunud tempokas vaatluskirjeldus mind palju enam köitnud.
Võib-olla olen veidi ebaõiglane ja parandan oma hinnet tulevikus, kuid seniks tugev neli.
Eestikeelse tõlke kohta veel nii palju, et Iris Jeletski tõlge on üsna hea, eriti raamatu alguse poole. Mida enam lõpu poole, seda rohkem apsakaid sisse lipsas, kuid õnneks mitte midagi nii märkimisväärset, et seda siia kirja panna. Samas soovitan kirjastus Fantaasiale siiski senisest enam rõhku panna toimetajatööle - enamuse nendest näpukatest ja väikestest tõlkevääratustest nokiks hea keelevaistuga ja tähelepanelik toimetaja eksimatult välja. Aga muidu aitäh ja edu!
Teksti loeti eesti keeles