Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

Artemis

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
3
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.375
Arvustused (8)

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

"Marslasega" seadis kodanik Weir personaalse lati väääga kõrgele, mistõttu ei maksa temaga kohe pahandama hakata, kui mõni järgmine teos sinnamaani ei küüni.
"Artemise" tegevus toimub samanimelises esimeses (ja ainsas) Kuu linnas ning peategelane (täpsemalt peategelanna) saab kena lisateenistust salakaubaveoga. Mistõttu ta satub peagi mitmesugustesse, enamasti eluohtlikesse sekeldustesse. Ah et kas neist ka terve nahaga välja tuleb? Mida te ise arvate?
Niisiis on tegu korraliku kosmose-bojevikuga, mis on lobedalt loetav, kuigi "Marslase" tasemele definitsiooni kohaselt ei küüni. Veidi, kuigi ainult õige veidi, häiris mind, et Jazzi kuju tagant paistsid Friday ... kõrvad või mingid muud kehaosad, vahet pole. Hinnet see alla ei kisu.
Väga kõrgelt hindan Weiri oskust (ja töötahet) lavakujundus võimalikult usutavaks teha. Tal on üldiselt kõik välja arvutatud, ja kui mõnikord arvutused näitaksid asja võimatust, oskab ta nii kenasti hämada, et üldmulje ikkagi usutav jääb.
Niisiis tuleb "viis", kuigi "Marslase" "viis" on jupp maad jämedam.
Lõpuks: usutavuse kohalt häiris mind üks seik, kuid oma puuduliku keemiahariduse tõttu ma ei tea, kas nii võib või ei või. Nimelt kusagil esimese peatüki lõpus selgitab peategelane rumalale lugejale, et Artemise õhk koosneb ainult hapnikust rõhul 0,2 bar. Ning paar lehekülge edasi süütab üks teine tegelane sigari... Kuivõrd Gusi, Edi ja Rogeri käest seda küsida ei saa, siis loodan, et siin mõni paremate teadmistega arvustaja asjasse valgust toob. Meenutuseks: neil oli 1,2 baari.
Teksti loeti inglise keeles

Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
 
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
 
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
 
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
 
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles

Vaatasin päris tükk aega tühjas kommentaarikastis vilkuvat kursorit ja mõtlesin mida siia nüüd kirjutada... Kuidas panna sõnadesse seda tunnet mille "Time and Again" suutis lugemisel tekitada. Lõpuks lõin käega - ilmselt oleks selle saavutamiseks vaja olla sama hea kirjanik nagu Jack Finney.
 
Ajarännuromaani puhul eeldame vaikimisi et tegu on seikluslooga. Jack Finney näitab et head ajarännuromaani saab kirjutada ka teisiti. Ehkki seikluslik süžee selles romaanis ei puudu, on minu meelest tegu peamiselt seisundiromaaniga (ma polnud päris kindel kas selline sõna nagu "seisundiromaan" on olemas, aga Google kinnitab et on; loodan et see ikka tähendab seda mida ma silmas pean). Seikluslik lugu ei ole autori jaoks mitte romaani peamine eesmärk, mitte see mida ta meile jutustada tahab. Peamine on hoopis nostalgiline tagasivaade 19. sajandi New Yorki olustikule. Sedasi ühe lausega kokku võetuna ei kõla see üldse nagu miski mida ma kangesti peaksin tahtma lugeda, aga ometi olen väga rõõmus et mul see võimalus avanes. Sest Jack Finney on oma nägemuse 1880. aastate New Yorkist suutnud kirjutada niivõrd elavaks et väga raske on mitte sattuda selle lummusesse. Ilmselt mõjus soodsalt ka see et ajal kui ma raamatut lugesin valitses akna taga samasugune ilus talveilm nagu Simon Morley Manhattanil.
 
Kuigi autor ei varja oma sümpaatiat "vanade heade aegade" suhtes, ei ole ta kindlasti mitte naiivsel seisukohal et rohi oli vanasti igal pool ja kogu aeg rohelisem. Piisavalt palju on pühendatud tähelepanu tolle aja tõsistele probleemidele nagu rõuged, koolera, ülim vaesus jms. Samas sunnitakse lugejat järele mõtlema, kas aastakümnete edenedes on asjad maailmas ikka kokkuvõttes paremaks läinud. Vietnami sõda oli ju romaani kirjutamise ajal täies hoos ja ma julgeks arvata et sellel oli autori seisukohtade kujundamisel mitte just väike roll.
 
Omaette nüansi lisab asjaolu et romaani kirjutamisest on tänaseks möödunud peaaegu pool sajandit. See tähendab et romaanis kujutatud "tänapäeva" New York on tänase lugeja jaoks 50% võrra sama kaugel minevikus nagu Simon Morley jaoks oli see ajastu kuhu tema rändas. Kui sageli mõeldakse aastakümnete taguste ulmeromaanide puhul murelikult ega nad ometi ajale jalgu pole jäänud siis käesoleval juhul lisab ilmumisest möödunud aeg romaanile ainult väärtust juurde, tekitades justkui kaheastmelise ajarännuloo.
 
Lõpetada sobib romaanist mälu järgi võetud ebatäpse tsitaadiga. Kui peategelast alles värvatakse ja ta veel ei tea mislaadi projektiga ta on liitumas, ütleb talle üks värbaja umbes järgmist - "Kas oled kunagi sõbrale head raamatut soovitades tundnud kadedust? Sina juba tead milline elamus teda ees ootab, aga sa ise seda tunnet enam kogeda ei saa, sest sama raamatut pole võimalik kaks korda esimest korda lugeda."
 
Ma kadestan inimest kes kirjutab minu oma alla järgmise arvustuse sellele romaanile. 
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan Rätsep on ülevalpool ära öelnud kõik selle mida ma tahtsin öelda ja seejuures paremini kui mina oleksin seda osanud sõnastada.
Teksti loeti inglise keeles

Mida rohkem ma loen kogu internetti täitvat kiidulaulu Pierce Browni "Red Rising" sarjale, seda rohkem esitan endale küsimust kas on maailm lolliks läinud või olen seda mina. Pärast kolmanda osa läbilugemist on mul igatahes keeruline leida midagi mida selle juures kiita.
 
Tegevusmaailm, nii ühiskonnakorralduse kui tehnoloogia osas, oleks nagu pärit mingist 1980ndate odavast ulmefilmist või mõne Jules Verne'i kaasaegse sulest. Kui võtta Vana Rooma ühiskond, lisada sinna juurde "kosmoselaevad" (yay!) ja mõningase geenimanipulatsiooni teel loodud tegelased kes mõõgaga kõvasti vehkida oskavad ja öelda et mingi osa tegevusest toimub näiteks Marsil või mõnel Jupiteri kuul, siis sellest iseenesest ei teki küll mingit huvitavat maailma. Mitte et seda ei oleks võimalik tekitada, aga Pierce Brown sellega igatahes hakkama ei ole saanud.
 
Tegelased ja nende vahelised suhted on ka millegipärast välja kukkunud lamedad ja ebaveenvad. On küll paar erandit keda ei saa päris üheselt heade või halbade hulka lahterdada. Aga kuna ei olnud ühtki tegelast kellele ma arvestataval määral kaasa elada oleks suutnud siis ka tegelastega juhtuvad kõige ootamatumad süžeepöörded ei tekitanud minus õlakehitusest tugevamat emotsiooni. Üks hetk küll siiski oli kuskil 90% kandis (seoses e-raamatutele üleminekuga kipun mõtlema rohkem protsentides kui lehekülgedes) kus paistis et vau, nüüd keerati asi ikka täitsa pea peale, aga siiski lõppes asi nii "nagu pidi". Siiski sunnib just see mind kogu raamatut kokkuvõttes hindama pigem keskpäraseks kui halvaks.
 
Kokkuvõttes oli selle raamatu läbilugemine rakse töö mida ma uuesti ette ei võtaks ja soovitan ka teistel vältida.
Teksti loeti inglise keeles

Põhimõtteliselt nõustun Joel Jansi arvustusega, ainult et mulle käisid kõik esiletoodud puudused ühe pügala võrra rohkem närvidele. Enne viimast paari lehekülge olin üsna kindlalt otsustanud et ma selle triloogia puhul piirdun kahe esimese osa lugemisega. Lõppu aga oli autor osanud sellise cliffhangeri virutada et midagi pole teha, tuleb ka järgmine osa ette võtta. Kuigi ma kahtlustan et pärast kahetsen.
Teksti loeti eesti keeles

"Punase tõusu" peategelane Darrow on maailma kõige tüüpilisem koomiksikangelane, ilma ühegi nõrkuse või puuduseta. Sündinud ühiskonna põhjakihti, läbi elanud kohutava pisaraidkiskuva isikliku tragöödia, nurjatute valitsejate poolt tapetud ja seejärel uuesti üles tõusnud et muutuda võitmatuks kättemaksjaks.
 
Sellise peategelasega romaan ei tohiks justkui olla midagi muud kui halb. Siiski on Pierce Brown suutnud üht-teist päästa, tegelikult isegi päris edukalt. Kui lugeja suudab vältimatu peategelast käivitava alguse üle elada, jõuab ta ühel hetkel kohani kus Darrow pääseb õppima instituuti. Sellest hetkest hakkavad leheküljed väga kiiresti pöörduma. Õppetöö instituudis kujutab endast aasta aega kestvat "capture the flag" mängu, kus ellu võivad küll jääda paljud aga võitjaks tuleb siiski vaid üks. Käibeväljend sellise mängu kohta on et "vahendeid ei valita". Tegelikult ikka valitakse küll, enamasti selline mis vastasel võimalikult võikal viisil soolikad välja laseb. Tempo on kogu aeg peal ja verd lendab laias kaares. Mängu võitmiseks tuleb moodustada liite, sageli inimestega kelle tegelikult tahaks ära kägistada, teisalt võid ka avastada et su parimast liitlasest on mingi asjaolude muutumise tõttu üleöö saanud verivaenlane. Samuti võib välja tulla et kõik mängus osalejad ei mängigi päris samade reeglite järgi ja pinna all toimetab hoopis mingisugune "süvariik" oma asju.
 
"Troonide mängust" jääb see küll umbes sama kaugele kui "Kevade" "Sõjast ja rahust" aga siiski osutus sarja esimene osa piisavalt heaks et ostsin ka järgmise.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu juba eelmistes arvustustes on rõhutatud, nii ka minu jaoks on selle romaani parimaks omaduseks põhjalikult lahti kirjutatud ning usutavad tegelaskujud. Kuna erinevad peatükid on edasi antud eri tegelaste vaatepunktist, sain paljude tegelaste pea sisse piiluda ning kuulata nende põhjendusi miks nad teatud olukordades just teatud viisil tegutsevad. Ausalt öeldes ei tulegi põgusal järelemõtlemisel pähe mõnd teist Eesti autori ulmeteksti kus selle asjaga nii hästi oleks.
 
Mis puutub sellesse aspekti et maailma kohta lugejale liiga palju infot ei anta siis sellel, nagu välja tuleb, on ka negatiivseid külgi. Enamasti mulle niisugune võte meeldib ja suuremalt jaolt kehtib see ka "Kuningate tagasituleku" kohta. Nii kaua kui toimub metsas ja tundras madistamine eri inimgruppide ja kuningate vahel, on see täiesti omal kohal. Aga teose viimases osas peaksin ma kaasa elama täiemõõdulisele revolutsioonile ilma et ma selle põhjuste kohta tegelikult midagi teaksin, ja selleks on mul ennast liiga keeruline sundida. Esitatud on küll väga üldine väide "Linn on paha", aga milles see pahaolek täpsemalt seisneb? Selles et ühele skaudile ei antud pärast missioonilt tagasitulekut puhkust? Ja kes on need jõud kes revolutsiooniga võimule pääseda üritavad? Paistab nagu et kaks sõpra kellel Linn on ühel või teisel põhjusel üle visanud? Ja kas tõesti piisab vähearenenud "pärismaalastel" kõrgemal arengutasemel oleva Linna alistamiseks ainult sellest et võtta kampa üks kuningas, olgu ta inimesest kasvõi 1000x efektiivsem võitleja?
 
Kuna mul niisugused mured teose viimast osa lugedes tekkisid ei saa ma maksimaalset hinnet välja panna, aga üldmulje jäi pigem ikkagi positiivne.
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kui "Janissaries" sai läbi loetud lisasin selle järjed oma lugemisnimekirja sest too algne romaan oli üsnagi lubav. Oleks siiski pidanud enne nimekirja täiendamist tutvuma ülal nähtava Avo Nappo arvustusega, sest see räägib sulatõtt.
 
Ma millegipärast eeldasin et palgasõdurite seiklused planeedil Tran on ainult suurema sündmustiku sissejuhatus ja järgmistes osades läheb lahti globaalne tähtedevaheline intriig kus mitmete tulnukrasside föderatsiooni erinevad jõud püüavad suures poliitilises mängus ülekaalu saavutada, Rick Galloway peab oma maailmapäästmise alase tegevuse üle kandma tähtedevahelisse ruumi jne. Autoritel paraku olid teistsugused ideed mis seisnesid peamiselt selles et kujutada pikalt ja mitte eriti huvitavalt keskaegseid ratsa- ja jalaväe lahinguid, ilma et tegevus lõppkokkuvõttes kuhugi välja viiks. Kahju, aga tuleb tunnistada et "Trani" lugemisele kulutatud aega oleks saanud kasutada kindlasti palju mõistlikumalt.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt kõige nõrgem Strossi romaan mida olen lugema sattunud. Vahetult enne seda lugesin Laundry sarja avaosa "The Atrocity Archive" mis jättis mulle väga hea mulje, "The Jennifer Morgue" aga valmistas pigem pettumuse sest minu maitse jaoks sai Bondi parodeerimisega vint tugevalt üle keeratud. Võib-olla on selline etteheide ebaõiglane kui autori eesmärgiks oligi kirjutada Bondi paroodia, aga mis teha - mulle ei sobinud. Mul on tunne et Laundry sarja aluseks oleva ideestiku pealt saaks kirjutada midagi köitvamat kui paroodia.
Eks elu ongi ebaõiglane. Autor arvatavasti teada ei saa et ma tema teost nii madalalt hindasin ega saada sügavikust kohale kedagi kes seetõttu mu aju ära sööks.
Teksti loeti inglise keeles

Tegu on tõepoolest igati heal tasemel ulmepõnevikuga. Tunda on et autoril on üksjagu kogemust nii praktilise IT kui ka matemaatika ja informaatika alal - kuigi neid viimaseid aspekte ei ole mina oma lõpetamata matemaatika-haridusega kindlasti kõige pädevam hindama suudab Stross vähemalt kuulsate matemaatikute nimesid ja mõningaid isegi minule koolist meelde jäänud teoreeme teksti sisse sedasi pikkida et see tundub meelelahutusliku ulmeka lähtealusena piisavalt veenev.  
 
Selge see et isegi võitlust teistest universumitest pärit mustade jõududega ei pea tingimata just surmtõsiselt kujutama. Pinge mahalaadimiseks toob Stross sisse omajagu huumorit, näidates kuidas isegi okultistlik salaluure kui piisavalt suur vailtsusasutus kannatab vohava bürokraatia ja osakondade vahelise siserivaalitsemise käes. Sa võisid ju öösel käia välioperatsioonil ja maailma hukatusest päästa, aga kui sa ei ilmu hommikul koosolekule mis on su Outlooki kalendris või kui sa ei ole nädala jooksul ajaarvestuse süsteemi piisavalt tunde kirja pannud siis on igatahes kuri karjas.  
 
Teksti loeti eesti keeles

Isegi 60 aastat pärast ilmumist lugedes ei tekkinud hinde üle mõtiskledes tunnet et sellele romaanile tuleks rakendada mingit "pensionäri allahindlust". Seda arvestades pidi ilmumise ajal tegu olema ikka ülikõva teosega. Mõned puudused tal muidugi on, millele eelnevates arvustustes on juba tähelepanu juhitud, aga sellest hoolimata arvan et siit saavad lugemisrõõmu veel ka meie lapsed.
Teksti loeti inglise keeles

Järgnev tõestisündinud lugu jutustati mulle ühest tuttavast abielupaarist kes käis kinos vaatamas üht kriitikute poolt kõrgelt hinnatud Eesti filmi. Vaatasid mees ja naine filmi ära, istusid autosse ja hakkasid sõitma kodu poole, kuhu on umbes 10 kilomeetrit. Esimesed 9 kilomeetrit ei öelnud kumbki sõnagi, siis aga lausus naine mehele sõnad mis jäid ka selle autosõidu ainsateks:  
 
"Misasi see siis nüüd oli?"  
 
Mind võttis samamoodi nõutuks David Zindell oma romaaniga "The Broken God". Viimati kui sai nii kannatamatult oodatud millal üks raamat ometi läbi saab oli arvatavasti keskkoolis mõnd kohustusliku kirjanduse "tähtteost" lugedes. Ja ometi oli algus nii paljutõotav.
 
Zindell on loonud vägagi huvitava tegevusmaailma. Ühel arktilise kliimaga planeedil elab neanertaallaste suguharu. Üsna peatselt saab aga lugejale selgeks et tegu ei ole mitte "päris" neandertaallastega vaid inimestega kellel mõni tuhat aastat tagasi sai kosmoses ringilendamisest kõrini. Nad maandusid planeedil, hävitasid oma kosmoselaevad, muutsid oma kehaehituse kliimale vastavaks ja asusid elama lihtsat elu. Nüüd teeb sellele lõpu epideemia mille tagajärjel surevad kõik suguharu liikmed välja arvatud Danlo. Eelviimane ellujäänu räägib Danlole et tolle imelik karvutu keha ei ole mitte mingi väärareng, vaid kusagil kaugel silmapiiri taga asub linn kus kõik inimesed on niisugused ja kust ka tema päris vanemad pärit on. Danlo asub rängale polaarretkele ja jõubabki lõpuks linna välja.  
 
Sellega saab läbi umbes kümnendik romaani mahust ja paraku ka kogu lugemist vääriv osa. Edasi tuleb valdavalt toorkujul religioonifilosoofia, millest mingisugust sisukokkuvõtet on väga keeruline teha.  
 
Linn nimega Neverness ja selle taga aimduv laiem tsivilisatsioon on iseenesest vägagi intrigeeriv. Inimeste igapäevaelu linnas tundub keskaegne. Teisalt on kasutusel arvutid millega vajaduse korral inimese mälu redigeeritakse või õpetatakse talle mõne päevaga selgeks uus keel või teadusharu. Inimesed ei ole tegelikult isegi ainsad mõistusega olendid selles linnas. Tehakse kaugeid kosmoselende. Kuskil galaktika teises servas tegeleb mingi inimrühm kahtlase tegevusega mille tulemusel hävib suur hulk tähti ja öötaevas laiutab selle tõttu suur värviline laik...  
 
See kõik on aga ainult taustal. Romaani põhiteljeks on Danlo arenemine "metslasest" omamoodi pühakuks. Niisuguse arengu vältimatuks osaks on, nagu juba mainitud, lehekülgede ja tervete peatükkide kaupa toorkujul religioonifilosoofiat millest oli ennast pagana raske läbi närida. Istutakse lihtsalt kuskil toas või kõrtsis ja diskuteeritakse näiteks teemal et kas jumal olla on parem või halvem kui inimene olla. Vahepeal toimuvad küll ka mõned sündmused - näiteks asutatakse uus religioon millega kaasneb omajagu intrigeerimist - aga siis läheb see kõik jälle üle ja teoloogiline traktaat jätkub.  
 
Kui loete siis omal vastutusel. Mina olen teid hoiatanud.
Teksti loeti inglise keeles

Expanse sarja eelmise osa sündmustest on möödunud umbes 30 aastat. See on piisav aeg selleks et mõnedel kosmoselaeva Rocinante meeskonna liikmetel hakkab tekkima tunne mida märulifilmi klassikas on kirjeldatud väljendiga "we are getting too old for this shit". Nii otsustavadki James Holden ja tema elukaaslane Naomi jääda pensionile, ülejäänud meeskond aga jätkab.
 
Just siis kui see ümberkorraldus on teoks saanud, annab endast märku Laconia. Laconia on üks nendest 1300 tähesüsteemist kuhu pääseb Päikesesüsteemist tulnukate poolt tekitatud portaali kaudu. 30 aastat tagasi lahkus sinna üks Marsi armeest lahku löönud mässajate grupeering mõningate pihtapandud sõjalaevadega. Pärast seda ei olnud neist rohkem midagi kuulda ja portaali peal rippus põhimõtteliselt silt "Do Not Disturb". Kuna Päikesesüsteemis oli samal ajal suuremaid jamasid, ei olnud kellelgi eriti mahti Laconia üle pead murda ja nii jäidki nad aastakümneteks omapead.
 
Nüüd järsku aga saadakse Laconia süsteemist sõnum "olge valmis liituma Laconia impeeriumiga ja rõõmustama selle rahu ja õitsengu üle mis teile nüüd saabub". Sõnumile järgneb üks Laconia sõjalaev mille sõpruskohtumine Maa ja Marsi kogu ühinenud laevastikuga lõpeb 1:0 Laconia kasuks. Algab okupatsioon, ja James Holden on sunnitud oma pensionilemineku plaani ümber vaatama.
 
Tegu on minu meelest ühe tugevama osaga Expanse sarjas. Pisukese kõhklusega võiks seda kõrvutada isegi selliste sõjaulme klassikutega nagu John Scalzi "Old Man's War" või Cardi "Ender's Game". Ma ei kipuks väitma et ta nendega lausa võrreldaval tasemel on, aga ta ulatub neile kui mitte just õlani siis igatahes vöökohast tublisti kõrgemale.
 
Värskendavalt mõjub see et suur osa tegevustikust on edasi antud mitte Rocinante meeskonnaliikmete vaid hoopis Laconia asevalitseja vaatepunktist. Eks need Rocinante tegelased on sarja eelmistes osades juba põhjalikult läbi töötatud ja keeruline oleks midagi uut lisada. Nüüd aga tuleb välja et diktaatori käsilane on ka inimene...
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kuues romaan on vahelduseks... kas just pettumus aga igatahes mitte nii heal tasemel kui eelmised. Pärast eelmises osas Maa maatasa tegemist ei ole autorid seekord suutnud lugejat millegi samaväärsega rabada. Sündmustik ongi täiel määral eelmise osa jätk ja mingeid suuremaid uusi tegevusliine seekord ei algatata.    
 
Maa enese päästmine seda tabanud paugust tundub olevat nii lootusetu et seda isegi ei arutata. Küsimus on nüüd selles kuidas inimkond saaks jääda ellu olukorras kus Päikesesüsteem on kaotanud oma ainsa tõsiseltvõetava tootmisbaasi. Maavarade kaevandamine asteroidide vööndis võib ju olla tulus tegevus, aga riisi miljardi inimese toitmiseks sa seal juba ei kasvata. Pääsemislootusena nähakse seda võõrpäritolu portaali Jupiteri orbiidil mille kaudu mõned kolonistide laevad on juba jõudnud teistesse tähesüsteemidesse. Aga portaali kontrollib hetkeseisuga seesama Vaba Laevastik kes Maale paugu pani. Sündmustik käesolevas romaanis keskendubki põhiliselt sellele kas õnnestub portaal terroristide käest tagasi vallutada. Peamiselt jäi mulle kui lugejale meelde see kuidas erinevad sõjalaevade grupid pidid kiirendama ja aeglustama et taktikaliselt õigel hetkel vajalikus kohas olla.    
 
Kui eelmistes romaanides on globaalsete sündmustega paralleelselt saanud jälgida ka mõne peategelase isiklikku arengulugu siis seekord seda peaaegu ei ole. Natuke on, aga välja on see kukkunud nii et selle puudumisest oleks romaan ainult võitnud. Episoodiliselt esineb Filip Inaros kelle identiteedikriis seisneb selles et tema isa on Vaba Laevastiku terroristide juht ja ema "Rocinante" meeskonnaliige. Vaene Filip peab nüüd üle elama oma moraalse kompassi rekalibreerimise, aga seda on kujutatud liiga trafaretselt et ma lugejana seda tõsiselt saaksin võtta.
Jääb ainult loota et tegu ei ole trendiga ja sarja seitsmes osa tuleb parem kui kuues.
Teksti loeti inglise keeles

Expanse sarja viies osa algab sellega et kosmoselaeva "Rocinante" meeskond läheb laiali. Aga kuna sarjas peab veel mitu raamatut ilmuma, ei ole lahkuminek mõistagi lõplik. Eelmises osas kõvasti kannatadasaanud laev peab jääma pikemaks ajaks ühte asteroidide vöös asuvasse baasi remonti. Senikaua otsustavad Alex, Amos ja Naomi, kes rohkem kes vähem väliste asjaolude mõjul, võtta mõneks ajaks palgata puhkust et õiendada ära mõned minevikust ülesjäänud võlgnevused isiklikus elus. Saame nende tegelaste seni varjatud minevikust üht-teist teada.
 
Aga just siis kui kõik meeskonnaliikmed on Päikesesüsteemi mööda laiali lähevad asjad (järjekordselt) väga hulluks ja (järjekordselt) kipub puhkema kogu inimkonda hõlmav sõda. Üks süsteemi serval tegutsev äärmusrühmitus muudab mõningate suurte kosmiliste kivide orbiite nii et see lõikub Maa omaga. Operatsioon õnnestub ja Maale saabub tuumatalv. Seejuures selgub et ühe Rocinante meeskonnaliikme minevik on lähedalt seotud just selle rühmituse ninamehega ja teine oli osanud just nimelt tabamuse ajaks Maale reisida. Ja peavadki meie kangelased alustama võitlust selle nimel et saada meeskond jälle kokku ja ühtlasi võimalust mööda päästa inimkond kõige hullemast.
 
Mida ma tahaks esile tõsta on see kuidas autor(id) oskavad oma väljamõeldud maailmas loogililiselt tuletada üldisest olukorrast tulenevaid konkreetseid sündmusi. Kui järsku tekib võimalus rännata teistesse tähesüsteemidesse siis loomulikult muutuvad Päikesesüsteemi senises elukorralduses mitmed asjad päris kardinaalselt. Mõned inimkonna grupid leiavad järsku et nad oleks justkui marginaliseeritud. Ja siis muidugi leidub nende hulgas keegi kes näeb lahendusena Püha Sõja alustamist. Ja siis muidugi selgub omakorda et selle jama sisse kistakse ka inimesed kellel asjaga mingit seost ei ole...
 
Kes sarja juba nii kaugele on lugenud see arvatavasti enam pooleli ei jäta. Minul igatahes on järmine osa juba ostetud.
Teksti loeti inglise keeles
11.2017

"Expanse" sari jätkub ja tegevusväli laieneb. Päikesesüsteemis on avanenud portaalid mille kaudu on võimalik jõuda teistesse tähesüsteemidesse. Esimeste hulgas kasutab seda võimalust suurfirma Royal Charter Energy, kes on ÜRO käest omandanud kaevandamisõigused planeedil millele on pandud üsna fantaasiavaene nimi New Terra. Kui RCE kosmoselaev jõuab "oma" uue planeedi orbiidile, selgub aga siiski et üks seltskond inimesi on jõudnud ennast pinnal juba sisse seada ega taha midagi teada sellest et nende jube perspektiivikas liitiumikaevandus koos kogu ülejäänud planeediga kuulub juriidilises mõttes hoopis kellelegi teisele. Kahe seltskonna vahel puhkeb konflikt mille juures on meil hea võimalus kasutada kulunud väljendit sellest kuidas ühe mehe terrorist on teise mehe vabadusvõitleja. ÜRO otsustab saata vahendajana seda vastasseisu lahendama James Holdeni.
 
Romaan järgib sarja eelmistest osadest tuttavat ja turvalist skeemi, kus James Holden satub (või ronib ise) puhkeda ähvardava globaalse katastroofi epitsentrisse ja seejärel leiab aset kangelaslik võitlus mille käigus peategelased oma kõrgete moraalsete väärtuste tõttu panevad ennast veel lootusetumasse olukorda kui  tingimata vaja oleks. Lõpuks selgub aga siiski et just see käitumisstrateegia oli juhtumisi õige, s.t. tagas kõigi peategelaste ellujäämise ja aitas katastroofi ära hoida. Ja sarnaselt eelmise osaga "Abaddon's Gate" on ka siin üks tegelane "pahade" poolel kes tegelikult ei olegi üdini halb vaid on pigem asjaolude ohver ja kelle "heade" poolele ületulekule lugejad saavad kaasa elada.
 
Need kes pärast "Abbadon's Gate'i" lugemist otsustasid sarja pooleli jätta võiksid sellele siiski veel ühe võimaluse anda, sest minu arvates on käesolev osa eelmisest parem. Lisapunkti teenib just sellega et ellujäämiseks peavad peategelased mitte lihtsalt pidama kahesaja-leheküljelise tulevahetuse kosmosejaama koridorides vaid olukord on märksa keerulisem ja huvitavam - lisaks tulistavale vaenlasele on nuhtluseks kaelas ka loodusjõud ja iidne tulnukate tehnoloogia.
Teksti loeti inglise keeles