Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

Artemis

(romaan aastast 2017)

Hinne
Hindajaid
3
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.429
Arvustused (7)

See oli ideaalne.
Pädev teaduslik loogika nii keevitamise kui kuuelu (6 korda pisem gravitatsioon, mis teeb vaakumis plahvatamise meie jaoks eriliseks - heli ei ole, tuleohutus ja kiirguskaitse ja ...) kui ilmselt kõige muuga seotult.
Ja peategelanna oli nii kompentetne, nii usutav, nii ehe! 
Ja põnev lugu.
Ja head emotsionaalsed detailid.
Ja neetult hea tõlge samuti!
Ideaalne.
Teksti loeti eesti keeles

"Marslasega" seadis kodanik Weir personaalse lati väääga kõrgele, mistõttu ei maksa temaga kohe pahandama hakata, kui mõni järgmine teos sinnamaani ei küüni.
"Artemise" tegevus toimub samanimelises esimeses (ja ainsas) Kuu linnas ning peategelane (täpsemalt peategelanna) saab kena lisateenistust salakaubaveoga. Mistõttu ta satub peagi mitmesugustesse, enamasti eluohtlikesse sekeldustesse. Ah et kas neist ka terve nahaga välja tuleb? Mida te ise arvate?
Niisiis on tegu korraliku kosmose-bojevikuga, mis on lobedalt loetav, kuigi "Marslase" tasemele definitsiooni kohaselt ei küüni. Veidi, kuigi ainult õige veidi, häiris mind, et Jazzi kuju tagant paistsid Friday ... kõrvad või mingid muud kehaosad, vahet pole. Hinnet see alla ei kisu.
Väga kõrgelt hindan Weiri oskust (ja töötahet) lavakujundus võimalikult usutavaks teha. Tal on üldiselt kõik välja arvutatud, ja kui mõnikord arvutused näitaksid asja võimatust, oskab ta nii kenasti hämada, et üldmulje ikkagi usutav jääb.
Niisiis tuleb "viis", kuigi "Marslase" "viis" on jupp maad jämedam.
Lõpuks: usutavuse kohalt häiris mind üks seik, kuid oma puuduliku keemiahariduse tõttu ma ei tea, kas nii võib või ei või. Nimelt kusagil esimese peatüki lõpus selgitab peategelane rumalale lugejale, et Artemise õhk koosneb ainult hapnikust rõhul 0,2 bar. Ning paar lehekülge edasi süütab üks teine tegelane sigari... Kuivõrd Gusi, Edi ja Rogeri käest seda küsida ei saa, siis loodan, et siin mõni paremate teadmistega arvustaja asjasse valgust toob. Meenutuseks: neil oli 1,2 baari.
Teksti loeti inglise keeles

Elas kord üks tubli majandusest mõndagi jagav naine, kes tegi Keenias mõned toredad maksunipid ja asajad ning tulemuseks oli KSC-nimeline korporatsioon, mis ajas kosmosetööstuse asja ja Kuu peale ehitati Artemise nimeline linn. Noh - arvestades, et seal on ainult 2000 elanikku (+/-), siis muidugi on see pigem küla. Mingit tööstusvärki seal tehakse, toimib turism, kohalikud majandusharud on reeglina ühe rahvuse esindajate käes - nt keevitajad on saudid, elutagamissüsteemide eest hoolitsevad vietnamlased, alumiiniumi tootmise tehas on barasiillaste käes jne.
 
Peategelane Jazz on keevitaja tütar - saudi-aaraablane seega. Aga - ilmselgelt mitte religioosne ja samuti mitte keevitaja, kuigi ta sedagi oskab. Tema hoopis on pakikandja ja muu hulgas salakauba Artemisse smugeldaja. Tema kuritegelikke ja täiesti legaalseid oskuseid tahab alumiiniumitehase üle võtmiseks kasutada Maalt Kuule kolinud rikkur, aga noh - kõik läheb loomulikult hoopis teisiti kui, et kärts-mürts-ja-miljon-kolksatab-arvele.
 
Raamatu plussid - selline muhe ja veidi küüniline jutustamisviis. Ladus lugemine, on seiklust, on pinget, on õnnestumisi, läbikukkumisi, paar mitte ülearu suurt pööret sündmuste käigus. Raamatututvustused annavad juba ette teada, et kuskil on "suur vandenõu" - 

 

Niisiis, kui võimalus kiiresti palju teenida tekib, ei suuda ta jätta seda kasutamata. Mis sest, et selleks on vaja kasvada pisismugeldajast suurkurjategijaks. Ent täiusliku kuritöö kavandamine osutub alles tema probleemide alguseks, sest tema väike ilus rööv viib ta otse keset hoopis suuremat vandenõud võimu haaramiseks terves Artemises. (Tagakaanetekst)

 
Keegi ulmikutest torkas Estconil, et tõlge pidavat kehv olema - nii ma siis kahetsesin natuke sisse süstitud eelarvamuse baasil, et toetasin rahaliselt Tänapäeva selle asemel, et hr Bezos'ile lõivu maksta ja Kindle'i ekraani toksida originaali neelates. Ilmselgelt esimestel lehekülgedel lugesin läbi selle eelarvamuse prisma, aga õnneks on tõlke poolelt samuti kõik kontrolli all.
 
Hea, isegi väga hea, aga mitte suurepärane. Aga...
 
Peamiseks miinuseks on kõige toimuva väiksus. Väike küla Kuul, väikesed salakaubapakikesed, peategelase väikesed inimlikud probleemid, väike politseinik, väike jupp mingit müstilist materjali, mille ümber käib väiksemat mõõtu intriig, väikesed vihjed tõeliselt suurtele asjadele ja kokkuvõtted väike seiklus mööda Kuud ja teine veel ja kolmas mööda Kuu-küla. Ja kui viimaks lahendatakse salakaubavedajast sabotööri ja Kuu suurima kuritegeliku seltsingu saatust, siis meenutab seegi külaturu kauplejate omavahelist kokkulepet. 
 
Selline nii- ja naa mõte on see, et seal on igast kolmana maailma rahvast koos - et pole USA baas, või Hiina või India või Jaapan või Euroopa Kosmoseagentuuri oma või midagi sellist (ja oh kui's ma ei salli ulmekirjandust arvustades seda järgmis sõna) usutavamat kui Keenia :) Igal juhul selline teistmoodi. Aga... No natukenegi veenvam võiks olla see, et miks siis ikkagi nii läks, et... Kusjuures isegi Saudi-Araabia kosmosebaasi omanikuna oleks arusaadavam, sest neil on niikuinii sedavõrd palju raha, et ei oska sellega midagi peale hakata. Veel on. Mis seal ikka, kirjaniku soovmõtlemine. Ja ilmselt Jazz'i isikus (tema suu läbi) olnuks veider hakata pikalt laialt heietama nendest sotsiaalmajanduslikest teguritest, mis ikkagi just niisuguse Kuu-küla tekkeni viisid.
 
Kindlasti lugemist väärt, hea raamat.  

Teksti loeti eesti keeles

"Artemis" meenutab mõnes mõttes "Marslast", ent samas erineb sellest tugevasti. Romaanide ühisteks joonteks on lähituleviku Päikesesüsteemis toimuv tegevus, reaalteaduslik-tehniline taust ja katse toimuvat võimalikult usutavalt kirjeldada. Ent kui "Marslase" näol on tegu pigem rahulikult kulgeva robinsonaadiga "kosmosehädalise" katsetest vaenulikus väliskeskkonnas ellu jääda, siis "Artemise" näol on tegu märulirohke kelmiromaaniga, mille puhul tundub, et autor pole oma teost ise just kõige tõsisemalt võtnud. 
Kuu-koloonia ja sealse elu ning probleemide kirjeldused kuuluvad kahtlemata romaani plusside alla. Anarhilisevõitu geto Kuul (milles elab umbes Räpina linna jagu inimesi) meenutab veidi Heinleini romaani "Kuu on karm armuke". Romaani algus, milles avatakse järk-järgult toimuva tausta, mõjub üsna paljutõotavalt. Mingil hetkel hakkab "Artemises" toimuv aga meenutama tüüpilist Hollywoodi märulit, kus vapper kangelane (või kangelanna) igasuguse tõenäosuse kiuste surma trotsib ja maailma päästab. Ja ehkki romaan tegeleb suhteliselt karmi teemaga (organiseeritud kuritegevus vaeses Kuu-koloonias), paistab autor eelistavat lugejat ülemäära koledate sündmuste kirjeldustega mitte šokeerida; samas on põnevuse ülalhoidmine ta jaoks kahtlemata oluline. Ehk siis selline "peresõbralik" lahendus. "Artemise" sündmustik ei mõju tervikuna just väga usutavalt, nagu kohati ka tegelaste käitumine (armastav isa, kes veab oma väikse tütre närusel järjel Kuu-kolooniasse, kust too "gravitatsioonitõve" hirmus enam koduplaneedile naasta ei saa, jne). 
Kas "Artemis" on noorteromaan? Üldiselt seda teost nii ei reklaamita, samas on siin noorepoolsed peategelased ja autori ülalmainitud viis karmidest  teemadest kirjutamiseks vihjaks justkui noortekale. Muidugi on siin kõvasti seksiteemat ja (eriti ameerika kirjaniku kohta üllatavalt palju) alkoholitarbimist, ent tänapäeva noortekirjanduses selliseid teemasid vist väga ei välditagi...
Teksti loeti eesti keeles

Alustame sellest, et "Marslane" meeldis mulle tohutult. Nii raamat kui ka film. Miskipärast pole ma seda aga BAASi kirja pannud... Kuid miks ma seda siin mainin? Sellepärast, et soetasin "Artemise" kerge eelarvamusega. Noh, et ei saa ju kindlasti nii hea olla, kui "Marslane" ja lisaks tundus see ka rohkem mingi krimka olevat jne. Aga peaaegu kohe peale raamatu kätte võtsmist, sain kõigist kartustest üle.
 
Jah, kui peaksin need kaks teost kõrvuti panema ja valima vaid ühe, siis valiksin siiski "Marslase", aga napilt. "Artemis" käivitub veidi aeglasemalt, kuid on sama hoogne, sama naljakas, sama põnev ja kaasahaarav. Ning täpselt sama hard sci-fi. Kõik on läbi mõeldud, kõik on paigas. Või noh, peaaegu.
 
Paar kohta olid, mis panid kulme kergitama. Et kui see linn on tõesti selline küla ja peategelane seal 20 aastat elanud, siis peaks sisuliselt igaüks teda kui mitte nime-, siis vähemalt nägupidi teadma. Ehk siis anonüümseks oleks ikka suht raske jääda. Kahtlen ka väga, et ajastul, kus meil on sisuliselt igal pool valvekaamerad, pole neid Kuul, kus turvalisus peaks olema väga oluline. Nii et inimest peaks saama jälitada ka muul viisil kui nutitelefoni abil. Ja siis ma ei saanud aru, miks päris lõpuactionis, kus peategelase käes oli kõiki uksi avav politseiülema gizmo, ei kasutanud ta seda endale suvalise skafandri hankimiseks? Aga need on vaid üksikud detailid, mis lugemist absoluutselt ei seganud.
 
Eestikeelne tõlge oli täiesti hea, vaid ühes kohas lugesin imestusega atsetooniballoonidest, aga õnneks said neist kiiresti atsetüleeniballoonid ning nii jäi kuni lõpuni. Silma jäid ka paar-kolm otse inglise keelest üle võetud väljendit, mida ma eesti keeles teisiti ütleks. Aga samas tasakaalustasid neid kohe täiesti suurepärased vandesõnade jms mahlakate väljendite tõlked.
 
Kokkuvõtteks väga hea romaan, mille peaaegu ühe jutiga läbi lugesin. Päris selline ei olnud, et raamatut üldse käest ei saanud panna, aga ikka oluliselt keskmisest kiiremini sai loetud. Nii et igas mõttes igati "viis".
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Lugu omapäraste vana-eestlaslike nimedega tegelastest, kes üritavad kosmilist eksperimenti teadustöö raames läbi viia ja mis sellest kõigest lõpuks välja tuleb.
 
Autor on peatähelepanu eksperimendile endale suunanud ja suuremast maailmapildist või sellest, milleks seda kõike tehakse, me suurt teada ei saa. Samas on Loolaid lõbusalt sündmusi kirjeldamas ja lugu liigub aina hoogsamas tempos edasi. Ehk võiks veidi ette heita loo keskel aset leidvat liigset hüplikkust ühelt vaatelt teisele. Lasta tegelastel natuke pikemalt juurelda oma tegevuse, ümbritseva ja/või tagajärgede osas. Praegu jäi lugu tegevusplaani väljaladumiseks ja oli raske otseselt kellegagi seltskonnast suhestuda. Et miks ikkagi nii ja naa? Või näha mõnd sisemist dilemmat, nähtu üle juurdlemist vms. Samas idee oli lõbus ja lahendus mõnusalt lahtine. Meeleolukas lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Kalmsten on kirjutanud väikese pildikese veidrast paigast, mis on laastatud pikast sõjast ja sellele järgnenud rüüstajate ning teiste jõukude vägivallatsemisest. Peategelane Malkolm (Valgekuub) leiab mahapõlenud kodu varemete juurest väikese tüdruku, kes paistab olevad ainus ellujäänu. Peagi leiavad nad ühise keele ning mees kohustub tüdruku ohutusse kohta viima. Lühikese loo käigus selgub, mida valget kuube ja flööti mängiv võluvõimeid omav mees otsib ning kelle lõpuks leiavad.
 
Taas mõnusalt kaasa kiskuv lugu, tonaalsus on just paras ja mitte üldsegi ängistav, nagu tutvustust lugedes võiks arvata. Infot valgub lugejani napilt, kuid parajates doosides. Miski pole taas must-valge, vaid kusagil nende kahe vahel siiberdav. Tõesti jääb väga palju lõpus lahtiseks, mida hiljem klaasi taga arutada, aga see ei ole siin probleemiks. Mulle kangastus silme ette autori välimusega mees, kes ootamatu kaaslasega püüab ühist keelt ja meelt leida. Oleks Malkolm prille ninal kohendanud, siis oleks pilt täiuslik olnud. Ei oskagi konkreetselt näppu peale panna, mis loos nii hea oli. Lihtsalt meeldis, noh.
Teksti loeti eesti keeles

Minu ajule vendade Strugatskite lühiromaan sobis. Algul oli seda napsusegast jauramist veidi palju, aga taustal võis aimata suuremat pilti ja ängi. Teine pool oli täis juba kiiremaid sündmusi ning ühiskondlik määndumine väänati lugeja ette suht otse ja punasega. Vatramise sekka leidus häid lauseid ja repliike, mis panid kogu absurdsuse üle muhelema küll. Jääb tõesti painama, kas sellised "selgrootud" me ühiskambana olemegi?
Teksti loeti eesti keeles

Kui tahta kuidagi "Ulmejutuvõistlus 2017" Täheaja erinumbrit kokku võtta, siis peab ütlema, et taas on žüriile hinnangute andmine meie skeenes kohati varjutamas lugusid endid. Seega ei midagi uut. Arusaadavalt põhjustab igasugune subjektiivne hindamine osades paksu verd ja teistes vastupidiseid tundeid, kuid minu meelest on kogumikku mahtunud lood väga loetavad. Ainult mõne puhul ei osanud ma seisukohta võtta ning jätsin need ka hindamata, kuna noh... ei oska seisukohta võtta. Või lihtsalt pole minu teema ja ei hakka ka selle pärast mingit nõrka hinnet panema.
 
Kordan siis veel üle, et Manfred Kalmsteni "Raske vihm" valmistas mulle väga positiivse (sisu ja teostuse mõttes) lugemiselamuse ning pean seda võistluse parimaks looks. Mis viga muidugi Stalkeri järel targutada, aga see hinnang on tõesti auhinnast sõltumatu ning värske laureaadi staatus on pigem lihtsalt küpseks tumekirsiks tordil.
 
Järgmisel tasemel oleksid Maniakkide Tänav "Tsölibaadi lõpp" ja Miikael Jekimov "Tuuleerändur". Mõlemad tundusid olevat terviklikud lood ning eristusid piisavalt ülejäänud juttudest.
 
Triinu Merese "Rohelistest..." ja Dani Adleri "Juhtmevaba armastuse" paigutaksin ma kolmandale riiulile, kus autorid olid mitte niivõrd ulmele keskendunud kui millelegi muule ja nad teostasid end selles oivaliselt.
 
Aleksander D Lannesi "Enne kui lahvatab leek" ja Maniakkide Tänava "Meie külas nähti imet"... noh, nendega tuleks veel tööd teha. Samas ei ole need ka halvad jutud.
 
Ootan huviga, mida järgmine ulmejutuvõistlus, mis kuulu järgi juba järgmisel kevadel aset leiab, meie algupärandisse toob.  
Teksti loeti eesti keeles

Tänava lugu on hea näide valemipõhisest kirjutamisest ja valemi all ei mõtle ma siin üldisi (ulme)kirjanduslikke nippe, vaid selliseid, mis kõnetaks võimalikult paljusid žürii liikmeid. Tema õnnetuseks jäi välja üks oluline reegel - tegelased peavad kohvi tarbima, mida paar teist tüüpi oma loo kirjutamisel ohtralt ekspluateerisid. Seetõttu jäi kahjuks tipp napilt saavutamata. Sellegipoolest on Tänava jutus hoogu, küberpunki ja transhumaanseid teemasid, lapse elu päästmist, nalja ja omajagu ulmebutafooriat. Korralik seikluslugu ühest düsfunktsionaalsest perekonnast, mis tavamaailma loogika järgi ehk üldse koos püsima ei peaks. On tõesti jant kosmoses, aga see on muhe. Lisaks teeb loole kindlasti au tiitel "eesti ulme jäledaimate tegelaste esindusisik", mis peaks iseloomustama perekonnapeast ema. Kui see pole meeldejääv isik, siis kes veel võiks selleks olla?
Teksti loeti eesti keeles

Kui olin pea pool Lannesi jutust läbi töötanud, hakkas tunduma, et jätan pooleli, sest see oli liialt igav ja arusaamatu tšillimine teemal lahedate-sõpradega-matkal. KUID korraga muutus kõik, kui peategelane läbi portaali paralleelmaailma sattus. Siis paranes lugu tunduvalt. Ära kadus omadussõna "igav". KUID selle asemel tuli rabedus. Rumal tudeng käitus kohati totrana ja samas (olles loo alguse ning kirjelduste põhjal täielik põmmpea) suutis mingeid asju lennult taibata. Tasuks veidi parem/usutavam taust peategelasele mõelda ja ülejäänud kuute tüüpi tõsisemaks kujutada, sest nende jutt ja käitumine ei läinud hästi kokku. VÕIMALIK, et jutu mahupiir hakkas seinana ette tulema ja autor tahtis lahedad ideed (mis olid tõesti lahedad ja teose parimaks osaks!) ruttu tegelaste läbi ette vuristada, mistap muutusid dialoogid pigem loenguteks. Kui seda lugu rahulikult veel mudida, saaks kokku suurepärase loo. Žürii antud kõrge koht on mu meelest selle kinnituseks.
Teksti loeti eesti keeles

Pean häbiga tunnistama, et pole varasemaid Adleri jutte lugenud ning seetõttu selline võrdlusmoment puudub. Mis mulle loos meeldis? Järsk muutus, kui robotid kurjaks muutusid. Ilus ja õõvastav stseen. Uurija unelemine uurimisel. Kõik tundus arusaamatu ja ega peategelane ise ka ei paistnud mõistvat. Seega meeldis see magus teadmise tunne, et varsti läheb asi vastikuks. Lugeja ette loodud kontrast oli niivõrd kõlavalt õhus. Miinusteks siin juba välja toodud segane politseiüksuse tegutsemine juhtumi jooksul. Action-stseenid olid natuke kohmakad ja loogikaaukudega, siin oleks vaja veidi rohkem süvenemist ja toimetamist. Adleri tugev külg väljendub mu meelest selgelt jutu esimeses pooles. Kokkuvõttes tuleb tubli hea ära.
Teksti loeti eesti keeles

Miikaeli võluvik noorest nõiast Ukust oli mõnus vaheldus teistele kogumiku lugudele. Tõesti, žanri kaanoneid järgiv kiire coming-of-age kulgemine, kui peategelasel tuleb oma jõudude ja oskustega rinda pista mitte ainult meistri tapnud tegelastega, vaid ka müstilise kurjusega metsas. Mulle kuidagi istub antud autori hõljuv kunstiline keelekasutus, mil pole tihtipeale helgusega mingit pistmist. Väga hea sooritus!
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb nõustuda Stalkeritel hindeid andnud fännidega - tõesti parim algupärane jutustus eelmisest aastast ja kahtlemata antud kogumiku tugevaim! Ma imetlesin lugedes Kalmsteni lobedat sulge seenetava maailma kirjeldamisest. Meeldis hallivarjuline peategelane, mõnusad aurupungilikud detailid, oskus salapära kirjeldada, leidlikud sõnad (tumedan jt) ja ideed veidratest olenditest, paralleelmaailmast ja ka peamine idee, miks see kõik nii oli ning mida tegelased selle muutmiseks ette tahtsid võtta. Senimaani elustuvad stseenid tollest loost mälupiltidena mõtteis. Vägev sünge lugu! Palun veel.
Teksti loeti eesti keeles

Mu meelest on Triinu jutt sattunud lihtsalt valesse kogumikku. Jajah, jutuvõistlus ja mis kõik veel. Lugu räägib põhimõtteliselt alamklassi ärksa vaimuga naisest, kes hakkab aadelkonnale ja viimase kehtestatud absurdse(te)le nõudmis(t)ele vastu. Oma piina, vere ja vaat et ka elu hinnaga. Peamine osa loost keskendub tegelase olemusele ja moraalile, mis on väga Meresele omane ja minu meelest siin hästi realiseeritud. Jutu ulmeline osa on minimaalne. Lugu võiks väga vabalt toimuda meile tuntud pimedal keskaegsel perioodil ja isegi see majade värvimise probleem - täitsa usutav absurdsus ka kusagil põhjapoolsest minikuningriigis eelmise aastatuhande esimeses pooles. Pigem tundub tõesti, et näeme osakest Triinu "Lihtsad valikud" universumist, mis iseseisva tükina jääb ulmeloona veidi õhukeseks.
Teksti loeti eesti keeles

Külaeided kambakesi kolli rappimas.
 
Minu meelest on selles loos kolm probleemi: ulmet liiga vähe, ropendamine ja tegelased. Kui alustada kohe esimesest, siis jäi seda üleloomulikkust mu maitse jaoks väheks. Rohkem veidrust või anomaaliat eitede igapäevaellu. Või kui oli rõhk õudusel, siis oleks taht rohkem õõva. Ropendamine - olgu kohe ära öeldud, et mul pole ropusti ütlemise vastu midagi. Probleemiks on pigem see, et tegelaste suupruuk oli vaene roppusi edastades. Oleks võinud olla naiste puhul loomingulisem. Pigem kasutada tavavestluses vandumist ja kuna lugu oli humoorikas võtmes kirjutet, siis leiutada lahedamaid väljendeid kui t*ra, p*rsse jne. A la "oh sina igavene Pärtli-Aadu aisaürask", "Malle lehmaroju mädapaistes udar" (möönan, et ma olen selles nõrk) või midagi muud jaburat. Kui situatsioon on eluohtlik, siis olen nõus, et pole aega sõnadega kenitleda ja tuleb see karvane sõna huulilt välja kangutada. Siit jõuame kolmanda punktini. Vähe sellest, et eitesid oli raske üksteisest eristada, neid oli raske ka meestest eristada. Olgu, nad jõid vähem (vist?) ja neil olid rinnad. Puudus võimalus pugeda mõne laheda eide nahka või kujutada ette, et oh... see on nagu mu vanaema, kes vajaduse kärbiku või vintpüssiga kolliga madistab. Loo muheduse eest siiski tärn juurde!
Teksti loeti eesti keeles

Mingid lood on lihtsalt sellised, mis jäävad pärast lugemist painama või mille üle leiad end alatasa mõtlemast. Antud jutu puhul kogesin esimest täiega omal nahal, kui hommikul üles ärkasin ja avastasin, et õnneks oli SEE kõik unenägu! Pidev äng ja korduvad kaadrid Tartust Herne või Oa tänavalt, Emajõelt kanduv udu, tuhmid tänavalaternad, mis ei suuda pimedusest korralikult läbi tungida, üleeelmise kümnendi lagunevad puumajad jne. Ja keegi nagu jälgiks kogu aeg, kuigi tänavad on inimtühjad. See on vastikult pidev!
 
Umbes taoline oli ka Jekimovi peategelase Renani elu, kes pidas pandimaja. Kätte jõuab päev, mil teda külastab Laenuhai, kes käib regulaarselt tasu nõudmas. Paraku tühjendati Renan eelmisel ööl rahast ja asi tundub halb. Kuid Laenuhai annab mehe kätte hoiule hoopis ühe kauni teekannu, mida ei tohi mingil tingimusel kellelegi teisele anda. Kas see on võimalik? Mis pagana teekann see on? Kes see Laenuhai tegelikult on, et ta kogukonda ja Renanit terroriseerib?
 
Tekst on täis pikki olustikukirjeldusi ja peategelase suhestumisi ümbritsevasse. Kingilikult sünge õhustik. Nagu ülal kirjutasin, oli jutt mulle mõjus. Loo lahendus oli segane, kuid eks tuleb autorilt nööbist kinni võtta ja pärida, et mis pagan seal nüüd toimus. Kindlasti kaaluda selle jutu lisamist Tuumahiiu tulevasse numbrisse.
Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi kohalik õuduslugu räägib ühest nn kontorirottide seltskonnast, kes otsustavad ette võtta väikese retke Kaansoo keskel asuva soojärve saarekesele, et seal onnis mõnusalt öö veeta ja romantitseda. Retke käigus avastame koos tegelastega, et soos ei ole asjad kõik päris nii nagu peaks. Esinevad veidrad anomaaliad - mittetöötav kompass, kahtlane häälte puudumine, olematu mobiililevi jms. Õudusloole kohaselt ei hakata liigselt pead vaevama ja rühitakse edasi. Neid ei peluta ka ühe liikme peaaegu uppumine laukasse. Lõpuks jõutakse pärale ja võiks saabuda oodatud romantiline hetk kahe peategelase Alari ja Helena vahel. Kuid Kaansool on nendega teised plaanid...
 
Olles vahetult lugenud Weinbergi romaani "Tõrkeotsing", kerkis silme ette sealne eriväelase taustaga keskkonnateadlik peategelane Maris. Siinses loos tegutseks mõnes mõttes tolle kuti sarnane tüüp. Tuttavlikud motiivid nagu Afganistaan, hullumajas istuv protagonist, keskkonnateaduse õpingud... Mul on tunne, et see tüüp on tegelikult väga sarnane kirjaniku endaga. Samas, miks mitte kirjeldada tegelast, keda ise väga hästi tunned :) See pole etteheide, vaid lihtsalt tähelepanek.
 
Lugu ise algab rahulikus tempos ja loob õuduslooks vajalikku atmosfääri. Kuid ei maksa arvata, et leiame siit tüüpilise etnosugemetega rupskiloo või painajasteri. Peagi suubume müstikalt Weinbergile tuttavliku teadusulme valdkonda, mis jällegi pole miinus. On tore tegelastega koos avastada, et asjadel on täiesti loogilised seletused. Oma ülesehituselt meenutab see veidi Joss Whedoni "The Cabin in the Woods" filmi, kus samuti nii öelda klassikaline õuduslugu pöörab ühtäkki hoopis millekski muuks.
 
Spoiler!!! Veidi jäi kripeldama lõpuosa - viimane peatükk - mis oleks ehk võinud üldse olemata olla. Piisanuks paarist lausest kirjeldamaks, et sarnane juhtum on aset leidnud ja meditsiiniasutusse on saabunud inimesed kaitseministeeriumist. Tausta andmise peategelasele oleks võinud surada jupi kaupa eelneva teksti sisse.
 
Üldjoontes oli siiski väga lobe lugemine ning Weinberg võiks julgelt proovida õudusžanris veelgi sügavamat vagu künda. Hindeks tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Tchaikovsky lühike romaan räägib meile tundmatul peamiselt maismaaga kaetud planeedil toimuvast. Inimesed elavad väikestes kogukondades, mis koonduvad hiiglaslike puude ümber. Külas on kolm tähtsamat tegelast - Arst, Arhitekt, Seadusemõistja - kes saavad rolli puudes elavate eriliste putukate (Valijad) torke järel. Sellega istutatakse väljavalituisse seadmed (Vaimud), mis läbi kandjate kogukonna elu juhivad. Loodus on planeedil küllaltki vaenulik ja kogukonnad peavad harmoonilist koostööd tegema, et elus püsida. Kui keegi reeglite vastu eksib või vägivallatseb, määritakse ta Seadusemõistja otsuse põhjal spetsiaalse ainega kokku. Aine tungib sügavale organismi ja kõige muu halva juures takistab enamikku looduses eksisteerivat toitu süüa. Peategelane Handry saab nooruses õnnetuse läbi veidi tolle ainega kokku ja täiskasvanuks saades vaevavad teda endiselt probleemid. Küla kogukond ei taha teda omaks võtta ja tuleb päev, kus mehe enda lihane õde, kes saab Arsti rolli, peab venna sunniviisiliselt pagendusse saatma. Mida Handry pagenduses külade, planeedi ja inimkonna mineviku kohta avastab, jääb juba lugeja avastada.  
 
Autor on teinud suurepärast tööd maailma loomisel. Hoolimata ülimalt lühikesest teosest, valdas tegevustiku osas mind paaril korral küll väike üllatusmoment - ahaa, sellepärast siis see või too oli nii. Tõsi, ega meile eriti tegelasi välja joonistata, aga mulle olid protagonisti käigud, väikesed mõtted ja coming-of-age täiesti usutavad. Täitsa leidlikult oli kasutatud tuntud troope ja lõpp jättis piisavalt lahtiseid otsi edasisteks mõtisklusteks. Kokkuvõtvalt selline biopungilik tehnofantaasia.
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus ja kiire kooljalugu Eesti piiriäärsest külakesest. Õõva tekitava loo kohta oli see väga humoorikalt kirjutatud. Lõpust jäi pauk kuidagi puudu, aga ega midagi hullu ka polnud. Teekond sinna oli vahva.
Teksti loeti eesti keeles
8.2018

Tegemist on otsese järjega A.C.Clarke'i Nebula võitnud lühiloole "A Meeting with Medusa". Kaks autorit, Baxter ja Reynolds, on võtnud nõuks pisikesest materjalist terve tegevust täis romaani välja kasvatada ja minu meelest täitsa hästi. Algmaterjal oli pigem selline mõtisklus kohtumisest tundmatuga. Pean tunnistama, et võtsin romaani ette just Reynoldsi nime pärast, kuigi lugedes tundus, et pigem on see Baxteri kirjutatud. Samas oli raamat väga loetav ja maailm intrigeeriv.
 
Loo peategelaseks on küborg nimega Howard Falcon, kes on kogu inimkonnas ainulaadne. Inimesed harrastavad pigem eksperimenteerida enda bioloogiaga (pikendada elu jms) kui ehitavad uue inim-masin hübriidi Falconi kõrvale. Meie rass on sajandi jooksul jõudnud vallutada Päikesesüsteemi ja üldiselt endaga rahul. Jupiteri atmosfäärist leitud hiiglaslikud meduusilaadsed eluvormid on jäetud omapäi, sest vastuvõetud seadus keelab kontakti võõra tsivilisatsiooniga, kuid lubab eemalt jälgida. Loomulikult ei saa inimesed hakkama masinateta, kes kuudel ja asteroididel väärtuslikke materjale kaevandavad. Falcon, kes on põhimõtteliselt surematu ja käinud lugematutel missioonidel üle süsteemi, saadetakse uurima üht ääreala tehast, kus masinate töö on millegipärast seiskunud. Seal kohtub ta Adami nimelise robotiga ja talle on tehtud ülesandeks kord majja lüüa ja masinate mõistused alglaadida, kui need omapäi mõtlema kipuvad. Falcon otsustas teha midagi muud, millele järgneb Masinate iseseisvumine ja paratamatu konflikt inimkonnaga.
 
Mulle meeldisid lahedad ideed, kuidas Jupiteri sisemust ära kasutati, kuidas Masinad järk-järgult inimesi paika panid, arutlused looja-loodu teemadel, intelligentne ja inimkeelt rääkiv ahvide rass (Simps) ning loomulikult avastus, et inimeste ja masinate omavaheline kraaklemine on kõigest köömes tõelise ohu ees. Baxter ja Reynolds on mõlemad sellised autorid, kes tahavad omi lugusid raamida usutava SF butafooria ning ideedega. Seda leiab lugeja siit külluses. Lugu ise on põnev ja eepiline ulatudes üle mitmete sajandite.
 
Miks siis ikkagi 4 tärni? Minu meelest koormasid minevikulõigud alternatiivajaloolisest käsitlusest 20. sajandi kosmosevõidujooksust ning Maa ühisest pingutusest ligineva asteroidi hävitamiseks antud teost. See nn teine liin ei haakunud hästi looga ja oli nagu kunstlikult sinna külge poogitud. Sellele vaatamata on antud romaan korralik õnnestumine SF klassiku töö jätkamise näol täis vahvat sensawundat ja suuri ideid.
Teksti loeti inglise keeles

Scalzi romaanidel on mu meelest üks hea omadus - neid on võimalik väga kiiresti ja kergelt tarbida. Lihtne keelekasutus, lühikesed laused, selged tegelased, põgusad ideekesed, mis ei väsita ka peavoolu lugejad ning palju-palju dialoogi. Jah, vanamehe triloogias on ta surunud natukene rohkem tegevust romaanide sisusse, aga üldpilt on siiski väga sarnane. Ja see pole tingimata halb asi üldse. Marketing on tal kõva, leping Tor-iga vägev ja las siis vana treib neid edasi.
 
Antud loos on tõesti kõige ägedam see Flow nimega kosmiline struktuur, mis võimaldab inimkonnal valgusest kiiremini kindlatesse tähesüsteemidesse rännata. Kui see hakkab moonduma ja tekib oht erinevate kodade/asunduste isoleerituseks ühtsest impeeriumist... noh, sellise sätungi püsti panemisega sarja avaromaan peamiselt tegeleb.
 
Paar väikest pööret on ka loos, mis muidu üsna sirge kulgemine. Kerge ja mõnus lugemine ning minul tekkis küll huvi triloogia järgmiste osade vastu, mille nimed ja isegi väljatulemised on juba välja hõigatud.
Teksti loeti inglise keeles

Väga rahulik kulgemine läbi naisterahva kirjade tema elu erinevatest ja rasketest perioodidest. On ka natuke ulmet: nanotehnoloogia, miljonilinn Tamsalu, mis on sisuliselt kõrgtehnoloogiline tehas ja selle ümber koondunud taristu, mille sees inimestel on hoopis teised väljakutsed, kui neil, kes linnatarast väljas elavad. Nautisin Mairi kirjakeelt - sõna otseses mõttes - sest raamatu peatükid ongi sisuliselt kirjad oma praegusele mehele. Armas ja südamlik lugu, aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

Väikese vahega on kirjanik Triinu Meres avaldanud kaks ulmeromaani, mis on Eesti tingimustes üsna haruldane ja tähelepanu väärt sündmus juba iseenesest. Eelmine romaan “Lihtsad valikud” sai ära märgitud Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel teise kohaga. Selle sündmuse tuules on ehk mõnevõrra märkamatult ilmunud kirjastus Fantaasia “Orpheuse raamatukogu” sarjas Merese uus teos. Siinkohal pole paslik peatuda pikaks arutluseks, et miks just selles sarjas jne. Koostaja Raul Sulbi on otsust ise avalikkuse ees põhjendanud sellega, et samanimeline lühiromaan (mis moodustab põhimõtteliselt käesoleva teose esimene osa) ilmus tema poolt koostatud antoloogias “Täheaeg 11”. Miks mitte siis oma “lapsukest” enda ligi hoida. Kuid keskendugem siiski peamisele – Merese romaanile.

Ütlen kohe alguses, et tegemist on hea raamatuga, kus on piisavalt möllu, tõsiseid teemasid, mõtisklusi ja tundeid, lumist metsafantaasiat vaheldumisi vere, higi, pisarate ja… tolle neljanda kehavedelikuga. Korralik sünge žanriulmekas.

Romaani tegevus toimub düstoopilises tulevikumaailmas, mida on üldjoontes kujutatud üsna tuttavlikult ehk see kõik võib vabalt Maal toimuda. Millalgi on aset leidnud sündmus, mida tegelased nimetavad Pauguks, ning selle tagajärjel on tsivilisatsioon langenud arengutasemelt tuntavalt allapoole. Tekkinud on omalaadne kolmekihiline kastiühiskond: Linnas elavad heal järjel ja tehnoloogiliselt edumeelsed. Külades elavad vaesemad, kes Linna varustavad ja tasuks piskut vastu saavad. Metsas uitavad kodutud lindpriid ehk bandiidid, kes ülejäänutelt toitu ja muud eluks hädavajalikku röövivad. Selleks vahendeid valimata. Lisaks tegutsevad metsas hiigelkasvu müstilised olendid – kuningad.

Teose kolm osa kirjeldavad tegevust ja maailma erinevate tegelaste vaatepunktist. Mõned kohad on täis äärmiselt tihedat ja võigast (näiteks inimeste söömine) tegevust. Teisalt tõmmatakse lahingust veidi hinge ja tungitakse tegelaste hingesoppidesse. Probleemid ja valikud, mida inimesed peavad lahendama või tegema, pole lihtsate killast, aga Meresele meeldibki nii. Autor pöörab tähelepanu erinevate poolte esindajatele näidates ilmekalt, et miski pole iial nii must-valge kui esmapilgul võib tunduda. Mõnevõrra ootamatu oli romaani eskaleerumine viimastel “minutitel” tõsiseks revolutsiooniks. Jah, seletused ja põhjendused on olemas. Loogilised. Sättung ka. Kuid sellest hoolimata tundus see veidi liiga pea-ees-tulle hullusena.

Kes on romaani peategelased? Minu jaoks kindlasti kuningad, kes küll päevavalguse eest peitu poevad, aga seda hirmuäratavamalt pimeduse saabudes tegutsevad. Poolsurematud, tugevad, kiired ja halastamatud olendid. Teose arenedes kergitab Meres veidi saladuseloori nende päritolu kohta, mis autorile omaselt pole ülemäära detailne, aga pusle klapib kokku küll. Kuningate võime enda ümber kogu tehnika rivist välja viia annab loole mõnusa fantasy hõngu. Peale kuningate – õigemini ühe edumeelsema nendest (Tume) – ei oskagi Merese vaieldamatult sündmusterohkest loost konkreetset kangelast või antagonisti välja tuua. Seda ehk pole vajagi, sest samastumist rasketes oludes siplevate tegelastega on piisavalt. Nagu ennist öeldud, keegi neist pole läbinisti halb või hea, lihtsalt olud on sellised ja ellu jääda soovivad ju kõik.

Mind üllatas, kui erinevalt oskab Meres kirjutada. Tema kaks seni avaldunud romaani erinevad üksteisest minu jaoks kui öö ja päev. See demonstreerib mu meelest ilmekalt autori võimekust ja enesekindlust luua erisugust materjali. Siin leidub palju vänget suupruuki, sõdurilikku ärplemist ja tundub, et ka militaarterminid koos vastava butafooriaga on paigas. Võimalik, et autorile olid abiks sõbrad, kes teemat valdavad, aga plusspunktid lähevad igal juhul talle kirja. 

Teine aspekt, mida Meres ise korduvalt rõhutab – tähtis on loogika. Seda nii tegelaste käitumises, nende suhtlemises kui ka maailmas tervikuna. Täiesti nõus ja mul pole erilisi etteheiteid teoses selle kohta välja tuua. Ainult et veidi naljakas oli seda loogika tagaajamist lugeda literaalselt kirjapildis. Mulle tuli turtsatus peale, kui üks isik otseselt lajatas: “Kus on loogika?” See on nii Triinulik lause, et ma ei saanud esiti peast kujutlust autorist, kes on salamisi tegelase nahka pugenud ja nüüd mulle pildilt käed puusas vastu vaatab.

Põnevust jagub sõna otseses mõttes viimase leheküljeni ja kokkuvõttes on Meres igati korraliku ulmeromaaniga hakkama saanud. Minu poolest võiks vabalt sellele järge meisterdama hakata, sest maailm pakub endiselt suurel hulgal avamisvõimalusi.
https://www.ulmeajakiri.ee/?triinu-meres---kuningate-tagasitulek
Teksti loeti eesti keeles

Üks eepilisemaid SF lugusid, mida olen viimasel ajal lugenud - just aja- ja ruumiskaalal. Reynoldsi muudest sarjadest täiesti iseseisva romaani sisu tegeleb peamiselt "liha" vs metalli intelligentsi võitlusega. Kui välja jätta stseenid ühe Gentian liini sadistliku naisterahvaga, kes kättemaksuks ohvreid lausa organiteks ja rakkudeks segmenteerib, on käesolev romaan võrreldes RS maailmaga oluliselt helgem. Alguses oli raske oma mõistust raamatu mastaabi ja toimuva ümber mässida, kui loo arenedes toimus selginemine ning siis sai üha uusi paljastusi või seletusi endasse ahmitud. Lõpuks selgub, et autor oskab ka südamlik olla. Kui tõesti saab teoks Reynoldsi lubadus sellesse maailma juurde kirjutada, oleks tore lugeda mitte niivõrd "kübemekeste" (ma ei tea, kas see on hea vaste terminile "shatterlings") sekeldustest Linnuteel, vaid saada teada, mis toimub naabergalaktika(te)s. Mis tegusid teevad Esimesed Masinad ja mis asja ajavad/ajasid Priorid, kelle eksistentsi ei mõõdeta miljonites aastates (nagu inimestel ja masinatel), vaid miljardites.
Teksti loeti inglise keeles

Meelis Friedenthal on eelnevalt kultusteose nauditavalt läbi analüüsinud ja seega polegi eriti miskit suurt lisada. Minu jaoks algus venis ja lugedes tekkis kohe selline meelt painav "naiivsuse sündroom", et see kõik on üks suur jant ja veiderdamine. Aga peagi läks lugu tõsisemaks ja siis ei saanud enne lõppu pidama. Tegelikult üsna sünge lugu eestlusest ja eestlastest neid ümbritseva maailma keskel.
Teksti loeti eesti keeles

Arvasin, et pärast Revelation Space triloogiat võtan Reynoldsi loomingust väikese pausi, sest gootilik ängi täis sünkteadusulme võttis heas mõttes võhmale, aga internetis Häid Raamatuid kammides jäi alatasa silma tema lühiromaanide/-juttude kogumik Galaktiline põhjakaar. No ei suutnud kiusatusele vastu panna ja läbi ta lugesin. Õigem oleks vist öelda, et ahmisin.

[fänboy kiiduhala]
Ma ei saa midagi teha, mulle meeldib Reynoldsi stiil ja tema RS maailm. Reynoldsi lühitööd on ühel või teisel moel (võtmetegelased, sündmused) pikkades romaanides juhtunuga läbipõimunud ja pigem leiab neist seletusi mõningatele aspektidele, millel raamatutes on põgusalt peatutud. Seega kena täiendus tulevikuajaloo maailmale, kus erinevatel pooltel, paikades ja ajalises mastaabis tegutsejad.

Great Wall of Mars (4/5)
Pean tunnistama, et kogumiku kaks esimest lugu olid mu esimeseks tutvuseks autoriga ja said varemalt eesti tõlkes läbi loetud. See polegi võib-olla halb lähenemine, sest Marsi Müüris antakse päris hea ülevaade demanarhistide ja ühendujate algsest konfliktist ning sündmustest, mis kahe inimkonna grupi teed lahku viisid. Nevil Clavain, Sandra Voi, Galiana jt oluliste tegelastega on võimalik kronoloogiliselt hilisemates lugudes põhjalikumalt tutvuda. Sarnaselt osadele kaasarvustajatele tundus Clavaini tegelaskuju veidi tuim olevat ning ega kõigile otsustele päris hästi pihta ei saanud. Kuid esmatutvus maailmaga oli vägev. 

Glacial (3/5)
Eelmises loos tutvustatud Nevil satub demanarhistide eest põgenedes Diademi nimelisele planeedile, et lahendada seal üks... müsteerium. Jäi natuke nõrgaks, eriti müürilooga võrreldes. Järjena oleks oodanud pigem suuremas plaanis mõistatus(t)e lahendamist.

A Spy in Europa (4/5)
Esimene kord lugedes oli veidi segane, kuid teistkordsel mekkimisel elamus hoopis parem. Põgus spioonilugu, mis leiab aset Jupiteri kaaslasel Europal. Lõpp meenutas siiski – antagu mulle nüüd andeks – ühe prillidega võluripoisi seiklusi kooli kõrval asuvas veekogus.

Weather (5/5)
Armas lugu läbi ultrate silmade, kes võitlevad neid jälitavate kosmosepiraatidega. Kahe maailma kokkupõrge ja mõistmine, kui peategelased madina vahel ühenduja endi hulka toovad. Saame veidi aimu, kuidas toimivad ühendujate mootorid, mis võimaldavad kogu inimkonnal kosmoses suuri ruumivahemikke läbida.

Dilation Sleep (4/5)
Väga kena sooritus, arvestades seda, et tegu ühe esimese Reynoldsi tööga.

Grafenwalder’s Bestiary (4/5)
See loomadega mehkeldamine ja Dilberti koomiksis ekspluateeritud ületrumpajalik käitumine ei pakkunud esimesel korral pinget. Kuid olles tutvunud eelmises loos esile astunud kurikuulsa doktor Trintignantiga, oli kõik hoopis teise maiguga. Lõpplahendus harjumuspäraselt reynoldsilik.

Nightingale (4,5/5)
Jällegi korralik eriüksuse madin, kus proovitakse kadunuks kuulutatud kosmoselaevast ühte sõjakurjategijat kohtumõistmise tarbeks ära tuua. Groteskne lõpp ja mõnus moraliseeriv alatoon TI poolt olid minu arust loo kirsiks. Jäi kergelt painama, kui uinuda proovisin :)

Galactic North (5/5)
Koos „Ilmaga“ üks paremaid lugusid antud kogumikus. Just see „rohelise galaktika“ idee ja kahe endise kaaslase nukker toimetamine läbi aastatuhandete. Huvitav, et pärast kogumiku lõpetamist sirvisin BAAS-ist teiste arvamusi ja Kristjan Sanderi poolt mainitud ebaloogilisus ühiskondade arengupeetusest mõlkus lugedes minugi kohati meeles. Sellest hoolimata äge lugu.
[/fänboy kiiduhala]

Lõpetuseks; oli kena lugeda autori järelsõna, kus ta veidi valgustab oma kirjutamise stiili ja loetleb üles arvukal hulgal kirjanikke/teoseid, kes/mis on tema töid mõjutanud. Seda lausa detailse täpsusega. Väga soe lugemine. Kokkuvõtteks hinne 4++;
Teksti loeti inglise keeles