Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Možno poprosit Ninu?

(jutt aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Smena» 1973; nr 3 [autorinimega Kirill Bulõtšov]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Vadim Nikolajevitsh üritab päev läbi helistada oma kallimale - Niinale. Paraku on mingi kummalise telefonijaama rikke tõttu tekkindud permanentne valeyhendus ühe teise numbriga. Ka seal võtab kõne vastu Niina nimeline tytarlaps. Hilisõhtul yritab Vadim veelkord "oma" Niinat tabada. Jällegi võtab kõne vastu naise nooruke nimekaim. Kui Vadim huvi tunneb et miks tydruk ei maga, vastab too et kas onu teeb nalja - väljas ju alles varajane õhtupoolik..

Tõsiselt hea jutt!

Teksti loeti vene keeles

Hindan seda parimaks Bulõt$ovi novelliks.Arvatavasti saaks ainult venelane sellise novelli kirjutamisega hakkama. Loos on ehtsust, siirust. See on väga humaanne lugu selle sõna parimas tähenduses.
Vadim satub rääkima tüdrukuga 1942. aastast. Fa$istid lähenevad Moskvale, isa on rindel, ema tööl, väljas on pimendus ja hirm. Nii väga tahaks, et keegi räägiks lohutavaid sõnu, kuidas Punaarmee sõja võidab ja Hitler ennast mürgitab. Ja kirjeldaks õnnelikku elu tulevikus.
Juba sellest piisaks viieks. Ent siis tuleb lõpp. Ja see on nii ilus, et ma ei häbene, et mul tuli isegi pisar silma.
Teksti loeti vene keeles

Lihtne, suisa pretensoonitu ulmejutt ... aga mõjub!

Teksti ulmeline osa on absoluutselt ebateaduslik, kuid see pole ju oluline. Kir Bulõtšov kirjeldab situatsiooni, mis võiks toimuda, kui tänapäeva keskealine mees satub telefoni valeühenduse tagajärjel kontakti II maailmasõja aegse tütarlapsega. Tesisõnu otsekui ajaränd, sest sõja ajal oli minategelane ise niisama vana poiss, kui on see tüdruk, kellele ta tahtmatult helistab.

Jutt on psühholoogiliselt usutav, jutt on köitev, jutt ilus ja hea. Hindes ei saa mingit kahtlust olla – absoluutne viis!

Antud tekstiga on selline lugu, et nii mõnigi «erudiit» Venes väidab, et nagu oleks «Можно попросить Нину?» Alfred Besteri jutu «Out of This World» (1964) plagiaat! Kes on mõlemat juttu (ja veel mõnda) lugenud, see ilmselt muigab sellise «arutluse» peale. Kes pole mõlemat teksti lugenud, neile teadmiseks, et Kir Bulõtšovi jutt on ilmunud ka inglisekeelses tõlkes USAs ... ja seal pole keegi mingit plagiaadisüüdistust tõstatanud!

Teksti loeti vene keeles

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles
x
Ats Miller
1962
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

[2024 Hugo nominentide nimekirjas teine, eks ole...]    

No minge te ka persse!

See raamat ei ole otseselt halb, kuid... IGAV. Jah, algus justkui andis lootust, aga edasi läks umbseks narisemiseks ja oli seda niikaua, kui ma vastu pidasin ja diagonaalile läksin. Võimalik, et mul jäi midagi seetõttu saamata, ent ma kahtlen selles tõsiselt ja elu on liialt lühike, et seda kulutada umbse narisemise lugemiseks.

Vähemalt tean nüüd kindlalt, miks see raamatu Hugo nominantide hulgas oli – peaaegu kõik tegelased on perverdid ja hukka mõistetakse kolonialismi.  

Ehk ei ole raske ära arvata, et Sri Lanka autor kirjutab läbi hämarulme lahti oma rahva teatud vaimset seisu. Jah, see pole isegi mitte õige fantasy, sest maagia on jutus pigem selgituseta taustaks (justnagu maailm olekski selline) ja kõiges on süüdi kolonialism (st kuna tegu väljamõeldud maailmaga, ei mainita kunagi inglasi vmt, pigem kumab see tekstist läbi). Eks ole, leskede põletamine on ikka õige asi ja muidugi on ainult inglased süüdi, et nad seal omavahel mõnisada tuhat maha lõid ja siiamaale kaklevad...  

Ehk siis kasvatab mingi Mother of Glory oma ainsat poega Fetterit (see viimane peaks tulenema kuidagi Buddhast) palgamõrvariks, et see oma isa tapaks. Loo arenedes tuleb välja, et ega emal muud argumenti suuremat polegi, kui et isa nad maha jättis. Jee, väga austusväärne motivatsioon. No ja eks isa muidugi ka lõhkus natuke nende sellist idüllilist „loomulikku, loodusega kokkusulanud” olesklemist; näiteks andis asjadele nimed. Eks ole, ma ei viitsi siin pikalt kirjutada, aga selge ju, et see on otsene vastandumine analüütilisele mõtlemisele või laiemalt mõtlemisele üldse, mis arusaadavalt on omane lääne kultuurile.  

Ehk siis seikleb Fetter mööda maailma ja autor mõistab hukka... noh, enam-vähem kõike. Peategelane on suhteliselt passiivne, pigem triivib kaasa. Kohati ei ole tekst üldse halb, mingil hetkel hakkavad need eredad või säravad (bright) uksed lausa huvitama... aga sellest kõigest ei tule midagi. Jah, on käänakuid, on revolutsionääre, on ideid, miski pole nii nagu paistab. Aga kui tüübil pole varju lihtsalt sellepärast, et ema pärast ta sündimist naelutas varju maa külge ja rebis selle lahti... siis jääb vaid ohata...  

Ma ei ütle päris, et seda raamatut ei peaks lugema. Üsna omapärane ja seetõttu mõjub kuidagi teistmoodi – värskelt. Aga ikkagi on see igav ja täis ideoloogilist sõnnikut.  

Teksti loeti inglise keeles

Ehk siis esimene 2024 Hugo romaanide nimekirjas.
 
Jah, ma tegelen taas enesepiinamisega, ehk loen selle kahjuks ilmselt pöördumatult allakäinud auhinna nominentide teoseid...
 
Eks see romaan vist ole žanrilt young adult, ainult et antud juhul ma tõlgin seda terminit küll täiega debiilkirjanduseks.
Ja aus on öelda, et ega ma seda kõike läbi ei lugenud. Selline enesepiinaja ma siiski ei ole. Ma loen algusest paar-kolmkümmend lehekülge ja teos kas haagib või ei haagi. Siis ma keeran paarkümmend lehte pisut edasi ja proovin uuesti 5-6 lk. Siis ma loen veel ca poolest tosinast kohast raamatus, et no kas tõesti ei haagi taha. Siis ma tavaliselt loen wikist sisukokkuvõtet ja uurin, kes on autor ja nii edasi.
 
Raamat on, nagu nimigi ütleb Amina al-Sirafi seiklustest. Too on üks eriliselt vinge naisterahvas -- piraadikapten, sõdur, nõid ja lisaks veel hea ja hooliv ema.
Oehh. Teos algab põrmustava sissejuhatusega -- kapaga räiget feministlikku möla ja siis islami kiitmist. Nojah, autor on naine, kes sündis katoliiklikus peres ja tiinekaeas läks üle islamiusku. Ja elab ta New Yorgis -- vast see annab võtme kogu raamatu tonaalsuse mõistmiseks. Tähendab, see ei ole mingi kohustulik kompartei kiitmine, nagu tuli sisse panna okupatsiooniajal, see on täiemõõduline sotsrealism selles mõttes, et autor kirjutab seda tõsimeeli.
No ja algab raamat kahe noore nolgiga, kes kutsuvad välja põrguvürsti tütre ega saa sellega muidugi hakkama, aga meie überchick päästab olukorra ja nii edasi. Siis tuleb ta juurde ühe surnud kaaslase ex, kelle tütar on röövitud ja eks siis tuleb teda otsima hakata.
No ja nii see nõidust ja võitlemist täis lugu muudkui läheb, sekka pseudoaraabiat, natuke sooidentiteedi segadusi ja muidu rabelemist. Suuri tundeid ka -+ karikatuurselt.
 
Ühesõnaga, minu jaoks oli teos lihtsalt halb.
Lihtsalt -- halb.
Või noh, meelelahutus, mida minu arvates ei tõsta mitte miski esile tuhandete teiste hulgast. Lugu muudkui läheb ja kogu aeg juhtub midagi... Aga miks ma seda lugema peaksin?
Teksti loeti inglise keeles

Andsin välja, sest väga meeldis. Jah, nõus, et teatud mõttes oleks justkui hakatud uuesti Amberit kirjutama, aga mis seal ikka, Amber tuli ju hästi välja. Lugesin seda kunagi, kui see välja tuli ja avastasin üllatusega, et polegi arvustanud; seda viga siis parandan.
 
Kuna kiidetud niikuinii, siis irisen natuke. Võimalik, et see pole aus, kuid kuigi inglise keeles lugemise ja nüüd tõlke ülelugemise (noh, kui ma selle lehekülgedele panen, loen ikka võimalikult tähelepanelikult üle, aeg-ajalt tõlkijaga [vähemalt mõttes] vaieldes) vahel on ca 15 aastat, ma ju ikka enam-vähem mäletasin, kuidas lugu läks. Ütleme, raamatus on paar kohta, kus ma mõtlesin, et damn, kuidagi liiga lihtsalt käib see asi... aga noh, jah, enamik ulmet ajab palju labasemalt läbi, ei maksa olla perfektsionist...
Ja lõpp oli see koht, kus ma teatud määral nõustun eelarvustajaga -- et lugu oleks parem karmimas võtmes, aga naised kipuvad tegema ka kõige rajumast seiklusest midagi... pehmet. Imalat. Barbielikku. Noh, see ei läinud talumatuks, aga olge valmis :-P
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ma pean alustama sellest, et kaua aega mõtlesin selle raamatu SH sarjas välja anda. Aga -- ausaks jäädes -- olin lugenud ainult 1991 a ilmunud samanilmelist lühiromaani. Sellele annaksin hindeks mingi 4,5; st võibolla 5, aga kuna ma olen selline õel arvustaja...
 
Romaanile on juurde kirjutatud üsna palju tulevikku ja iga leheküljega läheb see viletsamaks. Kui lühiromaani puhul võib veel andeks anda pisut igasugust "elulist" ballasti ja tobedat tundlemist (naisautor, mis teha...), siis edasi hakkab see tõsiselt häirima (vähemalt mind); st konflikt on püsti pandud ja ma tahan teada, mis sellest saab, mitte, kuidas selle üle targutatakse.
 
Palju hullem aga on, et edasi muutub raamat usutamatuks. Ja Jänkistani-keskseks, mis on seesama. Autori maailmapilt on täpselt selline, nagu neil naljapiltidel, kus gloobusel on kõik peale USA sinine -- et nii näevad tulnukad Maad Hollywoodi filmides. Üks positiivsena mõeldud peategelane muide isegi ütleb ka otse välja, et ta pole kunagi kusagil välismaal käinud ja teda ei huvitagi. Ehk muu maailm ka arenes; neil olid omad geenmodifitseeritud inimesed (ka unetud) ja suhtumised olid teised. Kogu seda dimensiooni romaanis sirgelt ignoreeritakse (paar kildu siin-seal ei muuda asja).
 
Ka kogu probleemiasetus on pehmelt öeldes idiootlik -- kogu unetutega seotud konflikt taandub USA iseseisvusdeklaratsiooni ja kunagiste presidentide kõnede valikuliseks tsiteerimiseks; ja tavalistest inimestest kaugele n-ö eest ära arenenud superinimesed esitavad mitteameeriklase jaoks afekteerivalt ajusurnud küsimusi mingite asjade seaduslikkusest USA seaduste valguses...
 
No ja ma ei hakka lõpplahendust ära rääkima, aga minu jaoks tõmbas see raamatule vee peale. See oli nii usutamatu. Nii... vildakas ja võimatu. Nagu loeks sotsrealismi, kus kolhoosikord kindlasti võidab...
Teksti loeti inglise keeles

Kõik need neli raamatut, mida ma siia (okt-23) üles riputasin, kuuluvad Ascension War sarja.
 
Autor tundub olema üsna noor (no ei leia sünniaastat, nii et käigu kuradile...), hakkas ta kirjutama 2012 ja on avaldanud (silma järgi) paarkümmend raamatut. Lugesin teda sellepärast, et "New York Today Bestseller" ja "over million copies".
Rohkem ma teda ilmselt kunagi ei loe, sest minu arvates on tegu mõttetu grafomaaniga. Ilmselt on ta kuidagi käppa saanud, kuidas toota kiiresti meeletutes kogustes kirjandusesarnast prahti, mis esimesel hetkel sarnaneb ulmega ja on justkui ka põnev... kuni saad aru, et sind petetakse. Et see on ainult meelelahutuseks mõeldud kergekaaluline rämps, jooksmiste, tagaajamiste ja viimasel hetkel pääsemiste tulevärk, mille usutavus on vist isegi allpool Marveli filme (ja see on hetkel küllap tsivilisatsiooni madalaim põhi...)
Järgnev kehtib kõigi sarja 4 raamatu kohta, sest ma tõesti ei viitsi neid igaüht eraldi arvustada, ja sisaldab spoilereid (st suurem osa sellest on leitav igasugustest sisututvustustest, aga ma räägin lõpu ka ära).
Tähendab, lähevad maalased koloniseerima Trappist-1-e (st planeete muidugi), mis teatavasti 40 va ja punane kääbus. Lähevad poolega valguse kiirusest ja magavad ja nii edasi. Ütleme, algus pettis ära -- et tõesti on teada, et seal 7 planeeti ja osa neist peaksid olema Kuldkihara tsoonis ja nii edasi.
Ohumärkideks peaks olema olnud juba ka suht esimestel lehekülgedel toimuv, kus kapten end planeedile laskuvasse süstikusse surub ja üldse vaidlevad nad seal asjade üle, mis mitte kuidagi ei saa vaidlusteema olla, st selliste ekspeditsioonide ettevalmistus peaks olema natuke parem kui päästearmee laulukooril ja protokolli eiramine põhjendustega "mingu nad seal Maal persse, ma lihtsalt tahan esimesena jala maha panna", peaks olema absoluutselt välistatud.
No asi läheb kiiresti käima, leitakse ühed intelligentsepoolsed kohalikud, siis kohe teised, vaenulikud, kes ilmselt kosmosest tulnud, ja siis läheb kohe madinaks... Ehk ma juba mõttes vandusin, aga andsin autorile veel võimaluse. Lugu selles, et tõenäosus kohata esimesel tähereisil intelligentseid metslasi on umbes sama suur, kui perse topitud ilutulestikuraketiga ohutult lennata; ehk olematu. Jah, hapnikuadmosfääriga, st eluga planeedi olemasolu võib tulevikus arvatavasti Maalt kindlaks teha ja muidugi on mõtet minna ainult selliste juurde. Võimaluse andsin ma sellepärast, et olgu, kuidagi peab loo käima saama -- et võiks ju kas või paari lausega usutavust anda või ma oleksin isegi nõus, et olgu, kogu selle piirkonna planeete on torgitud, oleme meiegi kellegi looming (mis astronoomilises skaalas, muide, oleks siis pidanud toimuma suhteliselt hiljuti). Ma andsin isegi vaenulikud tulnukad andeks, sest olgu, miks mitte. Et sarnaneb see asi küll 1930-ndate ulmele, kui suhteliselt inimesesarnaseid olendeid olid kõik tähesüsteemid ja isegi komeedid täis, aga vaatame, mis edasi saab...  
Jah, edasi läks aina hullemaks. Et laevas olid ilmselt nähtamatud tulnukad ja üks naine jäi rasedaks ja laps arenes ülikiiresti ja oli ilmselt kimäär (st pooleldi tulnukas) ja vanematel (või pooleldi "vanematel", aga kõiki detaile ei viitsi ära rääkida) tekkis ahviarmastus ja nad varjasid meeskonnakaaslaste eest pooleaastase ja 2-aastase eluka neile tekitatud lõikehaavu ja kogu seltskond oli endiselt ülima taipamatuse seisundis isegi siis, kui inimesed surema hakkasid ja... noh, see ei olnud päris nii lihtne, aga raamat mandus Alieniks, eks ole. Jah, laevas oli nähtamatuid tulnukaid ja nii edasi...
Ühesõnaga, palju rabelemist, laskmist, viimasel hetkel pääsemisi ja nii edasi. Lõpp oli selline, et no peab tulema järg -- tulnukad olid FTL-iga palju enne kohal ja Maa vallutatud.
Järgmised osad siis trambib seltskond Maal ringi ja see on selline tuhat korda loetud-nähtud laserrelvadega surtsutamine ja -- oh-sa-nõme-jumal! -- zombid olid ka platsis. Ehk siis osa inimesi ei muutunud kimäärideks, vaid sellisteks kohutavalt agressiivseteks poolloomadeks, mida oli Maa täis väljaspool (tuilnukate rajatud) linnamüüre. Loomulikult ei vasta autor küsimusele, millest dregid (nii oli nende nimi) elasid, miks nad üldse agressiivsed olid ja kuidas see põlvkondi sai püsida etc etc. No ja ma hakkasin mõttes lugema, et kui tõenäoline siis see ja see pääsemine vmt oli, et kas üks kolmele, kümnele, sajale, ja kui ma niimoodi ligikaudu kokku lüües jõudsin teises raamatus nii 10ˇ-24-ni... Ühesõnaga, nagu öeldu, odav praht. Ja (nüüd päris spoiler) neljanda raamatu lõpus veel ajaränd ka sisse toodi, nii et seltskond 200 000 aasta eest Maal ilmselt inimkonnale n-ö aluse pani, jäi vaid nukralt naerdes anda endalegi hinne -- jah, põnevuse näilisus pani siiski lugema. See oli nagu popkorn --  et ahmid ja ahmid, aga tegelikult on see tervisele kahjulik ja pärast on süda paha.
Teksti loeti inglise keeles

Suunurgad ei tõuse. Noh, põnev, aga selline tunne jäi, et elu on liiga lühike, et seda lihtsalt ära kulutada. (Ja see on vist halvim asi, mida ühe raamatu kohta öelda võib...)
 
Tähendab, nüüd, päev pärast lugemist, lähen ma raamatu peale aina kurjemaks (ja selles, BTW, ei ole midagi halba, et mõnele just meeldivad detailid, mis minu kurjaks ajavad -- inimesed on erinevad).
 
Esimene selline detail on -- ja see ei ole vist spoiler, sest kaanepilt ütleb selle ju tegelikult ära -- intelligentsed kassid.Kassid on toredad loomad, keda ma olen vastikutest tuba räpaseks tegevatest nähtustest valmis kõige rohkem taluma -- just nende iseseisvuse pärast, st nad ei sõltu sinust. Ma saan nendega üldiselt hästi läbi, aga tuleb ka ära öelda, et mina ei jäta asendit muutmata, veel vähem istuma kuhugi sellepärast, et kass süles magab.
 
Aga see selleks. Ehk intelligentsed kassid on päris levinud teema ja sellel (st intelligentsete kasside) skaalal minu arust JS natuke labastab neid. Miski polnud selle juures sümpaatne. Aga ma ei oska näppu peale panna. Igatahes jätsid need elukad mu kuidagi külmaks.
 
 
Palju hullem on, et terve see raamat jättis mu külmaks. Mul tekkis kuidagi tunne, et autor ei võta oma tegelasi ja maailma ka just ülearu tõsiselt. See ei ole alati miinus, aga see raamat pole ka nii lõbus, et õigustaks sellist, ütleme, pratchetlikku lähenemist. Ehk see ei anna hea pula mõõtu välja. Pigem tekkis lugedes selline Marveli filmi tunne -- kõik on absurdini muinasjutuliseks väänatud, butafooria on maksimumi peal, maailm on ohus ja seda agaralt päästetakse... aga kõik on vahtplastist, veri ja kannatused pole tõelised ja sa tead, kuidas asi lõppeb... Ma ei tundnud ühelegi tegelasele kaasa, need kõik olid mitte tegelased, vaid karikatuurid. Täpsustaksin -- karikatuurid tegelastest, keda on täis kõik Jänkistani raamatud-filmid.
 
Mulle ei meeldinud selle raamatu põhikonflikt või kogu situatsiooni ülesehitus. Spoileritesse laskumata -- seda on väga-väga palju paremini tehtud. Minuarust lõi siin taas välja raamatu peamine viga -- see justkui ei suuda otsustada, millise tooli peale istuda. Selles puudub paljude heade (ulme)põnevike apokalüptiline süngus, teatud taju, et autor ehitab situatsiooni üles tõsiselt -- et selliste ja selliste algtingimuste juures võibki asi loogiliselt nii edasi minna. Teisalt ei lähe see päris sinna Austin Powersi klassi.
 
Ja noh, raamatus ei ole ühtki tunnet.
 
Aga on (spoiler alert!) streikivad delfiinid... Ehh, loodame, et asi pole nii hull, aga vaadates, mis viimasel ajal maailmakultuuris toimub, tekib hirm, et kõik head raamatud on ära kirjutatud, head filmid tehtud, ja edasi tuleb selle maailmakorra lõpuni ainult poliitkorrektne derivate crap... 
Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin Musta Kassi tsitaadiga: "Haige tüdruk püüab kinni koguni kaks soovetäitvat kuldkala, reisib ümber maailma, kohtab veel haigemat tüdrukut, saab terveks ja täidab kõigi sõprade ja sugulaste soovid." MK ütleb, et ei ole nii hull. Jätkem eufemismid, täpselt nii hull ongi, kui mitte veel hullem.
Teiseks (kah juba eespool mainitud): teos on vananenud.
Ehk võib-olla ma oleksin teost kõrgemalt hinnanud, lugedes seda 2003, ilmumisajal, kuid nüüd... Jah, on toredad kirjeldused, jah, on mõtteid... aga see kõik on selline... tühjavõitu tulevärk, umbes nagu vaataks (eks ole, nüüd, septembris) eelmistest jõuludest järelejäänud kuuske, kuhtunud ja tolmuseid konfette ja vettinud, juba järgmiste sügislehtedega segunenud ilutulestikuraketikesti...
Ja asi pole üldse selles, et raamat napilt slipstream. Mul tuli millegipärast ette, et tagantjärele on teada, et Neuromancerit kirjutades polnud WG-l arvutitest üldse suuremat aimu. Aga siis oli tal midagi öelda. Butafooria kannatas ära, sest -- miks mitte? Jah, sellist (arvuti)maailma ei ole kunagi olnud ega tulegi (ja see oli juba siis väga ilmne), ent raamat on ju hea.
Ehk -- lugeda tasub. Kui suuta kuidagi haakida end lahti tänapäevast ja püüda sisse elada, mis tundus "kuum" 20 a tagasi ja mismoodi siis mõned asjad võisid edasi minna... oeh, ei saa jätta nätakat panemata -- inimese meelest, kes endiselt tehnikast ja eriti arvutustehnikast suuremat ei jaga. Et minust valesti aru ei saadaks -- ala põhjalik tundmine ei ole alati hea kirjanduse conditio sine qua non. Aga antud juhul ma lugesin lehekülgede kaupa sellise kerge... tüdinud ohkega, et ja-jah, jutuks hea küll...
Ja noh, lummav ja omapärane ja detailirohke... Hm, võtame seda teistpidi, et teos pole ulme -- see ei ole ka see elu, mida elavad (või elasid 20 a eest) inimesed planeedil Maa. Ehk autor võtab tegelased ja subkultuuri ja keerab selle kõik selliseks, et teos tegelikult muutub ulmeks (ja mitte heas mõttes) -- sel pole suuremat kokkupuudet reaalsusega.
Tähendab, teosel on oma sõnum. Kohati sümpaatne.
Üldiselt -- halb raamat see ei ole.
Aga minu jättis see külmaks ja tõlkimise suhtest vähemalt seda ohtugi ei ole, et see SH sarjas ilmuks (sest loen romaane ju ikka mh ka selle mõttega, et leida midagi, mida välja anda).
Teksti loeti inglise keeles

Minuga see raamat ei kõnelenud.
 
Kas see on hästi kirjutatud? Vale küsimus -- me ei räägi ju käsitööst. Algus läks päris hästi ja natuke tuli elu-olu tuttav ette samal teemal loetud raamatutest. Siis tuli sisse see müstiline raudtee ja tundus, et loost hakkab asja saama...
Ent siis suri see kõik kuidagi ära.
 
Kõigepealt, see on hämarulme selles mõttes, et raudtee on absoluutselt ebarealistlik detail, mil pole mingit seletust ja mis eksisteerib väljaspool igasugust loogikat ainult selleks, et autor tahab sellega midagi öelda.
Mida õieti?
Kas ma peaksin suhtuma pahadesse nagu pahadesse? Orjapidajad ja orjapüüdjad on kujutatud absoluutse kurjuse kehastustena, nii groteskselt ebainimlikena, et see on otse öeldes naljakas.
Selle raamatu headega on keerulisem lugu, need on jälle... sellised lihtsakesed. Ja ma mõtlen seda halvasti. Mitte otseselt kliinilise vaimse arengupeetuse võtmes, eks ole, kuid... neis puudub miski, mis kõnetaks inimest minus; neis pole seda mingit sümboli- või üldistujõulist, midagi, mis... oleks rohkemat, kui et pole ilus nendega halvasti ümber käia.
Et pahad on ülemõistuse pahad, aga kas siis oleks hästi, kui nad ei oleks nii pahad? Et orjad selle raamatus on (vähemalt realistlikult) suuremas osas reeturid, keelekandjad, omasuguseid pahadega sama halvasti kohtlev loomastunud, sügavalt alatute mölakate kari. Minu jaoks ei ulatu otsad kokku selle koha pealt, et vabadus peaks olema ka filosoofiliselt mõtestatud püüdlus, mis lisaks kohustab käituma vaba inimesena. Aga võib-olla sean ma lati liiga kõrgele...
Ma ei taba selles loos tõe ja elu hõngu. Võib-olla on see võrdlus ebaõiglane, kuid ma mäletan Onu Tomi onnikest ja Tom Sawyeri - Huckleberry Finni lugusid (kui kõige tuntumaid mainida) ja ma saan neist mingi pildi, mis haakub reaalsusega. Ma saan sealt midagi. Midagi, mida ma saan haakida oma maailmapildiga. Milles on kokkupuutepunkte ajaloolisel, inimlikul, filosoofilisel ja tuhandel muul viisil inimeseks olemisega. See raamat aga on selle koha pealt tühi. Mingid detailid justkui oleksid reaalsusest välja kistud, aga needki on grotesksuseni ülevõimendatud, karikatuuriks väänatud ja üritatud neist sepistada malakat autori käes...
 
Ja kokkuvõttes on mul tunne, et ma olen seda lugenud. Pärast IIMS oli kümmekond aastat turgu lugudele, kus näiteks koonduslaagrites sõitsid lõõmavatesse ahjudesse vagonetid, lisaks laipadele täis topitud veel röökivaid ja tõmblevaid elavaid... Venemaal kestis see aeg kauem, aga juba 50-ndatel ei andnud tsiviliseeritud maailmas enam müüa sellist -- ütleme otse -- haiget sonimist. Kummatigi oleme olukorras, kus sellesamale neegri sulest ja orjanduse teemal tuleb takka kiita...
Teksti loeti eesti keeles

Käsi ei tõuse kuidagi "3" panemast raamatule, mida ma loen juba ca pool aastat ja mis hakkab iga kandi pealt vastu.
Miks ma ennast niimoodi piinan? No et teada saada, misasi see siis on, mis on saanud hulga kõrgeid auhindu... Jääb korrata seda, mida ma juba niikuinii tean: ulmeauhinnad on ennast täis teinud. Neid on sunnitud põlvili poliitkorrektse ja parasjagu moes oleva iba ette. See käkerdis pole mõnes mõttes isegi ulme, see on fakin' climate-fiction!!!
 
Ehk siis on ühe küljega tähe poole pööratud planeet, mille kitsal elataval rõngal on paar inimasundust, autoritaarne ja üsna drakooniliiste meetoditega joonel hoitav Xiosphant ja vabameelne Argelo. Ja siis on planeedil põliselanikud, intelligentsed telepaatilised krokodillid.
Tähendab, oleks autor seda naljana mõelnud, oleks kõik korras. Aga ta, blue-meenie, mõtleb seda tõsiselt!
Vaadake, ma olen kohati kasutanud üsna teravat sõnavara naiste kirjutatud ulme kohta. Ma ei peaks seda tegema, sest sugu pole siin otseselt määrav (ka naised kirjutavad väga head ja mehed väga halba ulmet), kuid antud juhul me räägime nähtusest -- olemuselt sama ilgest nähtusest, kui oli bolševike all imalat parteikiitust kirjutavate kirjanik-tallalakkujate upitamine. Ulmeauhindu saavad viimasel ajal ainult teosed, mille on kirjutanud mõni "ebatraditsioonile" või vähemasti seda agarasti soosiv, ja loos peavad olema puudutatud teatud "pehmed" ja populaarsed teemad ja head tegelased peavad olema võimalikult suures osas hälvikud ja pahad, vastupidi, need, kes tegelikult on tsivilisatsiooni loonud. Loos ei tule neil küll miski hästi välja, kõik neid esindav on negatiivsesse konnotatsiooni keeratud ja need teised võidavad, ent muidugi unustab autor sujuvalt, et see kirju kari heidikuid ja äpardeid, keda ta rambivalguses laseb särada, on oma olemuselt - ja on olnud läbi kogu ajaloo - ülalpeetavad.
Ja kokkuvõttes oleks väga vale nimetada seda raamatut näiteks naiselikuks. Naiselikkus on väga austusväärne ja positiivne asi, omamoodi kaunis ja püha. See raamat ei ole naiselik, see on debiilne. See raamat - ja mitte ainult see, terve see viimase aja "populaarne" (antud juhul sõnast "poputama") ulmemõnitus -- on ulme kõverpeegel, sel on ulmega ligikaudu sama seos kui, ütleme, "220 päeva tähelaevas" vs "Space odyssey 2001".
 
Vaadake, ma ei räägi sellest, et see planeet on võimatu. Noh, las olla, teoreetiliselt siiski on hiiglaslikus universumis võimalik just selline tasakaal, et mittepöörleva planeedi varjuriba on elatav (selliseid planeete on teistelgi autoritel ja baas ei ole see koht, kus lahata, mis sellise planeediga juhtub, isegi kui see Goldilocki tsoonis on).
Aga see õilsate metslaste motiiv (noh, need targad krokodillid) on kuidagi nii infantiilne ja otsitud, et pani lausa oigama. Metslased on... lihtsalt metslased. Metslase elu võis ülistada misjonäär, kes suutis ignoreerida, kui lühike ja kannatusi täis selline elu on. Jah, neil ei ole tavaliselt hästi läinud, kui "tsivilisatsioon" nendeni jõudis, ent kaua võib endale selle eest mingi mentaalse kõverpeegliga vastu pead taguda?
Siis kogu see Xiosphant... See on lapsik, nõme ja alamõõduline. No oh sa nõme jumal, autor, sa lootusetu ignorant, loe läbi Gulagi arhipelaag, loe läbi mõni teos Hitleri-Saksamaast, Punahiinast või punaste khmeeride valitsemisest! See on selline... lausa _õdus_ diktatuur, selline natuke operetlik ja mitte üldse tõsiseltvõetav.
Ja -- ausalt -- mulle meeldib ulmes lugeda ka lahedatest perverssustest; seks on lihtsalt üks inimelu valdkond ja sellega saab ja lausa peab ulmes tegema nagu kõige muuga, ehk elagu pöörased mõtteeksperimendid. Aga selle raamatu kõik naistegelased on igavalt lesbilised. Mul ei ole ei naiste ega lesbide vastu midagi; kenade plikade omavahelist seksi vaatan Pornhubist tegelikult hulga meelsamini kui tavalist. Ainult et siin raamatus on see... igav. Pigem tekitab ainult mõtte, et sellisel inimkonnal tõesti pole tulevikku ja parem, kui neid ei oleks.
 
Ei hakka end siin rohkem välja elama, kogu see lugu on selline... jah, debiilne. Usutamatu. Alamõõduline. St mitte elu ja inimesed, vaid nende koomiksilikud karikatuurid, kes... no kusagilt otsast ei tõuse tasemele, et neile näiteks kaasa elada.
Ehk -- peetud vastu ca 1/3 raamatut, siis mindud lehitsemisele. Kirjanduselaadne lumehelbepask.
 
Teksti loeti inglise keeles

Aiii! Eiii! Argghh!
See ei ole ulme. See on servast natuke see "Kõge vanem ja väärikam", ehk ulme seniilne vanaonu horror, aga kõige rohkem on see... Ta-da: latinoseep. Teate küll neid Lihtsalt Mariasid ja muid selliseid grotesksuseni üledramatiseeritud ja jaburates süžeepöörangutest tulvil inimsusesolvanguid, mida vist siiani sopakanalites näidatakse. Viiendal leheküljel tuleb ära (isa tütrele): "Ma ei tea. Sa ei tohi kellelegi edasi rääkida, mida ma sulle praegu ütlen. Ei emale, ei vennale, ei ühelegi sõbrale, saad aru?"
Jah, tol hetkel ma, muide, veel mõtlesin, et nii ehe pask, naudime siis täiega, polegi sellist kunagi lugenud... Aga kui see muudkui läheb ja läheb samas vaimus... Ei. Kui ma saan kunagi nii vanaks, et IQ langeb alla 40, on see mulle ilmselt jõukohasem lugemine.
Siis jätkan.
Teksti loeti eesti keeles

Miks kõik nimetavad selliseid käkke "erakordseteks" ja "lummavateks"?
Tavaline naistekas, ulmet niipalju, et see, kellega peategelane liini ajab, on merest püütud näkk, kes tegelikult on mingi sajandite eest äraneetud indianlanna ja siis ta muutub tasapisi naiseks ja... no olgu, võib-olla ka kellelgi ulmesõpradest (peale minu) jätkub masohhismi seda lugeda, kõike ära ei räägi, aga lugu ei lõppe hästi, sest maailmas on ju nii palju halbu inimesi.
Et naistekana vast on "mõrumagus" või mis iganes, ma pole spetsialist, ulmesõpradele - 0.
Teksti loeti eesti keeles

Igav.
Ja õieti mitte ulme, pigem piiripealne. (Et diagnoosiga poega püütakse aidata kadunud ema ajumustri abil ja palju juttu maavälise elu võimalikkusest.)
Ehk ma ei tea, võib-olla kellelegi lummav... Et ennegi kasutatud võte teha peategelane eriliseks; et ta ei oleks normaalne, sest normaalsus on ju igav, eks ole, teeme temast olendi, kes vajab erikohtlemist, keda tuleb kogu aeg hoida nagu sitta pilpa peal ja nii edasi... Aga see on teatud liiki niššikirjandus, mille kohta on oma sõna: sotsiaalporno.
Ja eksoplaneetide ja Fermi paradoksi ja kõige sellega seonduvaga olen ma nii palju kokku puutunud, et mitte midagi uut või põnevat leida ei õnnestunud.
Seega minu jaoks raamat, mille lugemine (olgem ausad, suures osas lehitsemine) oli negatiivne kogemus.
Teksti loeti eesti keeles

Raske lugemine!
Neli või viis? Viite justkui poleks ära teeninud, sest kohati on raamat pisut veniv ja isegi tüütu -- aga võibolla sellepärast, et selgitatakse seda, mis tänaseks on juba üldteada...
Ent las see olla viis siis minupoolse poliitilise deklaratsioonina.
 
Vajalik raamat!
Arvestades kirjutamisaastat -- süngelt prohvetlik. Ja karta on, et täna keegi enam sellist raamatut avaldada ei julgeks. Või siis tahetaks seda tugevalt tsenseerida.
 
Sisust: kusagilt kolmandast maailmast hakkab liikuma Euroopa suunas laevastik, peal miljon... olgu, nimetagem neid siiski inimesteks. Laevastik randub Prantsusmaal ja... Edasi lugege ise.
Põhimõtteliselt, tsivilisatsioon langeb. Targutades. Keeldudes nägemast tõsiasju. Lastes end röövida, vägistada, kodudest välja ajada ja mõrvata kahejalgsetel, kel... ei saa öelda, et väärtused puuduvad -- nende "väärtused" avalduvad praktikas aga eeltoodud viisil; ja nad skandeerivad loosungeid hoolivusest, ligimesearmastusest, humanismist ja nii edasi.
Täpselt nii, nagu see ka tegelikkuses käib kogu selle aja pärast raamatu avaldamist...
 
Nii et jah -- see on raske lugemine! See raamat on teatud mõttes peegel õhtumaade ees. See tekst esitab olulisi küsimusi. See on sünge ja lootusetu tekst, sest... see on nii f**** realistlik.
 
See raamat ei ole kirjutatud meelelahutuseks ja veel vähem selleks, et see kellelegi meeldiks. Aga see on sügavalt filosoofiline ja oma traagilisel viisil väga vajalik raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kõhklesin kaua 2 ja 3 vahel, kuid kokkuvõttes siiski 3, sest -- erinevalt paljudest teistest viimasel ajal läbitöötatutest -- ma ikkagi lugesin raamatu läbi. Sest see on hästi kirjutatud.
 
Noh, minu jaoks on ULG lihtsalt üks feministist inimvihkaja (mis on natuke üleväetatud määratlus üldarusaadavuse huvides -- kõik inimvihkajad ei ole loomulikult kaugeltki feministid, samas kui feminism on läbini inimvihkajalik). Minu jaoks on ta positiivsed tegelased ebameeldivad; kui ma peaksin sellistega koos luurele minema, siis ma esimeseks laseks nad maha -- et julgem; enesekindlad, enda eksimatuses veendunud targutajad, kellel on alati väga head põhjendused mitte teha seda, mis oleks inimlik ja loogiline. Ja nii edasi. Lisaks müüb raamat midagi, millesse indoeurooplased kalduvad uskuma, mis aga rõhuvale osale maailma rahvastest, sealhulgas soomeugrilastele on lihtsalt loll jutt -- nagu mingi kogus sõnu iseenesest omaks mingit maailma muutvat jõudu.
 
Aga veelkord, kirjutada see vastik mutt oskas ja igal juhul on ta kirjutatu kahtlusega pärisulme, nii et...
Teksti loeti eesti keeles

Võtsin Stalkeri jaoks 2022. a ilmunud ulme läbitöötamise käigus ette.
 
Jäi minust lugemata.
Tüütu stiil ja mind igatahes üldse kaasa ei haaranud. Võimalik, et esimene osa oli parem, ja võimalik, et kolmandast alustamine oli iseendale varba peale laskmine, ent mul pole küll tunnet, et ma vaevuksin esimesest alustama.
 
Sisust las kirjutab keegi teine; väga lühidalt: mingi seltskond, kes eelmises osas on mingi hiidroboti sees tulnukate juurde sattunud, tuleb tagasi; Maal on vahepeal asjad üsna perse läinud.
Teksti loeti eesti keeles

Kellele tundub originaalpealkirja äratoomine musta huumorina, siis see peaks harjumuspärasemas vormis kõlama umbes nagu: "Hon o mamorō to suru neko no hanashi".
 
Et nojah, lugu pole muidugi kassist, vaid ühest raamatupoes kasvanud poisist, kes jääb pärast vanaisa surma üksi (muud peret tal pole kui tädi, keda ta kunagi näinud ei ole) ja siis ilmub välja kõnelev kass, kes ta nn labürinti viib ülesandeid lahendama -- et ikka raamatuid päästa.
 
Raamat on nii jaapanipärane kui olla saab. Ma isegi ütleksin: oksendamiseni jaapanipärane. Et ühest küljest tobedavõitu ja mangadest nähtud butafooriaga mõistulugu, ent teiselt poolt... noh, kuidagi armas. Et oli oma point ja nii edasi ja lugemine polnud piin, nii et olgem seekord leebed...
Teksti loeti eesti keeles

Absoluutselt mõttetu raamat.
 
Ehk siis geenitesti põhjal tehakse kindlaks see üks ja ainus, kellega sa oled määratud õnnelik võimisiganes olema, ja kogu see segadus, mis sellest tõuseb. Raamatus on põnevuse kruttimiseks ka üks sarimõrvar ja suurem osa eluliine, mida vaadeldakse, on usutamatute juhustega, ütleme, ebatavalisteks väänatud.
 
Tähendab, idee ise vast polegi halb. Ulme kuldajal kirjutati palju lugusid, mille käivitavaks momendiks oli mingi väga eriline leiutis. Enamasti muidugi piirduti tollal jutustuse, maksimaalselt lühiromaaniga, kallamata lugu üle meeletu koguse seebi ja kuivkeppimisega. (Ehk siis nn inimsuhete ja hästi siivsalt kirjeldatud seksiga).
Ainult et raamatuski ju tegelikult öeldakse, et kogu värk oli suuremalt jaolt petuskeem ja... noh, ega väga võimatu ju pole, et rumalad inimesed selle peale pöördesse lähevad ja kurbnaljakaid jaburusi tegema hakkavad.
 
Aga ikkagi on see raamat kokkuvõttes halvemat sorti, odav ja punnitatud olmedraama.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeks maskeerunud jõuetu kiunumine selle üle, kui pahad on inimesed.
Raamatu ainus pluss tundub olema, et midagi autor lindudest teab. Ent see ei ole vabandus.
Teksti loeti eesti keeles

Esimest osa pole lugenud, aga teine oli ka ilma loetav.
 
Et päris lahe pula. Kuidagi lastekas tundus -- natuke verd ja surma oli, aga kõik kuidagi... koomiksilik. Ka lõpukonflikt oli selline pisut... leebe.
Aga üldiselt selline mõnus lugemine kõige selle muu saasta taustal, mida viimasel ajal läbi töötan. (Ehk loen adekvaatse arvamuse huvides 2022 e.k ilmunud ulmet.)
 
Sisust: vampiire ei tohiks olemas olla, selles on kõik ühel meelel, ka kõik müstilised olendid, keda raamatus paras kari. Aga ometi on Manchesteris vampiirid, kõigi oma klassikaliste tunnustega. Pole suurem spoiler (seda oletatakse juba raamatu üsna alguses), et keegi üsna võimas on need konstrueerinud oma mingite -- ja on vähe lootust, et heade -- eesmärkide tarbeks.
Raamatu plusspoolel on värvikad tegelased ja lobe jutustamislaad. Miinuspoolt sai mainitud -- teatud... hambutus.
Teksti loeti eesti keeles