Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

The Martian

(romaan aastast 2014)

eesti keeles: «Marslane»
Tallinn «Tänapäev» 2015

Hinne
Hindajaid
5
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Lugu sellest, kuidas Mark Watney, insener-botaanik jääb õnnetutel asjaoludel üksi planeedile Marss, kui Marsi-ekspeditsioon Ares 3 uurimismeeskond tugeva liivatormi tõttu kiirustades lahkub. Arvatakse, et Watney on hukkunud, sidemast millega ta oma elusolekust võiks teada anda on aga tormis purunenud. Järgmine Marsi-missioon Ares 4 saabub eeldatavasti 4 aasta pärast. Senikaua peab Mark pidama vastu ressurssidega, mis Ares 3-st maha jäi ja mida jagub umbes 300-ks päevaks. Kuidas vastu pidada 4 aastat on trikk, mille Mark peab lahendama, pannes mängu kõik oma teaduslik-tehnilised oskused.

Karm SF, mille teaduslik tase on üldiselt praeguse taseme juures v.a. see, et on toimunud juba kolm mehitatud Marsi ekspeditsiooni.

Mulle meeldis see raamat. Tõsi küll, vahepeal läks see arvutamine ja seletamine liiga hard SF-iks kätte, nii, et ma mõnes kohas lõpu poole lasin pikematest seletustest lihtsalt kiiruga silmadega üle, (kell oli ka juba 2 öösel) aga muidu väga huvitav, hariv ja samal ajal põnev raamat. Meenutas natuke vanu häid aegu härra Paganeli seltsis kapten Granti lapsi otsides või kapten Nemo ja professor Aronnaxiga mööda merepõhjasid seigeldes :D

Teksti loeti inglise keeles

Ei noh - tänud jagamast hr Tänav! Tõesti väärt lugemine. Selle käigus saab selgeks, kuidas Marsil kartuleid kasvatada, raketikütusest vett ja seejärel jälle veest raketikütust teha. Kamaluga keemiat, "raketiteadust", botaanikat, matemaatikat ja hunnikus talupojatarkust. Ja muidugi - natuke õnne ka peab aeg-ajalt olema. Mitte et kõik selles loos hästi läheks ja kogu aeg õnnestuks. Ikka parasjagu on iga`st jama.

Vormiliselt on lugu edasi antud suuremas osas Mark Watey logisissekannetena. Sekka kirjeldusi sellest, kuidas NASA üritab päästemissiooni välja võluda ja natuke ka seda, mismoodi on lood Watney meeskonnakaaslastega, kes pääsesid terve nahaga õnnetusest, mis jättis Watney üksinda Marsile.

Ei ole tulnukaid, ei ole liigseid müsteeriume, on täiesti sirgjooneline teaduslik fantaasia, mille osas võibolla mõnekümne aasta pärast saame mõtiskleda, et kuivõrd see tegelikkusele sarnaneb.

PS [03.01.16] Tore, et ka maakeelde on ümber pandud. Nüüd saavad ka inglise keelt pelgavad lugejad teada, kui`s Marsil tuhlist kasvatada :)

Teksti loeti inglise & hiljem eesti keeles

Olin alguses natuke üllatunud, kui “Marslane” valiti goodreads.com kasutajate poolt parimaks 2014. aasta ulmeromaaniks. Mu arust oli seal valikus tugevamaid teoseid. Aga ülekaalukas võit (>15k häät rohkem... ei see on liiga nõrk näitaja... 2x enam hääli kui teisele kohale jäänud John Scalzi “Lock In”) ei jätnud mingit kahtlust, et peaks teose läbi töötama.

Sisust:
Mark Watney on insener-botaanikust astronaut, kes jääb õnnetul põhjusel Ares 3-nimelisest ekspeditsioonirühmast Marsile maha. Üksinda. Kuidas elus püsida? Napid varud õhu, vee ja toidu osas... Sidevahendid purunenud... ÜKSINDA!

Plussid:
+ Väga usutav stsenaarium, kuidas võiks lähitulevikus aset leida missioon Marsile ning kuidas õnnetute asjade kokkulangemise tõttu seal üksi ellu jääda. Seda muidugi piiratud ajavahemikus, mis lubaks päästjatel veel appi jõuda.
+ Peale NASA ja US and A on meie gloobusel veel tegijaid.
+ Realistlikud kirjeldused elust kosmoseagentuuris, planeedil ja kosmoselaevas.
+ Hiiglama mahukas teaduslik taustatöö. /*kestvad ovatsioonid püsti seistes*/

Miinused:
- Marsile jäänud insener-botaaniku killurebimine väsitas lõpuks. Ei olnud enam naljakas ja kruttis seega põnevuse alla.
- Blogilik stiil muutus tüütavaks. Pean tunnistama, et kuna võis aimata, kuidas lugu lõppeb, ei pakkunud Marsil juhtuv (eriti pärast seda, kui vennike masinaga pikale retkele läks) erilist pinget. Palju mõnusam oli lugeda tegemisi Maal ja kosmoselaeval ‘Hermes’. Ka tegelased neis paikades meeldisid rohkem ja olid üsna hästi välja joonistet.
- Stiililised hädad, sest võib-olla Weir väsis ära. Mitmes kohas oleks saanud lühemalt, kuid praegu oli midagi sellist: arutasid Maal pikalt ja põhjalikult, kuidas ning miks peaks tegema just nii. Seejärel side marslasega. Sama ülesanne ja juhtnöörid edastati. Mark ropendamas ja vaimukusi pildumas. Vahepeal juleti vastu pilduda. Nüüd Mark omaette toimetamas. Uuesti ropendamas ja arutlemas sama ülesande ja juhtnööride osas + detailne kirjeldus, kuidas ta nii tegigi, nagu öeldi. Õnneks vahepeal tegi ka teisiti, kuna kõik läks p*rsse.

Selge see, et asjast tehakse film. See on ju üsna täiuslik Hollywoodi filmistsenaariumi kirjeldus, sest lõpplahendus sai õige pea selgeks ja jäi ainult kaasa elada, kuidas siis täpsemalt lahendus saabub. Mõistan, et raske teadusulme pole võib-olla kõigile – ei olnud väga kerge lugemine – aga hea materjal neile, kes kosmoseteemat näiteks enda lugudes kasutada soovivad. Hindeks 5-.

Teksti loeti inglise keeles

Idee oli igati huvitav ja ilmselt ei pea imestama, miks romaan on sellise populaarsuse saavutanud-sellist karmi ning realistlikku lähituleviku-teemalist ja Päikesesüsteemis toimuva sündmustikuga teaduslikku fantastikat pole viimastel aastakümnetel just palju kirjutatud. Nüüd, kus kosmosetemaatika hakkab pärast nelja aastakümne pikkust paigalseisu taas vaikselt populaarsust koguma, on sellise romaani kirjutamiseks ja sellega populaarsuse saavutamiseks kahtlemata õige hetk.

Maksimumhinnet panemast takistab asjaolu, et romaani tehniline ja füüsikaline pool kisub minu jaoks igavaks, ilmselt on teos suunatud veidi teistsuguste huvide ning teadmistega lugejaskonnale.

Teksti loeti eesti keeles

Fantastilis-tehnoloogiline põnevusromaan, kus võlusõnadeks on kompetents ja elulähedus. Ehk siis ingliskeeles techno thriller, ulmekirjanduse (selle hard-sfima poole) üks veidi segadusttekitav kõrvalharu, mida on propageerinud kõvasti Chrichton. Ehk siis Marslase puhul pole fookus mitte põneval lool või võimsal fantaasialennul vaid sellel, et mis gaase tuelb omavahel segada, et vett saada, kuidas kartulikasvatamiseks sobilikku pinnast valmistada, kuidas päikesepatareid kulguri külge ühendada jne jne. Seejuures ei saa öelda, et see poleks põnev. Tegelikult lugesin raamatu väga ahnelt ühe jutiga läbi ja sain ka tükimaad targemaks. Iga kosmoseulmet kirjutada püüdev autor võiks selle teose kohustuslikus korras läbi lugeda. Aga nii nagu Mark Watney ei saanud kartulitest täit kõhtu täis jäi ka minul selle raamatuga väike rahulolematus hinge. Ja seda peamiselt tegelaskujude poolest. Kes see Watney siis õigupoolest oli üks naljamees ja hea improvisaator, aga veel? Näiteks me saame teada mis muusika talle ei meeldi aga mis muusika siis meeldib? Minuarust ei suuda peategelane isegi usutavalt vihastuda või paanikasse minna. Tema vihastumine näeb välja sedasi, et tüüp kordab lihtsalt sitt-sitt-sitt ja kõik, siis on ta jälle rahu ise ja viskab nalju (mis muutuvad üha enam maotuteks). Teiseks NASA, minuarust tunduvad ultareaalse kosmoselennukirjelduste kõrval kogu see altruistlik koostöö ühe mehe päästmiseks pisut uskumatu. Kujutan ette, et ühe vana ja hiigelsuure eelarega asutuse sees on märksa rohkem kisklemist ning intriige. Samuti lisaksid sedalaadi intriigid põnevust juurde ning ka tegelastele liha luudele.

Üleüldse on tegemist üsnagi õnnetu raamatuga. Üritades kirjutada võimalikult realistlikku kirjeldust on autor selle teose juba ette surma määranud. Põhimõtteliselt alustas antud teos kiiret vanamisprotsessi kohe peale uudist, mil NASA leidis Marsilt vett ning peale esimest mehitatud misjooni on ilmselt antud teos mäletatud pigem kui kurioosum. Midagi nende 60nendate kosmoselendude fantaseerimiste stiilis, mida meenutame hetkel pigem kerge muigega. Eks selle teose eesmärgiks polnudki ilmselt muutuda ajatuks klassikaks vaid pigem populariseerid Marsi koloniseerimise ideed ja seda täidab ta edukalt.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmehuvilisi hoiataks ette: ulmet on selles teoses isegi veidi vähem, kui Jules Verne raamatus "20000 ljööd vee all". Mõnes mõttes on need raamatud väga sarnased: umbkaudu 50-100 aastat peale avaldamist on tehnoloogia raamatu sisust ette tõtanud.

Kaalusin pikalt, et kas panna hindeks "5" või "4". Kaalukausi kallutas aga "4" kasuks üks 9-aastane tirts, kes raamatu kogemata enda kätte sai ja seda õhinal lugema kukkus....
Teksti loeti eesti keeles
2.2016

Alustades ebameeldivast: raamatu tagakaane tekst on perversselt halvasti valitud (hakkiv, emotsioonitu) ning kui lugu poleks kiitnud inimesed, kelle raamatueelistusi ma kõrgelt hindan, poleks kõnealune teos iial mu silme ette sattunud.

Õnneks oli raamat ise hoopis teisest ooperist. Ma ei hakka siia panema sisukirjeldust, sest sisu on eelarvustajad juba põhjalikult kirjeldanud, vaid lähenen vormile. Loos ei olnud pea ainsatki kirjeldust. Tegevus oli kiire, pidevalt vahelduva emotsiooni ning piltidega – nagu film (konkreetset filmi pole näinud, lihtsalt filmilik), nagu tänase teismelise argipäev. Kui tuua sisse analoogia toidu maailmast, oli tegemist kiirtoiduga, kuid kiirtoit selle sõna parimas mõttes.

Ühest küljest oli teaduslik pool antud lihtsasti hoomatavas vormis, luues kergesti seeditava koosluse. Teisalt oli kasutatud relvi, mida fantaasiakirjandus kasutab vast umbes sajandivahetusest alates (noorsookirjandus isegi enam), tuues emotsiooni vahetumana ja tooremana, kuid samas ka kiiremini lugejani. Kuigi kiirtoidul pole restorani kvaliteeti, ei saa seda iseenesest veel koheselt halvaks nimetada. Üha kiireneva elutempoga maailmas, kus me oleme harjunud info hetkelise haaratavusega, on seegi üks igapäeva osa. Osa laiema elanikkonna hulga elust kui maksimaalse kvaliteediga gurmeekraam seda oleks. Marslane on selgelt osa tänavakultuurist – kirjutatud laiale lugejaskonnale, mitte kvaliteedi taganõutamise tarvis ning sel moel on tegemist üsna hea kraamiga.

Teistpidi vaadatuna nautisin ma autori vaimustust. Iga tilluke pööre, mis loos oli, kandis märki mängulisest (kuid siiski üsna suurest) mõttetööst. Tabasin end tihti kujutlemas, kuidas autor vaimustusega järgmisele ja järgmisele probleemile lahenduse leidis, kuid selle kõrval ka vigade otsimisest ei loobunud. Sügavalt läbi mõeldud ideed on Sci-Fi puhul minu jaoks isegi olulisem korrektsest vormistusest.

Mis puudutab aga probleemi, millele Joel vihjas, et lugu jääb ajale jalgu enne, kui õieti loetud saab, siis taas tuleb nentida, et tänavatoiduna kirjutatud lugu just sellisena toimibki: neelad kiirelt alla ja astud edasi. Mind ei häirinud taoline taust vähimatki, kuid ma tabasin end mõttelt, et lisaks fantaasiakirjandusest kaasa haaratud toorele emotsioonile ja teadusulmele omasele teadmisi edastavale dialoogile, oli raamatus veel üks selle sajandi trend sees – viimaste aegade populaarteaduslikud raamatud armastavad sellist mängulisust (andes lahenduse, keerates see pea peale, pakkudes järgmise ning sõlmides sellegi).

Nagu ma aga ütlesin, on taoline kiirtoidu-kirjandus pigem selle sajandi trend, siis äärmise negatiivsusena tuleb nentida, et üksteisest sõltuvate protsesside muutmine on ebamugavalt inertne tegevus ning kahjuks ei ole ma veel kohanud ainsatki head tõlget taolise kiirtoidu puhul. Ei olnud ka kõnealune raamat mingi erand. Ühest küljest eelistaksin ma „tõlkimise“ asemel „eestindamist“, kuid teisalt on vist probleem lihtsalt selles, et massidesse jõudev kiir-kirjanduse tõlkimist on toimunud liiga lühikest aega selleks, et tõlkijatel oleks häid näiteid, mille najal õppida ja tegutseda. Ma vähemasti loodan, et asi aja jooksul paraneda võiks. Praegu on kahjuks nii, et „fish and chips“ asemel kipub paberile tulema „kala ja krõbinad“ (mitte, et mul midagi kasside vastu oleks). Lihtsalt liiga palju lauseid kukkusid täiesti valesse emotsiooni ning liiga sageli tabasin end lauset tagasi inglise keelde tõlkimas (kus see töötas imeliselt).

Olid ka mõned sisulised apsakad, kuid neil ma siin liigselt ei peatu. Paari koha peal oli aegu valesti kasutatud, kuid ma pole kindel, kas tegemist oli autori või tõlkija poolse veaga. Samas, kui kõike kokku võtta, siis mulle tõeliselt meeldis see kooslus kaasaegsest toorest emotsioonist, kiirest kirjeldusteta maailmast, teadus-ulme sügavast mõistuspärasusest ning populaarteaduslikkuse pedagoogilisusest. Täitsa maitsev roog oli.

Teksti loeti eesti keeles

Leiduri talendiga botaaniku seiklused Marsil. Põhiline osa teosest on päeviku või logiraamatu vormis peategelase sisemonoloog. Peategelase mõtted esitatakse otseütlevas kõnekeeles, mis peaks kergendama lugejal omaks võtta tegelase mõttemaailma. Minu puhul mõjus aga selline keelestiil pigem distantsi tekitavalt. Raamatu esimese poole peal vaatasin eemalt, millega Mark Watney tegeleb. Alles kusagil keskosas hakkasin tegelase ettevõtmistele lähemalt kaasa elama, kuigi jah, lõpplahendust võis üsna kaugelt ette prognoosida.

Nõustun Joel Jansi tähelepanekuga, et me ei saa raamatust kuigi palju teada, kes on Mark Watney või mis on tema väärtused. Me ei tea isegi seda, mis motiveeris Watneyd isolatsioonis edasi elama: Iga elusolendi bioloogiline instinkt ellu jääda, mis teeks ta inimeseks eelkõige bioloogilises mõttes, kellekski kelle isikulisest eripärast me ei peagi midagi teadma; vajadus tõestada midagi komandör Lewisele, kes justkui oli teda alahinnanud; või midagi kolmandat?

Lugeja ei tea Watney lähedastest kuigi palju. Ema ja isa on küll olemas, aga oma logiraamatus ta pigem läheb neist mööda. Vanemad meenuvad talle siis kui nad talle ennast kirjaga meenutavad. Kas lõõpimine kolleegide ja ülikoolikaaslaste üle viitab, et rohkem tal sotsiaalseid kontakte polnud, ei tea.

Kokkuvõtteks oli tegemist positiivse lugemiskogemusega. Retseptid kuidas käepäraste vahenditega valmistada kütust, mulda vms on huvitavad, kuigi pigem lisaväärtus, mitte asi, mille pärast lugemine ette võtta.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on kõik olulised selgitused juba ära selgitanud, minul jääb vaid mõne kommentaari võimalus.
Esiteks ma ei taipa, miks raske raua fantastikas peaks hakkama Mark Watney rasket lapsepõlve ja keerulisi sotsiaalsuhteid lahkama. See teeks teose märksa raskemini loetavaks, kuid see-eest laialivalguvamaks.
Teiseks ei häiri mind põrmugi, et üsna lähedases tulevikus "elu fantaasiast mööda läheb". Annaks jumal. Kuid seni selgitab härra Weir meile, kuhupoole see elu peaks minema.
Kolmandaks -- kas ma olen esimene, kes leiab "Saladusliku saare" ja "Marslase" tohutu sarnasuse? Mõlemad kõlavad minu ajus ülemlauluna inimese teadmistele ja tegutsemistahtele.
"Viis" on isegi vähe. Ja kuigi ma enamasti ekraniseeringuid ei seedi, siis "Marslane" filmina oli ni*** sebe. Ain't filmi on muidugi parem mõista raamatut enne lugenud olles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Andresoni lugu esindab viimasel ajal esinevat nähtust, kus eesti autor kirjutab pastišši eesti keelde tõlkimata teos(t)e põhjal. Antud juhul on selleks siis Arthur C. Clarke'i jutustus A Meeting with Medusa ja sellel baseeruv Stephen Baxteri ja Alastair Reynoldsi romaan The Medusa Chronicles. Tegevuskohaks üheksateistkümnendale "Täheajale" sobivalt planeet Veenus. 
Jäi nagu natuke väheütlevaks, ehk ka seetõttu, et ma pole loo aluseks olevaid tekste lugenud. Hinde osas kõhklesin mõnda aega "3" ja "4" vahel, olgu siis "3+".
Teksti loeti eesti keeles

Lühiromaani peategelaseks on Weinbergi varasemast loomingust tuntud Mike Suoar, kes sedapuhku Veenuse-koloonias oma süstikuga inimesi orbitaali ja planeedi vahet veab. Süstiku saboteerimisele järgnenud katastroofi tõttu tuleb Suoaril ja ta kaaslastel Veenuse inimvaenulikes tingimustes ellu jääda, ent planeedil on neile veelgi üllatusi varuks...
Selline üsna tavaline Weinbergi lugu. On kosmost, seiklust ja madinat. Lugeda kõlbab. 
Teksti loeti eesti keeles

Kauges tulevikus domineerib Maal islam, inimkond on hädas kliimasoojenemisega ja on käivitatud ulatuslik projekt Veenuse terraformimiseks. Loo peategelaseks on noor bioloogiaspetsialist Hassan Petrovitš Maksutov, kelle mõjuvõimas isa talle paremat rakendust leidmata Veenusele tööle suunab. Veenusel kohtub Hassan Miriami-nimelise neiuga ja ühiselt hakkavad armunud välja töötama haridusotstarbelist virtuaalreaalsuses toimuvat "mõttetuuri" "Unistus Veenusest"...
Rahulikus tempos kulgev lugu, mis kõlbas täitsa lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Veenuse atmosfääris paiknevas Anchisese-nimelises koloniaallinnas on toimunud ränk kuritegu: elutagamissüsteemide saboteerimise  läbi on hukkunud üksteist inimest. Loo peategelase, politseiuurija Telam Bendise ülesandeks saab teo toimepannud terrorist üles leida...
Veenuse-koloonia kirjeldused olid loos päris detailsed ja huvitavad, aga sellised ulmekriminullid pole üldiselt minu maitse ning eriti see lugu mind kaasa haarata ei suutnud. Sellest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on tehnik ja kosmosepiloot David Tinkerman, kelle hinge vaevab segasevõitu kiindumus-sõprussuhe Leah Hamakawa-nimelise kosmoseökoloogiga. Ühel päeval saab naine küllakutse "Pilvede Sultanilt" - Veenuse mürgisesse ja pilvisesse atmosfääri loodud hermeetiliselt suletud hõljuvatest linnadest koosneva koloonia valitsejalt Carlos Fernando Delacroix Ortega de la Jolla y Nordwald-Gruenbaumilt, kes väidetavalt soovib Hamakawaga teaduslikel teemadel vestelda. Tinkerman ühineb südamedaamiga tolle reisil Veenusele ja koos saabutaksegi Hypatia-nimelisse hõljuvasse linna Veenuse atmosfääris...
Landise lühiromaanis kirjeldatakse põhjalikult ülivaenulikku elukeskkonda loodud koloniaalmaailma, sealset ühiskonda ja kombeid, ökoloogilisi probleeme ning võimuvõitlust. "Pilvede Sultani" intriig meenutas natuke hiljuti eesti keeles ilmunud George R. R. Martini romaani "Valguse hääbumine" - kummaliste abielu- ja seksuaalkommetega võõrmaailmas toimuv armukolmnurk armuvalus meespeategelase, tolle südamedaami ning kohaliku üliku vahel, kes naist oma veidratesse suhtepraktikatesse mässida püüab. Lühiromaan jätab üsna kompaktse ja läbimõeldud mulje, vast ainult lõpplahendus saabub liiga kiiresti, ootamatult ning otsi lahtisteks jättes. Veidi kummaline tundub ka see, et Veenuse ühiskonnakorraldusest ja kommetest ülejäänud Päikesesüsteemis nii vähe teatakse. Hinde osas otsustasin siiski maksimumi kasuks. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajatele on mul vähe lisada. Väga suurt vaimustust see romaan minus ei tekitanud ja sündmustik kippus natuke venima, samas iseenesest korralikult kirja pandud - sellest ka hinne.
Mis 1989. aastal ilmunud romaanis silma torkas, oli ajaloouurimise viis - lõputud tuhnimised kuskil raamatukogudes ja arhiivides. Mingid "mälukristallid" tekstis küll vilksatasid, ent ilmselt ei osanud McDevitt natuke üle kolmekümne aasta tagasi ajalooallikate massilist digiteerimist ette näha, nii et kirjeldatud uurimistöö mõjub veidi anakronistlikult isegi aastal 2020, saati siis ülikauge kosmosetuleviku kontekstis. Romaani õhustikus on midagi tugevalt 19. sajandile omast ja eks meenutab ka Alex Benedict anakronistlikul moel natuke viktoriaanliku ajastu härrasmehest harrastusajaloolast. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev kogumik (mida võiks ka lühematest tekstidest koosnevaks lõdvalt seotud romaaniks liigitada) on Martini varasemale loomingule omane kosmoseulme, mille tegevus toimub samas tulevikumaailmas mitmete teiste ta tekstidega. Peategelane, kosmosekaupmees Haviland Tuf, on kummaline tegelane - kaks ja pool meetrit pikk, ülekaaluline, gurmaanist taimetoitlane, iseloomult introvertne (skisoidne? autistlik?) ning kassisõber. Flegmaatiline ja justkui naiivsevõitu, samas ei lase ta kaasinimestel ennast just kergesti pügada. Inimeste (s.h. vastassugupoole) seltskond talle mingit huvi ei paku, kosmoselaevas üksi kassidega elamisest piisab täiesti. Võib arvata, et ta pärineb üsna eksootilisest ja kummaliste kommetega kultuuriruumist, ent ta isikliku tausta on autor (ilmselt teadlikult) lugeja eest varjule jätnud.
"Haviland Tufi reisid" on hea kogumik põnevate lugudega. On eksootilisi kosmosemaailmu ja lahendamist vajavaid põnevaid ökoloogilisi probleeme. Lisaks ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldustele peaks kiitva sõnaga mainima ka kulinaarset poolt - autor välja mõelnud kõikvõimalikke fantastilisi roogasid ning jooke ja kirjeldab neid põnevalt. 
Eraldi tuleb kiita ka John Harrise kaanepilti. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku viimases tekstis peab Haviland Tuf minema kolmandat korda appi sündimuskontrolli meetodite suhtes tõrksale S'uthlami planeedile, mis ta varasematest ponnistustest hoolimata taaskord "Malthuse katastroofi" ja hävitava kosmosesõja poole liigub...
"Taevamanna" on suhteliselt kammerlikus stiilis ja peamiselt dialoogidest koosnev tekst, mõnele varasemale Tufi-loole omast värvikat ja eksootilist seikluslikkust siit ei leia. Lühiromaani idee on siiski huvitav ja tegu on igati korralikult kirjapandud tekstiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf on parajasti K'theddioni planeedi ühes sööklas einetamas, kui äkki üritab tundmatu purjus noormees talle kärakapudeliga pähe virutada. Katse nurjub ja Tufi poolt murtud kätega ründaja Jaime Kreen leiab end kohalikust vangimajast. Tuf ei mõista, miks talle tundmatu isik teda avalikus kohas ründas, ent nagu selgub, on Kreenil enda meelest põhjus tema peale viha kanda ja see seostub Tufi kosmoselaevaga Ark ning bioloogilise sõjaga...
Jälle üks huvitav lugu Tufi-tsüklist, sedapuhku (nagu pealkirjastki näha) rohkete viidetega Vanale Testamendile. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tufi poole pöördub abipalvega ülembestiaarius Herold Norn Lyronica planeedilt. Lyronicat valitsevad Kaksteist Suurt Koda tavatsevad omavahel loomavõitlusi korraldada, ent Norni koja raudkihvadeks kutsutud koerataoliste kiskjate tõug on viimastel aastatel nõrgenenud, seega soovib ta Tufilt Arki pardal tehislikult valmistatud koletisi osta. Tuf annab oma nõusoleku... 
Korralikult kirjapandud lugu, ehkki ei kuulu minu hinnangul parimate Tufi-tsükli tekstide hulka. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf naaseb lühiromaanist "Leivad ja kalad" tuttavale S'uthlami planeedile, et sealse sadamaülema Tolly Mune'iga osa võlast ära klaarida. Ootamatult selgub, et S'uthlamit ähvardab endiselt ülerahvastatusest tingitud näljahäda ja sealsetel elanikel on taas Tufi abi vaja...
"Teine portsjon" pole vast nii hoogne ja põnevate ideedega kui mõni teine "Haviland Tufi"-tsükli tekst, ent siiski on tegu korraliku ja hästi läbi mõeldud lugemisvaraga. Tekstis kirjeldatud probleemid ja võimalikud lahendused mõjuvad üsna aktuaalselt ka aastal 2020 meie oma kodusel Maal. 
Teksti loeti eesti keeles

Brazelourni planeedil Kuue Maailma Biopõllumajandusnäitusel viibides kuuleb Haviland Tuf Namori koloniaalplaneeti tabanud hädast. Valdavalt ookeanidest koosneva territooriumiga ja hõredalt asustatud Namori elanikke on hakanud kimbutama hiiglaslikud merekoletised, kelle tegevuse tõttu ähvardab sealset inimasustust surmaoht. Tuf otsustab Namorile appi minna...
Jälle üks põnev lugu Haviland Tufi tsüklist värvikalt kirjapandud kosmosemaailma, seda tabanud probleemide ja ootamatu lõpupuändiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Haviland Tuf, kelle käsutusse on sattunud tuhande aasta vanune hiiglaslik kosmoselaev Ark, rändab sellega S'uthlami-nimelisele planeedile, et laev sealsetes dokkides tema isiklike vajaduste jaoks ümber ehitataks. Kõrgtehnoloogilist ja tugevalt urbaniseerunud S'uthlamit ähvardab ülerahvastatusest tingitud ökoloogiline kollaps, mistõttu Ark ning selle pardal peituvad vahendid uute looma- ja taimeliikide loomiseks hakkavad kohalikele võimudele ülemäärast huvi pakkuma...
Lühiromaani "Leivad ja kalad" tegevus toimub natuke aeglasemas ja rahulikumas tempos kui kogumikku alustanud "Katkutähel", siiski on käesolevgi lühiromaan väga põnev tekst ühest koloniaalmaailmast, seda ähvardavatest ohtudes ning võimalikest lahendustest. 
Teksti loeti eesti keeles

Rühm omavahel kraaklevaid teadlasi ja õnnekütte suundub otsima Katkutähte - Hro Br'ana planeedi orbiidil tiirlevat iidse bioloogiliseks sõjaks kasutatud kosmoselaeva vrakki, mida on seostatud planeedil iga kolme põlvkonna tagant regulaarselt puhkevate epideemiatega. Ekspeditsiooni jaoks renditakse kaupmees Haviland Tufile kuuluv kosmoselaev Suurepäraste Odavate Kaupade Küllusesarv...
Kogumiku "Haviland Tufi reisid" avalugu on igati põnev ja pingeline kosmoseooper, mille vast kõige huvitavamaks osaks on kõiksuguste ulmeliste elukate ja muude eluvormide kirjeldused. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Käesolev jutukogumik on Vene fantasykirjanduse ühe rajaja Loginovi esimene eesti keelde tõlgitud raamat (varem on talt eestindatud neli eri pikkuses juttu kirjastuse Skarabeus kahes antoloogias). Kogumiku moodustavad tõlkelood pärinevad perioodist 1983-2015 (seejuures "Raha lugu" ilmus esmakordselt "mitteametlikult" Leningradi Ülikooli seinalehes juba aastal 1970) ehk suhteliselt pikast ja Venemaa kontekstis murrangurohkest ajavahemikust.
Kui kogumikku alustavad valmilaadsed ja üsna väheütlevad laastud "Raha lugu" ja "Kuidas hukkus Atlantis" välja arvata, võiks käesoleva kogumiku lugusid iseloomustada järgmiste tunnuste poolest: 1) peategelased on nö. tavalised inimesed, kes satuvad fantastiliste ja keeruliste sündmuste keskele, mitte väljapaistvate võimetega kangelased (kehtib ka lühiromaani "Loojang planeedil Maa" kohta, kus inimesi tegelaste seas polegi); 2) meesautori kohta palju naispeategelaste kasutamist ja naiselike ning "pehmete" teemadega tegelemist; 3) meditsiinitemaatika rohke käsitlemine (järelsõnast selgub, et autor pole küll hariduselt arst, vaid keemik). 
Loginov kirjutab üldiselt hästi, aga mingil põhjusel pole need lood mu maitsele päris ideaalsed, mida peegeldavad ka neile eraldi antud hinded ("viieväärilisi" tekste selles kogumikus minu jaoks polnud). Siiski on käesoleva kogumiku eesti keeles avaldamine tubli saavutus ja jääb oodata vaid järgmist Skarabeuse ulmeraamatut, milleks peaks olema Leonid Kaganovi esimene eestikeelne kogumik. 
Eraldi tuleks kiita kaanepilti: tore näha, et Skarabeus on hakanud Meelis Krosetškini teeneid kasutama, eriti võrreldes mulluse antoloogia "Maagia" kaanepildiga suur edasiminek. 
Teksti loeti eesti keeles

Lähitulevikus on leitud viis ületarbimise ja keskkonna koormamise pealt kokku hoida: mitme inimese teadvused siirdatakse ühte kehasse. Kohe hakkab see mõjutama ka inimkonna evolutsiooni tervikuna: sündivate laste kehades on kaks isiksust. Varsti aga sellega harjutakse...
Lühiromaani tegevus toimub tuleviku-Venemaal. Hoolimata kehajagamisest on rahva enamiku elu endiselt vilets, vaesed elavad Stalini aega meenutavates ühiskorterites, valitsevad tohutud sotsiaalsed lõhed. Peategelaseks vaesest perest pärinev Sonja-nimeline tüdruk, kes kujutab endast kummalist anomaaliat: ta pole mitte ainult sündinud oma kehasse üksi, vaid uurimisel ei leita ta kehast mistahes märki isiksuse olemasolust. Lühiromaani tegevus algab enne Sonja sündi ja kirjeldab tema keerulist elukäiku teismeeani. Spoilerdamata võib vast öelda, et ehkki teose sündmustik algab pigem rahulikult ja ehk isegi venivalt, pole tegu mingi sündmustevaese sotsiaalkriitilise ulmega: märulit ja laipu leidub siin kõvasti ning paljugi ütleb ilmselt see, et ka eestikeelse Loginovi kogumiku "Eikeegi ja ilma nimeta" kaanepilt on inspireeritud just käesolevast kogumiku nimiloost.
Uuem Vene teaduslik fantastika (niipalju kui seda eestikeelsetes tõlgetes lugenud olen) näib tihti olevat düstoopiline ja masendav-räpases tulevikumaailmas kulgev ning need märksõnad kehtivad ka Loginovi lühiromaani kohta. Lisaks veel naispeategelase kasutamine, naiselik-pehmed teemad ja meditsiinitemaatika, mis näivad minu loetu põhjal Loginovi loomingut iseloomustavat.  Hindest: sarnaselt mitmetele teistele autori tekstidele jäi selline "ilmselgelt-hästi-kirjutatud-aga-pole-päris-minu-tassike-teed"-mulje. Seega "4".
Teksti loeti eesti keeles

Postküberpungiks liigituv laastuke ülihoolitsevast "nutimajast" ja selle tülpinud elanikust, kes maja türanniast vabaneda soovib.
Lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevus hargneb kahjulikest putukatest kubiseval Zemlandia-nimelisel põllumajandusele spetsialiseerunud koloniaalplaneedil, kus looduskaitseinspektor Aniel Gotz veab vimma farmer Sagitiga...
Rahulikus tempos kulgev lugu, milles on suur rõhk Zemlandia ökoloogia ja erinevate eluvormide kirjeldustel. Ökoteemad näivad Loginovit huvitavat, ent võrreldes näiteks looga "Loojang planeedil Maa" on autor võtnud "Põllumehes" hoopis liigagaraid looduskaitsjaid kritiseeriva hoiaku. 
Teksti loeti eesti keeles

Ühel päeval tabab maailma veider ajalis-ruumiline anomaalia: kaasaeg seguneb sajanditetaguse minevikuga, nii et tänapäeva inimesed näevad keskaegseid inimesi ning maailma tänapäeva reaalsusega kattuva miraažina ning vastupidi. Erinevate ajastute inimesed saavad omavahel rääkida ja suhelda, ent ühest ajastust teise üleminek ning mistahes füüsiline kontakt on välistatud.
Loo tegevus toimub Hvoinõi Bori kuurortlinnas kusagil endise Nõukogude Liidu lääneosas. Linnale proijtseerub ootamatult samas kohas keskajal asunud küla, mille elanikeks on Saksa ristirüütlite poolt alistatud paganate ja ketserite vaestest talupoegadest järeltulijad (autor on loo tegevuskoha teadlikult veidi umbmääraseks jätnud, teatud paralleelid tekivad küll muistse Preisimaa/Kaliningradiga). Loo peategelasteks võiks lugeda keskaegset talupoega Kristianit ja 20. sajandi lasteaiakasvatajat Gelijat, kelle saatused ajastute sulandumisel veidral moel põimuvad. Keskaegset maailma on loos kirjeldatud nõukoguliku ajalookäsitluse klišeede kohaselt (räpane, julm, fanaatiline jne).
Omalaadne ja südamlik lugu, ehkki väga suurt vaimustust minus tekitada ei suutnud. Lõpplahendus jäi kuidagi segaseks ja poolikuks, võib-olla saab seda seostada sellega, et Loginov kavandas "Tavalise päeva imet" algul romaanipikkusena, ent lõpuks valmis see teos lühema tekstina. 
 
Teksti loeti eesti keeles

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles