Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

The Martian

(romaan aastast 2014)

eesti keeles: «Marslane»
Tallinn «Tänapäev» 2015

Hinne
Hindajaid
5
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Lugu sellest, kuidas Mark Watney, insener-botaanik jääb õnnetutel asjaoludel üksi planeedile Marss, kui Marsi-ekspeditsioon Ares 3 uurimismeeskond tugeva liivatormi tõttu kiirustades lahkub. Arvatakse, et Watney on hukkunud, sidemast millega ta oma elusolekust võiks teada anda on aga tormis purunenud. Järgmine Marsi-missioon Ares 4 saabub eeldatavasti 4 aasta pärast. Senikaua peab Mark pidama vastu ressurssidega, mis Ares 3-st maha jäi ja mida jagub umbes 300-ks päevaks. Kuidas vastu pidada 4 aastat on trikk, mille Mark peab lahendama, pannes mängu kõik oma teaduslik-tehnilised oskused.

Karm SF, mille teaduslik tase on üldiselt praeguse taseme juures v.a. see, et on toimunud juba kolm mehitatud Marsi ekspeditsiooni.

Mulle meeldis see raamat. Tõsi küll, vahepeal läks see arvutamine ja seletamine liiga hard SF-iks kätte, nii, et ma mõnes kohas lõpu poole lasin pikematest seletustest lihtsalt kiiruga silmadega üle, (kell oli ka juba 2 öösel) aga muidu väga huvitav, hariv ja samal ajal põnev raamat. Meenutas natuke vanu häid aegu härra Paganeli seltsis kapten Granti lapsi otsides või kapten Nemo ja professor Aronnaxiga mööda merepõhjasid seigeldes :D

Teksti loeti inglise keeles

Ei noh - tänud jagamast hr Tänav! Tõesti väärt lugemine. Selle käigus saab selgeks, kuidas Marsil kartuleid kasvatada, raketikütusest vett ja seejärel jälle veest raketikütust teha. Kamaluga keemiat, "raketiteadust", botaanikat, matemaatikat ja hunnikus talupojatarkust. Ja muidugi - natuke õnne ka peab aeg-ajalt olema. Mitte et kõik selles loos hästi läheks ja kogu aeg õnnestuks. Ikka parasjagu on iga`st jama.

Vormiliselt on lugu edasi antud suuremas osas Mark Watey logisissekannetena. Sekka kirjeldusi sellest, kuidas NASA üritab päästemissiooni välja võluda ja natuke ka seda, mismoodi on lood Watney meeskonnakaaslastega, kes pääsesid terve nahaga õnnetusest, mis jättis Watney üksinda Marsile.

Ei ole tulnukaid, ei ole liigseid müsteeriume, on täiesti sirgjooneline teaduslik fantaasia, mille osas võibolla mõnekümne aasta pärast saame mõtiskleda, et kuivõrd see tegelikkusele sarnaneb.

PS [03.01.16] Tore, et ka maakeelde on ümber pandud. Nüüd saavad ka inglise keelt pelgavad lugejad teada, kui`s Marsil tuhlist kasvatada :)

Teksti loeti inglise & hiljem eesti keeles

Olin alguses natuke üllatunud, kui “Marslane” valiti goodreads.com kasutajate poolt parimaks 2014. aasta ulmeromaaniks. Mu arust oli seal valikus tugevamaid teoseid. Aga ülekaalukas võit (>15k häät rohkem... ei see on liiga nõrk näitaja... 2x enam hääli kui teisele kohale jäänud John Scalzi “Lock In”) ei jätnud mingit kahtlust, et peaks teose läbi töötama.

Sisust:
Mark Watney on insener-botaanikust astronaut, kes jääb õnnetul põhjusel Ares 3-nimelisest ekspeditsioonirühmast Marsile maha. Üksinda. Kuidas elus püsida? Napid varud õhu, vee ja toidu osas... Sidevahendid purunenud... ÜKSINDA!

Plussid:
+ Väga usutav stsenaarium, kuidas võiks lähitulevikus aset leida missioon Marsile ning kuidas õnnetute asjade kokkulangemise tõttu seal üksi ellu jääda. Seda muidugi piiratud ajavahemikus, mis lubaks päästjatel veel appi jõuda.
+ Peale NASA ja US and A on meie gloobusel veel tegijaid.
+ Realistlikud kirjeldused elust kosmoseagentuuris, planeedil ja kosmoselaevas.
+ Hiiglama mahukas teaduslik taustatöö. /*kestvad ovatsioonid püsti seistes*/

Miinused:
- Marsile jäänud insener-botaaniku killurebimine väsitas lõpuks. Ei olnud enam naljakas ja kruttis seega põnevuse alla.
- Blogilik stiil muutus tüütavaks. Pean tunnistama, et kuna võis aimata, kuidas lugu lõppeb, ei pakkunud Marsil juhtuv (eriti pärast seda, kui vennike masinaga pikale retkele läks) erilist pinget. Palju mõnusam oli lugeda tegemisi Maal ja kosmoselaeval ‘Hermes’. Ka tegelased neis paikades meeldisid rohkem ja olid üsna hästi välja joonistet.
- Stiililised hädad, sest võib-olla Weir väsis ära. Mitmes kohas oleks saanud lühemalt, kuid praegu oli midagi sellist: arutasid Maal pikalt ja põhjalikult, kuidas ning miks peaks tegema just nii. Seejärel side marslasega. Sama ülesanne ja juhtnöörid edastati. Mark ropendamas ja vaimukusi pildumas. Vahepeal juleti vastu pilduda. Nüüd Mark omaette toimetamas. Uuesti ropendamas ja arutlemas sama ülesande ja juhtnööride osas + detailne kirjeldus, kuidas ta nii tegigi, nagu öeldi. Õnneks vahepeal tegi ka teisiti, kuna kõik läks p*rsse.

Selge see, et asjast tehakse film. See on ju üsna täiuslik Hollywoodi filmistsenaariumi kirjeldus, sest lõpplahendus sai õige pea selgeks ja jäi ainult kaasa elada, kuidas siis täpsemalt lahendus saabub. Mõistan, et raske teadusulme pole võib-olla kõigile – ei olnud väga kerge lugemine – aga hea materjal neile, kes kosmoseteemat näiteks enda lugudes kasutada soovivad. Hindeks 5-.

Teksti loeti inglise keeles

Idee oli igati huvitav ja ilmselt ei pea imestama, miks romaan on sellise populaarsuse saavutanud-sellist karmi ning realistlikku lähituleviku-teemalist ja Päikesesüsteemis toimuva sündmustikuga teaduslikku fantastikat pole viimastel aastakümnetel just palju kirjutatud. Nüüd, kus kosmosetemaatika hakkab pärast nelja aastakümne pikkust paigalseisu taas vaikselt populaarsust koguma, on sellise romaani kirjutamiseks ja sellega populaarsuse saavutamiseks kahtlemata õige hetk.

Maksimumhinnet panemast takistab asjaolu, et romaani tehniline ja füüsikaline pool kisub minu jaoks igavaks, ilmselt on teos suunatud veidi teistsuguste huvide ning teadmistega lugejaskonnale.

Teksti loeti eesti keeles

Fantastilis-tehnoloogiline põnevusromaan, kus võlusõnadeks on kompetents ja elulähedus. Ehk siis ingliskeeles techno thriller, ulmekirjanduse (selle hard-sfima poole) üks veidi segadusttekitav kõrvalharu, mida on propageerinud kõvasti Chrichton. Ehk siis Marslase puhul pole fookus mitte põneval lool või võimsal fantaasialennul vaid sellel, et mis gaase tuelb omavahel segada, et vett saada, kuidas kartulikasvatamiseks sobilikku pinnast valmistada, kuidas päikesepatareid kulguri külge ühendada jne jne. Seejuures ei saa öelda, et see poleks põnev. Tegelikult lugesin raamatu väga ahnelt ühe jutiga läbi ja sain ka tükimaad targemaks. Iga kosmoseulmet kirjutada püüdev autor võiks selle teose kohustuslikus korras läbi lugeda. Aga nii nagu Mark Watney ei saanud kartulitest täit kõhtu täis jäi ka minul selle raamatuga väike rahulolematus hinge. Ja seda peamiselt tegelaskujude poolest. Kes see Watney siis õigupoolest oli üks naljamees ja hea improvisaator, aga veel? Näiteks me saame teada mis muusika talle ei meeldi aga mis muusika siis meeldib? Minuarust ei suuda peategelane isegi usutavalt vihastuda või paanikasse minna. Tema vihastumine näeb välja sedasi, et tüüp kordab lihtsalt sitt-sitt-sitt ja kõik, siis on ta jälle rahu ise ja viskab nalju (mis muutuvad üha enam maotuteks). Teiseks NASA, minuarust tunduvad ultareaalse kosmoselennukirjelduste kõrval kogu see altruistlik koostöö ühe mehe päästmiseks pisut uskumatu. Kujutan ette, et ühe vana ja hiigelsuure eelarega asutuse sees on märksa rohkem kisklemist ning intriige. Samuti lisaksid sedalaadi intriigid põnevust juurde ning ka tegelastele liha luudele.

Üleüldse on tegemist üsnagi õnnetu raamatuga. Üritades kirjutada võimalikult realistlikku kirjeldust on autor selle teose juba ette surma määranud. Põhimõtteliselt alustas antud teos kiiret vanamisprotsessi kohe peale uudist, mil NASA leidis Marsilt vett ning peale esimest mehitatud misjooni on ilmselt antud teos mäletatud pigem kui kurioosum. Midagi nende 60nendate kosmoselendude fantaseerimiste stiilis, mida meenutame hetkel pigem kerge muigega. Eks selle teose eesmärgiks polnudki ilmselt muutuda ajatuks klassikaks vaid pigem populariseerid Marsi koloniseerimise ideed ja seda täidab ta edukalt.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmehuvilisi hoiataks ette: ulmet on selles teoses isegi veidi vähem, kui Jules Verne raamatus "20000 ljööd vee all". Mõnes mõttes on need raamatud väga sarnased: umbkaudu 50-100 aastat peale avaldamist on tehnoloogia raamatu sisust ette tõtanud.

Kaalusin pikalt, et kas panna hindeks "5" või "4". Kaalukausi kallutas aga "4" kasuks üks 9-aastane tirts, kes raamatu kogemata enda kätte sai ja seda õhinal lugema kukkus....
Teksti loeti eesti keeles
2.2016

Alustades ebameeldivast: raamatu tagakaane tekst on perversselt halvasti valitud (hakkiv, emotsioonitu) ning kui lugu poleks kiitnud inimesed, kelle raamatueelistusi ma kõrgelt hindan, poleks kõnealune teos iial mu silme ette sattunud.

Õnneks oli raamat ise hoopis teisest ooperist. Ma ei hakka siia panema sisukirjeldust, sest sisu on eelarvustajad juba põhjalikult kirjeldanud, vaid lähenen vormile. Loos ei olnud pea ainsatki kirjeldust. Tegevus oli kiire, pidevalt vahelduva emotsiooni ning piltidega – nagu film (konkreetset filmi pole näinud, lihtsalt filmilik), nagu tänase teismelise argipäev. Kui tuua sisse analoogia toidu maailmast, oli tegemist kiirtoiduga, kuid kiirtoit selle sõna parimas mõttes.

Ühest küljest oli teaduslik pool antud lihtsasti hoomatavas vormis, luues kergesti seeditava koosluse. Teisalt oli kasutatud relvi, mida fantaasiakirjandus kasutab vast umbes sajandivahetusest alates (noorsookirjandus isegi enam), tuues emotsiooni vahetumana ja tooremana, kuid samas ka kiiremini lugejani. Kuigi kiirtoidul pole restorani kvaliteeti, ei saa seda iseenesest veel koheselt halvaks nimetada. Üha kiireneva elutempoga maailmas, kus me oleme harjunud info hetkelise haaratavusega, on seegi üks igapäeva osa. Osa laiema elanikkonna hulga elust kui maksimaalse kvaliteediga gurmeekraam seda oleks. Marslane on selgelt osa tänavakultuurist – kirjutatud laiale lugejaskonnale, mitte kvaliteedi taganõutamise tarvis ning sel moel on tegemist üsna hea kraamiga.

Teistpidi vaadatuna nautisin ma autori vaimustust. Iga tilluke pööre, mis loos oli, kandis märki mängulisest (kuid siiski üsna suurest) mõttetööst. Tabasin end tihti kujutlemas, kuidas autor vaimustusega järgmisele ja järgmisele probleemile lahenduse leidis, kuid selle kõrval ka vigade otsimisest ei loobunud. Sügavalt läbi mõeldud ideed on Sci-Fi puhul minu jaoks isegi olulisem korrektsest vormistusest.

Mis puudutab aga probleemi, millele Joel vihjas, et lugu jääb ajale jalgu enne, kui õieti loetud saab, siis taas tuleb nentida, et tänavatoiduna kirjutatud lugu just sellisena toimibki: neelad kiirelt alla ja astud edasi. Mind ei häirinud taoline taust vähimatki, kuid ma tabasin end mõttelt, et lisaks fantaasiakirjandusest kaasa haaratud toorele emotsioonile ja teadusulmele omasele teadmisi edastavale dialoogile, oli raamatus veel üks selle sajandi trend sees – viimaste aegade populaarteaduslikud raamatud armastavad sellist mängulisust (andes lahenduse, keerates see pea peale, pakkudes järgmise ning sõlmides sellegi).

Nagu ma aga ütlesin, on taoline kiirtoidu-kirjandus pigem selle sajandi trend, siis äärmise negatiivsusena tuleb nentida, et üksteisest sõltuvate protsesside muutmine on ebamugavalt inertne tegevus ning kahjuks ei ole ma veel kohanud ainsatki head tõlget taolise kiirtoidu puhul. Ei olnud ka kõnealune raamat mingi erand. Ühest küljest eelistaksin ma „tõlkimise“ asemel „eestindamist“, kuid teisalt on vist probleem lihtsalt selles, et massidesse jõudev kiir-kirjanduse tõlkimist on toimunud liiga lühikest aega selleks, et tõlkijatel oleks häid näiteid, mille najal õppida ja tegutseda. Ma vähemasti loodan, et asi aja jooksul paraneda võiks. Praegu on kahjuks nii, et „fish and chips“ asemel kipub paberile tulema „kala ja krõbinad“ (mitte, et mul midagi kasside vastu oleks). Lihtsalt liiga palju lauseid kukkusid täiesti valesse emotsiooni ning liiga sageli tabasin end lauset tagasi inglise keelde tõlkimas (kus see töötas imeliselt).

Olid ka mõned sisulised apsakad, kuid neil ma siin liigselt ei peatu. Paari koha peal oli aegu valesti kasutatud, kuid ma pole kindel, kas tegemist oli autori või tõlkija poolse veaga. Samas, kui kõike kokku võtta, siis mulle tõeliselt meeldis see kooslus kaasaegsest toorest emotsioonist, kiirest kirjeldusteta maailmast, teadus-ulme sügavast mõistuspärasusest ning populaarteaduslikkuse pedagoogilisusest. Täitsa maitsev roog oli.

Teksti loeti eesti keeles

Leiduri talendiga botaaniku seiklused Marsil. Põhiline osa teosest on päeviku või logiraamatu vormis peategelase sisemonoloog. Peategelase mõtted esitatakse otseütlevas kõnekeeles, mis peaks kergendama lugejal omaks võtta tegelase mõttemaailma. Minu puhul mõjus aga selline keelestiil pigem distantsi tekitavalt. Raamatu esimese poole peal vaatasin eemalt, millega Mark Watney tegeleb. Alles kusagil keskosas hakkasin tegelase ettevõtmistele lähemalt kaasa elama, kuigi jah, lõpplahendust võis üsna kaugelt ette prognoosida.

Nõustun Joel Jansi tähelepanekuga, et me ei saa raamatust kuigi palju teada, kes on Mark Watney või mis on tema väärtused. Me ei tea isegi seda, mis motiveeris Watneyd isolatsioonis edasi elama: Iga elusolendi bioloogiline instinkt ellu jääda, mis teeks ta inimeseks eelkõige bioloogilises mõttes, kellekski kelle isikulisest eripärast me ei peagi midagi teadma; vajadus tõestada midagi komandör Lewisele, kes justkui oli teda alahinnanud; või midagi kolmandat?

Lugeja ei tea Watney lähedastest kuigi palju. Ema ja isa on küll olemas, aga oma logiraamatus ta pigem läheb neist mööda. Vanemad meenuvad talle siis kui nad talle ennast kirjaga meenutavad. Kas lõõpimine kolleegide ja ülikoolikaaslaste üle viitab, et rohkem tal sotsiaalseid kontakte polnud, ei tea.

Kokkuvõtteks oli tegemist positiivse lugemiskogemusega. Retseptid kuidas käepäraste vahenditega valmistada kütust, mulda vms on huvitavad, kuigi pigem lisaväärtus, mitte asi, mille pärast lugemine ette võtta.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on kõik olulised selgitused juba ära selgitanud, minul jääb vaid mõne kommentaari võimalus.
Esiteks ma ei taipa, miks raske raua fantastikas peaks hakkama Mark Watney rasket lapsepõlve ja keerulisi sotsiaalsuhteid lahkama. See teeks teose märksa raskemini loetavaks, kuid see-eest laialivalguvamaks.
Teiseks ei häiri mind põrmugi, et üsna lähedases tulevikus "elu fantaasiast mööda läheb". Annaks jumal. Kuid seni selgitab härra Weir meile, kuhupoole see elu peaks minema.
Kolmandaks -- kas ma olen esimene, kes leiab "Saladusliku saare" ja "Marslase" tohutu sarnasuse? Mõlemad kõlavad minu ajus ülemlauluna inimese teadmistele ja tegutsemistahtele.
"Viis" on isegi vähe. Ja kuigi ma enamasti ekraniseeringuid ei seedi, siis "Marslane" filmina oli ni*** sebe. Ain't filmi on muidugi parem mõista raamatut enne lugenud olles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Uhh, no oli see vast lugemine. Ootasin sellest romaanist mis ma ootasin, aga midagi niisugust küll oodata ei osanud.
 
Peategelane Stefan Advani on mingis mõttes nagu kaugtuleviku Forrest Gump. Ta ei ole ise mingi silmapaistev võitleja, spioon, väejuht või muud sellist. Isegi teadlasena kelleks ta ise ennast peab (nii palju kui seda mõistet tolles allakäinud tulevikus tuntakse) on ta pigem üks keskpärane ettur, mitte suur inimkonna teadmiste piiride laiendaja.
 
Tema unikaalsus, nagu ka originaalsel Forrest Gumpil, seisneb "oskuses" juhuslikult sattuda kõikvõimalike pöördeliste sündmuste tunnistajaks düstoopilise tulevikumaailma erinevates paikades ja olukordades. Seejuures saab ta tuttavaks (kas siis sõbraks või vaenlaseks; ega alati kohe aru ei saagi kummaga tegu) paljude oluliste tegijatega. Ja see teekond mille lugeja koos Stefaniga läbi saab teha on ikka tõepoolest peadpööritav.
 
Võiks ju arvata et kui ühte romaani on kokku kuhjatud nii palju erinevaid teemasid, tegelasi ja sündmuspaiku siis on tulemuseks mingi seedimatu rosolje, aga see ei ole sugugi nii. Tulemuseks on hoopis ülimalt nauditav rännak läbi sureva maailma, mis, kuigi valdavalt elamiskõlbmatu ja inimesele hukatuslik, mõjub kohati lausa pastoraalselt. Just Eesti novembrisse igati sobiv lugemine.
Teksti loeti inglise keeles

Romaan koosneb, nagu eelmistes arvustustes juba mainitud, kahest küllaltki erinevast poolest. Ja tõesti, selgelt paremini on välja kukkunud esimene pool, mille sisuks on omaette jäänud bioformide tiimi seiklus Mehhikos. Lugu kulgeb parasjagu tempokalt, erinevate bioformidega tuttavaks saamine on köitev ning parasjagu vähesel määral antakse ka taustainfot intrigeerivast poliitilisest olukorrast milles kogu see möll käib.
 
Siis aga saab seiklus läbi ja üritatakse rohkem vaadelda seda kuidas inimühiskond tervikuna üritab bioformide olemasoluga toime tulla. Süvenetakse erinevatesse juriidilistesse ja eetilistesse probleemidesse mis seejuures esile kerkivad. Seda kõike antakse jätkuvalt edasi eelkõige peategelase Rexi vaatepunktist. See osa romaanist ei avaldanud mulle eriti sügavat muljet.
 
Kokkuvõttes teenib siiski korraliku nelja ära.
Teksti loeti inglise keeles

Eelnevad arvustajad on juba nii põhjaliku töö teinud et keeruline on midagi lisada. Üldjoontes jäin rahule ja hindeks pandud nelja võib lugeda "peaaegu viis".
Lugedes mittehumanoidsetest võõrtsivilisatsioonidest häirib mind sageli see et korraks alguses kül kirjeldatakse "tulnukate" kummalist kehakuju vms, aga jutustamise käigus see justkui ununeb ja loed neid ikka nagu inimesi. Siin on olukord sarnane, aga autor on väga leidliku võttega ära seletanud miks lugu just niimoodi on jutustatud, ja see koht kus ämblike eripärad reljeefselt välja tuuakse jõuab kätte hoopiski romaani lõpupoole. Selline käsitlus mulle meeldis. Natuke liialt ulmeline tundus siiski see kui sujuvalt toimus lõpuks inimeste ja ämblike integratsioon.
 
Teksti loeti inglise keeles

Sarja kolmandat osa lugedes hakkasid mind häirima probleemid mis ei lase sellele enam nii head hinnet panna nagu eelmistele.
 
Igasugu seiklusi ja madinat on siin küll palju, aga lugedes ei teki arusaama mis võiks olla selle kõige eesmärk. Tõsi, nagu juba ülalpool kirjeldatud tegeleb Takeshi Kovacs kättemaksuks preestrite tapmisega, aga see on pigem kõrvalliin. Romaani peamine telg peaks olema neljasaja aasta taguse revolutsioonijuhi (ja sellega seoses ka revolutsiooni) taassünd. Kuna aga Takeshi on sellesse sattunud puhtjuhuslikult ja suhtub kogu revolutsiooni ideesse pehmelt öeldes skeptiliselt, siis jättis see ka mind üsna ükskõikseks. Takeshi jaoks on pigem oluline saada revolutsioonijuhi seest kätte tolle algne "teine mina", aga ka selle suhtes ei suutnud autor mind veenda erilist huvi tundma. Nagu ühes varasema osa arvustuses keegi juba vist kirjutas, ei saa aru miks mitme omavahel konfliktis oleva seltskonna hulgast on Takeshi välja valinud just selle ühe kellega kampa lüüa ja kõiki teisi (kelledest paljudega samuti omal ajal kambas on olnud) ära tappa. Ja kõrvaltegelasi kes mitmesaja-leheküljeliste vaheaegade tagant välja hüppavad on samuti segadusttekitavalt palju.
 
Lõpuks muidugi siiski selgub et kogu tegevusel siiski oli mingi loogiline mõte mida peategelane lihtsalt enne viimast peatükki ei taibanud. Saab korraks "ahhaa" öelda ja siis ongi lugu läbi. Tervikut see ei päästa.
 
Teksti loeti inglise keeles

Juhtus kuidagi nii et kui tahtsin Kindles downloadida "Altered Carboni" tasuta alguspeatükki siis ootamatult avastasin et olen selle asemel ühekorraga ära ostnud Takeshi Kovacsi sarja kolm romaani. Ma tean küll et Kindles peaks saama sellist tehingut tagasi pöörata, aga seekord miskipärast ei saanud. No mis seal siis ikka, midagi peab ju inimene lugema...
 
Tundub et ei olnud paha viga, sest minu meelest on "Broken Angels" selge edasiminek võrreldes "Altered Carboniga". Kui sarja avaosa võiks hinnata huvitavasesse ulmemaailma paigutatud suhteliselt üheplaaniliseks (aga mitte igavaks!) "bojevikuks", siis "Broken Angels" pakub enamat.
 
Esmalt muidugi peab mainima et saame rohkem teada "marslaste" tsivilisatsiooni kohta, sest katse hõivata ühte nende poolt maha jäetud sõjalaeva on see telg mille ümber kogu tegevus keerleb. Aga peamiselt võlus mind see, kui süngeks ja masendavaks oskas Richard Morgan kirjutada selle maailma kus tegevus toimub. Kitsamas mõttes on depressiivne see kolkaplaneet kus kaks armeed peavad sõda täpselt-ei-saagi-aru-mille pärast. Linnadele lajatatakse tuumapommidega, ja väiksemas mastaabis pannakse ka 25. sajandil toime jubedusi millega 20.-21. sajandi inimesed on vägagi tuttavad kui mitte isiklikult siis meedia vahendusel. Üks peatükk tõi väga konkreetselt meelde viikingite piinamisrituaalid Harry Harrisoni teosest "The Hammer and the Cross"...
 
Laiemas mõttes on üsnagi mäda kogu Protektoraat, kus näiliselt võimul oleva valitsuse selja taga juhivad kogu mängu tegelikult suurkorporatsioonid mis mõistagi ei tegutse mitte üldist hüve silmas pidades. Seda võib kahtlemata pidada üheks üle-ekspluateeritud klišeeks, aga võib ka väita et kui see on tõsi siis see ei ole klišee.
 
Ka lugu ise areneb piisavalt huvitavalt ja lõpus selgub vähemalt ühe tegelase kohta tõde mis on hoopis midagi muud kui alguses oleks võinud arvata. Lõpplahendus on mingis mõttes küll "õnnelik" aga samas siiski mitmeti tõlgendatav ja otsi lahti jättev, sest ega see tegelikult ju mingi lõpp ei ole. Lugejana jääb üle vaid oodata tutvust Takeshi Kovacsi järgmise kehaga.
Teksti loeti inglise keeles

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles