Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Andy Weir ·

The Martian

(romaan aastast 2014)

eesti keeles: «Marslane»
Tallinn «Tänapäev» 2015

Hinne
Hindajaid
5
5
0
0
0
Keskmine hinne
4.5
Arvustused (10)

Lugu sellest, kuidas Mark Watney, insener-botaanik jääb õnnetutel asjaoludel üksi planeedile Marss, kui Marsi-ekspeditsioon Ares 3 uurimismeeskond tugeva liivatormi tõttu kiirustades lahkub. Arvatakse, et Watney on hukkunud, sidemast millega ta oma elusolekust võiks teada anda on aga tormis purunenud. Järgmine Marsi-missioon Ares 4 saabub eeldatavasti 4 aasta pärast. Senikaua peab Mark pidama vastu ressurssidega, mis Ares 3-st maha jäi ja mida jagub umbes 300-ks päevaks. Kuidas vastu pidada 4 aastat on trikk, mille Mark peab lahendama, pannes mängu kõik oma teaduslik-tehnilised oskused.

Karm SF, mille teaduslik tase on üldiselt praeguse taseme juures v.a. see, et on toimunud juba kolm mehitatud Marsi ekspeditsiooni.

Mulle meeldis see raamat. Tõsi küll, vahepeal läks see arvutamine ja seletamine liiga hard SF-iks kätte, nii, et ma mõnes kohas lõpu poole lasin pikematest seletustest lihtsalt kiiruga silmadega üle, (kell oli ka juba 2 öösel) aga muidu väga huvitav, hariv ja samal ajal põnev raamat. Meenutas natuke vanu häid aegu härra Paganeli seltsis kapten Granti lapsi otsides või kapten Nemo ja professor Aronnaxiga mööda merepõhjasid seigeldes :D

Teksti loeti inglise keeles

Ei noh - tänud jagamast hr Tänav! Tõesti väärt lugemine. Selle käigus saab selgeks, kuidas Marsil kartuleid kasvatada, raketikütusest vett ja seejärel jälle veest raketikütust teha. Kamaluga keemiat, "raketiteadust", botaanikat, matemaatikat ja hunnikus talupojatarkust. Ja muidugi - natuke õnne ka peab aeg-ajalt olema. Mitte et kõik selles loos hästi läheks ja kogu aeg õnnestuks. Ikka parasjagu on iga`st jama.

Vormiliselt on lugu edasi antud suuremas osas Mark Watey logisissekannetena. Sekka kirjeldusi sellest, kuidas NASA üritab päästemissiooni välja võluda ja natuke ka seda, mismoodi on lood Watney meeskonnakaaslastega, kes pääsesid terve nahaga õnnetusest, mis jättis Watney üksinda Marsile.

Ei ole tulnukaid, ei ole liigseid müsteeriume, on täiesti sirgjooneline teaduslik fantaasia, mille osas võibolla mõnekümne aasta pärast saame mõtiskleda, et kuivõrd see tegelikkusele sarnaneb.

PS [03.01.16] Tore, et ka maakeelde on ümber pandud. Nüüd saavad ka inglise keelt pelgavad lugejad teada, kui`s Marsil tuhlist kasvatada :)

Teksti loeti inglise & hiljem eesti keeles

Olin alguses natuke üllatunud, kui “Marslane” valiti goodreads.com kasutajate poolt parimaks 2014. aasta ulmeromaaniks. Mu arust oli seal valikus tugevamaid teoseid. Aga ülekaalukas võit (>15k häät rohkem... ei see on liiga nõrk näitaja... 2x enam hääli kui teisele kohale jäänud John Scalzi “Lock In”) ei jätnud mingit kahtlust, et peaks teose läbi töötama.

Sisust:
Mark Watney on insener-botaanikust astronaut, kes jääb õnnetul põhjusel Ares 3-nimelisest ekspeditsioonirühmast Marsile maha. Üksinda. Kuidas elus püsida? Napid varud õhu, vee ja toidu osas... Sidevahendid purunenud... ÜKSINDA!

Plussid:
+ Väga usutav stsenaarium, kuidas võiks lähitulevikus aset leida missioon Marsile ning kuidas õnnetute asjade kokkulangemise tõttu seal üksi ellu jääda. Seda muidugi piiratud ajavahemikus, mis lubaks päästjatel veel appi jõuda.
+ Peale NASA ja US and A on meie gloobusel veel tegijaid.
+ Realistlikud kirjeldused elust kosmoseagentuuris, planeedil ja kosmoselaevas.
+ Hiiglama mahukas teaduslik taustatöö. /*kestvad ovatsioonid püsti seistes*/

Miinused:
- Marsile jäänud insener-botaaniku killurebimine väsitas lõpuks. Ei olnud enam naljakas ja kruttis seega põnevuse alla.
- Blogilik stiil muutus tüütavaks. Pean tunnistama, et kuna võis aimata, kuidas lugu lõppeb, ei pakkunud Marsil juhtuv (eriti pärast seda, kui vennike masinaga pikale retkele läks) erilist pinget. Palju mõnusam oli lugeda tegemisi Maal ja kosmoselaeval ‘Hermes’. Ka tegelased neis paikades meeldisid rohkem ja olid üsna hästi välja joonistet.
- Stiililised hädad, sest võib-olla Weir väsis ära. Mitmes kohas oleks saanud lühemalt, kuid praegu oli midagi sellist: arutasid Maal pikalt ja põhjalikult, kuidas ning miks peaks tegema just nii. Seejärel side marslasega. Sama ülesanne ja juhtnöörid edastati. Mark ropendamas ja vaimukusi pildumas. Vahepeal juleti vastu pilduda. Nüüd Mark omaette toimetamas. Uuesti ropendamas ja arutlemas sama ülesande ja juhtnööride osas + detailne kirjeldus, kuidas ta nii tegigi, nagu öeldi. Õnneks vahepeal tegi ka teisiti, kuna kõik läks p*rsse.

Selge see, et asjast tehakse film. See on ju üsna täiuslik Hollywoodi filmistsenaariumi kirjeldus, sest lõpplahendus sai õige pea selgeks ja jäi ainult kaasa elada, kuidas siis täpsemalt lahendus saabub. Mõistan, et raske teadusulme pole võib-olla kõigile – ei olnud väga kerge lugemine – aga hea materjal neile, kes kosmoseteemat näiteks enda lugudes kasutada soovivad. Hindeks 5-.

Teksti loeti inglise keeles

Idee oli igati huvitav ja ilmselt ei pea imestama, miks romaan on sellise populaarsuse saavutanud-sellist karmi ning realistlikku lähituleviku-teemalist ja Päikesesüsteemis toimuva sündmustikuga teaduslikku fantastikat pole viimastel aastakümnetel just palju kirjutatud. Nüüd, kus kosmosetemaatika hakkab pärast nelja aastakümne pikkust paigalseisu taas vaikselt populaarsust koguma, on sellise romaani kirjutamiseks ja sellega populaarsuse saavutamiseks kahtlemata õige hetk.

Maksimumhinnet panemast takistab asjaolu, et romaani tehniline ja füüsikaline pool kisub minu jaoks igavaks, ilmselt on teos suunatud veidi teistsuguste huvide ning teadmistega lugejaskonnale.

Teksti loeti eesti keeles

Fantastilis-tehnoloogiline põnevusromaan, kus võlusõnadeks on kompetents ja elulähedus. Ehk siis ingliskeeles techno thriller, ulmekirjanduse (selle hard-sfima poole) üks veidi segadusttekitav kõrvalharu, mida on propageerinud kõvasti Chrichton. Ehk siis Marslase puhul pole fookus mitte põneval lool või võimsal fantaasialennul vaid sellel, et mis gaase tuelb omavahel segada, et vett saada, kuidas kartulikasvatamiseks sobilikku pinnast valmistada, kuidas päikesepatareid kulguri külge ühendada jne jne. Seejuures ei saa öelda, et see poleks põnev. Tegelikult lugesin raamatu väga ahnelt ühe jutiga läbi ja sain ka tükimaad targemaks. Iga kosmoseulmet kirjutada püüdev autor võiks selle teose kohustuslikus korras läbi lugeda. Aga nii nagu Mark Watney ei saanud kartulitest täit kõhtu täis jäi ka minul selle raamatuga väike rahulolematus hinge. Ja seda peamiselt tegelaskujude poolest. Kes see Watney siis õigupoolest oli üks naljamees ja hea improvisaator, aga veel? Näiteks me saame teada mis muusika talle ei meeldi aga mis muusika siis meeldib? Minuarust ei suuda peategelane isegi usutavalt vihastuda või paanikasse minna. Tema vihastumine näeb välja sedasi, et tüüp kordab lihtsalt sitt-sitt-sitt ja kõik, siis on ta jälle rahu ise ja viskab nalju (mis muutuvad üha enam maotuteks). Teiseks NASA, minuarust tunduvad ultareaalse kosmoselennukirjelduste kõrval kogu see altruistlik koostöö ühe mehe päästmiseks pisut uskumatu. Kujutan ette, et ühe vana ja hiigelsuure eelarega asutuse sees on märksa rohkem kisklemist ning intriige. Samuti lisaksid sedalaadi intriigid põnevust juurde ning ka tegelastele liha luudele.

Üleüldse on tegemist üsnagi õnnetu raamatuga. Üritades kirjutada võimalikult realistlikku kirjeldust on autor selle teose juba ette surma määranud. Põhimõtteliselt alustas antud teos kiiret vanamisprotsessi kohe peale uudist, mil NASA leidis Marsilt vett ning peale esimest mehitatud misjooni on ilmselt antud teos mäletatud pigem kui kurioosum. Midagi nende 60nendate kosmoselendude fantaseerimiste stiilis, mida meenutame hetkel pigem kerge muigega. Eks selle teose eesmärgiks polnudki ilmselt muutuda ajatuks klassikaks vaid pigem populariseerid Marsi koloniseerimise ideed ja seda täidab ta edukalt.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmehuvilisi hoiataks ette: ulmet on selles teoses isegi veidi vähem, kui Jules Verne raamatus "20000 ljööd vee all". Mõnes mõttes on need raamatud väga sarnased: umbkaudu 50-100 aastat peale avaldamist on tehnoloogia raamatu sisust ette tõtanud.

Kaalusin pikalt, et kas panna hindeks "5" või "4". Kaalukausi kallutas aga "4" kasuks üks 9-aastane tirts, kes raamatu kogemata enda kätte sai ja seda õhinal lugema kukkus....
Teksti loeti eesti keeles
2.2016

Alustades ebameeldivast: raamatu tagakaane tekst on perversselt halvasti valitud (hakkiv, emotsioonitu) ning kui lugu poleks kiitnud inimesed, kelle raamatueelistusi ma kõrgelt hindan, poleks kõnealune teos iial mu silme ette sattunud.

Õnneks oli raamat ise hoopis teisest ooperist. Ma ei hakka siia panema sisukirjeldust, sest sisu on eelarvustajad juba põhjalikult kirjeldanud, vaid lähenen vormile. Loos ei olnud pea ainsatki kirjeldust. Tegevus oli kiire, pidevalt vahelduva emotsiooni ning piltidega – nagu film (konkreetset filmi pole näinud, lihtsalt filmilik), nagu tänase teismelise argipäev. Kui tuua sisse analoogia toidu maailmast, oli tegemist kiirtoiduga, kuid kiirtoit selle sõna parimas mõttes.

Ühest küljest oli teaduslik pool antud lihtsasti hoomatavas vormis, luues kergesti seeditava koosluse. Teisalt oli kasutatud relvi, mida fantaasiakirjandus kasutab vast umbes sajandivahetusest alates (noorsookirjandus isegi enam), tuues emotsiooni vahetumana ja tooremana, kuid samas ka kiiremini lugejani. Kuigi kiirtoidul pole restorani kvaliteeti, ei saa seda iseenesest veel koheselt halvaks nimetada. Üha kiireneva elutempoga maailmas, kus me oleme harjunud info hetkelise haaratavusega, on seegi üks igapäeva osa. Osa laiema elanikkonna hulga elust kui maksimaalse kvaliteediga gurmeekraam seda oleks. Marslane on selgelt osa tänavakultuurist – kirjutatud laiale lugejaskonnale, mitte kvaliteedi taganõutamise tarvis ning sel moel on tegemist üsna hea kraamiga.

Teistpidi vaadatuna nautisin ma autori vaimustust. Iga tilluke pööre, mis loos oli, kandis märki mängulisest (kuid siiski üsna suurest) mõttetööst. Tabasin end tihti kujutlemas, kuidas autor vaimustusega järgmisele ja järgmisele probleemile lahenduse leidis, kuid selle kõrval ka vigade otsimisest ei loobunud. Sügavalt läbi mõeldud ideed on Sci-Fi puhul minu jaoks isegi olulisem korrektsest vormistusest.

Mis puudutab aga probleemi, millele Joel vihjas, et lugu jääb ajale jalgu enne, kui õieti loetud saab, siis taas tuleb nentida, et tänavatoiduna kirjutatud lugu just sellisena toimibki: neelad kiirelt alla ja astud edasi. Mind ei häirinud taoline taust vähimatki, kuid ma tabasin end mõttelt, et lisaks fantaasiakirjandusest kaasa haaratud toorele emotsioonile ja teadusulmele omasele teadmisi edastavale dialoogile, oli raamatus veel üks selle sajandi trend sees – viimaste aegade populaarteaduslikud raamatud armastavad sellist mängulisust (andes lahenduse, keerates see pea peale, pakkudes järgmise ning sõlmides sellegi).

Nagu ma aga ütlesin, on taoline kiirtoidu-kirjandus pigem selle sajandi trend, siis äärmise negatiivsusena tuleb nentida, et üksteisest sõltuvate protsesside muutmine on ebamugavalt inertne tegevus ning kahjuks ei ole ma veel kohanud ainsatki head tõlget taolise kiirtoidu puhul. Ei olnud ka kõnealune raamat mingi erand. Ühest küljest eelistaksin ma „tõlkimise“ asemel „eestindamist“, kuid teisalt on vist probleem lihtsalt selles, et massidesse jõudev kiir-kirjanduse tõlkimist on toimunud liiga lühikest aega selleks, et tõlkijatel oleks häid näiteid, mille najal õppida ja tegutseda. Ma vähemasti loodan, et asi aja jooksul paraneda võiks. Praegu on kahjuks nii, et „fish and chips“ asemel kipub paberile tulema „kala ja krõbinad“ (mitte, et mul midagi kasside vastu oleks). Lihtsalt liiga palju lauseid kukkusid täiesti valesse emotsiooni ning liiga sageli tabasin end lauset tagasi inglise keelde tõlkimas (kus see töötas imeliselt).

Olid ka mõned sisulised apsakad, kuid neil ma siin liigselt ei peatu. Paari koha peal oli aegu valesti kasutatud, kuid ma pole kindel, kas tegemist oli autori või tõlkija poolse veaga. Samas, kui kõike kokku võtta, siis mulle tõeliselt meeldis see kooslus kaasaegsest toorest emotsioonist, kiirest kirjeldusteta maailmast, teadus-ulme sügavast mõistuspärasusest ning populaarteaduslikkuse pedagoogilisusest. Täitsa maitsev roog oli.

Teksti loeti eesti keeles

Leiduri talendiga botaaniku seiklused Marsil. Põhiline osa teosest on päeviku või logiraamatu vormis peategelase sisemonoloog. Peategelase mõtted esitatakse otseütlevas kõnekeeles, mis peaks kergendama lugejal omaks võtta tegelase mõttemaailma. Minu puhul mõjus aga selline keelestiil pigem distantsi tekitavalt. Raamatu esimese poole peal vaatasin eemalt, millega Mark Watney tegeleb. Alles kusagil keskosas hakkasin tegelase ettevõtmistele lähemalt kaasa elama, kuigi jah, lõpplahendust võis üsna kaugelt ette prognoosida.

Nõustun Joel Jansi tähelepanekuga, et me ei saa raamatust kuigi palju teada, kes on Mark Watney või mis on tema väärtused. Me ei tea isegi seda, mis motiveeris Watneyd isolatsioonis edasi elama: Iga elusolendi bioloogiline instinkt ellu jääda, mis teeks ta inimeseks eelkõige bioloogilises mõttes, kellekski kelle isikulisest eripärast me ei peagi midagi teadma; vajadus tõestada midagi komandör Lewisele, kes justkui oli teda alahinnanud; või midagi kolmandat?

Lugeja ei tea Watney lähedastest kuigi palju. Ema ja isa on küll olemas, aga oma logiraamatus ta pigem läheb neist mööda. Vanemad meenuvad talle siis kui nad talle ennast kirjaga meenutavad. Kas lõõpimine kolleegide ja ülikoolikaaslaste üle viitab, et rohkem tal sotsiaalseid kontakte polnud, ei tea.

Kokkuvõtteks oli tegemist positiivse lugemiskogemusega. Retseptid kuidas käepäraste vahenditega valmistada kütust, mulda vms on huvitavad, kuigi pigem lisaväärtus, mitte asi, mille pärast lugemine ette võtta.

Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajad on kõik olulised selgitused juba ära selgitanud, minul jääb vaid mõne kommentaari võimalus.
Esiteks ma ei taipa, miks raske raua fantastikas peaks hakkama Mark Watney rasket lapsepõlve ja keerulisi sotsiaalsuhteid lahkama. See teeks teose märksa raskemini loetavaks, kuid see-eest laialivalguvamaks.
Teiseks ei häiri mind põrmugi, et üsna lähedases tulevikus "elu fantaasiast mööda läheb". Annaks jumal. Kuid seni selgitab härra Weir meile, kuhupoole see elu peaks minema.
Kolmandaks -- kas ma olen esimene, kes leiab "Saladusliku saare" ja "Marslase" tohutu sarnasuse? Mõlemad kõlavad minu ajus ülemlauluna inimese teadmistele ja tegutsemistahtele.
"Viis" on isegi vähe. Ja kuigi ma enamasti ekraniseeringuid ei seedi, siis "Marslane" filmina oli ni*** sebe. Ain't filmi on muidugi parem mõista raamatut enne lugenud olles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Polity sarja sissejuhatavad lühikesed palad on läbi mälutud ja ees ootamas hunnik telliseid. Käesoleva loo lühidus on kindlasti plussiks, sest lugu ise ei olnud nii kaasahaarav, kuid Cormaci taust ja Spatterjay-ga seonduv küll. Võib arvata, et legendaarse drooniga saab edaspidistes romaanides veel kohtuda. Pean tunnistama, et Prador Moon meeldis rohkem.
Teksti loeti inglise keeles

Vast kolmest romaanist kõige nõrgem selles triloogias, mis on iseenesest huvitav, et esimene ja eriti keskmine osa tundusid paremad. Kuid vähemalt sõlmis autor otsad rahuldavalt kokku ja ühiskond võttis uue suuna. Tsipa liiga magus oli, aga vähemalt jäi lõpuks parem maitse suhu, kui triloogia viimase osa algust lugedes. Üldiselt on kogu tsükkel mõnuga tarbitav, hoogsa sündmustikuga ja värvikaid kujusid täis paleeintriigide tulevärk.
Teksti loeti inglise keeles

Reynoldsi tume YA piraadisaaga jõuab selle teosega lõpule. Vähemalt on autor nii lõppsõnas väitnud, et lähiajal ta õdede Nesside maailmaga edasi minna ei plaani. Triloogia kolmas osa on eelmistega võrreldes pea poole mahukam (603 lk).
 
Eelmistes osades raskustes karastunud ja "üleöö" täiskasvanuks saanud kaptenitest õed Nessid otsivad käesoleva romaani alguses endale uut töötavat pealuud, mis on kosmoses kaguside pidamiseks hädavajalik. See viib neid taaskord uue maailma külastamiseni, kus nad mässitakse ootamatult (või siis nende puhul täiesti tavapäraselt) mastaapsetesse sekeldustesse, mis lõpuks määrab kogu inimkonna ja ehk ka mitme teise tsivilisatsiooni tuleviku. Õed aitavad ühel keerulise nimega tulnukal põgeneda, keda jahivad tumedad pankurid ja võimueliit. Neid jahib kuuest spetsiaalse lahingvarustusega koosnevast laevast eskadron, mida juhib sadistist nooruk Incer Stallis. Neid ootab ees Reynoldsile tüüpiline pikk ja painav kosmosevõitlus, seiklused mitmes maailmas ja hea eesmärgi nimel kaotavad oma elu mitmed meile lähedaseks saanud tegelased. Autor avab romaani lõpus veidi suuremat pilti inimeste ja tulnukate ajaloost, kogeme sensawundat ja müstikat ning saame õrnalt aimu sündmustest, mis ulatuvad kaugelt üle käesoleva Okupatsiooni ja inimtsivilisatsiooni tervikuna.
 
Romaan esimene pool on rahulikum sammumine, kuid autor kerib põnevust tasapisi. Mõnes kohas oleks saanud lühemalt, kuna dialoogid kipuvad lugeja jaoks heietamiseks muutuma, kus olulist või huvitavat infot edasi ei anta. Küll aga näeme selles romaanis Arafura Nessi pehmemat poolt ja Adrana suuremat otsustavust, kui õed on sunnitud eraldi laevu kaptenitena juhtima ning raskeid otsuseid vastu võtma. Mina jäin autori seletustega tulnukatest ja maailmast rahule, kuid ma mõistan ka neid, kes ütlevad, et see ei pakkunud sellist rahuldust kui võiks (võrreldes näiteks Revelation Space universumiga). Tõesti, romaani epiloog, kus kosmosemüsteeriumi uuritakse, jätab veidi kokkuklopsitud mulje, kui tegelased justkui õhust sobivaid teooriaid välja käivad. Ehk oleks võinud olulist infot juba varem tilgutama hakata, sest asjadest teadlik tulnukas, keda õed kaitsesid, kippus loo käigus pidevalt ebaolulist mõistujuttu ajama, kuidas ahvid ei suuda oma alamate mõistustega asju mõista jne. Mis ei ole iseenesest vale, muidugi :) Jah, õed (eriti Adrana) püstitasid juba loo käigus mõningaid teooriaid, kuid veidi jäi selles arengus miskit puudu. Maitse asi ja pisinorimine tegelikult. Kokkuvõttes siiski minu jaoks tugev teos ja hea lõpetus süngele piraadilikule kosmosesaagale.
Teksti loeti inglise keeles

Minu arvates "Viimane soov" kogumikust tugevam. Lood on täiskasvanulikumad, ühtlaselt head ja sügavamad, nagu ülal juba korduvalt mainitud. Saame rohkem aimu maailmast, tegelaste taustast ja motiividest. Kõik jutud antud kogumikus on sarnase pikkusega ja nauditavalt kirja pandud. Olen minagi "müüdud", et romaanide kallale asuda. Eriti hõrgutav oli kogumikku koos Netflixi sarjaga kogeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik tervikuna oli väga hea - selline rahulik ja intelligentne SF, kus puudub seikluslikkus/märul ja tegeletakse inimesi või ühiskonda mõjutavate tehnoloogiate analüüsiga. Juttudest olid selle valikus minu jaoks paremad just lühemad ja vanemad lood (The Merchant and the Alchemist's Gate, What's Expected of Us, Dacey's Patent Automatic Nanny). Ülejäänud olid nii 4-5 vahel, aga viimased kaks 2018. ilmunud juttu ei haakinud kuidagi.
Teksti loeti inglise keeles

Hea kogumik ja korralik sissejuhatus Sapkowski Nõiduri fanatasy-maailma. Lood läksid mu meelest järjest paremaks (kaks viimast olid väga head) ja seetõttu võtan kohe järgmise, "Ettemääratuse mõõga" kätte. Kohati tundus minu maitse jaoks natuke naiivne või lapsik olevat, aga siis lajatas autor jälle mõnusa sarkasmi või mahlaka kirjeldusega.
Teksti loeti eesti keeles

Ma arvan, et Raul Sulbi on selle koostamisega teinud kena žesti kuulsale ulmekirjanikule ja teaduse populariseerijale Isaac Asimovile. Antoloogiasse saanud jutud on algupärastele autoritele omaselt väga eripalgelised ja illustreerivad täiesti isemoodi lähenemisi Asimovi tegelastele ja sündmusele tema teostes. Mulle isiklikult sümpatiseerisid enam Weinbergi, Lauriku ja Hargla teine lugu, kuid mis ei tähenda, et ülejäänud oleks nõrk või halb looming. Ei, Eesti autorite käekiri oli meeldivalt äratuntav ja samas oli mõnus taas tuttavates lugudes/maailmades ringi uidata, mis tõi ette mälestusi enda kunagistest lugemiselamustest. Mul on hea meel, et selline antoloogia on teoks saanud, ja koondhindeks kahtlemata 5. Väikestviisi on siin ka Stalkerihoiatus selleks suveks õhus.
Teksti loeti eesti keeles

Polegi midagi eelnevale lisada. Siin näitab Hargla, mida ta tegelikult oskab. Hea lugu, hea fantaasia ja lahe kontseptsioon. Kiidan koostaja valikut see lühiromaan viimaseks jätta, sest tegu on täiesti teise lähenemisega ja siin näeme me nö. noort Asimovi ennast tegutsemas alternatiivses reaalsuses, kus mitmed ajaloosündmused ja tuntud teadlased ning ulmekirjanikud on hoopis rollid vahetanud. Lisapunkt tülika dr Weinbergi eest! :D
Teksti loeti eesti keeles

«Igaviku lõpp» on jätnud ka minusse sügava vao (nii raamat kui 1987. aastal valminud Jermaši ekraniseering). Seetõttu oli Lauriku lugu Belialsi eelneva looga võrreldes kuidagi kergem seedida. Mind üllatas autor väga positiivselt - meeldis filosofeerimine Igaviku ja lõpmatuse teemal  ning pseudoteaduslik arutlemine temporaalenergia üle. Hea saavutus lühijutu mahus. Kardan, et kes Asimovi romaani pole lugenud või ei mäleta seda, jääb see jutt veidi kaugeks, aga mulle mõjus hästi. Tubli töö!
Teksti loeti eesti keeles

Antud lugu lisab Asimovi Asumi saagale pisukese epiloogi, kus tuntud tegelased nagu Trevize, Bliss, Daneel saatust jagavad. Lugu on belialsilikult emotsionaalne ja keerab kogu teemale ühe lisavindi peale küll. Huvitav mõtteeksperiment. Kuna Asumi sarja lõpuosade lugemisest on hulga vett merre voolanud, siis on mäletamisega kehvasti. Ehk oleks kasuks tulnud väike autoripoolne kokkuvõtte eelnevast või siis et tegelased ise tuletavad lugejale mõne sõnaga meelde kasvõi dialoogi käigus, mis juhtus. Muhe lugemine sellegipoolest.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Armas lugu Impeeriumi inspektorist ja tema abilisest. Kui tegevus jõudis Solariale, meenutasin härdalt kunagisi Eliah Baley ja R. Daneel Olivawi tegemisi sel samal planeedil. Nüüd on muidugi neist sündmustest väga palju aastaid möödunud ning olukord sootuks teine. Inspektori küünilisus ja samas häbematu flirt kaaslannaga paralleelselt õõvastavate südmuste käigus mõjub kuidagi muretu vana telesarja või seiklusloo episoodina. Sarnaselt eelarvustajale jäi mulle tunne, et lõpp on kuidagi liiga järsku peale tulnud. Mitmeid kordi räägiti mingist printsist ja tegelased justkui komistasid lahenduse peale. Lahendus ise ja idee oli lahe, aga kuidagi noh... liiga sigarisuitsuselt kergelt paljastus sellise mastaabiga vandenõu. 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Krimilugu taas robootika seaduste teemal ja seejuures täitsa elavalt kirja pandud. Mulle tundub, et see lugu oleks sobinud paremini Hargla teose järele, ilmestamaks järk-järgulist arengut Asimovi robotite iseseisvumise ja sellega seotud ohtude suunas. Küll aga oli Belialsi jutus täiesti ebausutavad kaks tegelast - kindral Opiter ja peategelane Yalla ise. No ei ole ükski tõsiseltvõetav kindral selline õnnetusehunnik, kes laseb mingil teadlasetolgusel endada nii rääkida või jääb lontis kõrvadega loenguid kuulama. Teades, mis on kaalul. No ei ole ükski uurimislaeva eest vastutav(!) ning erudeeritud teadlane selline hüsteerik ja taolise sõnavaraga. Mõni sajatus ajas lausa naerma. Ehk on asi vabandatav, kui juba algusest peale...
Teksti loeti eesti keeles

Veskimehe valitud teema/periood Asimovi universumist on kahtlemata huvipakkuv, et kuidas Maa ja Välismaailmade omvaheline suhe ja tehnoloogia areng edasi kulges. Autor pakub siin ühte arengusuunda, mida võiks tegelikult pikemalt lahata. Kahjuks koosneb jutu algus liiga mahukast lugeja harimisest ja sättungi püstitamine on läbi pikkade vestluste veidi väsitav. On tõesti meeldiv, et Veskimees pole raisanud aega aktide kirjeldamisele, mis ei sobituks kuidagi Asimovi stiiliga. Mul on tunne, et siin on säärases mahus ideid, mida võiks rahumeeli romaaniformaadis realiseerida. Jutu puhul tasub kiiremini asja kallale asuda.
Teksti loeti eesti keeles

Mind häiris siin vast kõige enam Calvini tegelaskuju. St see oleks võinud olla tema jünger või ootamatult välja ilmunud tütar või kes iganes teine. No ei olnud Susan selline. Kui tuli vihje atsetooni varastamisest ja meenus loo pealkiri «Õnnelik robot», jäi sisimas paluda, et mitte purjus robotid! No ok, nii läkski. Korralik satiir Asimovi robotilugude teemal väikese ühiskondliku annusega. Lõpp oli siiski armas ja totrus ajas mitmes kohas muigama küll. Seega üks tärn hästi teostatud kirjatööle juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle Asimovi robotilood meeldivad. Ühelt poolt nostalgiast ja teiselt poolt just sellise armsa aegunud tehnoloogia ja vasturääkivuste osas. On lahe lugeda, kuidas erinevad kirjanikud (nüüd nii meil kui mujal) proovivad Asimovi klassikalist kolme (või nelja, kui Hea Doktori hilisem looming arvesse võtta) robootikaseadust edasi arendada või uusi vinte neile peale keerata. Mis sellest, et see kõik on pseudoteaduslik heietus. Ilukirjandus ikkagi.
 
Roosvaldi «Jänesehautis» sisaldab suures osas kuulsa doktor Susan Calvini sisepilti (mis on Asimovi loomingus suht haruldane, ei meenugi kohe) ja suures hulgas vestlust streikiva robotiga. Värvikad Donovan Ja Powell saavad küll veidi sõna, aga kahjuks neil palju pildil olla ei lasta. Calvin lahendas juhtumi suht lennult, kuigi rohkesõnaliselt.
Teksti loeti eesti keeles

Sander on kirjutanud loole "It's Such a Beautiful Day" järje, mis jätkab Asimovi mõneti ühiskonnakriitilist teemat, kuidas tehnoloogia inimkonda mõjutab. Uksed ehk portaalid võimaldavad inimestel hõlpsalt ruumis ümber paikneda elik külla/teatrisse/tööle/poodi jne minna, ilma et peaks tüütut kodust halva ilma kätte väljumist ja liiklemise tüütut agooniat taluma. Kuigi Ukse omamine on esialgu kättesaadav rikkamale osale ühiskonnast, leidub neid juba piisaval hulgal, et mõju inimeste käitumisele ja mõtlemisele on tajutav.
 
Naerma ajas see bakterite leviku kirjeldamise koht, mis on ilmselt mõeldud illustreerimaks teatud seltskonna täielikku ignorantsust. Pole siis imestada, et vandenõuteooriad kergesti kanda kinnitavad.
 
Jällegi jäi ette lõpp. Kui oma varasemas loomingus on Sander lühivorme nõtkelt lahendanud, siis siin on kuidagi liiga nuiaga pähe. Samas on omal kohal kriitika, mis viimastest lõikudest välja kumab.
Teksti loeti eesti keeles

Merese jätkulugu neandertaali poisist Timmyst ja emalikust Edith Fellowesist on vististi tugevalt eristuv ülejäänud antoloogia juttudest. Kahjuks pole eellugu nii värskelt meeles, aga soe tunne valdas küll seda paari taas kohates. Loo põhiteema (sarnaselt Asimovi jutuga) on ajastuülese kontakti loomine erineval arengutasemel inimolendite vahel. Minu jaoks oligi paeluv just see võõristuse ja tunnete edasiandmine, suhtlemisraskused ning tegelaste väike areng nendes. Peateemaks (millele vihjab ka pealkiri) tulega seonduv, mis on koopainimestele (tegelikult ka meile) väga tähtis. Võib-olla jäigi puudu väike lõpuvimka või üllatus. Soe lugu, mis tegi meele heaks.
Teksti loeti eesti keeles

Uhh, see oli küll vahelduseks hoopis teistsugune SF, mida olen harjunud tarbima. Orgaanilised maailmad (Leegion) ümber kunsttähe mööda ilmaruumi uitamas. Lahe! Maailmade asukad võitlemas kontrolli pärast Leegioni üle. Ok! Maailmades eksisteerivad ainult naised (või vähemalt naissoost mutandid), kuigi mingit seletust sellele me ei saa, ja hunnik veidrat faunat ja floorat. Lahe siiski! New Weird oma kõige rõlgemas tähenduses: määndumine, lagunemine, seened, veri, higi, roe, kannibalism, kõikjal vohav liha jne. Sügelema ajavalt lahe! Maailmad "kasutavad" naisi ära, et endile vajalikke olendeid või osi sünnitada, mitte-seksuaalne viljastumine. Päris õõvastav! Julmus, vägivald, täielik reetmine ja armastus läbisegi. Noh, ok - kohati usutav. Kaasahaaravad ja huvitava tegelased? Ei. See tähendab kõrvaltegelased olid ägedad ja huvitavad, peategelastega (Jayd ja Zan) oli kuidagi raske ühtida - ei hoolinud neist karvavõrdki. Lugu tervikuna kompaktne? Ei, selline raske teekond väärinuks pikemat ja põhjalikumat lahendust. Lugedes käis äkitselt mingi klõks läbi, kui oli aru saada, et autor tõmbab otsad kiiresti kokku. See oli vist hetk, kuid rag-tag nelik jõudis... No ei taha spoilida rohkem. Kaalusin 3 tärni andmist, aga pagan, romaan pani mõtlema, et mis värk seal ikkagi päriselt toimub, miks need maailmad või selline tsivilisatsioon üldse tekkisid, mis oli selle orgaanika taust jne jne. Mitte suurepärane, aga häirivalt hea - seega neli.
Teksti loeti inglise keeles

Soliidne ja sirgjooneline andmine võika tulnukrassi ja inimkonna vahel. Esimene ja selgelt lõunasse läinud kontakt. Lühike ja lööv romaan. Meeldis nii, et võtab peagi järgmise osa ette.
Teksti loeti inglise keeles

Väga lahe seikluslik lugu kerge filosoofilise alatooniga. Lõpp, nagu ka esimeses osas, sunnib järge kätte haarama. Õnneks on teises osas vähem pildil eelmise osa minu meelest overpowered ese nimega kuldne kompass. Sellega oleks võinud põhimõtteliselt peategelane esimeses osas juba kogu tuleviku/loo enda jaoks välja selgitada. Nn maagilise eseme kasutamise tasakaalustavat efekti pole või on see äärmiselt nõrk. Pullman ei raiska aega ka tühjale tähjale. Tegevus kappab edasi peadpööritava kiirusega, välja jäetakse tegelaste pikad liikumised punktist A punkti B, mis tähendab kohe kerget lugemist ja sisulist lendlevust.
Teksti loeti eesti keeles