Kasutajainfo

D. Thomas Minton

Teosed

· Jack Vance ·

Emphyrio

(romaan aastast 1969)

ajakirjapublikatsioon: «Fantastic» 1969; juuni – august
Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
0
2
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (2)

Romaani algus on suhteliselt lootustandev - sündmused toimuvad kauges tulevikus, kunagiste ammuste Maalt pärit kolonistide järglased on loonud ühiskonna, kus millegipärast kehtib asjade kopeerimise keeld, see on vaata et suurimaks patuks.

Paraku ootused jäidki ootusteks, sündmused venisid ja venisid. Kuigi lõpplahendus pole sugugi paha, ei päästa see olukorda - mida kaugemale, seda igiavamaks muutus lugemine.

Minult võttis lugemine ligi kuu aega, lihtsalt ei suutnud järjest lugeda, lõpuni lugesin pigem "kohusetundest". Nädal parast romaani lõpetamist tuleb arvustuse kirjutamiseks juba pingutada, et romaani sisu meelde tuletada.

Üle hädise kolme ei saa küll panna.

Teksti loeti vene keeles

Emphyrio on ulmelugu hästi väikese satiirilise elemendiga. Peategelaseks on Ghyl, puunikerdusmeister Amiante poeg, kes kasvab üles planeedil nimega Halma millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Kuigi eksisteerivad tähtedevahelised lennud, valitseb Halmal range pseudofeodaalne kord, millel on aga ka märkimisväärsed moodsa hoolekandeühiskonna tunnused.
 
See süsteem on üles seatud meelega, sest range keeld igasuguse tööstuse osas võimaldab käsitööliste gildidel arendada ja toota ülikõrgelt hinnatud tarbekunsti, mis on planeedi peamiseks ekspordi- ja tuluallikaks. Käsitöölistele on tagatud töö, elukohad, ühistransport ja sotsiaalhoolekanne, kuid kogu süsteem kuulub samas käputäiele aristokraatidele.
 
Ghyl tunneb süsteemi vastu seletamatut vastumeelsust. Teda inspireerib vana legend muistse kangelase Emphyrio kohta, kes olevat aastatuhandete eest tulnukate invasiooni peatanud ainult ausalt tõtt rääkides, kuigi ta pidi selle eest lõpuks oma eluga maksma.
 
Peale tema isa surma ühele üleastumisele järgnenud karistuse tõttu, süveneb vastumeelsuse tunne Ghylis veelgi. Koos mõne sõbraga kaaperdab ta ühe aristokraadi kosmoselaeva ning asub sellega teekonnale, kus ta saab teada vapustavaid asju oma planeedi sotsiaalmajandusliku süsteemi ja Emphyrio muistse legendi tegelikkuse kohta...
 
Selle raamatu lugemine oli natuke veider kogemus, kuna see jagunes päris selgelt kaheks osaks. Kõigepealt veedab see üsna pika aja jälgides Ghyli kasvamist, tema suhet isa ja sõpradega ning tutvustab selle kaudu põhjalikult planeedil eksisteerivat süsteemi. See on üsna aeglane ja detailne arenguromaani tüüpi kirjutis. Autoril on kindlasti väga annet selliste ulmeliste-anakronistlike maailmade kirjeldamise peale.
 
Kuid kui sellise rahuliku ajaveeretamisega on kulutatud umbes kaks kolmandikku raamatust, siis pööratakse lugu järsku kiiretempoliseks seikluseks. Tegevus, avastused ja paljastused järgnevad üksteisele ootamatu kiirusega, et jõuda lõpuks ka viimase pöördeni, mis kõik uude valgusesse seab.
 
See lahendus oli küll andekas ning tagasi vaadates oli see ka kenasti varasemalt ette antud info sisse ära peidetud. Siiski ei jäänud mulle lõpuks muljet heast tervikust. Esimene pool loost oli autori andekusest hoolimata veniv, teine pool aga selle taustal harjumatult kiire rahmeldamine. Lõpplahendus, kuigi andekas, seda ebakõla kompenseerida ei suutnud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:

Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
 
Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
 
Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
 
Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
 
Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
 
On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
 
Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
 
Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
 
See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

Double Star on pikareskne ulmeseiklus, kerge poliitilise aspektiga. Peategelaseks ja jutustajaks on töötu ja rahatu näitleja Lawrence Smith (lavanimega Suur Lorenzo), kes satub kõrtsis kokku paari kosmosepiloodiga. Nood pakuvad pärast kiiret tutvumist talle suuremat hulka raha ühe diskreetse ülesande täitmiseks.
 
Ootamatult saabuvad aga tundmatud vaenlased ning pärast kiiret tulevahetust ja põgenemist on peategelane pooleldi vastutahtsi juba Maast kaugeneva raketi pardal. Nagu välja tuleb, on talle määratud ülesandeks Päikesesüsteemi parlamendi opositsiooni juhi, lord Bonforte mängimine - ning juhtuks hirmsaid asju, kui ta sellega hakkama ei saaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli väga mõnusa looga. See ei kuulu Heinleini eraldi seisvate "noortekate" hulka, aga sellel on siiski natuke sarnast tunnet, kuigi kogu tegelaskond on täiskasvanud. Muidugi, minu arvates õnnestuski sellel autoril hoogne noorteulme paremini kui püüded tõsisemat filosoofiat teha (viimasel oli oht kergesti õõnsaks minna).
 
See ei tähenda, et siin keskset ideed pole. Heinlein on seekord võtnud aluseks mõtte, et Briti konstitutsionaalne monarhia on hea valitsusvorm ja projitseerinud selle Päikesesüsteemi mastaapi. Kõik see on üsna 19. sajandi moodi - isegi tooride ja viigide rühmituste ekvivalendid on selgelt äratuntavad. Päikesesüsteemi impeeriumis ei looju päike tõesti iial.
 
Osaliselt võib 19. sajandi hõngu seletada asjaoluga, et loo süžee on nagu homaaž Anthony Hope'i klassikalisele seiklusloole "Zenda lossi vang" (1894), mida isegi hiljuti üle lugesin. Muidugi on teisikute vahetuse lugusid küllaga, aga ma vaatasin hiljem, et ka kirjandusteadlased on märganud mitte ainult süžee vaid ka erinevate tegelaste üsna selget kokkulangevust.
 
Huvitav on siinjuures peategelase areng. Suur Lorenzo on alguses üsna amoraalne suli, kelle ainus parem veendumus on see, et teatrikunst on püha. Lord Bonforte'i mängides läheb ta aga tasapisi karakterisse järjest enam sisse ning omandab selle käigus pea tahtmatult õilsamaid aspekte. Roll hakkab mängima näitlejat, võiks selle kohta öelda.
 
Jutustuses on päris palju retrolikkust. Raketi pardal kummutatakse viskit ja suitsetatakse sigareid ning kuldse südamega sekretärineiu tüüpkuju on nagu mõnest Dashiell Hammetti hardboiled-detektiiviloost võetud. Retrona võiks võtta ka Marsi, Veenuse ja Jupiteri kuude tulnukaid, kuid ma näen neid pigem sümbolina Briti impeeriumi kolooniate rahvaste kohta.
 
Keskne mõte on aga õilis, kuna lord Bonforte võitleb opositsioonist üldise valimisõiguse laiendamise eest ka mitte-inimestele. Erinevalt sama autori nii mõnestki teisest teosest ("Tähesõdalased" on vist kõige kuulsam näide), ei usu ma, et see idee väga vihaseid vaidlusi tekitada võiks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Dreaming in Smoke on küberpunk-tüüpi ulmelugu. Tegevus toimub planeedil T'nane, kuhu põlvkonna eest saabus koloonialaev Maalt. Kahjuks avastati aga kohale jõudes, et tingimused planeedil on oluliselt halvemad kui esialgsed mõõtmised näitasid ning koloonia pidi meeleheitlikult võitlema, et üldse ellu jääda.
 
Peategelaseks on Kalypso, noor mustanahaline tütarlaps, kes kuulub esimesse planeedil sündinud põlvkonda. Ta on ametis koloonia keskarvuti Ganesha juures "turvajana", jälgides ja hoides virtuaalreaalsuses töötajaid (viimast protsessi kutsutakse "unenägemiseks"). Üldiselt peetakse koloonias Kalypsot suurepäraste eeldustega aga päriselus läbi kukkunud isikuks.
 
Ühel päeval turvab Kalypso statistik Azamati. Vanemast, Maalt pärit põlvkonnast Azamat on töötanud juba aastaid probleemi kallal, kuidas panna pea kogu planeeti katvat orgaanilist suppi meenutavat ookeani rohkem hapnikku tootma. Ootamatult läheb kõik valesti, simulatsioon jookseb kokku, keskarvuti läheb hulluks ning Azamat kaob teadmatult...
 
Minu jaoks oli see raamat üsna tüütu. Positiivseid asjaolusid nagu oli, aga üldmulje taustal jäid need vaid kergeteks sähvatusteks. Näiteks on koloonias näha mõjusid Afro-Kariibi kultuurist (IT-spetsialiste kutsutakse "nõidarstideks"), aga võrreldes näiteks sama temaatikat kasutava Nalo Hopkinsoni teostega jääb sellest ehtsuse-tunnet puudu.
 
Orgaaniline ookean, mille teatud omadusi koloonia kasutab, aga mida tervikuna mõista ei suudeta, tuletab meelde Stanisław Lemi "Solarist". Sullivan aga paneb selle aspekti osas siin kaugelt liiga palju rõhku tehnomulinale, mis ei panusta loosse - algus ja lõpp on arusaadavad kuid vahepealse aja jooksul keerutatakse pigem stiilis "see probleemne probleem on väga problemaatiline".
 
Kui midagi positiivset välja tuua, siis koloonia maailmaehitus oli andekas. Esimene, Maalt lahkunud põlvkond oli kergelt matriarhaalne - naised valiti sinna juhtimis- ja planeerimisomaduste järgi, mehed kannatlikkuse ja detailitäpsuse järgi. Teises põlvkonnas sellist eristust enam pole, aga mingid stereotüübid on ikka säilinud (mehi kutsutakse näiteks läbivalt "töömesilasteks").
 
Terviku jaoks jääb sellistest kildudest aga väheseks. Vahest võiks see raamat rohkem meeldida küberpungi-žanri suurematele austajatele, kes otsivad tavapärasest pisut erinevat taustaga lugu. Arthur C. Clarke'i auhinna andmisest sellele teosele aga ei saa ma kuidagi aru.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Where Late the Sweet Birds Sang on postapokalüptiline ulmelugu, mille teemaks on inimeste kloonimine. See lugu esitatakse kolme üksteisele järgneva jutustusena, kolme erineva põlvkonna poolt.
 
Esimese loo peategelasteks on David ja Celia, jõuka Virginia osariigi suguvõsast. Nagu ilmneb, siis on nende hõimkond juba ammu lugenud märke peagi saabuvast ülemaailmsest katastroofist. Ühel päeval varisebki maailmakord hirmuäratava kiirusega kokku.
 
Tänu eraldatusele ja investeeringutele (eriti põllumajandus- ja meditsiinitehnoloogiasse) püsib suguvõsa mõnesaja-liikmeline seltskond Shenandoah' orus elus. Aga siis selgub, et globaalkatastroof on haiguste, mürkide ja radioaktiivsusega muutnud kõik kõrgemad loomakooslused maailmas steriilseks. Viimases hädas pöörduvad ellujäänud kloonimise poole...
 
Teises loos kasvab kloonide väike ühiskond jõudsalt. Nad toodavad end nelja-kuue liikmelistes rühmades, mille "vennad" või "õed" omavad kerget telepaatilist sidet. Peategelasteks on esimese loo Davidi ja Celia kloonirühmadest pärit Molly ja Ben, kelles ärkab ühe ekspeditsiooni käigus individuaalne alge, mis nad probleemidest hoolimata kokku viib...
 
Kolmanda loo peategelaseks on Mark, teise loo Molly ja Beni poeg ning ainus aastakümnete jooksul reaalselt sündinud inimene. Klooniühiskond kasvab küll jätkuvalt, kuid neis ilmnevad puudujäägid algatusvõimes, loovas mõtlemises ja detailitähelepanus. Samal ajal on kliima pöördunud ja põhjast läheneb uus jääaeg...
 
Esimene osa oligi minu arvates kõige tugevam - toimunud globaalse katastroofi kirjeldus oli ka tänasel päeval lugedes hirmutavalt relevantne. Davidi ja Celia armastuslugu andis sellele lisaks mingi sügavusega inimliku liini, mida jälgida.
 
Teine osa oli jällegi suures osas nõrk. Päris pikalt läks aega klooniühiskonna olemuse selgitamisele, mis oli paraku pigem igav. Mingis mõttes oli see vajalik, et seletada Molly ja Beni erilisust. Siiski tundus veidi, et autor soovis kirjutada kolm ühepikkust juttu, aga teise jaoks jäi sisu väheks.
 
Kolmas osa algas sama nõrgalt, aga tõmbas end natuke rohkem käima, kui jõuti klooniühiskonna probleemideni. See langes küll maagilisse mõtlemisse (pole otsest teaduslikku alust, et kloonidega nii minema peaks), aga mingis mõttes ongi see lugu eelkõige fantaasia. "Armastus kolme põlvkonna kaudu", mis kõigi lugude peategelastes avaldub, on samuti ju pigem maagiline teema.
 
Tore on selle loo juures autori loodusarmastus, mis võib küll segada lugejat, kes ei armasta lehekülgede kaupa kirjeldusi põlismetsade ilust. Siin on selgelt näha 60-70ndate looduskaitse-liikumise teemade mõju (näiteks Rachel Carson ja tema "Hääletu kevad"), mis on hetkel küll natuke retrolikud, aga ikkagi hea kandejõuga.
 
Paljude punktide osas sarnaneb see romaan pisut kaasaegse YA-žanri näidetele. Siiski on selles ilusat siirust, mis on ehk natuke naiivne, aga kindlasti parem kui mainitud žanrile omane maksimaalselt poleeritud keskpärasus.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Mission of Gravity on planeediseikluse-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on Barlennan, ekspeditsioonimeeskonna ja kaubalaeva kapten, kes on ühtlasi ka põliselanik planeedil Mesklin, kus tegevus toimub. Välimuselt on ta umbes poole meetri pikkune putukataoline tegelane, midagi sajajalgse ja skorpioni vahepealset.
 
Barlennan teab, et maailm on nagu kauss. Selle põhjas, kus enamus tema rahvast elab, on raskusjõud normaalne, kõrgemale minnes aga väheneb see järsult ja ääre peal on kõik asjad nii kerged, et võivad kergesti olematusesse lennata. Seetõttu sõidavadki sinna ainult hulljulged kasumijahtijad, nagu tema.
 
Ühel päeval aga kohtab ta äärealadel veidrat soomushiiglast, kes liigub väga vaevaliselt. See räägib talle, et maailm on hoopis kera ning "äärest" üle minnes jõuaks Barlennan teisele poolele. Hiiglasel on vaja abi millegi äärmiselt väärtusliku teiselt poolt ära toomiseks ning vastutasuks lubab ta Barlennanile mida iganes ta ette kujutada oskab...
 
Mulle meeldis see lugu päris mitmes mõttes. Maailmaehitus on siin ühtaegu fantastiline ja kõvade füüsikaseaduste järgi täiesti võimalik, mis on haruldane kombinatsioon. Mesklin on nimelt hiigelplaneet, mis lisaks pöörleb uskumatu kiirusega. Nõnda on planeet litsutud ovaalseks ja raskusjõud seal kohati väga erinev - ekvaatoril Maaga võrreldes kolmekordne ja poolustel uskumatu 700-kordne.
 
Väga tore oli ka loo jutustamine meie mõistes tulnuka vaatepunktist. Barlennan, kuigi sisuliselt kiviaegse kultuuri esindaja, on intelligentne aga ka kaval. Ta ei lase inimhiiglaste imelistel võimetel enda pead segi ajada ning olgugi heatahtlik, peab ta alati silmas, et sellest ohtlikust ja raskest ülesandest eelkõige talle ja ta meeskonnale kasu sünniks.
 
Ülesehituselt oli lugu pigem lihtne, selline klassikaline julesverne'ilik seiklus, kus meeskonnal on vaja jõuda punktist A punkti B, tee peal ohtusid trotsides ja probleeme lahendades. Ilma planeet Mesklini imelise taustata ei oleks see tõenäoliselt eriti huvitav olnud - näiteks meeskonna kokkupõrked tundmatute hõimudega olidki pigem trafaretsed.
 
Üldiselt aga on see lugu väga hea näide rõõmsameelsest "maailma avastamise" seiklusest, kus täiuslikult kõva SF taustal ületatakse raskusi nutikuse ja teaduse kombinatsiooniga. Peategelane Barlennan on küll praktiliselt ainus sügavam tegelane aga tänu sellele kujuneb ta reisi käigus nii sümpaatseks kui üks intelligentne sajajalgne putukas üldse olla saab.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

The Island of Doctor Moreau on õudus-ulmelugu. Jutustajaks on Edward Prendick, kes satub Vaiksel ookeanil merehätta ja kelle korjab üles üks väiksem laev, mille lastiks on hulk eksootilisi loomi. Olles oma katsumusest tervenenud, hakkab Prendickile tunduma, et midagi on seletamatult valesti.
 
Nimelt on loomade järele valvav arstiteadlane Montgomery napisõnaline ja rusutud. Tema mustanahaline teener M'ling näeb välja moondunud ja ebardlik ning tekitab laevameeskonnas arusaamatut õudust. Laevakapten on pidevast alkoholideliiriumist pöörane ning viskab sihtkohaks olnud saare juurde jõudes üle parda mitte ainult Montgomery "kuratliku lasti", vaid ka merehädalisest Prendicki.
 
Prendicki õnneks kostab Montgomery tema eest ning saare valitseja, kes tutvustab end kui doktor Moreau, lubab Prendickil nende juurde jääda. Tema enda turvalisust põhjuseks tuues ei lubata Prendickil siiski minna ei Moreau laboratooriumisse ega ka saare peale uitama. Laboratooriumist pidevalt kostvad loomade valukarjed aga käivad Prendickile nõnda närvidele, et ta põgeneb metsa jalutama...
 
Minu jaoks oli see teine lugemine, esimest korda võtsin selle raamatu ette maakeeles ja üle kahekümne aasta tagasi. Tollest ajast oli mul positiivne mälestus ja nüüd originaalkeeles üle lugedes ei pidanud pettuma. Ma usun, et seda võiks vabalt lugeda Wellsi teoste hulgas paremuselt vähemalt teiseks ning on natuke kahju, et see on tema "suure neliku" hulgast tõenäoliselt kõige vähem tuntud.
 
Põhjus on selles, et minu jaoks langeb Wells natuke liiga tihti läbinähtavasse moraalilugemisse, millele on ülejäänud lugu pigem kergeks dekoratsiooniks peale riputatud. The Island of Doctor Moreau kannab endas muidugi märkimisväärset hulka allteksti (kolonialism! teaduseetika! inimolemus!), aga eelkõige on see lugu, mille tõlgendamine on lugejale jäetud suhteliselt vabaks.
 
Ülesehituse osas on huvitav, kuidas esimesed 30-40% raamatust kruvib aeglaselt ja asjatundlikult jubedust nagu klassikaline õuduslugu. Neile, kes loo sisu ei tea, on seal ka väike pööre. Saladuse selgumisest alates aga muutub lugu hoopis teistsuguseks - mulle tuli siis võrdluseks ette Joseph Conradi "Pimeduse süda" (mis on küll paar aastat hilisem ja vahest ise Wellsist mõjutatud).
 
Lõpuks kuulubki see lugu kategooriasse "hea klassika", mis on ka praegu, 125 aastat hiljem meeldivalt tugev ja värske. Ei ole vaja teha mööndusi ajastu, teerajamise või muude tekstiväliste aspektide pealt. Lugemiskogemuse osas on sellise asja avastamine (või taas-avastamine) puhas rõõm.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Sirius on ulmelugu inimmõistusega koerast. Geniaalne teadlane Thomas Trelone on terve elu töötanud intelligentsuse füsioloogiliste alustega ja katsetanud oma meetodeid loomade peal. Segavereline lambakoer Sirius, kellel on tõeline mõistus, on tema suur õnnestumine, mida ta hiljem enam kahjuks korrata ei suuda.
 
Selleks, et Siriuse mõistust võimalikult hästi arendada, laseb Trelone tal üles kasvada oma perekonnas koos oma samavanuse tütre Plaxyga. Lugu on esitatud tagasivaatena paarikümne aasta pikkusele ajale, mis on kirja pandud Plaxy hilisema abikaasa poolt. See vaatleb Siriuse kasvamist, eneseotsingut, armastust Plaxy vastu ja tema vastuolulisi suhteid inimühiskonnaga.
 
See raamat üllatas mind natuke - võrreldes Stapledoni mõne teise ulmeteose uskumatu aja- ja ruumiskaalaga (näiteks Last and First Men või Star Maker) on tegemist väga väikesemõõdulise ja selgelt isikliku looga. Ma ei arva küll, et iga kirjanik peaks alati püüdma palju erinevaid asju teha (piisab sellest, kui teha ühte asja väga hästi), aga on huvitav midagi sellist näha.
 
Positiivne on asjaolu, et autor teab koertest ilmselgelt palju. Sirius on eelkõige just koer, mitte mingi lihtne rekvisiit metafoori või satiiri teenistuses. Lisaks on Stapledoni suhtumises koertesse sobivas vahekorras realismi ja austust (üks vahepealne põlglik märkus inimtüübi kohta, kes kohtleb koeri nagu nukke, tundus mulle väga läbinägelik).
 
Teisest küljest on see mingis mõttes aga ka teose nõrkus. Inimestele, keda koerad lihtsalt külmaks jätavad (nagu ka mina), ei ole selles teoses väga palju. Ma tunnistan, et Siriuse ja Plaxy armastus oli hästi kujutatud, nagu ka Siriuse loomupärane üksindus ja tema intelligentsi katsed ennast ja inimesi mõista. Mõnele teisele lugejale võiks see kõik olla kindlasti veel mõjusam.
 
Intelligentsed, rääkivad loomad on vist kõige vanem muinaslugude ja jutustuste teema üldse. See raamat aga asetab selle teema selgelt ja asjatundlikult teadusulme struktuuri (teadlase Trelone töö ei näita hoolimata teose kirjutamise ajast aegumise märke). Siiski soovitaks seda raamatut eelkõige koerasõpradele, ulme on lugemiselamuse mõttes siin pigem boonuseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Behold the Man on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor juut Karl Glogauer, kes saabub kohe esimestel lehekülgedel Rooma Juudamaa provintsi umbkaudsel aastal 28. Tema masin puruneb ja ta ise langeb ajarännu-stressist segasena ühe väikse seltskonna või sekti kätte...
 
Sellest põrutavast algusest edasi hakkab lugu jooksma kahes liinis. Üks neist näitab seda, mismoodi Karl minevikus hakkama saab. Teine algab kaugelt tema lapsepõlvest ning seletab ajapikku elusündmusi mööda liikudes ära tema iseloomu veidrused. Eriti oluline on tema huvi religioonide vastu (mis seletab ka seda, kuidas ta oskab kaldea, ladina ja heebrea keeli).
 
Ma pean kõigepealt märkima, et huvitav oli seda lühikest romaani ülestõusmispühade-nädalavahetusel lugeda. Kristuse-legend ja selle ajalooline taust on ääretult rikas ja põnev temaatika, mis võiks minu arvates ka usuleigele lugejale korda minna. Selle mõju meile kõigile ei ole võimalik kuidagi alahinnata.
 
Kuigi tegevuses toimub nii mõnigi pööre, siis otseselt midagi üllatavat siin ette ei tule - autor viitab lõpplahendusele juba teises peatükis. Huvitavam on see lugu minu arvates hoopis just peategelase isiksuse ja selle lahkamise poolest. Lõpptulemuse osas on sellel sügavam mõte kui esialgu arvata võiks.
 
Nimelt on Karl Teise maailmasõja ajal Austriast põgenenud juutide poeg, kes kasvab üles Inglismaal. Ta kasvab pidevas identiteedikriisis, seda nii isiksusena ja oma suhetes, kui ka erinevate religioonide ja filosoofiate vahel mõtet ja mõistmist otsides.
 
Üldiselt on autor teemaga targalt ümber käinud. Kuigi selle teema valik toob kergelt kaasa süüdistusi pühaduseteotuses, siis oskab hea kunstnik oma mõtteid edasi anda niimoodi, et selliste süüdistuste esitajad ise narriks jäävad. Meelde tuli kohe film "Life of Brian", mille lähenemises samale teemale just sellist tarkust on.
 
Siin aga tõmbangi ma autoril natuke punkte maha, sest hoolimata sellest, et pea terve teos sellist vaimu järgis, ei saanud ta ilmselt vastu kiusatusele panna sisse paar punkti, mille ainus eesmärk näis olevat lihtsalt uskujaid ärritada. Stseenid Joosepi ja eriti Maarjaga olid just sellised, ilma milleta oleks tegemist tõesti kõrgema klassi tööga.
 
Ma ise märgiks selle loo peaaegu alternatiivajalooks, sest selle järgi on terve meie ajalugu teatud mõttes alternatiivajalugu. Ja teatud mõttes ka mitte, sest nagu ka raamatu moto Johannese evangeeliumi järgi ütleb: "Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal."
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Engine Summer on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määramata tulevikukauguses, kus maailmalõpust on möödas vähemalt mitu sajandit, vahest isegi paar aastatuhandet. Maailmalõpu-eelsest ühiskonnast on säilinud vaid muistendid ja legendid.
 
Lugu ise on esitatud jutustusena peategelaselt (noormees nimega Rush that Speaks) kellelegi kuulajale, kes aeg-ajalt täpsustavaid küsimusi esitab ja kogu juttu salvestab. Jutustaja olukord, kuulaja olemus ja loo salvestamise põhjus on algselt teadmata, kuid need asjad saavad jutustuse käigus kuni lõpplahenduseni järk-järgult selgeks.
 
Sisu poolest on see jutustus nagu kujunemislugu - peategelane alustab ajast, kus ta oli veel väike laps, kirjeldab oma kasvamist kommuunis nimega Warren, armumist tüdrukusse Once a Day ja soovi teda otsima minna, kui tüdruk kodunt kaob. Paralleelselt on peategelasel ka soov otsida sellest maailmast seletusi küsimustele, mida ta isegi vaevalt sõnastada oskab...
 
Minu arvates on selle loo põhiline väärtus jutustuse kujus ja vormis. Sisu on selgelt nõrgem, peategelase otsing on aeglane ja sihitu, nagu sügisene puuleht tuule käes. Samuti langeb enamus õnnestumisi talle pea pooljuhuslikult sülle. Natukene on see muidugi seotud loo enda filosoofiaga, kus Õige Tee on midagi sellist, mida saab otsida pigem tunde kui tahtega.
 
Jutustus ise aga on aga õrn ja lüüriline, loodus- ja tundepiltide kujutamisel isegi sarnane 19. sajandi romantikutele - lausa kummaline oli midagi sellist 70ndate ulmest leida. Ka tegevus on sellele vastavalt malbe ja siivas, vihas tõstetud kätt ega üle keevat kirge siit ei leia. See pole ka halb, maailmalõpu järgne elu ei peagi olema madmaxilik möll.
 
Mingis mõttes on see teos sarnane Ursula K. Le Guini kuulsale eksperimentaalromaanile "Always Coming Home", kus ammu unustatud apokalüpsise järel on peale kasvanud mitmes mõttes tervem ühiskond. Siin on tugevamalt näha hipiliikumise ideede mõju (erinevad psühhoaktiivsed ained on jutustuses päris olulised) aga sarnasemalt jälle taoismi-filosoofia kaja.
 
Terviktulemusena ei tõuse Crowley romaan aga päris sellisele kõrgusele. Hea on see kindlasti ka sellisena nagu see on. Selles on lihtsalt palju põnevaid kilde, mis lubaks nagu enamat, kui lihtsalt üks lüüriline unelus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
3.2020

A Case of Conscience on allegooriline ulmelugu, mis koosneb kahest üsna erinevast osast. Taustaks on 21. sajandi keskpaik, kus Külm sõda on rahumeelselt lõppenud ja maailm ühendatud ÜRO valitsuse alla. Avastatud on ka valguse kiirust ületav kosmoselendude-tehnoloogia. Loo sündmused lükkab käima aga asjaolu, et esmakordselt leitakse ilmaruumist üks intelligentse elu ja kultuuriga planeet.
 
Loo esimene pool jälgib nelja teadlast, kes on saadetud planeedile nimega Lithia kohalikke olusid uurima ja selle alusel raportit koostama. Lithia kliima on mahedalt ja rahulikult lähistroopiline ning planeedi reptiililaadne intelligentne liik ja selle kultuur on samuti sügavalt rahumeelne ja ratsionaalne. Ühele teadlasele, jesuiidist bioloogile Ramon Ruiz-Sanchezile hakkab aga tunduma, et kõik selle kultuuri juures oleks nagu teadlikult kujundatud risti vastupidiselt katoliku kiriku dogmadele...
 
Loo teine pool toimub pärast tagasi Maale jõudmist. Ruiz-Sancheze lithialasest sõber Chtexa on andnud talle kullese kujul kaasa oma poja, kes omaenda rahvast mitte kunagi nägemata kasvab nüüd üles inimeste kultuuris. Samal ajal pole aga Maal sugugi kõik korras, sest Külma sõja pärandina tekkinud maa-alune varjendielu mõjub halvasti inimeste vaimsele tervisele. Eriti just noorema põlvkonna rahulolematusest haarab kinni seesama lithialane nimega Egtverchi, kellest saab prohvetlik kihutuskõneleja...
 
Ma tahaks need kaks poolt just eraldi välja tuua, kuna lugemiskogemus oli nende puhul erinev nagu öö ja päev. Esimene pool oli oskuslikult kokku pandud ja viis kõik otsad andekalt kokku põhiosani, milleks oli nelja teadlase debatt selle planeedi ja kultuuri olemuse ja tuleviku osas. Kuigi katoliiklikku doktriini ma nii hästi ei tunne, et Ruiz-Sancheze loogikale vastu vaielda (kuigi tahaks), oli ideid religiooni ja ratsionalismi vastandlikust mõjust ühiskondades huvitav jälgida.
 
Teine pool oleks võinud olla see osa, kus need teemad lahendatakse. Kahjuks aga viskas autor praktiliselt kõik esimese osa huvitavad mõtted kõrvale ja alustas otsast peale, et teha... ei teagi täpselt mida. Korraks oli tunne, et see võib olla midagi Robert A. Heinleini "Võõrana võõral maal" sarnast (aga ei olnud). Siis tundus, et see on antikristuse-allegooria (aga ka nagu ei olnud). Lõpplahendus ei aidanud mõistmisele sugugi kaasa, kuigi see oli vähemalt üsna lõplik.
 
Nagu pärast vaatasin, siis avaldati esimene osa algselt lühiromaanina. Sinna tegelikult olekski autor võinud asja jätta, sest retro-Hugo ulmeauhind on selle eest täiesti ära teenitud. Romaaniks laiendatud versioon aga minu arvates küll enam 1959. aastal võidetud Hugo auhinda ei vääri - praktiliselt kõik väärtuslik on esimeses osas ning teine osa pole enam muud kui kasutu ballast. Kokku ei saa teos nii rohkem kui napilt positiivset hinnet.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Rogue Moon on psühholoogiline ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kuuekümnendatel, kuid kahe erinevusega: Kuu-võidujooksus on ameeriklased raketitehnoloogias venelastest selgelt maha jäänud, aga samal ajal on nad avastanud transporteri-tehnoloogia, millega saab mateeriat energiasignaali abil teise kohta teleporteerida (algse objekti hävitamise hinnaga).
 
Transporterite abil on ameeriklased loonud Kuu tagaküljele salajase baasi. Kuid baasi lähedalt leitakse kohe mingisugune tulnukate ehitatud struktuur või artefakt. Uurimismeeskonnad, kes struktuuri sisenevad, surevad sealsete lõksude või fenomenide tõttu mõne minutiga. Lõpuks tuleb üks projekti juhtidest mõttele, et olukorra lahendamiseks on vaja ühte väga erilist meest...
 
Alustuseks tuleb öelda, et kui see kõik kõlas ühe hoogsa seikluse moodi, siis tegelikult on raamat sellest üsna kaugel. Enamuse loost moodustavad peategelaste psühholoogilised võimumängud. Juhtivteadlane Edward Hawks keskendub rangelt tulemusele, personalijuht Vincent Connington on amoraalne manipulaator ja seikleja Al Barker soovib domineerida kõike ja kõiki enda ümber.
 
Alguses meeldis see mõte (ja ka teostus) mulle väga - ma kindlasti ei oodanud seda, aga üllatus oli tore. Kahjuks aga hakkas see mulje edasi lugedes järjest maha käima. Pärast seda, kui algne pilt on paika pandud, käib see lugu keskkohast kuni lõpuni natuke nagu tühikäigul ringi ja ringi, ilma mingi edasiminekuta. Kuigi lõpplahendus tõmbab loo taas käima, on tühja auru loo mahtu arvestades siiski liiga palju.
 
Ma usun, et see lugu on andnud päris palju inspiratsiooni. Müstilise Kuu-artefaktiga seonduv tuletas meelde vendade Strugatskite teost "Väljasõit rohelisse" (teadlane spekuleerib isegi, et see struktuur võib olla kõigest äravisatud konservikarp). Uurijaid tappev ehitis esineb Alastair Reynoldsi sarnases lühiloos "Teemantkoerad". Transporteriga seonduv peegeldub Christopher Priesti raamatus "The Prestige".
 
Samas tundus mulle, et käesolevat lugu oli venitatud palju pikemaks, kui sisu poolest annaks. Hiljem vaatasin, et sellest eksisteerib ka peaaegu poole lühem lühiromaani-tüüpi versioon, ning usun ka ilma lugemata, et see võib palju parem olla. Vahest oli mu esialgne positiivne emotsioon liiga suur ja seetõttu ka hilisem pettumus suurem, kuid üle napilt positiivse hinde see teos siiski ei saa.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

The Man in the High Castle on alternatiivajalugu. Ajalugu muutub 1934. aastal, kui USA president Franklin D. Roosevelt mõrvatakse ja Ühendriigid jäävad Teise Maailmasõja ajal truuks populaarsele isolatsionismi-poliitikale. Ilma USA toidu ja varustuseta langeb Nõukogude Liit kiiresti. Suurbritannia lõigatakse oma kolooniate ressurssidest ära, kui geniaalne kindral Rommel vallutab Egiptuse ja haarab kontrolli Suessi kanali üle. Ja lõpuks... jõuab järg ka Ühendriikide kätte.
 
Raamatu tegevus toimub umbes 30 aastat peale sõja lõppu, Jaapani impeeriumisse kuuluval USA läänerannikul ning Kaljumäestiku neutraalses tsoonis, mille peamiseks eesmärgiks on eraldada esimest Saksa Reichi kuuluvast USA idaosast. Peategelasteks on Robert Childan, americana-antiigikaupmees; Frank Frink, oma päritolu varjav juut; Nobusuke Tagomi, Jaapani kaubandusatašee; Juliana Frink, džuudoõpetaja; ja Rudolf Wegener, salajase ülesandega Saksa ohvitser.
 
Childan, Frink ja Tagomi seotakse erineval viisil salajase kohtumisega, kus peaks midagi arutama San Franciscosse saabuvad pensionil Jaapani admiral ja Rootsi tööstur. Selle kohtumise aga pöörab pea peale Berliinist saabuv teade riigikantsler Martin Bormanni surmast ja sellele järgnev maailma raputav võimuvõitlus. Samal ajal suundub Juliana otsima salapärast "meest kõrgel lossis", kirjanikku, kes on avaldanud alternatiivajaloo sellest, kuidas Saksamaa ja Jaapan sõja kaotasid...
 
On natuke keeruline kirjutada raamatust, mida oled lugenud umbes kümme korda (nii tõlkes kui ka originaalis) - ja mida kavatsed tulevikus umbes sama palju üle lugeda. Aga kui püüda, siis võtaksin selle kokku umbes nii: siin raamatus ei toimu praktiliselt midagi olulist ja ühelgi tegelasel pole suuremat tähtsust, aga samas käsitleb see raamat suuri teemasid ja teeb seda täiesti imeliselt.
 
Ma ütleks, et kõige olulisem teema siin on kaotus. Seda rõhutab hästi asjaolu, et Saksa perspektiivi raamatus praktiliselt ei ole. On põnev, et isegi Jaapan ja Itaalia, kui nominaalsed võitjad, tunnevad selget kaotuseängi. Jaapani vanamoeline, veidi britilik impeerium tegeleb kaubanduse ja infrastruktuuriga, samas kui sakslased terveid kontinente ümber kujundavad ja rakettidega Marsile lendavad. Itaalia impeerium on aga lihtsalt opera buffa, sakslaste armust eksisteeriv naljanumber.
 
Selle kõrval on ka individuaalne kaotus. Sümpaatne aga kalestunud Frink on juudina surmast alati ainult sammu kaugusel. Childan on suhteliselt madal oportunist, aga tema häbi Jaapani okupatsioonivõimude ees lömitamisest kiirgab väga eredalt. Samal ajal on huvitav, kuidas võitjaid imetletakse ja vihatakse läbisegi. Selles mõttes on Jaapan nagu peegeldus meie aja Ameerikast - Childan näiteks tõdeb mingil hetkel irooniat taipamata, et jaapanlased on kogu oma kultuuri mujalt laenanud.
 
Kõige ulmelisem on ilmselt Saksamaa portreteerimine - see kombinatsioon megalomaaniast ja freudistlikust surmakultusest läheneb natuke küll karikatuurile, kuid autor on on sellele põhja loonud hea faktitäpsusega, mis meeldib tõenäoliselt igaühele, keda Teise Maailmasõja ajalugu huvitab. Mingis mõttes on see nagu varajane küberpunk, metsiku teaduse ja sisemise tühjuse kombinatsioon.
 
Ning loomulikult jookseb läbi Dicki üks põhiteemasid - mis on tõelisus? Eksisteerivad selged vihjed paralleeluniversumitele. Kõige põnevam on see, kus võitjariikideks olid Suurbritannia ja USA, kes omavahel võistlema hakkavad, kuid ilmneb ka, et see on vaid üks paljudest. Selle multiversumi-tasandi kõrval on aga ka lähedasem tasand, kus küsitakse, mis üldse eristab originaali ja koopiat (või kahte tõelist eksemplari, millest üks on kuulunud mõnele kuulsusele).
 
See teos on ulmekirjandus parimal võimalikul kujul. Veelgi enam – see on kirjandus parimal võimalikul kujul. Ja see näitab taas, miks kirjandus tervikuna oleks ilma ulmeta mõõtmatult vaesem.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles

A Fire Upon the Deep on tohutu haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Selles ettekujutuses on meie galaktika puupüsti täis erinevaid mõistuslikke olendeid ning kirjapandud ajalugu ulatub miljardite aastate kaugusele minevikku. Kogu seda süsteemi raputab aga põhjalikult sündmus, kus ühe inimeste koloonia liikmed kuskil kadunud planeedi iidsetes arvutisüsteemides tuhnides päästavad valla kurja tehismõistuse, millesarnast veel nähtud pole.
 
Asjaolusid komplitseerib autori üsnagi geniaalne fantaasia sellest, et galaktika erinevates piirkondades toimivad füüsikaseadused erinevalt. Tuumale lähedal ei tööta enam isegi tavaline mehhaanika, samas kui kaugemal väljaspool on võimalikud imeasjad, nagu valguse kiirust ületav side- ja reisimiskiirus. Äärtest päris kaugel eksisteerivad juba mateeria endalt maha raputanud mõistusolendid, kes on peaaegu pooljumalate sarnased.
 
Selline ülesehitus teebki loo võimalikuks. Pärast kurja tehismõistuse äratamist saab üks inimeste laev põgenema, kandes endaga kaasas midagi üliolulist. Hädalised peidavad end pimesi galaktika sügavikku, kuhu on kõrgemal tehnikal väga raske jõuda. Tundmatul planeedil tehtud hädamaandumises satuvad kaks ellujäänut, teismeline tüdruk ja vaevalt kooliealine poiss aga kohe hädaohtu. Planeedi mõistuslik liik on umbes keskaegsel tasemel ning lapsed röövitakse võistlevate kuningriikide poolt.
 
Sellel lool on märkimisväärne hulk tasemeid. Kõige madalamal on hunditaoliste grupimõistusega olendite keskaegne võimuvõitlus planeedil, seejärel tulevad erinevad osapooled, kes kosmoselaevadega planeedi poole kihutavad, et peidetud saladus kätte saada, kõrgemal arutab kogu selle teema üle internetisarnane ülikirju tsivilisatsioonide võrgustik, ning kõige kõrgemal on enda teel tohutuid tähesüsteeme õgiv kuri tehismõistus (ja teiste olemasolevate supermõistuste vaevalt mõistetavad plaanid).
 
Ma pean ütlema, et see oli minu teine lugemine - esimest korda võtsin selle ette umbes kaheksa aastat tagasi, kui see maakeeles ilmus. Toonasega võrreldes on nii mõnigi asi nüüd originaalkeeles lugedes klaarimaks läinud - kuid üldine tunne on kummaliselt sarnane. Seda, natuke vastandlikku tunnet on nüüd ainult lihtsam sõnadesse panna.
 
Nimelt tahan kõigepealt kõrgelt kiita autori maailmaehitust, kuna ma arvan, et mõni ei kujuta ka terve elu jooksul ette sellist hulka ideid, nagu siin ühte raamatusse mahutatud on. Isegi planeedipõhine suhteliselt lihtne troonide mäng on imeliselt omanäoline sealse liigi grupimõistusliku iseärasuse tõttu. Kõrgel nende pea kohal käib aga juba tõsiselt kirju kosmoseooper, kus oluline roll on näiteks puutaolistel, ratastel sõitvates elektroonilistes pottides istuvatel patsifistlikel tulnukatel.
 
Mulle tundub aga, et natuke paradoksaalselt on see teos sellise sisu jaoks ühteaegu liiga pikk ja liiga lühike. Nagu ka esimesel lugemisel, tundus mulle jälle, et ainus osa mis tõesti südamesse läks, oli planeedil toimuv. Kuskil kaugemal toimuv päikesesüsteemide hukk, miljardite mõrvamine ja kurja mõistuse ähvardus terve galaktika neelamiseks tundusid... kuidagi õõnsad. Kuigi autor ilmselgelt proovis (näiteks tähelaevastike lahingus), siis ei suutnud ta minu arvates sellele osale õiget hinge sisse puhuda.
 
Selle saavutamiseks olekski vahest olnud vaja mitut sama suurt raamatut - nagu näiteks Dan Simmonsi Hyperioni-sari. Või siis oleks võinud kärpida kosmose osa ning jätta planeediseiklus selgeks põhiteemaks? Kindlasti on ka praegusel kujul tegemist tohutu tööga, mis on näide väga intelligentsest kosmoseooperist. Jääb ainult natuke kripeldama, et see kõige kõrgemast klassist nõnda väikese sammu tahapoole jääb.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Slow River on küberpunk-tüüpi ulmelugu, kerge biotehnoloogilise kallakuga. Kuskil lähimas tulevikus toimuva loo peategelaseks on bakteritööstuse miljardäri-dünastia van der Oestide noorim tütar Lore, kes satub inimröövi ohvriks. Tal õnnestub enda vangistajate käest põgeneda, kuid erinevate kahtluste ja hirmude tõttu otsustab ta jääda Spanneri-nimelise pisisuli ja häkkeri juurde, kes ta tänavalt üles korjas...
 
Lugu ise on jaotatud kolmeks paralleelselt jooksvaks tegevusliiniks. Üks neist vaatab Lore kasvamist oma ülirikkas perekonnas, kus tundub, et kõik pole päris korras. Teine kirjeldab tema pool-kriminaalset elu koos Spanneriga ja kolmas tema katset ise hakkama saada, kui tema suhted Spanneriga (alguses teadmata põhjusel) halvaks on läinud.
 
Ma pean alustuseks ütlema, et kiiret seiklust siit oodata ei maksa. Küberpunk annab sellele loole eelkõige tausta ja õhkkonna, selle tuttava kõrgtehnoloogia ja agulielu segu, mis on siin päris hästi teostatud. Autor on ka olnud maailmaloomes meeldivalt hillitsetud ja realistlik, erinevalt nii mõnestki teisest punkautorist, kes kasutavad seda žanri puhta fantaasia pillerkaarideks.
 
Kuigi seda võiks lugeda ka kui müsteeriumikirjandust (igal tegevusliinil on oma saladus), on see lugu sisuliselt siiski eneseotsingu-rännak. Griffith järgib siin klassikalist võtet (mida olen tema juures varemgi tähele pannud), kus ta laseb peategelasel põrgust läbi käia, et too jõuaks lõpuks teadmisele, kes ta on ja mida tahab.
 
Kahjuks on vähemalt osa sellest rännakust minu peale pigem raisatud, kuna eneseotsing ei ole lihtsalt teema, mis minus enam kui kerget huvi tekitaks. Lisaks tundub peategelane natuke liiga tihti uskumatult rumal (mis on küll noorusega vabandatav). Kui lõpuks selgubki, et tal oli mitmes asjas õigus, siis tuleb see ainult ebamäärasest kõhutundest ja vedamisest, mis ei ole eriti rahuldustpakkuv lahendus.
 
Ma olen tegelikult üsna veendunud, et Griffith on hea kirjanik, sest tema keelekasutus on kaunis ning ta oskab luua meeldejäävaid stseene ja tegevusliine. Kõva SF sildi kannab ta samuti ausalt välja. Kellegi teise jaoks, keda teos rohkem kõnetaks, võiks lõpptulemus olla veel mitme kraadi võrra kõrgem.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

Frankenstein on õudus-ulmelugu, mille sisu põhiteema (teadlase poolt surnukehadest kokku pandud ja elustatud inimkoletis jälitab kättemaksuhimuliselt oma loojat) on tuttav vist küll igaühele. Selle teadmiseks ei pea olema ei raamatut lugenud ega ka ühtegi loendamatutest selleteemalistest filmidest näinud.
 
Minu jaoks oli see Frankensteini neljas lugemine (esimene kord teose algkeeles). On huvitav, et sellest loost on mul iga kord jäänud hea mulje, kuigi need neli korda on üsna võrdselt nelja aastakümne peale jagatud. Õudne tundus see küll vaid kõige esimesel korral, kuid õudus polegi siin tegelikult kõige olulisem.
 
Mingis mõttes on see lugu ju lihtsalt romantiline tragöödia, mis laenab põhilise idee Sophokleselt. Peategelasele on selle järgi määratud saatus, mida ta võiks vältida, kuid oma uhkuse tõttu ei tee ta seda. See paneb aluse hukatusele, mis hävitab peategelase loo lõpuks vääramatult.
 
Samuti näen ma siin palju mõjutusi sarnaseid punkte kasutavast Samuel Taylor Coleridge poeemist "The Rime of the Ancient Mariner" (mida Frankensteinis ka teksti sees korra tsiteeritakse). Lisaks meresõidule polaaraladel ja peategelast tabavale needusele on seal üheks osaks ka surnute maagiline elluäratamine.
 
Tõesti, enamalt jaolt käitub ka Frankensteini koletis peaaegu kui maagiline olend. Teadlane märgib küll jutustuse käigus, et ta püüdis koletist luues inimest täiustada, ning seetõttu andis talle üliinimliku jõu ja vastupidavuse ning geniaalse mõistuse. Siiski läheneb koletise võime täpselt õigel ajal õiges kohas ilmuda fantaasia piiridele.
 
Kuid see koletis pole siiski maagia abil liikuma pandud golem või zombi. Loo tõeline teadusulmeline väärtus peitubki selles, et tema teaduslik loomine võis sellel ajahetkel tunduda juba lähimas tulevikus täiesti reaalsena - ning sama lähedaseks aga ikkagi kättesaamatult kaugeks on see jäänud kogu vahepealse kahesaja aasta jooksul.
 
Kui teost ka kritiseerida, siis on see kirja pandud tollal populaarses epistolaarses stiilis, mis siinkohal pigem häirib (kuigi kolm üksteise sisse peidetud jutustust on tehniliselt korralik mõte). Samuti varjutavad tegelaste peetavad pikad monoloogid siin nii mõneski kohas tegevuse, mis selle tulemusena venima jääb.
 
Seda korvab siiski autori stiil, mis on küll romantikule kohaselt ülevoolav ja lopsakas, kuid ka meeldivalt enesekindel. Paljud kriitikud toovad hinnangule juurde arvestamiseks välja, et autor oli lugu kirja pannes alles teismeline tütarlaps - kuid minu arvates pole siin allahindlusi teha vaja. Seda lugu ei peaks häbenema üheski vanuses autor.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Demolished Man on kriminaal-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi sajandite kauguses tulevikus ja keskendub peamiselt kahe mehe vastasseisule. Üheks neist on Ben Reich, hiidkorporatsiooni Monarch juht ja üks rikkamaid inimesi Päikesesüsteemis. Teiseks on Lincoln Powell, politseiülem ja esimese klassi telepaat.
 
Kõige suurem erinevus tavamaailmaga tulebki sellest, et mingil hetkel on esile kerkinud telepaatiavõimetega inimesed (ise nimetavad nad end esperiteks). Oma võimete tõttu on nad ülimalt hinnatud igat sorti tippspetsialistide ametikohtadel. Ühe kõrvalefektina on kuritegevus peaaegu kadunud, sest telepaadid tabavad tavainimeste kriminaalseid mõtteid ja annavad nendest teada, mistõttu praktiliselt kõik sellised ettevõtmised ennetatakse.
 
Kuid Reich, kelle korporatsioon on ärivõitluses oma suurimale võistlejale D'Courtneyle alla jäämas, tuleb hulljulgele mõttele mõrvata D'Courtney kartelli juht ja kasutada järgnevat segadust tema äri üle võtmiseks. Kavalate võtete ja oskusliku planeerimise abil lähebki tal korda sooritada esimene mõrv peaaegu sajandi jooksul.
 
Juhtumi enda kätesse võtnud politseiülem Powell saab tugevaima võimaliku telepaadina muidugi kohe aru, et süüdi on Reich. Kuid siis peab ta hakkama tegelema kordades raskema ülesandega - tema meeskond peab kokku panema objektiivse tõendusmaterjali, mis tagaks selle, et Reich ka kohtus süüdi mõistetaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks üllatavalt tugeva teosega. Hoolimata ulmetaustast oli sisuliselt tegemist kriminaalromaaniga - lisaks veel suhteliselt haruldase tüübiga, kus kurjategija on lugejale teada juba algusest peale ning politseile praktiliselt kohe peale kuriteo toimepanemist. Põnevus tuligi eelkõige sellest, kuidas Reich oma kuritegu ette valmistas ja hlisemast võitlusest Powelli ja Reichi vahel asitõendite kogumiseks/hävitamiseks.
 
Erinevalt nii mõnestki ulmeteosest, mis on sidunud telepaatia erinevate totalitaarsete ühiskondadega (Philip K. Dick on seda võtet korduvalt kasutanud), võttis Bester siin minu arvates realistlikuma lähenemise. Nimelt on telepaatidel inimeste peades sorimine ilma loata keelatud ning eriti oluline on see, et telepaatilisel teel saadud info on igal juhul kohtus kasutuskõlbmatu. Nõnda pidigi politsei tööd tegema traditsioonilisel viisil.
 
Eraldi tahaks kiita teose õhkkonda. Besteri loodud kriminaalloos oli selget Raymond Chandleri või Dashiell Hammetti teoste sarnast noir-hõngu. Samuti meenutas selle raamatu üldine ühiskonnakujutis F. Scott Fitzgeraldi teoseid USA 1920-ndate aastate metsikust kapitalismist. Tegelaste osas oli meeldejääv see, et nii Reich kui Powell, kuigi muidu täielikud vastandid, lähtusid eelkõige mingist isiklikust moraalikoodeksist, millest nad isegi võitmise nimel üle ei astunud.
 
Kui tahta ka negatiivsemat poolt välja tuua, siis minu jaoks oli autor mitmes kohas liiga palju end freudismist inspireerida lasknud (loos mängitakse läbi nii Oidipuse kui ka Elektra kompleks). Noir-tüüpi teostele omaselt on tegelastele ka matšolikkust antud suurema kühvlitäiega ning sellesse suhtutakse läbivalt täiesti siiralt. Mõni irooniline pööre sellel teemal oleks teost tervikuna veel kõrgemale tõstnud.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Helliconia on kogumik kolmest tohutu haardega maailmaloome-ulmeloost (Helliconia Spring, Summer ja Winter). Tegevus toimub planeedil Helliconia, mille tingimused teeb eriliseks tema paiknemine kaksiktähesüsteemis. Nimelt on Helliconia põhitäheks nõrk Batalix, mille ümber teeb planeet tiiru umbes aastaga. Lisaks aga on need mõlemad võimsa tähe Freyr mõjuvallas, mille ümber teeb süsteem tiiru kahe ja poole tuhande aastaga. Nõnda kõigub planeedi kõige soojem piirkond selle aja jooksul subarktilise ja troopilise kliima vahel.
 
Sellisel tsüklilisusel on tohutu mõju Helliconia loodusele, aga ka tsivilisatsioonidele. Kohalik valitsev liik on täielikult inimeste sarnane (edaspidi võibki neid julgelt inimesteks nimetada) ning selle erinevad arenguetapid on paralleelsed inimkultuuridega, kuid lugu vihjab, et iga kahe ja poole tuhande aasta tagant saabuv jääaeg pühib kõik vahepealsed saavutused minema. Iga kultuur kas hukkub või regresseerub selle käigus ning vähesed kliima soojenemise ära oodata jõudnud inimesed peavad otsast peale alustama.
 
Lisaks inimestele on aga Helliconial veel üks mõistuslik liik. Fagoriteks kutsutud olendid on hiiglaskasvu, karvased ja sarvilised ning meenutavad faune või saatüreid. Sarnaselt mainituile on nad metsikud kütid ning paikne elu ja kultuur neid ei huvita. Lugu toob mingil hetkel ka välja, et fagorid on liigina inimestest mõõtmatult iidsemad ning inimesed tekkisid alles, kui hiigeltäht Freyr varem maailmaruumis hulkunud Batalixi ja sellega koos ka Helliconia kinni püüdis. Fagorid kutsuvad inimesi seetõttu "Freyri poegadeks".
 
Esimeses loos (Spring) on Helliconia parasjagu teel kõige sügavamast külmaperioodist kevade poole. Lumises maailmas on jäme ots fagorite käes ja vähesed inimasutused on arengus kuskil kivi- ja pronksiaja taseme vahel. Lugu ise toimub Oldorando nimelises asunduses, kus toimub võimuvõitlus poliitika ja religiooni vahel (koos paralleelse soorollide kõrvalteemaga), samal ajal kui lähedalasuv fagorite hord valmistub suurpealetungiks, et võimalikult palju inimasutusi enne kevadet hävitada...
 
Teises loos (Summer) on Helliconia umbes viissada aastat hiljem soojaperioodi kõrgpunktis. Oldorando on suure keskaegse Egiptuse-Bütsantsi-Ottomani tüüpi impeeriumi kese, kuid seda kimbutavad äärealade nooremad kuningriigid, kes on juba leiutanud algelised tulirelvad. Inimelanikkond on tohutult kasvanud ning palavuses loiuks ja tuimaks jäänud fagorid on suuremalt jaolt orjade ja pudulojuste rollis. Keskseks konfliktiks on impeeriumisisene võitlus võimuka kuid ebapopulaarse kuninga ja rahva armastatud kuninganna vahel...
 
Kolmandas loos (Winter) on taas möödunud umbes viissada aastat ning Helliconia liigub tagasi külmaperioodi poole. Eelmise loo noored põhjapoolsed kuningriigid on kasvanud 17. sajandi Euroopa tüüpi võimukeskuseks, mis on vana impeeriumi haarde sõjaliselt purustanud. Jahenev kliima aga hirmutab võimukandjaid ning nende valitsus muutub järjest despootlikumaks. Siin on peategelaseks endine sõdur Luterin, kes püüab repressioonide ja reetmiste kiuste lahinguväljalt tagasi koju jõuda...
 
Juhul, kui see kõik kõlas põnevalt ja lugema kutsuvalt, siis tahaks alustuseks kiiresti huviliste indu jahutada. Maailmaloome on nendes teostes küll suurepärane, aga praktiliselt kõik, mis puutub reaalsesse tegevusse, on selle kõrval igav. Eriti just esimeses ja teises osas käib lugeja eest läbi suhteliselt lame mass tegelasi, kelle hulgast ei tõuse esile kedagi, kelle eesmärkide või püüdluste osas huvi tekiks. Selles osas peab kiitma kolmandat osa, mis on just selge peategelase olemasolu tõttu eelmistest peajagu üle.
 
Ma saan aru, et konkreetsete inimeste asemel ongi siin peategelaseks Helliconia ise ning tsivilisatsioonide tõus ja langus loodusjõudude mängukannina. Kuid sellel juhul on enamus tekstist mõttetult raisatud ning parem oleks olnud kirjutada midagi Olaf Stapledoni teoste sarnast, kus üksikisikutele ja tegevusele ei antagi ajaloo uskumatu suurusega hoovuste kõrval eetriaega. Teisest küljest taas on täiesti võimalik kirjutada lugu, mis oleks nii seda kui teist - ja antud jutustuse kolmas osa saab sellega ka praktiliselt hakkama.
 
Lisaks käis parajalt närvidele tobe kõrvalliin, kus Maa inimesed olid Helliconiale tehiskaaslase ehitanud ja sealt oma koduplaneedile eksootilisi tõsielu-televisioonisaateid edastasid. Suurema loo kõrval oli see element absoluutselt ebavajalik. Jah, tehiskaaslase meeskonna allakäik ja häving on variatsioon samal teemal, mis Helliconia suurem lugu, aga absoluutselt kõik selle mõtte teostuse juures mõjus nii segavalt, et selle raamatutest õigel ajal välja toimetamine oleks ka kõige muu samaks jäämisel kõvasti plusspunkte andnud.
 
Selleks, et negatiivsust tasandada, pean ma lõpuks aga jälle kiitma maailmaloomet. Meelde jäävad inimeste ja fagorite surmavaen (ning varjatud bioloogiline sümbioos), inimesi kliima uskumatute variatsioonidega sobivaks muundavad eluliselt vajalikud haigused (kondipalavik ja rasvasurm) ning Helliconia eluslooduse veidrused, nagu surmasünd. Võimastele ideedele lisaks on kolmandas osas olemas isegi reaalselt loetav lugu. Kuid kui need raamatud ei oleks olnud ühtede kaante vahele pandud, ei oleks ma kunagi esimesest osast edasi lugenud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

A Fall of Moondust on õnnetuse-ulmelugu, mis keskendub millalgi käesoleva sajandi keskpaiku Kuu peal turismigrupi sõidukiga juhtunud avariile ning sellele järgnevale päästeoperatsioonile. Tegemist on looga, kus otsest peategelast ei ole, selle asemel esineb lugejale üsna kirev ansambel osalejaid nii õnnetusse sattunud grupi kui ka olukorda lahendava meeskonna poolt.
 
Olulisemateks tegelasteks turismigrupi juures on sõiduki kapten Pat Harris ja tema abiline Sue Wilkins ning inkognito grupiga liitunud kosmoselendude veteran Hansteen. Päästjate poolt tõusevad omakorda esile probleemi avastaja astronoom Lawson, päästmist juhtiv insener Lawrence ja lugu kajastav ajakirjanik Spenser.
 
Lugu ise on väga lihtne. Kuutolmust koosneval merel turistidele lõbusõitu tegev laev vajub kuuvärisemise tagajärjel sügavale sellesama tolmu alla. Päästjatel tuleb asja lahendamiseks ära teha hulk teaduslik-tehnilisi ülesandeid, samal ajal kui lõksus olevas grupis tuleb pigem maadelda psühholoogiliste väljakutsetega. Ning nagu ikka, kui üks probleem on lahendatud, kerkib üles kohe teine.
 
Seda klassikalist jutustust lugedes tekkis kohe ilmne paralleel Andy Weiri hiljutise ja laialdast positiivset vastukaja saanud teosega "Marslane", mis oli samuti eelkõige tehnilisel baasil seisev ja kasutas täpselt sama "probleem-lahendus-probleem-lahendus" ülesehitust. Weiri raamatuga võrreldes on aga Clarke'i lugu veelgi voolujoonelisem.
 
Nimelt on sellist tehnikapõhist lugu kirjutades autorile kindlasti suureks kiusatuseks hakata seda vastukaaluks vürtsitama igasuguste paralleelsete suhtedraamade, minevikutraumade ja tööintriigidega. Mul on üsna hea meel, et Clarke ei soola selle kõigega üle vaid annab isegi olulisematele tegelastele neid asju ainult näpuotsaga.
 
Sest ilmselgelt on siin loos kangelasteks mitte niivõrd tegelased vaid sellised väärtused nagu Teadus ja Tehnika. See on optimistlik visioon sellest, kuidas ootamatustele astutakse julgelt vastu ja kõik lahendused leitakse arvutuslükatiga. Sellist ehedat siirust julgeks naiivseks nimetada ehk vaid kõige paadunum küünik.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles

The Man Who Fell to Earth on ulmelugu tulnukast inimühiskonnas. Loo peategelaseks on tulnukas Thomas Jerome Newton (tema tõelist nime ei saa me kunagi teada), kes saabub Maale planeedilt Althea ühe salajase ülesandega.
 
Selle ülesande täitmiseks palkab ta parima patendiadvokaadi ning hakkab tasapisi turule laskma imeliselt head tarbetehnoloogiat, mis põhineb tema planeedi mõõtmatult suurematel teadussaavutustel. Nõnda teenib ta üsna kiiresti tohutu varanduse, mille ta suunab kosmosetehnoloogia arendamise projekti. Kuid siis hakkab tema heaks töötav teadlane Nathan Bryce kahtlustama, et tegemist ei saa olla inimesega...
 
Ma peaks alustama sellest, et tegevust on siin loos üsna vähe. Kui raamatu lõpukolmandiku pööre ja lõpplahendus välja arvata, siis kirjeldabki eelnev kokkuvõte enamiku raamatu sisust ära. Kuid lugedes on selge ka see, et tegevus ei ole üldse selle loo mõtteks.
 
See lugu räägib kõige enam üksildusest. Peamised kõrvaltegelased teadlane Nathan ja töölisklassist pärit tüdruk Betty Jo, kelle Newton majapidajaks võtab, on samuti erinevatel inimlikel viisidel üksildased. Kuid miski ei ületa seda piiritut üksildust, mida tunneb tulnukas Newton talle täielikult võõras keskkonnas.
 
Newton näeb oma loomulikul kujul nii inimesesarnane välja, et mingit erilist maskeeringut ta ei vaja, kuid samas on ta ka piisavalt erinev, et torgata kohe silma kui veidrik või ebard. Maa raskusjõud ja kuumus on tema õrnale füüsisele rusuv (kuigi ta valiti missioonile just oma rassi kohta atleetliku kehaehituse pärast). Kuid kõige keerulisem on talle elu koos olenditega, kes tema jaoks on midagi samaväärset, kui meile on treenitud ahvid.
 
Newtoni jaoks ei tähenda see füüsiline ja vaimne raskus aga viha või põlgust. Pigem vajub ta järk-järgult baudelaire'ilikku spliini, lootusetusesse ja tüdimusse. Seda võimendab veelgi alkohol, mida ta aeglaselt järjest enam ja enam tarbima hakkab. Kontrast vastsaabunud tulnuka vahel, kes suudab juua ainult vett, ja pudelite kaupa džinni neelava tulnuka vahel raamatu teises pooles on üks mõjuvamalt teostatud võtteid siin loos.
 
Raamatu viimase kolmandiku pööre ja lõpplahendus on mingis mõttes kogu sellele loole loogilised lahendused. Samas on just eriti lõpp nii kaledalt kurb, et seda on raske unustada. Ning kõike seda on autor teinud tulnukas-inimühiskonnas teemaga, mida näiteks filmides ja telesarjades on kõige enam kehva huumori vedamiseks kasutatud.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Long Tomorrow on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel on tuumasõda maha peetud ning lääneliitlased on sotsialismileeri üle võidu saavutanud. See on aga olnud Pyrrhose võit, sest tuumasõja hävingus on kokku varisenud kogu industriaalühiskond. Nagu selgub, on hilisema eluga Ameerikas kõige paremini hakkama saanud erinevad kristlikud traditsionalistid, eelkõige erinevad anabaptistlikud rühmad, kes ei kasutanud tehnoloogiat ka enne hävingut.
 
Raamatu tegevusaja alguseks on hävingust möödas peaaegu sada aastat ja Ühendriikidest on saanud rahulik pastoraalühiskond, kus on keelatud tehnoloogia (jõelaevade aurumasinad on selle puhul laeks). Samuti on keelatud suurlinnade tekkimine, mis tehnoloogia arengut toetada võiks.
 
Loo peategelane on talupoiss Len Colter, kes koos oma nõbu Esauga unistavad elust väljaspool nende küla. Nad on kuulnud ka jutte müstilisest Bartorstownist, kus peaks muistne tehnoloogia veel alles olema. Siis aga satub kummalise juhuse tõttu nende kätte raadioaparaat...
 
Ma pean ütlema, et ma ei lähenenud sellele teosele eriti suurte ootustega, sest nii suur osa selle tutvustusest tundus üsna kulunud. Postapokalüptiline tehnoloogiaeelne põlluharijate ühiskond, mida valitseb religioon, on asi, mida on liigagi palju nähtud. Lisame veel salajase teadlaste seltsi ja klišee on täielik.
 
Seepärast hämmastaski mind see, kui targalt Brackett selle looga ümber oli käinud. Raamatu pastoraal pole mitte religioosne düstoopia vaid enamuses ürgkristlikult rahu ja ligimesi armastav (aga mitte ka utoopia, sest leidub fanaatikuid ja hullumeelseid sekte). Peategelase vanemad on head ja armastavad ning ei hukku traagiliselt. Samuti pole teadlaste salajane Bartorstown see, mida lugeja esialgu arvata võiks.
 
Kui üldse midagi kritiseerida, siis ehk ainult peategelast, kes kipub aeg-ajalt juhm ja lapsik olema - kuid teatud mõttes võibki seda kujunemisromaanist oodata. Lõpplahendus annab igal juhul ka sellele kriitikale vastuse (selleks peab küll viimase leheküljeni ootama).
 
Kui erinev kriitika teistelt ulme suurmeistritelt, mida ma hiljem lugesin, jõuab selle raamatu puhul järeldusele "peaaegu tippteos", siis mina jätan sealt hinnangust "peaaegu" ära.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles

The Book of the New Sun: Volumes I and II (Shadow & Claw) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Shadow of the Torturer ja The Claw of the Conciliator, mis moodustavad esimese poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Esimeses raamatus (Shadow) jutustab Severian oma õpipoisiajast Piinamismeistrite Gildis ning sellest, kuidas ta sealt kaastunde üles näitamise tõttu pagendatakse. Oma teel kaugele ääremaale, kuhu ta saadetud on, satub ta kokku kahe saladusliku naise, Agia ja Dorcasega ning tema kätte satub poolkogemata müstiliste võimetega kivi...
 
Teises raamatus (Claw) jätkub Severiani jutustus oma rännakust. Ta kohtub mässajate juhi Vodalusega, kes juhib ülestõusu kohaliku valitseja Absoluutse koja Autarki vastu ning asub teda toetama. Autarki sõdurid aga vangistavad ta ja heidavad ta Absoluutse koja vangikambritesse...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu hindamine oli väga keeruline. Ühest küljest meeldib mulle päris palju asju Wolfe'i kirjutamisstiili juures. Oma maailma kirjeldamise jaoks on tal varuks tohutul hulgal arhailist sõnavara, millest on väga palju kasu õige tunde tekitamiseks - lugeja tunneb selgelt just keele kaudu sellise hilisantiikse kuni varakeskaegse maailma hingust, nagu autor plaaninud on.
 
Üldiselt on mulle samuti meeltmööda see, et autor sulle kõike kandikul ette ei too vaid peidab loo sisse erinevaid tasandeid ja tähendusi. Seda on siin samuti päris palju (on näiteks üsna selge, et Urth on meie enda maailm kuskil ülikauges tulevikus) ning kindlasti läks mingi hulk vihjeid ka minust mööda.
 
Siin aga kritiseeriks ma tõsiselt teist raamatut (Claw), kus autor on selle vindi täielikult põhja keeranud. Kui esimeses raamatus (Shadow) oli mul võimalik üsna selgelt jälgida, mis toimub, siis teises on juba väga keeruline mõista, kes tegelastest teeb mida, miks, ja mis eesmärgil. Ning kui sellest veel vähe ei oleks, siis liigub ka tegevus täielikul teosammul. Tüdimus ja tülpimus panid mind teise raamatu lugemise käigus korduvalt pead raputama.
 
Peategelane ei olnud mulle vastumeelne, kuigi tegemist oli üsna külma ja tundetu tegelasega. Natuke häiris mind ainult see, et kuigi me tema õpipoisiaega päris pikalt näeme, ei saa me tema õpitust eriti selget ülevaadet. Selle tulemusena tunduvad tema poolt mingil hetkel demonstreeritavad märkimisväärsed võimed ja oskused natuke nagu varrukast tõmmatud olevat.
 
Kahju on nõnda palju negatiivset välja tuua, sest märkimisväärset on siin raamatus paljugi. Vahest oli mu huvi esimeses raamatus kõrgele tõusnud ja seetõttu ka pettumus teises sellevõrra suurem. Siiski ei saa ma seda heas usus ja tahtes lugemiseks soovitada - või kui, siis ainult esimest raamatut (Claw), mis on ka täiesti eraldiseisvana olemas. Sealt edasi minemata jätmine on minu arvates pigem võit kui kaotus.
 
Hinnang 4/10
Teksti loeti inglise keeles

Random Acts of Senseless Violence on düstoopialik noorte-ulmelugu. Jutustus on esitatud peategelase, 12-aastase Lola Harti päeviku vormis. Lola juudisoost perekond kuulub jutustuse alguses kõrgemasse keskklassi. Temal ja tema nooremal õel on korter Manhattanil, haritud vanemad (isa filmitööstuse stsenarist, ema endine ülikooli õppejõud) ja kohad parimas tüdrukute erakoolis.
 
Autor on aga asetanud tegevuse alternatiivsetesse 90-ndatesse, kus kõik meie ajaloo Ühendriikide 80-ndate probleemid (töötleva majanduse järk-järguline kollaps, narkoprobleemid, gängiprobleemid) on pidevalt hullemaks muutunud, mistõttu hakkavad mured juba ka Lola perekonnani jõudma.
 
Nii tulebki välja, et peategelase vanemad ei ole rahadega just kõige mõistlikumalt ümber käinud. Seega, kui majandusprobleemid filmitööstusesse jõuavad ja isa paar viimast projekti läbi kukuvad, on perekond sisuliselt pankrotis ja peab kolima vaesesse linnapiirkonda. Tundub, et kõige paremini kohaneb muutustega just Lola, kes suudab endale kohapeal kaks omaealist tüdrukut (mustanahalise ja latiino) sõpradeks leida...
 
Minu jaoks oli tegemist üllatavalt tugeva teosega. Päevikuvorm on minu arvates selline võte, mida on lihtne teha, kuid raske hästi teha. Womack aga teeb siin kaks märkimisväärset asja.
 
Esiteks kirjutab ta usutava ja huvitava versiooni 12-aastase tüdruku päevikust. Teiseks mängib ta andekalt teose jooksul kirjastiiliga, sest mida kauem peategelane slummis uute sõpradega aega veedab, seda rohkem sigineb tema keelde tänavaslängi. See on pikk ja peaaegu märkamatu protsess, aga raamatu esimesed ja viimased kümme lehekülge on lõpuks hämmastavalt erinevad.
 
Teisest küljest aga ei jätnud maailmaehitus mulle erilist muljet. Tegemist on omamoodi retro-futurismiga, kuid millegipärast jäi see siiski üsna võõraks. Vahest on asi selles, et 80-ndad on meile ajas ikkagi niivõrd lähedal, et nendel otseselt põhinev düstoopia ei anna sellist efekti, nagu näiteks auru- või diiselpunk annaks. Või siis selles, et peategelase päeviku kaudu näeme vaid tillukest osa kõigest, mis toimumas on.
 
Lõpuks aga on siiski tegemist hea romaaniga (see on ka osa sarjast, kuid antud teosel on lõpplahendus olemas ja otseselt edasi lugema ei pea). Eriti torkab see silma selle jama taustal, mida noorteulme sildi all tonnide ja tonnide kaupa toodetakse.
 
Hinnag: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
12.2019

This Is the Way the World Ends on satiiriline tuumasõja-apokalüpsise ulmelugu. Peategelaseks on keskealine hauakivide graveerija George Paxton, kes elab koos oma naise ja eelkooli-ealise tütrega vaeselt aga õnnelikult. Kaheksakümnendate tuumasõja-võidujooksu tingimustes on populaarseks muutunud igapäevaselt kantavad kaitseülikonnad ning kuna Paxton ei saa neid endale lubada, kirjutab ta alla veidrale lepingule, millega ta ühe sellise vähemalt oma tütrele saab.
 
Kuid mõeldamatu saabki ühel päeval teoks ning ootamatult puhkenud tuumasõda hävitab maailma ja inimkonna. Paxton aga leiab end ärgates veidralt allveelaevalt, kuhu on koos temaga mingi kummalise meeskonna poolt vangistatud veel viis ameeriklast - poliitik, kindral, diplomaat, kirikupea ja matemaatikageenius. Tundub, et, igaüks neist esindab mingit olulist aspekti tuumarelvade süsteemi eksistentsi juures.
 
Peagi selgub, et allveelaeva meeskond on tuleviku-inimesed, kes ei saa inimkonna hukkumise tõttu enam kunagi eksisteerida. Tuumasõja ühe uskumatu efektina aga on nad saanud katki rebitud aja ja ruumi kaudu ajutiselt minevikku kehastuda. Õiglases vihas oma eksistentsi röövimise tõttu on nad otsustanud pidada kohtuistungi nende üle, keda toimunu eest sümboolselt vastutavaks pidada võib...
 
Ma pean ütlema, et ulmega on siin tegemist küll, kuid satiiri element on kindlasti esikohal. Autor sarnaneb selle poolest paljuski Kurt Vonnegutiga, kes armastas kirjatöödes sarnast kombinatsiooni kasutada. Paralleelid Vonneguti romaaniga "Kassikangas", mis parodeerib samuti tuumasõja-võidujooksu ja maailmalõppu, on ka täiesti olemas, samuti on paljude Ühendriikide elu asjaolude pilamine just tema teostest juba varem nähtud.
 
Siiski on siinses loos midagi täiesti iseomast. Autor suudab eriti just peategelasega seoses luua selliseid tõeliseid siira helguse hetki, mis teevad peagi järgneva õuduse ja võllahuumori veel mõjusamaks. Jutustuses ei ole autor kunagi kõrvalseisja, aga ta ei astu ka üle selle piiri, mis muudaks ta kantslist või veoauto kastist tõde kuulutavaks propagandistiks.
 
Võib isegi öelda, et tulevikuinimeste pikk kohtuistung, mille käigus vastastikkuse hävitamisähvarduse põhimõtte asjaolusid lahatakse, on nõnda põhjalikult pro et contra esitatud, et kuni kohtuotsuse välja kuulutamiseni ei olnud ma tulemuses veendunud.
 
Suur osa sellest temaatikast on küll praeguseks iganenud ning selles mõttes teenib detailsus siin pigem ajaloolist huvi, mitte ei panusta suuremasse pilti. Nii ei räägigi see lugu otseselt millestki enamast kui Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheliselt tuumarelva-võidujooksust, olles sellega ajas, ruumis ja mõttes üsna piiratud, eriti praegusest ajast vaadatuna. Väga hea, aga sisult ja vormilt ka väga spetsiifiline.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles

Fairyland on küberpunk-tüüpi ulmelugu, hästi tugeva biotehnoloogilise kallakuga. Raamat koosneb kolmest loost, mis leiavad aset käesoleva sajandi teise poole Euroopas, vastavalt Londonis, Pariisis ja Tiranas. Neid lugusid seob keskse tegelasena Alex Sharkey, biohäkker ja psühhoaktiivsete viiruste looja, kes segatakse poolkogemata biorobotite vabastamisüritusse ja selle tulemustesse.
 
Esimeses loos on Alex noor biohäkker, kes toodab teadvust mõjutavaid viiruseid ning on kimpus Triaadidega, kellele ta võlgu on. Ta kohtub salapärase tüdruku Milenaga, kellel on eesmärk anda teadvus laialdaselt kasutatavatele lapsesuurustele biorobotitele, keda kutsutakse Nukkudeks. Koostöö eest on ta valmis Alexit aitama...
 
Teises loos on möödunud kümme aastat ja Milena tegevuse tulemusena on tekkinud vabastatud biorobotite kogukond, kes kutsuvad end Haldjateks. Nende suurim pesa asub Pariisi lähedal mahajäetud EuroDisneylandi varemetes. Kui aga pesa ümbruskonnas hakkavad pagulaste lapsed kaduma minema, otsustab parameedik Morag Gray midagi ette võtta...
 
Huvitav on lugejana jälgida, milline lugemisteekond erinevate teoste puhul avaneb. Fairyland on minu arvates selline raamat, mis alustab hästi tugevalt, kaotab kuskil teises pooles järje käest ning lõpetab mingil põhjusel jama ja segadusega. Ehk siis esimene lugu on suurepärane, teine on hea kuni pettumust valmistava lahenduseni ja kolmas on algusest lõpuni kehv.
 
See võib olla seotud sellega, et erinevalt esimesest kahest loost ei ole kolmandas (mis toimub Tiranas ja selle lähedal Albaania kodusõja ajal) võimalik enam hoomata, mis on erinevate tegelaste ja osapoolte eesmärk ja mis tegevused selleni viima peaks. Kõik see, mis varem oli tähtsust omanud, taandus lihtsalt müraks.
 
Sellest hoolimata tuleb kiita autorit maailmaloome eest. Tema Euroopa kannatab kliimamuutuse all, suur kuristik laiutab eakate ja jõukate põliselanike ning pagulaste massi viletsuse vahel ja biohäkkimise mõjud erinevates valdkondades on hirmuäratavad. Lõpuks on selle maailma biorobotid erineval viisil õõvastavad nii Nukkudena kui ka Haldjatena.
 
Kõige parem ongi ehk see, et autoril on tugev bioloogiataust ning tema ulme on kirjutatud kõva SF vaimus, kus püütakse reaalse teaduse tuleviku kasutusviise mõtestada. Samas, vahest võttis ta siin ette natuke üle jõu käiva ülesande, sest lõpus ei osanud ma enam arvata, kas ta üldse soovib enam mingit selget lugu jutustada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles

Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaatejuht Jason Taverner, kes satub ootamatult eks-armukese rünnaku ohvriks ja viiakse haiglasse. Ärgates avastab ta end aga viletsast motellitoast. Ta asub võtma telefonikõnesid, kuid abi ei leia ning avastab õudusega, et selles maailmas pole teda mitte kunagi olemas olnud.
 
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
 
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
 
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
 
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
 
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
 
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles