Kasutajainfo

D. Thomas Minton

Teosed

· August Mälk ·

Projekt Victoria: Kuus lugu tuntu ja tundmatu vahemailt

(kogumik aastast 1978)

eesti keeles: Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1978
Tallinn «Valgus» 1998

Sisukord:
Hinne
Hindajaid
0
0
3
1
0
Keskmine hinne
2.75
Arvustused (4)

Tuntud Eesti realistlik kirjanik lõpetab oma loometöö ulmega. Minu meelest üsna sümboolne, mis? Võiks teha järelduse, et ulmes annab ja tasub kirjutada ka niinimetatud tavakirjanikel.

Asjast endast. Tekstid, mida raamat sisaldab, ei ole midagi erilist. Pigem on nad üsna ühetoonilised ja suisa tüütud lugeda. Ilmselt mulle lihtsalt ei sobi Mälgu stiil, mis on kuidagi lohisev ja igav. Just igav. Lood isegi olid iganenud ilmselt juba ajal, mil nad ilmusid.

Taevas halasta! "Kaotatud aasta" on näiteks sedavõrd tüüpiline tekst, et selliseid on ilmselt sadu kirjutatud, nende seas kindlasti paremaid kui see. Enam-vähem sama kehtib ka teiste tekstide kohta. Ta jutustab ümber vanu ulmekate ideesid. Ehk avastas ta vanas peas enda jaoks ulme ja nagu paljud fännid, hakkas ka ise kirjutama? Tavaliselt sellised käigud ei õnnestu. Siit oleks aga midagi enamat oodanud, sest tegu on siiski tunnustatud kirjanikuga, kellel vähemalt teoreetiliselt peaks kirjutamisoskust olema.

Teksti loeti eesti keeles

Ühelt poolt Mälk nagu Mälk ikka, teiselt poolt… jah, sümboolne on ulme poole pöördumine kahtlemata, näidates (kui me hirmsasti tahame) tema arengut, aga midagi head ja põhjapanevat… järgi mõeldes isegi positiivselt keskmist autor endale võõras keskkonnas ei saavuta. Hoiatus! (minu arvates) esimene lugu on neist kõige halvem, selle järgi ei saa raamatut, mis tegelikult novellikogu, hinnata. See on kõige "ulmelisem" ja seetõttu ka kõige ebaõnnestunum, ülejäänud lood on muidugi ulme, (kui me võtame aluseks ebareaalse elemendi sihipärase kasutamise) ent oma sisult ja ülesehituselt on siiski tegemist rohkem maagilise realismiga. Muide, lugemist alustades otsisin veelkord üles esilehe, uurides uskumatusega esmailmumisaastat, sest minulgi tekkis tunne, et lugu ei ole (nagu väidetud) kirjutatud 70-ndate alguses, vaid vähemalt aastat kaks-kolmkümmend varem. Veelkord, esimene lugu saaks minult "1" - selline virisemine sellest, kuidas inimesed üritavad loodust suures mastaabis ümber teha, sekka naeruväärseid populaarteaduslikke selgitusi aasta 2000 supertehnikast. Ämber. Edasi läheb paremaks, kuigi midagi väga uudset seal pole, ja nagu eelmises arvustuses mainitud, on naise kadumise lugu juba aegade algusest hapnenud teema läbikirjutus. Kokkuvõtlikult - (ja vabandan, kui see väga küüniliselt väljendatud on) on tegemist loojuva looja sahtlisse kogunenud materjali rõõmutu ja suhteliselt väärtusetu väljaandmisega, et veel üht raamatut kokku saada. Kirjanikust uut külge avav ja tegelikult üldse mitte tappev lugemisvara.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumik, tuleb öelda, on ühtlane. Selles sisalduvatele ulmeteostele andsin kolm kaht, ühe kolme ja ühe igeriku nelja. Lisaks leiab siit veel heietuse hingevaakuvast Iisraeli pojast, kes näeb unes, et ta külmutatakse ja ta ärkab tulevikus oma viimaseid elunädalaid elama - see tykk poleks ka üle 2 palli saanud. Kokkuvõtvalt on tegu küllaltki vanamoodsa jamaga.

Hinnet kangutab allapoole veel Aarne Vinkli järelsõna teisele trükile (1998). Kui omal ajal põhjustas kohaliku publikumi hulgas palju ohkeid, ahkeid ja röhkeid Gohar Käsper-Markosjani järelsõna "Inetutele luikedele", siis Vinkli ignorantsuseorgia kõrval on see lausa kõrgel tasemel esseistika... Alustab AV sellega, et paigutab Mary Shelley 19. sajandi teise poolde, tal pole aga ka aimugi ei sellest, et ka enne 1940. aastat eestis teadusulmet kirjutati ega ka sellest, et üheksakümnedatel eksisteerisid nähtused pealkirjadega "Mardus" ja "Täheaeg". Lisaks kuulutab ta "Kadunud aasta" tüüpiliseks science fiction looks ja tõmbab üleüldse kogu zhanrile vee peale, tehes loomulikult kohustusliku kummarduse düstoopiaautorite Orwelli ja Huxley poole. Ühesõnaga tüüpiline zhanrist mitte halligi teadva tavaliteraadi vigin. Mälku tabas antud väljaande näol postuumne õnnetus sattuda ühtede kaante vahele kirjaniku loomingut ja elukäiku küll hästi tundva, kuid muus osas silmaklappidega ringi käiva kirjandusteadlasega ning hoolimata kogumiku suhteliselt madalast kirjanduslikust tasemest polnud vanameister seda nüüd küll ära teeninud.

Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

Jutt rünnakrühmlasest, kes on võõral planeedil oma naha võimude eest turule viinud. Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod, nagu posttraumaatilise stressi häiret põdevale veteranile kohane. Kahjuks sellega tema kannatused ei piirdu — võimud tahavad teada ühe lahingu üksikasju, ja kui osaleja neid mäletada ei suuda, asutakse vahendeid valimata "tõde" välja urgitsema. 
Teksti loeti vene keeles

Jutt on esitatud 16-aastase Monika päevikukatkendina. Peategelane räägib oma raskest ja üksildasest elust tulnukate okupatsiooni ajal.
Teksti loeti vene keeles

Matkahuvilisest riigiametnik on saanud puhkuse vihmaperioodil. Peategelane ei lase kehval aastaajal ennast heidutada ja alustab jalgsimatka oma kodumaa väheasustatud piirkonnas. Peagi jõuab väsinud rännumees  teeäärsesse kõrtsi, kus kohtab rohkem ja vähem värvikaid tegelasi.
Teksti loeti vene keeles

Selle laastu peategelaseks on robot, kes oma võimekuse tõttu on saanud tülikaks korporatsioonile, mis ta kokku pani. Korporatsiooni direktorite nõukogu arvates ohustab too robot nende positsiooni ja tekitab ühtlasi alaväärsustunde kõigis ettevõtte vähem võimekamates töötajates-ametnikes. Igatahes alustab peategelane oma töökarjääri keldrikorrusel paiknevas laadimisosakonnas.
Teksti loeti vene keeles

 Tänu Fata-Morgana 4-le olen jõudnud selliste autoriteni nagu S Weinbaum, L Brackett, L Biggle Jr, C Cartmill ja P Anthony, kui mainida  valikuliselt. Käsitlemist leiavad erinevad teemad: Üliinimese suhted tavainimesega, sümbioos, postapokalüptika, hoiatus jne.
Teksti loeti vene keeles

Sõjaline ekspeditsioon on saanud ülesandeks uurida ühte tuumapommitatud maailma. Esimene ekspeditsioon leiab mitut liiki mutante. Sõjaväelased suhtlevad kohalikega ja kuidagi märkamatult eemaldub ekspeditsioon oma algsest ülesandest. Tuleb saata teine ekspeditsioon, mis hakkab mõne aja pärast samuti kõrvale kalduma. Ametlik aruanne sisaldab aruandeid mõlemast ekspeditsioonist ja mitmelt inimeselt.
Teksti loeti vene keeles

Tegelane J Verne on jõudnud oma rännakutel taevasse. Siin on tal lausa kaks teejuhti — kaptenid Hatteras ja Nemo. Tuntud kirjaniku nime kandev tegelane on seekord asetatud koolipoisi rolli, kes peab sageli kuulama oma teejuhtide targutusi.
Teksti loeti vene keeles