Kasutajainfo

Mann Loper

  • Eesti

Teosed

· Mann Loper ·

Kellest luuakse laule

(romaan aastast 2016)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2016

Hinne
Hindajaid
2
4
1
0
1
Keskmine hinne
3.75
Arvustused (8)

Igati hüva fantasylugu. Hea oli lugeda, kirjutusviis selline sorav, et saab mõnuleda raamatu kallal. Ainus, miks päris viit ei pane, on see, et loos ei ole väga palju üllatusi. Tegevus läheb kenasti loogilist rada pidi punktist A punkti Z läbides ilusti tähestiku järjekorras kõik punktid. Aga vahepeal võiks tulla sisse midagi täiesti ootamatut, põmm, mis kõik senise segamini lööb. Aga muidu selline mõnus eepiline-jaapanlik lugu, mulle väga meeldis.

Aga sisust ka siis. Keiser sureb ja keisririik pöördub sisetülidesse + välisvaenlase invasioon. Vaimudemaailma asukad, keda enam ei kammitse leping keisriga pöörab kah ära ja hakkab inimesi kiusama. Kõik on halvasti ja selle lahendamiseks toovad maagilised rajad kokku neli inimest, kes peavad keisririigi päästma.

Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks peaks vist mainima, et käesoleva romaani näol on tegu jutuvõistluse võitnud ning "Täheajas" ilmunud "Meistri ja õpipoisi" eellooga. "Meistrit ja õpipoissi" lugenutele peaks romaani kummaline tegevusmaailm-segu feodaalajastu Jaapanist ja ingliskeelses fantasys üldlevinud "germaanilikust" tegevusmaailmast-tuttav olema (raamatu tagakaanel olevas tutvustuses on märgitud nii vanapõhja kui ka muid germaani, Jaapani, keldi ja "erinevate kangelaslaulude" mõjusid). Jaapanipärased nimed, tegevusmaailma üldine geograafia ja muud detailid vihjaksid justkui Tõusvale Päikese Maale (lugedes sai mõeldud, kas gromoyakide näol vihjatakse hiinlastele või ehk hoopis mongolitele), ent maailmas on ka midagi sügavalt õhtumaist-lohed (mitte idamaised draakonid!), viiulid jne. Ka tegelaste mõtteviis on pigem läänelik.

Kui maailm välja jätta, on käesoleva romaani näol tegu üsnagi geneerilise fantasyga. On head ja pahad (viimased ei piirdu küll ühe ürgkurjami ja tema käsilastega, vaid neid on mitut eri tüüpi), keisririik, mille kangelased hävingust päästma peavad ning koguni väiksest külast pärit vaene orvuke, kes maailma päästmisel suurt rolli mängima peab (tema edasine käekäik kujuneb küll veidi ebastandardseks ning tegevusse astub ka üks teine orvust külapoiss, kelle roll järgnevates sündmustes mõnevõrra erinevaks kujuneb, ent see jäägu juba lugejate avastada). Quest maagiliste esemete sebimiseks, mis maailma kurjuse jõudude käest päästma peaksid, on ka täitsa olemas.

Nagu juba öeldud, on tegelaste mõttemaailm pigem läänelik... tegelikult on see karmi keskaegse maailma elanike kohta lausa pehme. Kõige paremini ilmneb see vast stseenis, kus kirjeldatakse kohutavat õudust, mis rabab sõjaväge põletatud kindlust ja tapetud kaassõdureid avastades.

"Kellest luuakse laule" pole küll eriti originaalselt mõjuv fantasyromaan, ent siiski on see hoogsalt kirja pandud ja ei muutu lugedes tüütuks ega igavaks. Romaani üks peamisi plusse on selle suhteliselt õhuke maht. Mõni inglise keeles kirjutav fantasyautor kirjutanuks samal teemal 700-leheküljelistest tellistest koosneva aeglaselt venima sündmustikuga triloogia-ja siis veel teise triloogia otsa. Loper pole endale käesoleva romaaniga just väga suuri eesmärke seadnud, ent seatud eesmärgid on korralikult ja hea maitse piirides ära täidetud. Ka tegelaste hingeelu lahtikirjutamine mõjub positiivselt ega lase neil muutuda suvalisteks mängunuppudeks laual.

Hindeks kokku "4-".

Teksti loeti eesti keeles

Lugu on klassikaline fantaasialugu - on seiklusi ja maagiat, hunt, lohed ja verist mõõgaheitlust. Ei puudu ka peenemad ega segasemad tunded.

Ainuüksi selle eest, mida Mann on loo jutustamisel teinud eesti keelega, tahaks juba maksimumi panna, kuid tänu lugude avaldamise õnnestunud järjekorrale kumab selles loos veel üks lisameedium, millega ta kirjutades ei arvestanud. Iga kord, kui näidati lähemalt Yuruki ja Shisame tegemisi, kumises kuklas positiivse lisahelinana "Meister ja õpipoiss".

Teksti loeti eesti keeles

Põhjus, miks see romaan minu jaoks ei toimi, on puhttehniline - siin on vaid 336 lehekülge, kuid tervelt neli sisuliselt võrdväärset tegelast, kellest kedagi ei suudeta neile eraldatud ruumi nappuse tõttu lugejale eriti lähedaseks ega köitvaks kirjutada; iseäranis vähe aitab sellele kaasa karakteri järjekindel vahetus iga kolme lehekülje tagant. Autor oskab ju tegelikult põhimõtteliselt kõike - maailma maalida, draamat konstrueerida, süžeed punuda ja valdab ka väga sundimatult sõna, kuid lõppkokkuvõttes tuleb tõdeda, et antud romaan jääb üpris pinnapealseks ja kui välja arvata 50 paljulubavat esimest lehekülge, närisin ülejäänust end küll juba puhtalt tahtejõu varal läbi.

Ja nagu arvasingi, ei saa ma jagu kiusatusest võrrelda Loperit tänaseks samuti kaks romaani üllitanud Mari Järvega; seda enam, et mõlemad debüteerisid teadusliku fantastikaga ja jätkasid juba fantasy žanris. Loper on Järvest osavam kirjutaja ning kordades žanriteadlikum, kuid ma ei saa väita, et "Kellest luuakse laule" tervikuna "Klaasmerest" oluliselt parem oleks. Kolm pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tekitab see raamat parasjagu selliseid vastakaid tundmusi ja mõtteid.

Fantasy - pole päris minu tassike teed, kuid ma ikka aeg-ajalt püüan. Kasvõi selleks, et mitte liiga ühekülgse lugemisvara külge kinni jääda. On nii- ja naasuguseid asju loetud. Loperi raamat kindlasti lahterdub positiivsete kogemuste ritta. Noh - päriselt nagu "Kääbik" pole, päriselt nagu Potteri-saaga taset ei püüa. Alguses võttis kodus 11-aastane selle mu käest ära ja hakkas isuga lugema, kuid kahjuks sai see isu otsa. Ma salamisi lootsin, et mine sa tea, vbl veab välja...

Mul endal olid lugedes kogu aeg paralleelid Lian Hearni Otori lugudega, mille osas kohaliku raamatukogu tädid olid natuke segaduses, kas on ajalooline või fantasy ja lõpuks leppisime kokku, et tõstame ikka ulmekirjandusega samasse riiulisse :) Mis puutub autentsesse Jaapani-fiilingusse, siis tegelikult saab seda Otori lugudest rohkem. Hearni üleloomulik element oli mälu järgi pakkudes mingites pärilikes oskustes, võimetes. Loperil on siis vaimu-ilm, oskused, telepaatiline side hundiga, kes päris hunt polegi; lisaks muidugi lohed. Kõik lohefännid - rõõmustage! Lohesid taltsutatakse, kasutatakse jne, kuid üldiselt ei kerki nad kõrgemale kohale kui bioloogiline alternatiiv metall-linnukesele A-10 Thundebolt Warthog.

Esimeste lehekülgedega oli "rõõmus" äratundmine Martini Troonide mängust, kus peatükkide pealkirjaks on samuti tegelaste nimed. Vaatepunktide vahetamine on iseenesest täiesti okei tegevus, kuid kohati polnud minu meelest (ja see võib vabalt olla pinnapealse lugemise viga) mingit vahet, kelle nimi peatüki pealkirjaks oli - vaatepunkt kuulus autorile, mitte tegelastele.

Ilmselt tuleb nõustuda Andriga, et peategelased jäid mõnevõrra lahti kirjutamata. Kuid teisalt olen väga rahul, et Loper ei kirjutanud kokku moodsat 700+ lk tellist, mida siis kirjastaja oleks saanud veel osadeks jagada jne. Lool oli algus, oli tegevustik, olid intriigid ja vähemalt minu jaoks mõni huvitav (üllatuslik oleks ehk tõesti palju pakkuda) pööre ja lõpp tuli ka. Kui veel midagi tahta, siis ehk teravamat lõppu. Kui õnnelikku, siis olgu kasvõi õnnest nõretav ja kui selline kurb lõpp, no olgu siis juba 100-ga pisarakiskuja :) Käesoleval juhul oli lõpp selline vaikne ja rahulik.

Tegelikult on puhas rõõm lugeda teksti, mis ei tekita piinlikkustunnet. Igati lugupidamist vääriv tükk, mis on iga raamaturiiulis hõivatud millimeetri auga välja teeninud.

Teksti loeti eesti keeles

Soliidne fäntäsi, mille sihtgrupimääratlus jääb minu arust veidi hägusaks: kuhugi young adulti ja natuke täiskasvanumate lugejate vahepeale. Midagi ülemäära uut ja innovaatilist ning üllatavat siin polnud, ikka mõlkusid meeles Tolkien ja Martin, aga kahtlemata on tegemist hea saavutusega.

Ka mind häiris mõnetine peategelaste ja sündmuste kirjeldamise pinnapealsus – aga tõepoolest, alati pole tarvis kirjutada ilmatu pakse telliseid. Samuti tekkis nüüd kindel soov ja tahe `Meister ja õpipoiss` uuesti üle lugeda.

Kui ühele eelarvustajale meenutasid gromoyakid hiinlasi-mongoleid, siis minu arust sarnanevad nad pigem rahvusromantilis-nõukoguliku stereotüüpse kujutlusega Eesti ja Läti ala vallutanud `penirüütlitest`: õlekarva juuksed /ilmselt siis põhjaeurooplased ehk `aarialased`/, rasked raudrüüd ning peale selle veel ka ristilipud! Rääkimata nende professionaalsest halastamatusest ja julmusest.

Aga üldiselt jah, hüva lugemine, aga mitte midagi väga üllatuslik-innovaatilist. Sestap tugev neli.

Teksti loeti eesti keeles

Ma ei ole ühtegi ilukirjanduslikku raamatut nii kaua lugenud. Kolm kuud!
Oleks siis mõttepause nõudev ja ääretult tark tekst – ei põhimõtteliselt on tegu lihtsa looga, mida saab kokku võtta mõne lausega. Näiteks: neli noort inimest asuvad prohvetlike nägemuste tõukel teele, et tuua ära sõjas tohutut eelist andvad lohesarved. Nad saavad need kätte, üks noor osutub reeturiks, ta eemaldatakse. Lugu läbi.
See ei ole veel kriitika: samasugust nüket võiks kasutada kõigi raamatute peal ja kui välja arvata James Joyce'i „Ulysses“ koos mõne teisega, ka edukalt. Mis aga minu lugemisaega tohutult venitas, lugemise – kui välja arvata vast 70 lk mõni aeg enne lõppu, mis kulgesid meeldivalt ja kiiresti – piinavaks tegi ja minu jaoks „Kellest luuakse laule“ väga halvaks raamatuks jättis, oli miski muu.
Tegelased olid nii ja naa. Raamatu alguses vihastasin end nende peale kandiliseks: mis mõttes on Yuruki oma isa ainus laps, kuskil ei mainita ema või õdesid-vendi, ja lisaks on isa piisavalt vana, et ta „liikmed vanadusest kanged“ olid mõõgatehnikaid näidates teismelisele pojale? Kas ta oli mingi ätt, kui lapse tegi, ja Yuruki ema läks nelja tuule poole kohe, kui oli ära sünnitanud? Selline „a ma tahan enne surma veel last“-teema?
Kuskil ei seletatata kolmandiku lausegagi. Ilmselt normaalsus.
Mis mõttes Rakio oli „teistest erinev, omaettehoidev“? Nagu – ma peaks kunagi kirjutama jutu lapsest, kes on teistest erinev, omaettehoidev, aga imelised lood ja prohvetlikkuse puudutus lähevad temast samuti mööda, kellelegi teisele. Tema on imelik ja omettehoidev edasi, täiesti tavalisel moel. Midagi imelist ei juhtu, vähemalt mitte temaga.
Nii, muide, läheb enamiku imelike lastega.
Kõige hullem oli kuid Shisamega – aa, et selleks, et olla meestega võrdväärsena koheldud, on tarvis ainult oma isaga rääkida?! Mis ta oli esimene selline tüdruk üldse, kellele selline kavatsus pähe tuli?! Kusjuures ta oli muidu üleni nii tavaline – noh, jah, et raudne vibulaskja? Jaa, kindlasti ükski teine tüdruk, kes nii palju harjutanuks, ei olnuks? Ta oli niiiiii teistsugune kui kõik muud naised – välja arvatud, et ei olnud ÜLDSE. Loed temast ja suvaline neiu haagib kohe ta mõtete, tunnete ja tegudega.
Võibollla oli tema isa väga eriline, et tütart kuulas? Aga rõhutatud seda kuidagi ei olnud, suvaline kõrvaltegelane.
Sisagi oli normaalne. Hea seegi.
Aga üldiselt – miks kirjutada JÄLLE lugu, kus enamus peategelasi meessoost ja siis üks naine. Kes on NIIIIIIIIIII eriline teiste naiste seas.
No hea küll, aga kui ma olin nad – raskustega, ent lugema ju pidi – omaks võtnud, siis nad olemuslikult enam ei häirinud. On sellised, on selline jutt ja maailm – noh, selge.
Aga lugu oli kohutavalt halb ja igav. Ma lugesin ega saanud aru, miks – on täiesti kena keelekasutus? On. On vahelduvad dialoogid, seiklus, mõtisklused? On. On mingi läbiv teema lausa? Ka on! Miks mulle ei meeldi siis nii üldse?!
Ma ei saanud ega saanud aru, miks nii tüütu lugemine on, kuni korraga enam ei olnud. Korraga oli põnev ja lahe ja ma läbisin rohkem kui poolsada lehekülge naudinguga, mõtlesin, et raamat lihtsalt ei läinud käima enne, aega läks, ent asja sai – ja siis läks jälle igavaks.
Jookse puusse kui igavaks!
Noh, ja selle korduva kontrasti valguses jagasin ära, milles asi.
Raamatu algusest saati keegi ei kahelnud milleski. Et lohesarvede otsimine on ohtlik ja lootusetu ja sellega kaasnevad jamad? Kuulge, prohvetlik ettenägemine oli juba öelnud, et neid lähevad just nood neli inimest hankima. See oli lihtsalt lehekülgede pööramise teema, et millal. Jah, paar tegelast paaris kohas sonisid midagi teemal, kuidas ei tea, kas neil on sel retkel midagi teha, ent lugeja sai kohe aru, et see on lihtsalt häma ning siht on üks.
Shisame armuelu, mis võinuks ka segane ja keeruline olla, oli sama üheselt seletatud. Ahah, vaja selle mehega abielluda, sest aadlikud omavahel. Tehtud. Nii, omavaheline tõmme teisega on suurem kui suur – olgu, magatakse temaga. Naine ei varja (hei, selle juukselõikamisstseeni olen ma ise juba kirja pannud ühte juttu!), tema abikaasa on pahane, aga mitte raevus. Abielu on vaja täiel määral ja mahus taastada? Selge, nii on vaja, tehakse ka see ära.
Kus on kõhklused, kahtlused, ei ja jaa, jaa ja ei? Kõik on ühene, selge, nii on vaja, nii teeme ja kõik.
Kahtlused on markeeritud, tulevad vormis „oleks hea, kui nii ei peaks“ ja ei oma mingit rolli raamatu süžees. Neid ei ole võimalik tõsiselt võtta. Jaa, väga väga paljudel raamatutel on ette aimata, millised tegelased jäävad nagunii ellu, millised lähevad paari, et soolas on õnnelik lõpp – ent on vähemalt põnev jälgida, KUIDAS see kõik juhtub.
Aga „Kellest luuakse laule“ ei ole isegi etteaimatav – seal on täpselt ära öeldud, mis saab. Ootamatusi ei ole – või noh.
Üks on.
Rakio tasapisi järjest ebainimlikumalt mõtlemine on vaikselt, aga selgelt arenev, hästi tehtud. Oleneb lugejast, kes millal seda märkab, aga märkamine peab tulema, ning kui see saabub, hakkab huvitav. Mida ta teeb? Kuhu kulgeb nelja noore saatuslik teekond? Mis saab?
Kuni see täiesti tuimalt selgeks muutub, väga väga üheselt ära määratakse, kes on halvad, kes head, mis on erinevate poolte plaanid (no mitte detailselt, eks ole, aga „tema vastu me võitleme“ vs „mina valitsen oma suva järgi!“) ning siis on jälle igav. Mis hästi täpselt juhtub, on mul kui lugejal täiesti savi, jõujooned on paigas, õige ja vale ka, kõik on lihtsalt vormistamise küsimus.
No ja sai vormistatud, raamat läbi, põhimõtteliselt on kõik nagu õige – aga nii igavat teost ma pole enne läbi lugenud. Jätsin lihtsalt pooleli, kui kätte sattus.
Kui ühel peategelasel neljast oleks kogu aeg konkreetne arusaam õigest ja valest, oleks see lahe jälgida, inimesed ongi erinevad, igasuguseid on. Aga neljal neljast?! Nagu neljal neljast on kõik kogu aeg selge?!
Kuidas saab kõigil kõik kogu aeg selge olla?
Muidu oleks kirjatehnika valdamise pärast kahe saanud, aga tasakaalustades eelnevaid hindeid - nõrk. Oi, nõrk!
Teksti loeti eesti keeles

Jälle üks meeldiv üllatus.

Selle teosega läks siis nii, et tellisin Eva käest mõne raamatu. Ja siis mõtlesin, et äkki võtaks midagi veel lisaks viimase viie aasta eesti ulmest. See raamat jäi sõelale ilma väga põhjalikku valikut tegemata. Põhimõtteliselt panin silmad kinni ja valisin huupi ühe.

Loperi ajalugu on kirjandusmaailmas selline ummamuudu - alguseks sai võistlusel auhinna "Meister ja õpipoiss" lühiloo eest, siis tuli postapokalüptiline esikromaan "Algus pärast lõppu" ning "Kellest luuakse laule" on tegelikult eelpoolmainitud lühijutu eellugu, romaanidest teine. Nagu ma olen aru saanud siis "Meister ja õpipoiss" arendab romaani edasi, tsiteerides loterii blogi: "Jutuvõistluse võidulugu on iseenesest raske pidada klassikaliseks looks või jutustuseks, pigem võiks siin avaldatud tekst olla peatükiks või kaheks romaani(sarja)st – Kohtumine ja Esimene Õppetund. Eks näis, kas autor jätkab selle idamaise hõnguga maailma loomist, igatahes on olemas korralik algus."

Ehk siis põmst võiks lühijuttu lugeda ajaliselt peale romaani. "Kellest luuakse laule" on Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse äramärgitud töö.

Kui poole sõnaga autori taustast rääkida siis tegemist on ajalooõpetajaga.

"Kellest luuakse laule" on oma olemuselt fantasy, on mainitud ka märksõna YA ehk siis "noortekas" - vaat' ei oska sõna võtta, las liigitamine jääb targematele.

Raamat on omamoodi segu siis maavillasest ugri-värgist, kus on kohanimed nagu Mustjala ning Haigrujärve, samal ajal on tegelased nimeliselt justkui pärit kusagilt tõusva päikese maalt. Näiteks Yuruki, Sisagi, Rakio ja Shisame. Ka raamatu sisu on mingi nurga alt "jaapanlik" - keiser sureb ning vallanduvad sisekonfliktid, lisaks on ka oht väljapoolt. On mitu hilisteismelist, kellel on kõigil oma keeruline taust ning kes kokkuvõttes peavad maailma rahu tooma. Tee rahuni on aga künklik, läbi tulelõõma ja laibamere, on sõprust, armastust, reetmist - noh, teate küll, kõik see "tavaline" värk. Samas on ristilipud ja õlekarva juuksed - võta nüüd kinni, mis maalastega on tegu. Raamatu alguses on ka tegevuspaiga kaart, mis ei tule kooliajast just eriti tuttav ette.

Jäin mõtlema, et kui palju on eesti ulmes üldse lohesid? Praegu nagu ei meenugi rohkem kui seesama raamat siin, kus nad on kenasti olemas ja vägagi olulised tegelased. Lisaks on üks äge halli"päine" tegelane nimega Tha - aga lugege parem ise.

Endale meeldis väga autori keelekasutus. On vist ütlemine, et keele olemusest saad tõeliselt aru alles siis kui sukeldud vandesõnade maailma. Loperi raamatus pole kindlasti mitte ropendamist, küll aga:

"Keiser Mukaishi kõige räbalama püksipaari nimel!"

"Pimeda kitse vasaku krimpsus muna päralt!"

"Keiser Mukaishi vasema kaetunud silmamuna nimel!"

Noh ja neid näiteid on veel. Bergi läbiv "härjasitt" ja Weinbergi "saast" on paar näidet, kus äkki oleks saanud natuke värvikamalt läheneda. Loper sõidab selles punktis mõlemist kõrgelt-kõrgelt lohega üle.

Kui midagi raamatule ette heita siis on ta kohati üsna lihtne (äkki siit ka YA märk). Asjad lihtsalt juhtuvad, lisaks kuna selle kolmesaja lehe peale on neli peategelast siis ei jõuta kellegagi väga süvitsi ega detailseks minna. Kui aus olla siis mul alguses oligi natuke raske lugeda kuna erinevad "hiina" nimed vilkusid silme ees, vaatenurgad vaheldusid ja ei suunud järge pidada, et kes nüüd on kes. Aga kusagil esimese kolmandikuga hakkas pilt selgemaks minema ning edasi läks mu jaoks kogu masinavärk käima. Selline hoogne seiklusjutt, polnud kuidagi eriti teravalt või detailselt vägivaldne kuigi eks konflikte ikka mõõga ja vibuga laiendati.

Teisalt kui oleks tegelaskujude puhul autor läinud rohkem detaili ja tausta üles joonistanud, siis oleks saanud ilmselt pea tuhandelehelise tellise. Seda ka nagu ei tahaks...

Loper pole mu silmis küll nii hea loojutustaja kui näiteks Weinberg aga oli mõnus lugeda ning kui tulevikus samalt autorilt midagi muud näppu jääb siis võiks lugeda küll. Võib-olla mitte kohe - aga millalgi kindlasti.

Mu jutt tuli kuidagi hüplik. Kokkuvõtvalt - raamat meeldis kokkuvõttes. Sisu poolest ei ole midagi põrutavalt uut, samas hästi kirjutatud ja omade huvitavate kiiksudega (germaani ja idamaade segu, üsna tihti huvitava keelekasutusega).

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2019
november 2019
oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019

Autorite sildid: