Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Patrioot

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine läks erakordse libedusega ja ühe palli võtab maha ainult järgnev tekstijupp:
"...misjärel taevas iga nädalaga aina enam tähtedega täitub, sedamööda kuidas Siwenna oma orbiidil üha enam Linnutee keskme poole vaatama hakkab."
Kui just loo ülesehituse jaoks vaja pole, pole vaja astronoomilisi jaburdusi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Oh, issand olgu kiidetud, ikka fantastikat ka veel kirjutatakse :P Täitsa loetav, kuigi natuke jääks "viiest" justkui puudu. Kuid selle puuduva palli annab osa, mis mu e-raamatus algab 345. leheküljelt.
Teksti loeti inglise keeles

Keskkauge tulevik. Isa ja poeg reisivad ühelt koloniaalplaneedilt Maale parandamaks kunagi ühe roboti tehtud hirmsat viga. Kohtuvad üpris harjumatu sotsiaalse süsteemiga, millel siiski ei puudu teatud võlu.
 Vea parandamine aga polegi nii lihtne... ja lõpptulemus üllatab.
Muidu oleks "neli", kuid mäletan, et kunagi venekeelses tõlkes loetuna oli see jutt veel naljakam. Peab üles otsima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ajamasinaseiklus, näpuotsaga kosmost kah -- bojevik?  Ei ole niisama lihtne; meenutage, millised on Youngi paremad jutud (ja need minu arvates ei ole satiirilised). Tegelik hinne on 4,5... kuid seekord ümardame üles.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 „Пасынки Вселенной” ehk maakeeli „Taeva orvud” on pisut veider kogumik. Ilmus see 1989. aastal ja koguni Kišinjovis. Tundub, et tegu on ühe sellise ettevõtmisega, mida vedru väljaviskava kommunismi viljastavates tingimustes esines – pisut piraatlik, pisut entusiastlik... ja ma kõvasti kahtlen, kas keegi kopiraidist ka midagi hoolis. Noh, vähemasti on juttude juures märgitud, kuskohast on tõlge võetud.  

Võrgus on kogumik olemas, kuid kui sisukord õige on, siis poolik. Jutud on jagatud nelja ossa:  

„Кто ты?”,  

„Абсолютное оружие”,  

„Пасынки Вселенной”,  

„На страже времен”  

ja kolmandas osas peale Heinleini sellele osale nime andnud teose suurt muud pole. Sisukorra järgi pidanuksid seal leiduma veel  

Robert Sheckley „Shape” (1953),  

Christopher Anvili „Behind the Sandrat Hoax” (1968),  

Randall Garretti „The Best Policy” (1957),  

Murray Leinsteri „The First Contact” (1945),  

Ray Bradbury „Frost and Fire”(1946) ja  

F. L. Wallace’i „Mezzerow Loves Company” (1956).  

Selline segane kogumik niisiis. Kui kätte satub, võite lugeda, venelased üldiselt tõlkisid hästi. Kuid taga otsida pole tarvis.  

P.S. Hinne on kogumikule, mitte selles sisalduvatele juttudele.

 

Teksti loeti vene keeles

Väga õpetlik jutt. Selgitab meesterahvastele, et kui naine on mehele kord käpa peale pannud, siis pääsu pole. Ja et iga naine on nõid (olgu, Kroonika kaanepiltide kohta ma seda ütlema ei hakka, need vaevalt et selliste asjadega toime saavad) ja et ainus, mida mees teha saab, on valida, kas äratab ingel-nõia või saatan-nõia. Et me kõik ikka need inglid üles leiaksime.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Fantastikakogumikku on valitud jutud, mis viivad meid läbi kogu Päikesesüsteemi. Tõsi, Neptuun on miskipärast vaatluse alt välja jäänud. Ju siis on nii nõme planeet.
Head lood on. Kui välja arvata Zegalski ja Raschi omad, mille puhul ma saan ainult arvata, et ju oli paras protsent vennalikke sotsmaid raamatu avaldamiseks vajalik või vähemalt kergendas seda. A' nüüd neid lugema ei pea. Ülejäänusid tasub.
Teksti loeti vene keeles

Taas sihuke teadusliku fantastika jutt ... või "hard sf", nagu tänapäeva inglisekeelses maailmas vist tuleks öelda.
Teksti loeti eesti keeles

Sihuke bürokraate ja positsiooni-pärast-teadlasi pilav jutt, üsna kenasti vormistatud. "Viiest" jääb siiski midagi vajaka, kuigi ei teagi, mis just.
Võrgus olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kõigepealt mulle meenus "Kon-Tiki". Ja siis "Scotti viimne ekspeditsioon". Ja siis veel palju Maal toimunud ekspeditsioonide raamatuid. "Miks peaks Everesti otsa ronima?" "Sest see on seal." Ja veel see tähelepanek, et kui Kolumbus oleks oodanud rauast aurulaeva või Boeing 747-ga reisimise võimalust, poleks ta eriti kaugele jõudnud.
Jah, on sihuke lihtsake jutt. Jah, Merkuur EI ole pidevalt ühe küljega Päikese poole. A' mis sellest.
Gutenbergis olemas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

20200202 ja kolm on kohtu seadus -- väikese "Horisondi" varamust üks üsna kurb jutt. Kas kuidagi nii saaks teha, et kõik ajakirjanikuhakatised selle läbi loeksid?
Teksti loeti eesti keeles

20200202 ja veel üks kummardus väikese "Horisondi" fantastikavaramule. Lugu ajab ikka ja jälle itsitama.
Elulähedusest: Heinlein defineeris ühes oma jutus juba kas 40. või 41. aastal jalakäija kui inimese, kellel on õnnestunud oma auto ära parkida.
Teksti loeti eesti keeles

Sihukesel ilusa näoga kuupäeval (20200202) lausa peab mõne mõnusa jutu kohta hinnangu andma. Olgu siis see üks neist väikese "Horisondi" pärlitest. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõned raamatud on põhjendamatult kauaks arvustamata jäänud... nii ka see. A' võib-olla on asi selles, et eelarvustajad on kõik ära öelnud; minu kirjutamatajääv arvustus läheks vist kuhugi Wõroka alias Tundmatu Arvustaja ja Ats Milleri kirjutiste vahele.
Igatahes on raamat märkimisväärne juba järgmise pisiasja pärast. Punkmuusika ja mina oleme ortogonaalsed, aga see hüperboloidi-lugu jäi mulle kõrva ja kuulan teda suure mõnuga siiani. Ju siis tekitab romaan igasuguseid vägevaid tundeid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles