Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Patrioot

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
3
0
0
0
Keskmine hinne
4.25
Arvustused (4)

Asimovi Impeerium on määndumas ja lagunemas, Perifeeria kiratseb lugematutes konfliktides ja mässudes. Kusagil Galaktika piiri taga asub müstiline Asum, kes läkitab ääremaadele kaupmeesteks maskeerunud "võlureid" ja võtab üha uusi maailmu enda kontrolli alla. Weinbergi lugu räägib Siwenna nimelisest planeedist, kus kohaliku patriitsi Onum Barri noorim poeg Ducem Barr, kes tappis väärastunud asekuningas Luciuse, konflikti järel üksinda pagenduses viibib. Planeet on tuumasõja järel tundmatuseni muutunud: radioaktiivsed kraatrid, hävinud asulad, kõdunenud laibad - tõeline apokalüpsis. Poeg Barr püüab jõuda mereni, et pääseda pealinna isa juurde. Ta kohtab kaose keskel ootamatult naisega, kes küll esialgu mehe juurest pageb, aga saatus viib nad taas kokku. Eemärgi saavutamiseks on vaja leida liitlasi ehk ootamatust seltskonnast. 
 
Tuleb tunnistada, et ma pole viimasel ajal just palju Weinbergi lühiloomingut lugenud, mistõttu mõjus käesolev jutt päris värske sõõmuna. Jutust ei puudu mõnusad dialoogid, leidub ägedat täristamist ja üldse on lugu terviklik. Algus oli selline Fallout 4/«I am Legend» õhustikuga maailmapildi loomine. Näeme peategelast muretsemas mineviku, oleviku, tuleviku, sõjakoleduste ja moraalsete valikute pärast. Väikese koerakese kodustamine annab kõledale olustikule veidi soojust. Ehk hoiab see kangelast vähegi mõistuse juures, et naise ilmudes mitte rumalusi teha. Ma ei tea, kuidagi elasin Barri tegemistele ja mõtetele nii kaasa, et lõpulause jõudis üllatavalt kiiresti kätte. Hea meelega loeks selle selli tegemistest veel. Sümpaatne lugu, Weinberg!
 
Mõttekild: kas edaspidi hakkame kohvimanustamise asemel/kõrval leidma Weinbergi juttudest kohustusliku elemendina ülalmainitud loomaliiki? Minugi poolest!
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine läks erakordse libedusega ja ühe palli võtab maha ainult järgnev tekstijupp:
"...misjärel taevas iga nädalaga aina enam tähtedega täitub, sedamööda kuidas Siwenna oma orbiidil üha enam Linnutee keskme poole vaatama hakkab."
Kui just loo ülesehituse jaoks vaja pole, pole vaja astronoomilisi jaburdusi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Tegelased tegelasteks, aga olukorra ülesehitus on säärane, et selle ülesehitajad tuleks esiteks lahti lasta ja siis kinni panna. Hullem kui põrandaküttega külmhoone...
Teksti loeti vene keeles

Einoniihull ka ei olnud. Ma pigem vaataksin seda juttu kui katset selgitada, et meile kõigile ongi parem, et Maxwelli deemoneid olemas ei saa olla.
Teksti loeti vene keeles

Esiteks: kus on ulme?
Teiseks: mistahes ametnikemaailma mõnitamine lugejale midagi uut ei paku -- ta puutub säärasega igapäevaselt niikuinii kokku. Autorile jäi vähemasti enda väljaelamise rõõm.
Teksti loeti vene keeles

Teate, "220 päeva tähelaevas" on palju-palju parem. Ning "Plutoonia" või "Sannikovi maa" selle teosega võrdluseks toomine oleks kohatu.
Teksti loeti eesti keeles

Asimovi varasemate saavutuste taustal peaksin sellele romaanile "kolme" panema.
Aga.
Esiteks mängib Hea Doktor siin ikka hüperruumis reisimise mõttega, mis on kole optimistlik ja mulle seetõttu meeldib.
Teiseks kasutab ta kümme aastat varem kirjutatud populaarteaduslikus teoses "Extraterrestrial Civilizations" arendatud mõtet, et just säärased kosmoseasundused võivad inimkonnast teha galaktilise liigi. Ja et Maale jäänud äpud, kes kosmoselendude tähtsust mõista ei suuda (vaadakem enda ümber eks), ei saa tulevaste ohtude likvideerimisega hakkama. Eks asundused siis aita natuke :)
 
Teksti loeti inglise keeles

Andy Weiri nimi on muutunud millekski kvaliteedimärgi sarnaseks ning seetõttu hakkasin "Projekti" kõhklemata lugema. Ei saanud ühe õhtuga (ööga) läbi, sest ei tahtnud detailidest loobuda, aga kahega küll. Järeldus: minu jaoks seisab Weiri nimi samal kõrgusel Clarke'i omaga.
Erinevalt "Marslasest" ja "Artemisest" on see lugu globaalne... enamgi veel, tähtedevaheline. Sisu kohta andis eelarvustaja piisavalt vihjeid, ma üritan ka mitte liiga palju avaldada.
Kirjutab Weir hästi, vähemalt minu jaoks, kes vesipruulilikust sõnaseadmisest eriti palju ei arva. "Хорошо пишет, шельма!", nagu Fjodor Simeonovitš Kivrin ütleks. Õnneks pole kuhugi kadunud autori komme alatasa mõni pisike nali teksti pista. Minu jaoks oli üks paremaid see mõtisklus: "What do I even call noble gases that react with things? Ignobles?". Ja ma liialt ei kadesta inimest, kes seda tõlkima hakkab.
Veel meeldis mulle hirmsasti footonraketi tagasitoomine fantastikasse. Mis sellest, et selleks tuli astrofaagile peaaegu et filosoofilise kivi omadused külge mõelda.
Ja minuvanused leiavad kindlasti palju rõõmu nähes, kellele romaan on pühendatud. (Taas võib tekstist ka vastavaid vihjeid leida).
Kõige ebausutavamaks pean inimkonna käitumist kriisiolukorras. Igapäevaseid uudiseid vaadates-kuulates ma ei suuda kuidagi ette kujutada, et poliitikud asjadest nii ratsionaalselt aru suudaksid saada ja nii omakasupüüdmatult tegutseda. Kindlasti leiduks mõni merkel, kellel oleks mingit nordstreami hädasti vaja ja kes hakkaks oma soove läbi suruma. Samuti hakkaksid rohelised võitlema atmosfääri puhtuse eest ning lendoravate kaitseks... A' noh, Weir on üldse optimist.
Praeguse elektroonikahulluse taustal on mõnus lugeda ka järgmist: "Tundub veider, et mõni rass suudaks leiutada tähtedevahelise reisimise enne transistori leiutamist, kuid kuulge, inimkond leiutas enne transistorit tuumaenergia, televisiooni -- ja saatis mitu raketti kosmosesse".
Täiesti kindel "viis".
 
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin mis ma lugesin, aga läbi lugesin. Juba üsna väheste lehekülgede järel tekkis mu sees tunne, et tegu on mingi arvutimängu ümberjutustusega. Jutustajaks seda mängu kõvasti mänginud noormees. Kes seetõttu ei viitsi -- aga ehk isegi ei taipa -- mängureegleid mulle selgitada. Igal (või peaaegu igal) leheküljel kirjeldatakse tervet hulka gädžeteid, peamiselt tapmiseks, kuid ka ebaõnnestunud tapmistel saadud vigastuste parandamiseks mõelduid. Ja siis tulevad supergädžetid, mis esimese vooru enam-vähem maatasa teevad. Ja siis tulevad ultragädžetid... Kuid ilma nendetagi on tegevus üpris klišeelik... pahad on ikka pahad, aga selgub, et mõned head on pahemadki, ... Peale Triinu Merese mainitud (mitteoriginaalse) mõtte, et avastusi (mitte üksnes kunstmõistuse loomist) ära keelata ei saa, oli jutus suhteliselt vähe mõtteid. No eks ta äkšn pidanudki olema. Ja lõpp... nojah. Aga läbi ma ta lugesin, kuigi viimased leheküljed läksid ülerealaotusega.
Teksti loeti eesti keeles

Einohjah, omamoodi lähenemine teise isiksuse lubamisele oma kehasse. Ja millegipärast samastus mul vabaduse äraandmisega: alguses annad natuke ja vastu saad palju (nutsu), siis annad rohkem ... ja vastu enam nii palju ei saa... ja lõpuks ongi kõik läinud, su nuts kaasa arvatud.
Kuidagi aktuaalne.
Teksti loeti eesti keeles

 Andri Riid kirjutas 23 aasta eest, et tal edenes selle raamatu lugemine kaunis vaevaliselt -- ja ma olen temaga täiesti nõus. Siiski ei võta see hinnet madalamaks, "viis" tuleb igal juhul.
Kuigi -- andestage mulle, ortodokssed Simaki-fännid -- see on väiksem "viis" kui näiteks "Libahundi printsiibil" ja mitmel teisel.
Muide, kõige võimsama mulje jättis mulle sihi-ja-lase-tüüpi arvutimängu kirjeldus. Kuuekümne kolmandal aastal!
P.S. Mõned eelarvustajad on imestust avaldanud planeetide nummerdamise üle. See on täitsa loomulik, sest galaktilises vaates on märkimisväärsed vaid tähed, ja nummerdatakse nende ümber tiirlevaid planeete. Nii et Maa oleks "Päike III" või "Sol III", nagu enamasti kasutusel.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu Marsilt Maale saabunud ekspeditsioonist ja selle saatusest. Maa, muide, pole päris selline, nagu meie teda tunneme. Sest kuivõrd Marss on kosmosest vaadates punane, aga Maa sinine, on ju ilmselge, et Maa on kaetud sinise liivaga. ...
Miks "neli"? Sest lugu oli küll igati loetav, kuid ei jäänud meelde.
Teksti loeti vene keeles

NASA laseb orbiidile järjekordse šimpansi (huvitav, miks see 63. aastal veel aktuaalne oli -- kas Wormser kirjutas romaani nii kaua?) ja mingi trikiga omandab pärdik kosmoselennu käigus mõistuse, sealjuures üsna terava. Järgnevad tema edasise elu kirjeldused. 
Ma täitsa usun, et raamat võib sisaldada palju irvitamist tolleaegse USA ja eriti armee aadressil, aga lugeda see küll kuidagi ei aita. Ning teosele, mida ma kuskil keskel hakkasin üle viie lehekülje lehitsema, ei saa kõrgemat hinnet panna.
Teksti loeti vene keeles

Jutt on täitsa hea, aga "viit" ei taha ma ikkagi panna. Miks? Esiteks mina kui autohull tunneksin end tolles maailmas üsna koduselt, ja teiseks ma ei saanud aru, misjaoks oli vaja Suure Jimi (või oli ta Suur Joe) kuju.
Teksti loeti vene keeles

Plussiks on momeelest seegi, et (erinevalt mõnedest teistest samatüübilistest juttudest) ei püüagi Harrison varjata, et uus politseiametnik on robot.
Teksti loeti vene keeles

Lorajutt on muidu päris hea, kuid kannatab üldlevinud häda all: autor püstitab päris põneva probleemi, kuid ei oska sellele enm sama head lahendust pakkuda.
Teksti loeti vene keeles