Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Tõrkeotsing

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
1
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (6)

Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.
Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.
Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...
"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.
Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.
Hindeks kokku "3 +".     
Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega. Kahjuks on “Tõrkeotsing” klassikaline näide sellest.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Selles raamatus on midagi mis seda lugema sunnib — tal on tõeliselt hea süda, rütm ning autoril on ilma igasuguse kahtluseta potentsiaali jutuvestjana. Ma vaagisin päris pikalt kas lugu väärib hinnet kolm või neli ja otsustasin siis lõpuks nelja kasuks — pika miinusega kuid ikkagi neli.

Lugu ise leiab aset alternatiivses lähituleviku Eestis, mis on tükk maad suurem kui praegune. Tõsi, seal ümber on mingi ajaloo udujutt millest proovitakse kõikide aset leidvatele sündmustele justkui selgitust leida, kuid paraku on see kohati nii ebausutav, et teeb haiget. Õnneks paistab autor sellest ka ise aru saavat ja sellest pikemalt ei peatu.

Asi hakkab pihta paljulubava tehnotrillerina, aga läheb millegipärast pisitasa enne lõppu üle üsna keskpäraseks kriminulliks. Kuigi nagu ma ennist mainisin on Weinberg osavalt suutnud jutuvoo suuresti kaasahaaravana hoida (Eesti kirjanduses on see väga kõva pluss ja kaalub üle terve kuhja miinuseid — sellest ka neli) olen ma natuke pettunud — ta oleks justkui keset lugu otsustanud, et ta tahaks hoopis teist raamatut kirjutada ja jätab sellest tingituna alustatud teemapüstitused ripakile. Osa neist jäävadki lõpuni lahendamata, osale leitakse lahendus vahetult enne lõppu kuidagi ülejala, kiirustades. Isegi raamatu nimi, “Tõrkeotsing”, on üks nendest.

Teine asi, mis raamatu juures häirib on keelekasutus: see on lihtsakoeline, puine ning ebaloomulik. Keset jutuvada on võimatu aru saada kes täpselt mida ütleb (peale Alvini sisemise hääle, kes räägib teistsuguse šriftiga). Asjale ei aita teps mitte kaasa ka see, et osa raamatut on kirjutatud minaformaadis ja osa on piiratud temavormis (tavaliselt ühe uurija silmade läbi). Kuna kõik tegelased mõtlevad, räägivad ja toimetavad täpselt identselt, raske on vahet teha kes täpselt mida parasjagu teeb ning sõnavalik kriibib samuti kõrva.

Viimase suure veana tooksin välja, et autor unustab aega-ajalt jutuvestmise (milles ta tegelikult on tugev) ja hakkab lihtsalt infot edastama. Sellised infolõigud, mida jagu pea igale teisele lehel on igavad, liigsed ning need oleks toimetaja võinud lasta lihtsalt välja rookida. Kui autori arvates on lugejal mingit teavet vaja, tuleks see edastada jutuvoo sees.

Mis toob meid tagasi narratiivi juurde. Narratiiv on hea ja tundub, et loo edenedes areneb ka autor kirjanikuna, mis on ka hea. Lisaks jääb raamat lõpuks nõnda palju teemasi lahtiseks, et sinna poleks mingi probleem jätk kirjutada. Sellise, mis seletaks lahti miks selle loo nimi ikkagi on “Tõrkeotsing” ja mitte näiteks “Lugu Alvini raskest kuid sündmusterohkest elust”. PS. Asi oleks ilmselt palju põnevam olnud kui oleks selgunud, et vähemalt üks Alvinitest oli tegelikult kloon.

Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ilmselt tänapäeva tuntuima Hiina ulmekirjaniku Liu Cixini ingliskeelne kogumik oli mu esimene (ja ainus) kokkupuude selle suurriigi ulmekirjandusega pärast palju aastaid tagasi loetud Lao She "Kassilinna saatust" (mis liigitub küll vist pigem allegooriliseks satiiriks teaduslik-fantastilises vormis).Kogumiku lugudest olen Baasis eraldi juba kirjutanud ja ehkki nende tase on kohati üsna ebaühtlane, oli "The Wandering Earth" tervikuna üsna värskendavaks lugemiselamuseks. 
Lugudes korduvate motiividena võiks nimetada kontakti tulnukatega ja selle mõju inimkonnale, kosmilist katastroofi ja inimkonna meeleheitlikke püüdeid see üle elada, ning avastusretki maapõue klaustrofoobilistes sügavustes. Kui need teemad kõlavad ulmekirjanduses ülemäära läbileierdatuna, ei tasu potentsiaalsetel lugejatel end sellest heidutada lasta - Liu kirjutab neist tuntud teemadest üsna originaalsel ja põneval viisil. 
Teksti loeti inglise keeles

Lühiromaani "Pikim langemine" (nagu selle pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) peategelane Huabei on leukeemiahaige pereisast teadlane lähituleviku Hiinas. Vältimatu surma ärahoidmiseks ja lootuses, et tulevikumeditsiin suudab teda ravida, laseb Huabei naist ning väikest poega maha jättes end krüokülmutada. Kui ta lõpuks terveksravituna külmaunest ärkab, on möödunud oodatust märksa pikem aeg ja nagu selgub, on ta isik tulevikumaailmas üsna ebapopulaarne - põhjuseks tema poja sooritatud teod ning ideed, mille ta olevat oma pojale tolle jutu järgi pähe pistnud...
"Pikima langemise" sündmustik haakub osalt Liu looga "Koos tema silmadega". Idee on päris huvitav ja mingi hetkeni suudab autor ka põnevust alal hoida, paraku kipub lühiromaan muutuma pigem mõistujutuks vääritimõistetud teaduslike visionääride ning kurja ja lühinägeliku pööbli teemal. Ka tundub tulevikuinimeste seas üldlevinud viha Huabei isiku vastu asjaolusid arvestades natuke sürreaalse ja ülepingutatuna.
Teksti loeti inglise keeles

Lähitulevikus on osa inimkonnast sunnitud avakosmose elutus halluses igapäevast leiba teenima. Õnneks on nende igapäevasesse ellu värvide ja rõõmu toomiseks olemas omalaadne vahend, mida kutsutakse "silmadeks" ning mis võimaldab neil virtuaalprillide ja "silmi" kaasaskandva giidi kaasabil Maa looduskauneid kohti külastada. Loo minategelaseks ongi üks selline giid, kes viib ühe talle teadaolevalt avakosmoses viibiva tülpinud neiu "silmade" abil Taklimakani kõrbesse ekskursioonile. Giid on tüdruku kaunist välimusest üsnagi sisse võetud, ent tolle ülekeev emotsionaalsus looduskauneid kohti nähes hakkab talle tasapisi närvidele käima. Kuni selgub kohutav tõde...
"Koos tema silmadega" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) on üks neist "Me armastame Maad"-tüüpi ulmetekstidest, mida täidab tulevikuinimeste melanhoolne nostalgia meie koduplaneedi järele. Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" kuulub see lugu ilmumisaja järgi autori kõige varasemasse loominguaega (hiinakeelne originaal nägi trükivalgust aastal 1999). Selles loos pole küll päris nii võimsaid kosmoseteemalisi visioone kui mõnedes Liu hilisemates lugudes, ent tervikuna päris korralik tekst - eriti tänu lõpupuändile.
Teksti loeti inglise keeles

Järjekordne tulnukkontakti lugu Liult. Ühel päeval saabuvad Maa orbiidile võõrtsivilisatsiooni kosmoselaevad. Tulnukad ei võta algselt tükk aega inimkonnaga kontakti, ent ühel päeval ilmuvad maailma suurlinnade tänavatele kummaliste vanurite hordid, kes väidavad et nad on jumalad ja inimkonna loojad ning paluvad maalastelt abi ja varjupaika...
Üldiselt on Liu ingliskeelses kogumikus "The Wandering Earth" ilmunud lood mulle seni pigem positiivse mulje jätnud ja inglise keeleruumist pärineva ulme kõrval tunduvad hiina kirjaniku tekstid värskendava vaheldusena. Käesolevale loole olen ma aga sunnitud raske südamega "mitterahuldava" hinde panema.
Ma ei kuulu nende lugejate hulka, kes ulmeteostest iga hinna eest loogikaaukusid otsiksid. Siin loos on aga pisarakiskumise ja konfutsianistliku moraliseerimise eesmärgil loodud täiesti absurdne situatsioon - iidvana ning võimsa galaktilise tsivilisatsiooni, kes suudavad elada tuhandeid aastaid (aga pole millegipärast klooninud endale uusi kehasid, sulandanud oma teadvusi masinatega kokku ega leiutanud isegi noorendusravi) esindajad on ajapikku muutunud abituteks ning tehnikast sõltuvateks ja saabuvad siis abitute raukadena Maale abi paluma. Viis, kuidas Maa valitsused neid vastutasuks teadusinfo eest aidata püüavad, on omakorda jabur - selle asemel, et aidata neil mõnevõrra allakäinud üliolenditel endale Maal mingi kasulik rakendus leida või kasvõi unustatud teadmisi meelde tuletada, sokutatakse kaks miljardit raugastunud "jumalat" erinevatesse peredesse hooldamiseks. Kummastavust ja küsitavusi on siin loos kohutavalt palju (kasvõi see, kuidas tulnukate raugastunud kehad aastatuhandeid vastu peavad, kui nõrgestunud organismiga vanainimese võib meie maailmas tappa ka kerge terviserike?). 
Sentimentaalsuse eesmärgil jaburate tegelaste ja olukordade loomine pole mulle ulmes kunagi meeldinud. 
Teksti loeti inglise keeles

Päikesesüsteemis komeeditõrjega tegelev kosmoselaev komistab ilmaruumis hõljuva veidra kristallist objekti otsa. Tundmatu artefakt peidab endas suuresilmse manga-tüdruku välimusega hologrammi, mis edastab inimkonnale hoiatuse kaugelt võõrtsivilisatsioonilt. Nimelt on Päikesesüsteemi poole teel "Õgijana" (mida tähendab tõlkes ka loo pealkiri) tuntud reptiilsete tulnukate hiiglaslik põlvkonnalaev. Õgija abil lammutavad nood tulnukad terveid planeete oma toorainevajaduse rahuldamiseks ja ka Maa saatus on ohus...
Liu loomingule omaselt on selles loos kõvasti põnevaid ulmelisi ideid ja peadpööritavaid süžeekäänakuid, samuti seoseid tema lühiromaaniga "Sipelgatest ja dinosaurustest". Mis hakkas natuke häirima, oli teatud ebakõla loo meeleolus. "Õgija" algab kui teraskarm kosmoseulme, muutub siis pulpilikult jaburaks (inimsööjast hiiglaslik reptiiltulnukas ÜRO-s inimkonna esindajatega kohtumas ja selle käigus suvalisi inimesi pintslisse pistmas), kaldub musta huumorisse (kas inimkonna saatus tulnukate lihakarjana ikkagi oleks tegelikult nii halb, kui see kõlab?) ja lõpeb sentimentaalsetes ning pateetilistes toonides. Seetõttu on ka raske mõista, kas lugu on mõeldud paroodiana või millegi muuna. 
Teksti loeti inglise keeles

Kuna Päikese lühiajaliselt suurenev aktiivsus ähvardab elu Maal hävitada, saadetakse tähelaevad inimkonnale uut elamiskõlblikku planeeti otsima. Neist naaseb Maale vaid üks, pardal üksainus ellujäänud kosmonaut, kelle otsingud pole vilja kandnud. Maal on vahepeal möödunud tuhanded aastad ja planeet ongi elamiskõlbmatuks põlenud. Tontlikul tühermaal üksinda ringi rändav "viimane inimene" näeb oma 3D-prillides veidraid inimesi, nende seas teismelist neiut, kes tutvustab end inimkonna liidrina ning temaga kontakti luua üritab...
Süngetes ja apokalüptilistes toonides alanud lugu muutub sündmustiku arenedes märksa optimistlikumaks, kujutades üht üsna omapärast viisi inimkonna kindlast hävingust päästmiseks. Pealkiri (tõlkes "Mikroajastu")  peaks sellele viisile ka mõninga vihje andma. Loos on teatud sarnasusi "Rändava Maaga" (Päikese katastroofiline ativeerumine ja inimkonna hullumeelsed ning meeleheitlikud ideed toimuva üleelamiseks), ent "Mikroajastus" on inimkonna päästmise idee lahendatud hoopis teisiti...
Teksti loeti inglise keeles

Küberpungilikul lool on kaks peamist tegevusliini. Üks neist räägib "Needuse"-nimelisest arvutiviirusest, mille on välja töötanud üks noor hiinlanna eesmärgiga end mahajätnud kavalerile kätte maksta ja mille uued versioonid "asjade Internetist" domineeritud lähituleviku-maailmas järjest hullemat kaost külvavad. Teise liini peategelasteks on kaks reaalselt eksisteerivat Hiina ulmekirjanikku - loo autor Liu Cixin ise ja tema kolleeg Pan Haitian. Liu sõlmib Paniga kokkuleppe hiidpika ulmeepopöa kirjutamiseks, ent projekti elluviimine pankrotistab nad mõlemad ja kahest sõbrast saavad kodutud lähituleviku Taiyuani linna tänavail...
Loos on lisaks küberpungile ka metaulmelisi teemasid (kirjeldusi sellest, milline ulmekirjandus tulevikumaailmas välja nägema hakkab) ja kõvasti huumorit (kildudest vast meeldejäävaimaks oli: "Arvutite operatsioonisüsteemid on nagu uusrikaste naised - neid tuleb iga natukese aja tagant uuemate vastu välja vahetada"). Kohaliku ulmefändomi ja sealsete isikute humoorikas sissetoomine tekitas paralleele mõnede Hargla tekstidega. Samas oli see päris lõbus lugemine ka minu jaoks, kes ma Hiina ulmest ja sealsest fändomist suurt midagi ei tea ning isegi Pan Haitiani nime käesolevas loos esimest korda kohtasin. Põnevad ulmelised ideed ja kirjeldused viiruse möllamisest "asjade Internetis" olid loo jaoks mõistagi täiendavateks plussideks. 
Teksti loeti inglise keeles

Loo peategelane, keda kutsutakse tekstis lihtsalt Härra Silerauaks, on palgamõrvarist gängster kuskil Hiina suurlinnas. Sündmustiku alguseks on mitmed erinevad tulnukad juba Maad külastanud, ent pole inimkonna tegemistesse eriti sekkunud. 
Ühel päeval saab Härra Sileraud ühelt jõukalt seltskonnalt kummalise tellimuse - tappa prügimäel askeldavaid asotsiaale. Ehkki palgamõrtsuka eetikakoodeks ei luba tal tööotsi puudutavas taustateabes sorkida, tundub konkreetne tellimus tema jaoks siiski liiga jabur, et seda küsimusi esitamata ära täita. Selgub tellimuse seos tulnukatega ja nende edasiste plaanidega inimkonna suhtes...
Süngetes toonides sotsiaalulme lugu, kus peaaegu kõik tegelased on südametud gängsterid või prügikollid. Lugedes tekkis mul taaskord mõte, et ulme on paljuski selle aegruumi nägu, milles ta on kirjutatud. Kui klassivastuolude, rikkuse ja vaesuse teema on tänapäeva Lääne heaoluühiskondades elavatele kirjanikele võõraks jäänud, siis Hiinas näib see endiselt aktuaalne olevat - ega ole ka tsensuur takistanud Liul oma kodumaa ühiskonna pahupooltest kirjutamast. Ehkki käesolev lugu pärineb 21. sajandist, meenutavad mõned ulmelised probleemiasetused Lääne ulmet sadakond või rohkem aastat tagasi - nagu inimkonna lõhenemine klassivastuolude tõttu mitmeks erinevaks liigiks, millest kirjutas juba Wells oma "Ajamasinas" aastal 1895. 
Teksti loeti inglise keeles

Loo peategelane Ah Quan on Loode-Hiinast pärit talupoiss, kes on vaesuse tõttu sunnitud vanematekodu maha jätma ja laia ilma õnne otsima suunduma. Tee viib ettevõtliku noormehe lõpuks Pekingisse, kus ta asub tööle "ämblikmehena"- kõrghoonete klaasseinte puhastajana. Töö kõrgustes on raske ja ohtlik, ent tuledesäras pealinn võlub Ahi sellest hoolimata. Ühel päeval saab ta ootamatu tööpakkumise - vaja on "ämblikmeeste" meeskonda, kes aitaksid Hiina riikliku kosmoseagentuuri poolt Maa orbiidile saadetud "tehispäikese" klaaspinda kosmilisest sodist puhastada. Ah koos seltsimeestega suundubki tähelaeva pardal maailmaruumi...
"Hiina Päike" (nagu loo pealkiri eestikeelses tõlkes kõlada võiks) algab nagu mõni sajandivanune Lääne kirjanduse realistlik tekst (maapoiss suures linnas õnne otsimas ja ennast üles töötamas), ent muutub sündmuste arenedes järjest ulmelisemaks. Väga head tervikmuljet see lugu just ei jätnud - kuivavõitu, pateetiline ja natuke plakatlik tekst "Hiina unelmast" ning kõigi võimaluste maast, kus talupoisist võib saada taikonaut...
Teksti loeti inglise keeles

"Sipelgatest ja dinosaurustest" on kummaline ulmevormis valm (või muinasjutt?) juuraajastul tekkinud dinosauruste ja sipelgate sümbiootilisest kõrgtsivilisatsioonist, kus väikesed ning usinad sipelgad suurtele ja kohmakatele dinosaurustele elutegevuseks vajalikke tehnikavidinaid toodavad ning ülepea mikrotasandil nende elutegevust toimimas hoiavad. Ühel päeval hakkab dinosauruste aplus, sõjakus ja ümberkäimine koduplaneediga sipelgatele muret valmistama ning nad alustavad üldstreiki dinosauruste valitsuste vastu. See viib katastroofiliste tagajärgedeni...
Väidetavalt on selle loo näol tegu allegooriaga läänemaailma ja Hiina suhete teemal. Muinasjutu vormis teostatud (aga seejuures tõsiste SF-i elementidega) lühiromaan jättis üsna kummalise mulje ega suutnud hoolimata autorile omasest värvikast stiilist minus erilist vaimustust tekitada. 
Teksti loeti inglise keeles

Loo peategelane Fen Fang on mööda ookeane seilaval uurimislaeval töötav endine mägironija, kes üheski sadamas kunagi laevalt maha ei lähe. Põhjuseks mehe minevikutragöödia ja sellega seonduv kummaline "enesekaristus": nimelt on ta kunagi ohverdanud Himaalajas toimunud mägiekspeditsioonil aset leidnud õnnetuses neli oma kaaslast, päästmaks iseenda elu. Et ennast selle teo eest nuhelda, on ta otsustanud veeta oma elu kohas, kus peab viibima armastatud mägedest võimalikult kaugel - uurimislaeva pardal keset ookeani.
Ühel päeval ilmub Feni "ujuva kodu" kohale meretaevasse aga hiiglaslik tulnukate kosmoselaev, mille saabumisega seotud loodusjõudude anomaaliad viivad inimtsivilisatsiooni huku äärele. Eneselegi ootamatult võtab Fen taas ette omalaadse "mägironimise", ujudes üles mööda gravitatsioonianomaaliast põhjustatud hiiglaslikku veeseina, et tulnukatega isiklikult kontakti saada...
Loo suurimaks plussiks on vägagi võõriku tulnuktsivilisatsiooni kirjeldus, mis keskendub sealsete mõistuslike olendite ajaloole ja katsetele avastusretkede abil oma ümbritsevast keskkonnast sotti saada. Liu tekstis lööb üsna tugevalt välja ka filosoofiline ja allegooriline element - mägi (mida loo pealkiri ka tõlkes tähendab) kui universaalne sümbol ning optimistlik usk inimkonna ja muude mõistuslike rasside võimesse ettetulevaid takistusi ületada. Veidi kummaliselt mõjus fantastilistesse ja ohtlikesse olukordadesse sattunud tegelaste masinlik stoilisus, eriti see, kuidas veeseina tippu tõusnud Fen tulnukatega rahulikult suhtleb. Viimast asjaolu võib küll ka mingi Hiina kultuurilise eripäraga seostada...
Teksti loeti inglise keeles

Ühel hetkel tulevikus avastavad teadlased, et lähiajal on lõpp nii planeediga Maa kui ka kogu Päikesesüsteemiga - nimelt ähvardab meie Päike järgneva neljasaja aasta jooksul "punaseks hiiglaseks" muutuda ja terve Päikesesüsteemi alla kugistada. Inimkonna päästmise probleemile meeleheitlikult lahendust otsides langetatakse lõpuks omapärane otsus - meie koduplaneedi külge paigaldatakse hiiglaslikud "maamootorid", mille eesmärk on Maa Päikese orbiidilt ära viia ja läbi avakosmose Proxima Centauri orbiidile toimetada. Kogu see teekond peaks võtma aega 2500 aastat ja kosmilise külma tõttu elutuks muutunud maapinna hüljanud inimkond püsima selle aja jooksul elus maa-aluste linnades. "Rändav Maa" (nagu võiks olla selle loo eestikeelne pealkiri) kirjeldab minavormis ühe hiinlase elulugu selle pika teekonna alguses - Maa aeglast tiirlemist Päikesesüsteemist välja, sellega kaasnevaid looduskatastroofe, inimeste võitlust ellujäämise nimel ja ka omavahel...
Väga mastaapne ja omapärane lugu. Tonaalsus meenutab kohati natuke nõukogude või laiemalt idabloki ulmet - kangelaslik eneseohverdus inimkonna nimel on ilmselgelt olulisem üksikisikute saatustest. Alles lõpuosas muutub loo teraskarm stiil melanhoolsemaks ja lüürilisemaks. 
Käesoleval aastal peaks Hiinas ja mujal maailmas linastuma ka selle loo ekraniseering, millest tolle riigi filmitööstus loodab rahvusvahelist kassahitti. Elame-näeme. 
Teksti loeti inglise keeles

Ülivõimetega varas tegutsemas mittepöörleval planeedil, mille "pimedusepool" tuletab meelde Moorcocki fantasyraamatute tegevusmaailmu, "valgusepool" aga on üsnagi romaani kirjutamisaegse USA moodi. Väga detailselt autor seda veidrat maailma käesolevas õhukeses romaanis küll ei kirjelda, nii et eks palju jääb lugejatele endile mõelda. 
Eelmistes arvustustes on palju arutatud Jacki tegelaskuju negatiivsuse üle. Ega ta eriti meeldiv tegelane pole küll, samas tuleb meeles pidada ka seda, et Jacki näol on tegu "hingeta" mitteinimliku olendiga, kelle jaoks inimlik eetika ning emotsioonid suhteliselt võõrad on ja kes tegutseb omaenda küünilise loogika alusel. 
Kokkuvõtteks: huvitavaid ideid sisaldav põnev romaan, mis on maksimumhinde täielikult ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt kuulun ma eelarvustaja mainitud pioneeripaleelaste hulka, aga minu jaoks jäi see lugu kuidagi hämaraks ja sogaseks. Seda hoolimata sellest, et loo alguses õnnestus autoril päris kurjakuulutav õõvaõhustik luua... 
Teksti loeti eesti keeles

Loo pealkiri viitab teatavasti Kreutzwaldi samanimelisele muinasjutule aastast 1866, mida Indrek Hargla on pidanud eesti kirjanduse vanimaks algupäraseks õuduslooks ja mille kordustrükk ilmus seetõttu omal ajal ka antoloogia "Õudne Eesti" avaloona. Mahkra õudusloo minategelaseks on aga Kreutzwald ise, kes 1859. aastal Peterburgi reisides Virumaal peatub ja seal kummaliste ning õudsete sündmuste otsa satub...
Ehkki Mahkra näol pole tegu just väga produktiivse ulmeautoriga, on ta lood üsna kõrgetasemeliselt kirja pandud ja ka "Rõugutaja tütar" pole siinkohal erandiks. Loo algus meenutab natuke mõnd Prosper Merimee lugu (nagu Leedu folklooril põhinevat õudusjuttu "Lokis") - maakolka ja selle veidrate ebausutavade kirjeldus rändurist minategelase pilgu läbi, mis on edasi antud 19. sajandi romantismile omases värvikas stiilis. Edasi keerab lugu aga hoopis tundmatutele radadale, mis jäägu aga lugejate endi avastada...
"Rõugutaja tütart" lugedes mõistsin, et mu teadmised Eesti kirjandusajaloost on kohati ikka üsna puudulikud - suure osa teksti vältel mõtlesin Kreutzwaldist aastal 1859 kui reaalsest märksa nooremast mehest ja Marie Ottiliest kui ta noorukesest abikaasast. Samuti torkas silma üks autoripoolne näpuviga - leheküljel 311 (antoloogias "Vinguv jalaluu") nimetab Kreutzwald tundmatut surnud tüdrukut nimepidi Salmeks, ehkki sel hetkel ei tea lugejad veel tolle nime...
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Võiks vast mainida, et see jutt liigitub etnoõuduseks ja põhineb ühel muinasjuttudest tuntud motiivil...
Hindes peegeldub peamiselt lugemiselamus. Etnoõudus pole niikuinii päriselt mu "tassike teed" ja Sandri loo juhmivõitu peategelase destruktiivse tegevuse kirjeldused ei suutnud mind panna talle kaasa elama. 
Teksti loeti eesti keeles

Üheks Hargla loomingus ettetulevaks võtteks on klassikalistest muinasjuttudest žanriulmeliste töötluste (või neile žanriulmeliste "järgede") kirjutamine. Kui varem on autor rakendanud seda võtet "Tuhande ja ühe öö" ning Anderseni loomingu peal, siis käesoleva loo aluseks on Kreutzwaldi muinasjutt "Kullaketrajad" ja lugu kujutab endast viisteist aastat hiljem toimuva tegevusega järge sellele muinasjutule.
Žanriliselt võiks "Kahitud kuningatütart" liigitada alternatiiv- või salaajalooliseks õudusfantasyks. Kui Kreutzwaldi muinasjutus on tehtud vihjeid mingile muistsele Eesti kuningriigile (kuningapojast tegelast on nimetatud "Kalevi sugulaseks"), siis Hargla on oma loos Kreutzwaldi toodud vihjete põhjal ulatuslikuma taustmaailma loonud. Tegu on maailmaga, kus muistsed eestlased on võtnud vastu ristiusu ja muinasmaakondadest on saanud väikesed kuningriigid ("Kahitud kuningatütre" tegevus toimub Virumaa kuningriigis). Ehk siis natuke 11.-12. sajandi Skandinaaniviat meenutav õhustik, kus monarhia ja seda toetav kristlik kirik eksisteerivad kõrvuti paganlikust muinasajast pärinevate ühiskonnakorralduse elementide ning tavadega. Erinevalt Kreutzwaldi loost on "Kahitud kuningatütar" kirja pandud küllaltki süngetes toonides.
Mis mind selles loos (sarnaselt Mann Loperi "Tänulikule Olevipojale") häirima hakkas, oli see Kreutzwaldi-aegse eesti kirjakeelse stiili püüdlik (ehkki seejuures hästi õnnestunud) järeleaimamine. Kreutzwaldi tribuutantoloogia temaatikat arvestades on see ju iseenesest mõistetav, ent eesti kirjakeel on viimase pooleteise sajandiga ikkagi kõvasti edasi arenenud ja 19. sajandi rahvaraamatute stiilis kirjapandud tekste pole tänapäeval just kuigi meeldiv lugeda. See asjaolu langetab loo hinde ka "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Kosmilise hõnguga küberpunkloo tegevus toimub kuskil maapinna ja avakosmose vahel asuvas kummalises elukeskkonnas ning selle minategelaseks on häkker, kes saab töötellimuseks Kreutzwaldi-teemalisse liitreaalsusmängu vangistatud rikkuritütre päästmise...
Antoloogias "Vinguv jalaluu" sisalduvaid tekste lugedes tekib järjest enam tunne, et Kreutzwaldi muinasjuttude lugemine on mu jaoks vist ikka liiga kaugele lapsepõlve jäänud - nii ka selle loo puhul, mis on päris huvitavalt kirja pandud (ehkki maksimumhindest jääb midagi puudu, ehk stiilivärvikuse osas), aga mis ei suuda mu jaoks erilisi tekstiväliseid seoseid tekitada. 
Teksti loeti eesti keeles

Ander Skarpi följeton-arvustus ajas lugedes tahes-tahtmata naerma ja kuna mu suhe Veskimehe loominguga pole viimasel ajal kõige parem, alustasin "Kuuenda Maa" lugemist üsna madalate ootustega.
Aga ega see lühiromaan niiväga paha polnudki. Jah, "kepiteemaga" oli autor traditsiooniliselt üle soolanud ja kohati hakkas see ka mõjutama dialoogide ning tegelaste käitumise usutavust (näiteks kohas, kus kolm nädalat teadvusetu olnud neiu oma päästjaga vastaval teemal vaidlema ja vaimutsema hakkab, selle asemel et kohe ülejäänud kaaslaste saatuse vastu huvi tunda - ning eks selliseid kohti oli lühiromaanis veel). Samas on autor suutnud "Kuuendas Maas" paljudest endale iseloomulikest vigadest ka hoiduda. Tüütuid dialooge on siin vähem kui mõnes teises ta teoses ja maailmavaateline jutlustamine peaaegu puudub. Selle asemel on rohkem ulmelise tehnika, madina- ja looduskirjeldusi, mis Veskimehel märksa paremini välja tulevad. "Kuuendat Maad" lugedes tekkis lootus, et ehk pole autor lõputult ennast kordama jäänud, vaid suudab ka edasi areneda ja oma loomingus tüüpiliselt ettetulevaid kitsaskohti ületada. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu algab kui "pastlafantasy" (muinas-Eestilik õhustik ja maa-aluste käes vangistuses olevat näitsikut päästma tõttav noormees), ent keerab siis SF-iks...
Maailm (mis meenutab veidi "Saladuslikku tsaari") on päris hästi üles ehitatud. Samas häirib loo stiili osas miski... kuidagi tuim ja värvitu on see jutustus, mistõttu ka maksimumhindest jääb üks pall puudu. Arhailise kirjakeele järeleaimamine (ja sellises keeles tulevikutehnoloogiast kirjutamine) on autoril küll hästi välja tulnud ja võimalik, et loo jutustamisviis sobibki Kreutzwaldi tribüütantoloogia üldise temaatikaga. 
Teksti loeti eesti keeles

Üks neid lugusid, mille sisust on midagi olulist välja lobisemata raske rääkida. Mainida võiks, et lugu algab nagu ivanoravlik pajatus Laulva revolutsiooni päevilt (ootamatult tekkinud auk Balti ketis ja üleloomulik meetod selle lappimiseks)...
"Puulased ja tohtlased" on kirja pandud minavormis ja loos toimuvat on üsna osavalt avatud läbi minajutustaja isiku ning mõtete. Võib ju ka küsida, et kas tegu on üldse ulmelise tekstiga, samas pole see asjaolu mitte-žanriulmekirjanikust autori jaoks ilmselt ka oluline. Loo peamisteks plussideks ongi see ülalmainitud sündmustiku avamine minategelase kaudu ja sellega kaasnev must huumor. "Puulaste ja tohtlaste" väärtust ei vähenda ka asjaolu, et "lõpupuänt" on kõike muud kui originaalne, pigem on oluline viis, kuidas autor selleni jõuab. 
Teksti loeti eesti keeles

Loos on üsna sarnaseid elemente, mis Jansi (varasema autorinimega J. J. Metsavana) ja Maniakkide Tänava ühises "Euromandi"-tsüklis: küberpungilik tuleviku-Eesti ja häkkerist minategelane, kelle eesmärgiks on oma hukkunud armastatu taas ellu äratada. Sedapuhku on mängu toodud Kreutzwaldi loomingul põhinev virtuaalmaailm ja kvantarheoloogia teemad.
Muus osas polegi eelarvustajale palju lisada. Virtuaalmaailm on päris huvitavalt üles ehitatud ja põnevust jagub ka. Sõnakasutus on kohati ehk liiga kõnekeelne/slängilik (näiteks väljend panin peldikus päeva kirja jättis esmalt mulje, nagu teeks minategelane virtuaalreaalsuses ajataju kaotamise vältimiseks kuskil peldikuseinal rippuvasse kalendrisse märkmeid vms), aga eks seda seletab ka minavormi kasutamine. Loos oli ka mõningaid reaalsete isikute pealt kirjutatud tegelasi, aga hoolimata nimede sarnasustest ei olnud paralleelid väga üks-ühesed. 
Hindeks "4" tugeva plussiga. 
Teksti loeti eesti keeles

Tondijutu elementidega ajalooline jutt. Aasta on 455 ja vandaalide laevastik kuningas Genserici juhtimisel seilab Kartaagost Rooma poole, sekkumaks laguneva impeeriumi südames toimuvasse võimuvõitlusse. Ootamatult ilmub Genserici galeeri kajutisse salapärane võõras, kes teda hoiatada soovib...
Loo "puänt" on suhteliselt ettearvatav ja eks ka ajalooteema käsitluses ole mitmeid küsitavusi. Plussideks on aga kahtlemata Howardile omane poeetilis-vitaalne stiil ja hea õhustikuloomine.
Teksti loeti inglise keeles