Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Tõrkeotsing

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
2
4
2
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (8)

Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.
Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.
Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...
"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.
Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.
Hindeks kokku "3 +".     
Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles

John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega. Kahjuks on “Tõrkeotsing” klassikaline näide sellest.

Kuid ärgem tõtakem sündmustest ette. Selles raamatus on midagi mis seda lugema sunnib — tal on tõeliselt hea süda, rütm ning autoril on ilma igasuguse kahtluseta potentsiaali jutuvestjana. Ma vaagisin päris pikalt kas lugu väärib hinnet kolm või neli ja otsustasin siis lõpuks nelja kasuks — pika miinusega kuid ikkagi neli.

Lugu ise leiab aset alternatiivses lähituleviku Eestis, mis on tükk maad suurem kui praegune. Tõsi, seal ümber on mingi ajaloo udujutt millest proovitakse kõikide aset leidvatele sündmustele justkui selgitust leida, kuid paraku on see kohati nii ebausutav, et teeb haiget. Õnneks paistab autor sellest ka ise aru saavat ja sellest pikemalt ei peatu.

Asi hakkab pihta paljulubava tehnotrillerina, aga läheb millegipärast pisitasa enne lõppu üle üsna keskpäraseks kriminulliks. Kuigi nagu ma ennist mainisin on Weinberg osavalt suutnud jutuvoo suuresti kaasahaaravana hoida (Eesti kirjanduses on see väga kõva pluss ja kaalub üle terve kuhja miinuseid — sellest ka neli) olen ma natuke pettunud — ta oleks justkui keset lugu otsustanud, et ta tahaks hoopis teist raamatut kirjutada ja jätab sellest tingituna alustatud teemapüstitused ripakile. Osa neist jäävadki lõpuni lahendamata, osale leitakse lahendus vahetult enne lõppu kuidagi ülejala, kiirustades. Isegi raamatu nimi, “Tõrkeotsing”, on üks nendest.

Teine asi, mis raamatu juures häirib on keelekasutus: see on lihtsakoeline, puine ning ebaloomulik. Keset jutuvada on võimatu aru saada kes täpselt mida ütleb (peale Alvini sisemise hääle, kes räägib teistsuguse šriftiga). Asjale ei aita teps mitte kaasa ka see, et osa raamatut on kirjutatud minaformaadis ja osa on piiratud temavormis (tavaliselt ühe uurija silmade läbi). Kuna kõik tegelased mõtlevad, räägivad ja toimetavad täpselt identselt, raske on vahet teha kes täpselt mida parasjagu teeb ning sõnavalik kriibib samuti kõrva.

Viimase suure veana tooksin välja, et autor unustab aega-ajalt jutuvestmise (milles ta tegelikult on tugev) ja hakkab lihtsalt infot edastama. Sellised infolõigud, mida jagu pea igale teisele lehel on igavad, liigsed ning need oleks toimetaja võinud lasta lihtsalt välja rookida. Kui autori arvates on lugejal mingit teavet vaja, tuleks see edastada jutuvoo sees.

Mis toob meid tagasi narratiivi juurde. Narratiiv on hea ja tundub, et loo edenedes areneb ka autor kirjanikuna, mis on ka hea. Lisaks jääb raamat lõpuks nõnda palju teemasi lahtiseks, et sinna poleks mingi probleem jätk kirjutada. Sellise, mis seletaks lahti miks selle loo nimi ikkagi on “Tõrkeotsing” ja mitte näiteks “Lugu Alvini raskest kuid sündmusterohkest elust”. PS. Asi oleks ilmselt palju põnevam olnud kui oleks selgunud, et vähemalt üks Alvinitest oli tegelikult kloon.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat sai aastal 2019 Stalkeri ulmeauhinna parima eesti ulmeromaani eest.

Kui aus olla siis ma polnud Heinrich Weinbergist varem midagi kuulnud. Jah, nimi oli tuttav aga ilma pikemalt detaili minemata - jäi radarilt välja. Aga siis viskas Triin Loide ühes ulmegrupis põrnika sipelgapessa sellesama raamatu kaanepildi ja üldise spoilerdamise teemal. Pikk jutt lühidalt - endal tekkis piisavalt huvi, et siis raamatule otsa vaadata.

Autori kohta saab pikemalt lugeda "Reaktorile" antud intervjuust - https://www.ulmeajakiri.ee/?intervjuu-heinrich-weinberg . Põgusalt mainin, et tegu on eesti autoriga, Heinrich Weinberg on ta vanaisa sünnipärane nimi, mis hiljem (1930. aastatel) ära eestindati. Ilmunud on talt kaks romaani, kuus lühiromaani ja peoga jutte.

"Tõrkeotsingu" tegevus toimub alternatiivajaloolises Eestis, ajaliselt umbes praegu, st 21. sajandil. Eelmise sajandi algusepoolel eestlaste loodud Vabavald on jäänud püsima, Liivi ja Põhjasõda ei räsinud siinset kanti ning praeguseks elab Eesti Föderatsioonis (EF) 10 miljonit inimest. Tehnoloogia on mõnevõrra arenenum (näiteks on eraisiku lennutransport täiesti levinud ja igapäevane). Ka on EF vähe laiem kui praegune Eesti, hõlmates nii Liivimaad kui siilukese Venemaast. Autor kujutab paljusid ka meile teada olevaid sündmuseid (näiteks Fosforiidisõda või teise maailmasõja lahingud Sinimägedes) aga mingi teise nurga alt. Samuti käivad tuhanded eestlased välismissioonidel Afganistaanis ja mujal Lähis-Idas ning üldse - eestlased on üsna mõjuvõimas jõud. Mitte, et autor kuidagi seda ülima paatosega kujutaks või rõhutaks, kuidas ikka vägevad kutid-mutid oleme. Ei, ajalugu on läinud teisiti ja olukord on vähe ummamuudu.

Üldse on kogu see maailm taust, milles siis põhiline tegevus toimub. Samas on huvitav, kuidas ca kolmesajale leheküljele on pandud nii tegelasi, maailma kui tegevust - ja seda kõike nii, et oli väga huvitav ja mõnus lugeda. Enda peas tekkis vägisi paralleel lehekülgedelt sama mahuka Triinu Merese "Lihtsate valikutega" (minu silmis üsna kehv raamat), kus tegelaste sisemaailma polnud ollagi ja lugeja pidi lihtsalt omaks võtma raamatus toimuva maailma, lisaks oli rõhk actionil. Weinberg läheneb kõigele rahulikumalt ja ei uputa detailidega.

Veel tehnilise poole pealt - Weinberg on tegevust lahedalt tükeldanud. Tal on vahel sellist ühtepidi tavalist igapäevaelu aga kuna on eri ajal toimuva vaheldumisi pannud ja ei ole lineaarne vaheldumine, siis see annab kuidagi hea tempo. Kui veel vahel aktsioon pingelisemaks läheb siis on muidugi põnevust eriti palju sellesama nipi tõttu.

Sisu poole pealt natuke - üheks peategelaseks on lätlasest endine sõdur Maris Alvin (Lätis on Maris mehenimi), kelle peas on tegelikult kaks inimest. Maris ise ja Henry, kes on siis ühe (eba)õnnestunud meditsiinilise katsetuse tulemus. Kohati on päris lahe jälgida Marise peas toimuvat ja sisemist hingesõda. Teine tegelane on samuti sõjaväelise taustaga Aile Johansen, kes töötab KAPOs. Igaljuhul on keskseks teemaks üks inimkloonivabrik ja Marise perekonna seos sellega. Oluline osa raamatust ongi perekonnaajaloo kujutamine, kus mitmenda põlvkonna tume äri on muutunud pealtnäha juba üsna puhtaks ja auväärseks tegelaseks. Kui aga küünega natuke pealmist kihti maha kraapida siis hakkavad vereojad voolama ja laibakuhjad tõusevad.

Tegelikult väga ei tahakski sisusse laskuda kuna seda on päris palju. Nii riigi pool toimuv kui Marise perekond, korporatsioonidega seotud sündmused ja vahele üldist tausta kujutamist. See kõik on väga hästi kokku pandud, ise lugesingi tegelikult täna öösel tugeva tunni uneajast üle kuna tahtsin teada saada, kuidas see kõik ära laheneb. See on enda jaoks juba kõva kvaliteedimärk.

Keelekasutuse, sõnavara ja olemuse poole pealt tsiteeriksin uuesti läbi Prontot: "John Scalzi ütles ühes intervjuus, et ulmehuvilised ei loe kahjuks midagi muud kui ulmet. Ka need huvilised, kes ulmet kirjutavad ning sestap kipub olema, et kasutatud sõnavara, lauseehitus ja eriti dialoogid on koopiad koopiatest, mis on omakorda veel millegi koopiad. Ehk siis need on luitunud, ebamäärased ja halva sõnastusega." Ma nii karm ei oleks, küll aga oli raamatut lugedes tõesti vahel tunne, et ma olen seda juba varem lugenud. Asi pole isegi selles, et kui olla elus mõned kümned aastad raamatuid lugenud siis paratamatult on olukord selline, et midagi põrutavat uut kohtab harva. Pigem nimetaksin ise seda raamatut ühte paljudest, mis on suures osas nullstiiliga - ehk siis autori erilist kiiksu kohtab harva. Samas on Weinbergil siin raamatus olemas vanapagan ja krahvid, mis olid päris põnev leiud.

Kokkuvõttes kindlasti omade miinustega raamat aga ta on kuidagi hästi mõnusalt kokku pandud. Seega isegi mõned lollid vead, kus tegelase nimi võib vahepeal ühes lauses muutuda, ei sega.
 

Kui üldisemalt mõtelda kirjutamise kohapealt (ei mõtle konkreetset raamatut) - on natuke kahju, et kui ka kõige lõpus on kirjastaja juures toimetamist siis varasem sisutoimetamine jääb tihtipeale puudu. Samas eks karm maailm seab omad piirid, väikeriigi kirjanikul ongi käed lühikesed ja võimalused piiratud.

Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on põnevik kuritegelikest korporatsioonidest ja paarist agendist, kes nende skeemidele peale sattuvad. Üks võtmetegelastest on lõhestunud isiksusega endine sõjaväelane ja teaduskatsete ohver, kelle motiivid ja taust lehekülgede jooksul järk-järgult paljastub. Tegevus leiab aset alternatiivse ajalooga lähituleviku Eestis.

Puudujäägid:

* Kõikide peategelaste kõnemaneer ja käitumine on äravahetamiseni sarnased. Peaaegu ainuke erinevus nende vahel on erinevad välimused ja taustalood.

* Mitte-eestlaslik kõnepruuk, mis meenutab toortõlget Hollywoodi filmidest (näiteks väljendid nagu "parema termini puudumisel" või "naah").

* Tegelased käituvad ebausutavalt rumalasti, et loos põnevust hoida. Eriti häiris see lõppvaatuse eel, kus otsustati ette võtta riskantne rongisõit selle asemel, et esitada nõudmised ja kontrollida nende täitmist sidevahendite teel.

* Alternatiivajalooline tuleviku-Eesti eksisteerib vaid eraldiseisva elemendina. Põhisündmustiku saaks probleemideta üle kanda suvalisse lähituleviku ulmemaailma ilma Eesti või alternatiivajaloota.

* Kivinurk, üks raamatu põhitegelasi, "ununeb" viimastes peatükkides ära. Tema kõrval olnud tegelased ega ka autor ei paista tema edasise saatuse vastu huvi tundvat.

Tugevused:

* Ajalooliselt läbimõeldud kontseptsioon alternatiivsest Eestist.

* Päriselul põhinev kirjeldus lahingumanöövritest ja eestikeelsetest lahingukäskudest.

* Vahele pistetud katkendid tegelaste minevikust muudavad jooksvalt ja huvitavalt seda, kuidas mõista tegelastevahelisi suhteid.
Hinne 3/5 [keskpärane]

Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast olid mu ootused lugema asudes pisut kõrgemad kui tulemus pärast lugemist. Varasemates arvustustes on esile toodud mitmeid positiivseid aspekte millele tänu oleksin hindeks võinud ka nelja panna, aga siiski on lugu selleks liialt sirgjooneline muinasjutt ilma olulise lisandväärtuseta. Eriliselt häirivalt mõjusid kuri linnapea ja peamaag, kelle tohutut kuri-olemist oli kujutatud lausa vodevillilikus võtmes, mis loo atmosfääri minu jaoks paljuski rikkus.
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on keskpärase kosmosemäruliga. Midagi kiiduväärset ma selle juures esile tõsta ei oska, aga lugedes otseselt kiruma ka ei aja. Aga sellistest sõjaulme klassikutest nagu John Scalzi "Old Man's War" või Orson Scott Cardi "Ender's Game" on ta minu meelest küll mitme redelipulga võrra madalamal. Kui tuua analoogia rõivatööstusest, siis eelnimetatuid võiks võrrelda rätsepaülikonnaga, Larsoni teos aga on nagu H&M-ist ostetud odav riidetükk pooleks aastaks. Masstoodang. Millest annab tunnistust ka see et 6 aasta jooksul on autor jõudnud sellele vorpida 10 (!) järge, mida lugeda mul ei ole vähimatki kavatsust.
Teksti loeti inglise keeles

Umbes esimesed kaks kolmandikku oli tegu igati nauditava lugemisega, siis aga kadus loost pinge ära. Kõik probleemid lahenesid kuidagi iseenesest. Samas ilmus sel hetkel areenile veel mingeid uusi võõrtsivilisatsioonide esindajaid kes autori kavatsuse kohaselt vist pidid olema kogu loo seisukohalt väga olulised, aga minu jaoks ajasid asja ainult mõttetult segasemaks. Kokkuvõttes olid mitu viimast peatükki üks tarbetult väljavenitatud happy end.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt soovitas Amazon mulle seda raamatut kuna ostsin hiljuti Hannu Rajaniemi "The Quantum Thiefi". Tuleb tunnistada et nende soovitusmootor antud juhul õigustas ennast.
---
Autori enda sõnade kohaselt meeldib talle oma teostes uurida erilisi tegevuspaiku ja inimesi. Seekord oleme 26. sajandis ning eriliste tegevuspaikade ja inimesteni on viinud kaks revolutsioonilist arengut. Esiteks on tähtedevaheliseks liikumiseks kasutusele võetud nn. ussiaugud. Neid väga üksikasjalikult ei kirjeldata aga saame siiski teada et need ei ole inimeste endi leiutis vaid on saadud päranduseks mingilt vanemalt tsivilisatsioonilt, kuigi nüüdseks oskavad inimesed väiksemaid ja ebastabiilsemaid ussiauke ka ise tekitada.
---
Teine ja romaani seisukohast olulisem murrang on toimunud geenitehnoloogias. Eri planeetidele asunud inimkonna kallal on tehtud tõsiseid geneetilisi muudatusi, mille tulemusel on tekkinud täiesti uued inimliigid. Raamatu järelsõnast võib välja lugeda et autor ongi erialalt geenitehnoloog, ja lugedes on ka tunda et seda teemat valdab ta paremini kui universumi ussiaukude füüsikat.
---
Romaani tegevuse keskmeks on suurejooneline salakaubavedu. Üks suhteliselt obskuurne väikeriik tahab rahvusvaheliste võimude teadmata toimetada ussiaukude peamagistraali kaudu ühest tähesüsteemist teise kaksteist uudse tehnoloogiaga sõjalaeva. Selle võimatu ülesande täitmiseks palkavad nad Bellisarius Arjona. Arjona kuulub kvantinimeste hulka - tal on võime viia oma teadvus meie "tavalisest maailmast" kvanttasemele ja seega mõelda välja igasuguseid eriti tarku ja keerulisi asju. Kui üldiselt elavad kvantinimesed oma kinnises kogukonnas ja tegelevad universumi suurte saladuste üle mõtisklemisega, siis Arjona on saatuse keerdkäikude läbi sattunud laia maailma ja teenib elatist mitmesuguste kavalate petuskeemide väljamõtlemise ja elluviimisega.
---
Seekordse plaani jaoks paneb Arjona kokku igati värvika meeskonna. Siia kuuluvad näiteks piloot kelle loomulik elukeskkond on külm süvaookean ning kes anatoomiliselt meenutab rohkem vaala kui inimest, aga ka tehisintellekt kes on väga pädev elektroonikaekspert kuid seejuures peab ennast apostel Matteuse taaskehastuseks ning püüab peategelast igal võimalusel ristida.
---
Kui see seltskond asub plaani ellu viima siis mõistagi selgub sündmuste edenedes et plaanide sees on omakorda teised plaanid mis on "suuremad kui välimine maakera", mõned tegelased mängivad topeltmängu jne. Netiavarustes on seda romaani võrreldud filmiga "Ocean's 11", minule aga meenus pigem "Ronin". Kes ühte või teist nendest näinud on see kujutab ette millega tegu. Näeme mitmest vaatepunktist üheaegselt kuidas erinevad tegelased pusivad oma töölõikude kallal ja loodame et kõige kiuste need erinevad osad lõpuks ikka kokku klapivad. Tempo on kogu aeg peal, lugu ei jää venima ega kaldu asjatutesse kõrvalharudesse. Iga natukese aja tagant tuleb ilmsiks mingi uus takistus plaani elluviimisel või siis avaneb vaade mõnda uude eriskummalisse tulevikuühiskonna nišši. Lugemise ajal igavust tunda igatahes mahti ei ole.
---
Ulmeromaanide puhul esineb sageli üks kahest probleemist. Ühel juhul on küll loodud huvitav ja omapärane maailm, aga tegevus mis selles toimub on ainult ettekääne selle väljamõeldud maailma näitamiseks ning omaette võetuna tundub triviaalne. Teisel juhul on tegevus küll huvitav, aga maailm on tavaline "Tähesõdade" kloon. Künsken selle romaaniga ei vea alt ei maailma ega süžee osas. Arvustust kirjutama asudes kavatsesin panna hindeks 4, aga kirjutamise käigus tuli välja et pole ikka põhjust maksimumist madalamat hinnet anda.
Teksti loeti inglise keeles

"Expanse" sarja kaheksas osa algab olukorras kus Laconia diktatuur tundub vankumatu. Kosmoselaeva "Rocinante" meeskond on maailmu mööda laiali pillutatud. James Holden on Laconial diktaatori poolt vangistatud. Naomi Nagata on asunud juhtima põrandaalust vastupanuliikumist millel ei tundu kuigi palju edulootust olevat. Alex Kamal ja Bobbie Draper on Naomist eraldi samuti partisanivõitlusega hõivatud. Amos Burtoni asukoht on teadmata.
 
Nagu kõigis varasemateski osades, on eri peatükid edasi antud erinevate peategelaste vaatepunktist. Lisaks "Rocinante" meeskonnaliikmetele on fookuses ühest varasemast osast tuntud ksenobioloog dr. Elvi Okoye ja diktaatori teismeline tütar Teresa Duarte. Dr. Okoye kaudu kujutatakse seda kuidas Winston Duarte "inimkonna parimates huvides" torgib tulnukate tehnoloogiat millest arusaam on kasin. Nagu lugematud autorid enne neid, näitab ka kollektiiv nimega James S. A. Corey et kui aurumasina tasemel teadmistega lähed tuumareaktorit torkima siis võivad tagajärjed olla fataalsed nii üksikisiku kui ka globaalsel tasemel.
 
Teresa Duartet valmistatakse ette impeeriumi troonipärijaks. Arvestades et tema isa on põhimõtteliselt surematu võib jääda segaseks milleks seda vaja on, aga vaata eelmist lõiku. Kuna teismeline on teismeline, siis ei kulge ka see protsess päris nii nagu täiskasvanud on plaaninud.
 
Pingelist tegevust on romaanis küllaga, miskipärast aga ei suutnud see mind siiski köita samal määral nagu eelmine osa "Persepolis Rising". Kuigi tegelased on pehmelt öeldes keerulises olukorras, on lugedes siiski kogu aeg kuidagi selge et lõpuks läheb kõik hästi (ehkki tõsi, mitte kõigi jaoks...). Kordagi ei teki niisugust tunnet et nüüd on küll kõik täitsa perses. Samas on kiiduväärt kuidas autorid suudavad erinevate peategelastega peatükid just selle tegelaskuju seisukohast usutavalt edasi anda. Teismeline tüdruk käitub ja mõtleb teisiti kui hallinevate juustega kosmosepiraat, võimude poolt sundseisu pandud teadlane jällegi tegutseb tema seisukohast usutavast motivatsioonist lähtudes jne.
 
Eks sarjadega kipub olema see probleem et kui iga järgmine osa eelmist taseme poolest ei ületa, siis on tunne natuke "meh". Latt on juba üsna kõrgele aetud.
 
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa Jean le Flambeuri sarjast ei jätnud enam nii head muljet kui esimene. Rajaniemil on ilmselgelt fantaasiat nii palju et sellest jätkuks mitmele SF-autorile. Paraku aga kui toitu valmistades maitseaineid muudkui lisada ja lisada siis ühel hetkel saab ületatud piir millest alates tulemus muutub mitte enam paremaks vaid halvemaks... et mitte öelda mittesöödavaks. Ja kui seda hüpertehnoloogilist maitseainete buketti ignoreerida siis järele jääb ainult suhteliselt banaalne süzee mille lugemise üle ei ole samuti põhjust teab mis rõõmu tunda.
Teksti loeti inglise keeles

25 aastat pärast ajarännuromaani "Time and Again" ilmumist avaldas Jack Finney veel ühe samade peategelastega loo.
 
Mäletetavasti lõppes "Time and Again" sellega et ajarändur Simon Morley tegi kaks olulist otsust. Esiteks otsustas ta jäädagi elama 1880ndatesse ja teiseks nurjata 1970ndatel ajarännuprojekti juhtima asunud armee katsed muuta minevikku selleks et olevikku parandada. Viimase eesmärgi täitis ta teatud väikese nükkega mille tulemusel ajarännuteooria välja töötanud teadlane jäi sündimata ja kogu ajarännuprojekt olemata.
 
"From Time to Time" algab jällegi 1970ndates. Üks väike rühmitus uurib hobi korras teatud kummalist nähtust. Nimelt on olemas väga üksikuid inimesi kes selgelt mäletavad sündmusi mida tegelikult ei ole toimunud. Näiteks mäletab ühes suvalises perekonnas ainsa lapsena kasvav tüdruk et tal oli õde, tema vanemad ega keegi teine aga midagi niisugust ei mäleta. Või siis mäletab keegi mees selgelt JFK valimiskampaaniat teiseks ametiajaks, ja tal on olemas isegi üks kampaaniameene... Niisuguseid nähtusi on väga vähe, aga siiski piisavalt et tekib kahtlus et ajaloo kulgemisega on midagi korrast ära.
 
Asja jätkuv uurimine viib selleni et ajarännuprojekt siiski käivitub jälle ja tekib teooria kuidas minevikus ühe väikese muudatuse tegemisega oleks võimalik ära hoida I Maailmasõja puhkemine. Simon Morleyle suudetakse auk pähe rääkida, ta tuuakse 1880ndatest tagasi ja paistatakse aastasse 1912. Missioon on üsna lootusetu, sest on olemas ainult väga ähmased vihjed selle kohta kelle peaks Morley 1912. aastast üles otsima, ja mida täpselt ta peaks tegema kui on selle isiku leidnud ei oska keegi välja pakkuda. Tuleb improviseerida.
 
Morley jõuabki 1912. aastasse ja romaan, mis selle hetkeni oli üsnagi kaasahaarav, läheb siinkohal täiesti käest ära. Kirjeldatakse pikalt, laialt ja ebahuvitavalt 1912. aasta New Yorki eluolu erinevaid aspekte. Ulatuslikku käsitlust leiab näiteks vodevilliartistide raske elu, aga ka varajane lennundus jms. Tekib suur hulk raskesti eristatavaid kõrvaltegelasi kelle kaudu esitatakse romaani peateljega mittehaakuvaid heietusi minevikuühiskonna ühe või teise aspekti osas. Ka eelmises romaanis "Time and Again" oli niisuguseid olupilte sündmustiku vahele pikitud omajagu, aga lugejal säilis siiski arusaam et on olemas mingisugune story mis mingis suunas areneb. Siinarvustatava teose puhul kadus minul seesugune orientiir täielikult. Simon Morley tundus tuiavat ühest olukorrast ja seltskonnast teise ilma mingi eesmärgita ja mul kadus igasugune huvi seda sihitut tuiamist jälgida.
 
Sundisin end siiski lugemist jätkama ja... liialdus oleks öelda et see ennast ära tasus, aga tuleb tunnistada et ühel hetkel suutis autor sellest igavate olukirjelduste virrvarrist välja murda ja lugu siiski jõudis kuhugi. Ei puudunud isegi teatavad üllatusmomendid.
Kokkuvõttes tuleb aga siiski tõdeda et selle romaani kirjutamisega jättis Jack Finney kasutamata võimaluse jääda minu silmis heaks ja huvitavaks autoriks.
Teksti loeti inglise keeles