Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Tõrkeotsing

(romaan aastast 2018)

Hinne
Hindajaid
1
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (4)

Weinbergi teise romaani tegevus toimub samas maailmas, kus lühiromaanis "Vabavalla kaotamine", ent umbes kaheksasada aastat hiljem. Ehk siis lühiromaanis kirjeldatud muistsete eestlaste riiklik moodustis Vabavald on püsima jäänud ja edasi arenenud, nii et 21. sajandi alguseks on sellest saanud Eesti Föderatsioon, mille territooriumil elab kümme miljonit inimest ning mille koosseisu kuulub ka Põhja-Läti ning alasid Loode-Venemaal. Tehnoloogilise arengutaseme poolest on see maailm natuke arenenum kui meie kaasaeg - plasmarelvad, lendavad autod, inimkloonimine jne.
Üldiselt on "Tõrkeotsing" selline softcore-alternatiivajalugu. Mingit tõsist stsenaariumi sellest, mis saanuks siis, kui ajalugu läinuks teisiti, siit otsida ei maksa. Pigem räägib romaan justkui mingist paralleeluniversumist, kus mingid asjad (lõpetades linnaosade ja asutuste nimedega) on reaalse maailmaga sarnased, teised mitte. Kirjeldatud maailma minevikku on autor püüdnud ka mõnevõrra lahti kirjutada ja selles on hulk paralleele reaalse ajalooga - näiteks võib ära tunda Jüriöö ülestõusu, 1920. aasta Eesti-Läti vastasseisu Riia linna pärast ning Sinimägede lahingud, rääkimata Fosforiidisõjast. Kõik need sündmused on samas veidi teistmoodi kui reaalses ajaloos. Lõpetades sellega, et kirjeldatud maailmas on Euroopa killustunud erinevate võimukeskuste vahel ja lisaks Venemaale on Eesti vaenlasteks ka Poola, Leedu ning Saksamaa. Samal ajal eksisteerib NATO ja eestlased sõdivad Afganistanis.
Sellel taustal toimuv sündmustik on kirja pandud põneviku vormis. Ehk siis inimkloonimisega seotud maffiavandenõu ja sõjaväelise tausta ning traagilise minevikuga mõnevõrra katkine peategelane...
"Tõrkeotsingule" võib nii mõndagi ette heita. Põneviku või kriminulli vormis alternatiivse maailma lahtikirjutamine on iseenesest hea idee, ent selles romaanis jääb maailm pigem sündmustikuga halvastihaakuvaks kulissiks. Hullemaks probleemiks on tegelikult romaani ülesehitus - selle asemel, et põnevikule sobivalt pinget üleval hoida, teeb autor lõputuid tagasipõikeid tegelaste isiklikku minevikku. Nende tagasivaadete eesmärgiks peaks ilmselt olema tegelaste tausta ja tegevusmaailma detailide avamine, ent pigem panevad need (suhteliselt õhukese) romaani sündmustiku tarbetult venima. Liiatigi jätab tegevusmaailm kuidagi lohakalt visandatud ja ebausutava mulje, nii et selle detailse lahtikirjutamise asemel oleks kohati parem detailidest sujuvamalt üle libiseda.
Samas on teemasid, milles Weinberg ilmselgelt väga hästi kodus on - nagu kõik sõdimisse ja relvadesse puutuv (tekib kerge paralleel kadunud Lew R. Bergiga, ehkki muus osas erinevad autorite stiilid üsnagi palju). Ja see tiherahvastatud ning suurlinnadega kaetud alternatiivse Eesti käsitlus on üsnagi omanpärane. Minu jaoks mõjusid huvitavalt ka mitmete mulle endale igapäevaelust üsna tuttavate kohtade kirjeldused paralleelmaailmast.
Hindeks kokku "3 +".     
Teksti loeti eesti keeles


 

Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

 

Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

 

Nii et minult kindel viis.

 

Teksti loeti eesti keeles
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

"Tõrkeotsing" on samm paremuse poole Weinbergi eelmisest romaanist, ehkki kuskil poole pealt hakkasin (ja jäingi) mõtlema, et pole mingit head põhjust, miks tegevus peaks toimuma alternatiivmaailmas, kus tänaste naaberriikide arvelt pindalalt tublisti suuremas Eestis elab ca 10 miljonit inimest. Kuna, noh, Liivi ja Põhjasõda jäid olemata, sest mingit ühtset, jagamatut ja ekspansiivset Vene riiki meie kõrvale ei tekkinudki. Aga see on selles teoses, kus ajaloosündmused on meie ajaloo sündmustega üsnagi paralleelsed, üpris kõrvaline ning mingit erilist täiendavat kvaliteeti või teistsugususe hõngu ka sellest ei tõuse. Kõik võiks toimuda meie maailmas paarkümmend aastat hiljem ja ei peaks suurt midagi ringi tegema.
 
Teine pisut veider moment on peategelase valik ja positsioneerimine. Nimelt, käesoleva loo peategelane on kohaliku maffiaautoriteedi poeg, kes ise küll eriline kurikael pole - see roll jääb ta isale ja vennale - pigem selline ambivalentne tegelane. Mingi eriti pikantse lisandina on loos aga ka tema õde ja TÜ professorist ema, kes oleks end valgustkartvatest tegudest justnagu distantseerunud ja seeläbi legitimiseerinud, aga osalevad himukalt kõikides mustal teel teenitud raha jagamistes. Kurjus on detailides. Ühesõnaga, see, et Eesti pealtnäha võimalik et kõige ontlikum ulmekirjanik innustub pätiromantikast ja leiab vist siis ka õigustust kuritegelikule eluviisile, üllatas mind ebameeldivalt.
 
Kolmas moment puudutab teose retseptsiooni ehk on reaktsiooniks neile, kes autorit liigses heietamises süüdistavad. Kui nüüd asi väga lihtsaks ajada, siis piltlikult öeldes algabki kirjandus sealt, kus lõpeb dialoog ja tegevuse markeerimine ja tuleb muu - sh need tagasipõiked ja sisemonoloogid. Jooksvast tegevusest lahknevate tükkide olemasolule ja võrdlemisi suurele kontsentratsioonile võib vaimukalt osutada, nagu teeb seda eelkirjutaja, ent see ei tähenda, et väljendatud soovitus - kõik sellised lõigud välja rookida ja nende sisu üle teksti laiali tilgutada - kuidagi pädev oleks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Maniakkide Tänav
1976
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Loole oleks ilmselt juurde andnud mingi keskse peategelase või väiksema peategelasegrupi olemasolu, kelle silmade läbi toimuvat näidataks. Oleks kellele kaasa elada.
 
Hetkel tegelikult meenutab toimuv sellist mõnusat muusikavideot, kus kaamera liigub suvaliselt mööda ruume ringi ja võtab üles, mis silma jääb. Bändi osas on vahakujud ja solisti näha ei ole :D no kujuta ette, kui järgnevas videos laulu ja solisti ei oleks - midagi olulist oleks jalamaid puudu: https://www.youtube.com/watch?v=BP3wAfIIhAo
 
Möll on mõnus, tegevuspaik ja seltskond sobituvad kokku ja loovad kõik hea fiilingu verepulmaks, selle kõige eest punkt juurde. Fiiling oli, aga mõnes kohas oleks võinud tempo korraks maha võtta ja toimuvat nõks ka süvitsi lahata, kus tegelased seletavad lugeja jaoks lahti, mis ja kus ja püüavad lugejaga sõbraks saada.
 
Seos telefonimängu ja kollide elustumise vahel oli aimatav aga jäi segaseks. Sellise slasheri lugeja tahab et asi tehakse ikka puust ja väga tilkuvalt punaseks. Tilkumist oli kohe mõnusalt, nii head verest libedat treppi, millest lugeja saaks alla kukkuda on kohe lust lugeda aga trepipuud jäi väheks :D Lugeja kukkus ilma trepita niisama alla vereloiku :D
 
Aga midagi sarnast (kus on lisaks ka peategelane ja kõik on puust ja punane), tahaks edaspidi veelgi kindlasti lugeda.    
Teksti loeti eesti keeles

Uljas, väga uljas. Aga see, et rüütlihärra kongist nii lihtsalt pärast massimõrva välja lasti... hmm, see tundus veider, ning kuskohast ta äkki sõna "portaal" üles korjas?
Teksti loeti eesti keeles
9.2018

Kirjanik Heinrich Weinbergi romaan “Tõrkeotsing” toob meieni alternatiivajaloolise kriminaal- põnevus- ulmeloo. Märksõnadeks on Eesti, maffia, salajased eksperimendid, sõjaväeluured.

Lugu on hea, mulle meeldis, kiidan autori mõttelendu. Kindlasti läheb see romaan minu jaoks Stalkeri esikolmikusse, kohalikul turul ei ilmu nii tugevaid romaane just tihti. Millest romaan räägib, ei hakka ma pikalt ümber jutustama - igaüks võib seda lugeda raamatu tagakaanelt või veebipoodide tutvustustest. Küll aga toon välja, mis mulle kõige enam meeldis. Esiteks peategelane - kahestunud isiksuse sisemised dialoogid olid päris nauditavad. Selline peategelane jääb meelde, väga hea leid. Teiseks haare - lugu oli suur, laborite mõõtmetega ja musta äri ulatusega ei olnud hoitud tagasi. Süžee oli põnev, hästi läbi mõeldud. Ka alternatiivmaailma ajalugu oli piisavalt huvitav ja põhjalik, vahepeal isegi ehk liiga sõna ja faktirohke aga mitte väga palju. Ma naudin alati, kui keegi on ulmeloos Eesti ajaloo või tulevikuga mänginud ja nuputanud, et mis oleks, kui... See annab alati kena suure plussi loole juurde. “Tõrkeotsing” oma alternatiivse minevikuga on selle plussi auga välja teeninud.

Olles nüüd raamatut kiitnud, loodan, et mu järgnev kriitika ei peleta nõrgemanärvilist ulmelugejat raamatust eemale. Ilma kriitikata ei saa kuidagi, muidu läheb autor laisaks ja kolleege tuleb loomulikult alati roosata, et kirjutatu tase tõuseks.

Nagu öeldud on romaanis põnevust, seiklust, ulmet, kõike on. Kuid kõige rohkem on muidugi tagasivaateid ja tegelaste Monolooge. Üks väike kriitikanool olekski romaani struktuuri kohta. Üle ühe peatüki tagasivaated on “okidoki”. Aga mitu peatükki järjest - no see ei sobi põnevusromaani kohe kuidagi mitte. Tempo kaob käest, fookus kaob käest, pinge asendub heietamisega, kogu asi hakkab kiskuma vaegulmekirjanduse kanti. Sisuliselt andsid tagasivaated hea tausta, kuid nii mõnegi tagasivaate oleks saanud anda olevikus või lühendada või ära jätta. Kui ma loen põnevusjuttu, siis peaks tempo olema pidevalt peal, praegusel kujul aga hakkab asi tihti meenutama vanaema teepidu, kus räägitakse aina, milline keegi lapsepõlves oli ja näidatakse üksteisele pildialbumeid, sellal, kui lapselaps niheleb toolil ning tahaks juba puldi haarata ja tulistamismängu mängida. Ja rääkides heietamisest, siis siit ka minu järgmine kriitikanoolepilv...

Härra Weinberg on muidugi ise ka tunnistanud, et ta teab, et kipub vahel ülearu lobisema,ent sellest hoolimata ei suuda ta end tagasi hoida. Kuid on aeg ennast kätte võtta, hea härra, tahan ma talle siinkohal öelda. Olles nüüd juba mitme Stalkeriga pärjatud ja mitme romaani autor, tuleb hakata Monolooge kokku tõmbama. Õnneks on mul seekord mitte ainult minu armetu arvamus, vaid mind toetavad selle mõtteavaldusega ka paar autoriteetset isikut, kes on ka “Tõrkeotsinguga” tugevalt seotud. Esimene neist on tuntud sõjaväelane, kolonel Altosaari, kes leheküljel 198 ütleb otsesõnu: “Andestust, ma kaldun teemast kõrvale.” Ma saan kolonel Altosaarist aru ja andestan talle. Tema kirjaniku vastu ei saa, kuid see lause on nagu appikarje - nii kolonel, kui kirjanik saavad selle koha peal aru, et sulg on läinud lippama ja et see ei ole hea. Kuid sellest hoolimata ei tõmba kirjanik Weinberg seda lõiku maha ega kirjuta seda lühemaks. Selle asemel sunnib ta oma tegelast kirjaniku asemel vabandama. Väga näotu tegu. Andestav lugeja võiks ju selle koha peal silma kinni pigistada, kui oleks lootust, et see oli üks juhuslik libastumine. Kuid kirjanik ei taltu. Leheküljel 200 - ja ma juhin tähelepanu asjaolule, et see on vaid kaks lehekülge edasi - paneb kirjanik punastama hea doktor Veinbaumi, kes on sunnitud jälle kirjaniku asemel kastaneid tulest välja tooma, lausudes: “Vabandust, ma tõesti sattusin hoogu.” Jah, kirjanik Weinberg, te sattusite jälle “hoogu” ja kuigi teie tegelased seda otsesõnu teile nina alla hõõruvad, ei võta te midagi ette, et seda lõiku parandada. Edasi tundub, et nii nagu lugejale, nii hakkab kirjaniku selline laiskus ka tegelastele närvidele käima ja nad ei hakka enam edaspidi vabandama, vaid näiteks inspektor Aile-Mari Johansen, kuulates leheküljel 257 järjekordset Monoloogi, katkestab selle ja küsib täiesti asjaliku küsimuse: “Mis see puutub meie praegusesse teemasse?” Õigesti küsib! Ja vahet ei ole, et kirjanik püüab jalamaid hämama hakata, et see rajalt kõrvale eksinud mõtteuit läheb teemasse. Lugeja saab aru, et see on kirjanikul vaid oma laiskuse kinnimätsimise üritus. Ta püüab endalt süüd maha pesta, visates lõvide ette ühe oma tegelastest. Järgmisel, 258-dal leheküljel, väidab ta, seekordne Monoloog pole mitte kirjaniku, vaid hoopis Janis Alvinile peale tulnud “hoog”. Kuid Janis Alvin ei ole andestust anuv kolonel Altosaari või vabandav doktor Veinbaum.Tema on tegudemees ja juba 259-dal leheküljel saab tegelasel sellest jamast mõõt täis ning ehtsa machomehe kombel paneb Janis kirjanikul suu kinni, lausudes: “Aitab hetkel sellest.”

Tõesti, kirjanik Weinberg, sinu tegelased annavad sulle igal sammul vihjeid, muutudes lõpuks isegi üsna jämedaks. Kuula neid, nad ei taha sulle halba, nad tahavad ainult, et romaan oleks parem ja lugejasõbralikum. Palun, ära sunni neid edaspidi sinu eest vabandama ja ära aja oma tegematajätmisi neile peale tulnud “hoogude” kaela. Kui sa näed, et nad on jälle sunnitud mõnda Monoloogi välja vabandama, siis vabanda hoopis ise oma tegelaste ees ja kirjuta vastav lõik lihtsalt ümber, eemaldades Monoloogi. Kui info selles Monoloogis on tõesti oluline, siis määri see raamatusse rohkem laiali. Tilguta seda vaikselt, märkamatult ja tasapisi.

Muus osas - mulle meeldis see raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Seekord võitleb leegion Valrus siis Masinate maailmas. Raamatu ainus miinus on, et noist masinatest räägitakse üsna vähe. Neid muidugi rapitakse veidi ja nemadki tapavad inimesi - peamiselt küll inimeste seljast töödeldud metalli õgides - mis sa hing ikka vaenuliku atmosfääriga planeedil ilma kaitsekostüümita teed, eks tuleb surra. 
Aga muidu läheb seeria minu meelest aina paremaks. Peategelane areneb, üha enam ilmub põnevaid kõrvaltegelasi. Tähtedevaheline poliitika muutub üha keerulisemaks. Mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Tulnukad tulevad ja teevad asja eest teist taga esiteks kerge vaippommituse ja siis külvavad Maa üle ka bioterminaatoriga, mis hävitab kõik elava. Siiski suudab mõni miljon inimest kes on asustatud paikadest eemal nagu näiteks allveelaevades, arktikas vms kohtades, ellu jääda. Keegi ei saa aru, miks see vajalik oli, sest elama ei kavatse tulnukad siia jääda.
Meie peategelane on suht äkilise meelelaadiga noormees, kes, nähes tulnukate laeva maandumas, ründab neid, sest ega elulootust niikuinii ei ole. Ja satub koos sõbraga tulnukate laeva. Ja siis läheb lahti kosmiline madin, kus inimestest üritatakse luua supersõdureid, kes peavad sõdima ühtede tulnukate poolt ja teiste vastu, olles ise orja seisuses.
Selline natuke naiivse algusega, kuid väga süngeks arenev kosmiline sõjaromaan. Heppner ei ole tegelaste kujutamisel just eriti tugev, kuid vägevad mastaapsed sündmused, korralik kosmosesõda ja sünge tulevik kaalub selle kõik üles. 
Teksti loeti inglise keeles

Maailm, kus tegutsevad koos kõrgtehnoloogia ja maagia. Neil, kes on võimelised maagiat kasutama on kõrgklassis ja mida väiksemad on oskused, seda allapoole ka sotsiaalne staatus kukub.
Peategelanna Neve Marchi ema on irkaanlaste (putukamoodi elukad) poolt sõjaohvrina vägistatud ja selle tulemusena on Neve nahk kohati imelikult kitiinine. Arvatakse, et sellised ei ole maagiaks võimelised ja seepärast on tema ainus võimalus kuskil karjääri teha, kaitsejõududes kahurilihana. Ühel ülesandel satub ta aga ebatavaliste, ohtlike ja reetlike sündmuste keerisesse. 
Ma ütleks, et suhteid ja intriige ning tulistamist ja madinat on selles romaanis just võrdselt, nii et peaks sobima mõnuga lugeda ka naislugejaile. Mulle väga meeldis see veidi omapärane maagia, mis selles maailmas oli. Tehnoloogia ja maagia loomulik segu tegi selle maailma minu jaoks eriti huvitavaks.
Lisaks vahvad tegelased, huvitav maailm, mõnusad seiklused. 
 
 
Teksti loeti inglise keeles

Jon Hawkins ja ta meeskond said eelmises osas omale hiiglasliku tehisintelligentsi juhitava tähelaeva. Nüüd kõpitsevad nad seda tasapisi üles, et valmistuda võõr-AI võimalikuks järgmiseks sissetungiks. Aga ohoo - selgub, et enne hukku oskas AI endast varukoopia maha jätta ja see ehitab Päikesesüsteemi äärealal endale uut laevastikku. Mis muud, kui tuleb plasmakahurid kuumaks kütta ja kihutada taas inimkonda päästma. Keeruliseks teeb selle asjaolu, et inimkond ise eesotsas kommunistliku Maaga üritab tal vaipa, õigemini superlaeva alt ära tõmmata. Sõda kahel rindel ja kosmilises mastaabis. 
Tase pole kehvem, kui eelmises osas. Ehk siis - kõrgkirjandus just ei ole, aga see-eest madinat ja ulmet on kõriauguni. Mina olen rahul ja järg ka juba ostetud. :)
Teksti loeti inglise keeles

Kosmosejaamas Horus käib madin häkkerite ja supersõdurite vahel. Endine merejalaväelane, nüüd kosmosekorporatsiooni New Origins sõdur hüüdnimega Stealth, on mures, et koos superiks saamisega kadusid tal mälestused varasemast elust. Aeg-ajalt on tal mingeid mälusähvatusi nagu oleks tal kunagi olnud naine. Alice, tema naine, otsib samal ajal vastuseid, kuhu kadus tema mees, kes läks kosmosesse head palka teenima. Osava arvutispetsina smugeldab ta end kosmosejaama ja avastab, et seal käib halastamatu sõda kahe grupi vahel, mille eri pooltel sõdivad nüüd ka tema ja ta kadunud abikaasa.
Väga vahva, üübertehnikaga varustatud ja geneetiliselt ülespumbatud tegelastega madin. Möllu, häkkimisi, lahinguid, verd ja plahvatusi terve hiiglasliku kosmosejaama jagu.
Teksti loeti inglise keeles

Maa laevastik madistab mingil võõral planeedil. Esiplaanil on Black Scull nimelise mehhaniseeritud jalaväerühma siseelu ja heitlused. Hästi edasi antud mil-sf. Lõpp oli liiga järsk, ilmselt seepärast, et see on sarja esimene osa. Aga intrigeeris ja loeks järge küll.
Teksti loeti inglise keeles

Hoogne ja vahva lugu. Sissejuhatus ehk tõesti veidi venib ja selle sidumine põhitegevusega oleks andnud loole juurde aga ulmebutafooria, head ideed ja punk on mulle alati meeldinud ja siin loos on need kolm kenasti kokku köidetud. Tubli! Nii hoida ja edasi tähtede poole :D
Teksti loeti eesti keeles

Tulnukad tulevad, korjavad Maalt hunniku inimesi ja treenivad neid kosmosesõduriteks. Sõdalasi on neil vaja selleks, et hakata vastu kuskilt Linnutee keskmest kord tuhande aasta järel ilmuvate Impeeriumlastele, kes pealtnäha põhjustea tapavad maha kõik, kes ette jäävad.
 
Algus on ehk veidi veniv, kuid muidu igati vahva raamat. Larsoni peategelased, ma vaatan on enamus sellised "teen, mis tahan" rebel tüübid ja naisi murravad nad nagu loogu. Siin ongi kõvasti nii seksi, kui vägivalda eri liikide vahel. Mis selle maailma huvitavaks teeb, on erinevatest tulnukate puntidest kokku klopsitud vastuhakuarmee ülesehitus ja toimimisprintsiibid. Veider ja ebaratsionaalne paiguti ja pead raputama panev ja lugejale mõnus vaheldus. Tegemist sarja avateosega.
Teksti loeti inglise keeles

Maa vallutab järjest teisi, meie päikesesüsteemide planeetide ümber olevaid iseseisvaid riike. Ootamatult ilmub aga kosmosesügavusest tulnukate laev, mis tundub võitmatu ja keerab kõik plaanid kõigil kummuli. Peategelaseks, kes pahadega sõdima hakkab, on Maa-vastaste palgasõdurite rügemendi viimane ellu jäänud ohvitser ja tema mehed-naised.
 
Möllu on. Kosmost on kõvasti - kogu tegevus toimub avakosmoses. Vahvaid tegelasi on nagu ka. Üle kolme tärni ei tahaks anda, sest vahepeal tundus sisu nõks liiga usutamatuid pöördeid võtvat. Ehk oleks neid isegi uskunud, kui tegelaste motivatsioone oleks paremini lahti kirjutatud, mitte ainult moka otsast mainitud. Lugesin siiski huviga, sest juba raamatut kätte võttes eeldasin, et see pole hard SF vaid kosmosemärul. Aga see on siiski tugevate hard-SF elementidega teos, igaks juhuks mainin.  Kosmosemärulit ma eeldasin, seda ka sain. Tegemist on sarja avaromaaniga, siis oli piisavalt hea, et loen ka järgmist osa.
Teksti loeti inglise keeles

Üks arvutimänge armastav noormees, kes on alles 24 aastat vana, avastab,et peab tööle minema. See kohutav sündmus tuleneb sellest, et ta ema kaotab töö ja isa palgast ei piisa kolme inimese ülalpidamiseks. Kuna noormees ei oska suurt midagi peale tulistamismängude, siis läheb ta viimaks ennast muude võimaluste puudumisel pakkuma kosmiliste palgasõdurite erinevatesse kompaniisse. Sealgi teda eriti keegi ei taha, kuid patuga pooleks saab viimaks end kirja. 
Noormees avastab, et pärissõda ei ole päris see, mis arvutimängud. Tegelt kohe üldse mitte see. Võrdlus on eriti hea selle poolest, et ta satub sõdima päriselt samale planeedile, kus ta on ka mingi mängu läbinud. 
Kokkuvõtteks - lobe lugemine, palju kiiret märulit, tulistamist, dinosaurus-tulnukaid, macho-mehest peategelane, ootamatud süžeepöörded. Üldiselt mulle meeldis, võtan kindlasti ka järjed ette. Läheb samasse kategooriasse Skalzy "Vanamehe sõjaga", kellele meeldis too, võib ka Larsoni raamatu ette võtta.
Miks viite tärni ei saanud: Kiirelt kirjutatud ja kiirelt loetav mis tähendab, et üldiselt peab ühe silma mingite asjade koha pealt kinni hoidma ja ütlema enesele, et see ei ole hard sf, see on kosmosemärul, see ei pea nii detailne ja loogiline olema. Aga noh, vahepeal siiski tahaks :D siis saaks viie kätte.
A miks neli tärni väärt oli? Larson oskab kirjutada nii, et tühja juttu üldiselt ei ole. Räägitakse asjast, tehakse asju ja need asjad on loo seisukohalt olulised ja minu jaoks huvitavad. Väga huvitav näiteks oli see, mis on ka kaasaja lääne sõdades oluline: Reeglid, mille järgi sõdida.  Kui palgasõdurite lepingus on kirjas, et õhujõude ei kasuta, siis õhujõude ei kasuta ja see muudab sõdimise tegelaste jaoks keerulisemaks. Tehnikat ja vahendeid nagu on, aga kasutada ei tohi. 
Teksti loeti inglise keeles

Kosmiline orjakaubandus ja eetilised probleemid.
Täitsa olen nõus, et esikohavääriline lugu, nii oma teema ja selle lahenduse poolest. Mulle meeldis. A laused võiks teinekord veidi siledamad olla :D See kergendaks tublisti lugemist. Eriti dialoog oli veidi kuiv ja nurgeline. 
Teksti loeti eesti keeles