Ma ei tea, miks selle jutu juures, mida - vähemalt mul - oli KOHUTAVALT raske lugeda, oli tingimata vajalik kahe autori panus, kes mida kirjutas, milliseid ideid panustas ja kelle nägu "Päästa meid kurjast" rohkem on. Ilmselt Weinbergi, sest sarnaselt Weinbergi viimastele tekstidele on ka käesolev lugu pigem mingi telesarja episoodi stsenaarium kui kirjanduslik lühijutt. Ka stsenaariumid on teinekord loetavad, ehkki pilt tuleb sellele lugemise käigus alati ise juurde mõelda. Käesoleva teksti - mis räägib ühe Weinbergi universumi kolkamaailma (Neymar) transiitjaama (Viies Ratas) personali vägikaikaveost sildunud Stonehenge'i kaubalaeva "Nicolay Wezcelov" meeskonnaga - puhul on neid pilte, mida juurde tuleks mõelda, inimvõimete jaoks lihtsalt liiga palju, lugu on väga rabe, hüppab ühest stseenist järsult teise ning loetavusele ei aita üldse kaasa ka pidev nimeliste tegelaste juurdevool.
Jutt on jaotatud seitsmeks osaks, millest esimene on lühike stseen ühe mehe ja naise põgenemisteekonnast sõjast laastatud planeedil Oregon (mis on orjaveoga tegeleva kaubalaeva reisi lähtekoht). Ilmselt on see stseen loosse kirjutatud mingi meeleolu loomiseks, resultaadiks on pigem eksitav. Kuna antoloogia pilti ei näita, siis ei saa me teada, kas tegu on sama mehega, keda kohtame loo hilisemas ahjustseenis.
2. osas tutvume Viienda Ratta juhtaudiitori Colin Thyne'i ja tema otsese ülemuse Eric Deschaneliga, seejärel saame tuttavaks esimest päeva tööloleva audiitori Orlando Carvahali ja ETS-tehnoloog Tony Blake'iga. 3. osas lisandub bioohutuse-peaspetsialist Yael Chaikin. 4. osa toob mängu laeva kapten Mayhewsi ja jaama turvateenistuse vaneminspektor Hoydti, aga ka Viienda Ratta peajurist Dominique Servantese ja juriidilise nõustaja preili Wellstone'i. Veel lisanduvad turvaülem Arnold Carter ning peajuristi abi Kevin Themas. Järgnev uusi nimelisi tegelasi õnneks enam ei juurde ei too, küll aga laekuvad päris jutu lõpus jaama pardale Weinbergi debüütromaanist tuntud "Tähetolmu"-nimelise laeva ekipaaži kolm liiget.
"Päästke meid kurjast" eeskujuks on kaudselt vist Asimovi robotijutud, kus peategelastel Powellil ja Donovanil tuleb lahendada mingi probleem või siis Robert Sheckley mõni sarnane lugu, nt "Diplomaatiline puutumatus"; lugu võib olla inspireeritud viimase paari aasta jooksul Euroopat puudutanud põgenikekriisist ja ju oli siia ka mingi bioloogia valdkonna teaduslik iva poetatud, aga mu meelest tuleks autoritel stsenaariumipõhisest loomemeetodist küll kiiremas korras lahti ütelda, sest nii ei sünni mitte kunagi kirjandus vaid üksnes ümberjutustus.
