Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Eneseväärikusel pole sellega mingit pistmist

(romaan aastast 2016)

Hinne
Hindajaid
0
2
2
1
0
Keskmine hinne
3.2
Arvustused (5)

Heinrich Weinberg on Eesti moodsas ulmekirjanduses väga produktiivne tegija, kellel on napilt nelja aasta jooksul ilmunud ridamisi jutte ja lühiromaane, eelmisel aastal üks jutukogumik (“Pimesi hüpates”) ja nüüd siis täispikk romaan. Hoolimata lühikesest avaldamisperioodist, on Weinbergil juba ette näidata kõrged kohad nii 2013. aasta kirjastus “Fantaasia” ulmejutuvõistlusel (II koht) kui ka Stalkerite jagamisel (I koht eesti autori lühiromaani kategoorias 2015. aastal). Seega ainest heaks ulmekirjanduseks on enam kui küll ja lugeja ootus heale ulmele üsnagi kõrge.

Käesolev romaan koosneb tegelikult kolmest osast, millest igaüks sisaldab mõnes mõttes iseseisvat lugu. Neid ühendav peamine teema on: käes on 34. sajand ja ühel inimestele tuntud kosmoseruumi päramises urkas asuval planeedil töötaval teadlasel – Teckland Leathercordil – keerab elu korraga täiesti p… põhja, kui ta leiab end kohtupingist süüdistatuna oma naise mõrvas. Näib, et tegemist on paratamatu ahelaga – kuritöö, kohtumõistmine ning karmi karistuse kandmine. Kuid selgub, et mitmetel teistel isikutel on antud härra elukäigu kulgemisse oma sõna sekka öelda. Seega tuleb Leathercordi kahtlaste ja vähem kahtlaste seltskondadega pööraseid seiklusi läbi elada, kuhu on segatud kosmosepiraadid, suurkorporatsiooni palgatud pearahakütid, lumeinimesed, tulnukad, kloonid, tehisintellekt ja jumal teab, kes/mis kõik veel. Pikkamisi avatakse lugejale peategelase tausta, mis paneb küsima, kas mees on kõike seda vaeva üldse väärt ja mis ta enda agendaks on.

Weinbergil on oma kirjutamisstiil. Kui püüda seda kuidagi kirjeldada, siis minu arvates on see veidi sõbramehelik ja heas mõttes üleoleva kõrvaltvaataja oma. Esmatutvuse ajal autori varasemate lugudega oli veidi harjumatu, et dialoogiväline tekst kõlas sarnaselt tegelaste omavahelise vestlusega. Elik kirjeldused ja tasutainfo anti lugejale edasi sama stiiliga, milles tegelased rääkisid. Kui sellega harjuda (võib-olla vajab see vastavat peakuju), läheb lugemine väga ladusalt ja mõnuga. Veel kumab Weinbergi lugudes välja helgus – kuigi olukorrad on rasked ja tehakse roppe tegusid, on alati taust ning tegelaste suhtumine positiivne. Võib ju sedastada, et olen eranditult Weinbergi lugusid lugenud siis, kui väljas särab Päike, aga see pole kindlasti ainus põhjus. Mulle meenutab autor stiililiselt mõneti Head Doktorit.

Weinberg võtab aega joonistada meile seikluse pöörasuse vahel pildikesi olustikust ja see on hea. Vahel oli küll tunda, et tegemist oleks nagu kolme lühiloo liitmisega, sest mõnda asja seletati uuesti liiga detailselt üle, mahus, mis oleks olnud eraldi juttudes täiesti omal kohal. Samas vastupidiselt eelnenud väitele on romaani osade lõpetamisega veidi kiireks läinud ja mõned paigad, seigad või vidinad jäävad ebaselgeks. On selleks siis pättide veidi absurdne julmus lihtsate küsimuste lahendamisel, iidse tulnukate tehnosüsteemi liiglihtne häkkimine või muud sellist. Aga kellel olekski mahti enam pikalt mõtisklema või toppama jääda, kui laval olevad püssid juba kuklas pauguvad ja tegelased hukust pääseteed leida püüavad. On vaja edasi kapata, sest tulemas on veelgi rohkem!

Võib ju aasida, et Weinbergi lemmikuks on mingid kindlad märksõnad – vandesõna Saast!, ohjeldamatu kohvi fetiš või elu mõnusalt võtvad peategelased, kuigi hing paelaga kaelas ja pale tombuks taotud. See kõik on teisejärguline, sest käesolev romaan on minu meelest puhas seiklus ja nii seda võtta tulekski. Meeldib, et eesti ulme uued autorid peavad põnevat faabulat au sees. Weinbergi on võrreldud kadunud Bergi või Tarlapiga. Pakun, et kui eesti autoritest kedagi kõrvale panna, siis pigem Harglat. Välismaistest kirjanikest näiteks Murray Leinsters oma Kolooniate Inspektsiooni juttudega ning sinna sekka õrna briisina McDevitti muhedat loo vestmist.

Kokkuvõtteks, Weinberg on kirjutanud kergesti loetava ulmeseikluse, mis võiks igal kohalikul fännil riiulil seista küll. Lõpp annab lootust uuteks lugudeks ja arvustajale teadaolevalt kohtume mõnede tegelastega nii mitmeski teises jutus veel. Sipelgalõvi-maailm sai antud romaaniga ühe soliidse tahu juurde.

Arvustus ilmus esmakordselt 2017 aprilli Reaktoris: http://www.ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-enesevaarikusel-pole-sellega-mingit-pistmist
Teksti loeti eesti keeles

Pean Reidari arvustusega üldjoontes nõustuma. Kohati rabedavõitu, ent hoogne ja värvikas ulmeseiklus.
Ette heidaks vast nii palju, et see lõpp on ikka väga kummaline ja tekitab küsimuse, kas autor planeerib romaanile järge, sest praegusel kujul jääb romaan poolikuks. Ja tegevusaja ning tegelaste, kelle silme läbi toimuvat nähakse, muutumist võiks autor kuidagi täpsemalt markeerida - käesolevas romaanis on see kuidagi kaootiline, kord on Leathercord minajutustajaks, siis kulgeb sündmustik kellegi teise pilgu läbi ning temavormis jne.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan koosneb justkui kahest-kolmest erinevast lühiromaanist. Esimene pool on siis Reaktoris kunagi ilmunud osa, kus Teklandi Nahkpael teeb sisuliselt tühja piimaringi, ehk ta pääsetakse vastu tahtmist vanglast, viiakse planeedile X kus ta leiab mingi ammu unustatud tulnukate baasi ja satub loo lõpuks tagasi vanglasse. Teises pooles pööratakse fookus hoopis tema kunagise õpilase peale, kes paljuski mõttes on tegelikult nagu peategelase kaksikvend. Räägitakse tema lugu ära ja alles siis algas minujaoks huvitav kolmas osa.
Kui ma enne seda olin lugenud puhtalt misioonitundest ja olgem ausad, natuke seda lugu ka sisse vägistanud (ilmselt asi selles ka, et see esimene Reaktoris ilmunud osa ei kannatanud väga ülelugemist - oli teisel korral lihtsalt igav) siis nii kui mängu tuli allakukkunud kosmoselaeva AI nimega Aleksei ja hakati seal kloonide ja nanomasinatega mässama lugesin juba suure huviga ning keel suunurgas.
Arvestades, et Weinbrgi motiiv oli ikkagi kirjutada terviklikku romaani oleks tulnud esimene pool tõhusamalt ümber töödelda. Kusjuures huvitava nüansina rõhutab seda, et tegemist on jutukoguga ka see, et mitmeid asju selgitatakse korduvalt eri peatükkides üle. Näiteks gild - seal raamatus oli vähemalt kaks korda kui sisuliselt sama jutt korrati üle. Või siis lumeinimesed samamoodi. Tekitas tahtmise lehte keerata - jah ma olen seda lugenud, aitab. Ka tekitasid kohati koomilisi hetki esimesse juttu juurde kirjutatud palgasõdurid. Minuarust oli tegemist üldse täiesti kasutu kõrvalliiniga, mis muutus oma tahtmatu julmusega naeruväärseks. No näiteks hetk kui palasõdurid ajavad Nahkpaela taga ja satuvad kuskil planeedil Y motelli. Selle asemel, et motelli pidavat tolgust natuke ähvardada või rahaga määrida veavad nad ta oma hotellituppa, ähvardavad pikalt piinamise ja füüsilise vägivallaga ja saavad teada lõpuks kaks fakti, et jah - peategelane oli motellis ja ta läks mägedesse. Huvitav kas need ülimalt asjatundlike jõujunnidena tutvustatud mehed küsivad teed lähimasse bensiinijaama ka sama idiootliku tõhususega? Aga nagu juba mainisin oli raamatu kolmas jutustus väga hea ja päästis minujaoks üldmuljes vägagi palju. Kui vahepeal olin juba paanikas, et pean eesti ulmekirjanduse tulevikulootusele hindeks ühe või kahe virutama siis lõpp oli teosel nelja või isegi viievääriline. Seal oli juba hüpliku ja natuke sihitu seikluse asemel korralik SF lugu just sedamoodi nagu ta mulle meeldib ehk ohtrate tehniliste vidinate ja vahvate tugevalt ulmeliste kõrvaltegelatega. Autor oleks justkui viimaks ometi arusaanud kuhu ta tahab lugu viia ja kes on talle kõige olulisemad tegelased kellega ta tahab mängida. Väikese spoilerina võin öelda ka seda, et tegevus otsa siin romaanis siiski ei saa ning lõppeb "cliffhangeriga" ehk siis ilmselt on oodata ka järge.
Mis puutub toimetamisse siis minu tabasin mitmeid kohti, mis oleksid tahtnud ülelugemist-parandamist. Näiteks kraapis silma koht kus seltskond on võõras tähelaevas, kus nad tõmbavad lahti esimese külmaune kirstu, misjärel nad koheselt teavad, keda ülejäänud kirstud sisaldavad. Sinna oleks justkui lause-kaks veel lisaks vaja olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on vahva. Tore oli leida viidet jutule Paksu Daami kohta, mida ma olin lugenud just vahetult enne romaaniga alustamist (ja mis on väga hea lugu). Seiklused olid ka täitsa okeid, aga nende esitamise kallal tahaks norida. Eriti algusepoole läks lugu kuidagi liiga lobedalt. Paljud olulised kohad, mis oleks loole müstilisust ja värvi ja emotsionaalseid hetki andnud, lasi autor kuidagi lihtsalt üle. Nagu näiteks see, kui nad jäid maa alla tulnukalinna lõksu. Pime, hiiglaslik kivikompleks, uitavad seal ei tea kui kaua ringi. Võiks ju atmosfääri luua: Äkki on kuskil nurga taga koll, äkki eksime ära, oo, kuidas tühjad käigud kajavad õõvastavalt. Kõik sellised kirjeldused jättis autor püüdlikult vahele. Suhtumine oli rohkem, et näe, kolasime seal siis ringi ja kõht kiskus tühjaks, aga ennäe, leidsime mingi toreda viguriga ruumi.
Lõpp, kus need kloonid ja Aleks mängu tuli, meeldis ka mulle tublisti. Seal hakkas lugu hoopis enam elama ja sai tegelasele kaasa elada ja imelise maailma imede üle imestada :D
Ahjaa, see, et peategelane pidevalt kinni võeti, hakkas küll vahepeal vihale ajama. Oleks tahtnud talle öelda, et - no mees, mine ometi trenni kuhugi või midagi, kui sa nii ohtlikku elu elad, saa märulikangelaseks, ära ole mömm :P
Teksti loeti eesti keeles

Weinbergi romaanidebüüdi puhul olen sunnitud resümeerima, et võib-olla olnuks parem, kui see debüüt oleks üldse olemata jäänud. Mu meelest ei ole autor, kelle suurimad senised õnnestumised on olnud jutustuse vormis, selleks formaadiks veel lihtsalt küps. Pika ja lohiseva nimega (Mis on sellel, mida loo tegelased läbi elavad, üldse pistmist eneseväärikusega? Teoses ei tee ükski tegelane midagi sellist, misläbi ta oma näo kaotaks) teos, mis on tehniliselt kolmes osast koosnev fix-up, ei evi läbivat narratiivi, selget algust ega lõppu, kubiseb tervest hulgast üksteisest eristamatutest tegelastest ning iseseisvalt püstiseisvad lood pole selle koostisosadki. Kui ajaloo sahtlis sobrada, siis ilmselt on EVPSMP ilmumine umbes sama tähenduslik nagu oli omal ajal seda Lew R. Bergi "Tants tulle" ilmumine. Linnuke kirjas ja sellega asi piirdubki.
Rohujuure tasemel meenutab EVPSMP mingi löömafilmi romaniseeringut, kus üks äkiline stseen ja plahvatus järgneb üksteisele. Midagi palju enamat teoses polegi, siin juhtub küll palju, aga pikas perspektiivis ei toimu suurt midagi ja autoril on kogu aeg kiire. Teost läbivaks niidiks võiks olla omaenese naise surnukspiinamises süüdi lavastatud Teckland Leathercordi draama - ehk siis selle väljaselgitamine, kes ja miks ta naise tappis ja võimalik kättemaks; aga ei, vahepeal veedame aega ka kõrvalpeategelase Cleavland Buckhearti (Tecklandi endise alluva) seltsis, kelles pole üldse midagi sellist, mis talle kaasa elama paneks. Kõige tipuks on Teckland veel selline iseäralikult tuhm kuju, keda eriti tegelikult ei morjendagi lähedase inimese kaotus ega endale osakslangenud ebaõiglus. Teckland elab vaid jooksvas hetkes, evides sealjuures haugi mälu ja piraaja ettemõtlemisvõimet.
Tehniliselt Weinberg muidugi oskab kirjutada ning loos on ka mõned helgemad hetked, pean silmas seiklusi jäises maailmas, mis toob omakorda meelde Hargla "Excelsuse konkistadoorid" ja TM Alexiga seonduva, aga see ei kaalu ülesse romaani üldist tühisust ega seda, et teos lõpeb ilma mingit lahendust pakkumata ses osas, kes oli Tecklandi algupärane naine, miks ta surnuks piinati, mis sündmused selleni viisid ja nõnda edasi. Kui minu käest küsida, siis on tegu puhtakujulise lugeja mõnitamisega.
Eraldi lõigu peaks veel pühendama Weinbergi nimeloomele.
Teckland Leathercord ja Cleavland Buckheart on nimed, mis on mõlemad ebamääraselt ameerika päritolu. Ma ei välista, et USA enam kui 300 aastase ajaloo jooksul on leidunud inimesi, kes on sedasi ristitud, kuid tegelikult sobiksid mõlemad eesnimed paremini perekonnanimedeks ning see, et mõlemad lõppevad sama järelliitega -land, näib üldse mingi parajalt jabur kokkusattumus olema. Teckland sobiks muidugi hoopis paremini mingi obskuurse hiina elektroonikatootja nimeks ja Cleavland näib olevat levinud õigekirjaviga kohanime Cleveland kirjutamisel (ja seda, et ma iga kord seda nime lugedes mõtlen dekolteedele (cleavage), on piinlik mainidagi).
Meeste perekonnanimed on mõlemad liitsõnalised, samuti tõlgitavad ning meenutavad sellega pigem eesti perekonnanimede eestistamiskampaania käigus loodud "kunstilisi" perekonnanimesid a la Luigelaht, Niinemets jne. Rääkimata sellest, et sama matriitsi järgi vorbitud nimed vaid raamivad seda kurba tõsiasja, et neid kaht tegelast on romaanis niigi üpris raske üksteisest eristada.
Tõrkeid valmistavad ka muud nimed: Thessa, mitte Tessa; Jhed, mitte Jed; Alyana, mitte Alyona; Aileen, mitte Eileen jne. Ma ei tea, kas see nimede variatsioonide väljamõtlemine on tahtlik, no et ikkagi maailm sadu aastaid tulevikus ja et nimed peaksid ka selle aja jooksul muutuma, aga välja kukub see üpris amatöörlikult.
Ja veel. Prognoosin, et mul saab olema suuri raskusi lugemaks mingit järgmist Weinbergi teost, mille tegelastel on tavaks pruukida vandesõna "saast". See ei ole sellisena käibes meie tänapäevases leksikas, esineb teose lehekülgedel kaugelt liiga sageli ning on seetõttu juba vaat et piinlikumgi kui Lew R. Bergi kurikuulus "härjasitt".
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: detsember 2018
november 2018
oktoober 2018
september 2018
august 2018
juuli 2018

Autorite sildid: