Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Kui udu hajub

(jutt aastast 2016)

eesti keeles: autorikogu «Pimesi hüpates» 2016

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)
Kristjan Rätsep

"Nurgataguse reisibüroo" otseses järjes korraldab Aymee oma töökaaslastega järjekordset turismireisi Montana mägialadele, ent seltskond satub seal ootamatult relvastatud rünnaku alla. Nimelt on firma Space X (kuna nimi on tekstis lahku kirjutatud, ei mõtle autor ilmselt Elon Muski ettevõtet) Montana mägedes asuvast salajasest laborist salajast infot varastatud ja firma on saatnud vargaid küttima relvastatud lohacid-geneetilise manipulatsiooni abil loodud ning katseklaasides üleskasvatatud kahemeetrised tehis-lumeinimesed. Paraku jäävad lohacitele ette just matkajad ja nende teejuhid...

Ilmselt olnuks lõppkokkuvõttes parem, kui "Nurgatagune reisibüroo" ja käesolev tekst oleks vormistatud ühtse lühiromaanina. Lood on omavahel tihedalt seotud ja "Nurgatagune reisibüroo" mõjub eraldi lugedes pigem õlgu kehitama panevalt. Samas on "Kui udu hajub" kuidagi rabedalt kirja pandud, eriti Weinbergi kohta. Tegelasi on väga palju ja nad lähevad omavahel segamini, järjekordse tegelase verine ja dramaatiline surm tekitab aga pigem küsimuse, et kes see nüüd täpselt oligi...? Ka on sündmustiku kirjeldamise viis ülemäära hakitud ja rabe.

Samas on loo stiil päris omalaadne-tegu on ulmemäruli ja vesterni kokteiliga, milles Metsiku Lääne stiilis tulevahetustele ning ratsarännakutele metsikus looduses lisanduvad geenmuundatud koletised, ulmelised õhusõidukid, rakettrelvad ja droonid. Kõik see mõjub üsna huvitavalt ja on kahju, et "Nurgatagusest reisibüroost" ning käesolevast tekstist midagi paremat ei sündinud, sest näib, et eeldused väga heaks lühiromaaniks olnuks parema vormistuse ja teostuse korral täiesti olemas.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Vene ulmes torkab silma üks omapärane võte (Eestis on seda  praktiseerinud Tiit Tarlap) - tegevuse paigutamine "täpsustamata lääneriiki". Kas on selle põhjuseks olnud siis nõukogudeaegsete autorite vähesed teadmised välismaailma kohta/olematud reisimisvõimalused või tsensuuriga seonduv - ent selliste tegevuskohtadega tekste on idanaabrite juures ikka kirjutatud ja nagu näitab käesolev lühiromaan, kirjutatakse neid ka tänapäeval edasi. "Lõõmava juuni" sündmustik areneb Maeni sadamalinnas, mis paikneks justkui kuskil Lääne- või Lõuna-Euroopas. Tegevusajaks tänapäev, ehkki tekstis on millegipärast ka aurulaevu mainitud. Lühiromaani peategelaseks on sopaajakirjanik Enguerrand, kes ajab suvisesse põrgupalavusse mattunud linnas mõistuslikest mereolenditest rääkiva loo jälgi...
Kliimamuutuste teema käib "Lõõmavast juunist" üsna tugevalt läbi ja põrgulikult palavatesse suvedesse puutuv mõjub praegu aktuaalsemaltki kui lühiromaani ilmudes tosina aasta eest. Palavalt suvise õhustikuga kirjandusteosed on mulle millegipärast alati meeldinud ja Maeni kirjeldused koos merekoletiste invasiooni teemaga moodustavad "Lõõmavas juunis" nauditava ning koherentse terviku.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Fantasyhõnguline lugu. On mingi rannikulinn, mida ähvardab merest pärinevate uute jumaluste pealetung.... ja pime tüdruk nimega Roosi, kes selles linnas ehtepoodi peab. Linnaelanike suhtumine võimuvahetusse tõi meelde Strugatskite "Marslaste teise invasiooni".
Millegipärast eriti sügavalt see lugu mind ei kõnetanud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Leiab aset mingi täpsustamata mõistusliku võõrliigi invasioon. Lugu keskendub invasiooni eest põgenejatele kuskil Venemaal, sisaldades rohkelt ängi, räpasust ja absurdisegust meeleheidet...
Eriti ei meeldinud, hindeks "3+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ilmselt on see lühiromaan objektiivsete standardite järgi kirjanduslikult heal tasemel, aga mulle millegipärast ei meeldinud. Seda hoolimata sellest, et teatud sümpaatia Jaapani kultuuri suhtes on mul täiesti olemas. Ilmselt midagi loo stiilis hakkas vastu või ei suutnud selle sündmustik mind kaasa tõmmata.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nagu pealkirjagi järgi aimata võib, on tegu mõnevõrra iroonilisele töötlusega traditsioonilise "tolkienistliku" fantasy teemal. Midagi eriti huvitavat see laast minu meelest endast ei kujutanud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Järjekordne ühismaailma-lugu, sedapuhku Larry Niveni loodud Magic Universe'i maailmas toimuv ja žanriliselt fantasyks liigituv. Pikemalt sisust vast rääkima ei peakski, sest loo aeglane avanemine on justkui mõeldud laskma lugejal toimuvat järk-järgult avastada. Mainiks vaid, et mu enda jaoks tekkisid teatud paralleelid sama autori "Amberi"-tsükliga, mitte küll tegevusmaailma, vaid minategelase isiku ja tema suhete osas meie maailmaga. 
Ei midagi vapustavat, aga üldiselt loetav tekst.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

 Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...
Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti  masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...
Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate  keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.
Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.
Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//
Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole.
Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo algus lubab Jansi varasemale loomingule omast muhe-matsakas stiilis pajatust: 19. sajandi Lõuna-Eestis kavatseb üks parun algelise tuukrivarustusega järvepõhja sukelduda, kuna alamast soost mõisarahva esindajad teda õhupumpamisega elus hoiavad ning omavahel arutlevad, kas härra ehk rahapada otsida või näkki küttida tahab. Ootamatult omandab sündmustik aga müstilise, erootilise ja õudse maigu ning jätkub autori hilisemale loomingule omases süngelt romantilises laadis...
Mulle meeldis. Huvitavaid ideid puistas autor nagu varasalvest ja kui keelekasutus on ta jaoks muidu pigem nõrgaks kohaks, siis "Parunis ja Virmas" jättis ka see hea mulje (kahtlustan agressiivse toimetajatöö mõju, ent hea lõpptulemuse puhul pole see ka eriti oluline).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo sündmustiku käivitab enneolematu geoloogiline katastroof - Vaikse ookeani ümbritseva vulkaanilise "tulerõnga" aktiveerumine pühib maailmakaardilt osa Kesk-Ameerikast, avades tee ookeanile, mis lahutab täielikult Põhja-Ameerika Lõuna-Ameerikast. USA-s see sündmuste areng esialgu suurt muret ei põhjusta, sest loo kirjutamisajale iseloomuliku mõtteviisi järgi: //Lõppude lõpuks olid enamik surmasaanuid kohalikud, mis tegi selle tragöödia kaugeks, umbes nagu hiinlaste hukkumise.// Pigem mõeldakse Washingtoni võimukoridorides katastroofi pakutud uutele võimalustele nagu laevastiku kiire liigutamine kahe ookeani vahet. Ajapikku saab aga järjest selgemaks, et maailmamerega toimunud muutused ähvardavad Lääne-Euroopa arvuka rahvastikuga tööstusriike kliima katastroofilise jahenemisega ja sealsete elanike ümberasumissoov toob kaasa pöörise rahvusvahelistes suhetes...
"Muutuvad mered" tõestab taaskord, et varalahkunud Stanley G. Weinbaum oli ulmekirjanikuna kõvasti omast ajast ees. Lisaks nt prohvetlikele tuumatehnoloogia kirjeldustele oma kosmoselugudes kirjeldab ta käesolevas loos globaalset kliimakatastroofi viisil, mille puhul on raske uskudagi, et see lugu 1930-ndatest aastatest pärineb. Lõpplahenduse osas... mnjah, ma oodanuks vast midagi karmimat, aga pole hullu, maksimumhinde on lugu igatahes ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...
Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks  tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt. 
Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga). 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nähes Jüri Kallase koostatud antoloogias sellise nimega autorit, tekib esimesena mõte, et tegu on poolaka või tšehhiga. Aga ei ole - hoopistükkis venelane, kelle loo tegevus toimub Jakuutias. 
Esimese hooga läbi lugedes see lugu minus väga suurt vaimustust ei tekitanud (splätter pole lihtsalt eriti minu teema), aga järele mõeldes päris originaalse ideega lugu, sestap saab hindeks "nelja".
Teksti loeti eesti keeles