Heinrich Weinberg

"Nurgatagune reisibüroo" on minu poolt seniloetud Weinbergi tekstidest nõrgim. Lugu on selline sirgjooneline, puudub pea igasugune konflikt ja tõsiseltvõetav põnevus, ka jätab idee kuidagi kulunud mulje. Samas on Weinbergi jutustamislaad jätkuvalt sümpaatne, ka suudab ta isegi nii trafaretsel teemal nagu "Tagasi loodusesse!" kirjutades maailmavaatelisest soigumisest hoiduda-võib arvata, et näiteks Tarlap täitnuks sarnase ideega teksti mingi tsivilisatsiooni- ja lipsuvihkamisega, mõni teine kodumaine autor aga langenuks agraarromantilise hala küüsi. Weinbergi lähenemine teemale mõjub seevastu üsna sümpaatselt, ent loo nõrkus peitub muudes asjaoludes.