Heinrich Weinberg

Üleüldse jääb arusaamatuks, miks peategelane vahetult pärast plahvatust kinni peeti - enesetaputerroristid lendavad tavaliselt nii sodiks, et nende mõnekümne minuti jooksul, mis plahvatusest möödas oli, teda kohvikus terroristi teisikuna identifitseerida nüüd küll ei tohtinuks. Ja Krista auto oleks võinud kuulikindel olla. Ja muidugi tulistatakse alla lennuk, mille reisijad on enne õhkutõusmist kiirteel tankitõrjerakette kasutanud. Selle mõistmiseks ei pea väga taibu olema. Minemalennu üritamise asemel oleks tulnud põranda alla kolida - võiks arvata, et kirjeldatud viisil varustatud kodanikul oli selleks ka Suurbritannias mitmesuguseid võimalusi.

Sisu poolest on lugu mõnes mõttes "Lola jooksu" variant. Paljudel, kes filmi näevad, tuleb mõte vastav jutt kirjutada; õnneks suudab suurem osa sellest hoiduda. Siin on teisiti see mõte, et peategelane püüab kõigest hingest rattast välja saada, mitte leida lõime, kus saab kuritegelikul teel hangitud nutsu endale jätta vms. Millest võib omaette jutuks ka täitsa piisata.

Kokkuvõtteks siiski rahuldav pluss märul ja erinevalt teisest samas "Reaktori" numbris ilmunud materjalist ilmselgelt kirjandus. Kui autor sama moodi edasi töötab, saab Veskimees endale varsti kõva konkurendi.

Millest see hea lugu siis rääkis? Tegevus toimub tänapäeval. Sõidab üks eesti soost puusepp ühendkuningriigist äriasjust koju ja temaga hakkab juhtuma kummalisi asju. Hmmm, mida veel sisu liialt paljastamata öelda... Ma arvan, et sisust piisab :D Põnevust lugejale peab ka ikka jääma ju. Ühe vihje siiski teen – Hiroshi Sakurazaka "All You Need Is Kill". Kes on seda raamatut lugenud või tema põhjal tehtud filmi näinud, siis peaks see vihje piisav olema. Luubi all olevas jutus on sarnase situatsiooniga kimpus aga meie omad jorsid.

Kas sellel heal lool oli ka puudusi? Õigustatud küsimus - muidu ma siin kiidan, kütan ootused üles ja siis hakkab keegi lugema ja säh, üks viga teise otsa ja pettumus suur. No tegelt oli vigu küll, ja kuhjaga, suure kuhjaga. Näiteks see peategelase sõber Harri. Kui ikka tegelasel pole terve jutu jooksul miskit peale ähäh ja öhöh-i eriti öelda, siis pole teda vajagi. Ma mõtlesin, et Harril, kuna ta pidevalt kuhugi läks, poodi või suitsu tegema, on ikka mingi salajane missioon ka, siis muudkui ootasin – tühjagi. Nii et SPOILER – Harri on mõttetu tüüp, ärge temaga arvestage.

Teiseks – see peategelane ei olnud esimeses „päris“ episoodis ikka eriti usutav – no see automaadi üleskorjamine ja baarmani ähvardamine – no mida? Ainus põhjendus, et ta oli šokis ja ei saanud ise ka aru mis teeb. Mõttetu detail, vale detail. Kui kunagi tuleb kordustrükk, siis soovitan soojalt selle maha kriipsutada.

Kolmandaks – tühja lobinat oli alguses ja vahepeal veel sutsu liig palju. Kui tegelased räägivad, siis olgu sel kasvõi hiljem mingi oluline tähtsus, mitte ärgu padraku niisama maast ja ilmast, et autor saaks näidata, et nad tutvuvad loomulikul teel või milleks iganes seda vaja oli. Ja siis seda veel sada korda üle korrata. Päh, olgem asjalikud, inimesed, rääkigem asjast. Saab veel tihendada, saab.

Aga üldiselt – hea lugu. Selle aasta loetud lühilugudest peaaegu Stalkeri kandidaat. Vähemalt esimese kümne sekka kindlasti mahub. Aasta on muidugi ees veel pikk ja loodan, et tuleb hunnikus lugusid, mis selle loo mu nimekirjas tahapoole tõrjuvad, aga seda ainult seepärast, et ma tahan veel palju head kohalike autorite loomingut nautida. Varsti võtan ette Weinbergi värskelt ilmunud esikkogu ja loodan sealt midagi samaväärset leida.