Kunagi lähitulevikus saabuvad Maale gewtakide-nimelised humanoidsed tulnukad. Pärast esimest ehmatust hakkavad inimesed nendega teaduslikku koostööd tegema ja kahe rassi koostöös hakatakse Maale ehitama esimest tähtedevahelist ussiurke-portaali. Paraku tapab maise gripiviiruse ja gewtakkide poolt kaasatoodud viiruste ristumisel tekkinud superviirus lisaks paljudele inimestele ka enamiku Maale saabunud gewtakkidest ning kui portaal lõpuks käivitub, evakueerib selle kaudu sabunud tulnukate eriüksus ellujäänud gewtakid ning laseb portaali õhku. Gewtakkide tehnoloogia omandanud Maa valitsused aga alustavad võidujooksu elukõlbulikele planeetidele ja 2035. aastal jõuabki tulnuktehnoloogia baasil ehitatud USA tähelaev Santa Maria Alfa Centauri orbiidile...
Käesolev lühiromaan kujutabki endast inimkonna esimese tähelennu ja teises tähesüsteemis asuva võõrplaneedi koloniseerimise lugu. Tekst on Weinbergile üsnagi iseloomulik (niipalju kui võin öelda, sest tegu on alles kolmanda autori tekstiga, mida lugema satun)-suhteliselt rahulikus tempos kulgev kosmiline quest. Minu meelest on tegu igati läbimõeldud, sümpaatse ja põneva lühiromaaniga.