Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Heinrich Weinberg

  • Eesti

Teosed

· Heinrich Weinberg ·

Vihma seitse nime

(lühiromaan aastast 2014)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-vihma-seitse-nime

ajakirjapublikatsioon: «Reaktor» nr 28 (jaanuar 2014)
♦   ♦   ♦

eesti keeles: antoloogia «Tuumahiid 2: Toorium» 2015
autorikogu «Pimesi hüpates» 2016

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (3)
Kristjan Rätsep

Olen Weinbergi tekstidest varem lugenud "Täheajas" ilmunud juttu "Millest sa järeldad, et sinu karjamaal elab sipelgalõvi?" "Vihma seitsmel nime" tegevus toimub mainitud looga samas maailmas, täpsemalt Yellowstone`i-nimelisel koloniaalplaneedil. Lühiromaan on ka suhteliselt sarnases stiilis välja peetud-ökoloogilistele ja bioloogistele teemadele keskendunud teaduslik fantastika, kus suhteliselt rahulikus tempos toimuva sündmustiku käigus lugejale tegevusmaailma avatakse.

"Vihma seitsme nime" tegevus leiab aset Harjaks kutsutud niiskes, ebatervisliku kliimaga ja kõikvõimalikke veidraid eluvorme täis Yellowstone`i Põhjamandri mägipiirkonnas, mis inimeste koloonia keskuseks olevat kuiva kliimaga mandrit veega varustab. Harja elanikkonna moodustavad kohalikes tingimustes ellu jääda suutnud karastunud inimesed, kelle hulgas on palju karistuseks Harjale saadetud sunnitöölisi ja keda tuntakse Vihmarahva nime all. Ühel hetkel süüdistavad kroonilise veepuuduse all kannatava koloonia poliitikud Vihmarahvast veevarustusega koonerdamises ja saadavad sõjaväe Harjal asuvaid veevarustusjaamu üle võtma...

Kui "Sipelgalõvi" oli pigem selline kõva keskmine tekst, siis "Vihma seitse nime" äratas minus Weinbergi loomingu vastu täiendavat huvi. Arvan, et lähitulevikus võib autori omanäoline looming Eesti ulmes päris olulist rolli mängida. Ma ei hakka siin arutama, kui loogiline on lühiromaani sündmustik ja kas tehnoloogilise tsivilisatsiooni tingimustes on ühe planeedi piirides selline valesid otsuseid põhjustav informatsiooniikaldus võimalik või mitte... minu arvamust tekstist see ei muuda.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Üldiselt mulle meeldib see klassikaline teadus- ja kosmoseulme traditsioon, millelt Weinberg lähtub. Väga isegi meeldib. Erinevalt kaaskarvustaja Särast, kes kogumiku arvustuses seda juttu kõrgelt hindab, ei tahaks ma mainida paralleelina mitte Lew R. Bergi, vaid Murray Leinsterit. Muidugi ei ole Weinberg Leinster, aga kiiduväärt soov on vähemalt olemas. Ja pidagem meeles, et Leinster hakkas kirjutama pulp-ajastul ja tema sulest on tulnud mitte ainult "Päästemeeskond" vaid ka igasugust täielikku sonimist.

Nagu juba sipelgalõvi loo kohta mainisin, on Weinbergi juttudes palju läbi mõtlemata ja tundub, nagu kirjeldaks ta kosmoselendude ajastul mingit SF kuldajastu tehnoloogiat (hea küll, väike liialdus, sõnum toodi ikkagi mikrokiibil kohale, mitte mikrofilmil). Samas ei aimdu tekstist aurupungiga sarnaseid taotlusi.

Nii näiteks tekib küsimus, et miks inimesed üldse koloniseeritud planeedi kõrbealal 5 l veega päevas elasid - kas tõesti oli rahvastikutihedus muutunud Maaga sarnaseks, et kõik ekstreemumid asustada tuli? Kas kosmosekoloniseerimise puhul kauges tulevikus poleks loogiline, kui kõigepealt tuleks insenerid ja pööraks jõed sinna kuhu vaja ning siis alles koliks inimesed järele? Kunstliku defitsiidimajanduse loomine on ju isegi usutav, aga kuidas asustus üldse kunagi niisuguseks kujunes? Teiseks võib mõista sõdurite juhi pahameelt, et nende sõnumisse suhtuti mõnevõrra ükskõikselt pärast seda, kui nad olid jalgsi veejaama marssinud, kuid miks autor neid seda tegema paneb? Argument, et "teil ei ole siin transpordilainerite jaoks maandumisruumi" oli naeruväärne juba Vietnami sõja ajal ja lõpuks ju tuleb evakueerimine õhu kaudu. Kolmandaks, kuidas on võimalik, et kosmosekolooniate ajastul ei suudeta muud moodi kui luurerühma kohale läkitamisega koguda infot "maastik ümber perimeetri" kohta? Neljandaks, kuidas kujutab autor ette, et rakkude sisse tunginud parasiit (jätame hetkeks kõrvale selle, kui võimalik niisugune võõra planeedi elustikust pärinev uudne organell üleüldse on) sõltub teguritest nagu "päikesekiirgus, peamiselt ultraviolett, õhurõhk, õhuniiskus, temperatuurikõikumised"? Kas tegelased on mingid fotosünteesivad kõigusoojalised või? Viiendaks, veehoidla mäest alla laskmisega mitte ei anta lauskmaaelanikele külluses eluks vajalikku vett, vaid kõike oma teel purustav rusuvool. Ja nii edasi ja nii edasi.

Autorit huvitab väga maailmaloomine, aga fabuleerimisoskus - kuidas usutavaid sündmusi mingisse loogilisse järgnevusse panna nii et põnev ka oleks - on (veel?) kehvake. Tingliku plussi võib anda selle eest, et autor on vähemalt üritanud kõige ilmsemaid küsitavusi ka tegelaste suu läbi reflekteerida ("side tugijaamad" vs. satelliidud jms). Aga eks see kokkuvõttes ikkagi pulp-ihõnguline tekst ole (fakt, et ka tuntud kirjanikud on ogaramaid tekste kirjutanud, ei ole vabandus). Eks näis, kas Weinberg jõuab kunagi omadega kuldajastu või uue laineni. Või vähemalt loeb bioloogiaõpiku õiges järjekorras läbi.
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Mulle väga meeldis. Meeldis algne õuduka-õhustik, action-episood, veenappuse ja -külluse erinevused ja kuidas need nagu muuseas ilmseks tehti. Kuigi kui loogikamiinustest rääkida, siis torkasid mulle väga selgelt silma hoopis teised kui Kristjan Sanderile. Nagu mismõttes on muidu naiste jaoks nii võrdne positsioon leiutatud, aga seal on mingid kahevõitlused meeste vahel naiste pärast??? Ja kas mehi oli kuidagi vähem, et polügaamia asemel oli rahvastiku taastootmiseks vajalik polügüünia (e. mitmenaisepindamine) ja samas puudus polüandria (e. mitmemehepidamine) ja üldse oli ühiskonnale ikka kuidagi oluline, et lapsed oleks siiski abielust sündinud? Mida üleliigsed mehed tegid, kui naised mitmekesi pandavamatele läksid? Mis sai väljaspool abielu sündinud lastest? Siiski, need olid ülevaadatavad detailid. Ainus, mis mu meelest viis loo väärtust alla, on hale lõpp. Psühholoogiliselt põhjendamata "kuidagi tuleb ju lõpetada". Nojah, kuidagi tuleb, aga ...***9 aaatat hiljem loetud uuendatud versioon ja seal a) klapib kõik, hästi mängitud sooliste murede põhjusedb) lõpupuänt on seekord oivaline!
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Zelazny kutsuti kord aukülalisena Torontos toimuvale conile, ent osavõtutasuna nõuti talt loo kirjutamist korraldajate väljaantava brošüüri jaoks, mispeale ta kirjutas käesoleva laastu kontaktist tulnukatega Saturni juures. Kiirkorras visandatud lugu jääb kuidagi poolikuks ja väheütlevaks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Naljalugu mõistuse omandanud arvutimargist, mille tuntud Ameerika ulmekirjanike kodudes asuvad eksemplarid omavoliliselt nende loomingulisse tegevusse sekkuvad. Lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

 Loo tegevus toimub eesti lugejatele tundmatu ulmekirjaniku Fred Saberhageni loodud maailmas, kus tulevikus universumit koloniseeriv inimkond peab seisma silmitsi Ehitajateks kutsutud tulnukrassi loodud autonoomsete tehismõistuslike planeedihävitusrobotite ehk berserkidega, mis pärast oma loojate kadumist endiselt mööda kosmoseavarusi kollitavad. Zelazny loos on juttu kosmosesmugeldajate meeskonnast, kes ühel oma reisil millegi berserki-sarnase otsa satuvad...
Lool polnud viga - eriti arvestades, et Saberhageni teoseid varem mittelugenuna ja konkreetsest maailmast esmakordselt kuuljana polnud ma lugejana vist päris selle sihtgrupi hulgas...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Surmalaulu" kirjutamise taga peitub paras segadus - Zelazny arvas algul, et talt on tellitud essee planeedi Saturn teemal, ja kui oli selle juba valmis kirjutanud, sai teada, et soovitud oli hoopis ulmejuttu. Autor otsustas oma loominguga säästlikult ümber käia ja kirjutas essse jutuks ümber. Tulemuseks on üsna kummaliselt mõjub hübriid, mis sisaldab autori mõtisklusi Saturni koloniseerimisest tulevikus, kahe tulevases Titani baasis elava teadlase vaidlust ja Saturni atmosfääris elava mõistusliku olendi sisemonoloogi. Lugu jätab üsnagi kunstlikult kokkupandud ja mitte kuigi põneva mulje, samas huvitavaid ideid maaväliste eluvormide kohta siin on, nii et alla "3" sellele hindeks anda ka ei tahaks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub Balfrosti planeedil, mille kohaliku aasta pikkuseks on umbes sada Maa-aastat. Playpointi kuurortlinn Balfrostil on viiekümne aasta pikkuse talve ajaks suuresti inimtühjaks jäänud, ent mitte täielikult - suuresti  masinate poolt hooldatavasse kuurortisse on saabunud keerulise mineviku Paul, keda seovad Balfrostiga ammused sündmused, koos oma noore armsama Dorothyga...
Jääaja tõttu inimtühjaks muutunud kuurortplaneedil aset leidvate  keeruliste armusuhete teema meenutas mõnevõrra Martini "Valguse hääbumist". Zelazny lugu on küll kokkuvõttes hoopis muust ja lõpplahendusega oskas autor igatahes üllatada. Natuke tüütult mõjus kohati sihilikult diiplemisse kalduv ja segasevõitu stiiil.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ulmeguru ulmesarja kauaoodatud avaraamat kujutab endast üsna erinevaid tekste segavat antoloogiat - seitse välismaa autorite tõlketeksti ja kuus eesti algupärandit ( (:)kivisildniku loo näol polnud siiski kuuldavasti tegu esmatrükiga), lisaks veel üks tekst Venemaal elavalt eestlannalt Helju Rebaselt, mis on varem vene keeles ilmunud. Lood on antoloogias paigutatud vaheldumisi (eestlane-välismaalane). Ühiseid tunnuseid on antoloogia lugudel üsna keeruline leida, üldiselt on tegu heal tasemel või vähemalt korralike tekstidega, kusjuures tõlkelood näivad algupäranditest keskmiselt paremad olevat. Eks see erinevate lugude veidi "rosoljelik" kombineerimine ole ilmselt taotluslik, et kavandatava raamatusarja eri tahkudest lugejale maiku suhu anda. Eraldi tuleks positiivselt mainida tõlkeid tšehhi ja prantsuse keelest, mida eestikeelsetes tõlkeantoloogiates üldjuhul ei kohta.
Tubli algatusega on käesoleva raamatu näol tegu igatahes ja jääb vaid loota, et Ulmeguru ulmesarja kahele esimesele raamatule osaks saav positiivne tähelepanu tegijatesse energiat ning töötahet sisendab ja sari vaid kahest raamatust koosnema ei jää. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Antoloogia "Läbi valu ja vaeva" viimane, kõige vanem (aastast 1887) ja minu meelest vat parim tekst. "Xipehuze" on muuhulgas peetud esimeseks tõeliseks teaduslik-fantastiliseks tekstiks (ilmunud nt enne Wellsi "Ajamasinat"), ehkki Shelley "Frankensteini" ja Verne'i romaane arvestades tuleb seda väidet ilmselt teatud määral liialduseks lugeda. Ehkki Rosny-vanem oli autorina väidetavalt vähemalt sama novaatorlik kui Wells, on ta ulmelooming märksa vähemtuntud ja mõjub seetõttu paradoksaalsel moel ehk ka tänapäeval lugedes värskemalt - kui nt Wellsi kirjeldused ajarännu, tulnukate invasiooni vms teemadel on tänapäeva lugejatele kasvõi lugematutest viidetest muus popkultuuris tuttavad, siis mõistuslike sammastega silmitsi seisvad neoliitikumi inimesed kuskil tänapäeva Iraani territoorimile jääval mägismaal ei tekita küll mingisuguseid sekundaarseid seoseid. Ja seda huvitavam seda lugeda on. Originaalset ja oma ajas kahtlemata hullumeelselt uljast ideed mainimata.
Rosny-vanema teostest olen lisaks tema Põneviku sarjas ilmunud kiviaja-lugudele varem lugenud ka 1920. aastal eesti keeles eraldi raamatuna ilmunud ja rohkem teaduslikuks fantastikaks liigituvat "Kolesuurt koobasmaad", millest küll palju meeles pole. "Xipehuzid" näitab kujukalt, et autori loomingut tasuks veelgi rohkem eesti keelde tõlkida. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

//...ei pea olema eriline prohvet, et ennustada selle teksti saamist antoloogia enimnüpeldatud teoseks.//
Loo pealkiri ajab muidugi naeruturtsatuse peale, ent üldiselt näib autoritutvustuse, kust eelnev tsitaat pärineb, autoril vägagi õigus olevat. Ja seda põhjusega. Erinevalt sama autori lugudest "Kõik vihkavad arvosid" ja "(:)jalgu tulle pannes on saapad mõistlik valik" pole käesolev lugu siiski päris seosetu lalin, vaid siin olemas ka midagi süžeetaolist, ja autori keelekasutus on ka tegelikult päris hea. Seega saab lugu mult ühe punkti võrra kõrgema hinde kui eelarvustajalt. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Asimovi robotijutte meenutav följeton mõistuslikest robotitest ja nende programmeerimisest. Kuivavõitu, aga üldiselt lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nagu ilmselt paljudele kohalikele ulmefännidele, oli ka minu jaoks seni ainus kokkupuude Neffi loominguga Marduses ilmunud jutt "Raskused elektriga". "Valge jalutuskepp, kaliiber 7.62" on kümme aastat vanem lugu, kirjutatud teise (kommunistliku) režiimi tingimustes, pole absoluutselt humoorikas ja ka selle alažanriline kuuluvus on hoopis teistsugune (puhtakoeline SF). Nii et erilisi seoseid nende lugude vahel pole.
Loo sisust on eelmised arvustajad juba piisavalt rääkinud. Mulle meeldis - põnev ja huvitava ideega tekst. Peategelase Martin Daneši elukäigu kirjeldused mõjusid küll natuke halvasti läbimõeldutena. Kui ta oli pimedana sündinud, kuidas sai ta siis visuaalseid unenägusid näha? Ja miks ta silmakoopad olid tühjad, nagu oleks ta silmadest mingi trauma läbi ilma jäänud?
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo algus lubab Jansi varasemale loomingule omast muhe-matsakas stiilis pajatust: 19. sajandi Lõuna-Eestis kavatseb üks parun algelise tuukrivarustusega järvepõhja sukelduda, kuna alamast soost mõisarahva esindajad teda õhupumpamisega elus hoiavad ning omavahel arutlevad, kas härra ehk rahapada otsida või näkki küttida tahab. Ootamatult omandab sündmustik aga müstilise, erootilise ja õudse maigu ning jätkub autori hilisemale loomingule omases süngelt romantilises laadis...
Mulle meeldis. Huvitavaid ideid puistas autor nagu varasalvest ja kui keelekasutus on ta jaoks muidu pigem nõrgaks kohaks, siis "Parunis ja Virmas" jättis ka see hea mulje (kahtlustan agressiivse toimetajatöö mõju, ent hea lõpptulemuse puhul pole see ka eriti oluline).
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo sündmustiku käivitab enneolematu geoloogiline katastroof - Vaikse ookeani ümbritseva vulkaanilise "tulerõnga" aktiveerumine pühib maailmakaardilt osa Kesk-Ameerikast, avades tee ookeanile, mis lahutab täielikult Põhja-Ameerika Lõuna-Ameerikast. USA-s see sündmuste areng esialgu suurt muret ei põhjusta, sest loo kirjutamisajale iseloomuliku mõtteviisi järgi: //Lõppude lõpuks olid enamik surmasaanuid kohalikud, mis tegi selle tragöödia kaugeks, umbes nagu hiinlaste hukkumise.// Pigem mõeldakse Washingtoni võimukoridorides katastroofi pakutud uutele võimalustele nagu laevastiku kiire liigutamine kahe ookeani vahet. Ajapikku saab aga järjest selgemaks, et maailmamerega toimunud muutused ähvardavad Lääne-Euroopa arvuka rahvastikuga tööstusriike kliima katastroofilise jahenemisega ja sealsete elanike ümberasumissoov toob kaasa pöörise rahvusvahelistes suhetes...
"Muutuvad mered" tõestab taaskord, et varalahkunud Stanley G. Weinbaum oli ulmekirjanikuna kõvasti omast ajast ees. Lisaks nt prohvetlikele tuumatehnoloogia kirjeldustele oma kosmoselugudes kirjeldab ta käesolevas loos globaalset kliimakatastroofi viisil, mille puhul on raske uskudagi, et see lugu 1930-ndatest aastatest pärineb. Lõpplahenduse osas... mnjah, ma oodanuks vast midagi karmimat, aga pole hullu, maksimumhinde on lugu igatahes ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Raudsaare jutte sai sajandivahetuse paiku Algernonist ja ta blogist loetud ning vähemalt ühel Estconil ka tema endaga suheldud. Pärast kahekümne aasta pikkust pausi on autor taas ühe ulmeloo avaldanud, sedapuhku on siis tegu nostalgiahõngulise õuduka/salaajalooga, mille tegevus toimub üheksakümnendate Tartus (kunagi pärast Vene vägede lahkumist 1994. aastal). Minategelane koos oma sõbraga tegeleb endisest Nõukogude lennuväebaasist Raadil pärineva militaartehnikaga kauplemisega. Ootamatult leiavad nad vihjed suuremale saladusele ja asuvad ühel sumedal augustiööl Raadil selle jälgi ajama...
Eks kodukandi-teemalisi ulmelugusid ole ikka huvitav lugeda ja nii kunagised Raadi varemed kui ka vana Tartu tapamaja on mu jaoks  tuttavad kohad. Loo süžee areng on põnevust üles kruttiv, ent maksimumhindest jääb puudu just ähmase lõpplahenduse tõttu. Ja lovecraftilik "kirjeldamatult koleda õuduse" teema ei mõju ka just kuigi originaalselt. 
Silma torkas üks naljakas viga: Tõnu Tannbergist oli saanud Tõnu Tannenberg (ilmselt tekkis autori peas ekslik seos ajaloost tuntud Tannenbergi lahingu(te)ga). 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nähes Jüri Kallase koostatud antoloogias sellise nimega autorit, tekib esimesena mõte, et tegu on poolaka või tšehhiga. Aga ei ole - hoopistükkis venelane, kelle loo tegevus toimub Jakuutias. 
Esimese hooga läbi lugedes see lugu minus väga suurt vaimustust ei tekitanud (splätter pole lihtsalt eriti minu teema), aga järele mõeldes päris originaalse ideega lugu, sestap saab hindeks "nelja".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Postapokalüptiline lugu tulnukate sissetungi järel radioaktiivseks tühermaaks muutunud maailmast. Üsna korralikult kirja pandud, natuke häiris lõpetamatus...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Poeetiline ja kauni keelekasutusega, ent kohutavalt segane lugu. Sisust polegi eriti võimalik rääkida, sest mingit üheselt mõistetavat süžeed lool pole. Kuna üldiselt mulle sellised segased lood ei meeldi, ent ma polegi ilmselt nende sihtgrupp, tundub "3" õiglane hinne.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lugu kujutab endast Andrei Tarkovski lavastatud klassikalise ulmefilmi "Stalker" (mis põhineb teatavasti vendade Strugatskite romaanil "Väljasõit rohelisse" ja on andnud nime ka Eesti ulmeauhinnale) paroodiat. Kuskil tööstuspiirkonnas paikneb salapärane Tsoon, kus läheb ekskursiooni käigus kaduma koolitüdruk Galja. Galjat suundub Tsooni otsima väike tehasetöötajate rühmitus, kes satuvad seal järjest veidramate nähtuste otsa. Kui industriaalse kuumaastikuna näiva Tsooni õhustik meenutab algul tõesti vaid Tarkovski filmis kujutatut, siis ajapikku muutuvad sealsed anomaaliad üha sürreaalsemateks... Lisaks "Stalkeri" parodeerimisele on loos olulisel kohal nõukoguliku bürokraatia ja pohhuismi kokteili (iselaienev prügimägi ning katsed sellega seonduvat administratiivselt reguleerida) naeruvääristamine.
"Stalkerit" olen kunagi ammu vaadanud vaid ühel korral ja eks antisovjetlik satiirgi kipub aastatega järjest aegunumalt mõjuma. Käesolev lugu aga muutus lõpupoole ikka päris haiglaselt lõbusaks ja fantaasiavaesust ei saa autorile kindlasti ette heita, nii et hindeks kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kahe esimese "Süvahavva"-romaaniga tuttavatele pole palju lisada, tegevus läheb edasi kohast, kus teise romaani tegevus lõppes ja kujutab endast harjumuspärast kokteili, mida võiks iseloomustada sõnadega "Pan Grpowski kohtub "Õnne 13-ga"". Kui miski eelmisest kahest romaanist erineb, siis vast rohked ajaloolised tagasivaated Süvahavva minevikku 12. sajandist lähiminevikuni, milles pajatatakse müstilise talu ümber varem toimunust ja muuhulgas ka selle tähtsusest Vatikanile. 
"Süvahavva"-tsükli kohta tervikuna võiks öelda, et tegu pole just Hargla tippteostega, ent need on päris põnevalt kirja pandud ja suunatud ilmselt natuke laiemale publikule kui tema lemmikteosed ulmefännide seas. Ja ehkki käesoleva romaani pealkirjast võib järeldada, nagu oleks tegu triloogia viimase teosega, näib see mulje romaani lugemise lõpetamise järel siiski ekslik olevat. Eks tulevik näitab... 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Eelarvustajad on romaani süžeest juba üsna põhjalikult rääkinud. Jah, "Pime mets" erineb "Kolme keha probleemist" ja on sellest ka mahukam. Ehkki mul on teatud allergia just ingliskeelses ulmes levinud eepiliste tri- ja tetraloogiate ning nendes kohustuslikena sisalduvate viimsepäevalahingute, katartilisena mõjuma pidavate lõpplahenduste ning muu säärase suhtes, jätab Liu romaan kokkuvõttes tükkis oma ideede ja probleemilahendustega ikkagi võimsa ja originaalse mulje. "Kolme keha probleem" meeldis mulle ehk natuke rohkem, ent ka "Pime mets" on kokkuvõttes maksimumhinde ära teeninud. Liu üheks oskuseks näibki olevat kirjutada klišeelike ja äratrööbatuina mõjuvatel teemadel niimoodi, et siiski üsna originaalselt mõjub.
Sarnaselt Liu loole "Rändav Maa" torkas ka "Pimedas metsas" silma inimkonda ähvardava surmaohu likvideerimiseks mõeldud põlvkondadeülene strateegiline mõtteviis - kui saabub teade nelja sajandi pärast algavast trisolarlaste invasioonist, hakatakse selle vastu võitlemiseks koheselt valmistuma ja inimkonna materiaalse heaolu hinnaga kosmoselaevastikku ehitama. Võimalik, et selline pikaajaline strateegiline mõtteviis ongi Hiina kultuurile omapärane (meenub legend Zhou Enlai sõnadest Prantsuse revolutsiooni kohta: "Sellest pole veel kakssada aastatki möödas, vara öelda, kas edukas või mitte."), samas laiendab Liu seda mõtteviisi ka lääneriikidele. Ja üks stseen, milles Lääne päritolu tegelane viisakalt kummardas, mõjus muidugi naljakalt hiinapärasena...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Teine ja väidetavalt ka viimane "Täheaja" Veenuse-erinumber sisaldab lisaks viiele Eesti autori algupärandile ja kolmele tõlkeloole inglise keelest ka koostaja Veenuse-ulmest rääkiva ülevaateartikli teist poolt. Kui esimeses erinumbris "Hirmu planeet" sisalduvad lood rääkisid Veenusest sellisel kujul, nagu see enne kosmoselendude ajastut vanade ulmekirjanike fantaasiates eksisteeris, siis käesoleva antoloogia kaheksas loos seitsmest on kirjeldatud meie naaberplaneeti realistlikult elamiskõlbmatu põrguauguna.
Mis parata - "päris" Veenus on erinevalt vanadest kujutlustest "igavam kui supermarketi parkla" ja ilmselt seetõttu ei jätnud "Pilvede sultani" antoloogia mulle tervikuna päris nii head muljet kui "Hirmu planeet". Ilmselt pole ka juhus, et minu lemmiklooks käesolevas antoloogias oli Ian McDonaldi ""Botanica Veneris": Rathangani krahvinna Ida kolmteist paberlõiget", milles antoloogia kaheksast loost ainsana "vanast" Veenusest juttu oli.
Teksti loeti eesti keeles