Kasutajainfo

Robert Kurvitz

  • Eesti

Teosed

· Robert Kurvitz ·

Püha ja õudne lõhn

(romaan aastast 2013)

Hinne
Hindajaid
1
1
1
0
1
Keskmine hinne
3.25
Arvustused (4)
5.2014

Selleks, et kirjanduses suuri asju teha, peab olema julgust kehtestada nii oma kirjanduslikku stiili kui maailma. Pajatused stiilis "Noh, ma kah siis väheke räägin ühe jutu, ehk kuulate ära. Niisiis, kosmoselaineri väljumisele eelnenud tavapärases saginas..." jäävadki just sellisteks äbarikeks nagu sissejuhatuse põhjal arvata võib. Seda oma stiilikeele ja maailma loomise julgust autoril piisab ja jääb ülegi ning see on hea.

Nii mõnedki arvustajad on norinud romaani lõpu kallal. Mina ei noriks. Võimalik, et teeksin isegi samamoodi. Aga ka minu lõppude kallal noritakse :)

Nagu tihtipeale, tuleb laitust alustada samast kohast, kust kiitust. Noor autor jääb tugevasti stiili- ja sõnamängude lõksu ja paljugi sellest, mille pärast ilukirjandust loetakse, on kokkuvõttes puudulik. Karakterid näiteks - ainuke meeldejääv tegelane on oma emaga koos elav vist meie mõistes hindust (?) vanapoiss, kadumisjuhtumitega seonduva koguja. Sisearhitekt ja salapolitseinik on juba siledad nagu piljardikuulid. Ülejäänud tegelased on päris plakatlikud ja neile ei anna üldse kaasa elada: Breiviki moodi põhjamaade nats, eluheidikust narkodiiler või igas mõttes pooleldi valmis kadunud tüdrukud vilksatavad mööda nagu päevauudistest üles korjatud tüüpportreed.

Kokkuvõtteks: eks ta üks eputus ole. Rahuldav pluss. Peaaegu hea.

Muljet ei muuda sümpaatsemaks ka "rühmitusekaaslaste" kisakoor, aga seda muidugi ei saa autorile ette heita. Loodetavasti.

PS.: Kahtlemata on tegu zhanriulmega. Seda ei näita ainult Hall (muide, ühe maakoha sellesse uppumise hetke kirjeldus teoses ka kenasti sisaldub), vaid ka tehnoloogia (õhulaevad ja magnetrongid - võimalik, et sisepõlemismootor on kujutatavas maailmas kuidagi probleemne) ning sügavalt alternatiivne poliitiline geograafia. Kui ei meeldi, mis siis ikka - ega mullegi nii väga meeldinud - kuid ulme on küll.

Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi, et seda raamatut vägisi ulmekirjanduse hulka soovitakse arvata. Kas polnud ainus asi see Suur Hall, mis kuskilt nagu aeg-ajalt "peale tuli"? Aga kas see oli mingi sümbol, udu või maailmalõpp - ei tea. Kuna raamatu lugemisest on möödas ligi 10 kuud, ei suuda praegu kõike täpselt meenutada, aga kindlasti on tegu teosega, mida ka vahetult pärast lugemist ei ole võimalik lihtsalt ja konspektiivselt kirjeldada. Emotsioon on siiski meeles ja sellest ka see hinne. See on teos vaatenurga "mida segasem, seda parem" austajatele. Vähetõenäoline, et minust kunagi avangardkirjanduse austaja saab.
Teksti loeti eesti keeles
10.2015

Misasja, ma polegi siin arvustanud?

See viga tuleb parandada?

Püüdsin kõigile võrgu vahendusel näha olnud muljetele, arvustustele ja kiljatustele pilgu peale visata, et mitte omaenda muljetuses liiga samadest asjadest kirjutada, aga tundub, et kui välja arvata tõdemus „see on täitsa hea raamat”*, ei ole seda hirmugi, et kordama hakkaksin. Eriti veel Baasis, kus ühele üldse ei meeldinud =)

Enamik oma lugemismuljeid avalikult jaganud inimesi lugesid „Pühast ja õudsest lõhnast” välja mingi muu raamatu kui mina – lugesid teistmoodi – ja see on täiesti sünnis ja üldse mitte pahakspandav tõsiasi, aga andis mulle motivatsiooni ka allolev lugemissoovitus valmis kirjutada. Sest võib-olla ei leia minu moodi inimesed nende eelnevate muljetuste põhjal seda raamatut üles, ja sellest oleks kahju.See võiks ju minu moodi inimestele tõeliselt hea raamat tunduda.

Romaani sisu ma väga ei tahaks siinkohal kokku võtta. Just seepärast, et ilmselgelt võimaldab „Püha ja õudne lõhn” mitut moodi lugemist ja ühe meetodi ettekirjutamine tundub õelana nii teose kui lugeja suhtes. Siiski, kui te pole raamatut näinud ega seni ühtegi lugemismuljet lugenud, siis siin on teile kõige esimene ja silmatorkavam kiht: kui ma püüdsin seda teost kursusekaaslasele ühe sõnaga kirjeldada, nimetasin teda nostalgiaraamatuks. Kakskümmend aastat tagasi läksid kaduma neli tüdrukut ja nüüd, need kakskümmend aastat hiljem, otsivad kolm kutti neid ikka veel.

Sest paradiis on kadunud, aga nad ei lepi.See ei ole mõistagi kõik. Nagu te arvata võite, peab tegu näiteks olema ulmeraamatuga, muidu teda "Algernonis" ei arvustataks. (No ma kopisin arvustuse sealt siia, mis te tahate?)
Nende edasiste kihistustega on aga natukene karm lugu. Mida sügavamatega, seda karmim – neid antakse tükkhaaval ning kui on olemas raamatut, mis premeerib korralikku, süvenenud, põhjalikku lugemist, siis „Püha ja õudne lõhn” on just seda. Seda mitmel põhjusel.

1. Esimene ja raamatut juba lugenud inimesele ilmselt üsna südamelähedane punkt: saada raamatus toimuva taustalugu, põhjused ning tagajärjed endale süsteemina silme ette nõuab lugejalt intensiivset mõttetööd. Romaan on tegelikult üsna kergesti loetav, vast mitte päris kahe-tunni-lugemine, aga üldiselt huvitav, kaasahaarav ja hea rütmiga.

Aegade vaheldumise juures hoiab autor lugeja kätt ja mõistlikku tempot, nii et sul on enamasti üsna täpne ettekujutus, millisest hetkest on parasjagu jutt ja kuidas see suhtestub teiste ajamomentidega. Tegelaste vaatepunktide vahetumine on ilmne ja (peaaegu) ilma lõksudeta, lugejat ei peeta lolliks, aga ei vaevata ka just ülemäära – kui sa millestki aru ei saa või see sulle huvi ei paku, on võimalik hajameelselt üle libiseda ning põnevad asjad rulluvad ikkagi arusaadavalt edasi – ning siis, kui sa oled jõudnud raamatu lõppu, on sul korraga üleni petetud tunne.
Kogu aeg oli mõnus, lihtne ja jälgitav lugemine, oli nauding ja selgelt nähtav rada. Ja nüüd on sul äkitselt ainult suur segadus.
Julgen väita, et seda kaheldamatut lõpufrutratsiooni ei olnud minul üksi. Mant "Reaktori" arvustuses oletab, et mingit korralikku lõppu ei ole. Rein Raud "Goodreads`is" ei näri samuti läbi. Võrgumuljetustest leidub mitmel pool kaebusi, et häh, tundus nii hea raamat ja siuke lõpp siis.

Mitmel pool olen ka lugenud arvamust, et selle raamatu maailmas on liiga palju detaile. Autor ei ole suutnud ebaolulist välja heita.Niisiis. Nüüd järgneb strukturaalne (mitte sündmustikuline) SPOILER ja ühtlasi vastulause eelnevale kriitikale:

Olge hoiatatud ja samas lohutatud – teil on raamatu lõpuks lahendustükid käes. Tundub küll, et on lahtine lõpp, ja kui ta sellisena teid rahuldab, laske olla. Aga kui ei rahulda, siis ärge seda „miks ei ole korralikku lõppu”-juttu uskuge.

Teil on tegelikult tükid olemas. Kurvitz tõmbas teil vaiba alt sellega, et tekst tundus kerge ja jäi mulje, et kõik selgitatakse mingil hetkel üksipulgi lahti – ja siis ta üldse ei teinud seda. Aga tegelikult, tegelikult on lugejal kogu info raamatu lõpuks olemas. Vaja ainult puzzle kokku panna.
Mina panin, aga mitte üksi. Ma pole nii kiire ja klaari taibuga.
Aga ZA/UM on sõpruskond. Ja see raamat räägib oma pealmise kihina kolmest sõbrast, kes lahendavad mõistatust, tõenäoliselt kuritegu.

Kui teil on lugevaid sõpru, on niisiis täiesti kohane suruda neile esmalt raamat pihku (nagu minu sõber minuga tegi) ning seejärel, kui nad on lõpuni lugenud, kummarduda üle tühja näksivaagna ja pooltäis klaasi nende hämmeldunud nägude suunas ja küsida: „Noh, kas saite midagi aru?”

Seejärel saab tuliselt žestikuleerida, vanduda, uriseda ning panna ühiselt kokku, kes millest aru on saanud ja kas neist arusaadavatest kildudest moodustub mingi Süsteem.

Teate seda tunnet, kus mingi täiesti võimatu olukorra või ülesande kallal pead murdes korraga asjad paika hakkavad loksuma ja lahend hargneb su ees lahti nagu vana kampsun kogenud harutaja käes? Neetult hea tunne on.

2. Kurvitz kasutab metafoore ja metonüümiaid teistmoodi.

Olavi Ruitlane oma „Postimehes” ilmunud arvustuses (see on seni mu lemmikarvustus „Pühale ja õudsele lõhnale”) ütles nii: „Mitte miski selles raamatus ei ole niisama, kaalutlemata, ja see tekitab veidi kõhedust. Kui metafooridel ja kujunditel on oma seesmine süsteem, siis see sunnib küsima, missugused neist – nende tüdrukute haihtumise kohta – ei olegi tegelikult metafoorid, vaid täppiskirjeldused juhtunust.”
Kummaline ja kaunis on see kujundikasutus (ja mittekasutus) ning juba ainult see on üks väga hea põhjus seda raamatut teist korda lugeda. Näiteks kohe pärast seda, kui oled, silmad vidus ja hambad pingutusest irvel, välja mõelnud, mida tähendas lõpp. Teha ta uuesti lahti ja lugeda kasvõi esimest peatükki. Näha, mida Kurvitz on oma tekstiga teinud.Imelisi asju, imelisi asju on ta teinud!Kõrvalepõige

Lisaks neile imelistele asjadele on ses teoses veel üks oluline keeleline omapära. „Püha ja õudne lõhn” on raamat keeles, milles ma pole seni ühtegi head raamatut lugenud.
Ei, ma tean seda keelt küll. See on keel, mis on mu igapäevane keel, keel milles ma mõtlen ja loen ja kirjutan, mida ma räägin ja kuulen ja mõistan pikemate selgitusteta. See on keel, mis ei vaja tõlget, vaid millesse ma tõlgin teisi keeli, ja oh kui hea on selles keeles midagi kvaliteetset lugeda!

„Püha ja õudne lõhn ”on kirjutatud keeles, mida ma heast raamatust seni tõesti kordagi leidnud ei ole – Kurvitz on kasutanud vaieldamatult keerulist relva, ta on kirjutanud kaasaegses eesti keeles. Keelt, mida me kasutame netis ja kõnes ja mitteametlikes mailides, keelt, mis tuleb minu 34-aastasesse ajju otse ja ilma filtrita.Ise ole ma selles keeles ilukirjanduse kirjutamise ees tagasi kohkunud. Seda keelt on ju raamatupoes näha küll, blogiraamatutes ja reisikirjades, teostes, mida ma kulmukergitusega korraga „lohakaks” ja „kohmakaks” ja „ülepingutatuks” hinnanud olen.

„See keel,” mõtlesin ma, „see ei sobi ju heasse raamatusse!”

Headest raamatutest, ka hea eesti kirjaniku omadest, hästi toimetatud tõlgetest rääkimata, leiame me ühe teistsuguse keele. Sujuva, silma mitte riivava ja mõnusalt loetava – aga oma struktuuri, lauseehituse ja kõla poolest kuhugi eelmise sajandi kuuekümnendatesse kuuluva eesti keele. Kuidagi oleme me ära harjunud sellega, et kirjanduslik keel peab olema kas kohmakas ja tobe-lobe, kange ja veider „moodsusele” pretendeeriv – või korralik, õige, viisakate ilukeerdudega ja vanamoodne. Nii kasutame me seda kena ja sünnist vana kooli keelt alati, kui tahame tõsiseltvõetavad olla, kirjutada nii, et meid usutakse ja kuulatakse.

Nüüd tuli aga Kurvitz ja näitas, et kaasaegset keelt ei pea tõrjuma luuletustesse, blogidesse ja ülbemasse ajakirjandusse, kaasaegne keel on proosakirjanduse jaoks kuld, kui teda hästi kasutada.

Ta läheb otse ajju ja hakkab seal asju tegema, tõlkimiseks boksipeatusi tegemata, ja temas mahub seega palju rohkem mõtteid korraga pähe.Kõrvalepõike lõpp

3. Ühte mitte kuigi paksu romaani on ära mahutatud mitu päris head lugu. Lisaks ilmselgele, sellele saladuse-uurimisele, mille juurde autor meid sõbralikult kättpidi juhib ning peaaegu lõpuni kontrollib, kas lugeja on ikka kaasas ning saab aru, on seal mitu kaugemat taustalugu ja -ideed, mis on põnevad, esitavad põnevaid küsimusi ning vähemalt minu mõtte panid küll tööle ja rändama. Need lood esitavad vaikseid pealetükkimatuid küsimusi ühiskonnakorralduste, inimmõtte jõu, olematuse ja oleva vahe, eneseohverduse, fanatismi, inimlikkuse ja inimeseks olemise erinevuste ja võimalike nüansside, patu eksistentsi või mitteeksistentsi ja selle kohta, mis siis ikkagi on elus küünlaid väärt.

Sellised intelligentselt ja pealetükkivuseta esitatud lisalood mõjuvad nagu pähkliglasuur jäätise peal (tingimusel, et sulle maitsevad nii jäätis kui glasuur). Et jäätis oleks ka ilma hea, aga tundes rabedat piimašokolaadi suus magusalt murdumas, tunned ka, kui hea on see, et keegi glasuurimise siiski ette võttis.

Mingi lisasoovituseta raamatut süvenemisega lugeda, on „Püha ja õudne lõhn” oma põnevusele ja intellekti premeerivale struktuurile lisaks lihtsalt väga ilus, väga poeetiline ja kohati samas ehmatavalt päriseluline teos. Ta puudutas mind lugedes samamoodi nagu head luuletused – näidates ootamatul hetkel ning sama ootamatul moel seda naljakat, korraga nähtavat ja varjatud osa meist, kus kõik inimesed on ühesugused lollakad. Näitab sarnasust seal, kus ma võib-olla pole seda kunagi varem märganud; iseloomustab mulle tegelast, hoides samal ajal mu ees nurga all ka peeglit ja ma näen korraga ehmunult, et oh.

See tüüp ongi nagu mina.
Mina olen nagu tema.
Sellised me olemegi.

Äratundmist tuli võib-olla rohkemgi, kui mugav oleks – aga ega ma samas usugi, et väga hea raamat peaks olema mugav lugemine. Mõnus, jah. Naudingut peaks lugemine pakkuma. Aga lugemisnauding oli absoluutselt ja salgamatult ka olemas, mugavusepuudusest hoolimata.Või pigem just selle pärast.

Kokku oli minu jaoks tegu viimaste aastate võimsaima lugemiselamusega eesti kirjanduse raames ja raamatuga, mida ma soovitan ja meelsasti välja laenan. Sest ma leian, et ta on lugemist väärt.

Kui nüüd vaadata lubadust, et tegu peaks olema proloogiga romaanisarjale, pean küll Rein Rauaga nõus olema. Ehk siis mina kardan samuti, et tuleb Matrix II. Või kui tahta teha sama hea, siis ilmub järgmine osa ilmselt kümne aasta pärast.Aga eks ma natuke samas ka loodan, et tuleb varem ja tuleb sama hea. Lõpuks on ju ometi ka võimalik, et Kurvitz ongi geenius, mitte lihtsalt pikaajalise pühendunud tööga imet teinud andekas noor autor.Meie meeletus maailmas on kõik võimalik ja inimmõtte jõud suurem, kui keegi aimata oskab.
Teksti loeti eesti keeles

"Püha ja õudne lõhn" on lugu põhjalikult läbi mõeldud ulmelises pooltänapäevases maailmas, kus peategelased ajavad juba teist aastakümmet müstiliselt kadunud lapsepõlvesõbrannade jälgi, jõudes selle läbi avastusteni kogu nende maailma koos hoidva reaalsuse kohta.
 
Tugevused:
+ Erakordselt hästi kirjutatud tekst lopsaka sõnavara ja imekauni lauseehitusega. Vähestel kirjutajatel on lootust jõuda sellise sõnaseadmise oskuseni.
+ Ajaloolised sündmused, maailma geograafia jm pole laisalt ja sunnitult ette vuristatud, vaid peidetud möödaminnes mainitud killukestesse, mille põhjal tuleb ise järeldusi teha.
+ Vestlused mõjuvad usutavalt ja päriseluliselt, mitte teatraalse lavastusena.
+ Sündmused ja isegi lõpplahendus pole ette nämmutatud. Asjadest aru saamine eeldab lugejalt terava mõistusega kaasa mõtlemist ja vihjete märkamist.
+ Põhjalik ja originaalne ulmemaailm, mis ei korda klišeesid.
 
Kuidas kellelegi:
+/- Mitmed äratuntavalt ZA/UM-ilikud stseenid (Nihilist.fm ja K. Kenderi sarnases stiilis)
 
Puudujäägid:
- Peatükiti ebaühtlane jutustuse stiil ja kvaliteet. Mõjub, nagu oleksid mõned kohad kirjutatud erinevate autorite poolt ja see lõhub teose terviklikkust.
- Peatükk „puudujate nimekiri“ mõjub nagu järeleaitamistund neile, kes ei viitsinud ise mõelda. Kui autor tahtis tagada, et info on arusaadav, olnuks elegantsem teha seda rohkemate ja selgemate laiali puistatud vihjetega.
- Kõigest hoolimata jäävad mõned otsad isegi kaasamõtlejatele liiga lahtiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Korralik käsitöö, aga see on ka kõik. Eestikeelse kogumiku järelsõnas öeldakse, et sellest jutust sai alguse autori laiem tuntus ja eks see olegi niisugune tisleriselli esimene söögilaud, mille annab juba korralikku majja ära müüa. Meistritööni on siit veel tükk maad.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi siin on ning tagaukse kaudu endast väljumise teema üle olen isegi vahel mõelnud. Jutt lõppeb aga suvalise koha pealt ära ning üleüldse tundub autor olevat kuidagi kõhklev ja ebakindel. Tüüpiline algaja tekst.
Teksti loeti eesti keeles

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles