Kasutajainfo

Victor Rousseau

Teosed

· Frank Herbert ·

Dune

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Düün»
Tallinn «Varrak» 1997 (F-sari)
Tallinn «Varrak» 2002 (F-sari)

Sarjad:
Sisukord:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
42
9
8
1
0
Keskmine hinne
4.533
Arvustused (60)

Kindlasti hea raamat. Põnev, piisavalt keerukas ja eksootiline. Mulle üldiselt (tagantjärgi) meeldivad raamatud, mis algavad suhteliselt igavalt või arusaamatult ja siis pöördeid juurde kruvivad. Ainuke etteheide ongi see, et romaani lõpuosa sündmused võrreldes alguse või keskpaigaga arenevad liialt kiiresti ning sein tuleb järsku vastu. Raamatut võib lugeda küll igaüks. Ka see, kes ulmekirjandusest muidu suurt ei arva. Võrreldav näiteks Waltari Sinuhega, kui muust kirjandusest paralleele otsida.
Teksti loeti eesti keeles

Ääretult võimas kindlalt SF-i tippu kuuluv raamat, mis on alguseks kuueosalisele "Dune" sarjale. Tõeliselt tänuväärne on Frank Herberti oskus vältida tavaliselt SF kirjanike poolt sooritatud vigu - näitena võib tuua asjaolu, et kuigi raamat on kirjutatud kuuekümnendate lõpus ei tundu maailmapilt praeguse aja inimesele lapsik ning tehnoloogia kohatu. Tehnika on selles raamatus nagu midagi nii omast, et seda isegi ei kommenteerita. Tähelaev on tähelaev ja mitte üks üleliigne kommentaar. Raamatu tegevust toimub planeedil Arrakis. Arrakis (või nagu mõned seda planeeti kutsuvad, Dune) on universumi ainuke koht, kus tänu oma täiesti enneolematu floora ja fauna tõttu on sõimalik saada ainet midaga kutsuti Spice, mida mina tõlgiksin kui Essents - millegipärast eestikeelses versioonis oli see tõlgitud vürtsina, mis aga oleks liigne jõuga sõnade asendamine. Spice aitas näha tuleviku ning Kosmoselendurite gildi liikmetel voltida aega ja ruumi tehes võimalikuks tähtedevahelised lennud. Kuigi tegevus on paigutatud ettenägematult kaugesse tuleviku on samal ajal ühiskondlik korraldus võrreldav kekajag - imperaator, vasallid, jne. Mis omakorda avab väravad võimuvõitlusele. Frank Herbert on suutnud kogu universumi oma grandioossuses suutnud paigutada kuue raamatu lehekülgedele ning kuulub vaieldamatult ulme klassika tippude hulka.
Teksti loeti inglise keeles

''Düün'' on parimaid raamatuid, mida ma kunagi lugenud olen. Mitte ainult SF hulgas, vaid üleüldse. Pole kusagil mujal kohanud sellisel tasemel erinevate probleemide ja valdkondade kokkupõimimist (ökoloogia, mitmed eri kultuuride kokkupuudetest tekkivad probleemid, puhtalt SF-likud detailid, eri kildkondade vaheline võimuvõitlus, inimese kui sellise võimalikud arengusuunad jne.), nii et tulemus ka piisavalt sujuvaks ja väljapeetuks jääks.
Teksti loeti eesti keeles

asi oli peris huvitav ja heasti kirjutet. igasugusest b kirjandusest on ta mudgi peajagu üle, kuid parimaid palu ta siiski pole.. düün kuulub ka nende raamatute hulka, mida mina vaid ückord loen, seepärast nimelt, et teistkordsel veerimisel olex ta juba igav.. paraq.. mis veel vastu hakkas? karakterite kindlad piirid a''la harkonnenid pahad, kurjad, täbarad ja mudu halvad loomad, samas atreidesed tublid, head, üllad jne. nigu mingi muinasjutt.. a no mida see scifi tegelt muud ongi.. ka see pole eriti kohane (mu meelest), et kasutataxe asjade kirjeldamiseks kaasasegseid, või isegi minevikust tuntud väljendeid nigu ginzhall jms. niet, asimovile erbert ikke vasta ei saa..
Teksti loeti eesti keeles

Minu suhtumine sellesse raamatusse on kahtine. Head olid idee ja korralikult ülesehitaud mudel, halvad liigne lobisemine ning tühjalt kõmisevad suured ideed, mis pidevalt peategelase ajurakke vaevasid..
Teksti loeti eesti keeles

Tunnete ja mõtetega usutavad olendid, kes sobivad keskkonda... Süzee ei oma liiga suurt tähtsust, ei domineeri... Väga hea. Mõnes mõttes klassika. :) Aga arvan, et ei ole muinasjutt. Lasteraamat ka ei ole...
Teksti loeti inglise keeles

Noored, omandage positiivne pimu (psühhomüüt) Düün on selleks parimaid lugemisvarasid. Ja Urmas Alase tõlkes oli vaid mõni ebaoluline ebatäpsus. Soovitan soojalt.
Teksti loeti eesti keeles

1) Uhiskonnasuhetes rakendatud levinud trikki - minevikust pärit suhete (feodaalsuhted) viimine tulevikku (ka näit. Asimovi Impeerium). Uhiskonnasuhted kujutatud suht naiivselt. 2) Ökoloogia osa hea. 3) Stamplik finaal - positiivse ja negatiivse kangelase vöitlus. Ei sobi. 4) Herbert on näinud piisavalt vaeva, et tehnoloogia osa viimaseni lihtsustada. On neli pöhilist tulevikutehnoloogiat - laser, kilp, kosmoselaevad, tuumarelv. Ulejäänu jääb kohati ka tänapäevale alla. 5) Palju paremini on arendatud inimest uurivaid teadusi. Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt on arvutihuviliste hulgas üpris palju neid, kes on mänginud "Düüni" ainetel tehtud arvutimänge Dune I-II (milledes raamatuga muidugi minimaalselt ühist on). Veel on valminud ka film - kuid enne "Düüni" lugemist sellest küll tuhkagi aru ei saanud, asi paistis päris ogar - kui raamatu pahad olid enam-vähem inimlikud, siis filmis näidati neid nii vaimselt kui ka füüsiliselt värdjatena. Raamatu juurde: njah, võib-olla olid esialgsed lootused liiga suured või asi milleski muus, kuid antud raamat ei jätnud erilist-suuremat muljet, no plussi tahaks veel hindele juurde panna, kui saaks. Oli paks ja suur raamat küll, aga sai kuidagi liiga kiirest läbi, ilma, et midagi ootamatut toimunud oleks - tundus nagu eellugu mingile suuremale teosele - lõpus alles asi tegelikult algas. Mingi tüüp istus keset liivalagendikke ning keeras muudkui pahasid ümber sõrme, mis sest, et vastastel terve galaktikatäis laevu, tuumarelvi ja muud head-paremat sõjakraami leidus. Siis veel sellised imelikud heategelaste pääsemised ning põgenemised, mis tundusi justkui kuskilt Tarzani raamatute ca 18 seeriast välja võetud. Muidugi selline kõrbeplaneedi idee on hea. Maitse asi. (tegelt tahaks küll natuke üle kolme panna ka selle pärast, et muidu on mul Zelazny "Needuste Alleega" samal tasemel, kuid sellest on ta küll kõvasti parem, aga las ta jääb nii).
Teksti loeti eesti keeles

Üsna detailselt kujutatud maailm ning piisavalt võõras ja harjumatu. Elada ainult küll sellises maailmas ei tahaks. Kujutan ette, et destkostüümis, mida kõrbes kanti, polnud just mõnus olla. Kuna vett nii vähe oli, võib arvata, et pesta sai ennast vähe. Korra nagu mainiti ka, et fremenid haisesid... Umbses destkostüümis oli paradiis ka kindlasti kõikvõimalikel naha seenhaigustel... Kuid see selleks, sellest ei käi jutt. Selles maailmas meeldis aga Bene Gesseriti kool. Meil arendatakse praegu tehnikat ning koolid on rohkem mälu tais toppimise koht. Bene Gesseriti koolis aga arendati inimese võimeid ning nende maksimaalset rakendamist. Midagi jooga taolist. Miskipärast oli see kool ainult naistele, nagu meestel polekski mingeid ressursse. Tegelikult ikka on ja rohkem kui naistel, nagu lõpuks selgus. Lugege ning ärge laske ennast pisut raske- pärasest algusest heidutada...
Teksti loeti eesti keeles

Noh lugesin teda inglise keeles ja eesti keeli nigu ei julgegi enam (räägitud kyll, et pidi hää tõge olema, kuid ei raatsi). Raske lugemine ta ju oli, kuid kui juba otsa pääle oli saadud, ega siis enam nii kerge lõpetada polnud enne kui raamatu tagumine kaan yksildaselt pihus... Väärt lugemine - ja yhinen Andri arvamusega - midagi sama võimast ja haaravat, kui Sinuhe - vähemalt võrreldavad.
Teksti loeti eesti keeles

Kuna olin kunagi varem mingit "Düüni" hilisemat tuletist lugenud, siis lähenesin "Düünile" teatava ettevaatusega. Too jutt jättis pisut veniva ning ülespuhutud mulje. "Düün" osutus meeldivaks üllatuseks. See, pisut ülespuhutud, stiil võib küll moodsa ilmavaatega inimesele naljaks paista, kuid kuna romaanis on feodaalühiskond parunite, printsesside, imperaatorite, krahvide ja muu taolise lõbusa rahvaga, siis annab see loole stiilse värvingu. Muide, kui filmitähtede kõige kaunimaiks tunnistatud näoosadest pandi kokku nägu, siis polnudki see ilus. Võib-olla on kirjandusteosega sama lugu: ideaalne teos polekski nii hea? Minu tähelepanu äratas autori julgus filosoofilistes valdkondades. Deklareerida keset kuldsete kuuekümnendate progressivaimustust: "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane", on minu meelest paras vägitegu. See, et FH-i pärast seda paadunud tagurlaste pikale pingile ei lükatud, näitab tema headust kirjanikuna.
Teksti loeti eesti keeles

Lehitsesin oma 1992 märkmeid. Leidsin kommentaare “Düüni” osadele, tsitaate ja süzheekirjeldusi. Kõige lõpuks ka kommentaari “Väga hea sari!” Otsisin ja ostsin antikvariaatidest kõik kolm soomekeelset köidet kavatsusega need kindlasti uuesti läbi lugeda. Nüüd, pärast eestikeelse kättesaamist, olen need muidugi maha müünud. Jäidki lugemata! Aga mul ei tulnud kordagi pähe mõtet osta “Düüni messias” või mõni muu järgnev romaan. “Düüni” loen uuesti läbi niikuinii!
Teksti loeti soome keeles

Einoh, mis siis ikka oliu kyll hea raamat.Herbert oli kyll oma jagu vaeva näinud kogu selle syzee ylesehitamisega, sest peaaegu pool raamatust võttis raamatu tagumises otsas asuv sõnade seletus.Oli tunda meisterlikku sõnakäsitlust .Ma mingi osa lugesin inglise keeles läbi ning soovitaks seda varianti nagu rohkem, kuigi tõlge oli ka väga hea.See sari on ka põhiline asi mille pärast Herbertit, kui kirjanikku yldse tuntakse.Tõeline SF-i tase.
Teksti loeti eesti keeles

Päris mõnus fantasyromaan vahelduseks. On olemas peaaegu kõik, mis vaja, aga mingitel põhjustel (pikkus??? veel midagi???) pole ma seda veel teist korda suutnud läbi lugeda, kuigi olen paar korda üritanud, niisiis on ikkagi midagi puudu. Oma nelja saab muidugi esimese mulje põhjal ausalt kätte. Oli umbes samal tasemel, kui Baxteri "Ajalaevad", niisiis ka sama hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Üks parimaid raamatuid, mida ma lugenud olen. Raamatut liigitatakse ulme alla ainult seetõttu, et see toimub kuskil kaugel planeedil, millest tulenevalt eksisteerivad kosmoselaevad, laspüssid, kaitsekilbid jne. Raamat oleks vabalt võinud toi- muda feodaalses Maal asuvas väikeriigis. Kogutakse vürtsi asemel näiteks kulda. Aga see selleks, nagu ma juba ennist mainisin on raamat suurepärane. "Düün" on lihtsalt klassika.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat jättis üsna sügava mulje. See on üks sellistest raamatutet, kust võib välja otsida üsna suure hulga tsitaate ning mõtteteri. Mis mind selle raamatu juures võlus, oli Bene Gesserit`i liikmete emotsioonide valitsemine, enda keha tunnetamine ning osaliselt selle üle võimu omamine. Fremen`ite minimaalsus, kõrbes toimetulek ning osavus. Mentat`ite loogilisus ning teadmiste hulk. Üsna detailne tähelepanu pööramine sellele, mida üks tegelane mõtles, mida tundis ja kuidas tundis. Rohkem lugemist väärt inglise keeles, kui eestikeeles. Eestikeelset raamatut hiljem lehitsedes, oli tunne, et see poleks hoopiski nii head muljet jätnud.
Teksti loeti inglise keeles

Igati korralikult välja kujunenud raamat, mis igati sümpaatselt mõjus. Minule sageli meeldivad raamatud, mis teistele üsna lihtalt põhjusel vastu hakkavad: pikkus. Pean nentima, et mul on teatud nõrkus paksude ja tüsedate raamatute järgi. Mis minu jaoks konkreetse raamatu veel paremaks tegi oli muidugi see, et teos oli hästi kirjutatud. Ma ei taha öelda, ei haibin kõike, mis rohkem kui 400 lehekülge paks, vaid seda, et kui raamat ikka tõesti hea on, siis pikkuse pärast ma teda küll maha ei tee...
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu päästab planeedi täpselt kirjeldatud ja üsna nutikas ökosüsteem (kuigi selle suhtes on mul tugevad kahtlused). Ülejäänu (sündmused, suhted, filosoofia, kirjutamisstiil jpm) ei kannata minu silmis mittemingisugust kriitikat, isegi tõlge pole raamatut päästa suutnud. Tugev kolm.
Teksti loeti eesti keeles

Kas see on vähese intelligentsi viga või mis, aga see raamat oli kyll niivõrd igav, et ta põhimõtte pärast läbilugemine oli yks ropumaid orjatöid, mida ma klassikute omandamise nimel teinud olen. Kolm punkti annan ka ainult maailma omanäolisuse ja suhtelise terviklikkuse eest, ja tõenäoliselt selle pärast ka, et veendunud fänne mitte infarktini viia, aga tee, mis tahad - õnnetu poliitikareporteritöö kumab igast lehekyljest ja see, et autor niivõrd äranähtavalt professionaalse kretinismi kyysis vaevleb, on lihtsalt traagiline.
Teksti loeti inglise keeles

Minuga juhtus nii, et enne raamatu lugemist olin jõudnud hoopis samanimelist mängu mängida, aga peab mainima, et raamat oli parem. Selline parajalt mõnus kontrast, koos eksisteerivad tipptehnoloogia ja keskaegne elukorraldus, samas teebki see just asja huvitavaks. Raamat läks lausa neelates. Kõik keerleb selles teoses kolme v ümber. Võim, vesi ja vürts.
Teksti loeti eesti keeles

Ei oska mina läheneda raamatutele teaduslikust või muust sarnasest küljest.. kahjuks - võib-olla, kuid mina õnnetu selle üle küll pole :)Emotsionaalsus tundub lugemiseks parem lähtekoht olevat..Ja `düün` on tase. Minu Piibel ja ammendamatu vastuste varasalv.. :)Eriti meeldib mulle tees `sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane` - hoiatavaks näiteks võtame või `matrixi`.
Teksti loeti eesti keeles

Ehk ei olegi mul õigust seda raamatut siin hinnata, sest ma ei ole seda lõpuni lugenud. Lihtsalt ei jõudnud esimesest sajast leheküljest kaugemale. Esiteks ei meeldinud mulle miljöö, see kõrb, mis tegi mu olemise kuivaks ja kuumaks (oleks ehk pidanud talvel lugema), siis jätab see sotsiaalsete probleemide ja intriigide lahkamine kuningate ja vürstide vahel mind suhteliselt külmaks. Justkui ajalooline kostüümidraama ulmelises butafoorias. Siis häiris mind veel Harkonnenide nimi ning teksti igavus. Midagi pole teha, tekst lihtsalt oli minu jaoks igav.

Nüüd sellest suurest mõttest "sina ei pea mitte looma masinat, mis mõistuselt inimesesarnane". Ei ole Herbert esimene, kes selle eest hoiatanud on ega viimane. Ning mis selles mõttes nii suurepärast on, lõhnab keskaegse dogmaatika järele? Kui ulmelist vastunäidet otsida, siis Simmonsi Hyperioni maailmas on inimesesarnaste androidide valmistamine ja kasutamine keelatud ning sellest ei sünni midagi head. Androidid võivad olla palju kasulikumad kui inimene ise. Probleem ei olegi üldse selles, pigem on küsimus selles, kuidas suhtuda masinasse, millel on rohkem mõistust kui inimesel ning osalt ka selles, kuidas mõistuse suurust mõõta.

Ühesõnaga, Adriftedi poolt Düünile" hindeks kolm. Ainuke ulmeraamat, mida ei ole suutnud lõpuni lugeda peale Asimovi "Asumi".

Teksti loeti eesti keeles

Näedsa siis, Düüni (sarja, mitte raamatu) kohta ei olegi ma veel jõudnud pahasti öelda. Esimene osa oli mäletamist mööda võrdlemisi hea. Mitte midagi vaimustavat, lihtsalt, hea. Edasiste osadega läks asi progresseeruvalt koshmaarsel kombel käest ära. Seda kas ma neljanda köitega lõpuni jõudsin, ausaltöelda ei mäleta enam.

Raamatu ainelist arvutimängu siin keegi mainis juba. Lisaks juurde et Dune II oli arvutimängunduses tõsiselt epohhiloov nähtus, millest nyydseks on välja kasvanud terve omaette "zanr" (RTS - realt-time strategy).

Esimesele osale hindeks neli. Ylejäänusid ei lähe parem torkimagi. Mõni siin hakkab veel pahandama ;)

Teksti loeti inglise keeles

Esiteks oli Dune, Ingliskeelne Dune. Ja see Dune so~itis Tartu ja Puhja vahet, kuni ta läbi sai. Ja ma nägin, et see hea oli, ja hankisin eestikeelse ka. Siis hakkasin mo~tlema. Kui keegi tahab raamatu näidet, mida ei saa hästi to~lkida, mida to~lkida lausa ei tohiks, siis siin see on! Ingliskeelne teos oli keeleliselt vo~rratu, ja olen Zorkiga no~us, et eestikeelses raamatus puudub see hing, asja Iva, olemus, essents, Spice. Jah, Kristian Sanderilgi on o~igus oma märkustega, ent need kaovad autori keele taha ära, tema vo~rratusse mängu, mis ehitatud yles häälduslikule sarnasusele ja keele ko~lale. Näib, nagu oleks autor seda jutuna kuulnud, ja siis alles vaimusilmas näinud... Eestikeelsest on parem mitte rääkida. Ei ole see. Sisu on ehk sama, aga... tegemist on hoopis teise raamatuga. Siin-seal kippus teos kyll millessegi määramatusse uppuma, millest ei saanudki aru, mis see nyyd täpselt on... kas siis liigso¤asus vo~i hoopis liigne väljajättelisus, aga see ei rikkunud yldist muljet. Ja ehkki see mu iskliku arvamuse kohaselt see Päris Tipp ei ole, on ta siiski tipu lähedal. Aga lugeda seda tasub. kasvo~i sellepärast, et näha, mis juhtub maailmas, kus masinate areng pärsitud. Seal on arengu eesmärgiks inimene - ja see ongi lugu ineimesest, olgu ta siis fremen, sardaukar, guild`s steersman vo~i mentat. Autor on ka yritanud kirjutada vastutusest, nii inimkonna kui iseenda ees, aga see pole tal o¤nestunud. Vo~i ehk... see on o¤nestunud paremini Dune Messiah`is. Vastutus... Kelle ees? Mis mastaabis? Ja kes selle vastutuse on andnud? need on kysimused, mille Dune lahtiseks jätab. Lugejale mo~tlemiseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Dune" on ikka Piibel küll. Konkreetne eepos.Kahju, et teisi osasid tõlgitud ei ole. Arvutimäng "Dune I" ja film (tõsine old-scool) annavad sama fiilingu.
Teksti loeti eesti keeles

hea raamat jah, veenev ja põhjendatud kuni peaaegu lõpuni välja. veel see imperaatori laeva ründamine oli usutav, aga siis see lõpustseen kiskus äkki millegipärast jamaks. ei saagi aru - kas frankil olid tähtajad ees või mis, et oli vaja ruttu ära lõpetada. sellisele eepilisele syzheele oleks pidand kindlasti pikemaajalisem vaibumine lõpus olema. sellepärast saab 5 punkti asemel 4. veidi monotyypsed need tegelased ju olid, näitex minu arust see paul yldse mõtles liiga palju - mõtted ja teod on tal raskesti kokku viidavad. aga noh, elame yle. ja siis see feodaalne värk oli ka natuke naljakas.mispärast pole keegi samal kombel yhendanud kiviaega ja kosmoselaevu??lõpus see sõnastik oli ka tobe - enamik asju sai ka tekstist/kontekstist selgeks, või siis ei mäletanud neid teksti lugemisest yldse. tundub kyll et viimistlus jäi pooleli - ilmselt hakkas autoril/kirjastajal kiire...
Teksti loeti eesti keeles

Düüni kosmosekorraldus on üks omapärasemaid, mida ma eales lugenud olen. Mõned tegelased on sellised, et ei taha kohtuda, mõned tahaks maha tappa... Üldiselt üks eriline ja omanäoline romaan. Selliseid loeks kuhjaga, kui vaid oleks. Puänt seisneb selles, et kui Düün muuta roheliseks nagu mõned tahavad - mis saab siis kosmosereisidest. See sinine narkots sai ju kuivuse tõttu tekkida. Ja kosmoses oli palju rohkem õnnetusi, kui piloodid seda sodi ei kaaninud. Ning Düüni valitseja oli kosmosereiside valitseja.
Teksti loeti eesti keeles

Miks see raamat hea oli? Sest:

1)Planeet ja selle kliimat poleks paremini edasi saanudki anda.Tekkis endal ka lugedes tunne et kurk kuivab.VETT

2)Siin julgeti uhkelt tähtsaid tegelasi maha lüüa. Nii et kui mõeldi kedagi tappa hakkasid mõtlema, kas se õnnestub või ei?

3)See naistele mõeldud koolitus oli nii võluv ja salapärane. Tekkis kohe tunne. et tahaks liituda nendega.

4)Head mõtisklused peategelaste poolt

5) Eriti meeldisid. Selle printsessi kirjutatud raamatu katkendid/mõtisklused elu üle.

Teksti loeti eesti keeles

Kui minu käest küsitakse milline on hea raamat, vastan kõhklematult "Düün". Ma olen seda raamatut 5 korda lugenud ja ma usun, et loen veelgi. See peaks põhjendama hinde 5.
Teksti loeti eesti keeles

Minu Duen huvi tekkis aastaid tagasi (1991) igavusest kinno minnes, kui juhuslikult sattusin "Dune2 otsa (David Lynch & Kyle McLaghlan). Järgmisel nädalal läksin siis raamatukokku raamatut ennast kah otsima (lugu oli Soomes, kus tol ajal olid Herberti asjad juba tõlgitud). Meeldis väga, mis täpselt ei teagi, kuna ma olen muidu rohkem "science" poole hindaja, siin seda aga niiväga pole, pigem üsna kõva annus romantikat. Üritasin lugeda ka järgmisi osasid, ilma erilise eduta. Eestikeelse variandi ilmumisel lugesin uuesti üle.
Teksti loeti eesti keeles

Väga nauditav oli kirjaniku mõttelõnga jälgida ka veel viiendal läbilugemisel. Pikka aega oli teistest peajagu üle kõrguvaks lemmikuks ja teiste SF raamatute mõõdupuuks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Pikka aega ei ole kätte sattunud üht korralikku ulmeromaani, kus autor oleks tekitanud tervikliku ja mõjusa maailma. Düüni puhul võlus just see, et selle "maailma" koostisosad moodustasid tõesti süsteemi, mille väljatöötamise kallal oli Herbert ilmselt kõvasti vaeva näinud. Just see, et nii filosoofia, psühholoogiline areng, ökoloogia jne olid ikkagi läbi mõeldud. Ja veel, et kogu aeg kartsin, et juhtub õudselt tavaline areng, kus peategelane omandab pidevalt juurde mingeid uusi võimeid ja lõpuks ei suuda autor enam neid hallata. Mõnikord on inimesel mingi oskus, siis jälle ei ole, siis suudab ta juba kõike jne. Aga nii ei juhtunud mitte. Kokkuvõttes: lugesin raamatu ühe hooga läbi ja igav ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Hinde panen, et viia infarktini paadunud fänne. Nii hull päris kah polnud.
Ma vihkasin klišeelisust.
Näiteks:
  • negatiivseks karakteriks väga tüse pervert
  • kirjaniku ksenofoobiat - viha slaavlaste ja soomeugrilaste vastu (võibolla eriti slaavistunud soomeugrilaste vastu?) - Vladimir & Harkonnen
  • orjapidamine - Rooma impeeriumi liiga ühene ülekandmine selgroona
  • kõrbeplaneedi asukate semiidi/araabia/moslemi jooned - kas siis susistamata nimedega kõrbes ei saa läbi?
  • liiga veeküsimuse ülepuhumine
  • ebareaalsus - fregatid ometi peaks olema võimelised olema iseseisvalt orbiidile lendama - seega kaardistama planeeti

    Hea oli hakitus, peatükid väga erinevatest kohtadest ja pikkade ajavahemike järel. Ja lõpuks on härra Herbert ühe vägagi korraliku tellisega maha saanud küll, ainult, et liialt vihkav-kontrastne.
  • Teksti loeti eesti keeles

    Arvustus number 500

    Kaua m6tlesin, milline teos oleks kyllalt väärikas, et selle arvustamisega oma saavutusi tähistada. Ja siis avastasin, et "Dune" on häbiväärselt arvustamata.

    Raske on leida teost, millega seda k6rvutada. Tegemist on suurepärase loometykiga, mis on nii stiililt kui sisult viimase peale välja peetud. On v6etud yks kultuuriruum ja see siis inimkonna peale laiali kantud. Milline v6ite ise arvata (vihjena v6in öelda, et valede vastuste yle Allah just ei r66mustaks;) ). On suudetud täiesti sujuvalt ja lugejat mitte häirivalt mööda minna k6igest tehnilisest - tehnika pole mitte eesmärk, vaid vahend. Ka inimesed ei ole niiv6rd isikud kuiv6rd vahendid, mille kaudu viiakse ellu eesmärke, mis sellest raamatust vee kuidagi ei selgu. Ehk siis on tegemist raamatuga, mis jagab ohtralt kysimusi ent vastustega koonerdatakse tublisti. Kummatigi on "Dune" loetav ka eraldi ja ei juhtu ka midagi, kui ylejäänu lugemata jääb. Mitte, et tegu oleks kehvade järgedega, seda mitte (ehkki nii m6nelgi pool tekib lugejal nende puhul arvatavasti kerge matsule mitte pihta saaamise tunne).

    Nii mitmedki eelpool kirjutajad on t6lke teemal kes kurjemalt kes leebemalt s6na v6tnud. Tegelt IMHO ei ole t6lkel väga häda midagi. Loomulikult, originaalis ON asi etem, kuid arvestades asjaolu, et originaal N6UAB yle keskmise inglise keelt (ja konteksti taju) on t6lge siiski suht rahuldav. Muuseas, parem kui vene keelne, mida ma yldse esimesena lugema sattusin.

    Arva, et hinde v6in ytlemata jätta...

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    sai hiljaaegu ka tõlkes üle loetud. ja ei olnud oluliselt lahjemaks jäänud. pisut tuhmim ehk tundus kui originaal, mis võis muidugi tulla sellest, et vahepealsete aastatega palju muid huvitavaid raamatuid loetud. mõnedele terminitele on leitud väga head vasted - ja mõnedele mitte nii eriti.

    düüni sarja puhul on herbert eelkõige filosoof. endale oluliste mõttekäikude illustreerimiseks on ta konstrueerinud üsna loetava seiklusjutu - kuigi mind ei pane imestama ka need, kes seda igavaks pidasid. teatavasti koosneb tekst peatükialguste motodest ja siis tegevuse kirjeldusest. nende osatähtsused on mahuga pöördvõrdelised. ehk siis - sekeldused ilma motodesse süvenemata on suht tühised ja ainult motodest oleks ka pisut väheks jäänud. kena, et lugejale on iseseisvaks mõtlemiseks piisavalt ruumi jäetud. ja et lugu pole hakatud "algusest" jutustama - palju tegevust ja olusid määravaid asju on toimunud kunagi varem ja neile vaid vihjatakse.

    arvustusi sirvides üllatas, et keegi pole pidanud vajalikuks rõhutada üht kogu düüni sarja mõistmiseks imho kõige olulisemat märksõna. butleri dzhihaad. miks butleri? eks ikka samuel butleri pärast. kes teatavasti polemiseeris ägedasti darwiniga evolutsiooniteooria teemadel. ja areng, ettemääratus, tuleviku ettenägemine on ju justkui düünis väga olulised märksõnad. nii et kähku butlerit lugema - kogu see masinate mäss ja keeld mõtlevaid masinaid valmistada pärineb ju butlerilt.

    Teksti loeti mitmes erinevas keeles

    Maailma ulme ajalukku kuuluv teos, kus pahalasteks on soomlased, Härköste suguvõsa (inglise keeles jäävad täpid ära). Vladimir küll eriti soome nimi ei ole, aga Rauta seda enam.

    Teose 50. arvustus peaks ehk kiitma ja voorusi üles lugema, aga seda on juba tehtud. Kõige hea kõrval on raamatus aga puudusi, mis ei lase kõrgeimat hinnet panna. Ja neist ei ole piisavalt räägitud.

    Paljudes valdkondades on toimunud märgatav areng (kõige silmatorkavamad on kosmoselennud), aga teised pole jäänud isegi 1965. aasta tasemele, vaid taandarenenud keskaja tasemele. Ma ei pea silmas seisuslikku ühiskonda ja poliitilist korda. Jäägu see autori südamele. Esiteks pole mingisugust politseid, mis kuritegusid registreerikski, uurimisest rääkimata. Teiseks kohtusüsteem: lk. 102 selgub, et kogu planeedi enam kui 5 miljoni inimese kohta on üksainus vaidluskohtunik ja temagi poole kohaga. Kolmandaks pole jälgegi ajakirjandusest, olgu siis vabast või mitte.

    Teine puuduste rühm on aritmeetika. «Ta sündis padiðahh-imperaator Ðaddam IV 57. valitsemisaastal» (lk. 7), «Mu isa oli 71» (lk. 112), «Mu isa, padiðahh-imperaator, oli 72» (lk. 306). Lk. 527 andmeil valitses Ðaddam IV 40 aastat ja suri 68-aastaselt, nii et Paul sündis hoopis Ðaddam IV 17. võimuaastal.

    Kui hertsog kahtlustas, et tema lähikonnas on reetur, olnuks loogiline kõiki lähikondseid veriitega testida. Täpsemalt öeldes pidanuks hulka isikuid (Halleck, Idaho, Jessica, Yueh) regulaarselt veriitega kontrollima. Sellest olnuks kohe kasu. Selle asemel tunnistas hertsog, et tal üldse veriitet ei ole!

    Aru ma ei saa ka Bene Gesseriti ordust. Jessical kästi sünnitada hertsogile tütreid (lk. 27). Palju tütreid, et ordu saaks valida. Neitsi Maarja analoogi sünnitamine on tähtis ülesanne. Olnuks loogiline, et hertsogi õukonnas on spioon (näiteks Jessica ise), kes teavitab pidevalt ordut olukorrast riigis. Selle asemel sünnitas Jessica ühe poja -- ja kõik. Ning ordu tuleb alles 15 aasta pärast uurima, mis läks valesti!

    Teksti loeti eesti keeles

    nojah ei teagi kohe kuidas alustada...lugesin seda raamatut aastaid tagasi, vahepealse aja viibisin vaimustunud seisundis promodes raamatut kõigile tuttavatele...uuesti üle ei lugenud - lükkasin raamatu uuesti kättevõtmist nii kaugele kui suutsin...ja kui nüüd hiljuti uuesti üle lugesin, siis tabas mind ootamatu shokk...mind tabas hunnik ebausutavusi, lehekülgede kaupa patriootilist ja propagandistlikku möla...peab muidugi ausalt tunnistama et sinna sisse oli põimitud ka hulganisti häid ideid, mis paraku leidsid oma surma sellesama möla tekitatud tülgastuses...ühesõnaga olen pettunud ja kurb...ja õnnelik, et võtsin teose raamatukogust, mitte ei ostnud rahapuudusel poest...
    Teksti loeti eesti keeles

    Ma pole vist eriti originaalne, kui ütlen, et sattusin "Düüni" juurde tänu arvutimängu(de)le. Küll aga pean nentima, et erinevalt eespool arvustanutest pean peale raamatu teistkordset läbilugemist arvutimänge paremateks...

    Kuigi minu arvamuse sellest romaanist võiks kokku võtta ka Katariina Tähe sõnadega ülalpool, panen siiski paar asja kirja.

    Ei meeldinud:
    1. Kogu see kirjeldatud feodaalühiskond ja intriigitsemine. Esiteks ma lihtsalt ei usu, et inimkond sellise ühiskonnakorralduse juurde tagasi pöörduks. Ja teiseks pole sellised salasepitsemiste kirjeldused minu jaoks lihtsalt huvitavad.
    2. Tegelased. Negatiivsed tegelased olid klišeelikud ja positiivsed puudusid, sest Atreidesed ei olnud tegelikult Harkonnenitest karvavõrdki paremad, kuna pidasid end samamoodi ülemklassiks ja kohtlesid planeedi õigusjärgseid elanikke fremeneid vaid tööriistadena. Alia oli ainuke meeldiv erand.
    3. Tehniline teostus. Mõistete toppimine raamatu lõppu muudab teose raskesti jälgitavaks ja on üldse kaheldava väärtusega. Joonealused märkused oleks parem lahendus.

    Meeldis:
    1. Originaalne maailm.
    2. Mõned mõtteterad. Näiteks see, et asja kontrollib tõeliselt vaid see, kes suudab seda ka hävitada.

    Teksti loeti eesti keeles

    5-Alguses ei saanud vedama, aga siis edasi oli väga asine lugemine. Mõningad asjad häirisid ka, aga enamasti on see maitse küsimus. Näiteks printsess Irulani teose katkendid peatükkide ees. Kui keegi oleks tõesti selliselt kirjutatud raamatu kirjutanud, siis ma oleks selle raamatu lugemisel juba poole lehekülje järel unne suikunud. Häiris ka kogu ühiskonna eriti barbaarne tase, ei naudi sellist ulmet. Mõistus ütleb, et sellise ühiskonnatasemega võib küll mõõkadega vehelda, aga mitte kosmoses rännata. Veel häiris, et autor kirjeldas planeeti kui eriti kuiva ja vaenulikku. Samas ei seletanud kuidagi ära, kuidas sellise kliimaga kohalikud taimed ja loomad elada said. Kohalikud loomad ju destikostüüme ei kandnud. Aga need olid sellised väikesed asjad, teos tervikuna oli nauditav.
    Teksti loeti eesti keeles
    TVP

    Sain raamatu kätte õhtul kell kaheksa (mitu aastat tagasi, ülikooli ajal). Mõtlesin, et loen veidi. Lõpetasin lugemise järgmisel päeval, kui raamat läbi oli. Minu elu esimene ja viimane raamt, mis pole lasknud ennast käest ära panna. Teised on küll ka head olnud, aga mitte nii köitvad kui see raaamat tol ajal oli.Kahtlustan, et nüüd uuesti loetuna kogemus enam nii ere poleks, aga mälestus on ilus.
    Teksti loeti eesti keeles

    Kui ma oleks universumi direktor siis paneks selle nimekirja “100 raamatut mida iga inimene peab elu jooksul lugema”.
     

    Olles raamatust umbes sada lehekülge ära lugenud  siis jäin mõtlema, et kui oluline on ikka raamatute lugemise järjekord. Mitte, et oleks õiget või valet järjekorda. Aga istun ja loen ma ulmeklassikat, endal on selja taga mitu head aastakümmet raamatute lugemist ning hakkavad igasugused veidrad seosed tekkima.  Näiteks uputab Herbert “Düüni” raamatu alguses igasuguste tegelaste nimedega, kohe meenub värskelt loetud Veskimees. Kui mingil hetkel on intriige, kostüümidraamat, noa selga löömist - George R. R. Martini “Jää ja tule laul” on ka üsna hiljuti üle loetud. Koosolekud ja võimuvõitlus - Raimond Kaugveri “Suurte arvude seadus” ujub pinnale. Ning lugemise hetkel jääb Herbert enda jaoks natuke totrasse seisu kuna ajaliselt on ta ju kirjutatud enne mainitud teoseid aga kuna mina olen neid lugenud teises järjekorras siis enda jaoks tekivad seosed hoopis teistpidi.
     

    Ning kui ma kusagil trve cvlt fännide juuresolekul julgen iitsatada, et enda jaoks on hoopis mõned teised raamatud nõks võimsama lugemiselamuse pakkunud siis on jälle paha lugu. Kuna ilmselgelt ma ei saanud üldse aru mida lugesin, ei oska klassikut hinnata ja nii edasi. Aga no mis sa õnnetu hing teed kui oled alla lugenud varasemalt muid  raamatuid ning satud “valel” ajal sci-fi nurgakivi lugema.
     

    Kusjuures “Düün” pole üldsegi paha, oh ei! Vastupidi - äärmiselt mõnus oli lugeda, üsna lihtne jälgida ning kogu see kuiv kõrbemaailm on väga hästi üles maalitud. Mul muidugi on omakorda aastakümnete tagant taust olemas kuna olen omal ajal Dune II arvutimängu mänginud. See on siis mänguna realaja strateegiamängude esiisa, baseerus David Lynchi “Dune” filmil, mis siis omakorda baseerub raamatul. Väga kaudne ja mitmeastmeline seos aga siiski oli juba raamatu esimestel lehtedel tunda, et liivaussid, Atreides, Harkonnen,  Arrakis, vürtsid ja muud märksõnad on meeles ning tuttavad, tausta tundmine aitas lugemisele kõvasti kaasa.
     

    Raamatu tegevus toimub määramata kauguses tulevikus, feodaalühiskonnaga planeedil Arrakis. Arrakis on liivane ja tohutult kuiv, üks olulisemaid maavarasid ongi vesi. Samuti on planeedil oluliseks aineks vürts (“melanž”, originaalis “melange”), mis annab tarbijale mõnevõrra üleloomulikke võimeid, mille abil saab ka planeetide vahel lennata. Just vürtside pärast käib planeedil võimuvõitlus ning seda Herbert meile näitabki. Üheks oluliseks liiniks on perekond Atreides -  isa Leto (vürst), poeg Paul ja konkubiin Jessica. Atreidesed on saadetud Arrakisele padišahh-imperaator Shaddam IV poolt selleks, et tegeledagi melanži kogumise, kaevandamise ja muu sellisega. Leto kahtleb küll, et saatmisel võib olla ka varjatud põhjuseid aga elu on elu, töö on töö. Siit hakkabki peale erinevate kuningakodade vaheline võitlus.
     

    Aga see on vaid üks pisike detail raamatust. Jah, suures osas on see Atreideste lugu aga Herbert on tegelikult seganud kokku väga mõnusa kokteili kus on täiskasvanuks saamist, messianism, õukonnakahinat, poliitmänge, noad lüüakse selga ning võideldakse võimu pärast. See on siiski ulmeromaan seega on ka erinevat ulmepudi igasugustest kilpidest, lendavatest mürginooltest kuni keha katva ülikonnani, mis kogu tekkinud jäägid uuesti veeks töötleb. Sest vesi on sellel planeedil läbipaistev kuld.
     

    Herbertist on ka räägitud kui filosoofist. See raamat ongi suures osas justkui kogumik tsitaate, mida tegelikult kohtab siin ja seal ka igapäevaelus, me tegelikult ei pruugigi teada, et pärit on nad “Düünist”. Kasvõi: “Asju kontrollib tõeliselt vaid see kes suudab neid ka hävitada”.
     

    “Düüni” maailm on mõjutanud äärmiselt palju (pop)kultuuri, arvutimänge juba mainisin (neid on vähemalt tükki seitse, lisaks veel kaardi- ja lauamänge) aga näiteks muusikas on Fear Factoryl EP “Fear Is The Mindkiller”, mis baseerub litaanial mida raamatus kõrgelt haritud inimesed korrutavad rasketel hetkedel. Eesti keeles kõlab see umbes nii:

    “Hirm on arutapja.

    Hirm on väike-surm, mis toob kaasa täieliku arutuse.

    Ma pööran näo oma hirmu poole.

    Ma lasen sellel minna enesest läbi ja üle.

    Ja kui see on minust möödunud, siis pööran oma sisemist silma, et talle järele vaadata.

    Seal, kuhu läks hirm, pole midagi.

    Ainult mina jään alles.”
     

    Raamatu tõlge endale meeldis. Frank Herbert on loonud detailse maailma kus on mitmeid omakeelseid sõnu, unikaalsed terminid, ajaloolised väljendid ning hunnikus ulmebutafooriat. Selle kõige kohta on lõpus kümneid lehekülgi lisasid, nii erialane terminoloogia, ajalugu kui kaardid.  Urmas Alas on tõlkinud ära palju termineid (aga mitte kõiki), nimed on jäänud nii nagu originaalis. Seega on ilmselt tugevalt maitse asi aga ma ütleks, et selline lähenemine on tõlke mõttes kõige mõistlikum. Kui oleks kõik terminid jätnud nii nagu on originaalis siis olnuks tulemuseks mingi segakeelne pudru, see ka nagu ei kõla hästi. Kindlasti polnud see kerge tõlkimine, müts maha meistri ees.
     

    Tegu on kuueosalise sarja avateosega, lisaks on Frank Herberti vanem poeg Brian Herbert kirjutanud Kevin J. Andersoniga kahasse veel tükki kuusteist romaani “Düüni” eellugusid. Kui “Düüni” ennast valdavalt kiidetakse siis seksteti järgede kvaliteedi kohta on arvamused natuke kõikuvamad. Brian Herberti ning Kevin J. Andersoni loomingu kohapealt on aga valdavalt hinnangud negatiivsed. Kuna pole ise lugenud siis sõna ei võta kuid netis arvamusi sirvides siis jääb ninna peamiselt rahalõhn. Sest isegi kui Briani-Kevini kätetöö on kirjanduslikult kesine siis düüni fänne on kõvasti ning nende jaoks on igasugune maailmalaiendamine ning juba tuttavate tegelaste uute seikluste kogemine mokkamööda.
     

    Muide - kui tahaks siis saaks selle raamatu vigade kallal ka päris palju keelt teritada. On aritmeetikavigu, (osad) tegelased üsna kaheplaanilised ning loodud maailmas on mitmeid ebausutavusi. Eks kõik oleneb vaatenurgast ja lugeja peakujust, mina nägin selles raamatus väga palju meeldivat, need mõned noritavused ei seganud.

    Teksti loeti eesti keeles

    Dune on eepiline ulmelugu. Inimkond on selles laiali puistatud tohutule hulgale planeetidele, kuid aastasadade eest on pühas sõjas hävitatud kõik tehismõistused ja arvutid, mis selle võimalikuks tegid. Õnneks avastatakse kõrbeplaneedilt Düün "vürtsiks" nimetatavat maavara, mille tarbimine võimaldab vastavalt treenitud inimestel üliinimlikke arvutusi teha.
     
    Arvutite asemel inimeste arendamine on tagasi toonud midagi feodalistliku korra sarnast - kõigi planeetide üle valitseb padišahh, samas kui planeete haldavad erinevad aadlikud, kelle esinduskoja võim on imperaatoriga hapras tasakaalus. Neutraalne Gild hoiab enda käes kosmoselendude monopoli ning lisaks eksisteerib veel salapärane ja hädaohtlik Bene Gesseriti naisordu.
     
    Loo peategelasteks on leedi Jessica ja tema poeg Paul Atreides, kes on vastavalt planeet Caladani valitseja hertsog Atreidese konkubiin ja pärija. Padišahh Shaddam IV on just Atreideste suguvõsale andnud planeedi Düün, mis on "vürtsi" tõttu kõige väärtuslikum kinnisvara universumis - kuid kuna see kuulus enne Atreideste surmavaenlastele, Harkonneni suguvõsale, tähendab see tõenäoliselt lõksu.
     
    Samal ajal on Bene Gesseriti ordu töötanud aastasadu salapärase geneetilise projekti kallal - ja leedi Jessica on hertsog Atreidesele poja sünnitades nende plaanid segi paisanud. Kõrbeplaneedil aga muudab Atreideste saatust veel täiendav element, kohalik rändrahvas fremenid, kelle vastupidavus planeedi karmides tingimustes on legendaarne ja kellel on oma legend messiast...
     
    Ma pean eraldi märkima, et võtsin selle raamatu maakeelse versiooni esmakordselt ette üheksakümnendatel, kui see ilmus - ning see pani oma võimsusega minu teismelise pea täielikult plahvatama. Olen sedasama köidet üle lugenud vist kümneid ja kümneid kordi ning nüüd originaalis lugedes oli mul tõlge nii hästi meeles, nagu oleks see kõrval lahti olnud.
     
    On põnev vaadata, kuidas selle grandioossuse taga on hulk ajas muutumatult olulisi teemasid. Kriitiline maavara, millel kogu tsivilisatsioon püsib on muidugi üks asi - kuid lisaks illustreerib Düüni olukord ressursineeduse lõksu. Kliimamuutuse ajaskaalad fremenite unistustes on üks asi - kuid lisaks on sümboolne, kuipalju lihtsam see oleks, kui valitsejad sellest hooliks.
     
    Autor kasutab maailmaloomes osavalt aspekte Ottomani, Araabia, Pärsia ja India kultuuridest ning tundub, et mingil hetkel selles universumis on toimunud Õhtumaade täielik hukk ja langus. Samas on märkimisväärne, et peategelaste ema-ja-poeg kujud on selle kõige juures selgelt kristliku värviga (tasub meenutada et Maarja-kultus on kristluse üks suurimaid allhoovusi).
     
    Kõigele lisaks on raamat uskumatult hästi üles ehitatud ja toimetatud. 700+ lehekülje jooksul ei ole ühtegi raisatud peatükki, kus hammasrattad tühja veereksid, igal viimasel kui osal on selgelt oma põhjus ja mõte. Eepilise ulme puhul näeb sellist hoolt ja täpsust sama harva kui kuuvarjutust.
     
    See raamat on suurteos, arvasin ma 25 aastat tagasi ja arvan siiani. Kuldmedal minu poolt kirjastus Varrakule väljaandmise eest ja Urmas Alasele väga hea tõlke eest.
     
    Hinnang: 10/10
    Teksti loeti inglise keeles
    x
    Arvi Nikkarev
    1949
    Kasutaja rollid
    Viimased 25 arvustused:


    Vinguv Jalaluu oli teine tänavu Udu talu maadelt hangitud antoloogia ja nagu selgus – kobe tükk. Neli juttu olid mulle väga meele järele (lugemise järjekorras):

    1.      Tarkmees taskus. Alustasin väikese eelarvamusega, sest „Kettmõõgaga mõõdetud maa“ polnud sugugi „minu teetass“ ja jätsin heaga muud „Saladusliku tsaari“ raamatud kõrvale. Selgituseks: nagu minu koostatud antoloogiatest võite järeldada, toimub juttude tegevus äratuntavalt Maal (välja arvatud paar erandit, nagu näit jutt „Shanidar“) või on tegelased selgelt tänapäevased inimesed neile võõras ümbruses (näit „Arvestaja“, „Issi maailm“). Ja kuigi ka jutustuse „Tarkmees taskus“ taust erines üsnagi palju maailmadest, mida tavaliselt mõnuga loen, oli lugu üks antoloogia parematest.

    2.      Puulased ja tohtlased. Ainus selgelt humoorikas irv. Lisaks allusioonid tänapäevale.

    3.      Tänulik Olevipoeg. Millegipärast meeldis maailm ja jutu lihtsakoeline peategelane.

    4.      Meristepidu. Väga meeldis, lisaks võlus kujutatatud kant, millega mul on sidemeidki.

     

    Mõned lood, olgugi et hästi kirjutatud, ei kolksatanud kohe mitte (näitena Vinguv jalaluu). Muidu korraliku maailmaloomega esile tõusnud Kuues Maa on panuse teinud seksile ja erootikale, mis loo arengule midagi juurde ei andnud ja kõigele lisaks lõpeb lühiromaan kuidagi kiirustades, nagu noaga lõigatult. Eelmise lausega ei taha ma öelda, nagu ei kuuluks ulme ja seks kokku, kuid kõik sõltub teosest. Näiteks olen aegade jooksul kolm korda lugenud P.J. Farmeri Image of the Beast’i, kuid seal on seks orgaaniliselt seotud stooriga. Siinkohal tuleb märkida, et Vinguv jalaluu meeldis mulle tervikuna rohkem, kui teine pea niisama hea antoloogia Eestid, mida ei olnud. Ka oli Kreutzwaldi aineline kogumik koostaja jaoks märgatavalt auahnem projekt. Kindel viis. 

    Teksti loeti eesti keeles


    Viimastel aastatel loen peamiselt detektiiv- ja kriminaalromaane, kuid püüan jõudu mööda silma peal hoida ka soome ja eesti ulmel. Estconil jäid näppu kaks kirjastuse „Raudhammas“ antoloogiat. Eriti oli meele järgi oli Kreutzwaldi aineline, kuid ka käesolev oli kobe lugemine. Kaheteistkümnest loost seitset hindaksin oma maitseskaalal pallidega 4,5 või 5. Lühidalt nendest (lugemise järjekorras):

    1.      Jaagup Mahkra Tarvaste tulek jättis helge mulje nagu ammustel aegadel „Mammutikütid“ või „Võitlus tule pärast“.

    2.      Indrek Hargla Clemens Fellinus, Rex Estonicum. Esmakordselt lugesin seda „Kolmevaimukivis“ ja nüüd aasta hiljm teist korda. Lugu, mida nii tihti loetakse, peab hea olema.

    3.      Heinrich Weinbergi Vabavalla kaotamine. Lihtsalt hea (nii lugejana, kui ka toimetajana ei oska ma jutte analüüsida; kas meeldivad või ei ja kui palju siis nii seda kui teist).

    4.      Meelis Friedenthali Kasuksepp toob lugeja teadvusse Melchior Hoffmani; mingist hämarast nimest ajaloo sügavus saab luust ja lihast tegelane (seda parem, et ulmekuues!)

    5.      Mann Loperi See linn on meile kalliks maksma läinud on teine tema kirjutatud jutt (esimene oli „Meister ja õpipoiss“), mida olen lugenud ja jälle jäin rahule.

    6.      Maniakkide Tänava Kolmanda Reichi triumf keeras maailmapilti toredasti pea peale ja polnud õnneks sedaviisi küber, mis minu peakoluga hästi ei sobi.

    7.      Siim Veskimehe Valendab üksik prooton valmistas väga meeldiva üllatuse, sest kohustuslikud, looga mitte seotud, seksistseenid puudusid ja lugu võitis vaid sellest.

     

    Ülejäänute tekitatud lugemiselamusi hindaks kolmede ja neljadega.
    Selline positiivne kogumik, aga et eristada seda mulle tunduvalt rohkem muljet avaldanud „Vinguvast jalaluust“, siis olgu hindeks 4+.    

    Teksti loeti eesti keeles

    Meeldis. Head laenud Loginovilt ja Triinult. Ja mis peaasi: tegelasi oli mõistlik hulk ning nad ei läinud üksteisega segi (seda on tihtipeale Veskimehe teostes juhtunud). Seda keelelist konarust hoogsa tegevuse juures ei märganudki (ei viitsi ka tagantjärgi uurida).
    Teksti loeti eesti keeles



    Algul üksikjuttudest meeldivuse järjekorras:

    Mirabilia saladus. Ilmselge meistriteos, palju üksteisega sobivaid ideid, mis lõid oma, unustamatu maailma. Ja see keel! Kuulub minu arust eesti ulmejuttude esikümnesse. 5+

    Kolmevaimukivi. Jälle kord hea, lahe minevikuhõnguline keel ja ka puänt meeldis. 5

    Tammõküla viljakuivati. Meeldis juba antoloogias „Mineviku varjud“, nautisin ka nüüd. 5

    Heliose teoreem. Millegipärast vaid 4+

    Einsteini viimased sõnad. Ilmselt häiris lugemist kontseptsioon, et maailm (ja sh ka juudid, näit Asimov) andis Saksamaale nii kergesti andeks miljonite juutide hukkamise (täishoo sai see ju sisse palju enne II MS). Ka vendade Strugatskite ja Naani positsioon selles maailmas erines ju radikaalselt meie maailma omast, pani natuke õlgu kehitama. 4

    Per homicidum ad astra. 4

    Suvitusromaan. 4

    Clemens Fellinus, Rex Estonicum. 4

    Jõulujõud. 3

    Penningbüteli kummituse juhtum. 3

    Osariigi Presidendi kohtumine. 3-

     

    Raamatule tervikuna kindel 5. Harva ilmub kogumikke, mis sisaldavad iga mõõdupuu järgi Eesti läbi aegade parimate hulka kuuluvaid lühiteoseid, seejuures on Mirabilia saladus ju vägagi mahukas lühiromaan (117 lk). Lisaks veel kaks väga head etnoulmejuttu ja peotäis häid, nauditavaid lugusid. Kolme kõige lühemat (4% mahust!) pole mõtet hindamisel arvestada igivana põhimõtte järgi: mis teeb nael sitta puuda soola sees!

      

    Teksti loeti eesti keeles



    Kolmest seotud lühiromaanist koosnev talvine romaan Kuningate tagasitulek oli minu teiseks maiuspalaks suve kuumade päevade veetmisel (milline kontrast!)

     

    Üldiselt püüan „paugu“järgseid maailmu kirjeldavaid romaane vältida – neid on loetud mitmeidkümneid, kuid seesinane oskas ikkagi üllatada, olles samas ka loogiline. Siin on märgatavalt rohkem meeldejäävaid ja reljeefselt kujutatud tegelasi kui Lihtsates valikutes (näit. Katja, Hamilton, Jänene, Smitt, Tune kuningas – esimese hooga meenuvad), aga see raamat on ju ka üle kolmandiku paksem esimesest.

     

    Mis siin vahutada – viis mis viis.

    Teksti loeti eesti keeles



    Eesti ulme on mulle südamelähedasem kui soome ulme. Soomlased orienteeruvad rohkem turunõudlusele (st noortele lugejatele) ja panustavad võluvikule. Ka aurupunki avaldatakse 3-4 raamatut aastas, kuid seegi on ju võluviku üks esinemisviisidest. Niipalju siis sissejuhatuseks.

     
    Selle suve esimene maiuspala oli Lihtsad valikud. Oli hoogu ja maailm köitis. Kõiki ei seletatud lahti ja see toimis. Algul häiris küll keel, ent lugemise käigus harjusin ära – kes seda teise planeedi tulevikukeelt ikka teab. Igal juhul ajendas raamat ostma ka teist Triinu Merese romaani. Sellele ulmepõnevikule hindeks viis.

    Teksti loeti eesti keeles


     

    Kogumik Pimesi hüpates oli äratanud Weinbergi loomingu vastu huvi ja sel Estconil omandasin siis tema Tõrkeotsingu. Olen alati meelsasti lugenud kriminulle, viimasel kümnel aastal on need moodustanud lõviosa mu vaimsest toidust.

     

    Romaan andis kahele päevale meeldiva sisu. Maailm oli minu jaoks uudne ja köitev, teaduslik-tehniline tase jõukohane, keel ladus (sh. puudus see kummaline sõna „saast“) ja mis peamine – kõik oli loogiline ja samas põnev. Eriti hindan neid tagasivaateid peategelaste Maris Alvini ja Aile-Mari Johanseni elukäikudele. Kui lugu olnuks esitatud lineaarselt, poleks saanud põnevust sellisest materjalist kuidagi välja võluda. Romaanis on ilusaid leide: krahvid, vanapagan ja see, kes vanapagan tegelikult oli. Ka lõpp on super: Maris jätkab perekonna traditsioonidele toetudes.

     

    Nii et minult kindel viis.

     

    Teksti loeti eesti keeles

    Vahetasin Estconil "Poodud võõra" kogumiku "Poliitohvitser, poliitvang" vastu. Esimest lühiromaani lugesin tundega, et olen kõvasti petta saanud. "Poliitvang" oli aga Dicki juttudega samal tasemel ning algne pettumus hajus.
    Teksti loeti eesti keeles

    Märgatavalt parem lugu, kui "Poliitohvitser". Selliseid Finlay lugusid loeks enamgi. Lõpul pole viga midagi: Max tegi ju kõik endast sõltuva, et tema "kannatuste rada" õnnelikult lõppeks. Ja pealegi käitus ta võrreldes teiste tegelastega küllaltki eetiliselt (suhtumine adareslastesse).

    Neli plussiga.

    Teksti loeti eesti keeles

    Lühiromaani lugedes tuli paarkümmend korda tukk peale ja seda nähtust pole esinenud varem ega ka hiljem. Haruldaselt igav tükk. Sellest see kaks. Aga maailma loomiseks igati tarvilik oopus.
    Teksti loeti eesti keeles

    Tumeda jõe äär on imelik raamat.

    1. Nagu romaanis The Bottoms toimuvad ka siin sündmused Ida-Texases Sabine jõe ääres, kuid kolmkümmend aastat hiljem, kuuekümnendatel.

    2. Kui The Bottomsi minajutustaja arvates oli sarimõrvariks salapärane Goat Man, siis selle romaani tegelased tunnevad hirmu legendaarse Skunksi ees, kes on nime saanud oma jälgi haisu tõttu.

    3. Mõlemaid romaane oli mõnus lugeda, kuid Tumeda jõe äär säilitas minu jaoks põnevuse lõpuni.

    Nüüd lähemalt sellest, kuidas romaan käivitus ja millest jutustas.

    Kohe esimestel lehekülgedel tõmmatakse Sabine’i tumedatest voogudest välja kuueteistaastase kaunitari May Lynni laip. Ei isa, ei politseikonstaabel ega keegi teine tunne huvi kurikaela väljaselgitamise vastu. Kolm mõrvatu sõpra leiavad May Lynni päeviku ja selle abil märgatava rahasumma, mille tapetu vend oli pangast röövinud. Nad võtavad raha endale ja otsustavad May Lynni põletada, et viia tuhk Hollywoodi, kuhu kaunitar unistas minna. Neid tapma ja raha tagasi saama palgatakse Skunks, kes esitab tellijale alati tõendiks tapetute käed. Algab põgenemine ja ellujäämisvõitlus Sabine jõel ja selle ääres…

    Mu meelest oli kolme noore mõttemaailm usutav ja nende kasutatud keel väljendusrikas. Nautisin (ehk oli põhjuseks ka hea venekeelne tõlge – oleks võidud ju ära lörtsida!). Tumeda jõe äär on hea raamat, viievääriline.

    Teksti loeti vene keeles

    The Bottoms on suurepärase lühiromaani Mad Dog Summer laiendatud variant. Ca 70 leheküljelise novella maailm on muutunud sügavamaks, 300 leheküljeseks romaaniks, kuid hoog ja haaaravus on kadunud. Pidin end päris sundima, et raamatut mitte kõrvale lükata. Lisaks elavale maailmale on ka stiil hea, nii et nõrk neli. Lühiromaani mitte lugenu võib sellele isegi kõrgema hinde anda.

    Atmosfäär ja sündmustik meenutavad Harper Lee Tappa laulurästast: tegevus toimub kolmekümnendatel aastatel, vägistatakse mitu naist ja süüdlaseks peetakse neegrivana, kes ka lintšitakse. Raamatu minajutustaja on 12-13 aastane poiss. Head lugemist!

    Teksti loeti inglise keeles

    Come on! Millal enne on Bondi- ja Rambo-filmidelt nõutud psühholoogilist sügavust. Ka action-raamatutest ei maksa seda otsida. Just see võlus mind 1992 Põrgukoeri lugedes ja eile sellest veel kord nautides. Eriti meeldis romaani esimene pool, märul Maal. Usun, et Nebula-nominandiks sai teos just teise poole tõttu: tankide sümbioos inim-mõistusega võis tol ajal olla kõva sõna. Hiljem on seda teemat kasutanud paljud, näiteks Walter Jon Williams oma romaanis Hardwired (1986).

    Ka sõnavõtud kaudtõlke viletsusest ajasid mul karvad turri. Minust arust ladus eesti keel. Võrdlesin maakeelset väljaannet riiulilt võetud A Plague of Demons’iga (2003.a väljaanne). Umbes tosina huupi valitud lõigu tõlge oli pädev, poleks muutunud ka originaalist tõlgituna. Toon kaks lühendatud näidet:

    1) Tormasin edasi, põrgukoerad klähvides kannul ( I ran – and the Hounds of Hell bayed behind me. 6 pt. lõpp);

    2) …näen nüüd tunduvalt parem välja, meenutades rohkem odava matusebüroo poolt kiiresti matmiskorda seatud laipa kui lihtsalt kraavi visatud kadunukest (I looked better now – like someone who’d been hurriedly worked over by bargain mortician, rather than just a corpse carelessly thrown into a ditch. 9 pt. 3. lk lõpp)

    2017. aasta suvisesse Skarabeuse antoloogiasse olen sisse võtnud kaks Laumeri teost: jutu Placement Test ja lühiromaani Once There Was a Giant. Laumeri suure austaja David Weberi põhjal sobiks selle novella pealkiri Laumeri elutöö hinnanguks ja epitaaafiks. Laumeri looming on seda väärt, et eesti lugeja seda paremini tunneks.

    Teksti loeti eesti keeles

    Kui üritasin 2011. aasta antoloogiasse Nekromanteion saada nelja jaapani ulmejuttu, siis Tetsu Yano lugu The Legend of the Paper Spaceship oli neid parim. Kahjuks oli küsitud hind 100 USD loo kohta Skarabeusele liiga kõrge. Üritasin päästa, mis päästa annab ja pakkusin võimaluse, et praegu ostan vaid Yano jutu ja hiljem, kui olud kohenevad, ka ülejäänud. Ei kõlvanud. Nüüd lugege siis inglisse keeles ((vene keeles pole ilmunud). Selge viis.
    Teksti loeti inglise keeles

    Salateenistuse agent Ethen Burke saabub Wayward Pines’i väikelinna kadunud kolleege otsima ja satub ränka liiklusõnnetusse. Meelemärkusele tulles on kõik ta asjad (rahakott, isikutunnistused, mobla, ametimärk jne) kadunud. Ja ka linn pole nii idülliline, nagu paistab. Miks linnast ei saa välja? Miks pole ühendust välismaailmaga ja miks linnulaulgi tuleb väikestest valjuhäälditest?

    Nüüd toon osa Harri Erkki raamatuarvustusest ajakirjas Portti (2/15):

    „Selliseid seriaalide sünopsiseid on ameerika filmikompaniide laoriiulid ääreni täis. See on vaid marginaalselt kirjandus... Väga sageli ei suudaks ma sellist soppa lugeda, veel vähem arvustusi kirjutada. Neist märkab juba esimesel sirvimisel, mis need on: pask mis pask.

    Ka edaspidi tuleb mul jääda ootama seda õiget evolutsiooniromaani. Raamatut ei päästa ka kaks õnnestunut motot (neist lühem: „Ka tagakiusamismaaniat põdevat võidakse taga kiusata“ Joseph Heller. Tõlk märkus ). Motoks valitud tekstid ongi selle raamatu ainus hea and.“

    Lugesin romaani kahe õhtuga läbi, sundis end peale. Nägin küll puudusi: lihtsakoeline jutustamisviis (üks action järgneb teisele), väga üheülbalised karakterid ja vaene sõnavara. Aga mitte nii vaene, kui Cormac McCarthy Tees, kus on hakkama saadud ilmselt alla 1000 erineva sõnaga ja enamasti 5-6 sõnaliste lihtlausetega. Nii et: lugemist ei kahetse, aga uuesti kunagi ei loe. Nõrk neli.

    Teksti loeti soome keeles

    Üks tugev ja vajalik jutukogu. Polnud ühtegi n-ö harju keskmist, lihtsalt mõni kõnetas rohkem, mõni vähem. Eriliselt peab ära märkima nelja lugu:

    Lugu sellest, kuidas Veski-Jaan kavalusega näkist jagu sai oma vaimuka pealkirja ja juttu kokku võtva lõpulausega;

    Lugu Kordost meeldis lihtsalt niisama;

    Manajad oli mitme kandi pealt tore: nii kratipoiss ja tema nimi ning sinna lisaks veel Madis-taadi toimetused;

    Tammõküla viljakuivati on hästi läbimõeldus jutt, kus minajutustaja on kenasti loo sündmustega seotud; lisaks oli mõnus seda lugeda.

    Raamatu nimijutt Pikad varjud on kirjanduslikult hea, kuid olin oodanud ulmet ja minu arust seda seal peaaegu polnud (Osvaldi käitumine ja tema nägemused on psühholoogiliselt küllatki realistlikud). Ainus jutt, millega ma polnud samal lainel, oli Võtja. Aga see on ilmselt minu probleem.

    Pärast Pikkade varjude lugemist võtsin riiulilt etnoulme klassika Kurjasadu (Laipaik, 2006). Ja Kurjasadu oli selgelt ehedam, lugedes tekkis tunne, et just seda keelt need tegelased kasutasid. Varjudes jäi vaid nimiloo keelest mulje, et nii nad siis kõnelesid ja mõtlesid. Aga seda alles pärast Laipaiga kogu uuestilugemist.

    Hindeks tugev neli.

    Teksti loeti eesti keeles

    Pea kümme aastat tagasi sai loetud imelise keelega etnoulme klassikasse kuuluv Kurjasadu. Nüüd siis võtsin teose teistkordselt riiulilt. Ja lugedes tekkis kahetisi tundeid: naudinguga seotud imetlus eesti keele ilu ja sügavuse üle ning kahetsus, et kõik, mida tõlgin ja kuidas tõlgin jääb sellest nii kaugele maha. Ega muud ei oskagi öelda.
    Teksti loeti eesti keeles

    Eelmise sajandi lõpul ostsin Pournelle’i romaani peamiselt üle 70 nauditava Bermejo illustratsiooni tõttu ja asetasin riiulile paremaid aegu ootama. Aastavahetusel jõudsidki minule need paremad ajad. Lugesin ja tellisin ühelt hoobilt mõlemad järjed. Nüüd siis „Janitšaridest“.

    Kusagil Aafrika pärapõrgus on kuubalastest „nõunikud“ ja „Rahvarinde“ marksistlikud sõjaväeosad ümber piiranud rühma palgasõdureid. Viimasel hetkel tõmmatakse üle paarikümne ellujäänu alienide lendavasse taldrikusse ja viiakse Tran-nimelisele teisele planeedile, kus iga 600 Maa-aasta järel tekivad soodsad kliimatingimused teatud väga kalli uimasti kasvatamiseks. Ja alati peavad narkotsitootmise käima panema inimesed Maalt. Seega on sel planeedil nii Rooma Impeeriumi, keldi mõjudega jne riigid. Seekord inimplantaatorid lõhenevad. Kolm üllamat tahavad omamoodi hakkama saada...

    Romaani käivituse olen esitanud. Meeldis väga, nagu ka äsja üle loetud Dalmasi „The Lion of Farside“ ja Douglas Hilli noorsoole kirjutatud militaarulme sari „The Last Legionary Quartet“. Ootan järgesid, kerget ja haaravat lugemist.

    Teksti loeti inglise keeles

    Paarkümmend aastat tagasi ostsin Kingi kogumiku Skeleton Crew ja panin riiulisse paremaid aegu ootama. Eile jõudsid paremad ajad minuni. Võtsin raamatu, sirvisin ja kohkusin ‒ keegi oli jutu The Jaunt mõnele ingliskeelsele sõnale eestikeelsed tõlkevasted kõrvale kirjutanud. Ja seda minu käekirjaga! Mina see polnud ‒ kindel, mis kindel. Lugesin läbi, selgus, et asjalik tükk.

    Neljaliikmeline pere ootab teleportatsiooni (jaunti) Maalt Marsile. Ootusaja lühendamiseks ja reisiärevuse vähendamiseks räägib perepea teleportatsiooni ajaloost. Protsessi tähtsaim fakt: teadvusel olevaid olendeid pole võimalik ohutult jauntida. Teleportatsioon tehakse vaid narkoosi all olevatele inimestele. Jutu ainukeseks nõrkuseks on see, et naine ja teismelised lapsed ei tea sellest suurt midagi, kuigi teleportatsioon on paarsada aastat üldkasutatav olnud. Seega: asjatundja peab loengut.

    Kuna aeg on tervikuna hea tüki mu mälust täielikult olematusse lihvinud, siis hindeks neli.
    Teksti loeti inglise keeles

    Sai pärast paarikümneaastast vahet jälle see ajarändamisromaan loetud. Kiire, sündmusterohke ja aitas paar õhtut täita. Ei midagi enamat.

    Ei viitsinud uurida, kas ajaloofaktid olid ikka õiged. Sandra Miesel (Andersoni uurija) väidab, et selles teoses on Silverberg nendega üsna vabalt ringi käinud. Nelja teenib ausalt ära.
    Teksti loeti inglise keeles

    Hakkasin romaani lugema eelarvamusega – sedavõrd negatiivsed olid BAASi arvustused. Algus venis, kuid – nautisin keelekasutusest, hullumeelsest maailmast (skiso linn/linnad koos selle skisofreeniliste elanikega). Aga et olen krimilugude suur austaja, siis hakkas raamat mind kaasa tõmbama (sünge mõrvalugu, korralik süžee) ja selle väärtus üha tõusis mu silmes. Mõned uitmõtted:
    ‒ Miéville on eelkõige linnaehitaja ja maailmade looja.
    Linn ja linn olevat Miéville’i kõige vähemulmelisem romaan – ja hea sedasi. Veel ulmelisemad (näit. Perdido Street Stationi ja The Scari) jätan heaga vahele. Tean oma vastuvõtuvõimete piire. Aga kui olin selle romaani lavastustega harjunud (umbes pärast sajandat lehekülge), muutus lugemine juba puhtaks naudinguks.
    ‒ Nagu Gaiman Neverwheres, nii näitab ka Miéville, et inimesed ei taha/ei või mõnikord märgata marginaalseid rühmi: paadialuseid, kerjuseid, mustlasi, joodikuid ja sageli ka haigusataki tõttu tänaval lebavaid isikuid. Me näeme neid, kuid ei reageeri, ei tee nägema. Selles romaanis ei nähta teist poolt linnast ja selle elanikest.
    ‒ Seletusi, teooriad jne on vähe, dialoogid ja tegevus on esiplaanil. Ehk teisiti: Vahtu on vähe.

    Lugeda tasub juba kasvõi romaani unikaalse tausta pärast (See sooovitus on neile, kes keelele tähelepanu ei pööra ja keda krimilood jätavad ükskõikseks) – sellist maailma pole ulmes varem olnud (põgus pilguheit sarnasele on Silverbergi Näha nähtamatut). Soovitan ja hindan viiega.
    Teksti loeti soome keeles

    Kaardistamata tähed on Jern Murdocki sarja teine ja ka viimane osa. Lugesin seda esimesena ja romaan jättis väga hea mulje. Samas kaotas küll suure osa mõttest sarja esimese osa lugemine. Sellele siin tugev, rasvane neli.

    Jern Murdock ja tema kassilaadne kampanjon Eet ostavad trööbatud kosmoselaeva, eesmärgiga leida „energiakivide“ (=zero stone’ide) päritoluplaneet. Otsingu käigus tungivad nad piraatide ja Varaste Gildi kantsi Waystar’ile ja päästavad haavatud sisalikulaadse õpetlase, zicathani. Selgub ka Eeti päritolu saladus.
    Teksti loeti vene keeles

    Romaanid Zero Stone (1968) ja Uncharted Stars moodustavad diloogia, mida peaks käsitlema ühtse tervikuna, mille kangelasteks on noor vääriskivikaupmees Jern Murdock ja tema müstiliste võimetega kassilaadne kompanjon Eet. Viimase sünnitas laevakass, olles eelnevalt alla neelanud Eelkäijate jäetud kivilaadse seemne.

    Jern Murdocki isa mõrvati ja põhjuseks oli maagilist võimu omav Eelkäijate kiviga sõrmus. Jern sai sõrmuse endale pärandiks. Mõrvad jätkuvad. Ta oli tööl/õppimas väga kuulsa vääriskivikaupmehe juures, kes samuti mõrvati; Jern sai haavata ja tal õnnestus napilt põgeneda. Nimelt jahib seda sõrmust Varaste Gild. Algab peadpööritav põgenemine planeedilt planeedile ja selle käigus leitakse ka Eelkäijate artefakte.

    Venekeelses kogumikus oli diloogia teine osa Uncharted Stars millegipärast eespool ja lugesin seda esimesena. 25-30% mahust oli pühendatud ülevaatele esimesest osast. Seetõttu teadsin laias laastus kogu Zero Stonei sündmustikku. Objektiivselt peaksin romaani hindama neljaga, kuid lugemiselamusest lähtudes ‒ kolm.
    Teksti loeti vene keeles

    Vanadel esemetel ja raamatutel on oma iseloom, ajalugu. Psühhomeetria on võime tunnetada seda, seda esemete ajalugu. Nortoni Forerunner Foray on romaan psühhomeetriast, aga ka muust üleloomulikust.

    Ziantha oli Maa inimeste järglane. Milline kosmosesõja laine oli heitnud ta Dipple urgastesse, seda ei teadnut ta ise ega ka keegi teine. Oma leiba püüdis ta teenida sellega, et rääkis turistidele nende käes olevate esemete ajaloost. Seda märkas üks Varaste Gildi tegijatest, kes võttis Ziantha oma hoole alla: uuris ta võimeid, arendas neid ja andis talle haridust.

    Ziantha esimeseks tööülesandeks Varaste Gildis oli öine sissemurdmine ja vargus ühe kõrglordi korterisse. Seal äratab tema tähelepanu mitte millegi poolest silma paistev savikuju, mis teda kummalisel moel ligi tõmbab. Järgmisel päeval kasutab ta oma telekineetilisi võimeid ja varastab selle kuju endale, mitte Gildile. See käivitab meeletu sündmusteahela, mis sisaldab nii ajas rändamist, sisalikutaolise zacathanist õpetlase, Warlock-sarjast tuntud tegelase Shann Lantree järeltulija, kui ka parapsühholoogiliste võimetega wyverneid.

    Mulle meeldis see, et kuidagi väga loomulikult oli kokku põimitud „eelkäijad“, Warlock-sari, meelelahutuste planeet Korwar oma Dipple-aguliga, zacathanid jne. Väga hea meelelahutus, eelkõige alla 16-aastastele. Minu maitse jaoks natuke paljuvõitu üleloomulikke võimeid, sellest see hinne kolm.
    Teksti loeti vene keeles

    Algul oli film. 2006. aastal lisandus maakeelne Dumas` klubi, mis jäi riiulile oma lugemisjärge ootama. Jõudiski ära oodata.

    Üldiselt venib raamatu lugemine siis, kui see ei haara, kui ei paku erilist huvi. Seekord raamat haaras endaga, kuid siiski venis. Nimelt oli tahtmine lugemismõnu pikema aja peale laotada ja nii kuluski selleks nädal.

    Peale köitva sündmuse paelusid tsitaadid seikluskirjandusest ja ka kirjaniku enda loome oli nauditav. Näiteks:
    Baarid ja surnuaiad on täis lahutamatuid sõpru.(lk. 33)
    ...ainus, mida ma tean, on see, et ma ei tea mitte midagi. Ja kui ma midagi teada tahan,siis vaatan raamatutest järele... (lk. 101)

    Hindes pole kahtlust -- viis.
    Teksti loeti eesti keeles