Kasutajainfo

Egert Rohtla

  • Eesti

Teosed

· Egert Rohtla ·

Rovin Vox

(romaan aastast 2013)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
1.2014

Selle raamatu pistis mulle Kirjanike liidu jõulupeol pihku raamatu toimetaja Jürgen Rooste, sõnadega, et see on ühe noore mehe kirjutatud ulme, küll (ulme) peavoolu kauge ulme ja pealegi peamiselt „teekond läbi bluusipõrgu” (nii kõlab raamatu alapealkiri), aga ehk sina kui ulmest ja kirjandusest jagav isik oskad midagi asjalikku öelda...
Hm, noblesse oblige... Ehk ei puutu see asjasse, kuid niipalju me Jürgeniga teineteist tunneme, et jama ta mulle ei aja ja nii ongi see eespool öeldu raamatu väga hea kokkuvõte. Tollest alapealkirjast veel – raamat algab „Autori pikaleveninud eessõnaga” (jällegi tähelepanuväärne ausus), kus muuhulgas mainitakse, et kavas on 17 järge. Seega saab ehk teise osa ilmumisel teada, kas täispealkirjast kumbi osa on sarja nimi, ja kui, siis kumb :-/ Aga ütlen ka kohe selle ära, et kui teine osa ei ole oluliselt parem, ma ainult lehitsen seda ja kunagi edasi ei loe, kuigi raamat teatud mõttes meeldis mulle.

Niisiis algab lugu sellest, et hullumajast lastakse välja patsient. Sõjaveteran ja kitarrist. On veider maailm, aeg peaks olema 23. sajandi algus, ühtki selgelt äratuntavat kohta-riiki-midaiganes ei ole ja tehnika, ühiskondlikud suhted ja suhtumised on sisuliselt natuke moditud tänapäev. Autor ka hoiatab, et raamat ei ole keerukatest vidinatest, mis nupulevajutuse peale piiksu teevad, teisalt jääb niimoodi arusaamatuks, miks üldse oli vaja maailm kolmeks sajandiks „külmutada”? Muidugi ei ole raamat SF, see on raamat bluusist (sisuliselt hämarulme), kuid kui vahepeal on toimunud paar maailmasõda, autokütus on kallis ja videoside toimib häälvalimisega, kõik muu on aga sama, siis minu esimene soovitus autorile oleks – kui sina kirjutad 23. sajandist, on tulemus umbes sama hale, kui mina kirjutaks bluusist. Nii minule, sinule, kui kogu lugemisvõimelisele inimkonnale on parem, kui me seda ei tee.

Ma ei tahakski raamatu sisust palju rohkem ära rääkida. Rovin Vox leiab tsiklivendadest pillimeistrid, mänedžeri ja endast hulga segasema paarimehe. Asi ei arene sugugi sirgjooneliselt ja tegelased on huvitavad, kuigi autor (pikaleveninud) eessõnas teeb kõik, et lugemisnaudingut tappa. Aga õnneks keegi niikuinii eriti ei mäleta, mis nimed sissejuhatuses ette vuristati. Eriti, kui lugemine venib mitme nädala peale. Üritasin seda raamatut lugeda aasta lõpus ja no ei läinud kuidagi. Reedel pärast ulmeühingu üritust läks tuttavatega promillitõstmiseks ja unerohuks kätte võetud raamat hakkas korraga minuga kõnelema. (Õnneks küll mitte sõna otseses mõttes, raamatu tegelaste tasemele ma siiski ei jõudnud...) Ühesõnaga, see raamat on muusikute raskest elust – alkohol, narkootikumid, suvaliste elavate olevuste keppimine, sekka pohmakat, pillinäppimist ja rõlgeid hommikuid trellide taga. Mingil hetkel oli seda raamatut lausa rõõm lugeda. Siiralt, tekst on kohati ladus ja vaimukas. Stiilinäide: „Nagu sinagi, nõnda pole ka mina kunagi suurem asi keerutaja olnud,” ütles võõras ja aitas Rathi okseloigust püsti. „Aga tea, et minu bändis on sulle vaba koht. Isegi, kui sa oled nii munn, nagu räägitakse.” / „Kas tõesti?” imestas Rath. „No seda peame kohe järele proovima.” Ning ta virutas võõrale korralikult vastu hambaid.

Raamatu keskpaigas olin ma valmis sellele nelja panema. (Viite ei oleks lubanud panna küündimatus ulme vaatekohast, eks ole; sorri, ma olen selline.) Viimasel ajal on eesti kirjandus tundunud kuidagi profaanluse sohu vajuvat. Vähe sellest, et raamatutest kipub kaduma sisu kui selline, kuhugi vasakule ära näib hiilivat ka sõnaseadmisoskus. Ulme ei erine selles osas muust kirjandusest – igaveste algajate kollektiivsed ponnistused parandavad ehk küll kirjutamistehnikat, aga kuna andest on nad neitsilikult puutumata jäänud, on tulemuseks masendust ja piinlikkust tekitavad kirjandussarnased tooted. Selles raamatus on teatud värskust. Tegelased lähevad korda ja neile on võimalik kaasa elada. Eks ole, ma olen (teatud mõttes raamatut inspireerinud) Jimi Hendrixist muidugi kuulnud, kuigi edasi on mu teadmised sel tasemel, et keelpillid on need, mida plännitakse, ent ometi lugesin ma isegi muusikategemist puudutavad lõigud läbi; niisamuti kui ma raamatute põhjal küll tean, mis asi on skisofreenia, kuid ega ma ikka päris hästi ette ei kujuta, mis toimub inimese peas, kelle armastatu ilmub välja siis, kui ta tabletid võtmata jätab, kummatigi istus ka see osa raamatu kontekstis päris hästi.

Siis aga selgub kahjuks, et autorile käib siiski veel romaani kirjutamine üle jõu. Romaan ei ole kontrsert, et alustame mingil teemal ja viskame tahapoole igasugust suvalist musta materjali, peaasi, et maht täis tuleks. Noh, see ei ole traagiline, see on õpitav. Noh, okei, muidugi ei oleks tulnud see... ee, tekstikogus välja anda, vaid ikkagi romaan kirjutada. Jürgen on teksti küll korda teinud, st see on eesti viimase aja kirjanduse kohta hämmastavalt loetavas keeles (nii kirjavigade, lauseehituse kui stiili mõttes), kuid tegemata on see osa, mida omal ajal peeti normaalseks toimetajatööks ja mis nüüd kahjuks ajalooks on saanud – romaan räägib ühe tervikliku loo, sel on algus, teemaarendus ja lõpp; selles on peategelane, kõrvaltegelased, reeglina ka antagonist (võib olla loodusjõud või terve maailm), on tegelaste sisemine areng, igasugune taust etc etc. Ei ole nii, et romaan lõppeb mingi suvalise koha peal ja edasi on mingeid pildikesi, mis küll näitavad, et autor on siiski palju rohkem läbi mõelnud, kuid kuigi loomulikult on tore teada, et maailmal on rohkem sügavust kui õlikilel veepinnal, näitab see samamoodi, et autor pole osanud või viitsinud klassikalises mõttes romaani vormida. See suhtumine, et topi need ise mõttes sobivasse kohta, ei toimi! ;-)

Nii et kokkuvõtteks autorile – kirjuta edasi! Aga tead küll seda lugu Joshua Bellist, kes NY metroojaamas mängis – kui sa sellest kirjandust ei vormi, võib see kohati hea olla, aga liigitub pigem teraapiakirjutamiseks...

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: