Sisust - peategelase isal on luulud, et tema perekonna esiisale pandi pärast tolle kahetsusväärset rolli paari jesuiidi hukkamisel needus, mille tagajärjel too jäi numeroloogilise seaduspärasuse järgi reinkarneeruma, kusjuures iga uue taassündinu elus leidsid aset otsustavad sündmused tema 12., 22., 35., 51., 70. ja 92. eluaastal. Iga järgmine põlvkond elas sealjuures jadas määratud aastani (neetud esiisa 92.-se, tema poeg 70.-nda jne) ning iga mehe poeg sündis tema surmahetkel. Ilmselgelt on niisugune perekondlik traditsioon määratud lõpuks hääbuma ja loo fiktiivne autor on selle viimane esindaja, kes sünnib 1978. ja sureb 2000. aastal (kas lastetuna või mitte, pole öeldud). Ja selle probleemi harutamise ümber siis jutt käibki. Sobiks ka õudusloo süzheeks, kui autoril selline taotlus oleks, kuid praegusel juhul ilmselgelt ei ole.
Haakumisi võiks leida Ewersi, Busson`i jt. 19. sajandi lõpu või 20. sajandi alguse müstikutega. Eesti kaheksakümnendatel igatahes huvitav nähtus ja ilmselt võib uskuda Paula Seringi arvustust "Vikerkaares" 12/1992, et jutt oli teatud määral pöördepunktiks ka autori enda loomingus. Sinna hakkas edaspidi sugenema järjest enam fantastilist ja müstilist.
Huvi pärast otsisin pärast "Minu isa luulude" lugemist välja autori kogumiku "Inimene Aspelund" (1987). Esimene kogumik "X maanteed" olevat olnud argirealistlik (pole õnneks lugenud) ning ka "Inimene Aspelundi" juttudest on suur osa samast zhanrist. Valdavalt on need nürid, tüütud ja mõttetud, kuigi eranditega - nii näiteks on Valter Viilupi lugudes peategelast peaaegu et tshehhovlikult karikeeritud. Kogumiku teises pooles hakkab reaalsus tasapisi nihestuma ning kolme loo fantastilisuses pole kahtlust: need on "Minu isa luulud", "Meie Ema" ja "Tee Rooma". Kaht esimest tasub arvustada, viimane on veel kulunuma ideega laast kui "Minu isa luulud".
1984. aastal oli Eesti zhanriulme nii nirus seisus - või praktiliselt olematu - et võrdlusi sama teema käsitlemisega ulmekirjanike poolt teha ei saa. Kui nüüd vaadata hilisemat, "Marduse", "Algernoni" ja "Täheaja" kogumike aega, siis oleks see jutt suhteliselt keskpärane. Võib arvata, et ette heidetaks tegevuskoha ja tegelastena fiktiivset Saksamaa linnakest ja selle vähe individualiseeritud elanikke, kopitanud teemat ning igavavõitu stiili.