Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ülo Mattheus

7.12.1956–

  • Eesti

Teosed

· Ülo Mattheus ·

Minu isa luulud

(jutt aastast 1984)

Tekst leidub kogumikes:
  • Puudulikud andmed
Hinne
Hindajaid
1
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)
Kristjan Sander

Teose eest sai Ülo Mattheus 1985. aastal Tukla novelliauhinna. Jutt ei ole zhanriulme, kuid siiski ilmselgelt fantastiline. Kuidas selliseid teaduslikult nimetatakse, ei tea, aga vast sobiks määratlus "kummaline lugu", mis vihjab tüüppealkirjale, mille all on rida autoreid sarnasest materjalist kogumikke avaldanud. "Maagiline realism" igatahes ei kõlba, kuna realismitaotlus on olematu.

Sisust - peategelase isal on luulud, et tema perekonna esiisale pandi pärast tolle kahetsusväärset rolli paari jesuiidi hukkamisel needus, mille tagajärjel too jäi numeroloogilise seaduspärasuse järgi reinkarneeruma, kusjuures iga uue taassündinu elus leidsid aset otsustavad sündmused tema 12., 22., 35., 51., 70. ja 92. eluaastal. Iga järgmine põlvkond elas sealjuures jadas määratud aastani (neetud esiisa 92.-se, tema poeg 70.-nda jne) ning iga mehe poeg sündis tema surmahetkel. Ilmselgelt on niisugune perekondlik traditsioon määratud lõpuks hääbuma ja loo fiktiivne autor on selle viimane esindaja, kes sünnib 1978. ja sureb 2000. aastal (kas lastetuna või mitte, pole öeldud). Ja selle probleemi harutamise ümber siis jutt käibki. Sobiks ka õudusloo süzheeks, kui autoril selline taotlus oleks, kuid praegusel juhul ilmselgelt ei ole.

Haakumisi võiks leida Ewersi, Busson`i jt. 19. sajandi lõpu või 20. sajandi alguse müstikutega. Eesti kaheksakümnendatel igatahes huvitav nähtus ja ilmselt võib uskuda Paula Seringi arvustust "Vikerkaares" 12/1992, et jutt oli teatud määral pöördepunktiks ka autori enda loomingus. Sinna hakkas edaspidi sugenema järjest enam fantastilist ja müstilist.

Huvi pärast otsisin pärast "Minu isa luulude" lugemist välja autori kogumiku "Inimene Aspelund" (1987). Esimene kogumik "X maanteed" olevat olnud argirealistlik (pole õnneks lugenud) ning ka "Inimene Aspelundi" juttudest on suur osa samast zhanrist. Valdavalt on need nürid, tüütud ja mõttetud, kuigi eranditega - nii näiteks on Valter Viilupi lugudes peategelast peaaegu et tshehhovlikult karikeeritud. Kogumiku teises pooles hakkab reaalsus tasapisi nihestuma ning kolme loo fantastilisuses pole kahtlust: need on "Minu isa luulud", "Meie Ema" ja "Tee Rooma". Kaht esimest tasub arvustada, viimane on veel kulunuma ideega laast kui "Minu isa luulud".

1984. aastal oli Eesti zhanriulme nii nirus seisus - või praktiliselt olematu - et võrdlusi sama teema käsitlemisega ulmekirjanike poolt teha ei saa. Kui nüüd vaadata hilisemat, "Marduse", "Algernoni" ja "Täheaja" kogumike aega, siis oleks see jutt suhteliselt keskpärane. Võib arvata, et ette heidetaks tegevuskoha ja tegelastena fiktiivset Saksamaa linnakest ja selle vähe individualiseeritud elanikke, kopitanud teemat ning igavavõitu stiili.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks. 
Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist.  Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Sander

Bioloogilises mõttes on muidugi väga raske ette kujutada organismi, kellele radioaktiivsust eluks vaja oleks. Eks ta otsapidi punapunk ole (nagu Freyja Eki "Lennake, kotkad!").
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Sarnasus kogumiku eelmise loo, Lazartšuki jutuga "Pimedusest", on suur. Mistõttu oleks koostaja võinud need üksteisest vähe kaugemale paigutada.
 
Jutt jääb Lazartšuki omale selgelt alla, sest tegelased on skemaatilisemad. Lisaks poleks neid kaldkirjas annotatsioone minu arust vaja olnud.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Süžee on lihtsakoeline ning zooloogiliselt totter. Mõni aasta tagasi jõudis uudistesse fakt, et krabid olevat intelligentsemad kui varem arvatud: suutvat lausa meelde jätta oma teed läbi labürindi. Väga äge neist, aga nojah... Mõte, et igast hõimkonnast võiks piisava aja jooksul tekkida intelligetnte eluvorm, on üldiselt väga kahtlane. Merepõhja peitunud tulnukad oleksid minu arust sama loo paremini välja vedanud.
 
Jutustatud on aga suurepäraselt. Esimese arvustaja täienduseks, tegevuspaik meenutab väga Aleksander Grini omi ning võib olla sihilik tema algatatud traditsiooni jätkamine. Lugedes on tunne, et toimuv võiks aset leida Musta mere ääres, kuid nimed viitavad pigem Skandinaaviale - kliimasoojenemise tulemus? Tempo on õige, kuumalaine ahistus hästi edasi antud, kõik kokku mõõdukalt põnev.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Meelega segaselt kirjutatud, aga kui läbi närida, siis erilist lugu seal taga polegi. Linn võetakse kellegi poolt üle. Keegi ei tea täpselt, kuidas  edasi elada, kui vanu jumalaid enam pole ja uutega pole veel harjunud. Vennaskond teab (vähemalt enda sõnul), aga selle juurde käivad inimohvrid. Vennaskond paneb siis ühe liituda sooviva poisi üht tüdrukut ohverdama, aga too loobub viimasel hetkel. Ja siis - ei juhtugi midagi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Kogumik algas hästi. Pärast järgmise nelja jutu lugemist formuleerus aga peas ühelauseline arvustus: "Kaks meistriteost juhatasid sisse raamatutäie saasta". Viimased neli lugu siiski nii hullud ei olnud ja olgu siis koondhindeks "rahuldav".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Tjah, võiks ju norida selle kallal, et inimest radiatsioonikindlaks ikka ei modifitseeri, aga kus see üldse kirjas on, et tegelased orgaanilise elu esindajad olid.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

"Rahuldav pluss". Algus oli huvitav, lugeda kõlbas, aga oli hulka puudujääke.
 
Esiteks, kommunikatsioon. Sellisel ussikesel konksu otsas nagu peategelasel oleks pidanud olema kaasas mingi sidevahend - ja Kilpkonna tähtkuju lähistel paari valguskuu kaugusel avakosmoses mingi asi, mis seda kuulab. Kirjeldatava tehnilise taseme juures oleks olnud mõeldav ka mingi punase raketi analoog, mis oleks planeeti eemalt vaatlevale teleskoobile kätte paistnud. Jah, viide oleks olnud aastates, aga siiski parem kui täielik teadmatus.
 
Teiseks, ülimalt ebatõenäolisel juhul, et ussikesel õnnestub kosmoselaeval põgeneda, oleks seda tulnud üritada ise kohe, kui võimalik (st. kui metsa viidi) ja mitte teisi päästma hakata. Selline oleks pidanud olema ka instruktaaž. Jah, ei ole üllas, on aga eesmärgipärane.  
 
Kolmandaks, kaaslase nööbi maha unustamine ei ole usutav. Metoodiline kõiksugu pisiasjadele tähelepanu pööramine on selliste inimeste väljaõppe alus, nii vähe kui mina sellest tean. Võimalik, et eksin, aga on selline mulje. Too unustamine näis olevat konstrueeritud lihtsalt selleks, et peategelane lõpuks ikka natuke ohtu ka asetada, et ta saaks viimast jõudu välja pannes läbi leekide tormata.    
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Planeedil toimunu kirjeldus oli täiesti ajuvaba.
 
1) Alguses öeldakse "Seetõttu ei tea me hüljatud planetaarkaitsesüsteemide juhtimiskoode" - jutu lõpus aga suvaline isik (peategelane kpt. Lepetov) läheb ja lülitab koha peal kõik välja.
 
2) Nõlva poole minema hakkasid nad viiekesi: ees Selinsky, vasakul Matthew ja keskel Lepetov, Zarubin ja Gnedõšev. Selinsky roomas vaenlase positsioonidest mööda ja hävitas ühe neist granaadiga, pärast mida nende pihta igalt poolt nõlvalt marutuli avati. Gnedõšev hakkas paanikas ringi karglema ja sai surma. Zarubin pani nõlva mööda üles jooksma ning Lepetov "taipas, et veel hetk ja ta kaotab nad kõik" ja hakkas plasmarelvast nõlval olevaid tulepesi põmmutama. Mõni lõik hiljem oli talle maagilise iseenesestmõistetavusega selge, et kõik peale tema olidki hukkunud. Olgu peale, kõrgele roninud Selinsky võis üldises möllus tõenäoliselt pihta saada, aga mis juhtus Zarubini ja eriti Matthewga, keda enam sõnagagi ei mainita? Või miks ta ise ellu jäi?
 
3) Nende ruudus, kus kedagi teist ei tohtinuks olla, ilmus teisel pool küngast äkki välja Ellen, kes nende rühma ei kuulunud, ning oli sealpool kõik vaenlase positsioonid maatasa teinud. Galleluuja.
 
4) Toosama Ellen osutus võltsitud küborgiks, tegelikult inimeseks, kellele oli paigaldatud implantaat, mis suutis ära lollitada küborgide testimise programmid - aga võltsingu paljastamiseks piisas samal ajal lihtsast röntgenpildist...
 
Idiootlik tekst.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Veel üks jutt, milles võõras mõistuslik rass teeskleb inimesi. Ootuspäraselt pole autoril aastakümneid eriti filmides mõnuga käiatud teemale mitte midagi uut ega huvitavat lisada. Talutava kirjatehnika eest nõrk rahuldav.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Ilma igasuguse kirjandusliku väärtuseta satiir. Kui Orwell oleks nii kirjutanud, siis ei mäletaks teda praegu keegi. Ametliku ideoloogiaga läheb ka hästi kokku: Geiroopa hävitav mõju Emakesele Venemaale...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Eelarvustaja kirjutas:  
 
"Ei saa olla nõus raamatu põhimõttega (mille ütles välja Meller), et inimese tunnus on kaastunne. Selle järgi ei oleks Meller pidama inimesteks ka suurt osa inimkonnast, sest see tunne pole sugugi nii kõikehõlmav."
 
Aga seda on ju loo lõpus otsesõnu öeldudki! Probleem nimega otarkid sai selliseks kasvada ainult inimotarkide tõttu.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Peaaegu 20 aastat pole keegi midagi arvanud, värskendagem siis  auväärt publikumi mälestust mõne hajamõttega.
 
Kohati oli täitsa naljakas. Rannas lugeda igatahes sündis. Parem ikka kui "Surmailm". "Ränkraske lennuga" võrdlema ei hakka, sest sellest on soe lapsepõlvemälestus.
 
Ma ei ole kuskilt mujalt lugenud, et ajasilmused võiksid olla eksternaalsed, st. kuskilt väljastpoolt pärit, mitte ajamasina tekitatud. Nii mõeldes võiks ajamasina loomine olla kuskilt sisse sõudnud ajasilmuse tagajärg, mitte vastupidi. Nii et loos oli ka lausa üks mõttekene sees - kuigi romaanimaht eeldaks muidugi väheke enamat. Aga nii mõneski pole sedagi.
 
Tõlge eesti keelde oli tõepoolest nii halb, et oli kohati isegi hea ("Meil on plaanis merepilt" või kuidas see oligi). Suuremalt osalt muidugi oli lihtsalt väga halb.
Teksti loeti eesti keeles