Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ülo Mattheus

7.12.1956–

  • Eesti

Teosed

· Ülo Mattheus ·

Minu isa luulud

(jutt aastast 1984)

Tekst leidub kogumikes:
  • Puudulikud andmed
Hinne
Hindajaid
1
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (2)
Kristjan Sander

Teose eest sai Ülo Mattheus 1985. aastal Tukla novelliauhinna. Jutt ei ole zhanriulme, kuid siiski ilmselgelt fantastiline. Kuidas selliseid teaduslikult nimetatakse, ei tea, aga vast sobiks määratlus "kummaline lugu", mis vihjab tüüppealkirjale, mille all on rida autoreid sarnasest materjalist kogumikke avaldanud. "Maagiline realism" igatahes ei kõlba, kuna realismitaotlus on olematu.

Sisust - peategelase isal on luulud, et tema perekonna esiisale pandi pärast tolle kahetsusväärset rolli paari jesuiidi hukkamisel needus, mille tagajärjel too jäi numeroloogilise seaduspärasuse järgi reinkarneeruma, kusjuures iga uue taassündinu elus leidsid aset otsustavad sündmused tema 12., 22., 35., 51., 70. ja 92. eluaastal. Iga järgmine põlvkond elas sealjuures jadas määratud aastani (neetud esiisa 92.-se, tema poeg 70.-nda jne) ning iga mehe poeg sündis tema surmahetkel. Ilmselgelt on niisugune perekondlik traditsioon määratud lõpuks hääbuma ja loo fiktiivne autor on selle viimane esindaja, kes sünnib 1978. ja sureb 2000. aastal (kas lastetuna või mitte, pole öeldud). Ja selle probleemi harutamise ümber siis jutt käibki. Sobiks ka õudusloo süzheeks, kui autoril selline taotlus oleks, kuid praegusel juhul ilmselgelt ei ole.

Haakumisi võiks leida Ewersi, Busson`i jt. 19. sajandi lõpu või 20. sajandi alguse müstikutega. Eesti kaheksakümnendatel igatahes huvitav nähtus ja ilmselt võib uskuda Paula Seringi arvustust "Vikerkaares" 12/1992, et jutt oli teatud määral pöördepunktiks ka autori enda loomingus. Sinna hakkas edaspidi sugenema järjest enam fantastilist ja müstilist.

Huvi pärast otsisin pärast "Minu isa luulude" lugemist välja autori kogumiku "Inimene Aspelund" (1987). Esimene kogumik "X maanteed" olevat olnud argirealistlik (pole õnneks lugenud) ning ka "Inimene Aspelundi" juttudest on suur osa samast zhanrist. Valdavalt on need nürid, tüütud ja mõttetud, kuigi eranditega - nii näiteks on Valter Viilupi lugudes peategelast peaaegu et tshehhovlikult karikeeritud. Kogumiku teises pooles hakkab reaalsus tasapisi nihestuma ning kolme loo fantastilisuses pole kahtlust: need on "Minu isa luulud", "Meie Ema" ja "Tee Rooma". Kaht esimest tasub arvustada, viimane on veel kulunuma ideega laast kui "Minu isa luulud".

1984. aastal oli Eesti zhanriulme nii nirus seisus - või praktiliselt olematu - et võrdlusi sama teema käsitlemisega ulmekirjanike poolt teha ei saa. Kui nüüd vaadata hilisemat, "Marduse", "Algernoni" ja "Täheaja" kogumike aega, siis oleks see jutt suhteliselt keskpärane. Võib arvata, et ette heidetaks tegevuskoha ja tegelastena fiktiivset Saksamaa linnakest ja selle vähe individualiseeritud elanikke, kopitanud teemat ning igavavõitu stiili.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Omapärane lugu. Proosateostele üldiselt omane lineaarne sündmustik puudub siin sisuliselt täiesti, on ainult tagasivaated ja mõtisklused. Alguses tundub lugu igava ja tüütuvõitu heietamisena, ent mingist hetkest muutub kaasakiskuvaks. 
Seni olen antoloogias "Minu isa luulud" sisalduvatest lugudest kõrgemalt hinnanud pigem seikluslikke žanriulmelugusid, mille stiil erineb tugevalt nõukogudeaegsele eesti kirjandusele omasest hallivõitu argirealismist.  Mattheuse lugu on võrreldes Palmi või Petersoni omaga niivõrd teisest ooperist, et isegi nende võrdlemine samal skaalal tundub sobimatu või meelevaldne - aga maksimumhinde saab minult seegi. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Viimane ja ühtlasi mu lemmiklugu autorikogumikus "Maailma sünnipäev". Mulle meeldis see, kuidas autor "põlvkondade kosmoselaevaga" seotud probleeme ja nende lahendusi kirjeldab, samuti lühiromaanis sisalduvad kirjeldused - see, kuidas uue planeedi loodus ja õhustik avanevad lugejale järk-järgult, kuna tähelaevas üleskasvanud tegelaste peades justkui puuduvad õiged sõnad nende kirjeldamiseks. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Ürgammu loetud "Mirabilia"-sarjas ilmunud "Pimeduse pahem käsi" mulle omal ajal väga meeldis, aga käesolev sama maailma kirjeldav lugu absoluutselt mitte. No ei ole selles hermafrodiitide bioloogilise küpsekssaamise teemas midagi nii põnevat, et sellele terve eraldi lugu pühendada. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub autori varasemast loomingust tuttavas sõdivate riikide ajastu Jaapanit meenutavas kohas ja on inspireeritud sealsest üleloomulikke nähtusi puudutavast folkloorist. Sedapuhku on antoloogias "Libakass" sisalduvaid lugusid ühendavale teemale sobivalt kesksel kohal kassidesse puutuv Jaapani üleloomulik folkloor...
Meeldis, aga millegipärast natuke vähem kui sama autori "Pajatus daamist punases kimonos" ja "Nukumeister".  
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo alguses arvasin, et see baseerub kuidagi Lovecrafti "Varjul Innsmouthi kohal", ent edasi lugedes rullus lahti omalaadses paralleelmaailmas toimuv pöörane ja heas mõttes jaburavõitu sündmustik, millel polnud eelmainitud õudusklassikasse kuuluva tekstiga midagi ühist. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tumedates toonides maagilis-realistliku hõnguga linnafantaasia, mis meenutab mõnevõrra sama autori lugusid "Sõnad öötaeva alll" ja "Vahetatud lugu". Päris hea õhustikuga ja mõjuv lugu, ent maksimumhindest jäi minu jaoks nagu midagi puudu, seega tugev "4".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üks neist Hargla loomingule iseloomulikest etnohorrori-lugudest, mille tegevus toimub kuskil Kagu-Eesti maakohas. Üldiselt korralikult kirja pandud, aga jättis tervikuna kuidagi külmaks, sellest ka hinne. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Militaarne fantasyromaan sõjaväeüksusest, kes leiavad metsast välimuselt hiigelsuurt hermafrodiitset väikelast meenutava lapsjumaluse ja otsustavad ta oma väeosa saatvaks kaitsejumalaks muuta...
Üldiselt täiesti lugemiskõlbulik romaan, plusspoolele kannaksin ehk maagiakirjeldused ja -toimimisviisid ning miinuspoolele ülemäärase sahmerdamise titt-jumaluse ümber. Hindeks kokku "4-".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Polnud üldse paha raamat, aga triloogia esimene osa meeldis mulle rohkem - ilmselt just seetõttu, et "Aja silmaga" võrreldes käsitleb "Päikesetorm" hoopis teistsuguseid teemasid ja et ajalugu on mu jaoks märksa huvitavam ja arusaadavam teema kui astrofüüsika ning Aleksander Suurest, mongolitest või Briti impeeriumi toimetamistest Afganistani piirialadel on märksa põnevam lugeda kui nt Päikesel toimuvatest füüsikalistest protsessidest. Natuke meenutas Liu Cixini ja  Andy Weiri loomingut - või pigem oleks ehk õigem öelda, et Liu ja Weiri tekstid meenutavad Clarke'i/Baxteri romaani, kuna too on varem kirjutatud. Käesoleva sajandi nullindatest pärineva romaani kohta on siin üllatavalt palju inimkonna tulevaste teadus- ja kosmosesaavutuste teemalist hurraaoptimismi, mis pärineks justkui kusagilt 20. sajandi keskpaigast - ilmselgelt Clarke'i mõju. Ja Londoni kaitseks ehitatud kuppel tõi meelde ühe hoopis teise ammuloetud Baxteri romaani, nimelt "Ajalaevad". 
Eraldi tahaks juhtida tähelepanu "Päikesetormi" eestikeelses tõlkes sisalduvatele tõlkevigadele. Jeruusalemmas asuva Al-Aqsa mošee kuppel tuleks eesti keelde tõlkida siiski "Kaljukupliks", mitte "Kaljutoomkirikuks" (kuna romaani tekstis seostati seda rajatist üheselt islamiga, ei tohiks see olla nii keeruline läbi hammustada"). "Smithsoniani muuseum" on eesti keeles siiski "Smithsoni muuseum" (levinud viga, olen ise korra peaaegu sama teinud). Inglise keeles saksa keelest võetud toorlaenuna kasutatav Lebensraum on eesti keeles siiski "eluruum". Järelsõnas mainitud Hermann Oberthi raamat "Wege zur Raumschiffahrt" on algselt ilmunud saksa keeles, nii et eestikeelses tõlkes oleks võinud kasutada saksakeelset pealkirja või see eesti keelde tõlkida, aga mitte ingliskeelset "The Road to Space Travel". 
Üks detail, mis eestikeelses tõlkes veel silma torkas - romaanis oli kahes kohas mainitud "Rohelisteks Jumalannadeks" hüütud vanu Briti tuletõrjeautosid. Ehkki esimesel korral seletasid autorid tekstis täpselt lahti, millega tegu, oli teisel mainimiskorral tõlkele joonealune märkus lisatud - tundus nagu veidi üleliigne...
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Paar varem eesti keeles ilmunud Galina lugu mulle eriti sügavat muljet ei jätnud ja seega hakkasin ka ta esimest eestikeelset raamatut lugema pigem madalate ootustega. Siinkohal suutis autor mind aga meeldivalt üllatada - suurepärane kogumik ja väga tore, et Arvi Nikkarev selle koostas, eesti keelde tõlkis ja välja andis. Neljast lühiromaanist ainult üks ("Lauto ja muu seesugune") mulle eriti ei meeldinud, ülejäänud kolm olid head, neist kolmest oli omakorda minu lemmikuks "Punased hundid, punased haned". 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Viimane lühiromaan Galina eestikeelsest kogumikust "Dagor" ja ainus neist neljast, mis mulle eriti sügavat muljet ei avaldanud.
Sapkowski "Nõiduri"-sarjaga olen ma üsna põhjalikult tuttav (ehkki lugemine jääb praeguseks aastate taha), kirjanikuna ta mulle meeldib ja seega peaks tema loomingul põhinev fanfiction mulle igati meele järgi olema. Ainult et...
Esiteks, käesoleva lühiromaani sündmustiku sidumine Sapkowski fantaasiamaailmaga tundub kuidagi kunstlik - kui mõned detailid välja jätta, võiks see kõik samahästi aset leida kusagil ajaloolisel taustal või mistahes katkukoldes (jah, võib-olla oleks eesti lugejale parem, kui seda, mis seal linnas täpselt toimuma hakkab, poleks kogumiku tagakaanel spoilerdatud). Teiseks, Sapkowski loodud küünilis-groteskne ja üheaegselt arhailine ning veidralt moodsat terminoloogiat sisaldav maailm nagu ei sobitu Galina poeetilise ning tundehella stiiliga. 
Kokkuvõttes: ei olnud halvasti kirja pandud, aga mulle kui lugejale isiklikult väga ei meeldinud, seega hindeks "3".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Nõukogudeaegseid lasteraamatuid Siberist, Kesk-Aasiast ja muudest metsikutest kohtadest mäletan lapsepõlvest isegi ning ka tekstis viidatud vana komöödiafilm "Lõbusad semud" on mul kunagi ära nähtud. Ma ei tea, kas osalt just nende isiklike seoste tõttu, aga erinevalt kogumiku "Dagor" kahest esimesest lühiromaanist suutis "Punased hundid, punased haned" mind juba esimestest lehekülgedest kaasa haarata - seda ammu enne ulmelise elemendi ilmnemist.
Käesoleva lühiromaani eksootilises ja koloniaalses keskkonnas toimuv seikluslik ning hullumeelsusega piirnev sündmustik meenutab natuke "Dagorit" - ainult et 19. sajandi asemel on siin 1930. aastad ning Ekvatoriaal-Guinea klaustrofoobsete džunglite asemel Nõukogude Liidu Aasia osa (mis koht see täpselt on? Kasahstan? Tõva? Ei suutnud seda tuvastada ja ilmselt pole see niiväga oluline ka) stepiavarused ja mäestikud. Ka muus osas korduvad teatud teemad - valgete (või antud juhul siis nõukogude) inimeste ratsionaalsuse kokkupõrge pärismaalaste ebausuga, eksirännakud millegi tundmatu ja eksootilise otsingul ning inimeste suhted metsloomadega. Natuke lovecraftilikku hõngu on siingi, aga kui "Dargon" on selgelt žanriulmeline, siis "Punased hundid, punased haned" kõigub nagu kuskil maagilise realismi piiri peal. Tõlkija, koostaja ja kirjastaja Arvi Nikkarev on käesolevat lühiromaani võrrelnud omal ajal eesti keeles ilmunud "Lodusaartega" ning mingeid sarnasusi on siin vist tõesti olemas, ehkki mainitud loost ma eriti palju ei mäleta. Ja võrreldes "Dagoriga" on "Punased hundid, punased haned" kuidagi inimlikult soojem ja optimistlikum, seda koledast tegevuskohast/ajast hoolimata. Kuidagi kaunilt poeetiline on see lühiromaan ka, nii et hindeks kindel "5+".
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kui ei teaks, siis oleks raske arvatagi, et algselt on tegu vene keeles kirjutava autori tekstiga - selles džungliseikluse ja lovecraftiliku õuduka segus (mis algab pühendusega Lovecraftile ja Howardile) pole praktiliselt mitte midagi idaeuroopalikku ega slaavilikku (näiteks Eestis kirjutab sarnaseid lugusid Jaagup Mahkra). Nojah, muidugi pole tegu ainsa sellise vene keeles kirjutava autori tekstiga, mida olen lugenud, esimese hooga meenusid kasvõi Beljajevi lõunamaise õhustikuga seiklusulmekad. Aga veidi üllatav siiski, eriti arvestades varasemaid minu loetud Galina tekste. 
On džungliseiklus ja kadunud linna otsivad vaprad maadeuurijad (nagu näiteks Haggardil) ja lovecraftilik nimetu ning iidne õudus. (Autor ei ütle seda kordagi otseselt välja, ent "Dagori" tegevus peab toimuma Hispaania Guineas ehk praeguses Ekvatoriaal-Guinea Vabariigis, sest 19. sajandil oli see ainsaks Hispaania kolooniaks Sahara-taguses Aafrikas ja ka omavahel segunevad Hispaania ning Briti koloniaalmõjud vastavad reaalsele ajaloole.) Teisalt on "Dagor" aga justkui klassikalise seiklusjutu antitees - vaprad maadeuurijad on tegelikult egoistlikud sotsiopaadid ja džungel maapealne põrgu, kus midagi head ees ei oota ning kus kondamine on üldse äärmiselt halb mõte - erinevus "poisteraamatutest", millele autor ka ise tekstis ühe tegelase mõttelõnga läbi viitab. Kokkuvõttes põnev ja mõtlemapanev lugu, seejuures üsna lohutu ning optimistliku alatoonita. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Maailm, kus lisaks inimestele eksisteerib meie planeedll veel üks mõistuslik liik - lennuvõimetuid ingleid meenutavad grandid ehk mažöörid, kelle algkodu paikneb Austraalias ja kes on vist millalgi varauusajal Homo sapiens'i üle oma võimu kehtestanud. Lühiromaani tegevus toimub 20. sajandil tolle alternatiivmaailma Kiievis ja üldine õhustik meenutab endist Nõukogude Liitu, ainult et kompartei ladviku asemel on võimul mažöörid...
Kui algul paistis, et lühiromaani tegevus kipub liialt lohisema ja veidi venekeelsele ulmele omasesse köögilaua taga targutamisse ära uppuma, siis mingil hetkel läksid sündmused täie hooga käima ning ka sotsiaalse ulme ideeline pool koos lahendustega oli kokkuvõttes huvitav. Pealkiri oli teatud määral justkui "petekas" - kes ootab siit melanhoolset ja kurva lõpuga armastuslugu, peab ilmselt pettuma...
Teksti loeti eesti keeles