Peategelane on kummalise nimega eesti ajajkirjanik Pawo Karpo. Õhtul hilja helistab talle koju peatoimetaja ja käsib minna sündmuskohale - tema maamaja läheduses on toimunud raske liiklusõnnetus, ahelavarii. Telefonikõnega üheaegselt saabub Pawo maja juurde vaikiv naisterahvas, Hanna. Tema suunurgast voolab verenire. Pawo ei saa aru, kas naine on seotud liiklusõnnetusega või mitte. Ja see on ilmselt ka esimene paljudest kordadest, mil lugeja ei saa aru, kas kõik toimub ilmsi või mitte. Tagantjärele targana saab siiski öelda, et Hanna oli avariis osalenud autos ja langes koomasse. Pawo juurde saabus ilmselt tema Pawole füüsiliselt nähtav vaimkuju. Õnnetuskohal otsib Hannat aga tema vend, kes, nagu hiljem selgub, on samuti surnud. Kuidas Pawo äkki mingit teist tasandit tajub, ei ole küsimuseks talle endale ega autorile: kõik tundub olevat nii loomulik, et küsimusi pole vaja esitada. Võib-olla on see kuidagi seotud sellega, et kellegi arvates on Pawo ühe Tiibeti surnud laama reinkarnatsioon. See keegi on 100-aastane Tiibeti nõid Chöje, kes saabub samuti romaani alguses, avarii toimumise paiku vaimkujul Eestisse Pawo juurde. Pawo aktsepteerib liigseid küsimusi esitamata ka Nõia olemasolu - tema jaoks on Chöje otsekui lihast ja luust inimene, ehkki teised inimesed teda üldjuhul ei näe (kuigi võivad tunda vanamuti pesematuse lehka).
Romaani esimese osa keskseks teemaks on Pawo armumine Hannasse. Naine lebab nädalate kaupa haiglavoodis koomas, ent see ei takista Pawol teda tajumast vaimkujuna enda kodus, seksida temaga vms. Rohkesti on mõtisklusi eksistentsiaalsetel ja filosoofilistel teemadel, armastuse, inimsuhete ja muude asjade üle. Kohatine unenäoline kujutusviis ei luba kindlalt väita selle või teise sündmuse toimumist peategelase mõttes või mingil transtsententaalsel tasandil.
Romaani teise poole tegevus toimub Himaalajas, teravalt budistlikus miljöös. Ma ei saanud aru, kas see võiks olla Hiina, India või Nepaal. Pawo on maavärina ajal mägedes ning tal õnnestub vaevu ellu jääda. Rännakul, mis päädib pikema viibimisega kloostris, kohtub mees erinevate inimestega, peamiselt karjuste ning munkadega, aga ka nõid Chöje, eesti sõbra, professor Julius Krügeri, Džonga isanda ning tolle koeraga - kõik juba tuttvada tegelased romaani esimesest poolest. Taas rohkesti filosoofilisi mõtisklusi ja mõtteteri, arutelu aja olemuse ning palve jõu üle - sedakorda juba tugevalt budistlikus soustis. Mind häiris aga kogu romaani teise poole jooksul küsimus - mis sai Hannast? Kas ta virgus koomast või mitte? Vastuse sellele saame me aga raamatu viimasel leheküljel.
Mulle jättis teos kokkuvõttes pigem sümpaatse mulje - nagu ka varasemad Mattheuse romaanid. Põhjuseks pole mitte teab mis huvitav fantaasialend, sündmuste fabuleerimise oskus ega usutavad tegelased, vaid ikka tema stiil: hõrk, õhuline, natuke nukker ja fataalsust õhkav. Samuti võiks "Tema salajase palve" tuua aabitsanäiteks sellest, kui efektselt on võimalik kirjandusteost lõpetada. Püüdlemine religioosse valgustatuse saavutamise poole mind väga sügavalt ei liigutanud. Ei suuda ka tuld võtta orientalistlikest või kitsamalt budistlikust maailmanägemusest, millest nii paljud Õhtumaa inimesed juba mitu inimpõlve kõvasti sisse võetud on, ja mis nende arvates kõik eksistentsi olulised küsimused õigesti ära seletab.