Kasutajainfo

Ülo Mattheus

  • Eesti

Teosed

· Roger Zelazny ·

Damnation Alley

(romaan aastast 1969)

eesti keeles: «Needuste Allee»
Tallinn «Katherine» 1992

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
22
26
14
5
4
Keskmine hinne
3.803
Arvustused (71)

Raamat, mis käsitleb ühiskonna heidiku päästeretke tuumasõjajärgsel planeedil maa, ei jätnud märkimisväärset muljet.Esiteks pole ta veenev. Teiseks mõjub ta kui keskmiselt lolli ulmefilmi käsikiri. Kolmandaks jääb ta Zelazny muu loomingu taustal iseäranis abituks.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust päris huvitav. Eesti keeles küll selliseid palju pole. Kindlasti on ingl. k. ulmekirjandus neid täis, aga mulle oli selline pea esimene ja üsnagi nauditav. OK, see ravimi viimine ja surev linn polnud eriti tasemel, aga teekond küll. Ja seal kuulsin ka esimest korda Põrguinglitest ja nende traditsioonidest.
Teksti loeti eesti keeles

Kaunis mõtetu on alustada Zelazny tutvustamist mingi maa lugejaskonnale selle üllitisega. Aga eestlastega just nii tehti. Ja tänu sellele peavad väga paljud lugejad autorit mingiks trashivennaks, mida Zelazny aga mitte pole. Raamatul sügavam väljamõtlemist vääriv kontseptsioon õigupoolest puudub. Tuumasõjajärgsest maailmast on tõesti paksemaid ja kunstiküpsemaid teoseid loodud. Selles osas tuleb tõlkijaga nõustuda.
Teksti loeti eesti keeles

Sellel autoril on palju keerukama stooriga lugusid. Tuntud on ta ju oma nn. muinasjutt-fantastika poolest, mida eesti keeles saada pole (vist?). Eesti keelne "Põrgu Allee" nime all ilmund üllitis on haarav oma tempoga. Eestis on sihukesi jutte väga vähe olnud, seega on sellise stiiliga action ulme igati teretulnud. Maailma mastaapides on sellist teemat ohjeldamatult ekspluateeritud. Ameeriklased oskaksid sellest hea märulifilmi teha.
Teksti loeti eesti keeles

Tugev teos! Pole siin mingit mõttetut intellektuaalset põdemist – kõik selge ja konkreetne. Oluline pole siin see, miks Hell Tanner sõidab, oluline on sõit (ride) ise. Tee, kui selline!

Romaanist õhkub sellist toredat toorest jõudu, see ongi oluline. Meeleolu annab juba algus: koniga kajakale, kajakas kääksatab... Kellele see ei meeldi, see võiks mitte edasi lugeda... see raamat pole temasuguse jaoks.

Tegelikult hindan ma tohutult raamatuit, millised suudavad väljuda intellektuaalsuse elavandiluutornist – «Needuste Allee» suutis. Seda lugesid kõik.. isegi tegelased, kes tavaliselt raamatu poole ei vaatagi. Samasugust buumi tekitas (ulmekatest) vist ainult Simaki «Härjapõlvlasete kaitseala».

Seda jänkide filmi vältige – saast! Kogu romaani toorus ja jõhkrus on seal asendatud happy endliku seebiga. Eriefektid on kaltsunukkude tasemel, ainuke krõbe koht on tirtsuparv. Ning filmi lõpuks jõutakse kohta, kus käib endisaegne elu edasi kogu oma lolluses ja nüriduses. Hell Tannerist on tehtud Knight Rideri kloon! Häbi!

Aga lugege, kurat võtaks, seda romaani!

Teksti loeti eesti keeles

Vahel saab ka tõepoolest ka kõige intellektuaalsemal ja põhjalikumal lugejal filosoofiaga serveeritud filosoofiast isu täis ja siis tahaks ka muud lugeda. Eriti teretulnud ongi selle koha peal selline action ja macholikkus nagu käesolevas teoses. Tõesti mõnus ja eriti just värskendav. Ise lugesin seda vahelduseks, kui LotR-i enam ei jaksanud - hea sai.
PS Muuseas, see raamat on vist saanud kõige rohkem seinast seina arvustusi siin baasis :-)
Teksti loeti eesti keeles

Vaatamata sellele, et teoses on tähelepanu pööratud rohkem actionile, on antud raamat siiski väga hea. Teos on hoogne, mis ongi selliste teoste puhul oluline. Olen ise seda lugenud mitu korda ja võin siiamaani öelda, et tegu on omas laadis (action) ühe parema ulmeraamatuga. Midagi erilist mind küll seda lugedes häirima ei hakanud. Plusspunktid konkreetsuse eest. Võrreldes mitmete teiste pikaksvenitatud raamatutega on hea lugeda ja igav ei hakka. Samas võib arvata et kõigile ei meeldi just sellepärast, et puudub sügavam mõte. Kuid olen ikkagi arvamusel, et ta on tunduvalt etem kui mõned sügavamõttelised jutukesed/heietused. Paras tükk kuhugi vahele lugeda puht lõõgastuseks. No ja kui järele mõelda, siis on seda vist isegi miskid bändimehed lugeda viitsinud ("Hell Tanner").
Teksti loeti eesti keeles

Otsekoheselt karm action-ulme, teemaks maailmalõpp ja globaalne katastroof. Kunagi Vene-aja lõpul pani keegi Pärnus Mai rajoonis üles piraat TV-saatja, millega siis levitas satikanaleid. Sealt sai seda filmina nähtud -- meelde on jäänud ähmased katked mingitest maotaolistest sõidukitest kõrbes... selline nostalgia-värk. Filmi tõttu sai ka raamatut veidike suurema huviga loetud. Siiski pettumus -- sisu on nigel, jääb puudu niiöelda "teooriast".
Teksti loeti eesti keeles

"Jesli rodina v opastnosti, znatsit - vsem iti na front!", tuli mul tahtmine seda raamatut lugedes suure vene bardi laulu möirata. Ausalt. Nõnda siis päästab "blatnoi po amerikanski" maailma. Süzhee, mida olen teisteski RZ lugudes kohanud. Ega rohkem kõnealuse loo kohta midagi öelda polegi. Kuna ma eriti ei usu, et nimetatud kategooria inimesed kedagi või midagi (peale oma naha) oleks võimelised päästma, saab lugu mult halastamatu "ühe". Butafooria ja hea dünaamika venitavad selle siiski "kaheks".
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi, nagu eelpool öeldud, ei ole tegemist mingi sügavmõttelise teosega (või vähemalt on kõik sügavmõttelisust meenutavad tekstiosad välja roogitud), on tegemist siiski hea ja hoogse actioniga, mida lõõgastuseks on suurepärane lugeda. Sihuke Põrguinglite maailm, "üllas" linnade päästmise missioon jms köidaks ilmselt küll mitte-nii-väga-nõudlikke ulmelugejaid (ise ma ennast sinna gruppi kuuluvaks ei pea). Hea.
Teksti loeti eesti keeles

Loos on hoogu ja põnevust ja oli ulmepõuasel ilmumisajal eriti mõnus lugeda. Tagantjärgi ja enamlugenuna võiks ju iriseda, et paljud RZ romaanid on sügavamad; Hell Tanneri muutumine ühiskonnateadlikuks on lausa võlutrikk jne. Teisalt: romaani mõju filmikunstile (Mad Max) ja edasistele sellealastele lugudele lausa dikteerib puhta viie.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat seostub mulle millegipärast raamatutega "Põrgukoerad" ja "Trifiidide päev". Midagi sarnast jookseb neist kõigist läbi. Kindlasti mitte tema parim teos, kaugel sellest. Kui aga aega üle, võib ju kätte võtta, ega ta siis nii halb ka ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Kas siin "saast" tohib kirjutada? Jah? Siis on see raamat saast. Zelazny oskab ümberkäia trükimasinaga aga mitte oma peaga, vähemalt selle "teose" puhul. Täielikult igav ja sisutühi mõtetus. Lugesin läbi lihtsalt seetõttu et olin reisil ja muud kaasas ei olnud.Ei soovita sõbrale iialgi. Ma juba olen selline põhimõtteline põikpea, et enam Zelaznyt kätte ei võta!
Teksti loeti eesti keeles

No problemo! Mõnus ajaviitekas, lollikindel ja ajuvaba. Sobib eriti siis kui pea väsinud ja midagi suuremat-raskemat lugeda ei viitsi. Formaat on sellise "taskuka" jaoks lausa ideaalne. Niiet jalaga intelektuaalsusele ja rafineeritusele, jalaga ka loogikale (mida raamatus kohati napib): "Needuste Allee" on oma viie ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Vähem ei tahaks sugugi punkte panna, ehkki ise olen nii kõrgest hinnangust üllatunud. No ei meeldi mulle sellised jutud, kus pisut patune peategelane (A-Rühm?) mingit tähtsat asja läheb ajama ja teel ilmutab ülisuurt vaprust ja tapab kõik pahad ja nii edasi. Lugedes mõtlesin kahjurõõmuga, et kui ta ükskord kohale peaks jõudma, on kõik jõudnud niikuinii juba ära surra... aga nagu ütleb vanasõna- lõpp kvaliteetne, kõik kvaliteetne. Ah et miks ikkagi viis? Sest joyride ise oli tõesti lahe ja need õudsed elukad olid nii armsad!
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, minu meelest on ta omal kombel samal tasemel, kui "Lord of Light".Ega ma muiduvist seda raamatut ei hindakski, aga vihale ajabmadal "intellektuaalide" kriitika.Arvestades peategelase iseloomu, on seeraamat just õiges stiilis kirjutatud, kellele see ei meeldi, lugegu entsüklopeediat, seal on "sügavaid mõtteid" küll. Muide, ka mina olen seda teost reisil lugenud ja loeksin teinegikord,kui midagi uut kätte ei sattuks.
Teksti loeti eesti keeles

Hinded nagu "7 vapras", st. ühed ja viied. Mulle üldiselt meeldis, aga mingiks eriliseks teoseks ma seda raamatukest ei lahterda ja samas saastast on siiski asi kaugel. Tugev "neli".
Teksti loeti eesti keeles

Bostoni saatus antakse inimese kätte keda me enamasti nimetame saastaks. Ja ainult tänu sellele, et tema teab teed ning oskab sõita paremini kui keegi teine. Halvad omadused jäid alla tema oskustele. Selliseid jutukesi on Ameerika kirjanduse varamus lõputult palju. Kui aus olla on see raamat täielikult kirjutatud selleks,et müüa. Anna rahvale seda, mida ta tahab ja sinu taskud täituvad. Aga üldiselt on see täitsa loetav. Kirjutatud lihtsalt, et ühelgi tavalisel ameeriklasel ei tekiks arusaamatuse tunnet.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu esmalugemisest on möödas 7 aastat ja nagu esimesel korral, lugesin ta ka teisel korral ühe hooga läbi. Võimas! Sellest võib nii ja tesiti arvata, iriseda selle üle, et tuumasõjajärgne maailm ei saa olla selline, nagu kirjeldatud, Tanneri isiksus ei saa käituda nii nagu kirjeldatud jne. Mis aga ei varjuta selle Tee ja Sõidu ürgset jõulist võlu.Nii et - mootorrattalt tugi alt, gaasi ja mürinal minema.
Teksti loeti eesti keeles

Järjrkordselt võtab Zelazny ette "paha" kangelase ja näitab tema võimeid teha midagi "suurt". Seekord on Zelazny väga sirgjooneline - kahjuks juba pärast paari lehekülge on lõpptulemus ette teada. Jääb järgi ainult protsessi jälgimine, aga see on kirjeldatud väga ilusti. Puhas action, päris kena vaheldus muudele pingutust nõudvatele Zelazny teostele.
Teksti loeti vene keeles

Teos, mis v6ttis mult tykiks ajaks Zelezny lugemise isu ära. Kuna see oli ka esimene Zelezny lugu, mida ma lugesin, siis tähemdab see seda, et arvasin väga tykk aega, et Zelezny on Hamiltoni veidi kahvatum väljaanne. Et ytlete, et Hell Tanner on vahva tegelane? Ega ei ole kyll, l6ppkokkuv6ttes on ta kaunikesti mage kuju, kes oma pahelisusele kuidagi kindlaks ei suuda jääda. No milleks peab kenast ja suht meeldivalt vastikust inimloomast pooleteisesaja lehekyljega peaaegu et superkangelase vormima. Tõsi ta ju on, et samanegi kangelane kajakaid konidega pillub, a mis siis sellest? Kas siis vooruslik inimene ei tohigi seda teha vä? Kui olin Zelezny`t rohkem lugend, siis arvasin, et viimati oli viga t6lkes ja kuna mul oli parajasti v6imalus "Alleed" originaalkeelsena kätta saada (ja mitte helligi nagu hetkel teha kah polnud) lugesin ta läbi. No ei saand parem. On palju paremaid raamatuid sarnase syzheega. Kes vihastas hakaku pori loopima.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mu meelest on peale action´i siin ka nn "intellektuaalset sügavust" parasjagu. Inimene valikusituatsioonis. Kas valida kiire ja kindel surm või kannatused ning ka enam-vähem kindel surm ühes väikese võimalusega kangelastegu teha. Kuhu minna, kui tagasiteed enam pole? Aga kui edasi enam ei saa? Miks Hell Tanner ikkagi selle tee mööda needuste alleed ette võttis? Miks ta poole pealt tagasi ei pöördunud? Peale selle veel on autor osanud huvitavalt asetada põrguinglite motiivi ulmelis-apokalüptilisse konteksti. Raamatut saab lugeda nii kiire sopakana (mida ei soovitaks) kui mitmekihilise analüüsina. Ka jõhkrust saab analüüsida.
Teksti loeti eesti keeles

hästi loetav ja lennukas teos, mis näitab zelazny mitmekülgsust - valguse isanda sügavusest ja mediteerimisest käesoleva raamatu suhteliselt sirgjoonelise actionini.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus raamat. Hea, lihtne ja huvitav lugeda. See pole küll võib-olla just kes teab mis tippteos aga head ajaviidet pakub see siiski.
Teksti loeti eesti keeles

Nah, ehk oleks ta inglise keeles veidi ahvatlevam lugemiskraam olnud, aga ei kipu seda eriti uskuma. Butafooria raskekahurid olid minu jaoks juba teose alguses a"ra tarvitatud, ja edasi kippus tsipa igavaks. Ja isikut Hell Tanner ei kippunud ma ka eriti omaseks pidama - mis vo~o~ras, see vo~o~ras. Aga yle keskmise loetav ta oli, haigutama ei ajanud,uuesti lugema ka eriti ei kutsunud... Njah, mu isiklik arvamus on, et oleks teos tsipa pikem olnud, oleks maailmast veidi rohkem teavet olnud jne... Aga oleks on paha poiss. Aga et teosel filmikunstile kujundust anda on tulnud, on kindel mis kindel. See on ka yx p”poþ hjus, miks raamat nelja sai - sellelaadilised filmid on tunduvalt nigelamad! Ja sellise yleyldise hallusemere keskel paistab teos silma. Poleks ta vaid esimene olnud... Huvitav, kusi oleks teda hinnanud na"iteks siis, kui ta oleks mulle sattunud pihku eelmisel aastal?
Teksti loeti eesti keeles

OK, Zelazni oskab kirjutada hästi. Amberi seeriast ja muudest asjadest ei räägi. Kuid isegi kõige parem kirjanik ei oska kirjutada nii, et see rahuldaks kõiki. Mõnele meeldib, mõnele mitte. IMHO oli raamat hea. Nagu Jyrka ütles, raamatus ei ole oluline mitte Hell Tanner, vaid pigem see tee mida ta läbib. Pole oluline kes ta oli ja mis temast pärast sai. Mees ja tema masin(ad).
Teksti loeti inglise keeles

"Needuste allee" on hea näide halvast raamatust. Kel mõistust, ei loe; kes oskab, ei tee järele. Enda kohta tuleb tõdeda, et oskustega on kõik korras, mõistust jagub aga täpselt niipalju, et siin ma nüüd olen ja arvustan.

Niisiis, mis tee, mis mees, mis auto? Jama ja täielik saast, mitte action! Midagi eemaletõukavamalt ebaveenvat annab välja mõelda, kirjapanemisest rääkimata. See, et vaimuvaestele meeldib, ei tähenda miskit - igasugune vaesus on patt. Rahast vaesed käivad kah "Live`s" teksadega, "Roobek" tossud jalas ja ei virise sugugi. Teadjat tarbijat selline rämps aga ei veena, mis sest, et odav.

Nüüd oleks paslik lugu nö. pulkadeks lahti võtta ja iga osa, kuniks võhma, korralikult läbi materdada, aga paraku... selgus, et vennikesel sai täna viis aastat surmast, mistõttu tuleb ikooni ette küünal panna ja unustada kõik see halb.

Teksti loeti eesti keeles

Assa nuga kus siin on ikka antud yhe vaese väikese romaani pihta! Kummaline. Minul ta kyll mingeid erilisi emotsioone ei tekitanud. Ei halbu ega paraku ka häid mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Üks kole ja must mees sõidab läbi veel koledama ja mustema maa ja üritab inimkonda päästa või umbes nii... Sellelt pinnalt oleks väga lihtne kirjutada kokku tõeline saast. Aga vat ei ole saast. Kõrgeimast kehvema hinde saab sellepärast, et elus on koledaid karvaseid mehi isegi liiga palju, raamatutes nad võiksid siiski väheke sümpaatsemad olla...
Teksti loeti eesti keeles

Ega`s midagi, kõlbab lugeda küll. Esimest korda sattus see raamat mulle kätte päris mitu aega tagasi ühe räbaldunud raamatukoguteose kujul. Edaspidi on see mulle samamoodi meenunudki: võidunud kaaned, näritud nurgad, rebenenud lehed... ehk siis lugeda käib, aga tipp see ei ole.

P.S. Kas mitte selle raamatu järgi pole vändatud ka üht filmi?
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda aastaid tagasi ja sattus hiljuti uuesti kätte. Raamatust jäid üsna neutraalsed muljed, aga Zelaznit hiljem lugema see küll ei inspireerinud.
Teksti loeti eesti keeles

Täiesti loetav jutt. Ei viitsi hakata vaidlema teemal, kas vähest mõtlemisvõimet ilmutab see, kellele raamat meeldib või see, kellele ei meeldi. Igal ühel oma maitse.

Rohkem päikest!

Teksti loeti eesti keeles

suht jama, lugesin rohkem huudishimust läbi, idde oli nigel ja keegi mainis mingit filmi mis aja öökima, aaga OK elasime üle juba selle raamatu üks 4 aasta tagasi, võiks nüüs uuseti selle asja läbi lapata, eha annaks ka paerema hinde
Teksti loeti eesti keeles

Kuigi paljud nimetavad seda Zelazny üheks nõrgeimaks teoseks, siis mind see ei heiduta. Mis siis, et sisu on natuke ülepakutud. Mis siis, et sündmused tunduvad tihti üleloomulike ja naiivsetena. Kas peab siis alati olema kõik niivõrd realistlik ja viimseni ära seletatud - ma arvan, et ei pea. Keegi kirjutas, et see jutustus meenutab talle ühe halva ja odava ulmefilmi süzeed. No aga mis selles halba on? Minule näiteks meeldib vaadata B-kategooria ulmefilme. Igati fantaasiaküllaldaselt ja lihtsalt kirjutatud jutustus, mis jättis vähemalt mulle küll üsna korraliku mulje.
Teksti loeti eesti keeles

Huviga loetav tekst, dünaamiline SF-road-story - aga ei enamat. Ajaviiteks küll sobib. Nagu muudki Zelazny tekstid - pean tunnistama, et pole neist ühestki seni veel vasikavaimustusse sattunud...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin seda raamatud kusagil sügaval nolgieas. Ainuke asi mis mul sellest raamatust meelde jäi, oli see, et ta mulle ilgelt meeldis. Nüüd värskelt üleloetuna meeldis ikka. On selline mõnus road-story, kus eriti mõtlema ei pea. Ajaviitseks ja lõõgastumiseks sobib ideaalselt.
Teksti loeti eesti keeles

Ebaveenva käitumisega tegelastega mitte just eriti fantaasiaküllane üllitis. Tegelaste koha pealt, jättes Helli kui omaette nähtuse kõrvale, paneb imestama nende käitumises igasuguse loogika puudumine, seda nii näiteks Gregi kui selle päti juures, kes temaga kuskil vahepeatuses kangesti äri tahtis teha. Kui istud sellise kolliga koos autos ja Needuste Alleed sõidad, ega ikka ei hakka küll temaga arutama, et miks ta ikka selline koll on... Pätt polnud ka oma kaunis pika ea peale omandanud pättuste juures igivajalikku oskust, nimelt oskust õigel ajal tallad teha. Mis puutub fantaasiasse, on võimalik ka palju vürtsikamat butafooriat välja mõtelda, kui hiigelkasvu ämblikud ja sisalikud...
Teksti loeti eesti keeles

Nüri. Midagi muud nii nüridat ei oskagi paugupealt meelde tuletada. Ehkki lugemisest on möödas aastaid, käib seda raamatut riiulis nähes ikka veel ebameeldiv jõnks seest läbi. Aga ka negatiivne kogemus on kogemus ja selle eest siis kaks mitte üks.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Zelazny mis ma lugesin ja jättis vägeva mulje. Vähemalt tollal oli ta üks ainumasi sääraseid raamatuid ja see on jätnud küllap ka mu enda loomingusse oma jälje.
Teksti loeti eesti keeles

Hoogne ja macholik rännakujutt põrguinglist nimega T.Hell, kes on üsna kindel, et temas enam headust ei leidu. Siiski, Alleed läbides, avaneb amnestia saanud kurjategija teine poolgi. Tugevalt andis tunda Amberi sarja miljööd. Loogikavastasena tundus tormide ja põrguinglite kooslus: vahepeal lendab pirakaid kalu ja rusikasuurusid kive, samal ajal kui lihtsad mootorrattur-vennad nendega nagu üldse pihta ei saa. Just sobiv teos pocketbookiks -- ei saa midagi laita, hea lugemine! PS: lk. 91 (vist) oli mõned read kirjutatud topelt.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ütleks ,et raamat midagi väga head oli. Sai seda veidi aega tagasi loetud, kuid nüüd, mõni aasta hiljem, ei oskagi nagu arvustusse miskitki kirjutada. Omal ajal tundus ju huvitav. Teist korda ka ei raatsi kätte võtta.
Teksti loeti eesti keeles

Teos on arvatavasti üks selliseid, mida saab kas "vihata või armastada". Ühe tuttava tungival soovitusel võtsin lõpuks siiski ette raamatu, mida mul seni polnud mingit tahtmist kätte võtta - vaadates eelarvustusi. Kartsin, et hävitan positiivse mulje, mis mul Zelaznyst tema eelmiseid raamatuid lugedes oli tekkinud.

Juba esimene lk vaatab vastu depressiiv-apokalüptiline meeleolu, mis loo arenedes veelgi süveneb. Paljutõotav algus igatahes...

Kahjuks on tegevus edasi antud kõrvaltvaataja pilgu läbi, nii et peategelase mõtisklusi ja siseheitlusi otseselt kirja pandud ei ole (v.a. paar pikka ja veidrat mõttelist monoloogi, mis ei olnud samuti mina-vormis). Ka on kogu tekst suhteliselt lakooniline - vähemalt dialoogid.
Raamatu lõpuosa pöördus ikka eriti sürreaalseks (või filosoofiliseks?) võrreldes algusega. Lõpp jättiski mulle parema mulje ja kulges ka lugemisel kiiremini.
Millegi eriti originaalsega pole aga Z. sedapuhku lagedale tulnud. Hiidämblikud ja muud taolised monstrumid ikka ei pane just vaimustusest hõiskama küll. Õnneks on teoses vähemalt toredad nimed, nagu Hell ja Peabody.

Vigadest: Sellises kivitormis, mida raamatus kirjeldatakse ei jääks ükski organism - mis ei ole just soomusega kaetud - ellu. Ka need karvased ja sulelised mutandid seal kõrbes.
Silma jäi ka 3 trükiviga: lk 41, 63, 91.

Kokkuvõtteks: Raamat kipub vägisi trügima sopakate klassi, mis iseenesest ei ole ju niiväga halb. Oli ju tegemist suhteliselt normaalse vahepalaga surmtõsistele tellistele. Püsivaid väärtusi raamatul aga ei ole, nii et minul liigitub ta loe-naudi-unusta rühma. Ühesõnaga ei kahetse, et lugesin.

Teksti loeti eesti keeles

Noh ega see asi nüüd nii hull ka pole. Omal ajal ilmudes väga sügava mulje jättis. Hiljem on küll kahvatumaks muutunud Zelazny teiste asjade kõrval. Lugu võibolla natuke lihtsavõitu jah (Zelazny kohta). Kohal on aga vanameistri stiil ning pimedast julmast maailmast maalitud pilt jääb kokkuvõttes piisavalt mõjuvaks.
Teksti loeti eesti keeles

Zelazny on üks mu lemmikuid, kuid antud teos ei ole teps mitte parimate killast. Kõik Zelaznyle omased elemendid on nagu omal kohal, aga midagi jääb siiski nagu veic puudu. Rahuldavlt kirjutatud teosele ka rahuldav hinne (kolm väikese miinusega).
Teksti loeti eesti keeles

Road story apokalüptilises maailmas. Mõttetu zhanr, mõttetu teos. Saab 3, kuna on ju veel palju-palju hullemaid, AGA... Siinsete kommide järgi :) otsustades peaks ehk kunagi uuesti kätte võtma, ehk seal siiski oli midagi?
Teksti loeti eesti keeles

Ma teadsin et see pidi üks päev juhtuma, kuid siiski lootsin et ei juhtu. Mu lemmik kirjaniku puhas viite sari langes nüüd kuna raamat saab minult kolme.

No ültse ei istunud minule see teos. Ebausutav, kohati igav ja kuidagi monotoonselt tüütu.

Peategelane oli ebasümpaatne ja hakkas vastu. Leidsin ennast mitu korda raamatut lugedes soovimas, et Hell Tanner sussid püsti viskaks. See väike romanss raamatu lõpu poole ei meeldinud mulle ültse. Kuidagi magedaks jäi see.

Lausa valus on lisada Zelazny viite karjale üks kolm kuid rohkemat see raamat ei vääri. Isegi nelja miinust ei punnita minu nõrgas hindamissüsteemis välja. Veidike pettunud, mis muud.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli lahe, kuid lõpp jäi kahjuks magedaks. Selline hard dude stiiliga peategelane oli küll imelik. Meenutab krimkasid, kus pahad muudetakse heaks. See ei meeldinud. Aga teekond lõi pahviks. Aga kaos, mida Zelazny nii hästi kirjeldas, tõi nii üksiku tunde hinge! Sellise tunde, mis tuleb siis kui mõtlen rasketele küsimustele. Näiteks, et mis on univesum jne! Jube, või mis?!
Teksti loeti eesti keeles

Jeah, minu lapsepõlve lemmik (või noh, see põlv oli vist tiba hilisemast ajast pärit, aga mõte on sama). Sattus ta mulle kätte täiesti juhuslikult ja avaldas kirjeldamatut muljet. Zelaznyst kui sellisest ei teadnud ma siis miskit, aga arvasin, et ju ta üks asjalik sell on, kui ta suudab minu jaoks nii olulisi ideesid nii jõuliselt ja mõttega väljendada.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ühe hooga läbi lugemiseks. Puhas aktsioon ilma sügava mõtteta.Vahel on midagi sellist ka vaja lugeda - alati ei saa ahmida ulme vormi peidetud eksistentiaalse filosoofia arutlusi. Muidugi kahvatu terake Zelazny tippteoste kõrval aga ikkagi väga hea lugemine.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu sai loetud kunagi ammu. Siis kui väga palju valikut koduses raamaturiiulis polnudki.

Mis on sellest meelde jäänud? Vahest ehk see, et kangelane ei olnud ei selline klassikaline kangelane - hea, õiglane, vapper, osav jne. - ega ka mitte selline sündmuste keerisesse paiskunud tavaline inimene, kes olude sunnil end ületab. Hell Tanner oli ju ilmselgelt üks vastik kuju...

Lugu ise on tagantjärgi lihtsakoeline.
Teksti loeti eesti keeles

Ma lugesin ka kunagi ammu. Ja siis proovisin korra veel, lootuses, et õudne ja piinlik elamus tulid vast sellest, et olin lugedes verinoor.
Ei. Elamus tuli sellest, et mul olid juba toona mõningased ajuollused kolba sees ning ebausutavad ja ebasümpaatsed peategelased, üleni ebausutav suhtetekkimismuster ja "deklareeri, ära näita!" kirjutamisstiil olid kokku nii jõledad, et raamat jättis kustumatu ökamulje. Süžeed mäletan häguselt - miks see vennike üldse sõitis seal? - aga intensiivne vastikustunne teose vastu on jätkuvalt selge ja kirgas.

Ja ometi on Zelazny kirjutanud ka "Valguse isanda"!
Teksti loeti eesti keeles

Napilt romaani mõõdu välja andev ulmeseiklus, kus kurjategijast baikerile Hell Tannerile (jah, ta nimi on Hell Tanner) usaldatakse ülesanne toimetada mööda Damnation Alley`ks kutsutavat ohtlikku maanteed Californiast Bostonisse seerum, mida sealsed katkuhaiged hädasti vajavad. Missiooni õnnestumise korral ei peaks ta vastutust kandma ühegi senise kuriteo eest, samas kui ebaõnnestumine tähendaks kindlat surma. Kes näiteks "Mad Max`i" filme või "Fallout`i" mänge armastab (mis antud teosest selgelt inspiratsiooni ammutanud), peaks nautima ka antud raamatut.

Öökapile teine vedelema ei jää, sest läbi lugemiseks ei tohiks kuluda enam kui õhtu või kaks. Eks süžee ole oma lihtsakoelisuses samastatav ennekõike lugematute b-filmidega, nii et ajunatukest teos samuti ei kurna, kuigi see kätkeb omi sügavaid kohti. Roger Zelazny on "Damnation Alley" paberile pannud tempot ja ökonoomsust silmas pidades (algselt oli see üldsegi midagi lühijutu sarnast), nii et tegemist on rohkem standardse ajaviitekirjanduse kui hard sci-fi`ga, aga paar tunnikest head meelelahutust see tõepoolest garanteerib. Lugemise ajal kangastus mulle kohe aastate eest nähtud film, mis seitsmekümnendatel raamatu põhjal vändati, ja ehkki tolle sündmustikust suurt midagi meeles polnud, aitasid ähmased mälestused selles kujutatud düünidest ning olevustest anda mingisugusegi ettekujutuse õudsest keskkonnast, mida Hell trotsima peab. Raamat ei ole ses osas teab mis spetsiifiline ega koloriitne, kuid siin-seal leidub üksikuid ilmekaid detaile — näiteks meeldis mulle, kuidas pärast suurt tormi on maapind kaetud surnud kaladega (iseasi kui loogiline see on).

Lugu võib paremal juhul panna mõtisklema selle üle, kas lahkeid samariitlasi üldse osataks nii põrgulikus maailmas väärtustada — vahest ei mõistakski inimesed enam põhimõtteliselt tänu tunda, sest lootus on niikuinii minetatud? Ühel hetkel näeb Tanner õudusunenägu, kus keegi ei aplodeeri või patsuta talle õlalegi, kui mees lõpuks pärale jõuab, väärtuslik ravim kaasas. Ehkki Tanner asub missioonile täiesti omakasupüüdlikul eesmärgil, on mõte haigete päästmisest talle kallis, olgugi et ta ei kipu seda tunnistama. Võiks öelda, et raamat pilkab heroismi, mis on vaheldustpakkuv, sest paljudes postapokalüptilistes filmides (nt "The Postman" või "The Road Warrior") saab konfliktsest peategelasest kaitseingel ja nii kipuvad need pahatihti armetult pateetiliseks minema. Ega Tanner polegi kellegi kangelane, vaid nõgine matšo, kes tahab puhtalt lehelt alustada, kuid mõte kangelaseks olemisest nähtavasti erutab teda alateadlikult.

Ulmehuviliste seltskonnas kuuleb elu jooksul kuus Hugot ja kolm Nebulat võitnud (mis on ulmekirjanduse mõistes väga prestiižssed autasud) Roger Zelazny kohta ainult positiivset, aga "Damnation Alley`t" tema põhjapanevate tööde hulka nähtavasti ei loeta. Ja Baasis pole vist ühtegi teist teost nii palju arvustatud... nagu näha, on osade kommentaarid päris salvavad, samas kui teised kiidavat raamatut taevani. Eks ma ise jää kuskile vahepeale, aga lugesin pigem sportlikust huvist kui tõsisest kirest ulme vastu. Selles osas võivad ilmselt kõik nõustuda, et Hell on üks pagana äge kuju.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin seda raamatut ka 11 aastat tagasi ja siis oleks olnud mu hinnang : "tugev viis". Nüüd, 11 aastat hiljem taas kätte võetuna jätab Zelazny raamat hoopis kahvatuma mulje ja hindeks on "neli". Ei, igav seda lugeda ei ole. On hoogu ja seiklusi ja huvitavaid nähtusi. Küll aga hakkab häirima selle Zelazny maailma ebausutavus. Jääb mulje nagu oleks teismeline ulmehuviline oma esimese ulmeraamatu kokku kirjutanud. Palju detaile, mis omavahel ei klapi, loogikavigu, ebareaalseid inimesi. Peategelaseks on teismelise poisi iidol: ülikõva machomees, kes vilistab ühiskonna reeglitele, valitseb karmi käega oma kambajõmme ja on vastupandamatu vastassoo isendite seas. Tee pealt leitud naismootorrattur (kelle kõik kaaslased ta ära tapab) on põhimõtteliselt kohe valmis anduma ja armuma. On üdini halb, aga äkki, nagu välk selgest taevast selgub, et ta on väga sügavate eetiliste põhimõtetega. Mis veel häiris? Kivitormid, mis suuremat kahju ei teinud ei inimestele (Hell Tanner oli harjunud mootorrattaga sõitma kui rusikasuurused kivid taevast sadasid) ega majadele (linnad olid ju püsti); suurte, täiesti uute liikide tekkimine mõnekümne aastaga pärast tuumakonflikti (gilad); autori veendumus, et Harley mootorratas on kõige otstarbekam ja kindlam liikumisvahend tühermaal ja kivipõllul (tegelikkuses paneks Harley sellistes oludes külje maha juba esimese 50 meetri järel); väga ebaloogilised tegelaste isiksusemuutused; mõttetud kõrvalliinid; ameeriklaste hüsteeriline hirm nahkhiirte ees (kes minu meelest on päris nunnud ja ohutud tegelased; Hell Tanner kulutas pea poole soomustatud auto tulejõust nahkhiirte tõrjumiseks, kes niikuinii poleks autole midagi teha suutnud); motogängide nüri järjekindlus oma surma otsimisel; Hell Tanneri fenomenaalne oskus (õnn?) sattuda kokku pea kõigi idaranniku röövlitega; kirjeldatakse ümbritsevat piirkonda kui eluks lausa kõlbmatut, kuid aeg-ajalt võib veenduda, et seal paljunevad loomad väga hästi (piisonikarjad, nahkhiired jt.).
Teksti loeti eesti keeles

Olen üsna kindel, et olen seda raamatut kunagi ammu-ammu lugenud, ei mäletanud teisel lugemisel sisust mitte midagi.

Eesti lugeja kohtus Zelaznyga eraldi raamatu kujul esimest korda aastal 1992, peale seda läks viis aastat kuni 1997 andis Elmatar Öölase sarjas välja "Valguse isanda". Järgmisel sajandil hakkas juba rohkem tulema, praeguseks on seda härrasmees meie keeles täitsa viisakas kogus olemas.

Kui muidu on Zelazny pigem absurdikam ja mõnusalt veider siis "Needuste allee" on sirgjoonelisem roadmovie. Tegevus on Ameerikas kunagises California osariigis, kogu maailmast on tuumasõda üle käinud ning ega väga palju pole enam inimesi ja konda alles. Kõikjal on kõrge radiatsioon, taevast sajab mingit sodi alla, hiidtornaadod liiguvad ringi ja nende vahel luusivad igasugused mutanteerunud hiiglaslikud linnud-loomad-putukad, kellega pole hea vähestel ellujäänud inimestel kokku puutuda. Raamatu tegevus on lühidalt endise põrguinglist Hell Tanneri teekond LA'st Bostonisse, kaasas vaktsiin maad laastava katku vastu. Hell on paras kaabakas aga kelle oskus ellu jääda ja vasaku käega kümnete kaupa inimesi teise ilma saata on sellel surmarajal kuldaväärt. Lisaks saab ta ülesande alguses kõik varasemad patud andeks... ja lähebki lahti.

Ei ole ühtepidi kõige sügavmõttelisem raamat aga teisalt on Zelazny selline omamoodi kirjanik, kellel on midagi ütelda, kes ka ridade vahel räägib oma lugu. Seega on endal väga hea meel, et Haapsalust tasuta raamatute hunnikust selle toreda raamatu leidsin.

Ahjaa, raamatu peategelase järgi sai omal ajal nime ka legendaarne hevipänd Hell Tanner.

Kui rääkida veel mõjutustest siis arvutimäng "Fallout: New Vegas" on osaliselt inspireeritud sellest raamatust. Ning originaalne "Fallout" on saanud ainest omakorda "Needuste allee" 1977 aasta filmiversioonist.

Teksti loeti eesti keeles
x
Valge Vares
1955
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Hinne pigem nelja ja viie vahel. Tugev paralleel Clark Ashton Smithiga - mitte ainult temaatika, vaid ka ebaühtluse poolest. Osa lugusid (nagu "Liane The Wayfarer") on tõelised pärlid, osa kannatab paraku konstrueerituse või lihtsalt ebaloogilisuse käes. Rohkem kui poole sajandi taguse klassika kohta ometi täiesti tasemel kogumik - ehk ka tõlkimist väärt.
Teksti loeti eesti keeles

Ja-ha, iseenesest tore tekst. Aga kogu minu sümpaatia juures asjaliku vene ulme vastu ei ole Lukjanenko siiski sama mõõtu näiteks Simmonsi ega McDonaldiga. Võib-olla jääb puudu lihtsalt mastaabist, millele lisandub mingi venelaslikult igritsev sentimentalism, mis ei lase jäägitult nautida näiteks sama autori ühte enim hinnatud juttu "Provodnik otsjuda".

Virtuaaljumalikkuse teema on vene uuemas ulmes rohkemgi rakendust leidnud - huvilistele soovitaks eelkõige Andrei Plehhanovi romaani "Slepoje pjatno" (2002), mis kohati üsna võimsaks kisub, kuid tervikuna Lukjanenkole siiski alla jääb. Aga see on loomulikult vaid siinarvustaja maitse eelistus. Paralleelid on huvitavad sellegipoolest.

Teksti loeti eesti keeles

Masendav lugu tõepoolest, mille avaldamine antud antoloogias ainsana mõjub lugupidamatuseavaldusena lugeja suhtes.

Kriitikat on eespool juba piisavalt tehtud, ja enamjaolt õiget. Küll ei ole ma nõus Orcus K. väitega "autori positiivsest keelekasutusest". Otse vastupidi - pikad lohisevad osalaused, mis meenutavad halba tõlget ega kanna enam hästi mõtet, lausa kisendavad toimetaja käe järele. Samas ei ühine ma ka Musta Kassi arvamusega, et on "üsna süüdimatu jätta autorile muljet, nagu oleks tal vähemaidki eeldusi kirjanduslikuks tegevuseks". Märt Lauril on (ulme)kirjanduslikud eeldused ning ka võimed täiesti olemas, mida tõendavad varasemad "Inkubaator"Dekadents"" ja (kahe kolmandiku ulatuses) ka "Patukahetsuse lävi". Ka ei demonstreeri käesolev jutustus ilmselt mitte autori kirjanduslikku taandarengut (kuulu järgi olla tegu juba hulk varem kirjutatud jutuga), vaid tema liiga vähest nõudlikkust oma loomingu suhtes. Tulevikus tasuks lihtsalt oma juttude keelelise viimistlemisega rohkem vaeva näha, ebaõnnestunud mõtte- ja vormieksperimendid julgelt Trash kausta tõsta ja leida endas jõudu loobuda sellistest ahvatlustest, nagu pakkumine avaldada laialivalguv mustand respektaablis antoloogias, nimiloona veel pealegi.

Teksti loeti eesti keeles

Huvitav eksperiment - igavikulise mõõtme lisamine kosmosevesternile - jätab üsna sümpaatse mulje, olemata samas siiski midagi väga erilist, kuid tubli nelja teenib välja igatahes.

Üks hinnet mittemõjutanud tähelepanek: soolikarappimise ja muu ihupurustamise stseeni naturalism mind otseselt ei häirinud, kuid tekitas küsimuse, kuidas paha mehe sisused nii kähku otsa said (oli vist kuus jalga või kuus meetrit, vahet pole; koolipingist mäletan nagu, et inimese kõhukoopas peituvate soolikate metraazh ulatub sirgeks tõmmatuna ikka kümneteni kui mitte sadadeni). Aga võib-olla sõltus see lihtsalt sellest, kustkohast need pooleks kaksati ja kuhupoole lahti harutama hakati...

Teksti loeti eesti keeles

Käed tõstavad mässu oma peremehe vastu. Esialgu vaid kaks (peategelase vasak ja parem), kuid sündmuste edenedes leidub ka kaaslasi. Ja tundub, et iseseisvust oma peremeesorganismidest ihkavad teisedki organid...

Omapärase kiiksuga lugu, mis "Books Of Blood" maailmaga esimest korda kokku puutudes mõjub päris edukalt. Neile, kes hindavad verist absurdimängu, on Barker kindlasti õige lugemisvalik. Doseerimine oleks siiski kasulik ettevaatusabinõu, sest Barkeri jutte ühtejutti lugedes sulab kõik peagi üheks amorfseks veriseks pudruks...

Teksti loeti inglise keeles

Tunnistan, et olen Turtledove`ilt seni lugenud vaid "Hammer and Anvil"it Videssose-sarjast ja saadud mulje osutus üpris eemaletõukavaks... Antud lühem vorm jätab autorist tunduvalt soodsama mulje. Kõrgeima hinde saamiseks napib lool minu jaoks küll teravust, aga igal juhul on tegu sümpaatse lugemistväärt palaga.
Teksti loeti eesti keeles

Iseenest sümpaatne etüüd, kuigi ei enamat. Etüüdi-kategoorias võiks lugu väärida ka kõrgemat hinnet, mille aga rikub ära joonealune (antud juhul küll nihkega tärnitagune) kõrtsijutt koerakesest, mis ei anna põhiloole küll midagi juurde, pigem rikub sellest saadud fiilingut, täidab rohkem mahulist kui sisulist eesmärki (kuigi pole sellena ilmselt mõeldud). Brooklandi varasema «Tuulekallima» (mis oli tõeliselt särav lugu, klass omaette) kõrval oluliselt mannetum tükk.

Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et «Marduse"-antoloogia avaldamislatti see lugu omal ajal ei ületanud.

Teksti loeti eesti keeles

Nõus Marekiga kahes asjas - kindlasti parim Gromov, mida lugenud olen (alles kolmas või neljas jutt) ja väga karm (ilma reservatsioonideta). Headuse koha pealt... hea tõesti. Soo floora ja fauna kirjeldus on klass omaette. Inimsuhted ja -olemus on suurepäraselt lahti joonistatud. Ambivalentne (un)happy end - just minu maitse järgi. Aga "väga heast" jääb siiski midagi puudu. Õigemini, midagi on ülemäära. Kogu seda dramaatilist ja pinget üleval hoidvat, kuid lõpupoole paratamatult üksluiseks muutuvat soos müttamist oleks autor võinud kümnekonna lehekülje jagu kokku tõmmata/tihendada ja sellest oleks reservatsioonideta piisanud kõrgeima hinde saamiseks.
Teksti loeti vene keeles

Tondijutt saksa üliõpilasest, kes satud 18. sajandi lõpul Prantsuse revolutsiooni veriste sündmuste tunnistajaks. Noormees hakkab nägema pidevaid unenägusid haruldasest ilusast naisolevusest ja ennäe - ühel õhtul giljotiini juurest möödudes näeb ta tapalava trepil istumas just sedasama oma unelmate naist...

Keskmine korralik tondijutt, mis aga paraku nii ammu kirjutatud, et tollane stiil kipub aegumatut sisu lämmatama. 2,5 punkti ümardatud ülespoole, seega kolmeks.

Teksti loeti inglise keeles

Lugu sellest, mis juhtub üürilistega majas, mis on ehitatud mingi muistse kalmistu kohale. Muidu üsna traditsiooniline ja erilise särata, kuid üks ilus detail päris lõpus kallutab hinde siiski neljaks.
Teksti loeti inglise keeles

Meeldivalt ebatraditsiooniline õudusjutt, mis algab humoristlikus (kohati lausa paroodialikus) võtmes, läheb edasi üpris karmiks (mitmed võikad detailid), kogub pinget klassikalise tondijutu vaimus ja kulmineerub ning lõpeb - kui mitte just omapäraselt, siis üllatavalt siiski. Sajanditaguste stiililiste iseärasuste eest küll üks hinne alla, kuid tubli neli igatahes. Benson on - vähemalt seni loetu põhjal - kvaliteedimärgiga kirjanik.
Teksti loeti inglise keeles

Ei olnud paha lugemine. Swanwick oli muidugi pettumus, mille McDonald aga kompenseeris. Ja Browni jutt mind ka nördimusest õhku ahmima ei pannud - Nabokovi «Lolita» ilmus ju juba ligi 40 aastat varem, nii et aega harjuda küll... Igatahes ei olnud RSi seekordses antoloogias ühtegi sellist teksti, mis oleks kõhu keerama pannud või erilist vaimset vastumeelsust tekitanud. Teisalt jäi ka sära väheks, aga tean omast käest, kui raskelt see pärlite püüdmine ühe antoloogia tarbeks käib... Nii et kui minu poolt «Süngetele varjudele» antud neli sisaldas endas teatud avanssi, siis nüüd võib selle küll kustutatuks lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Selle jutu(stuse)ga on KS järjekordselt tõestanud, et oskab hästi kirjutada - tehnilises mõttes. Kas halvemini, sama hästi või paremini kui Strugatskid, keda antud juhul kloonitud on, jäägu ekspertidest tekstianalüütikute otsustada. Aga ühtlasi on KS järjekordselt demonstreerinud ka oma suutmatust (või tahtmatust) looga kuhugi välja jõuda, ja see peegeldub paratamatult ka hindes.

Ka Strugatskid ei sõlmi oma romaanides alati kõiki otsi kokku - näiteks «Ajastu ahistavad asjad», millele hr. Golikov oma arvustuses viidanud on ja mille lõpus lugeja võib vabalt küsida «aga mis edasi sai?» Aga ometi jääb teosest lõpetatuse mulje, igatahes saab selgeks see, kes on kes ja mis on mis, milles on toimuva põhiprobleem. «Veel pole õhtu» puhul jääb see mulle - ja tundub, et mitte ainult mulle - selgusetuks. Milles on õieti point? Kes keda ja milleks? Kas asja sisu on meelega hämaraks jäetud ja kogu tegevus on lihtsalt möödapääsmatu taust karakterite joonistamisel? Tekib tahtmine tõmmata äraspidine paralleel (andke mulle, patusele, juba ette andeks!) Lew R. Bergi jutuga «Ühes väikeses rannalinnas», kus samuti leiab aset rodu seletamatuid sündmusi, mis jäävad lõpuni seletamatuks ja lõpp ise nö. õhkurippuvaks; ainult et Bergil on põhirõhk madinal, Sanderil aga sellel, mis toimub peategelase hinges ja peas. Kes eelistab ühte, kes teist... kuid katkendi mulje jätavad mõlemad. Või ongi - taas, nagu «Galahari» puhul - tegu katkendiga mingist pikemaks mõeldud asjast? See seletaks muidugi mõndagi...

Eelöeldu valguses tekitab hinde panek teatud raskusi. Aga asja teeb siiski lihtsamaks see, et olgu selle lõpetatusega, kuidas on, kuid nii hästi kirja pandud tekstile alla nelja anda ei saa.

Teksti loeti eesti keeles

Oma aja - külm sõda - kontekstis vägagi vinge teos. Ega sisule nüüdki midagi ette heita ole. Ja tegevusvälja - inimorganismi - detailsed kirjeldused on vaimustavalt autentsed - Asimov käsitles ka oma ilukirjanduslikke teemasid tõsiteaduslikult. Pinge luuakse kohe alguses ja see tõuseb hüppeliselt, põnevust lisab spiooniromaanilik element, et kes seltskonnast siis ikkagi pahade käsilane on. Hinnet võtab maha ainult see pisike jamesbond, salaagent Grant, üsna värvitu ja ebaveenev kuju, ja tema sehkendamine kauni naisassistendi ümber, olgu allvepaadi akende taga parajasti süda, kops või aju. Ei pea, kurat, igasse ulmekasse ilmtingimata naistegelasi ja mingit armuliini sisse keevitama, et muidu äkki koduperenaised ei loe! Mõistlikud koduperenaised loevad ilma selletagi...

Idee eest kindel viis, lõppresultaadi eest tugev neli.

Teksti loeti inglise keeles

Jälle vihmametsad, issand halasta... Poliitiliselt korrektne ja kuum teema, millega loodetakse ka jubekirjanduses loorbereid lõigata... Loorberi asemel on antud juhul küll kobruleht välja kukkunud. Et siis jälle pahad valged Brasiilias ürgmetsa raiumas ja aborigeene mürgitamas, ei jää viimastel muud üle, kui saadavad süüdioleva firma asjamehi külastama isehakanud shamaani, kellel taskus taltsas, kuid tapvalt mürgine ja teadusele senitundmatu ämmelgas elik tarantel...

Loo idee on muidugi kena ja pärismaalaste elu kujutavad stseenid korralikult kirja pandud. Laipu koguneb palju ja kättemaks teostub põhjalikult. Aga kuidagi õpitud ning puust tehtud tundub see kõik - ja see puu pole mitte araukaaria või mõni muu vihmametsade iludus, vaid pigem sihuke kidur lepapäss...

Jutu kirjutanud tädi näeb pildi peal ise küll sümpaatne välja, aga see hinnet ei mõjuta.

Teksti loeti inglise keeles

Karm jutt. Seniilne - õigemini, seniilseks peetav - vanaproua, keda painavad koonduslaagri mälestused. Eriti kujutluspildid rottidest. Või kas need ongi kujutluspildid..?

Koonduslaagri teema on ka õuduskirjanduses üsna ära leierdatud, aga viimasel ajal tihti ekspluateeritud vihmametsade pseudoeksootika taustal mõjub ikka küll.

Teksti loeti inglise keeles

Horror-fantasy. Kangelane satub vaenlaste eest põgenedes koopasse, kus tal tekib probleeme aardeotsijate jõugu ja müstiliste olevustega, kelle järele jutule on ka nimi pandud. Koledaid asju juhtub, aga lõpp on - vähemalt kangelase jaoks - õnnelik.

Korralik stamplugu, mis ei vääri siiski eriti maakeelde tõlkimist.

Teksti loeti inglise keeles

Kas see on mingi kild vendade mingist muust, põhjalikumalt läbi kirjutatud maailmast? Allusioonid tekivad küll «Raske on olla jumalaga», aga... Igatahes on laast iseseisva teosena kirjas ja sellisena üpris nõrguke. Keskaegsel võõrplaneedil on toimumas riigipööre ja võimult tõugatav isevalitseja põgeneb templisse, paluma abi jumalalt, kelle kuju elustub ülempreestri käepuudutuse peale ja kelle inglid on juba mõnda aega maa peal viibinud ning oma tulenooltega vaenlase horde tagasi tõrjuda aidanud... Intriig niisiis huvitav, teostus aga jääb kahjuks laastulikuks.

Muide, kas keegi (Jyrka?) oskab öelda, miks seisab BAASis teose taga aastaarv 1989? Moshkowis on see kantud vendade kõige varasemate juttude nimekirja...

Teksti loeti vene keeles

Jutu tegevus toimub aastal 1813, tegevuskohaks Hispaania, kus ühe rannaküla juures heidab ankrusse inglaste luup ja üks maale läinud meestest saadetakse mägedesse, et viia salasõnum seal prantsuse vägede eest redutavate geriljade juhile. Mitmed kahtlased vihjed ja veidrad asjaolud aga panevad missiooni koordineeriva ohvitseri Edgar Byrne`i kahtlema, kas teele saadetud mees ikka eluga tagasi jõuab. Sellepärast asub ta kaaslase kannul ka ise teele ja jõuab öö hakul kohta, mida üks külaelanikest on maininud kurjakõlalise nimega «Kahe nõia kõrts»...

Nagu eelneva põhjal arvata võib, on tegu õuduslooga, mis üsnagi meenutab Poe terrorjutte, kuid milles ka üleloomulik element siiski olemas, nii et siinne arvustus ei ole päris kohatu. Hoolimata sajanditagusele ilukirjandusele - või vähemalt suurele osale sellest - tüüpilisest pateetikast ja uiutavast sissejuhatusest kulmineerub jutt päris õõvaselt ning sugestiivsed stseenid kõrtsi magamiskambris päästavad loo hindest, mis selles stiilis kirjutatud asjadele muidu kiire tulema oleks...

Teksti loeti inglise keeles

Vaga vesi, sügav põhi, võiks öelda lühikokkuvõtteks. Jah, sügavust on selles tekstis tõesti, on tundeid, veenvat sisseelamist... Aga selle sügavusega kaasnev vagurus on minu jaoks natuke liiga suur. Võiks olla siiski dünaamilisem! Ma ei mõtle muidugi sellist plakatlikku rabelemist nagu noore Silverbergi ühes esimestest romaanidest Invaders from Earth, kuid tegevuslikku pinget jäi siiski väheks. Eks Silverberg olegi muidugi suuresti selline mõtisklev ja rahulik kirjanik, aga paraku ei kuulu ta mu lemmikute hulka ja ka see - küll väga hästi kirjutatud - lühiromaan ei suutnud minu hoiakut kõigutada...
Teksti loeti inglise keeles

Ameerikas korduvalt kultusraamatute mitteametlikesse nimekirjadesse kantud romaan, millel seost ulmega nii palju, et kui mingid tüübid panevad tee ääres püsti tasulise lõbustuskoha, mille atraktsiooniks on Jeesus Kristuse maised säilmed, siis eks see üks üsna speculative fiction ole ikka küll...

Raamat kubiseb kõikvõimalikest kildudest ja pullitegemisest hipiajastu Ühendriikide üle. Kohati päris vaimukas, aga paraku ei suuda minusugune mitte-ameeriklane seda asja kaua kaifida, vaid peagi saabub sarnane tüdimus, mis valdaks ilmselt ka mõnda elupõlist njuujorklast Kivirähu «Rehepappi» lugedes. Nii et hinne ei tulene antud juhul mitte niivõrd raamatust kui lugejast, õigemini totaalselt erinevast kultuurikontekstist. Teatud tüüpi kirjanduse puhul see nii lihtsalt paraku on...

Teksti loeti inglise keeles

Kogumiku, kus jutt ilmunud, parim lugu! Vormilt pretensioonitu, kuid sisult bulgakovlik. Kujutan ette, millise laia muhelusega Woland & Co vend Rusi kloostris müttamist jälginud oleksid...

Ja see suur raamat seal lõpus - see väärib eraldi viit.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani lühiiseloomustuseks sobiks ehk kõige paremini väljend «vaese mehe Hyperion». Kusjuures see pole mõeldud halvustuseks - lihtsalt Bester oli «Tähti» kirjutades ajast 40 aasta võrra vaesem, kui Simmons oma Hyperioni-tetraloogiat kirja pannes, ja SF-i puhul on juba kümnelgi aastal paraku kõva kaal...

Romaanis on feelingut, on mastaapi! On kahjuks ka nõrku kohti (nagu see õnnetu PyrE), mis ei lubagi viit panna. Loogikaapsud - kui neist lähtuda, siis tuleks suurem osa möödunud sajandil kirjutatud SF-i üldse julmalt maha kanda... Besteri kergelt crazy stiil ei pruugi muidugi kõigile meeldida, aga mulle läks küll peale. Ja lõpp oli tõsiselt hea. Need, kes Hyperioni-saaga lõpuni lugenud, oskavad ilmselt paralleele tõmmata.

Neljale + ka veel sappa!

Teksti loeti inglise keeles

Ray Bradbury (kes on kirjutanud sellele kogumikule eessõna) ja Charles Beaumont olid sõbrad. Charles hakkas kirjutama hiljem kui Ray ja temast tuli üks pisike Bradbury. Ja ma ei usu hästi, et temast oleks midagi rohkemat saanudki, ehkki ta suri juba aastal 1967 ja vana Ray on siiani elus.

The Magic Man meenutab oma koostiselt tüüpilist Bradbury jutukogu - siit nurgast ja sealt nurgast keskpõrandale kokku. Siin leidub psühhopatoloogilist terrorit (jutud Miss Gentilbelle, mis vägagi meenutab Bradbury lühijuttu Jack-in-the-Box, ja The New People), sedasama musta huumori kastmes (Open House), musta huumorit SF-garneeringus (The Last Caper ja The Monster Show) ja realistliku settinguga jutukesi (Fair Lady, A Death in the Country), milles pole midagi ulmelist. Kõike seda on kahjuks üsna tüütu lugeda. Asi läheb paremaks siis, kui Beaumont toob mängu sense of wonderi nagu näiteks urban fantasys The Vanishing American, mis lõhnab juba üsna hästi Bradbury järele. Ja samas võtmes on kirjutatud ka kogumiku parim lugu Last Rites, mis üsna omanäoliselt käsitleb robotiteemat, ja ainsana selles raamatus päriselt küündib Beaumonti klassikust sõbra - ning ka ilmse eeskuju - tasemele.

Aga kokkuvõtteks ei tunne ma mingit tahtmist Beaumonti rohkem lugeda. Parem võtan ja loen veel kord üle Ray`d.

Teksti loeti inglise keeles

Tuli jälle üle hulga aja tuju ketserlusega tegelda ja võrrelda (kuigivõrd) nimeka an-am autori juttu Lew R. Bergi loominguga... Ühiseid nimetajaid leidub mitu: esiplaanil on puhas action, lõpp jääb nö. õhku rippuma ja - mis antud juhul olulisim - siingi on autor oma tegelaskujudest (olgugi peategelane minavormis) distantseerunud, kasutades neid peamiselt vaid tegevuse arendamise vahenditena ega üritagi neid insightida ja lugejat neile kuidagi kaasa elama panna. Ja kas see, et Reynoldsi kirjutamislaad tundub mulle nimme distantseerituna ning omaenda tegelaste suhtes kergelt üleoleva-ironiseerivana, annab Bergiga võrreldes mingi lisaväärtuse..?

Lugeda polnud paha, kuid suurem sära lool puudus. Kõhklesin seetõttu hinde panekul, aga jutu lõpuosa pani asja siiski paika. See, kuidas kaks ellujäänud kõva meest, ühel kõht sodi ja teine ribadeks, elu eest võidu üle kuumaastiku kosmoselaeva poole roomavad ja seejuures üksteisega sundimatult lobisevad, oli tõsiselt naljakas. Ja luugilahendus oli ka hea. Nii et ikkagi neli.

Teksti loeti eesti keeles