Viieliikmeline väikekodanlasperekond on pakkinud ellujäämiseks vajalikud asjad ja suundub oma Buickiga kuhugi, kus võiks hinge sees hoida. Senist kodu kuurortlinnas ei peeta võimalikuks ja mõttes on mõni metsasem piirkond, kus oleks vähem põgenikke ja saaks ehk jahti pidada. Jutu tegevus toimubki põhiliselt selle perekonna autos, mis venib tuhandete omasuguste hulgas teadmata eesmärgi poole. Pereisa on tõeline "survivalist", kaine ja külma arvestusega võimalusi vaagiv tüüp, uhke oma ettenägelikkuse üle ja selle üle, et oskas valida optimaalse varustuse olukorras, kus inimkonna püsimajäämine on küsimärgi all. Naine aga ei saa aru, miks pidi üldse ära sõitma, miks ei tehta peatust hotellis, jne. Kaks poega on ka perekonnapea vastu häälestatud, vaid tütar on rahulik.
Teksti psühholoogiline taust ongi pereisa ja tema perekonna vastasseis, kusjuures autori sümpaatia kuulub selgelt esimesele, näidates naist ja kahte last kolmest rumalate ning väiklastena. Puänti ei hakka ära rääkima, aga kinnitan, et seda tasus ära oodata.