Kasutajainfo

James S. A. Corey

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· James S. A. Corey ·

Leviathan Wakes

(romaan aastast 2011)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
2
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Lugu räägib elust Päikesesüsteemis mille inimkond on üsna laialdaselt ära asustanud. Väljaspoole meie tillukest kosmosepallide kogumikku minekuks jäävad käed veel lühikeseks, kuigi mormoonid on just parasjagu ehitamas oma põlvkonnalaeva.

Peategelasi, nagu ka pseudonüümi taha varjunud raamatuautoreid, on kaks. Jim Holden, kes teenib leiba jääkaevandusäris ja Miller, kes on erapolitseifirmas politseinik.

Juhtub sihuke lugu, et ühtäkki, justkui tühjast kohast, puhkeb Päikesesüsteemis sõda. Meie kangelased, kes kumbki omal viisil sündmuste keerisesse kistakse ja kes hiljem juba ise sukelduvad üha sügavamale, hakkavad uurima, et mispärast puhkes, kes on selle taga ja mis on konflikti eesmärk. Vastust leida osutub otsatu raskeks.

Lugu on põnev, väga kosmiline, vägivaldne, psühholoogiline. Üks nõme ameelikalik-äratrööbatud zombie-klišee sundis küll vahepeal peast haarama ja vaaliumi neelama (nali), ent muidu igati hästiteostatud põnevusmärul. Lõpp läks veidi kummaliseks, ent kuna tänapäevale iseloomulikult ei ole tegemist mitte iseseisva romaani, vaid triloogiaga, siis on kaks osa veel lugemisjärge ootamas ja lõppu, ma loodan, paremaks tegemas.

Teksti loeti inglise keeles

Kuuldavasti on "The Expanse´i" näol tegu ühega neist ingliskeelses maailmas viimasel ajal kahjuks liigagi levinud tellisesarjadest, mille esimene köide on tipptasemel, ent sealt edasi hakkab sarja kvaliteet langema. Seetõttu otsustasin piirduda esimese köite lugemisega-õnneks on "Leviathan Wakes" iseseisva romaanina täiesti loetav.

Romaani sisust on eelarvustaja juba mõnevõrra rääkinud. Täpsustada siiski võiks-kirjeldatud tuleviku Päikesesüsteemis on peamisteks jõukeskusteks ülerahvastatud Maa ja Marss oma kuplitega kaetud õhukindlate kolooniatega. Kaevandusasulad on loodud ka asteroidide vöösse, mis kujutavad endast Päikesesüsteemi getot-asteroidide sisse õõnestatud kolooniad paistavad silma suure kuritegevustaseme ja muude kahtlaste tegevusalade poolest, sealsed elanikud on vaesed ning sõltuvad õhu ja vee osas täielikult võimsate siseplaneetide impordist. Kuna gravitatsioonilised eripärad on põlvkondade vältel "vöölaste" kehakuju moonutanud (pikad kõhnad kehad ja suured pead), siis paljud siseplaneetlased neid päris inimesteks ei peagi. Asteroidide vööl eksisteerib ka terroristlik organisatsioon OPA (Välisplaneetide Liit), mille eesmärk on asteroidid ja gaasihiiglaste kuud siseplaneetide võimu alt vabastada.

Romaani proloogis avastab OPA-ga ühinenud ja seejärel vaenlaste kätte vangi sattunud mässuline Maalt pärit miljardivõsuke Julie Mao ootamatult, et tema vangistajate laev on inimtühi. Asjaolu, et üks ta vangistatud OPA võitluskaaslastest on määrdejuustuna laeva tuumareaktori peale laiali määritud, ent suudab sellest hoolimata rääkida, mõjub enam kui kurjakuulutavalt...

Edasi kirjeldataksegi kahe eelarvustaja mainitud isiku tegemisi. Maalt pärit endine sõjaväelane James Holden, aus ja kohusetundlik mees, teenib ohvitserina Cerese-nimelisele asteroidile suunduva jääveolaeva Canterbury pardal. Teine peategelane, Cerese politseiuurija Josephus Miller, on justkui Holdeni vastand-viiekümnendale eluaastale lähenev kibestunud alkohoolik, kelle pidev kokkupuute Cerese kriminaalse igapäevaeluga on vaimselt murdnud. Nende kahe mehe tee ristub, kui tundmatu laev meelitab võltsitud hädaabikutsungiga Canterbury lõksu ja hävitab selle avakosmoses tuumarünnakuga. Rünnaku läbiviimises kahtlustatakse ekslikult Marsi kosmoseväge ja Ceresel algavad pogrommid siseplaneetlaste vastu, sündmuste edasine areng viib aga sõjani Marsi ning asteroidide vöö vahel. See pole siiski veel kaugeltki kõik...

Mul isiklikult jätkub käesoleva romaani kohta vaid kiidusõnu. Põnev tegevusmaailm, järjest ootamatumaid pöördeid kaasa toov sündmustik, huvitavad tegelaskujud (eelkõige Miller ja Holden), samuti transhumanismiga piirnevad arutlused inimeseks olemisest ja selle piiridest ning sellest, kuidas vaenulik kosmiline keskkond tulevikuinimeste füüsilist olemust ja kultuuri mõjutab ning nad sisuliselt humanoidideks muudab. Sekka ka õudussegust kosmilist zombiapokalüpsist, mis siiski teaduslikult põhjendatud.

Korra vilksatab raamatus ka soomekeelne tekstilõik, ent mis asjaoludel, jäägu juba lugejate avastada, et mitte ülemäära spoilerdada...

Teksti loeti inglise keeles
x
Riho Välk
12.08.1988
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Avastasin, et kui mõned lühijutud välja jätta, ei ole ma Veskimehelt võib-olla kümmekond aastat ühtegi täispikka raamatut lugenud. Kuna see oli juhuslikult riiulisse sattunud, otsustasin ette võtta.
Esimese asjana tahaksin öelda, et kui miski on hälvikult-hälvikule kirjandus, siis käesolev raamat tuleks selle musternäidiseks võtta. Kohe kõige esimesel lehel propageerib lugupeetud kirjanik alaealise õe-venna intsesti. Hiljem küsib üks kõrvaltegelane teise õe-venna (14 ja 13) käest, kes on just orjaplaneedile pagendamise eest pääsenud, küsimuse, mis on põhimõtteliselt "ma saan aru, et te olete õde ja vend, aga miks te kogu aeg ei seksi?". Kolmandas kohas üritab neiu kavaleri sugutungi peatada teadaandega, et ta on alles 12-aastane. Kuid ka seal on ainsaks põhjuseks, et 12-aastane arvab, et äkki ta ei ole mehe jaoks piisavalt hea. Hiljem mainitakse, kuidas esimene suguakt muudab vastava aparatuuri nädalaks ajaks kasutuskõlbmatuks. Miks mitte öelda nii, nagu asjad tegelikult on - "lapsel oli valus".
 
Jätame nüüd pea igast peatükist näkkukarjuva labase ning moraalselt küsitava erootika kõrvale ja räägime teosest edasi. Üks kriitikapunkt, mida eelnevad arvustajad on välja toonud, on kindlasti, et tegelasi on liiga palju. Sellega pean kindlalt nõustuma, ning lisama, et enamus tegelasi on paberist välja lõigatud. Peamine, mida me nende kohta teada saame, on tähtis info, kui palju nad on kellegagi sugu teinud. Braavo. Lisaks on läbisegi kolm nimetüüpi - generaatorist saadud ulmelised nimed, mõned anglo-amerikaani laiatarbelised, ning lõpetuseks sekka ka mõned korralikud eesti maavillased. Jah, kauge tulevik ja palju erinevaid rahvaid, aga antud juhul on need lihtsalt omavahel ebakõlas.
 
Raamat on napilt alla 200 lk paksune, üsna suures kirjas, ning siia on üritatud suruda võimalikult palju süžeeliine, ilma neid reaalselt arendamata või tegevuseni jõudmata, selle asemel tegelased lihtsalt lobisevad. Vahepeal huvitavalt, vahepeal igavalt, tihti seksist ning mõnikord aetakse ka puhast kelbast. Tulemuseks on, et ühest magedast madinast hüpatakse teise, ning nautida ei saa ei põnevat madinat ega põnevat madinani jõudmist, sest kumbagi pole.
 
Lõpetuseks - tegelaste motiivid. Nendest oli kõige raskem aru saada, sest nagu eelnevalt mainitud, kippusid esiteks tegelased segamini minema. Kui aga oleks olnud selgeid motiive, oleks võinud ju teha endale märkme, stiilis "tüüp, kes tahab täheväravat käima panna", aga üldjuhul ei olnud tegelastel niigi palju eesmärke. Lahendati umbmääraseid vanu võlgasid ja kohustusi, põgeneti kellegi-millegi eest ja isegi poole sõnaga ei mainitud, kas piraat-salakaubavedaja oma kokkukraabitud rahaga midagi teha ka tahaks, või plaanib ta lihtsalt lohe kombel kullamäe otsas peesitada.
 
Selle teose lugemisega tekkis mul aga üks küsimus. Kas aastal 2008 oli tõesti ulme Eestis veel selline defitsiit, et inimesed ostsid, lugesid, arvustasid ja ehk isegi nautisid sellist materjali? Ma loodan tõsiselt, et tegu on niivõrd hälvikult-hälvikule teosega, et see vajub vaikselt ja märkamatult ajaloo prügikasti, ning keegi seda kunagi avalikult ulmega seostama ei hakka. Ulme mainest oleks kahju.
Teksti loeti eesti keeles

Ajaloopärimuse peategelane on Napoleon, kes sööb talupoegadega ühes lauas, istutab tammesid, kaotab aeg-ajalt hobuseraua või koguni saapa ning keda hädaohu korral venelaste eest ahju peidetakse.

Ajaloolise vimka tõttu on Eestis lisaks hipidele, skinnidele, BMWde tuunijatele ja muudele harjumuspärastele subkultuuridele ka täiesti aktiivsed bonapartistid, kellele meeldib Napoleoni sõjaväevormi kanda, veini juua ja poliitiliselt provokatiivsed olla. Lugejale serveeritakse lustlikke katkendeid erinevatest ajastutest, ning kokku tuleb üks suurepärane ja lõbus alternatiivmaailm.

Kuni selle jutu lugemiseni olin kogumiku parimaks pidanud Tarvaste tulemist. Poole jutu peal muutus rebimine tasavägiseks ja nii kuni lõpuni välja. Kuid nagu Mart Sanderi jutu juures, andis viimase lihvi just lõppsõna, mis tõstis minu jaoks niigi suurepärase jutu siin kogumikus esikohale. Kui varem mainisin JJ. Metsavana ja Maniakkide Tänava paarisrakendit, mille lõpptulemuseks on tihti olnud uljas madin ja ohtralt rupskeid, siis Belials on Metsavana uljast atra õiges suunas juhtinud, ise samal ajal peent stiili külvates. Tulemus on super. Minu jaoks lendas esimesel lugemisel üle pea, et loo pealkiri on mugandusena pärit Vennaskonna loost Musta lipu valguses, kuid üks on kindel, bonapartistid ise oleks kindlasti Vennaskonda kuulanud.
Teksti loeti eesti keeles

Inimesena, kellel õnnestus vägevas NSV Liidus elada 3 aastat, ei mõista ma seda lugu. Minu jaoks on see lustlikult kirjutatud jutuke, mis oleks pidanud ilmuma umbes 50 aastat tagasi mõnes satiiriajakirjas. Kogu temaatika ja kirjastiili järgi võiks arvata, et kujutatava hetke ja avaldamise vahele jääv ajavahemik on väiksem kui ilmumise ja tänapäeva vaheline aeg. Aga üllataval kombel on see ilmunud aastal 2004, olles seetõttu kohutavalt ajast ja arust.
Mäletan, ükskord üritasin lugeda üht raamatut, mille pealkiri võis olla "Lustlikud rahvajutud", kus külamehed naersid selle üle, et üks taat oli vankripöidadele vale määret pannud.
Ja kuhu jäi ulme?
Teksti loeti eesti keeles

Leidsin ükskord raamatupoest Idoru ja tundsin, et pean seda kindlasti lugema. Aga otsustasin, et triloogiat tuleb alustada esimesest raamatust, mitte keskelt ja nii ma Virtual Light'i juurde jõudsingi.
Kahjuks pean tunnistama, et Virtual Light oli minu jaoks paras pettumus. Minu jaoks oli kaks läbivat probleemi - esiteks jutustamisviis ja teiseks, igasuguse põnevuse, innovatiivsuse, revolutsionaarsuse vms puudumine. Jah, raamat on aastast 1993 ning tänapäeva tehnoloogia naerab sealse tulevikunägemuse üle. See pole aga iseenesest probleemiks, mulle isiklikult lausa meeldivad kobakad VR prillid, neoonrohelised 3D ruudustikud ja veidraid hääli tegevad arvutid. Pigem on siinse raamatu probleemiks, et seda ägedat tehnikat lihtsalt ei kasutata. Kogu raamatu mootoriks on miskid VR prillid, mis on ülivägevad ja ülisalajased, kuid neid ei kasutata kordagi, isegi ei pajatata, milleks kõigeks need võimelised on. Samahästi oleks võinud loo mootoriks olla varastatud reliikvia või ükskõikmilline röögatukallis jubin.
Ja esimene, peamine kriitikapunkt - jutustusviis. Kõigepealt juhtub miskit, ning sellele järgneb selgitus, miks ja mida. Iseenesest ei ole sellises jutustusviisis midagi uudset, pigem vastupidi, seda on varem palju tehtud. Gibson aga suudab seda teha ülimalt tüütult, tegevusest arusaamiseks tuleb sündmus ära lugeda, siis läbi närida sündmuseni jõudmise kirjeldus, seejärel sündmuse juurde tagasi minna, uuesti lugeda ja veidi seedida. Kahel korral naasesin arvuti juurde, et kontrollida - kas mu Kindle on katki läinud ja on lihtsalt lõikusid vahele jätma hakanud. Aga ei, oligi selline. Samuti oli mul raskusi igasuguste kirjelduste alusel pildi kokkupanemisel - Gibson annab üksikuid detaile, kuid asjade olemus tuleb ise juurde mõelda. Mul kulus näiteks tükk aega aru saamiseks, et "bike" on siinkohal jalgratas, sest kirjeldati roostet raamil ja vägevat turvasüsteemi, aga mitte kordagi ei öeldud "pedaalid" või "mootor".
Kui kriitikat jätkata, siis kindlasti vääriks äramainimist otsekui klišeejuhendi järgi kirjutatud tegelased. Terve raamatu peale ei olnud ühtegi tegelast, kellele tegelikult kaasa elada. Scooteri ja Skinneri tegemiste kirjeldamine tundus aga lausa ruumitäitena.
Lõppude lõpuks - lihtsalt ei midagi erilist. Igav ja keskpärane on aga just kõige halvem.
Teksti loeti inglise keeles

Aus satiir, ning annab üsna hästi edasi (alt)NSVL talongikultuuri ning süstemaatilist kretinismi - keegi kuskil otsustas, et inimesi võib tappa, niikaua kuni selle eest vastava talongi esitad. Kui on vaja mõni ohtlik kriminaal maha võtta, aga talongi pole - mis seal ikka. Samas, kui on tutvusi, on talonge, ning oled karistamatu ja peatamatu. Bürokraatia võit igasuguse loogika üle.
Teksti loeti eesti keeles

Kui Hamelini vilepillimängija legendist inspireeritud teoste nimekiri ei vajaks Wikipedias 9 alamkategooriat, võiks öelda, et tubli teos. Aga kahjuks on loo käik ja lõpplahendus juba peaaegu et pealkirjastki tuletatav. Jutustusviisile ei ole midagi ette heita, olid täiesti mõistlikud tegelased, mõistlik käitumine, ning nagu Kristjan Rätsep ütles, siis looduskirjeldused ning ajalooline käsitlus olid üsna head.
Teksti loeti eesti keeles

Kõige klassikalisem mõõga-ja-maagia seltskond läheb nõiutud alalt soovidetäitjat otsima. Kõik saavad järjest surma, ei puudu ka eneseohverdus tiimi nimel ja kõik muud klišeed. Sellisele jutule ei tohiks trükimusta raisata, tegu on suvalistest seiklusjuttudest kokku klopsitud koolikirjandiga, mida on siis mõttetult pikaks venitatud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle liiga pikaks venitatud jutu lugemine oli nagu ameerika mägedel sõitmine - pinget kruvitakse, siis see langeb, korraks jälle üles, siis jälle kolinal alla. Vahepeal ei tahtnud ma raamatut käest panna, sest kirjeldused ja õhustik olid nii hästi edasi antud. Ja siis hakkas jampsi tulema nagu oavarrest. Vahepeal tahtsin diagonaalis lugeda, nii põnev oli, aga siis tuli jälle aeglaselt mäluda, et aru saada, mida siin üldse tehakse ja öelda tahetakse.
Kõiksugused kirjanduslikud viited läksid minusugusel illiteraadil kaugelt üle pea. Eks kõik need kirjanduslikud tegelased seal olid haritud venelase jaoks piisavalt äratuntavad, et ei vajanud pikemat tutvustamist, mulle tundusid need aga klišeeliste karikatuuridena, paberõhukeste tegelastena, kes olid sõgeda peategelase poolt kohatäiteks pastakast välja imetud.
Ma nii lootsin vahepeal, et minategelane on üks nendest väljamõeldud tegelastest, kes hakkab aeglaselt sellest aru saama. Või siis, et ta kasvõi mingil hetkel sellest segadusse satub. Aga ei, "kohtusin veidrikuga, võtsime koos viina, ainult et viinatopka sai joomata tühjaks. Mis seal ikka. Juhtub."
Ja lõpuks see integratsioon - jah, venemaa on suur ja lai, tundmatuks jäämine ei ole keeruline. Kojamees saab tõesti igal pool luuaga vehkida, aga kas tõesti, mitte keegi, mitte kuskil, mitte kunagi ei hakka küsimusi esitama, miks puust Buratino täiesti elus on, ringi kalpsab ja laulab? Lihtlabasest loogikast jäi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Millegipärast arvasin ma loo alguses, et peategelane on naissoost, ning esimene kontakt seal lennukis toimub potentsiaalsete sõbrannade vahel. Üldjuhul kehtib lugedes siiani reegel, et "male until proven otherwise", ehk niikaua kuni seda eraldi välja ei tooda, on peategelane meessoost. Ei tea, mis selle loo alguses andis feminiinset varjundit.
See selleks. Kogu see jutt oli lihtsalt üsna ebaloogiline. See, et sõdurid, meremehed ja muud kaugreisijad endale kirja teel kaasat otsivad, ei ole mingi uus nähtus, pigem vastupidi. Aga jutust jäi mulje, et kuskil arvutisügavuses oli algoritm kaks potentsiaalselt sobituvat genotüüpi kokku viinud, sealjuures inimeste iseloomusid ning isegi olemust arvestamata. Lõhnas viletsalt ülesseatud pimekohtingu järgi. Ja sealt kohe hopsti, pulmad, väike maja metsa sees ja argos kamina ees vaibal. Külaelanikele muidugi ei meeldi, et keegi nende metsas elab, ning kõrtsis joomas ja kaklemas ei käi ja panevad tarele tule otsa. Jutu lõpp jätab mulje, et autoril sai kas paber või tint otsa, aitab kah, jätame tüübi metsa surema, naisele anname veidi lootust.
Oleks tahtnud veidi rohkem kirjeldusi - missugune see argos siis on. Mida see sukeldumine täpsemalt tähendab, kuhu siis nõnda sukeldutakse, miks see nii hirmus on ja palju muud huvitavat.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi nagu toimus. Vahepeal sekka mõttetut halba seksapiili, erootikat ja hüsteerilist käitumist. Ajaraisk
Teksti loeti eesti keeles

Tegu oli minu jaoks ühe esimese paksu ulmeromaaniga – matemaatika ütleb, et kui ma selle Oskar Lutsu raamatukogu uute raamatute vitriinist leidsin, pidin ma olema 15-aastane. Nüüd, ligi 13 aastat hiljem uuesti lugedes avastasin, et nii mõnigi ulmeline mõte, mida olen vahepeal heietanud, on oma alguse just sellest raamatust saanud, isegi üks mu sotsiaalmeedia lehekülg on selle raamatu tsitaadi järgi nime saanud.

Romaani esimene osa on kindlalt minu lemmik – kogu see hävinenud maailm on ise juba põnev. Postapokalüptilisi maailmu kujutatakse liiga tihti mõnikümmend aastat pärast hukku, kus inimesed kombineerivad endale pesumasinatest generaatoreid ja gaasimaskid kasvavad puu otsas. Selleks ajaks, kui vend Francis aga oma paastulaagrisse saadetakse, on hävingust möödas tubli 700 aastat ja kõik peale üksikute reliikviate ja betooni sisse peidetud raudlattide on ammu tolmuks pudenenud. Koos kõige muuga on täiesti mõistmatuks muutunud ka hävingueelne maailm, selle mõttelaadid ja inimesed. Teiseks muhedaks aspektiks oli kindlasti kogu see inimelu mõttetus pikas perspektiivis – enda elust 10, 20 või 50 aastat paarile paberilehele pühendamine oli väärtuslikum kui miski muu.

Teine osa oli aga konkreetselt igav. Teine osa on ka põhjuseks, miks ma sellele teosele ei saa anda hinnet „5“. Esimene osa köitis oma maailmaga, viimane osa oma põnevusega, kuid keskmises osas tembutas paar mitte eriti sümpaatset tüüpi ringi ja keegi leiutas dünamo.

Kolmandas osas ei olnud minu jaoks kõige põnevamaks mitte siiski tuumasõja või tuumahävingu ootus, vaid probleem, mis on meil ka tänapäeval täiesti olemas. Nimelt – kuidas tuleb usk toime probleemidega, mille kohta ei ole piibli „Korduma Kippuvate Küsimuste“ rubriigis vastuseid. Samuti ka küsimus, kas inimkond on õppimisvõimetult loll, isegi kui teab oma tegude tagajärgi.

Kiidan veel kord kogu ideestikku ja probleemide käsitlust, kuid toon välja ka mind kõige rohkem häirima jäänud külje – venis natuke. Esimest osa lugedes tegin veel nalja, et „kui lõigu keskel läheb igavaks, siis lõigu lõpus on jälle mõni põnev detail“, siis keskel oli igavat dialoogi ja lõpupoole venivat monoloogi veidi liiga palju. Ei julgeks sellist raamatut algajale ulmikule soovitada – selle lugemine võtab omajagu aega ja seedimist.

Tahaksin veel siinkohal kiita Juhan Habichti. Eelistan alati teoseid lugeda originaalkeeles, kuid kui mul on 13 aastat tagasi loetud teose sõnastus meeles ja see kõlas minu jaoks originaalist paremini, siis müts maha ja sügav kummardus.

Teksti loeti inglise keeles