Nunnu ja igavavõitu õudusjutt. Rõhutud on kaastundele haige poisi vastu ja vastumeelsusele pirtsaka ning enesekeskse ema vastu. Poiss on pikemat aega haigevoodis, lisaks füüsilistele vaevustele on ka mingid hingehädad, elutahe kadunud jne. Tüli on tal ka beibe-tüüpi emaga, kes ei taha koju teist koera lubada. Üks koer juba on - kääbusspits, ema sülekoer. (Ingl keeles - pomeranian. Sain uue sõna teada; algul arvasin, et haigetuppa astuval emal on kaenlas mingi pomerants või pomelo või miski, mida süüa saab...). Öösiti hakkab poisi juures käima üks vaikne vanamees, kes annab poisile mängida ühe kutsika - poisi seisukord näib paranevat. Valves olev halastajaõde arvab, et tegu on poisi vanaisaga, aga hiljem selgub, et hoopis vaarisa. Ja veel hiljem selgub, et see vaarisa on juba 15 aastat surnud ja teda võib ühe koeraga näha suure halli seina peal maalil...
Lugu heldimisaltidele inimestele.
Lugu heldimisaltidele inimestele.