Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Mart Sander

10.08.1967-

  • Eesti

Teosed

· Mart Sander ·

Peiteaeg

(jutt aastast 2020)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
1
0
0
0
0
Keskmine hinne
5.0
Arvustused (1)
Kristjan Rätsep

Saksamaal asuvas Kolmanda Reichi lõpupäevil loodud uurimiskeskuses hoitakse UFO-t ja koos sellega 1945. aastal Maale saabunud tulnukat. Varem salajane uurimiskeskus avatakse ka ajakirjandusele, ent keskuses toimuva avalikustamisega kaasnevad veidrad probleemid: UFO ja tulnuka läheduses ei tööta elektroonilised salvestusseadmed, nende oma silmaga nägemine viib aga ka kõige karastunumad reporterid hüsteeriasse ning nad soovivad oma viimase poole tunni mälestuste kustutamist - palve, mille keskuses töötav laborant ka neile protanolooli-nimelist ainet süstides rahuldab. Kahtlased sündmused keskuses pälvivad ka politsei tähelepanu ja kaks politseitöötajat suunduvadki oma silmaga UFO-t ning tulnukat kaema...  
Põnevalt kirjapandud ja omapärase ideega lugu, mille autoril on oskuslikult õnnestunud lõpupuändi ootuses pinget kruvida. 
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Kristjan Rätsep

Loo võiks žanriliselt vist urban fantasyks liigitada ja jutustab see Marina-nimelisest linnatüdrukust, kes oma maal elava vanaema käe all nõiaks õpib. "Mašakeses" ühineb argirealistlik süžee fantastiliste elementidega. 
Väga suurt vaimustust ei tekitanud, aga muidu täitsa korralik jutt. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

1967. aastal valmis vendadel Strugatskitel romaani "Muinasjutt Troikast", mis kujutab endast romaani "Esmaspäev algab laupäeval" järge ja mida võiks žanriliselt liigitada satiiriliseks science-fantasyks, käsikiri. Ligihiiliva stagnatsiooni tõttu olid tsensuuriolud Nõukogude Liidus varasemast karmimaks muutunud ja kirjastused ning perioodiväljaanded keeldusid "Muinasjuttu Troikast" avaldamast. Sever Gansovski nõuandel kirjutasid vennad romaani ümber, lühendasid seda peaaegu poole võrra ja avaldasid lühendatud versiooni almanahhis Angara (mis siiski skandaali ja ka lühema versiooni hilisema ärakeelamise põhjustas). Kui perestroika ajal tsensuuriolud taas leebusid, ei olnud vendadel enam mahti kaht romaanivarianti üheks koherentseks versiooniks kokku sulatada ja nii ongi see edaspidi ilmunud kahe eri variandina.
Kaht eri versiooni sisaldab ka käesoleval aastal eesti keeles ilmunud väljaanne, lisaks leiab nende kaante vahelt ka Boriss Strugatski mälestused romaani valmimisest.  Mõlemast versioonist olen eraldi arvustustes kirjutanud. Esimene (pikem) versioon mõjub värskemalt ja põnevamalt, teine aga kordab suures osas sõna-sõnalt esimest üle ning pole seetõttu nii huvipakkuv lugemisvara. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Käesolev on siis "Muinasjutu Troikast" lühem versioon, mis ka Nõukogude ajal enne ärakeelamist ajakirjas Angara trükivalgust nägi. 
Neile, kes pikema versiooniga tuttavad pole, võib see lühem variant päris huvitav tunduda. Vahetult pärast pikema versiooni lugemist jätab konkreetne versioon  aga suures osas lihtsalt ülekordava mulje... täiesti erinev on vist ainult proloog, kus kirjeldatakse TUINÕIVÕI hoonet ja sealset kummalist, perutava hobuse kombel toimivat lifti. Nii et hinne "3" tuleb puhtalt isikliku lugemuselamuse põhjal.
P. S. Tundmatu Arvustaja arvustuses mainitud müüri, millest ühel pool elavad utoopiad ja teisel pool antiutoopiad, mulle käesolevas romaanis küll silma ei torganud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Asusin seda romaani lugema üsna madalate ootustega (üks viimastest seni eesti keelde tõlkimata Strugatskite teostest, kui nende varasema loomeperioodi nõukogulik kosmoseulme välja jätta), ent tegelikult polnud "Muinasjutu troikast" pikem variant üldsegi halb lugemisvara. Ei ütleks, et kehvem kui "Esmaspäev algab laupäeval". Nalja sai ja nagu eelarvustajagi maininud, olid Kitežgradi koloonias elavad üleloomulikud olendid päris huvitavalt kirja pandud. Muidugi kehtib "Muinasjutu Troikast" kohta paljuski see, mis nõukogudevastase sotsiaalse satiiri kohta tervikuna: omal ajal võis see olla sajaprotsendiliselt lõikav ja vaimukas, ent praeguseks on paljud pilatud nähtused lõplikult ajalooks saanud ning kõigi tehtud naljade tagamaid tänapäeva lugeja enam ei mõista. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Äsja eestikeelses tõlkes ilmunud Martini debüütromaani tegevus toimub samas Tuhande Maailma-tulevikumaailmas kus mitmete teiste tema varasemast loominguperioodist pärinevate kosmoseulme hulka kuuluvate tekstide tegevus. "Valguse hääbumise" peategelaseks on ökoloog Dirk T'Larien, kes saab ootamatult abikutse oma endiselt armastatult Gwen Delvanolt ja saabub naise uude koju Worlorni planeedile. Tähtede soojusest eemalduvale kunagisele muretule festivaliplaneedile Worlornile on saabumas jääaeg, ööd selles lõunamaiselt eksootilises maailmas on järjest külmemad ja senised inimkolonistid on Worlorni valdavalt hüljanud, küll aga on end seal sisse seadnud Kõrg-Kavalari planeedilt saabunud sõjakad kavalarid, kelle hulka kuulub ka Gweni uus elukaaslane Jaantony Riv-Hunt kõrg-Raudnefriit Vikary (keda ka üsna eestipäraselt Jaaniks kutsutakse). Worlornil ootab Dirki segane olukord: keerulised suhted endise armastatuga ja keerulist sõdalaskoodeksit järgivate kavalaride järjest verisemaks muutuvad intriigid ja konfliktid, millesse kistakse ka märksa patsifistlikumast kultuurist pärinev Dirk...
"Valguse hääbumine" on Martini varasemale loomingule üsna iseloomulik tekst: värvikirev ja keeruline, erinevaid mõistuslikke rasse ning tsivilisatsioone sisaldav kosmosemaailm ning pigem süngetes ja tumedates toonides sündmustik. Lisaks veel aristokraatide omavahelised verised võimuvõitlused ja peategelast kummitav pidev ebaõnn, mis lasevad aimata hilisemat "Troonide mängu" autorit. Kummituslikult inimtühja Worlorni kirjeldused mõjusid üsna lummavalt... kuni ühel hetkel märkasin, et peaaegu pool raamatust on loetud, aga sisuliselt pole midagi veel toimunudki. Teatud venivus ongi peamiseks põhjuseks, miks ma "Valguse hääbumise" hinde "4" peale langetasin, ehkki sellel "4-l" on tubli pluss järel.
Romaani eestikeelse tõlke kaanepilt mõjub natuke segadusttekitavalt: mingeid hävituslennukeid ega muid sarnaseid õhusõidukeid romaanis ei esine, kirjeldatud kavalaride õhuautod on aga hoopis teistsuguse välimusega. 
 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Tsaar Gorohhi salajuurdluse" järjes peab Lukoškino miilits Ivašov tegelema kummalise probleemiga - keegi varastab kaupmeeste ladudest musta kangast. Peagi algavad ka rünnakud Ivašovi ja tema kaastööliste Baba Jagaa ning Mitjai vastu ja kangavarguste tagant hakkab paistma märksa ulatuslikum ning ohtlikum vandenõu...
"Musta missa vandenõu" meeldis mulle vähem kui sarja esimene osa "Tsaar Gorohhi salajuurdlus". Võimalik, et siin on sama probleem, mis kipub tihti koomilise fantasy žanrisse liigituvate romaanisarjadega ette tulema: esimene osa mõjub värskemalt ja originaalsemalt kui järgnevad. Lisaks võtavad suure osa "Musta missa vandenõust" enda alla teiste rahvaste stereotüüpsed kujutused venelaste vaatenurgast (peamise koosa saavad Lukoškino-vastast vandenõu hauvad sakslased, ent puutumata ei jää ka nt. juudid), mis pigem tüütult mõjuvad. Peatükid, kus on kirjeldatud vene muinasjuttudest inspireeritud kummalisi olendeid ja sündmusi, jätavad endast parema mulje, ent "kolmest" kõrgemat hinnet ma romaanile siiski panema ei hakka. Beljanini huumori kohta peaks märkima, et see pole selline, mis päris laginal naerma ajaks, äärmisel juhul võtab veidi muigama. 
Joonealuste märkuste osas on romaani eesti keelde tõlkija igatahes kõvasti pingutanud: kohati on tekstis mainitud vene rahvustoitudele lisatud märkustesse koguni täpsete retseptide kirjeldused. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Elusa surnu päevik" kujutab endast Suure Balthasari nimelise maagi päevikut, kelle maine elu möödus 13. sajandi alguses. Balthasar oli jõudnud igavese elu otsingul kaugele vastristitud Liivimaale ja varastanud selle saladuse Orpheuse-nimelise maagi käest, kes pani talle kättemaksuks peale omapärase needuse: Balthasari keha vananes ja suri, ent hing jäi kehaga seotud ning surematuks, püsides järgnevad aastasajad kirstus lõksus koos tema maiste jäänustega. Aastal 2006 avab Balthasari kirstu teismeline eestlasest maagiõpilane Otto, kes on huvitatud igavese elu saladustest. Kehatu vaimu kujul eksisteerival Balthasaril ei jää muud üle, kui temaga koostööd tegema hakata, et endale uus keha saada...
"Elusa surnu päevik" kujutab endast segu õudusfantasyst ja transhumanistlike elementidega SF-ist. Lõpptulemus jätab üsna väljapeetud ja võimsa mulje. Miinuspoolelt tasuks märkida asjaolu, et autor on sündmustiku edasiandmisel kasutanud üsna keerulist ja häid taustateadmisi nõudvat võtet: keskaegse inimese kasutamist minajutustajana. Üldiselt on see tal üsna hästi välja tulnud, ent teatud eksimused keskaegse maailmapildi edasiandmisel torkavad siiski silma (nt. ühes kohas kasutab Balthasar muistsete hiinlaste kohta võrdlust "inimesed olid justkui teiselt planeedilt"). Sellest asjaolust tuleb hindele "5" väike miinus taha. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

"Hallvanake ja Ussikuningas" jätkab Jansi loos "Tarkmees taskus" kirjeldatud Kreutzwaldi "Eesti rahva ennemuistsetel juttudel" põhineva võrgumängu/virtuaalmaailma teemat. Loos on rohkelt kasutatud Kreutzwaldi loodud pseudomütoloogiat.  
Ei midagi väga vaimustavat, aga omas laadis korralikult teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

21. sajandi keskpaiga Eestit kummitab tööjõupuudus ja äsja Riigikogu valimised võitnud Tööjõuerakond pakub sellele välja nanotehnoloogia uusimatele arengutele toetuva novaatorliku lahenduse...
Sotsiaalne satiir ulmekuues, lugeda kõlbas. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Umbkaudu 19. sajandi Eesti maakohas asetleidev õuduslugu äsja lesestunud taluperemehest ja tema taluga seotud võikast saladusest, mis on antud edasi tema naabri ning sõbra pilgu läbi. Mahkra õudusloomingule omaselt on tegu üsna koledaid kirjeldusi tulvil splätteriga, mis nõrgema närvikavaga lugejale ilmselt üsna tülgastavalt mõjuda võib. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Saksamaal asuvas Kolmanda Reichi lõpupäevil loodud uurimiskeskuses hoitakse UFO-t ja koos sellega 1945. aastal Maale saabunud tulnukat. Varem salajane uurimiskeskus avatakse ka ajakirjandusele, ent keskuses toimuva avalikustamisega kaasnevad veidrad probleemid: UFO ja tulnuka läheduses ei tööta elektroonilised salvestusseadmed, nende oma silmaga nägemine viib aga ka kõige karastunumad reporterid hüsteeriasse ning nad soovivad oma viimase poole tunni mälestuste kustutamist - palve, mille keskuses töötav laborant ka neile protanolooli-nimelist ainet süstides rahuldab. Kahtlased sündmused keskuses pälvivad ka politsei tähelepanu ja kaks politseitöötajat suunduvadki oma silmaga UFO-t ning tulnukat kaema...  
Põnevalt kirjapandud ja omapärase ideega lugu, mille autoril on oskuslikult õnnestunud lõpupuändi ootuses pinget kruvida. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Üsna väheütlev looke, mis žanriliselt peaks vist maagiliseks realismiks liigituma. Loo lõpus tuleb sise ka mõningane fantastiline element, ent žanriulme antoloogiasse Kivastiku lugu siiski väga ei sobi. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Loo tegevus toimub paralleelmaailmas, kus elavad lisaks inimestele veel erinevad müütilised olendid (haldjad, orkid jne) ja toimib maagia. Minategelaseks on Tallinna kandis elav eldarist kirikuõpetaja, kes tegutseb ühtlasi vabast ajast vaimude väljaajajana ja satub juhtumi otsa, mille juured viivad 19. sajandisse...
Weinbergi loomingusse on mul mõnevõrra vastuoluline suhtumine. Kosmoseulmet kirjutab ta hästi, ent alternatiivajalugude ja paralleelmaailmade teemalised teosed ei taha tal minu meelest nii hästi õnnestuda. Neid lugedes torkab silma, et ajalooteemalisi teadmisi autoril napib, ja käesoleva loo puhul ka mõningane mütoloogiateemaline fantaasiavaesus (üleloomulikud olendid kirjeldatud maailmas pärineksid justkui mingist Tolkieni kopeerivast stampfantasyst või rollimängust). Mingil hetkel hakkas "Karma võla" sündmustik mulle ka väga meenutama sama autori romaani "Tõrkeotsing", ehkki neis teostes kirjeldatud maailmad on erinevad. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Tartu aastal 1920. Vabadussõda on läbi ja sõjavangist vabanenud minategelane naaseb koju, avastamaks, et ta vanemad on hispaania grippi surnud. Peiedel kuuleb noormees oma punase meelestatusega sugulastelt fjodorovismi ideede ja bolševike plaani kohta kõik kunagi elanud inimesed Nikolai Fjodorovi ideedele vastavalt ellu äratada. Edasised sündmused kulgevad teisiti kui meie ajaloos...
"Kõik äratatakse ellu" on segu alternatiivajaloost, sotsiaalsest teaduslikust fantastikast ja kristlikust müstikast, mis kasutab viimasel ajal ulmekirjanduses populaarseks muutunud 19. sajandi Vene filosoofi Nikolai Fjodorovi transhumanistlikku tulevikukontseptsiooni, sedapuhku pigem düstoopilise nurga alt. Heas kirjanduslikus stiilis kirjapandud ja põneva ideega lugu, natuke häiris ainult segane (ja justkui poolikuks jääv) lõpplahendus. Silma torkas ka see, et autor vältis elluäratamisprotsessi täpset kirjeldamist ja tekitas küsimuse, et kuidas see küll ammuste surnute, kellest ainult luud järel, puhul täpselt välja nägi.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Süngetes toonides postküberpunklugu lähituleviku Eestist, mille märksõnadena võiks mainida virtuaalreaalsust, unenäolisust, transhumanismi ja tuumasõda. Lühikeses loos on loodud tehnoloogiliselt üsna läbimõeldud tulevikumaailm, tekst on üsna tihedas stiilis kirja pandud ja sisaldab ootamatuid süžeekäänakuid. Maksimumhindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Lähitulevikus, kui inimkond jõudsalt Päikesesüsteemi hõivab, tuleb eestlastel originaalne ja morbiidne idee: ehitada mehitamata kosmoselaev-mausoleum nimega Toonela, paigutada selle pardale 300 hiljuti surnud inimest ning läkitada see igavesele teekonnale Päikesesüsteemist välja.
Veelgi kaugemas tulevikus on suur osa Toonelat puudutavatest andmetest hiiglasliku andmekustumiskatastroofi tõttu hävinud ja peamiseks spetsialistiks Toonelasse puutuva alal on Tartu Kirjandusmuuseumi folklorist Roomas Kingu, kelle teadmised põhinevad valdavalt rahvapärimusel. Seega on just Kingu isikuks, kes kutsutakse appi lahendama müstilist ja võimatut olukorda: objekt, mis ei saa olla midagi muud kui Toonela, on taas Maale lähenemas...
Põnevalt kirjapandud lugu, mis sündmustiku arenedes lugejale järjest uusi üllatusi pakub. Näha on ka teatud stiilimuutust Hargla loomingus, varasemate teoste lopsakad kirjeldused on asendunud kammerlikuma stiiliga. Autor pole enda loodud tulevikumaailma eriti detailselt lahti kirjutanud, ent lugeja saab toimuvast aimdust rohkete vihjete kaudu. Ka on autoril õnnestunud kirjutamine vastuolulisel teemal "Eestlased kosmoses" ilma, et see kuidagi kummaline tunduks. Hargla loomingule omaselt on "Toonela tagasitulekus" ka vihjeid nii tema varasemale loomingule kui ka kodumaisele ulmefändomile. 
Saatuse irooniana võib veel mainida asjaolu, et autor Eestile liigse internetiseerituse tõttu tulevikus aset leidvas andmekustumises eriti karmi saatust prognoosib ja Eesti riiki selle eest ka Roomas Kingu suu läbi kritiseerib. Irooniliseks muudab selle asjaolu loo ilmumine keset koroonakriisi, kus kõrge IT-tehnoloogia areng on meil aidanud just kriisiga paremini toime tulla. Vastava tsitaadi võib leida ka antoloogia "Ülestõusjad ja kodukäijad" esikaane siseküljelt - esimese raamatu, mille olen elu jooksul ostnud pakiautomaadi kaudu, kuna koroonakriis muul viisil ostmise võimatuks tegi. 
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

See natuke sentimentaalsevõitu lugu peaks vist žanriliselt postküberpungiks liigituma - lähituleviku ja virtuaalmaailma teemad, ent puudub düstoopiline element ning peategelasteks on nö. korralikud inimesed. 
Loperi loos kordub sama motiiv, mida on kasutanud ka näiteks Joel Jans - lähituleviku Tartu ja linnaserval paiknevassse hiiglaslikku ERM-i hoonesse rajatud Eesti kultuuriloo/mütoloogia teemaline virtuaalmaailm. Tekstis leiduvatest kliimamuutuse-teemalistest vihjetest võib järeldada, et selle tegevus toimub varemalt 2050. aasta paiku. Peategelaseks eakas ERM-i naistöötaja, kellel on Kungla-nimelise virtuaalmaailma sulgemise vastu võitlemiseks isiklik ja vägagi tugev põhjus...
Täitsa korralik jutt.
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Rätsep

Kui aastal 1989 täitus pool sajandit Asimovi esimese lühijutu ilmumisest, kirjutasid 17 ta ulmekirjanikust sõpra igaüks ühe loo, mille tegevus toimub Asimovi loodud ulmelistes maailmades. Nii sündis käesoleva antoloogia esialgne versioon. Kaheksa aastat hiljem, aastal 1997, mil Asimov oli juba surnud, täiendati seda antoloogiat kolme ta enda lemmiklooga ta loomingust ja rohkete järelehüüete ning mälestustega. Käesoleval aastal möödus Asimovi sünnist sada aastat ja sellega seoses ilmus antoloogia "Asumi sõbrad" 1997. aastast pärinev täiendatud variant ka eestikeelses tõlkes. 
Antoloogia lugusid eraldi olen juba arvustanud/hinnanud, nii et ega nende kohta palju rohkem öelda polegi. Ehk tasuks mainida, et nagu ka hiljutises Eesti autorite Asimovi-pastišše koondavas antoloogias "Isaac Asimov 100" oli "Asumi sõprades" minu maitse jaoks liiga vähe Asumit ja liiga palju roboteid. Psühhoajaloo teema on minu jaoks lihtsalt huvitavam kui robootikaseaduste paradokside teemalised mõttemängud. 
Päris huvitav oli ka antoloogia non-fictioni osa, mis sisaldab rohkelt teavet Asimovi isiku ja elukäigu ning eelmise sajandi USA ulmefändomite kohta laiemalt. Erilist äratundmisrõõmu pakkusid mulle Asimovi fotograafilise mälu kirjeldused ja liighea mäletamisega seotud rõõmud ning mured.
Antoloogia eestikeelse väljaaande puhul torkab silma kaks veidrat detaili. Esiteks on esikaanel raamatu autoriteks märgitud Isaac Asimov ja Martin H. Greenberg. Antoloogiatel pole autoreid, vaid koostajad, ja "Asumi sõprade" koostajaks ongi mainitud Greenberg, Asimovi enda autorlus selles antoloogias piirdub mainitud kolme jutu ja järelsõnaga. Teiseks puudub tiitellehel raamatu eesti keeles ilmumise aasta. 
Teksti loeti eesti keeles