Kasutajainfo

Mart Sander

10.08.1967-

  • Eesti

Teosed

· Mart Sander ·

On teil unistus?

(jutt aastast 2019)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
1
0
0
0
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (1)

Pealkirjas nimetatud küsimus ilmub 33 aasta järel ajalehes kuulutusterubriigis. (Ma räägin praegu selle jutu süžeest.) Sellele järgneb pakkumine: "Ma täidan selle!" 33 aasta eest pakkumise vastu võtnud mees märkab seda ja asub tegutsema. Pakkuja (kellega kliendid silmast-silma ei kohtu) täidab tõepoolest inimese unistuse, ent tahab midagi vastu - mida nimelt, jääb lepingu sõlmimise ajal saladuseks. Erinevate klientide puhul on see erinev, ent kõik nad kahetsevad hiljem lepingut, mida tuleb kinnitada verepiisaga.
 
Taas tuleb tunnustada autori lennukaid ideid, mida on siiski põimitud tuntud klišeedega. Ei hakka neid fantaasialeide siin üles loetlema - kes tahab, see loeb ise. Lõpplahendus jäi mulle mõnevõrra segaseks (st jäi üles küsimus: kas siin on veel mingi sügavam tagamõte, sest lihtsalt nii ei saaks ju olla).
 
Jutt on ilmunud järgmisel aastal kogumike kategoorias Stalkeriga pärjatavas raamatus "Kõhedad muinaslood" (Literarity, 2019).
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Selle raamatu leiab raamatukogus lasteosakonnast. Peategelane Roomet ja teised on 16-17 aastased, nii et sellesse vanuseklassi võiks jääda enamik eeldatavaid lugejaid. Noorsooromaan - asjaolu, mis ealiste iseärasuste tõttu ei pruugi meile kõigile sobida. Ent romaan on võitnud 2016. aastal kirjastuse Tänapäev ja Lastekirjanduse keskuse noorteromaani võistluse.

 

Roomet on hakanud 12-aastaselt nägema varjukujusid, mis osutuvad pikkamisi surnud inimeste surmajärgseks avaldumisvormiks. Ta avastab, et kui öelda neile hingejäänukitele "Sind ei ole enam", siis need haihtuvad ja enam ei naase. Kujudele paistab taoline pääsemine meeldivat. Peale selle hakkab Roomet nägema inimeste pea kohal nende elu liivakellasid. Äraniriseva liiva/elu hulga järgi oskab poiss hinnata inimese elu surmahetke. Samuti näeb ta liivakellade mõranemist, õhenemist vms veidi enne õnnetusi, mis viivad selle inimese surmani. Seega on Roomet küllaltki ebameeldivas olukorras, kus 1) oma nägemusega on raske uskuma panna teisi inimesi, kellel see oskus puudub 2) erinevus koolilaste hulgas toob kaasa kiusamist 3) kaasnevad hirmud vaimuhaiguse ees 4) probleemid pere sees jne. 

 

Nooruk on suundunud kiusamise eest Lihulas "suurlinna" Viljandisse. Seal on ta "kostil" vanatädi juures, ent peamiseks oluliseks inimeseks saab klassiõde Merit, kellega hakatakse tasapisi "käima" ja kellele Roomet julgeb lõpuks oma veidra ande asjaolud avaldada. Õrnu tundeid varjutab asjaolu, et Roomet näeb elukellade värelemist või kahjustumist ka siis, kui inimene teeb midagi tervistkahjustavat, mis otseseslt surmani ei vii, ja muutub siis ülihoolitsevaks ning keelavaks...

 

Noortepärases ja argises keeles käivad lugeja silme eest läbi esimene armastus, peresuhted, klassisised probleemid. Saame märku, et alkohol on halb, vanemate ja laste vahelpeab valitsema usaldus, vanad inimesed on toredad ning heldimapanevad ja muud õpetlikku. Peategelase üleloomiku võimega seonduvad vaevad on arusaadavad ja ega need ka mind päris külmaks ei jätnud (kes meist poleks mõelnud, kas tahta lähedaste surma hetke teada või mitte ja kuidas siis käituda ning olla), aga ilmselt oma puude tõttu (sünniaasta) ei suutnud ma ikkagi tänapäeva noore maailmatunnetusega samale lainele saada.
 

Teksti loeti eesti keeles

Suure kaubanduskeskuse keldrikorrus pärast tööpäeva lõppu. Üks tibi - jutjuuber või blogija, mis ta oligi - läheb sinna, et pangaautomaadist pappi välja võtta. Talle järgnevad kaks pätti, et papp omastada. Autor kirjeldab väga usutavalt tšiki hirme ja kõhklusi. Siis selgub aga, et pätid on tühi-tähi kummalise pangaautomaadiga võrreldes. Sellel näib olevat hing sees ja kiskja loomus, sest masin haarab tüdruku käe ja hakkab seda tasapisi järama. Lugu sarnaneb mõnevõrra motiivilt Stephen Kingi looga "The Mangler" ja ma julgeks pakkuda, et autor oli Kingi juttu varem lugenud.
Teksti loeti vene keeles

Pealkirjas nimetatud küsimus ilmub 33 aasta järel ajalehes kuulutusterubriigis. (Ma räägin praegu selle jutu süžeest.) Sellele järgneb pakkumine: "Ma täidan selle!" 33 aasta eest pakkumise vastu võtnud mees märkab seda ja asub tegutsema. Pakkuja (kellega kliendid silmast-silma ei kohtu) täidab tõepoolest inimese unistuse, ent tahab midagi vastu - mida nimelt, jääb lepingu sõlmimise ajal saladuseks. Erinevate klientide puhul on see erinev, ent kõik nad kahetsevad hiljem lepingut, mida tuleb kinnitada verepiisaga.
 
Taas tuleb tunnustada autori lennukaid ideid, mida on siiski põimitud tuntud klišeedega. Ei hakka neid fantaasialeide siin üles loetlema - kes tahab, see loeb ise. Lõpplahendus jäi mulle mõnevõrra segaseks (st jäi üles küsimus: kas siin on veel mingi sügavam tagamõte, sest lihtsalt nii ei saaks ju olla).
 
Jutt on ilmunud järgmisel aastal kogumike kategoorias Stalkeriga pärjatavas raamatus "Kõhedad muinaslood" (Literarity, 2019).
Teksti loeti eesti keeles

Tõsine ja läbimõeldud pikem kummitusjutt, kus taustaks murenevad peresuhted ja muud teravad psühholoogilised momendid. Mees ja naine sõidavad kaugesse puhkemajasse, et võimalusel leida miljöövahetust, suhete paranemist ja unustust: mõne aja eest on naise süü tõttu hukkunud autoavariis nende poeg. Paraku ei too eraldatud miljöö loodetud muutust. Majas leiduvad kunagise omaniku esemed, keldrist leitud portreemaal kummaliselt atraktiivsest naisest, maali teinud kunstniku fragmentaarne päevik, majaga seotud lugu ja pidev viskijoomine mõjuvad mehe teadvusele hoopis vastupidiselt. Varsti hakkab maalil kujutatud naine materialiseeruma ja mees ei saa aru, mille poolest too ebamaine olevus tema pooleldi invaliidist naisest halvem oleks (ta võrdleb neid kui leopardi ja lehma…). Kurva lõpuga sünge lugu.
Teksti loeti inglise keeles

"Prah" (e.k põrm, tolm) on žanrilises mõttes rupskiooper, kuhu on lisatud eetika ja moraali küsimusi, nõukogude-aja varemeid ja lõpus veel paras annus tundelisust.
 
Sündmused kulgevad Kaug-Idas Ohhoota mere ääres, kus asub mahajäetud linnake Deminsk. Linnas elab ainult üks vana naine koos oma ratastooli aheldatud pojaga (kel on kupli all asjad sassis). Lähedal asuvast kolooniast konvoeeritakse vangi, kes vabastatakse verise lahingu järel. Vang ise - Ilja - ei tea, kes ja miks ta päästis. Ta jõuab Deminskisse vanamuti ja tolle poja juurde, kus Natlja teda arusaamatutel põhjustel tagaajajate käest varjab. Ühtlasi kuuleb naine, mida mees on toime pannud: kuue vanuri piinarikas tapmine ja tükeldamine koos eelneva vägistamisega. Kurjategija ise selles kindel ei ole, sest tal on oma mineviku kohta üksainus suur mäluauk. Nataljal on aga Iljušale kummaline ülesanne - too peaks öösel viima lähedal asuvasse mahajäetud majakasse linnupuuri, mille sees veider paberinutsak...   Ülesanne jääb Iljal pooleli, sest kaater viib ta üle lahe kuhugi kohaliku oligarhi häärberisse. Seal hakkab ta mälu taastuma ja ka lugeja hakkab toimuvast natuke rohkem aru saama. Häärberi sündmused on tiined vägivallast, seksuaalperverssustest, sadismist, verest ja soolikatest. Aga kui neid asju on liiga palju, siis ei liiguta ka need detailsed kirjeldused kuigivõrd, muutud tuimaks. Verepulma järel hakkab Iljušat vaevama südametunnistus ja ta kihutab tagasi Deminskisse, et viia lõpule ülesanne linnupuuriga.
 
Seda lugu ei olnud igav lugeda, sest tempo on parajalt kiire ja vajalik miljöötunnetus tekib. Samas võiks esile tuua mitmeid ebausutavusi ja loogikavigu, mis - nagu mulle näib - on lihtsalt hooletusest sisse kirjutatud.
 
"Prah" on ilmunud samanimelises kogumikus (2018), kus ülejäänud 2 autorit esinevad oma nimede all. Nimiloo peaks olema kirjutanud Vargo pseudonüümi kasutanud Sergei Demin (Davidenko), kelle nimest on ilmselt tuletatud ka sündmuspaigaks oleva Deminski linna nimi.
Teksti loeti vene keeles

Henry Burgess Drake töötas aastaid õppejõuna Jaapani, Hiina ja Korea ülikoolides ja ehk on kõnealuses jutus seetõttu ka veidi autentset eksootilist miljööd, sest tegevus toimub Koreas. Iseenesest on see üsna trafaretne, aga siiski tasemel õudusjutt, mida lugedes tekkis tunne, nagu oleksin seda varem (ja eesti keeles) lugenud.
 
Eurooplasest mees läheb mägedesse jahile - tal on aega paar päeva ja kiire graafiku tõttu ei suuda jahikaaslasi leida. Küttimispaigaks valib ta väheasustatud piirkonna, mille mainimine kohalikele tekitab loomulikult suuri silmi, ärevust, hirmu ja muid taolisi. Pärismaalased, kes talle loomi ette peavad ajama, ei taha mingil hetkel enam kaugemale kaasa tulla, ja mees jätkab päris üksi. Mägedes leiab ta džunglisse kasvanud hauaküngaste kobara ja iidse linna varemed. Teda häirib kohtumine poolkummitusliku hiigelsuure valge metsseaga, kes justkui püssikuulile alluda ei taha. Erakust vanamees, kes seal lähedal hütis elab, annab talle (ja meile) kätte niidiotsad, mille abil toimuvat ja kohalike hirme mõista. Jutul on mõnevõrra etteaimatav puänt.
 
Lugu ilmus algselt London Mystery Magazine'i kõige esimeses numbris, aga et mul on just see eksemplar komplektist puudu, tuli ette võtta Richard Dalby koostatud suurepärane antoloogia "The Mammoth Book of Ghost Stories 2" (1991).
Teksti loeti inglise keeles

See jutt on orgaaniliselt seotud Amise romaaniga "The Green Man", mis on eesti keeleski ilmunud. Mina pole lugenud, aga pole ka vaja, sest loo sees on pidevalt seoseid selgitatud. Lugu jõuab meieni otsekui päriselus toimunud juhtumina, kus peategelane on Kingsley Amis ise. Ta on oma abikaasaga autosõidul ja ja nad peatuvad ühes kõrtsis/võõrastemajas. Amis märkab, et nende peatuspaigal on mitmeid sarnasusi "THe Green Mani" tegevuspaigaga. On sarnased teenindajate nimed ja muud asjaolud. Kõik detailid siiski kokku ei lange. Amis arutab seda asja naisega ja otsustab läbi mängida episoodi romaanist, kus sealne koletis või kes ta oligi saabub maja juurde - ta läheb õhtul seda välja ootama...
 
Kõrge hinne tuleb vaimuka ja lennuka puändi eest. See on nii hea, et anname andeks kergelt lobisev-vestelise stiili ja huumori aspekti, mis tavaliselt õudusjutuga kokku ei sobi.
 
Lugu on ilmunud algselt ajakirja Playboy 1972. aasta detsembrinumbris, aga et mu kollektsioonist on just see number puudu, siis pidin kasutama antoloogiat "Mammoth Book of Ghost Stories 2". Aga seda juttu on ümber trükitud vell palju kordi erinevates kogumikes.
Teksti loeti inglise keeles

Ulme traditsioonilise kaksikjaotuse - õudus/tiluliluulme - järgi liigitub "The Witching Hour" esimesse alamžanri. Märksõnad: satanism, needus, armastus.

 

Peategelane on nooremapoolsem mees, üldarst, kelle vastuvõtule tuleb ühel päeval tema vana koolivend. Mureks on piinav peavalu, mis ei kao mitte hetkekski. Koolivend ei usu, et ta terveks saab, ja näib, et ta varjab seoses "haigusega" mingisugust saladust. Ükski vahend tõepoolest ei aita ja koolivend sureb mõne aja pärast. Seoses sõbra ravimisega näivad hakkavat toimuma salapärased asjad: arsti justkui jälitatakse, tuleb kummalisi kokkusattumisi jne. Peategelane satub otsekui juhtumisi kokku ühe kunagise patsiendi, noore naise Abbie'ga, kelle veidrat haava ta aasta eest oli õmmelnud. Surnud sõber pidas arsti aga meeles oma testamendis, kus pärandas talle oma suvemaja. Suvila kuulub ühistu moodi üksusesse, mille nimi on Dune-Dwellers. Oma uut kinnisvara vaatama läinud arstile hakkab tunduma, et umbes 7-8 liikmest koosnev suvilaomanike ring kujutab edast hoopis mingisugust okultistlikku sekti, mille ohverdamisriitust ta satub pealt nägema. Asi läheb veel tõsisemaks aga siis, kui ta kuuleb, et enne sõpra suvilaomanikuks olnud mees oli samuti surnud seletamatusse peavalusse. Ja siis tuleb ka arstil sama sümptom, millele ravi ei leia. Ta kahtlustab needust või mingit muud taolist mõjutamist. Teades, et tal on elada kuu kuni kaks, algab võitlus elu eest ja kassi-hiire mäng sektiga.

 

Tõsiseid teemasid (kui inimelu mitte arvestada) romaanist ei leia. See on kirjutatud küllaltki põnevalt, kuigi kohati kuidagi hüplikult või seosetult ja psühholoogilises mõttes ebausutavalt. Üllataval kombel ei olegi romaanil õnnelik lõpp, ehkki Abbie ja arsti suhe lubaks seda peaaegu kindlalt eeldada.

 

Leslie Elson Waller kirjutas Cody pseudonüümi all minu teada ainult kaks raamatut. Ulmega seonduvalt kirjutas ta vist kokku kolm asja. Üks neist oli esimese abikaasa Louisega koos kirjutatud "Take Me to Your Leader", mis kujutab humoristlikku marslaste nägemust maalaste elust. Teine on "Close Encounters of the Third Kind", mille põhiautoriks on Steven Spielberg ja see võib olla filmi romaniseering. Walleril oli üldse palju seoseid filmimaailmaga - tema arvukatest teostest tehti ekraniseeringuid ja ta ise kirjutas filmide põhjal romaane ja tie-in'e (ükspuha, mida see sõna ka ei tähendaks).  

Teksti loeti inglise keeles

Adrian Ross (ristinimega Arthur Reed Ropes) sai tuntuks eelkõige laulusõnade loomisega briti muusikalistele komöödiatele ja teda peetakse ka selle žanri üheks loojaks. Tema viljakast ja üliedukast tegevusest selles valdkonnas saab lugeda Wikipediast. Ilukirjandusliku looming hulka jäid üks romaan ja mõned lühijutud.
 
"The Hole of the Pit" on pühendusega "to Montague Rhodes James, Provost of King's and teller of ghost stories". Autor töötas mõne aja M.R. Jamesiga koos Cambridge'i ülikoolis, kus ta oli humanitaarainete õppejõud. Romaan ei imiteeri siiski Jamesi kirjutamislaadi, kuigi kuulub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri.
 
Romaani tegevus toimub Inglismaa kodusõja ajal 1645, kui kuninga ja Cromwelli väed on pidanud veriseid lahinguid. Peategelane on nooremapoolne mees Hubert, kes oma intellektuualsema ja rahulikuma loonuse tõttu ei ole soovinud sõjas pooli valida ning püüdnud relvakandmiskohustusest pääseda, kolides kaugele maakolkasse. Ühel päeval tuleb tema juurde saadik, kes palub abi Huberti onupoja, kuningamehe ja väejuhi Deepingu Krahvi vastu. Krahv oli pärast kaotatud lahingut põgenenud koos 40 palgasõduriga oma ääremaal asuvasse kindlusesse ja asunud terroriseerima lähikülade talupoegi. Hubert otsustab sugulasega rääkima minna, ent too otsustab ta jätta kindlusesse vabakäiguvangiks.
 
Suurem osa sündmustest toimubki selles mereäärses jõedeltas saarekesel kindluses, kus selle peremees, pantvang, 40-pealine röövlijõuk ja 3 naist on sisuliselt piiramisseisukorras. Piirajaks pole aga peamiselt Cromwelli väed, vaid mingisugune kirjeldamatu (teda ei kirjeldatagi romaanis, sest keegi ei näe teda vahetult) olevus, kes elab sügavikus - mere või jõe põhjas. Põrguliku "leviaatani" olemasolu naeruvääristatakse, ent hirm haarab sissepiiratuid sellest hoolimata. Peamiselt avaldab olevus ent roiskunud ja rääsunud mudahaisuga, mis tugevneb enne võimalikku rünnakut.
 
Kui esialgu olid kindluses viibijad kui "Ali Baba ja 40 röövlit", siis pikapeale meenutab toimuv "Kõmmet väikest neegrit", sest ükshaaval jääb inimesi kadunuks, neid hukkub erineval moel, omavahelistes tülides jne. Peategelasel õnnestub end loomulikult hoida ja ellu jääb ka üks noorem naisterahvas, kellest kohe alguses on aru saada, et ta sobiks Hubertile kaasaks.
 
Autor on püüdnud loole anda ajastu hõngu arhailise kõnepruugiga (lugu liigub peategelase jutustusena), mitte täiesti loetamatu keelega, aga nii kergelt vanamoodsa varjundiga. Küll on aga vinti põhja keeratud lauseehituse ja eriti lausete pikkusega - kirjanikule liiga tegemata võib öelda, et ta on pikkade lausete pede. Kombineeritult peenikese trükikirjaga (2010. aasta väljaandes) on selle lühemapoolse romaani läbilugemine üsna vaevaline ja ma kahtlen, kas kehvemapoolses hinde juured pole tõesti hoopis trükitehnilist laadi. "The Hole of the Pit" on mõnevõrra gootihõnguline (aga mitte puhas), mõnevõrra ajalooline (aga mitte puhas). Kangelaslik naisterahva päästmine ja teineteise "leidmine" on küllaltki ajastuomased ja moodsa aja inimestelt tavaliselt heakskiitu ei saa. Ehk siis - vanamoodne õudusromaan, enne mille kättevõtmist võiks meeles pidada kõike seda, mis ma siin ütlesin.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimase alamžanri. Loo motiiv on samuti hästi tuntud: okultistliku rituaali käigus välja kutsutud põrguline (või miski taoline) ei allu enam väljamanaja kontrollile ning võib muutuda ohtlikuks talle endale. Jutu tegelased on loo alguses üliõpilased Cambridge'is ja sel nn manajal on suguvõsas ülalpool olnud pistmist nõiduse ja nõiaprotsessidega. Aga muidu on ta sümpaatne tüüp, väheseltsiv, aga intelligentne ja sõbralik. Üsna raske uskuda, et nii meeldivana kujutatud tegelane võiks selleks, et vabaneda ebameeldivana tunduvast onust 1) minna välja märja teo peale ja 2) kasutada selleks tumedaid jõudusid, mille ohtudest ta vägagi teadlik on. Aga muidu hästi kirjutatud lugu, konservatiivses stiilis. Jutu pealkirja seosest süžeega ma siiski aru ei saanud.
 
Jutt ilmus 1887. aastal Inglismaal ajakirjas Temple Bar anonüümselt. 1913. aastal võttis USA ajakiri Strand sealt selle loo ja avaldas ilmselt autorilt luba küsimata ja allikale viitamata, juurde kirjutas suvalise autorinime - Stephen Hall. Stephen Halli nime all valdati ka hilisemad kordustrükid, kuni 1980-ndatel tuvastati loo õige kirjutaja.
Teksti loeti inglise keeles

"Witch, Witch, Burning Bright" on episood telesarjast "The Sixth Sense", mida esitati 25 osa aastal 1972. Bloch kirjutas kaks osa ja "Witch" on ilmunud eraldi raamatuna. Vormiliselt on tegu selle osa stsenaariumiga. Sarja peaosaline on parapsühholoogia professor Michael Rhodes, kes lahendab temaatilisi juhtumeid talle omase ekstrasensitiivse võime abil.
 
Loo alguses saab Rhodes kirja oma onult. veel ümbrikku avamata saab ta otsekui elektrilöögi, mille tagajärjel rullub ta silme ees lahti nägemus. Kabinetiaknast avanev vaade ülikoolilinnakule muundub põlluks, kust tema poole hakkab tulema "Salemi nõiaprotsessiaegses rõvastuses" noor naine. Nuga hoidev vaimkuju maabub ähvardavalt tema toas, ent haihtub siis. Onu kutsub Rhodes oma maamajja, kuhu ta äsja on läinud pensionipõlve pidama. Selgub, et haige onu on näinud viimasel ajal samasugust noaga naist, kelle nägu on talle aga alati ähmaseks jäänud. Onu põetavad kaks naabrinaist - ema ja tütar (Damaris) -, kellest viimane vastab täpselt vaimkujule. Rhodes sõidab kohe onu juurde perevaldusesse ja hakkab asja lahendama. Sündmused ulatuvad 300 aasta taha, kui Rhodes ja onu esiisa, kohtunik, on mõistnud ebaõiglaselt nõiana tuleriidale ühe noore naise.  Tooa lubas enne surma maksta kätte kohtuniku suguvõsale.
 
Damaris, kui eeldatava nõia järeltulija, ei ole siiski kurjusest pakatav kättemaksja, ent midagi kummalist tema teadvusega toimub. Onu saabki vaimkuju rünnaku tagajärjel surma ja Rhodes peab tõestama kohtule ebatraditsioonili meetodeid kasutades, et Damaris ja see vaimkuju ei ole üks ja seesama.
 
Loos on teatavat põnevust, pinget, dramaatikat ja melodramaatikat. Oletan, et teleekraanil nähtuna oleksin esimese 10 minuti järel siiski kanalit vahetanud. Aga samas - ega ma ju filme ja sarju üldse näha ei taha. Tugev keskpärasus, kui see nüüd liiga vastuoluliselt ei kõla.
Teksti loeti inglise keeles

Müstilise märulpõneviku peategelane on Arhur Conan Doyle ajal, mil ta veel tuntud kirjanik ei olnud. Sündmused toimuvad samal ajal Jack the Ripperi tempudega. Peamiselt arstina tegutsev Doyle saab abipalve võõralt naiselt, kelle poeg olevat kadunud. Doyle läheb naise suuniste järgi incognito ühele kogunemisele meediumi juurde, sest enda arust on vaja paljastada petisest selgeltnägijat. Sealt saavad alguse aga sündmused, mis moodustavad kokku üle 400 lk tapmist ja tagaajamist, väikeste pauside, dialoogide ja ühe lembehetkega.
 
Autor annab meile rohkesti vihjeid,et Doyle'i tuleb vaadata kui dr Watsonit. Loo keskne positiivne superkangelane on aga kuninganna eriagent Sparks, kes rohkem kui ühe korra päästab Doyle'i elu, on üliterava mõistuse, laiade teadmiste ja arvestatavate füüsiliste võimetega. Temas peame ära tundma Holmesi, sest ta muuhulgas süstib morfiumi, teeb keemiakataseid ja mängib viiulit.
 
Doyle ja Sparks kihutavad läbi romaani koos mõne abilisega meeletus amokijooksus, olles kord tagaajajad ja siis jälle tagaaetavad. Nende vastane on kuri geenius Alexander, kel on oma vennaskonnaga plaanis kusagilt teiselt tasandilt välja kutsuda või reinkarneerida Põrguvürst või Lävelseisja või kuidas nad teda seal oma okultistlikus abrakadabras nimetavadki. Inimkond tuleb ikestada, see on eesmärk (väga originaalne, ma ütleks). Juba on õpitud elustama surnuid (sh Egiptuse muumiaid) ja muutma elusaid inimesi tahtetuteks töörobotiteks. Alexandris peaksime ära tundma prof Moriarty, sest lõpuks peab ta Sparksiga maha käsitsivõitluse Reichenbachi kose ääres. Episoodiliselt käivad lavalt läbi ka Bram Stoker, Helena Blavatsky ja imikuealine Adolf Hitler.
 
See on üsna nüri maailma päästmise lugu, kus rohke sissepikitud huumor, mis on üsna totter, mõjub lõpuks leevendavalt, sest annab teada, et autor pole oma lugu mõelnud tõsimeeli millegi sügava ja tähenduslikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Eleanor Marie Ingram jõudis 34 eluaasta jooksul kirjutada 8 romaani, aga väga tuntuks ta vist ei saanud, sest Wikipedias temast tänase seisuga artiklit ei ole. Samas on ühe tema romaani põhjal film tehtud. Meid, ulme vanima ja hinnatuima alamžanri huvilisi, huvitab aga ainult üks tema raamat - "The Thing fom the Lake", mis ilmus vahetult enne tema surma.
 
Lühike romaan omab gootiliku kummitusloo tunnuseid, ent see oleks vist tugev lihtsustamine. Edukas helilooja Roger soetab suhteliselt eraldatud maakohta tühjalt seisnud maja, et suveti linnakärast eemal olla. Juba esimesel seal veedetud ööl hakkab juhtuma: ärgates pimeduses on keegi tema voodi juures. Ilmselt naine, sest sellest kohtumisest jääb talle pihku punakaspruun naisekihar. Öiseid kohtumisi tuleb veelgi, aga ei mees ega lugeja saa teada, kes või mis olevus Rogeri juures käib. See kummituslik naisolevus kehastab siiski headuse jõude - pealkirjas nimetatud järveolevus on kõrvalt asuvast veekogust akna taha ilmuv Miski (või See), kelle välist kuju ja tausta me samuti peaaegu romaani lõpuni teada ei saa. Roger armub eeterlikku naisolevusse, keda ta oma silmaga näinudki pole ja võitleb koos temakesega mentaalsel tasandil kurjusega, mis ähvardab teda tappa, kui ta otsekohe majast jalga ei lase. Kurjus ei näi aga mingit vaenu tundvat majas elavate teiste inimeste vastu - Rogeri täditütre ja tolle abikaasa vastu. Olevuse motiiviks näib olevat armukadedus. Paralleelselt püüab Roger aru saada, mis toimub, kas majaga on seotud legende vms.
 
Romaanis on kohati mõjusaid lõike ja põnevust, aga valdavalt ei suutnud lugu mind kaasa haarata. Üleloomuliku elemendiga põimub imelik armastussuhe, samuti on teemaks klassivahede tõttu sobimatud abielud. Loo lõpus püüab üks teadlane selgitada toimunut hoopis nägemustega, mille põhjustasid järvest eralduvad soogaasid, aga autori positsioon näib siiski olevat teine.
 
Romaani kohta on tunnustavaid sõnu öelnud H. P. Lovecraft oma krestomaatilises ülevaates "Supernatural Horror in Literature", aga seekord ma jään eriarvamusele. Samas - väga hull ka ei olnud.
Teksti loeti inglise keeles
1.2019

Teadsin "Pöörist" lugemiseks ette võttes, millest see raamat räägib, aga ei oska kohe öeldagi, miks ma seda tolle teadmise najal siiski kõrvale ei lükanud. Sellest, kuidas Venemaa Eesti taasokupeerib, on kirjutatud varem ning ma olen kahte neist lugenud: Tiit Madissoni "Riiki tappev kuumalaine" ja Aivar Kivisivi "Kolmas vabadussõda". Mõlemad romaanid mõjusid mulle ängistavalt, tekitades viha, kurbust. valu ja muid täpselt määratlemata negatiivseid emotsioone. Ja nüüd jälle kõik see uuesti. "Pöörist" on siiski mõnevõrra kergem lugeda, arvatavasti lobedama keele, reavahe ja mõnevõrra neutraalsema tooni tõttu.
 
Taust on selline, et Eesti ei astunud EL-i ega NATOsse ja on seetõttu haavatavamas olukorras. Tegevus algab 2008. aasta lõpus Ida-Virumaal. Tuleb mainida, et Eestit ega ühtegi Eesti kohanime raamatus ei mainita (pealinn nimetatakse okupatsiooni käigus Putingradiks ja tegevuse keskpaigaks olev Ida-Eesti linn Svobodaniks), aga kõik muud koordinaadid annavad meile üheselt mõista, nii et me kõik saame aru. Venemaad ja Putinit nimetatakse otsesõnu. Peategelane Frederik töötab Ida-Eesti tööstuslinnas alkoholivabrikus laojuahatajana, võib öelda - keskastmme juhina. Ta on eestlane venelaste domineeritud kollektiivis, ta pole abielus ega ole tal arusaadavat suhtlusvõrgustikku. Tema silme all tekivad majanduskriisis vaevlevas Eestis rahutused, mis viivad kokkupõrgeteni Ida-Virumaal ja riigivõimu ülevõtmiseni venelaste poolt mõnedes tööstuslinnades.
 
Frederik nende sündmuste keskel on üks väga kummaline tegelane: kui ma ütlen psühholoogiliselt ebausutav, siis on see pehmelt öeldud. Tal pole justkui rahvustunnet, pole patriotismi riigi vastu, ta on justkui täiesti neutraalne - väike inimene, keda kannustab veider kohusetunne oma töökoha vastu. Tema ainuke silmanähtav mure on tagada kord ja töö jätkumine oma vabrikus, olgu võim missugune tahes. Eesti riigivõim taaskehtestab end korraks, aga siis tungivad Venemaa väed sisse ja Eestist saab naaberriigi osa. Kogu selle aja on Frederik Ida-Virumaal kodulinnas - ta ei püüa isegi Tallinna või Tartu poole liikuda, teda justkui ei huvita, mis riigis tervikuna toimub. Aga lugejat võiks see huvitada ja kahjuks ei paku autor toimuvast (ka välispoliitilises laiemas) arusaadavat pilti. Kõik jääb Frederiku väikese mulli tasemele. Kui tapetakse Frederiku vend, pöördub laojuhataja maailmapilt 180 kraadi ja temast saab küllalt aktiivne vastupanuvõitleja, mille hulka kuulub ka meeleheitlik katse mõrvata eeldatavalt Tallinnasse (Putingradi) kõnet pidama tulev Venemaa president. Jällegi ikka väga ebausutav käitumine. Loomulikult on ebaharilikke, normist erinevaid inimesi ja mis nendest kõige tavalisematest ikka kirjutada on, aga... No annab ikka end veenda taolise Frederiki olemasolus.
 
Kui kunagi peaks romaanis kirjeldatud sündmused toimuma, siis ei tea meist keegi täpselt, kuidas käitub Eesti riigivõim, kuidas meie ise, kuidas välisriigid jne. Seetõttu ei tahaks autorile ette heita, et ta on pakkunud ebatõenäolisi variante - äkki on just need tõenäolised. Aga mingi tõepärasuse küsimus jääb ikkagi nakitsema. Tekkisid ka praktilisemat laadi mõtted: kas isegi magamiskoti olemasolul oleks peategelane päris-elus suutnud kümme päeva talvel miinuskkraadidega metsas varjuda (no teoreetiliselt on kõik võimalik, aga); kas varjatud sidepidamisel on mõttekas teha salajasi "postkaste" poe või kiriku juurde või majade vahele, kust avaneb paigale hea vaade; kas Vene julgeolekutöötajad kirjutavad raportisse, et tabati Vova see ja see (mitte nt Vladimir, mis on ilmselt Vova pärisnimi); venekeelset vandesõna bljad ei peaks eesti keelde tõlkima "litsiks", sest eesti keels enamasti niimoodi ei vannuta jms.
 
Eks sellised väikesed küsitavused mõjutavad ka minu pandud hinnet, aga põhiline on ikkagi see rõhuv negatiivne emotsioon ja ebamugavustnne, mida tekitab pelgalt teemavalik. Ei tahaks seda otseselt autori süüks panna ja võib-olla tuleks seda vaadelda hoopis positiivses võtmes - et näe, lugejas tekitatakse reljeefseid impulsse, lugeja ei jää külmaks vms.   Olen ka autori esimest romaani hinnanud kolmega ja praegu mõtlen, et äkki peaks "Põrke" hinnet palli võrra tõstma, et oleks selge, kumma poole mu sümpaatia kaldub.  
Teksti loeti eesti keeles

Küllaltki sümpaatne raamat. Kui keegi kirjutaks selle tänapäeval, tuleks määratleda ilmselt humoristlikuks või parodeerivaks SF-iks. Aga just see omaaegne siirus (või selle teesklemine), annab loole muhedust. Märkasin, et Stalini nime ei olnud romaanis mitte ühtegi korda kasutatud. Korraks tekkis kahtlus, et "Teed sügavusse" on otseselt seotud Ohhotnikovi teise raamatuga "Esimesed sammud" - tööstuskooli poiste abi konstrueerimisbüroo inseneridele on igal juhul ühine nimetaja. Põgus sirvimine näitab siiski, et kokkulangemist tegelaste nimede osas ei ole. Aga praegu tundub küll nii, et võimalusel peaks mõne Ohhotnikovi eesti keelde tõlkimata ette võtma.
Teksti loeti eesti keeles

Kogumiku eestikeelse (aga võimalik, et ka venekeelse) väljaande kirjastuse-poolne eessõna algab lausetega "Käesolev juturaamat pole kirjutatud kutselise kirjaniku poolt. Niisugune õiendus pole tarvilik selleks, et kuidagiviisi õigustada raamatu kirjanduslikku taset, vaid selleks, et selgitada selle mõningaid iseärasusi." Ühelt poolt pani see mind esitama endale küsimuse, kas see Jefremov on ikka seesama Jefremov, keda ma arvasin end lugenud olevat (raamat sattus poes näppu igasuguste eelteadmisteta). Selgus, et on jah. Aga raamat on tema kirjanduslik karjääri päris algusest ja võimalik, et see on jätnud mõistetava pitseri.
 
Teisalt osutus kirjastuse vabandus siiski kehtivaks ka teose kirjandusliku taseme kohta: see sisaldab üleliia (maastike ja koobaste) kirjeldusi, mis mõjuvad tuimalt-kuivalt. Ebaharilikult põnevaid või originaalseid ideid ei ole; pole ühte konkreetset juttu, mis võiks pikemalt meelde jääda. Kõige hullemad need samas ei ole, loodusega seonduvatel lugudel on ka rohkem eeldusi vastata minu matsele. Lood on valdavalt vestelises vormis (kõik 5 lugu tulevad n-ö piibu/kamina/sigari/viski-jutu žanris; juuakse tegelikult veini ja õhustik on Suure Isamaasõja aegne Moskva, kus sakslaste rünnakute kõma on kuulda).
 
Juttude ulmelisus on kõikuv ja mna isiklikult kogumikku BAASis poleks registreerinud. Raamatu alapealkiri on "Jutte ebatavalisist asjust", mis justkui sunniks tähelepanelikuks, aga isegi mina, kes ma olen harjunud ulmelisust otsima või märkama, ei osanud viimast lehekülge lõpetades aru saada, et olin ulmet lugenud. "Olgoi-horhoi" peaks vist vaidlustamatult ulme olema (hiid-tõugud, kes teadmata energia-allikat kasutades tapavad füüsilise kokkupuuteta ohvri). Teiste osas on vaidlemisruumi.
 
Raamatu lõpus on ka kasutatud võõr- või murdesõnade definitsioonid, kus domineerivad laevanduse ja geoloogiagiaga seonduvad terminid. Võib-olla oleks hea meeldetuletuseks tsiteerida sellest sõnastikust raamatu pealkirjas nimetatud "rumbi" määratlust: horisondi pinna mõõtühik, võrdub 11 1/4°. Rumbide koguarv on 32.
Teksti loeti eesti keeles
11.2018

"Dark Sanctuary" jäi inglasest autori esimeseks ja viimaseks raamatuks. Väike tiraaž (400) trükiti 1940. aastal valmis, ent selles pääses ainult ehk 20 eksemplari, mis olid saadetud ajakirjandusele tutvumiseks ja välistellijatele. Sakslaste õhurünnak tabas raamatuladu, kus teosed ootasid kauplustesse viimist. Üks eksemplar oli kunagi hiljem juhtunud aga õuduskirjaniku ja antologisti Karl Edward Wagneri kätte. 1983. aastal lasi ajakiri Rod Sterling's Twilight Zone Magazine kolmel autoriteetsel inimesel teha oma nimekirjad lemmikraamatutest ja Wagner paigutas seal "Dark Sanctuary" best supernatural horror'i kategoorias neljandale kohale. (Wagmeri edetabel kajastas siiski pgem "unustatud" raamatuid kui absoluutseid tippe.) Kuna Wagneri nimekiri tõmbas žanrihuviliste seas palju tähelepanu, teadvustati seeläbi taolie raamatu olemasolu, ja see sai otseseks ajendiks, et 2001. aastal avaldas ameerika kirjastus Midnight House John Pelani eestvedamisel romaanist kordustrüki. Autorit ega tema pärijaid ei leitud ja eessõnas spekuleerib toimetaja, et Gregory võis sõjas hukkuda. Suur oli aga Pelani üllatus, kui paar aastat hiljem sai ta kirja Gregory tütrelt ja kuulis, et ka autor on elavate kirjas. Gregory polnud romaani avaldamise üle vist siiski pahane, sest 92. eluaastat käiv mees andis 2004. aastal Pelanile intervjuu (mis avaldati 2009) ning kirjutas autogrammid umbes 20-sse eksemplari. Gegory oli tõepoolest sõja ajal ligi 6 aastat Inglise armees teeninud, ent saatus säästis teda ja sõja lõppedes naasis ta tööle pangas. Gregory suri kas 2007 või 2008.
 
Intervjuus püüab Pelan teosele külge pookida Lovecrafti mõju, ent autor arvas, et küsija näeb siiski viirastust. Romaani süžee sarnaneb pigem tol ajal suhteliselt levinud skeemile, kus noor, vallaline, kangelaslike iseloomuomadustega mees satub vastamisi kurjusest pakatava okultistiga ning paratamatu on ka õnnelik lõpp, kus kangelane leiab ühise armastuse noore naistegelasega. Taolise sisuga romaane kirjutas tuntumatest nimedest Dennis Wheatley.
 
Sündmused kulgevad Cornwalli ranniku lähedal mõne miili kaugusel asuval tillukesel kaljulaiul, kuhu keskajal ehitati mungaklooster. Kindlust meenutava, hämara ja salakäikude ning - keldriga varustatud paik annab teosele reljeefse gootiliku hõngu. Endine klooster kuulub Lovellide suguvõsale ja sellega on seotud suguvõsa needus. Üks Lovellide esivanem oli korraldanud munkadele veresauna, misjärel abt manas neile kaela kurja saatuse. Kuidagi ongi nii, et kõik Lovellide nimehoidjad on surnud seal saarekesel - ja enamasti enne õiget aega. Lugu algabki sellega, et järjekordne omanik näib looja karja minevat, sonides veel mineku eel needusest. Tema poeg Anthony tuleb Londonist kohale, aga kuna arstid on võimetud, palub ta isa ravima tulla psühhoterapeut-hüpnotisti. Too hüpnotist (dr Gaunt) osutub aga juhtumisi okultist-satanistiks, kelle vaim pakatab kurjusest ja kes valdab mitmeid üleloomulikke võimeid inimeste teadvusega manipuleerimisel. Anthony isa sureb, ent dr Gaunt jääb saarekesele, formaalseks põhjuseks kloostri vabastamine needusest. Tegelik põhjus on aga vabastada "needus", mis on võtnud protoplasmalise teadvusega olendina füüsilise kuju saarealuses hiidkeldris, oma asupaigast, allutada endale ja külvata selle abil hukatust tervesse maailma. Nõrga iseloomuga peremees Anthony allutatakse satanistile ja tema abilisele, kellel näib vanust olevat juba sadu aastaid. See olevus, kelle tegelikult oli meie planeedile toonud juba maag Merlin "from Outside Darkness" peaks vist kajastama seda lovecraftlikku aspekti, mida John Pelan romaanis nii väga näha tahtis.
 
Joonestub välja selge Heade ja Kurjade rindejoon: Anthony sõber Hamilton, vastaskaldal elav pastor ja tema tütar kui Head, ning kaks satanisti-okultisti kui Halvad. Autori tugeva kristliku tausta tõttu on Headel tugev ristiusu taust ja kristlust propageeritakse kohati väga varjamatult kui seda "õiget" usku, mis kuratlikule vaenupoolele tuule peaks alla tegema.
 
See on üsna tore romaan neile, kellel on eelsoodumust taolisi asju muheda pilguga lugeda. Loo lõpp ei ole siiski puhtalt õnnelik, ent siiski kaldub sinnapoole. Tegevuspaiga - Kestreli saarekese - prototüübiks on St Michael's Mount Cornwalli ranniku lähedal. Võib-olla on veel huvitav teada, et kuna see koht oli lord St Leveni suguvõsa paik, tuli autoril kirjastuse soovil enne raamatu avaldamist saata käsikiri lordile, et too ei solvuks. Too ei solvunud, arvates, et paika ei identifitseerita, kuna romaanis vajub kaljusaar merepõhja, aga päriselus eksisteerib see siiamaani.
Teksti loeti inglise keeles

Üks väheväärtuslik õuduslugu Cthulhu teemadel.
 
Peategelane Smith on endine antropoloogiaprofessor, kes elab Inglismaa rannikulinnas Morecambe'is. Ta on allakäinud, joob ja kaalub enesetappu. Vahetult enne viimast saab professori kätte inimene tema minevikust - Thorn. Professor viiakse rentslist puhtasse majja, pestakse puhtaks ja talle tehakse selgeks, et temast oleks suur abi Thorni salaorganisatsiooni tegevuses. Nimelt on Smithil võimeid näha Morecambe'i majaseintele ilmuvaid verekirju, mis kutsuvad valmistuma hetkeks, kui Tema tuleb. Samuti on vaid tema võimeline nägema tapetud inimeste kehasid, mis ilmuvad läheduses asuvatesse avatud kivihaudadadesse. Thorni organisatsioon, mis asutati pärast Innsmouthi sündmusi 1920-ndate lõpus, tegeleb üleloomulike asjadega ja eksprofessor kaasataksegi võitlusse.
 
Kui lühema romaani esimene pool on ülimalt depressiivne Morecambe'i kirjeldus (laostunud linn, lagunenud majad, lootusetus jne), siis teine pool on üsna tempokas märul, mis võiks põhimõtteliselt aineseks olla ka ühele napakale filmile. Võitlus selle vastu, et Nyalathothep taas inimkonda valitsema ei saaks, nõuab palju inimelusid, verd ja soolikaid. Ja okset - peategelasel on kombeks iga veidigi võikama olukorra peale pakk maha panna.
 
Mitte midagi uut ja huvitavat sellest loost ei leia ja Glasby (mitte ajada segi tema samuti ulme- ja muidukirjanikust isa John Glasbyga) ei ole eriline stiilimeister. Või siiski - jutuväliselt teadvustasin endale, et Morecambe on tegelikult eksisteeriv linn nagu ka selle külje all asuv Heyshami küla, kus toimub osa sündmustest ja mille juures mäenõlval asuvad iidvanad kivist hauad, millel on raamatus keskne koht. Heyshami pilte guugeldades on need hauad põhiliseks, mida meile näidatakse. Morecambe on ka autori lapsepõlvelinn.
Teksti loeti inglise keeles

Pikem lugu - peaaegu lühiromaan - on ilmunud esmakordselt eraldi brošüürina, ent mina lugesin seda Goodfellow' kogumikust "Rapture of the Deep" and Other Lovecraftian Tales" (2016). Olen tutvunud varemgi mitme selle autori looga, ent pole BAASi midagi kirjutanud. Mulle tundub, et selle põhjuseks võib olla Goodfellow' juttude keerulisus ja mõnigane keeleline raskus, mis ei luba neid kuidagi lihtsalt kokku võtta ja seletada. Stiil ei ole lobe, süžeekäigud on mõnikord raskesti ühendatavad, vahel on sõnaraamatut abiks vaja, korduvalt mulje, et olen ise liiga rumal, et mõista.
 
"In the Shadow of Swords" võiks olla ehk nimetatud kogumiku paremikku kuuluv. Iraak, 1998. Peategelane on ÜRO relvainspektorite grupi juht - otsitakse võimalikke massihävitusrelvi. Missiooni lõpuni on ainult paar päeva, aga inspektoritel on tühjad pihud. Siis püüab aga luure kinni araabiakeelse segase telefonikõne - see tuleb piirkonnast, kus teadaolevalt mingeid baase, ladusid ega tehaseid olla ei tohiks. Kõnest oru saada, et midagi halba on juhtunud, on kuulda laske ja keegi ütleb, et olukorra lahendamiseks tuleb oodata paar päeva, kuni inspektorid läinud on. See sunnib tegema plaanist erineva välkvisiidi kõrbepiirkonda. Plaan ärritab silmanähtavalt iraaklastest "järelevaatajaid", kes inspektoritega pidevalt kaasas on. Kohapeal leitakse maskeeritud maa-alune punker ja fanaatiline eliitsõjaväeosa, kes püssitorud relvitute inspektorite vastu pöörab. Väeosa ülemus teatab, et tegu on muinsusobjektiga, kuhu Lääne inimestel asja ei ole. Mõned inspektorid lastakse siiski objektile sisse ning siis saame (ebamääraselt) teada, kuidas see valvatav objekt on inimtsivilisatsiooni seisukohalt palju ohtlikum kui mõni massihävitusrelv. Jah, Cthulhu Mythos.
 
Miljöökirjeldus tundub väga ehe, arvestades eriti Goodfellow' teist jutustust "Archons", mille tegevus toimub samuti 90-ndate Iraagis ja peategelane on sisuliselt palgasõdur. Jääb mulje, nagu oleks autor ise sõjaväelise taustaga ja kohapeal midagi läbi elanud. Stiil on mõjuv, intensiivne, militaarne õhustik. Võib-olla petetakse teemakauge lugeja pisiblufi võtetega ära, aga eks see autentsena mõjuv õhustik on see, mille pealt tuleb positiivsem hinne.
 
Võrgus pakutakse loo esmailmumise aastaks (Perilous Pressi välja antud brošüür) ka aastat 2000.
Teksti loeti inglise keeles

Legendaarse ulmefänni Margus Makke esimene avaldatud jutt.
 
Hea pealkiri on ja tuleb kuidagi tuttav ette. Meenubki - see on laenatud filmist "Mehed ei nuta" (1968), kus Hendrik Krumm tahtis "saare" pealt pääsemiseks parve ehitada, aga tööriista polnud käepärast. "Mehed ei nuta" on komöödiafilm ja eks võimegi juba jutu pealkirja järgi oodata midagi samast žanrist.
 
Lugu räägib meile keegi Saaremaa külamees. Ta on ainukese inimesena saarel - aga võib-olla terves Eestis või maailmas, ta raiub sihti ja meenutab, kuidas kõik algas. Et kuidas tuli ükspäev uudis, et Kihelkonna kandis on mingi imeasi maha sadanud. Ja kuidas tasapisi hakkasid saarel võimust võtma NEED. NEID ei ole täpselt kirjeldatud, aga NEED ei ole loomad, taimed, ega putukad. Näib, et sõjavägi ja riigivõim ei saa olukorraga hakkama ja lugu rääkiv - ning pdevalt parajas vines viibiv - külamees on üks väheseid, kellele NENDE hammas pole peale hakanud. Aga miks?
 
Taoliste huumori võtmes vesteliste lugude puhul on kerge jääda jalaga-tagumikku naljade tasemele, maitsetusse vaimutsemisse. Mingil moel on Makke sellest hoiduda suutnud: teravaid vaimukusi ei ole, aga ka madalaid mitte. Mõnes kohas oleks tahtnud siiski öelda, et poleks vaja sellele mehele kohati suhu panna eriti lihtsa ja väga vana inimese kõnepruuki, nt sõnu "kedagist", "keskit" ja "kardulad". Kui läbivalt mees taolisi arhaisme ei kasuta, kuidas ta siis lühikeseks jutulõiguks sellisesse leksikasse vajub? Ja viimane kursiivis lõik - kas lugu oleks midagi kaotanud, kui see oleks olemata olnud? Minu meelest mitte eriti.
 
 
 
 
Teksti loeti eesti keeles

Sõnamängulise pealkirjaga jutt on ilmunud sõnamängulise pealkirjaga antoloogias "Weird Ales". See on esimene kolmeosalisest raamatusarjast, mis koondab õlle/alko/baari-teemalisi jutte ja kui otsustada eessõna ja esimese loetud jutu põhjal, siis humoorikaid õudusjutte. Kuna humoorikas õudusjutt on paradoks, siis oleks õigem öelda, et üleloomuliku sisuga humoreske - ka eessõna on humoresk.
 
Tegevus toimub baaris Mythos ja seda jutustab üks kõvasti õlli alla libistanud tüüp. Ta näeb baari sisse astumas ühte papit, kes tellib ette terve posu kangeid napse (pudeli etiketil on kombitsatega olevus) ja kelle õlgadel näib lasuvat kogu maailma raskus. Purjus mees läheb vana lauda juttu ajama. Vana on tulnud Uus-Inglismaalt ja tema nimi on Howard (aga mitte Lovecraft). Vana näib olevat välja astunud mingist teisest ajastust ja pigem hoopis ilukirjandusest - Cthulhu Mythosest. Tüübid räägivad teineteisest mööda. Ja muudkui üks vaimutsemine, vaimutsemine... mõni asi on naljakas, mõni mitte. Mingi üldsiem vaimukus on puändis olemas, aga mitte kõige originaalsem. Lugemine nõuab teatavaid taustateadmisi Cthulhu Mythosest.
 
Antoloogia kõigi juttude juurde käib soovitus, millist õlut juues tuleb iga konkreetset lugu lugeda. "Hoary Protuberance'i" juurde tuleks mekkida "midagi tumedat ja salapärast, mis kõditab su kõhtu justkui rahutud kombitsad". Võib.olla just seetõttu, et ma soovitust ei järginud, ei pannud jutt mind vaimustuma.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani süžee on tüüpiline: noor meeskangelane päästab kurja vanamehe käest noore süütu naise ja lõpuks nad abielluvad.
 
Meeskangelane on Richmond, arstitudeng, kes suundub kaugesse maakohta, Berner's Abbey nimelisse häärberisse, kus elab tema armastatu Leonora. Ta oli varem Leonoraga kihlatud, ent too tühistas ootamatult kihluse ja abiellus endast 30 aastat vanema mehega, kellel on hullu teadlase - kui mitte nõia - reputatsioon. Richmond loodab ikka veel ja püüab ootamatu külaskäigu abil toimunust aru saada. Kohapeal selgub, et tema endine kihlatu on väga tõrjuv ja käitub kohati kui robot või kuutõbine. Naine näib täielikult oma abikaasa mõju all olevat. Hull teadlane on päevad läbi laboris, Leonora on tema abiline. Vihjetest saame aru, et hull teadlane on avstamas teed, kuidas inimese hing või tahe pärast tema surma saaks jätkata kehatut eksistentsi või leiaks rakendust mõnes teises kehas. Seda on võimalik ka kohe kontrollida, sest Richmondi saabumise ööl sureb kuri vanamees (üle 50 aasta vana ikkagi) kopsupõletikku. Tema kuri hing näib siiski edasi elavat, sest lesestunud Leonora on suurema osa ajast justkui seestunud ja väga veider. Naist armastav Richmond püüab teha mis teha annab, olles teadlik, et keegi ei usuks tema juttu edasi elavast surnu teadvusest.
 
Gooti stiilis meelelahutuslik ("sensational") lugu, kus lahtisi otsi lõpuks ei jää ja endal väga palju mõelda ei ole vaja. Žanr pigem ikka õudus kui SF, sest kuigi üleloomulik element peaks olema saavutatud teaduslikus laboris, on see kõik siiski liiga ebateaduslik, et sellele väikesele ebaadekvaatsele vormitunnusele rõhuma hakata.
 
 
Teksti loeti inglise keeles