Romaani serveeritakse alternatiivajaloolise teosena, mida see on ka, ent minu meelest domineerivad selles eelkõige ajaparadoksid, mis minusugusel lihtsal inimesel kohati pea segi ajavad. Sündmused saavad alguse aastal 383, kui Briti saartel on roomlaste invasioon ja üksik tsentuurio Octavianus on oma armeest maha jäänud ning eksinud. Ta jääb laagrisse inimtühjas kohas mingi koopa lähedal. Koopasügavuses lebab pooleldi maasse vajunud must kivi. Selle kivi ümber toimubki kogu romaani tegevus. Kivi kiirgab pimedust, musta valgust, ja selle mõjuväljas on võimalik suhelda inimestega kaugest minevikust või tulevikust. Octavianuse jaoks on see eelkõige mingi üleloomulik asi, mille tähendust ta ei mõista. Ent temaga võtavad ühendust inimesed tulevikust ja tsentuurio sisetunne ütleb, et ta peab nende ülesanded täitma. Octavianusest saabki alguse kivi ümber tekkiv kultus.
Järgmise peatüki tegevus toimub aastal 1037. Nimelt on kivil omadus ühendada omavahel ajastuid umbes 654 aasta pikkuse vahemaa tagant (täpsemalt, 654, 321 aasta tagant). Kivi kohale on ehitatud klooster ja selle keldrisse peidetud saladusest teab kitsas asjassepühjendatute ring. Välja on kujunenud ranged reeglid, kes ja kuidas tohib keldriruumi minna, kõik külastused dokumenteeritakse. Külastused jagunevad kaheks: info andmine minevikku ja selle vastuvõtmine tulevikust (aastast 1691). Autor pole miskipärast kirjeldanud ühtegi "seanssi" ega seda, mida minevikuinimestele öeldakse ja tulevikust kuuldakse, ent Vennaskonnas on väljakujunenud sügav veendumus, et ajalukku ei tohi sekkuda ja seetõttu käib infovahetus vaid väga üldisel tasemel: peamiselt antakse teada, et maailm (ja Kristlik kirik) ikka veel eksisteerivad. Samas on ka kivi valvavas vennaskonnas kõigest inimesed ja mõnel neist on tekkinud mõtted suunata minevikku muutes tulevikku või kasutada Raske Valguse mõjuvälja millekski muuks. Siit tuleb sisse kerge kriminaalne aktsent, mis (võib-olla minu piiratud lugemuse tõttu) toob paralleele "Roosi nimega".
Nagu ajaloo suunamise puhul ikka, ei pääse mitmesugustest eetilistest küsimustest, vastutuse teemast. Kivi saladust hoidev vennaskond (mis kannab eri ajastutes ei nime) on uskunud pimesi, et tulevikus on ausad inimesed ja kõike sealt tulevat on võetud nimiväärtusega. Aga aastal 1691 (mil toimub umbes pool romaani tegevusest) hakkavad idanema kahtluseivad ja arenema ebaharilikud sündmused. Tõusetub küsimus, kas ei suunata tulevikust hoopis Maailmalõpu saabumist, mis tuleks muidugi iga hinna eest ära hoida.
Lõpus segunevad Raske Valguse mõjuväljas erinevad ajastud, mida lk-del 417-418 markeeritakse erinevate kirjashriftide segunemisega ühe lõigu ja lause piirides.
"Lux Gravis" on suhteliselt põnev, ent üsna keeruline teos, mis nõuab parasjagu keskendumist, samuti soovitavalt ajalooalaseid teadmisi. Järelsõnas on õnneks lugejasõbralik ülevaade tegelaskujudest, kes on ajaloolised isikud (Octavianus, Thibaud de Payen, Guillaume St Clair jmt).
Kui see raamat oleks eestikeelne, oleks sel väga suur tõenäosus võtta esimene auhind. Ei saa öelda, et ma oleksin "Lux Gravist" kaifinud (need ajaparadoksid, mis panevad pea valutama!), aga tase on tugev. autori inglise keel on sorav ja kui ei teaks, ei oskaks aimatagi, et eestlase kirjutet.