Kasutajainfo

Mart Sander

10.08.1967-

  • Eesti

Teosed

· Mart Sander ·

Lux gravis, or Heavy Light

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
7
2
0
2
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (12)
1.2009

Nüüd näib, et Sander enam eesti keeles kirjutada ei tahagi, millest on kahju. Tema esimene täispikk romaan on orienteeritud ingliskeelsele lugejaskonnale, keda aga autor ja kirjastaja väga suureks ei pea, sest trükiarv on vaid 300. Limited edition. Võib-olla tuleks öelda veel ka deluxe edition, sest raamatu kujundus on tähelepanuväärne. See peab jätma mulje ajaloo hõngust: pruunid nahaimitatsiooniga kaaned, autori puulõiked, kalligraafilised suurtähed peatükkide alguses, gooti shrift. Sõltuvalt sellest, millises ajaloo punktis tegevus toimub, on ka shrift erinev. Mulle tundub ka, et raamatust on 2 erineva kujundusega versiooni. Autori kodulehel (www.martsander.com) olev foto on tehtud kindlasti tavalisest hardback-formaadis raamatust, ent mina lugesin väikest formaati. Samuti on fotol märgitud trükiaastaks 2006 ja ka trükkimise koht (Reval), mida väikeses formaadis ei ole. Raamatut ei müüda hetkel kusagil ja Eestis tohib seda müüa alles pärast seda, kui see on kusagil piiri taga poodidesse tulnud. Miks see on veninud, ma ei tea.

Romaani serveeritakse alternatiivajaloolise teosena, mida see on ka, ent minu meelest domineerivad selles eelkõige ajaparadoksid, mis minusugusel lihtsal inimesel kohati pea segi ajavad. Sündmused saavad alguse aastal 383, kui Briti saartel on roomlaste invasioon ja üksik tsentuurio Octavianus on oma armeest maha jäänud ning eksinud. Ta jääb laagrisse inimtühjas kohas mingi koopa lähedal. Koopasügavuses lebab pooleldi maasse vajunud must kivi. Selle kivi ümber toimubki kogu romaani tegevus. Kivi kiirgab pimedust, musta valgust, ja selle mõjuväljas on võimalik suhelda inimestega kaugest minevikust või tulevikust. Octavianuse jaoks on see eelkõige mingi üleloomulik asi, mille tähendust ta ei mõista. Ent temaga võtavad ühendust inimesed tulevikust ja tsentuurio sisetunne ütleb, et ta peab nende ülesanded täitma. Octavianusest saabki alguse kivi ümber tekkiv kultus.

Järgmise peatüki tegevus toimub aastal 1037. Nimelt on kivil omadus ühendada omavahel ajastuid umbes 654 aasta pikkuse vahemaa tagant (täpsemalt, 654, 321 aasta tagant). Kivi kohale on ehitatud klooster ja selle keldrisse peidetud saladusest teab kitsas asjassepühjendatute ring. Välja on kujunenud ranged reeglid, kes ja kuidas tohib keldriruumi minna, kõik külastused dokumenteeritakse. Külastused jagunevad kaheks: info andmine minevikku ja selle vastuvõtmine tulevikust (aastast 1691). Autor pole miskipärast kirjeldanud ühtegi "seanssi" ega seda, mida minevikuinimestele öeldakse ja tulevikust kuuldakse, ent Vennaskonnas on väljakujunenud sügav veendumus, et ajalukku ei tohi sekkuda ja seetõttu käib infovahetus vaid väga üldisel tasemel: peamiselt antakse teada, et maailm (ja Kristlik kirik) ikka veel eksisteerivad. Samas on ka kivi valvavas vennaskonnas kõigest inimesed ja mõnel neist on tekkinud mõtted suunata minevikku muutes tulevikku või kasutada Raske Valguse mõjuvälja millekski muuks. Siit tuleb sisse kerge kriminaalne aktsent, mis (võib-olla minu piiratud lugemuse tõttu) toob paralleele "Roosi nimega".

Nagu ajaloo suunamise puhul ikka, ei pääse mitmesugustest eetilistest küsimustest, vastutuse teemast. Kivi saladust hoidev vennaskond (mis kannab eri ajastutes ei nime) on uskunud pimesi, et tulevikus on ausad inimesed ja kõike sealt tulevat on võetud nimiväärtusega. Aga aastal 1691 (mil toimub umbes pool romaani tegevusest) hakkavad idanema kahtluseivad ja arenema ebaharilikud sündmused. Tõusetub küsimus, kas ei suunata tulevikust hoopis Maailmalõpu saabumist, mis tuleks muidugi iga hinna eest ära hoida.

Lõpus segunevad Raske Valguse mõjuväljas erinevad ajastud, mida lk-del 417-418 markeeritakse erinevate kirjashriftide segunemisega ühe lõigu ja lause piirides.

"Lux Gravis" on suhteliselt põnev, ent üsna keeruline teos, mis nõuab parasjagu keskendumist, samuti soovitavalt ajalooalaseid teadmisi. Järelsõnas on õnneks lugejasõbralik ülevaade tegelaskujudest, kes on ajaloolised isikud (Octavianus, Thibaud de Payen, Guillaume St Clair jmt).

Kui see raamat oleks eestikeelne, oleks sel väga suur tõenäosus võtta esimene auhind. Ei saa öelda, et ma oleksin "Lux Gravist" kaifinud (need ajaparadoksid, mis panevad pea valutama!), aga tase on tugev. autori inglise keel on sorav ja kui ei teaks, ei oskaks aimatagi, et eestlase kirjutet.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin tõdemusest, et romaani käesoleval aastal ilmunud eestikeelne variant, mida lugesin, on autori poolt ümber töötatud ja seega pole tegu päriselt selle raamatuga, mida Silver on arvustanud. Autor on enda sõnul kirjutanud romaani umbes sada lehekülge paksemaks ja eelmises arvustuses mainitud kolmele tegevusliinile on lisandunud neljas - aasta 2345, mil meie planeedist on saanud kõrgtehnoloogiline ja üliturvaline, ent hingetult steriilne düstoopiaühiskond. Kuna alates sellest aastast minevikku 654,321 aasta taha (aastasse 1691) enam sõnumeid ei saadeta, on Raske Valguse fenomeniga kursisolevad isikud hakanud seda aastat maailmalõpuks või millekski sarnaseks pidama. 2345. aasta maailmas sekkuvad Raske Valguse fenomeni uurimisse mitme sajandi vanused kehavahetamisvõimega tulevikuinimesed ja koguni üks kosmilist päritolu võõrteadvus, nii et pöörast žanriulmelist elementi tuleb romaani veel kõvasti lisaks. Ja näib, et Silveri loetud ingliskeelses algversioonis järgnevad eri ajastutel toimuvad tegevusliinid lineaarselt üksteisele. Romaani täiendatud eestikeelses variandis on aga kõik neli eri ajastutel toimuvat tegevusliini omavahel ära segatud, nii et üks peatükk kirjeldab üht ajastut, teine teist, vahel vahetub ajastu koguni ühe peatüki piires.
Minu varasem kokkupuude M. Sanderi ulmeloominguga piirdub 1990. aastatest pärinevate õuduskuuldemängudega, millest kolme ürgammu ühe helikasseti pealt kuulatud sai. Nood kuuldemängud (meenub, et ühe neist nimi oli "Yvonne on sõnakuulmatu") kujutasid endast kohati üsna lõbusat kitšilikku gootihorrorit. "Lux Gravis" on muidugi hoopis teisest puust, keeruline, sügavamõtteline ja lugejalt suurt tähelepanu nõudev tekst. Alternatiivajalooks ma seda romaani küll ei peaks... ajalugu siin väga palju ei väänata ja isegi vahepealsed katsed seda teha (nt. normannid Inglismaal paarkümmend aastat varem võimule tuua ja paavst Benedictus IX mingi suur liider teha) ei õnnestu. Pigem on tegu ajalooteemalise teadusliku fantastikaga, mis seguneb kohati lovecraftiliku kosmilise õuduse elementidega.
Silveri arvustuse kiidusõnadega tuleb ühineda. Arvan, et kui "Lux Gravis" järgmisel aastal parima Eesti autori romaanina Stalkerile peaks kandideerima, on tõenäosus auhinna võitmiseks üsna suur. Põnev, keeruline ja sügavamõtteline romaan, milletaolisi üsna harva ette satub. Sarnaselt Silverile käisid need ajaparadoksid ka mulle kohati üle mõistuse, ajalooteemadest sain tänu eluaegsele ajaloohuvile ja erialasele väljaõppele mõnevõrra paremini aru. Ajalooteemade osas on suureks abiks Silveri mainitud järelsõna, mille leiab ka romaani eestikeelse variandi lõpust ("Lisa: Lux Gravis - kes on kes?").
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles

Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgeima hinde pälvib teos eeskätt ambitsioonikuse eest. Ei mäletagi, et mõni eesti autor oleks nii metoodiliselt ette võtnud ajasreisimise (ja sellega kaasnevate kõrvalefektide, antud juhul siis alternatiivse ajaloo) teema. On väga tähelepanuväärne, et see autoril tegelikult ka õnnestunud on. Lisaväärtuseks on romaani sündmustiku pärisajaloo konteksti panemine läbi reaalselt elanud isikute tegelastekskirjutamise kaudu. Samuti on romaan paras ninanips neile eesti ulmeautoritele, kes kirjutavad teosest teosesse ühte sedasama ammu kõiki äratüüdanud rudimentaalselt ulmelist (halvemal juhul autorist endast kõnelevat) lugu. Et saab ka elegantsemalt ja intellektuaalsemalt. Raamatu eestikeelsesse versiooni lisandunud tulevikuliin teeb raamatu veel ulmelisemaks, aga lõhub mõnevõrra algse romaani selgemat struktuuri.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Minu ja Mart Sanderi teed ei ristu just tihti. Pikka aega oli ta mu jaoks keski, kes teeb teles miskit saadet. Saadet, mis endale ei paku huvi. Noh ja nii oli ja jäi, kui ei paku huvi siis ei paku huvi.
Mingil hetkel aga jäi silma, et tegelikult on tegu ka kirjanikuga. Noh, tubli on aga taaskord ei haakinud. Siis aga tuli "Lux Gravis" ning üldse hakati ulmehuviliste seas rääkima temast kui ulmekirjanikust. See oli siis pea 10 aasta tagasi.
Käisin hiljuti kinos vaatamas filmi "Kõhedad muinaslood". See on siis samuti Mart Sanderi lühijuttude põhjal loodud, ta ise loob näitlejana kahes ka kaasa. Film maitses väga hästi, peale seda mõtlesin, et prooviks ka raamatut uuesti lugeda. St ma olen paar aastat tagasi seda üritanud lugeda aga kuidagi ei haakinud hästi ja jäi üsna alguses pooleli.
Aastal 2017 ilmunud versioon on 2009 aasta ingliskeelse versiooni ümbertöödeldud ja täiendatud versioon. Kui algses versioonis on kolm tegevusliini, kolm perioodi ajas, mil tegevus toimub siis eestikeelsesse versiooni on lisatud veel neljas.
Soovitan raamatu lugemist alustada lõpus olevast lisast "Kes on kes?", sellesse ei pea algul süvenema aga tasub natuke silmadega üle lasta. Lugemise ajal tasub taas ikka ja jälle seda lisa piiluda kuna autor on teinud väga põhjaliku eeltöö ning raamat baseerb nii mõnelgi ajaloos päriselt eksisteerinud isikul. Samas pole lugemisel just ülivajalik olla kursis kogu saamislooga - aga kindlasti annab see natuke juurde.
Raamatu saab panna alternatiivajaloo lahtrisse aga tegelikult on ta midagi enamat. Juttu on ajaparadoksidest ning tegevus käibki 383, 1037, 1691 ja 2345 aastatel. Säästan lugejat algkooli matemaatikast, iga hüpe on 654,321 aastat. Sündmused (mitte raamat) algavad aastal 383 kus sõjakeerises teiste poolt hüljatud tsentuurio Octavianus avastab ühest koopast musta kivi, mille ümber siis kogu ülejäänud tants ja trall lahti lähevad. Samuti on seal tumedat, rasket valgust...
Aastal 1037 on samas kandis uud tegelased, kivi kohale on ehitatud klooster ning vaid väljavalitud teavad, et kivi kaudu saab suhelda ka mõne teise punktiga ajas. Sama on ka iga järgmise ajahetkega, kus igalpool on erinevad ajahetked järjest rohkem omavahel seotud ning ühel hetkel tulevad mängu nii filosoofilised kui eetilised teemad, kui palju ja kas võib minevikku sekkuda.
Raamat ei ole lihtne, kaugel sellest. Ühtepidi tuleb jälgida erinevatel aastatel toimuvat, teisalt on eriti just algus ja tausta rääkimine justkui ajalooline romaan. Võinoh, ta ongi ju alternatiivajalooline raamat. Ehk siis tükk aega saab lugeda raamatut nagu vaadet pikksilmaga mitmesse perioodi, ulmet pole ollagi. See oli tegelikult äärmiselt äge.
Kui tohib niimoodi ütelda siis ise kasutaks selle romaani puhul väljendit "väärtkirjandus". St minu jaoks on tegu üsna napaka ja äärmiselt subjektiivse tiitliga, samas mis seal salata - midagi ta tähendab. Antud teos on ambitsioonikas, läbimõeldud ja laiahaardeline, ise julgeks soovitada ajaloohuvilistele inimestele. See, et ta on ka mingist piirist alates ulme (ning hea ulme!), on muidugi meeldib lisanüanss aga pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm). Mitte, et tegu oleks lihtsa raamatuga...
Eraldi tooaks välja raamatu füüsilise poole. Mart Sander on ju teatavasti muule lisaks ka hea maalikunstnik, kaanepiltki on tema jagu. Lisaks on peatükkide lõpus gravüürilaadsed pildid, peatüki alguses konkreetset ajahetke kujutav graafika. Kõvad kaaned... juba käes hoida on seda raamatut äärmiselt mõnus. Ise ostsin ta mõne euro eest, praegu on ta poodides juba otsa samas aga mõnes kohas paari euro eest veel leiab. Sellise raha eest üsna nobrainer valik.
Teksti loeti eesti keeles
x
Silver Sära
30.11.1969
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

 

HOV viib meid rohkem kui sajanditagusesse USA kirjanike salongiellu, kus loominguliste kirgedega põimuvad sõprus- ja armastussuhted, egoism ja omakasu. Pealkirjas nimetatud vampiir on karismaatiline, ent kergelt saatanliku olemisega Reginald Clarke, tunnustatud andekas kirjanik ja seltskonnategelane, keda vaadeldakse ja imetletakse, ent kellele vähesed sõbraks saavad. Reginaldi juures, elab üks noormees, algaja kirjanik, kelle mentor romaani alguses enda juurest välja viskab. Põhjuseks on üks teine noor literaat, Ernest, raamatu peategelane, kes on Reginaldile silma jäänud ja keda ta tahaks endale uueks jüngriks - mis ka teoks saab.
 
 

Õige pea selgub, et mõttes näidendeid ja romaine planeeriv noormees on neist ilma - kuigi ta pole jõudnud neid veel paberile panna, ilmuvad need lood peaaegu sõnansõnalises imiteeringus tema mentori, saatanliku Reginaldi sule alt. Mingil moel on mees pääsenud teise inimese teadvusse, varastanud sealt teosed ja nautinud näpatud looming taustal suurt kuulsust. Ernestile tundub see esialgu uskumatuna - ta on ka guru täieliku mõju all - ent otsustab Reginaldi üleloomulikud trikid paljastada. 
 
 

Naiivne ja ajale jalgu jäänud teos, see eeldaks justkui veel rumalamat lugejat kui mina. Loo põhiiva on selge ammu enne romaani viimast kolmandikku, liiga palju pateetikat vist ka selle suhteliselt lühikese tekstimahu kohta. Kummalisel kombel ei olegi lool õnnelikku lõpp ja lõpp on üldse väga niru, sest tegelikult ei saa selgeks, kas kuri sai karistada või mis. Nagu oleks 1-2 lk lõpust puudu. Esmatrükis 190 lk-le mahtunud lugu on siiski vaid lühiromaani mõõtu (alla 30 000 sõna).

 
 

George Sylvester Viereck oli pooleldi saksa verd Ameerika ajakirjanik ja literaat, kes hakkas 1930-ndatel aktiivselt toetama Hitlerit ja natsionaalsotsialismi. Aastatel 1942-47 istus propagandisti kuulsusega mees ka vangis. Tema sule alt on ilmunud veel mõned üleloomulikku kategooriasse liigituvad romaand ja ta ise on tegelane Richard A. Lupoffi romaanis "Lovecraft's Book" (Arkham House, 1985).
 

Teksti loeti inglise keeles

 

Peavoolu-õudusromaan, keskne teema - Antikristuse katse inimkonda valitsema hakata.  

Sündmused kulgevad Ühendriikide väikelinnas konservatiivses-religioosses keskklassi perekonnas: isa ema ja kaks poega. Vanem poeg on saamas 14-aastaseks ja teadmata põhjusel hakkavad tema läheduses ilmnema poltergeist-tüüpi nähtused, eelkõige esemete lendamine. Osalt on need lendavadasjad ohtlikud ja lausa mõrvarlikud, appi tuleb ülikooli psühholoogia- ja parapsühholoogia õppejõud Ruben. Ruben viib poisiga läbi hüpnoosiseansse, mille käigus saab ta ühenduse nooruki keha vallanud tumedate jõududega, keda võiks üldistavalt kokku võtta sõnaga Saatan. Lähemalt vaadates näib, et tegu on kollektiivse olevusega, hõlmates Hitleri, Napoleoni, Attila ja teiste kadunud vägevate ühtesulanud hingi. Saladuseks ei jää ka toimuva eesmärk - noormehe sünnikuupäeval (5.02.1962) oli planeetide ja tähtede seis taoline, mis võimaldas just tema valida Antikristuse füüsiliseks kehastuseks - algsega tema 14. sünnipäeval, puberteedi alguses.  

Ruben on vastamisi tugeva vastasega ja kuigi ta kutsub enda leeri ühe oma õpilase, ühe vaimuliku ja kohaliku politseiniku, ei suuda ta ära hoida veidrate, vägivaldsete tegude lainet muidu nii rahulikus linnakeses. Loos on ka paar sadistlik-naturalistlikku stseeni. Lõpuks hoitakse küll ära Saatana kurjad plaanid, ent hind on küllaltki rank, nii et õnneliku lõpuga looks seda ei nimetaks. Epiloog annab suuna järje ootamiseks samal motiivil ja nagu andmebaasid ütlevad, ongi tegu esimese osaga kolmesest sarjast. Miskipärast ei usu aga, et mul järgede vastu võiks huvi tekkida. "The Ritual" on küll soravalt kirjatud, aga liiga igav ja tavaline lugu. Temaatilisi sarnasusi on "The Exorcisti" ja "The Omen" sarjaga.  

Teksti loeti inglise keeles

Küllaltki tüüpiline lugu majast, kus kummitab mingisugune kuri hauatagune jõud või olevus.
 
Keskklassi pere - isa, ema ja teismelised poiss ning tüdruk - otsustab kolida linna teise serva, sest vanas rajoonis tundus miljöö liiga ebameeldiv. Aga satutakse vihma käest räästa alla. Soetatud majas hakkab õige pea juhtuma: kelder mõjub elanikele teadmata põhjusel hirmutavana, hakkavad liikuma asjad, iseenesest mängima plaadimängija, saabuma ähvardavad sõnumid ei-tea-kust arvutisse ja telefoni, aeg-ajalt võtab kaminast ilmuv suits inimese või muu ebamäärase kuju, majas viibivatel tekib mõnikord vastupandamatu tung räigelt seksida jne jne. Vaenuliku jõu avaldumisvorme on nii palju, et enne läheb issanda päike looja kui... Ka uued naabrid hoiavad sellest majast ja uutest elanikest arusaamatutel põhjustel eemale, aga neid näib stimuleerivat hirm. Et kõik see virr-varr ei toimu korraga ja ei avaldu elanikele üheaegselt, kulub palju aega, enne kui jõutakse järeldusele, et tuleb lahkuda. Püütakse ka kindlaks teha, milles see asi siis on, aga ega eriti kuhugi ei jõuta. Majas on toimunud enesetappe, kogu nende tänavat näib rõhuvat mingi ammune needus, mis ulatub sajandite taha. Väga õnnelik lõpp sel lool ei ole.
 
Kui poliitikas tuntakse paremäärmuslust ja vasakäärmuslust, siis mind on mõnikord kummitanud mõte, et kas on olemas ka äärmustsentrismi - midagi, mis on nii keskvool, et mõjub lausa reljeefselt ja radikaalselt. Bentley Little'i romaan on midagi sellist - keskvoolu keskpunktist, ei liha ega kala, justkui söödav, aga kõik maitsed on ammu tuntud. Romaani venekeelse tõlke pealkiri on "Cущность".
Teksti loeti vene keeles

Ei ole hea mõte torgata õudusantoloogiasse lugu, mis vormiliselt justkui üleloomulik, aga sisuliselt ikkagi humoresk, sh totter humoresk. Kas Iron Maideni sõber tahaks uue plaadi seest leida ka ühe Kuldse Trio loo? Vaevalt.
 
Tegevus käib mingis väikeses linnakeses või pigem külas, kus elab nõiamoor oma 5 tütrega. Nende majas on loitsu ja lukkude taha suletud üks koletis või troll, kelle maiuspalaks on meeste südamed. Meeste südameid saab ta nõiamoori ja nende tütarde abikaasadelt. Tütred on küll väga inetud ja ei taha eriti abielluda. Jant käib moori viimase abikaasa, tolle kitsekarja ja tütarde abiellumise ümber. Mõttetu lugu.
Teksti loeti vene keeles

Omapärane pikem lugu - fragmentaarium -, mis koosneb neljast peatükist. Neid peatükke võiks vaadelda ka omaette juttudena, kuigi eraldi tekstiüksustena puudub neil korralik algus ja lõpp. Samas ei ole ka tervikul väga selget narratiivi. Peatükkide tegevus toimub mittekronoloogilises järjekorras aastatel 1956, 1969, 2007 ja 2151. Ühendavaks liiniks on umbes rusikasuurune kujuke, mis mõne arvates kujutab filistide jumaluse Dagoni naist. Selge narratiivi puudumist asendab suurepäraselt lummav atmosfäär, mis eeldab lugejalt muidugi eelsoodumust just nimelt taolise õhustiku suhtes. Düstoopilise varjundiga lugu paigutub Cthulhu Mythosesse ja kuigi võiks kahtlustada hoiatavat sõnumit inimestele mitte näppida võõraid jumalusi (kuigi nad on kõigest elutu figuuri vormis), ei ole selge, mis oleks läinud teistmoodi, kui tegelased oleksid elanud oma elu seda kujukest puutumata - sest Muistsetel on üldiselt ükspuha, kas ja mida need inimsipelgad siin planeedil toimetavad.
Teksti loeti vene keeles

"The Gods of Pegana" oli Dunsany esimene raamat, mis leidis lugejates ja mõnes kriitikus kohe suurt poolehoidu ja uus kirjanik oligi sündinud. Selles raamatus loob autor uue omailma, kus Pegana-nimelises muinasjutulises paigas tegutseb hulk jumalaid, kes mängivad inimestega julmi mänge ja jagelevad omavahel. Mina ei tahaks 31 lühikest (alla poole lk kuni 2 lk pikad) jutukest pidada eraldi juttudeks, pigem on need oma sidususe tõttu peatükid. Need on pateetilises kõrgstiilis tekstid, mis hakkavad väsitama kohe esimesest lausest peale. Levinuim lause alguse sõna on "And", mis paratamatult loob seoseid Piibliga. Žanriliselt võik neid pidada kõige lähemaks fantasy'le. Mahult ei anna need tekstid kokku isegi lühiromaani mõõtu välja.
 
Siin on peajumal MANA-YOOD-SUSHAI, kes pärast maailma loomist magab ja tema une jätkumiseks mängib üks trummar pidevalt trummi. Vähemad jumalad möllavad niisama ja nende "tegevusalad" on enamasti seotud mingi suurema, üldistava nähtusega (Aeg, Katk, Unenäod jms). Peale nende on siin mõningaid prohveteid ja ka inimesi - jumalate mängukanne. Kõik on äärmiselt mõistukõneline ja lisaks religioossele tekstile on sarnasusi ka muinasjuttudega.
 
Pegana-maailm jätkus Dunsany teises kogumikus "Time and the Gods" (1906), kus jutud on umbes poole pikemad. Peale selle seostatakse Peganaga veel kolme juttu, mis on ilmunud kogumikus "Tales of Three Hemispheres" (1919, kus need on koondatud tsüklisse "Beyond the Fields We Know". Need viimased on tegelikult täiesti arvestatavad asjad, aga "The Gods of Pegana" on selle tsükli kõige igavam komplekt. Ilmselt on minu skaalal vastav lainepikkus lihtsalt puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Eet Tuule (s 1941) on ornitoloog ning vabakutseline kirjanik ja ajakirjanik. Vahemikus 2014-2020 on talt ilmunud 14 romaani. Produktiivsuse ja mõne muu asjaolu tõttu võiks teda võrrelda Erik Tohvriga. Raamatuannotatsioonide järgi näivad valdavad olema siiski meelelahutuslikumad teemad.
 
"Kimalaste" annotatsioon on selline:

"Keskea künnisele jõudnud Kertu pääseb imekombel raskest liiklusõnnetusest ja taas hakkavad teda painavad kummalised unenäod ning Piksekiviga seotud mälestused lapsepõlvest. Naine otsustab aja maha võtta, et üle aastate külastada oma kodutalu Saaremaal. Seal kohtab Kertu kunagist naabripoissi. Ka Tõnu oli varakult kodunt lahkunud, kuid mõne aasta eest kodukanti naastes talunikuks hakanud.

Kuigi Kertu ja Tõnu isiklikus elus on palju pettumusi, lahvatab nende vahel kirglik armastus. Ent tee teineteise leidmiseni on sillutatud ootamatute katsumuste ja salapäraga. Armastajate ette kerkivad järjest uued takistused. Kas nad suudavad need ületada?"

 

Üldiselt võiks "Kimalasi nimetada seebiooperiks, mille tegevus ei toimu aga Lõuna-Ameerikas, vaid põhiliselt Saaremaal. Vallaline mees ja vallaline naine, nende eelmised ja praegused suhted, pidev solvumine, leppimine, arusaamatused, salatsemised, avameelsusehood. Romaan on üleküllastatud dialoogist, kus vahelduvad klišeed, vaimutsemine, veider kõnepruuk. Minu meelest liigitub lugu sellesse rubriiki, kus vanem inimene püüab kirjeldada endast põlvkonna või poolteise põlvkonna jagu nooremate inimeste elu, aga välja kukub see ikkagi vanaimeselikult (nt väljendid "isver", "oh sa jutas", "kõikse" ja "seesamune et" ei peaks kuuluma tegelaste leksikasse, kelle sünniaastad on 1981-83). Kirsiks tordil on kaks absurdimaigulist detailset seksistseeni. Kes suudab seda koomikat tabada, võib romaani küllalt lõbusaks ja muhedaks pidada. Oletan, et meie ulmehuviliste hulgas neid väga palju ei ole.

 

Ulmeline pool tiirleb Saaremaa taluhoovis asuva müstilise Piksekivi ümber, mille äike kunagi ammu neljaks lõi ja mis selle välgulöögi tõttu on hakanud peategelastes esile tooma üleloomulikku väge: Kertu saab kivi kaudu ühenduse minevikuga, hakkavad ilmnema nägemused ja sõnumid, teda tabavad automaatkirjutamise hood, misjärel kirjutatud segane tekst enamasti kaob; Tõnu omandab võime näha ette tulevikusündmusi, mida ta on ära kasutanud õnnemängudes. Romaanist kumab läbi ka autori ornitoloogiahuvi - pakun, et eraldi on nimetatud vähemalt 20 linnuliiki. Ka armastus maaelu, Eesti küla, metsa ja looduse vastu on varjamatu ning ilmne.

 

Ma ei julge seda raamatut eriti soovitada, aga ise hoian Tuule järgmistel raamatutel kindlasti silma peal.

Teksti loeti eesti keeles

Romaani alapealkiri on "A Novel of the Seventies". See viitab sündmuste ajale (1870-ndad), tegevuspaigaks on aga väljamõeldud koht Inglismaal - Norminster. Kitsamalt võttes käib värk kõrgemate anglikaani kirikumeeste töö- ja elupaikades ning oluline taustsüsteem on nende omavaheline hierarhia.
 
Piirkonnas vabaneb üks kõrgem kiriku ametikoht (dean), kuhu tuleks määrata keegi järgu võrra madalam vaimulik (canon). Eeldatavalt peaks selleks saama canon Throcton, ent määratakse hoopis tema noorem kolleeg. Põhjuseks muuhulgas Throctoni suurem huvi islami usu ja Oriendi müstikute suunal kui ristiusu klassika. Throctonile jääb sellest hinge valus okas, millest ta loodab lahti saada musta maagia abil - sellega on ta kuigivõrd tuttav just nimelt mingi araablaste raamatust. Tehniliselt umbes nii, et tuleb saada ohvri juukseid, küüsi, ihurasu vms, teha neist nukk ja põletada. Ootamatult see toimibki: uus dean haigestub, kaotab juuksed ja hakkab kuhtuma. Esialgu pole põhjuslik seos küll selge, aga hiljem küll. Väiklase kättemaksu järel hakkab Throcton (keda võiks pidada romaani peategelaseks) märkama oma maja lähedal musta rebast, samuti leidma hoone seest musti karvu ja looma jälgi.
 
Taolise süžee põhjal võiks arvata, et tegu on kerglase ja omajagu põneva looga, mida see aga ei ole. Näib, et autor pole püüdnudki kirjutada põnevikku, vaid suundunud hoopis teisele tasandile. Kui üritaksin nüüd sõnastada, mis on olnud autorile põhiline, tuleb pikem nimekiri: süümepiinad, vaimu mõju kehale (psühhosomaatilised haigused ja laiemalt üldse tervis), eetilised küsimused, isiku vastutus oma tegude eest, religioon, isikutevahelised (sh perekondlikud suhted), psühholoogilised kompleksid. Vaadates Vikipeediast Gerald Heardi (selle nime all on romaan ilmunud) mitmekülgset intellektuaalset ja praktilist tegevust, ei tule vist imestada, et kokku on tulnud väga eklektiline kompott. Seda tumestab ka raskepärane stiil (lauseehitus) ja rohked filosoofilised mõtteterad siit ja sealt, eriti religioossetest tekstidest, mille paigutamine toimuva konteksti ei ole lihtne. Loomulikult ka minu pikad juhtmed ja lihtsakoeline aju ehitus. Sealjuures läks palju kordi vaja ka sõnaraamatut.
 
Mõtlematu maagilise teoga välja kutsutud psüühiline paine ja pahategijat jälitav must rebane (tegelikult küll vist Egiptuse Anubis - šaakal) toovad traagikat kaasa ka Throctoni vähestele lähedastele. Ka lugejale on see lugu kurb, painav ja parajalt igav. Määratlus, mille tõttu mina selle loo ette võtsin - kuskilt silma jäänud Black Magic story - ei ole tegelikult täpne ja ei vasta sellele, mida tavaliselt sellise sõnaühendi all mõeldakse. Raamatu keskmisest mahust (275 lk) hoolimata oli lõpule jõudes tunne, nagu oleks selja taga vähemalt kaks korda pikem teekond.
Teksti loeti inglise keeles

"Portrait of Jennie" on Robert Nathani tuntumaid teoseid, sellest on tehtud film ja seda on peetud ka Wikipeedia artikli vääriliseks. See on sentimentaalne ja traagiline armastuslugu, kus armastajaid eraldab erinev aja liikumise kiirus.

 

New York. On majanduslikult raske aeg ja noorel kunstnikul on probleeme mitte ainult üüri maksmisega, vaid ka toidurahaga. Kunst ei lähe eriti kaubaks. Ühel hilisõhtul kohtab ta kaubatänaval keksu mängivat väikest tüdrukut - Jenniet. Neil tekib usalduslik vestlus, mille käigus märkab kunstnik tüdruku juures asjaolusid, mis viitaksid justkui tolle pärinemisele mingist varasemast ajastust. Paari nädala pärast kohtab ta Jenniet uuesti ja too näib justkui mitu aastat vanemana. Mees ja neiu on teineteisest sisse võetud, kuigi esimeste kohtumiste ajal ei saa Jennie vanuse tõttu rääkida veel seksuaalsest tõmbest. Iga kord, kui mees neiut mõnenädalste või -kuiste vahedega näeb, on too vananenud aastate võrra. Noore naise pärinemine teisest ajast ja ruumist ja nende kohtumiste põgusus ei takista siiski nende armastust, mis peab olema ilmselt väga tugev. Jenniest maalitud sketšid ja portree aitavad aga kunstniku majandusliku järje peale, sest ainuüksi need pildid mõjuvad ühele galeristile lummavalt ja "ajatult". Nukker armastusugu jõuab aga traagilise lõpuni just siis, kui nende vanuste ühtlustumise tõttu võiks kõik sobida ja õnnelikult päädida.

 

Kurb miljöö-lugu ilmus esmakordselt naisteajakirjas Redbook. Loomulikult ei tähenda see, et see ka meestele meeldida ei võiks.  Aga miskipärast see minu lainepikkusega siiski kokku ei jooksnud. Loo põhiidee ei ole nüüd ka teab mis originaalne või rabav. Kolm pluss.
 

Teksti loeti inglise keeles

Luuletaja, prohveti ja endise ajakirjaniku (Punalipp, Õhtuleht) Peeter Novodi lühike romaan ruugest hundist jäi tema ainukeseks proosaraamatuks. Saan aru, et selle ilmumise ajal olid avaldamiseks valmis ka järgmised osad "Peetri tuhvlid" ning "Vaikus ja rahu", valmimisel neljas osa "Enklaav", aga ilmunud neid ei ole. Miks, ei tea. Võib-olla hindasid kirjastused taset nõrgaks - ka "Aulin Vase" käsikiri tuli Eesti Raamatust "omal ajal" räbaldununa ja soustiplekkidega tagasi, nagu autor tagakaanel kirjutab. Võimalik, et just seetõttu avaldati see romaan luulerühmetuse Põlevik (mida Novod juhtis) väljaandel ja rotaprindi sarnases trükitehnikas. Kuigi "Aulin Vase juhtum" mulle eriti ei meeldinud, oleksin selle järgesid kindlasti lugenud.
 
Lugu jaguneb kaheks võrseks osaks, esimene on realistlik, teine üleloomulik. Aulin Vask on ajalehe toimetaja (tänases mõistes peatoimetaja), 50-aastane, olnud ametis 20 aastat. Aasta on 1982. Ühel päeval tabab teda mõistmine oma töö viletsusest. Selle põhustavad eelkõige ühe terase noore alluva otsekohene süüdistus tema keskpärasuses ja kuulujutt, et teda tahetakse ülevalt poolt suunata mingile lihtsamale ametikohale. Peale selle tuleb avalikuks tema pseudonüüm, mille alt ta on avaldanud mõned luulekogud. Piinlik. Aulin istub autosse, vajutab gaasi põhja ja sõidab suvalisse metsa. Jätab auto maha ja hakkab astuma. Kogu selle tee vaidleb ta küllaltki ausalt iseendaga, mõistab ja mõtestab oma andetust ning konformismi, ent süüdistab ka kolleege, truudusetut abikaasat jne. Nendel mõttekäikudel on teatav sisu ja väärtus, põhjalikkus. Paari päeva jooksul metsas ja soodes muutub linnamees päris metsmeheks: pesemata ja räpane, osa riietest ja kingad kadunud. Kohaliku metsavahi abiga saab ta siiski hakkama, ent kui ta satub peale noortekambale, kes panevad põlema tema jahimajakese, tabab teda vahkviha. Selle vihahoo käigus muutub ta ootamatult ruuget värvi hundiks.
 
Romaani teine osa "Inimene hundinahas ehk uppuja haarab ka õlekõrrest" kirjeldab suuresti tema elu hundina. Ta säilitab inimese mälu, eetilised põhimõtted ja teadmised ning oma endise isiksuse, lisandub aga verejanu, jahikirg. Kuidas selline muundumine võimalikuks sai ja kuidas taas inimeseks saada - need küsimused teda ei vaeva. Metsajärve äärest leiab ta seal maamaja pidava natuke tuttava naise Helle, kes muidu on linnas raamatupoe müüja. Naine võtab hundi endale koeraks ja Aulin armub jäägitult. Hundilõksu langedes saab ta paari nädala pärast taas inimeseks ja mõneks ajaks saab temast Helle armastatu. Siis aga tuleb argielu peale ja taas linnaelu, toimetajatöö. Romantiseeritud maaelu ja poeetidele omistatav siirus jäävad siiski kõlama.
 
Järelsõnas ütleb autor, et romaan on "Aulin Vase pihtimus, omalaadne patukahetsus. Seepärast näeme peategelast rasvastes värvides, kusjuures kõik teised tegelased kannatavad skemaatilisuse all. Romaani eesmärk on autori katse kujutada põlvkonna saatust, mille esindaja on Aulin Vask. /.../ Inimhundina rabeleb Aulin Vask ühiskonna küüsis, huntinimesena on ta lihtne ja siiras. Viimase peatüki kaudu on selgesti näha, et papa Vask satub jälle umbtiiki, mis nüüd juba lõplikult ta endasse imeb." 
 
Võin sellelle kõigele alla kirjutada, aga väga tasemel see "autori katse" siiski ei ole. Peategelase pidev vaevlemine oma elu ja töö üle ammendub juba enne romaani lõppu, aga ta ei jäta. Kompositsiooniliselt tundub kohatu vahele pikkida Helle kirjanduslik katsetus, mille vajadus ja mõte jäävad kaheldavaks. Märkan, et luuletajast autor pole suutnud loobuda kiusatusest torgata proosateksti ka mõned oma värsid. Teisalt on selles kõiges midagi lõbusat, muhedat, friiki. Ja on kahju, et loo järjed ilmumata jäid. Plaanide kohaselt pidi järgmine osa kajastama Aulin Vase uutmise ajastul (1988). Maini veel, et kuigi autor ütleb, et selles "ohu- ja paljastusromaanis" võivad paljud ametnikud ja ajakirjanikud end hõlpsasti ära tunda, siis mina ei tundnud kedagi ära. Ega ma muidugi ei mäleta ka, kes seal Õhtulehes 80-ndatel töötasid.
Teksti loeti eesti keeles

Lawford -peategelane - on üsna tavaline mees, kes elab naise ja lapsega linnaserval. Ühel päeval jalutab lähedal asuva küla surnuaeda ja istub ühe kalmistu aia taha maetud hugenoti haual pingil. Sel hugenotil on huvitav nimi - Sabathier. Istub, kombib käega kulunud kirja hauakivil ja näib uinuvat. Või juhtub midagi muud tema teadvusega. Kodus, kui ta järgmisel päeval peeglisse vaatab, näeb ta, et tema füsionoomia ei ole enam endine: tema nägu on täiesti teistsugune. Pikapeale hakkab ta kalhtlustama seda, mida lugeja ilmselt juba varem mõtleb - et mingil moel on ta omandanud rojkem kui 100 aasta eest surnud mehe näo. Tema teadvusega siiski suuri muutusi ei toimu - ta säilitab oma isiksuse, mälu jne. Mingid väikesed erisused siiski on, aga need võivad tulla ka šokist.
 
Sellises olukorras on muidugi palju probleeme. Kuidas tõestada naisele ja tütrele, et tema on ikka tema? Kuidas vältida skandaali? Kuidas üldse edasi? Toeks on talle kohalik vaimulik ja samuti üks uus tuttav, kellega ta kohtub veidi hiljem selle sama haua juures ja kellel on juhtumisi kodus tolle Sabathier' omakäeline elulugu. Tolles kaustikus on ka joonis enesetapjast ja elumehest hugenoti näost, mis kinnitab kahtlusi.
 
Romaani süžee eeldaks justkui pinget ja põnevust, sündmuste arengut, tempot, ent seda ei ole. Tasapisi soikub lugu Lawfordi eneseanalüüsiks ja vestlusteks vaimuliku ning uue filosoofist sõbraga, kus targutatakse isiksuse olemuse, inimelu ja muude taoliste küsimuste üle. Need mõtted ei ole eriti intelligentsed ja huvitavad, need ei lähe kaugemale pinnavirvendusest. Pigem on need peategelase segaste tunnete katkendlikud sõnalised väljendused, mis sisaldavad õhkamisi-ohkamisi, lõpetamata mõttekäike, mis kuhugi ei vii, sõnakõlkse. Üldiselt on need üsna depressiivsed ja nukrad ning mulle jäi mulje, et autor ongi püüdnud luua pigem miljöö-romaani, mitte sündmuste-romaani. Paraku ei ole see miljöö tekitamine eriti õnnestunud, kuigi võõrandumine naisest ja tütrest ning üleüldine ummikseis, millesse mees satub, tekitavad mõningast kaastunnet. Lugu ei lõpe mingi selgelt kokku võetud järelduse või lahendusega, vaid pigem mõjub pooleli jäänud asjana.
 
Romaanist on tehtud palju kordustrükke ning see on saanud Polignaci auhinna. Aastal 1922 ilmus sellest revideeritud variant ja just see on minu muljete aluseks.
Teksti loeti inglise keeles

Lühike romaan, mille alamžanrilisust ei oskagi pakkuda. Pealkirjas nimetatud "city" on tegelikult üks väike linnake Prantsusmaal, nimeks Semur. Tegu näib olevat taolise kohakesega, mida ümbritseb tihe keskaegne linnamüür, mis annab loole väikese muinasjutulise hõngu.
 
Selles linnas juhtunust räägivad meile erinevad asjaosalised, kellest põhiline on linnakese tubli ja aus meer. Ühel päeval läheb lihtsalt nii, et linnas läheb hämaraks nagu hilja õhtul, ja see hämarus jätkub mitu päeva: päike lihtsalt ei ulatu linna. Linnamüürist väljaspool on kõik korras. Siis aga pressivad end linna sisse nähtamatud vaimolendid, kelles tuntakse ära linnaelanike surnud omaksed - emad, mehed, lapsed jne. Veidras sündmuses on rõõmu, aga ka negatiivseid külgi. Eriti siis, kui justkui kellegi võõrale tahtele alludes võtavad elanikud oma kodinad kokku ja marsivad linnast välja, müüri taha. Linn jääb surnute vaimude kätte. Müüri taga saavad inimesed oma isikliku tahtejõu tagasi, aga midagi teha ei osata - väravad on sulgunud ja linn on endiselt pimeduses. Naised-lapsed saadetakse lähedastesse küladesse tuttavate juurde, suurem osa mehi jääb nuputama, mida teha. Ja muidugi nuputatakse, millest selline saatuse nöök tulla võis. Peamine kahtlus langeb sellele, et linnapea oli keelanud kohaliku haigla kabelis nunnadel missade pidamise, sest see häiris haigeid. Üleüldse on kohalikud usuleiged, sest jutluse ajal käis kirikus ainult 4-5 inimest.
 
Olukord linna ümber kestab alla nädala ja linnapea saab koos vaimulikuga ka müüride vahele tagasi, et "läbirääkimisi" pidada. Läbirääkimisi aga ei tule, sest ühel hetkel hakkavad katedraali kellad lööma, tekib kerguse tunne, päike paistab taas linna ja kõik on justkui endine. Suureks mõistatuseks jääbki, miks see kõik ikkagi juhtus.
 
Loo tegevus toimub ajal, mil raudtee juba eksisteerib. Ja Prantsusmaal. Taoline sündmus peaks tõmbama üleriigilist tähelepanu, inimeste, riigivõimu, teadlaste, ajakirjanduse huvi. Midagi sellist ei ole. Linnaelanikud tegutsevad justkui suletud ruumis, millel puudub ühendus ülejäänud maailmaga. Miks nii, jääb selgitamata. Üleüldse on palju küsimusi ja vähe vastuseid. Sellist ebamäärast olekut kompenseerib mõnevõrra kirjaniku ilust keelekasutus ja stiil - ei ole halb lugeda. Teisalt võtab vähene liigendatus (on kuni 2-lehekülje pikkusi lõike, nii et jääd lausa taandrida ootama). Rohkesti on ka prantsuskeelseid sõnu või väljendeid (ilma joonealuste tõlgeteta). Romaani lühidusest hoolimata (ca 140 lk) mõjub see pikemalt, sest jääb mulje sõnaohtusest: juhtub tegelikult vähe, aga kirjeldused on aeglased ja keskenduvad peamiselt inimeste mõtetele ja suhtumistele (suhted omastega, religioon, perekond jne). Tagantjärele näib, et peresuhted ja inimestevahelised suhted ongi vist keskne teema, sest neile kulub palju trükiruumi. Võib öelda, et romaanist õhkub mingisugust konservatiivsust, konservatiivseid väärtusi, aga nende sõnastamisel jään hätta.
 
Margaret Oliphant on avaldanud tekste ka nime Mrs. Oliphant alt ja konkreetse teksti juures oligi just see nimi. "Beleaguered City" esmatrükk oli lühem ega ulatunud tomaani mõõduni. Mina lugesin raamatust "Six Novels of the Supernatural" (1944), kus boonusena on romaanile ka koostaja targutamisse kalduv eessõna. Koostaja (Edward Wagenknecht) ütleb muuhulgas, et üleloomulik kirjandus pole üldsegi tema maitse, ja et tema teada on tegu esimese üleloomulikkude romaanide antoloogiaga (võrrelduna varasemete lühijuttude antoloogiatega).
Teksti loeti inglise keeles

Frank Peretti on vist populaarne autor. Romaani "The Oath" lõpus on mainitus, et tema teoseid on müüdud ligi 5 miljonit eksemplari. Wikipeedia-artiklis on juttu aga juba 15 miljonist. Wiki ütleb veel, et Peretti kirjutab üleloomulikus võtmes "kristlikku kirjandust". Kristlikuks kirjanduseks loetakse sama entsüklopeedia kohaselt kirjandust, mis selgutab ja illustreerib kristlikku maailmavaadet teose sisus, karakterites või mõlemas või mis käsitleb kristlikke teemasid positiivselt. Selle ühe romaani põhjal ma ei oleks julgenud sellist üldistust teha, pigem tahaks öelda, et tegu on peavoolu-õudusromaaniga. Aga jah, usu ja patu teema on esil küll. Peretti on kirjutanud ka lasetele ja pealkirjade järgi pakuks, et kisub fantasy poole.
 
Tegevus toimub tillukeses allakäinud kaevanduslinnakeses Hyde River ja selle läheduses, kus kõik tunnevad kõiki. Piirkonda näib ühendavat kummaline kambavaim, mis välistab lähedase suhtlemise võõrastega, ent sellega seondub ka mingi mineviku saladus, hirm ja õudus. Linnakese lähedal leitakse seal abikaasaga telkinud mehe surnukeha - kogu ülakeha on ära hammustatud ja kadunud. Ellujäänud abikaasa on šokis ega mäleta eriti midagi. Kahtlustatakse metsikut grislit ja kohalik politseiülem püüab asja uurima tulnud ohvri zooloogist vennale vägisi kinnitada, et mingit kuritegu siin ei ole. Vend ja üks noor naispolitseinik hakkavad tegelama uurimistööga, kus kohalike legendide ja muude märkide järgi hakkab terenduma võimalus, et tapmise on toime pannud lendava hiidsisaliku moodi hiigelolevus, kellest siin-seal sosistatakse. Kuna see olevus hingata välja tuld, siis öeldakse tema kohta lihtsalt "lohe". Selle lohe olemasolu annab romaanile ka kerge fantasy varjundi.
 
Romaanis on küllalt palju jõhkrust ja vägivalda, mida praktiseerivad eelkõige siiski inimesed. Linnakest sisuliselt valitseval kaevandusomanikul on musklimeestest toetajaskond, kelle hirmuvalitsust saavad tunda nii uurijad kui ka peategelasest zooloog. Kuidas selline oma reeglite järgi elav kogukond tänapäeval eksisteerida saab (üle 100 aasta järjest), jääb autoril selgitamata. Ma ei saanud ka tegelikult aru, kas sündmused toimuvad USAs või Kanadas. Üleloomuliku olevuse hävitamine lihtsate maiste meetoditega tekitab samuti ebausutavuse mulje. Kolm pluss võiks see hinne siis olla.
Teksti loeti inglise keeles

Kui Holmes sai pärast dramaatilist heitlust Reichenbachi kose ääres ellu jääda, siis miks ei võinud seda Moriarty? Võis küll. Sellest mõttest ongi tuld võtnud Christian Klaver, kirjutades ühe järjekordse Sherlocki-jutu. Moriarty "ellujäämine" on siiski suhteline, sest ta tuleb tagasi vampiirina. Esimese märgi, et Londonis on tegutsemas vampiiride kuritegelik rühmitus, saab Holmes siis, kui Lestrade toob talle näha läbiotsimisel leitud äralõigatud naisesõrme. Holmes teeb sellega katseid ja märkab, et sõrm reageerib hõbedale - hõbe hävitab selle. Järelikult... Varsti saabub Holmesi juurde aga autoriteetne klient, Dracula, kelle naine on Vampiir-Moriarty poolt röövitud ja käib väljapressimine.
 
Taoline fantaasialend ei ole ju laita, ent miskipärast see ei taha see lugu köita. Puudu jääb see tavapärane võte, mille kohaselt peaks Holmes seletama, kuidas ta millise järelduseni jõudis (ükskõik kui ebausutav see ka poleks). Lõpp paneb ka õlgu kehitama - Moriarty põgeneb laevaga kuhugi kaugele merele ja jääb seal ootama Holmesi surma, misjärel naastes ta õnneks võetakse.
 
Lugu on ilmunud William Jonesi koostatud kogumikus "The Anthology of Dark Wisdom" (Elder Signs Press), mis sisaldab valdavalt ajakirjas Book of Dark Wisdom (hilisem Dark Wisdom) ilmunud jutte. "Solitary Grave" ei ole ses ajakirjas ilmunud, ent nagu koostaja eessõnas selgitab, on sisse võetud ka muid tekste, mille iseloomustavaks sõnaks on dark (sünge, tume). Ei teagi, mida see antud loo puhul tähendama peaks. Võib-olla seda, et positiivsetel tegelastel eriti hästi ei lähe - Holmes sureb (loomulikku surma), Watsoni abikaasa tehakse vampiiriks ja Watson ise ka, kuigi paranemislootusega.
Teksti loeti inglise keeles

Evald on staažikas mustkunstnik ja Mustkunstnike Liidu liige. Ta on andekas tüüp - oskab oma leivanumbrina veest veini teha (küll kõiki füüsikaseadusi järgides). Nüüd on ta aga enda arust langenud intriigi ohvriks: Mustkunstnike Liidu lähetusega oli broneeritud üks koht sümpoosionile Lõuna-Ameerikasse, ent selle napsas endale hoopis tema hea sõbranna, liidu juhatuse liige. Evald tahab kätte maksta, aga ei tea kuidas. Ta siseneb siiski Ameerikasse ära sõitnud naiskolleegi korterisse,. kasutades seekord oma võimet siseneda ruumidesse läbi seinte, surudes lihtsalt õlaga (ja eirates kõiki füüsikaseadusi). Nüüd on ta seal korteris ja juhtunud on see, mida ta on varem kartnud - võime läbi seina tungida lihtsalt kaob. Ja välja enam ei saa.
 
Kerges huumori võtmes lugu, mis paneb korraks muigama, aga tõenäoliselt on paari kuu pärast siiski meelest haihtunud, jätmata ei magusat ega valusat mälestust.
Teksti loeti eesti keeles

Stanley C. Sargent on kirjutanud 2 väga sarnast juttu, kus figureerivad kaks sõnakehva Innsmouthi vanameest: Jeb ja Martin. Üks jutt on "Trust Me" ja teine "Just a Tad Beyond Innsmouth". Mõlemas loos ilmub Innsmouthi - sellesse ulmekirjanduse kuulsaimasse rannikulinnakesse - võõras, kes on ülbe ja üleolev ning loomulikult ei meeldi kohalikele. Saatuse tahtel satub see võõras mõlemas loos kokku tänaval midagi nikerdavate (whittling) vanameestega, kellega võõrad sugugi hästi jutule ei saa. Käesolevas jutus on saabuja kinnisvarahaldaja, kes küsib teed Falcon Pointi (aga Falcon Point asub ju ainult õige pisut Innsmouthist edasi, nagu me teame August Derlethi jutust "The Fisherman at Falcon Point"). Seal on riigi valdusesse läinud suur kinnistu ja plaan on kuivendada piirkonna tiigid ja sood, et kinnistut müügikõlbulikumaks teha. Aga kohalike jaoks ei saa see olla hea plaan, sest sealsetes tiikides elab olevusi...
 
Mõlemas jutus leiab võõras otsa just nimelt vesises keskkonnas ja ega seda raske ära arvata ei ole, kui kutsumata külalist on kujutatud nii ebameeldiva tüübina, nagu seda on tehtud. Väga originaalne see lugu küll ei ole, aga kaks napisõnalist vanameest annavad jutule humoorika varjundi ja alati on ju tore kui vastik tüüp saab õiglaselt kutuks tehtud. Miinusega neli, üks viletsamaid lugusid antoloogiast "Tales out of Innsmouth".
Teksti loeti inglise keeles

Müstiline lugu, mille võiks ulmesõrade seas levinud terminites märksõnastada sõnaga "ajaränd".
 
Tegevus toimub Eesti kirjandusele tähtsas majas, kus on musta laega saal, niisiis Tallinnas, Kirjanike Liidu majas. Ingrid jõuab hommikul tööle (küllap on silmas peetud Ingrid Velbaum-Staubi, kirjanike liidu büroo juhatajat). Ta ei usu oma silmi - saali lagi ei ole enam musta tooni, vaid vikerkaarevärvides. Kuidas on see võimalik? Eile oli lagi must, uks on lukus, pole jälgi ehitustöödest. Ta arvab, et näeb und. Tööle tuleb Hugo toimetusest (võib-olla Toomas Haug?), ka tema näeb sama. Oodatakse ära Mart (ilmselt Mart Siilmann, EKL-i haldusjuht). Keegi ei mõista toimunut... aga järgmisel päeval on kirjandusauhindade kätteandmine ja nii ei saa see lagi ometi jääda. Asja püüab selgitada Hugo, kes leiab Loomingu 1972. aasta numbrist Tuglase postuumse novelli, kus Eesti esikiranik Friedebert ja keegi Arthur (ilmselt Arthur Valdes, Tuglase loodud kirjanduslik müstifikatsioon) värvivad salaja mingi pleenumisaali musta lage. Igal juhul tellitakse nüüd kiirkorras värvijad, et vikerkaarelagi järgmiseks päevaks taas korda saada. Ootamatuste vältimiseks jääb Hugo koos koeraga saali, et taas mingit ootamatust ei tuleks. Öösel näib aga aeg peatuvat ja müstika jätkub...
 
Kas sel vikerkaarelael on ka mingeid seoseid selle sümboliga, mille tähistajaks vikerkaar on viimasel paarikümnel aastal saanud, ei tea. Kui keegi peab kusagil arvet Arthur Valdese teemal kirjutatud lugude kohta, siis selle võib kindlasti nimekirja lisada. Päris tore jutt - natuke põnevust, natuke leebet huumorit, võib-olla huvitavam kirjanduse siseringi inimestele.
Teksti loeti eesti keeles

Lovecrafti lühiromaanist "The Shadow over Innsmouth" on säilinud märkmeid ja lõike loo esialgse versiooni kohta. Need on ilmunud kogumikus "Something About Cats and Other Pices" (1949). Nende põhjal kirjutas Glasby loost sellise variandi, milline ta oleks võinud esialgse plaani põhjal olla. Ma pole neid märkmeid lugenud ja Lovecrafti loo lugemisest on samuti palju aastaid möödas, mistõttu võrdlema ei hakka. Mälu järgi võin siiski öelda, et Glasby loos rõhk ühel sõrmusel, mille peategelane saab minajutustaja käest ja mis oli kunagi kuulunud kapten Obed Marshile. Sõrmuse müstiliste omaduste tõttu realiseerub ettekuulutus, et Obed Marsh saabub veel kunagi Innsmouthi tagasi ja seetõttu on loo viimane neljandik minu meelest täiest erinev kanoonilisest Lovecrafti versioonist. Samuti puudub Esoteerilise Dagoni Ordu hoone külastuse episood. Keskpärase nelja vääriline lugu. See on ilmunud sümpaatses antoloogias "Tales Out of Innsmouth: New Stories of the Children of Dagon" (Chaosium, 1999).
Teksti loeti inglise keeles

Mõnus lugu Trisha Telepi koostatud mõjukast antoloogiast "Mammoth Book of Vampire Romance". Sajanditevanune, ent noorusliku välimusega mees (vampiir) märkab, et ülikoolis loeb külalislektor intrigeeriva teemaga loengu: "Hold onto yout haemoglobin: new anthropology prof. is expert on vampires". Laia silmaringiga teadmishimuline vampiir osaleb kuulajana sel loengul ja üllatub, et professor on kena välimusega noor naine. Serveerides end huvilise üliõpilasena kutsub ta lektori loengu järel kohvile. Üks asi viib teiseni ja varsti ollakse naise juures korteris. Seksimängu osana kuulub asja juurde ka käeraudadega aheldamine voodipeatsi külge. Olgugi üliinmlike võimetega, ei ole vampiirmees siiski kõikvõimas ja kui naine käeraudu avada ei taha, ei jätku ka tema füüsilisest jõust. Hooletusest oli mees päikeselisel tänaval välja näidanud, et tal pole varju, ja naine taipas kellega tegu. Algab väljapressimine - naine tahab, et ka tema vampiiriks muudetaks, muidu...
 
Vaimukas, huvitav lugu. Keskmiselt õnneliku lõpuga.
Teksti loeti inglise keeles

Nelja plussi vääriline lugu meile, ulmefännidele, hästi tuntud antoloogiast "The Mammoth Book of Vampire Romance" (2008).
 
Noor seksikas naine on palgamõrvar, peale selle ka vampiir. Järjekordne klient on kohmetu noormees, kes soovib oma "kasuisa" surma. Väidetavalt ujus mees ligi tema emale, kes põdes vähki, abiellus enne tolle surma ja mürgitas siis naise, saades pärijaks. Ohvriga esimest korda kohtudes tunneb muidu väga enesekindel vampiiritar nõutust - surmale määratud mees on noor ja kena, küll paras sitapea, ent paistab päris võrdväärne partner vereimejale, kes muidu on oma võimetelt igas mõttes tavalistest inimestest üle. Teisel kohtumisel asi selgineb - ta on sattunud paraja portsu otsa, sest mõrva objekt on samuti vampiir ja mõrvarist veelgi võimekam ning intelligentsem...
 
Tugev ja huvitav jutt psühholoogilisest vaatevinklist. Justkui "madalast" ja läbinämmutatud teemast hoolimata võib tajuda teravat ja intelligentset vaatlejapilku ning ka dialoog on vaimukas ja intensiivne. Pealkiri on ka muhe.
Teksti loeti inglise keeles

"Saatana sigitis" liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamžanri, ent sel on ka fantasy varjund, sest maagia on just sellele suunale eriomane tunnus. Teisalt liigitub see lühike romaan ka pornosse, mis otsingumootorite statistika järgi on üks populaarsemaid alamžanre igas valdkonnas. Seega annab taoline kombinatsioon lugejale juba ette positiivse eelhoiaku. Märksõnad: must rituaalmaagia, satanism ja energeline, vabameelne seks.
 
Esimese peatüki tegevus toimub Inglismaal 1969. Öisele metsalagendikule on kogunenud 13 kuradikummardajat või nõida, kes teevad seal oma tempe ja lõpetavad intensiivse grupiseksiga. Asjaaramastajad küll, aga neid jälgib eemalt ka üks päris nõid - Maureen. Inkvisiitorite haarangus võetakse kõik nad kinni ja ka Maureen põletatakse koos abikaasaga tuleriidal. Vahetult enne surma suudab naine kohale tellida ühe põrgusigidiku, kellelt saab endale ja abikaasale uuestisünni. Järgnev lugu on juba aastas 1969 - romaani ilmumise ajas, 300 aastat hiljem.
Maureen ja ta abikaasa sünnivad Londonisse kaksikutena, nad on 21-aastased - ilusad ja targad ja enesekesksed ning hoolimatud teiste inimeste suhtes. Maureenil on tugevaid telepaatilisi ja hüpnootilisi võimeid. Peale selle harrastavad nad omavahel kõike ihulikku - seks on neil omamaoodi kinnisidee. Maureen tutvub rikka naisega, kes juhib Londonis väikest okultistlikku gruppi Golden Dawn Society. Nad otsustavad koos vennaga, et Maureenist saab selle grupi juht ja abikaasa rikka naise mehele. Eelmisest juhist saadakse lahti vana hea "inimesekujuline nukk/nõelad sisse" rituaaliga. Jamaks läheb siis, kui naudinguhimulise julma paari vastu hakkab tegutsema üks teine nõid, nn valge maagia spetsialist.
 
Süžee episoodid vahelduvad hardcore-pornoga, kus proovitakse läbi kõik inimkeha võimalused. Naised on heas vormis, suurte rindadega, ajastule (1960-ndad) omaselt on nad sealt raseerimata. Meeste varustus on võimas - kindlasti jäme, enamasti ka piik ja tihtipeale tukslev (throbbing, pulsating). Pornostseenid võtavad siiski vähem kui poole loo mahust.
 
Raamatu on välja andnud üks Taani pornokirjastus Svea Booki kaubamärgi alt. Soetasin selle teose umbes aastal 1996 ühest Taani antikvariaadist, kui otsisin pilguga oma tolleaegseid kiiksu-märksõnu (devil, satan, occult, magick, ritual jne). Mäletan, et raamat oli riiulis kõrvuti teiste sama sarja raamatutega, kõik ühesuguse kujundusega, või õigem oleks öelda - ilma kujunduseta.(Märkan, et ISFDB-s on registreeritud samalt väljaandjalt ka Wernher von Grau "Sex Odyssey" (1969)...
 
Guugeldades leiame ühe pikema blogipostituse, mille okultistlikust kirjandusest huvituv autor on püüdnud uurida "Spawn of the Devili" autorit ja muidu tausta. Ta jõuab järeldusele, et sama raamat on välja antud ka Joel Harrise autorinime ja pealkirja "Inpenetrable" (jah, sellise kirjaveaga pealkirjas) all. Ta arvab veel, et romaan on ülisuur haruldus, sest eksemplari hankimisega oli tal suuri raskusi ja Harrise raamatut ta ei saanudki. Hinnasilt minu koopial tõendab, et maksin selle eest 10 taani krooni.
 
Niisiis - raamat vabameelsele lugejale, kes ei tunne üksikasjalikke nussikirjeldusi lugedes seletamatut ebamugavust.
Teksti loeti inglise keeles

Ulmevorm küll ka, aga domineerivam on porno. Hardcore, verine pornosplätter. Eestisse on ei-tea-kust saabunud Kettad, on toimunud Sündmus ja kõigis inimestes on intensiivistunud täiesti pidurdamatu sugutung. Peale selle näib olevat ärganud soov võimalikult palju ja jõhkralt teisi inimesi tappa. Need kihud esinevad ka pidevalt koos. "Surnuks keppima" ei ole selle jutu kontekstis mingi sõnakõlks. Stiilinäidet:
 
"Paks Poiss vedeles raskelt hingeldades selili põrandal, püksid maha kistud ja palja modellipersega Synthiya ratsutas kiljudes kabiini piitadest kinni hoides munni otsas. Astusin lähemale, võtsin pikkadest blondidest kiharatest kinni, rebisin pea tahapoole ja lõin üle õla käärid pidemini otse vittu. Või õigemini sinna kohta, kus oleks pidanud must kolmnurk olema, kui Synthiya ei oleks oma häbemekinku nii maniakaalse hoolega vahatanud. Kääride otsa kinni jäänud kliendi silmamuna, mida ma ei olnud siiamaani märganudki, lömastus pisikeseks pannkoogiks ja pritsis ebamäärase tooniga vedelikku Synthiya ja Paksu Poisi kõhtudele. Mäletan, et mõtlesin hirmuga, ega ma läbi Synthiya vitu riista kääride otsa ei löönud. Seda oli mul endalgi kohe hädasti vaja. Tõmbasin käärid välja. Synthiya alakeha oli nii pilgeni verd täis valgunud, et haavast lendas pikk punane juga Paksule Poisile otse näkku. Pisike ja erektsioonist veidralt kõveraks tõmbunud riistake hüppas Synthiya seest välja ja tulistas viivitamatult. Pool spermakogusest lendas valust karjuva Synthiya suhu ja pool mulle näkku. Rebisin blondi peakest juuksepikendustest veelgi rohkem tahapoole ja lõin käärid kõrri. Ta vajus korisedes maha ja jäi tõmblema."
 
Mahlaka ja verise tegevuse kõrval on lugu siiski nõrgavõitu süžeega, väga palju taolisi jutte lugeda ei jäksaks. Lõpp jääb kuidagi lahjaks või poolikuks. Keelekasutuse põhjal arvan, et tegu pole autori esimese trükiprooviga. Von Avi näib tundvat hästi Tartu linna ja olevat praktilise meelega, võib-olla tehnika valla inimene või kaitseliitlane vms. Jäin mõtlema, kes ta selline võiks olla ja kas tunnen teda isiklikult, aga pakkuda ei julge. Olen varem lugenud vist ainult ühte ulmekat, mis samal ajal on ka pornokas (Aristotle Levi "The Spawn of the Devil"), ent see oli oma pehmuses käesoleva jutu kõrval täielik poisike.
Teksti loeti eesti keeles

Peeter Helme pole ainuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud ulmet. Mart Raudsaarel on BAASis registreeritud koguni 26 teost, millest kümmekond on küll ilmselt järjejutu osad.
 
Helme pole ka ianuke Postimehe peatoimetaja, kes on kirjutanud seksist. Mart Kadastiku romaani "Eluaegne" tagakaanelt loeme: "Nils-Kaspar Koppel on noorukieas läbi elanud seksuaalse vapustuse, mis jätab jälje kogu ta elule. Aasta-aastalt võtavad erutavad kujutlused tema üle järjest enam võimust ja tahtmine oma fantaasiaid ka reaalsuses kogeda muutub üha painavamaks." Romaani "Suvi sulab talvel" annotatsioonist: "Selle romaani kese on seks. Seksist mõeldakse ja räägitakse. Ja koos sõnadega kohtuvad ka kehad.
Naudingute iha kisub küpses eas meestegelasi – endine ajakirjanik, rikas ärimees, lugupeetud arst, tuntud ooperilaulja, kogenud poliitik – üha sügavamale noorte naiste maailma." Nii et hea tahtmise korral saanuks Reaktori seksi-erinumbris teha olulisema päevalehe peatoimetajate võistluse. Nüüd aga ei tea, mitmenda koha "Roosa tähe sära" oleks sellel minikonkursil saavutanud.
 
Tegevus toimub aastal 2070, kus muude ühiskondlike muututse kõrval on toimunud eriti suured pöörded suhtumises seksuaalsusesse. Tavalist paarisuhet naturaalse seksiga peetakse perverssuseks. Normaalsuse hulka loetakse grupiseksi eri vormid, suuremad vanusevahed, homovärk jms. Naturaalne heteroseksuaalne paariseks on karistatav ja sõna "naturaalne" on nn n-sõna (seda pean vaimukaks leiuks). Normaalsus on tagatud spetsiifilise keemilise preparaadiga - fronesiiniga, mis tagab üldjuhul inimestele "normaalsele" seksuaalse sättumuse. Tegevus toimub kriminaalpolitseis, kus uuritakse kaebust väidetavalt ühe endavanuse naisega seksinud mehe kohta. Ülekuulamise käigus ühendutakse kahtlusaluse teadvusega, elades läbi kõik need emotsionaalsed ja füsioloogilised protsessid, mida pervert on seksi ajal kogenud. Uurija ei taipa paraku, et niimoodi võivad avalduda ka tema enda varjatud ihad ja politsei sisekontroll ei maga...
 
Jutt tundub korraliku käsitööna, kus puudub liigne originaalsus ja see ahaa-efekt, mis tekitaks mulje, et autoril oli mingi eriti leidlik või vaimukas idee. Nii et hindamisel olen jälle BAASi igavese dilemma ees - kolm pluss või neli miinus?
Teksti loeti eesti keeles