Kasutajainfo

Mart Sander

10.08.1967-

  • Eesti

Teosed

· Mart Sander ·

Lux gravis, or Heavy Light

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
6
2
0
2
1
Keskmine hinne
3.909
Arvustused (11)
1.2009

Nüüd näib, et Sander enam eesti keeles kirjutada ei tahagi, millest on kahju. Tema esimene täispikk romaan on orienteeritud ingliskeelsele lugejaskonnale, keda aga autor ja kirjastaja väga suureks ei pea, sest trükiarv on vaid 300. Limited edition. Võib-olla tuleks öelda veel ka deluxe edition, sest raamatu kujundus on tähelepanuväärne. See peab jätma mulje ajaloo hõngust: pruunid nahaimitatsiooniga kaaned, autori puulõiked, kalligraafilised suurtähed peatükkide alguses, gooti shrift. Sõltuvalt sellest, millises ajaloo punktis tegevus toimub, on ka shrift erinev. Mulle tundub ka, et raamatust on 2 erineva kujundusega versiooni. Autori kodulehel (www.martsander.com) olev foto on tehtud kindlasti tavalisest hardback-formaadis raamatust, ent mina lugesin väikest formaati. Samuti on fotol märgitud trükiaastaks 2006 ja ka trükkimise koht (Reval), mida väikeses formaadis ei ole. Raamatut ei müüda hetkel kusagil ja Eestis tohib seda müüa alles pärast seda, kui see on kusagil piiri taga poodidesse tulnud. Miks see on veninud, ma ei tea.

Romaani serveeritakse alternatiivajaloolise teosena, mida see on ka, ent minu meelest domineerivad selles eelkõige ajaparadoksid, mis minusugusel lihtsal inimesel kohati pea segi ajavad. Sündmused saavad alguse aastal 383, kui Briti saartel on roomlaste invasioon ja üksik tsentuurio Octavianus on oma armeest maha jäänud ning eksinud. Ta jääb laagrisse inimtühjas kohas mingi koopa lähedal. Koopasügavuses lebab pooleldi maasse vajunud must kivi. Selle kivi ümber toimubki kogu romaani tegevus. Kivi kiirgab pimedust, musta valgust, ja selle mõjuväljas on võimalik suhelda inimestega kaugest minevikust või tulevikust. Octavianuse jaoks on see eelkõige mingi üleloomulik asi, mille tähendust ta ei mõista. Ent temaga võtavad ühendust inimesed tulevikust ja tsentuurio sisetunne ütleb, et ta peab nende ülesanded täitma. Octavianusest saabki alguse kivi ümber tekkiv kultus.

Järgmise peatüki tegevus toimub aastal 1037. Nimelt on kivil omadus ühendada omavahel ajastuid umbes 654 aasta pikkuse vahemaa tagant (täpsemalt, 654, 321 aasta tagant). Kivi kohale on ehitatud klooster ja selle keldrisse peidetud saladusest teab kitsas asjassepühjendatute ring. Välja on kujunenud ranged reeglid, kes ja kuidas tohib keldriruumi minna, kõik külastused dokumenteeritakse. Külastused jagunevad kaheks: info andmine minevikku ja selle vastuvõtmine tulevikust (aastast 1691). Autor pole miskipärast kirjeldanud ühtegi "seanssi" ega seda, mida minevikuinimestele öeldakse ja tulevikust kuuldakse, ent Vennaskonnas on väljakujunenud sügav veendumus, et ajalukku ei tohi sekkuda ja seetõttu käib infovahetus vaid väga üldisel tasemel: peamiselt antakse teada, et maailm (ja Kristlik kirik) ikka veel eksisteerivad. Samas on ka kivi valvavas vennaskonnas kõigest inimesed ja mõnel neist on tekkinud mõtted suunata minevikku muutes tulevikku või kasutada Raske Valguse mõjuvälja millekski muuks. Siit tuleb sisse kerge kriminaalne aktsent, mis (võib-olla minu piiratud lugemuse tõttu) toob paralleele "Roosi nimega".

Nagu ajaloo suunamise puhul ikka, ei pääse mitmesugustest eetilistest küsimustest, vastutuse teemast. Kivi saladust hoidev vennaskond (mis kannab eri ajastutes ei nime) on uskunud pimesi, et tulevikus on ausad inimesed ja kõike sealt tulevat on võetud nimiväärtusega. Aga aastal 1691 (mil toimub umbes pool romaani tegevusest) hakkavad idanema kahtluseivad ja arenema ebaharilikud sündmused. Tõusetub küsimus, kas ei suunata tulevikust hoopis Maailmalõpu saabumist, mis tuleks muidugi iga hinna eest ära hoida.

Lõpus segunevad Raske Valguse mõjuväljas erinevad ajastud, mida lk-del 417-418 markeeritakse erinevate kirjashriftide segunemisega ühe lõigu ja lause piirides.

"Lux Gravis" on suhteliselt põnev, ent üsna keeruline teos, mis nõuab parasjagu keskendumist, samuti soovitavalt ajalooalaseid teadmisi. Järelsõnas on õnneks lugejasõbralik ülevaade tegelaskujudest, kes on ajaloolised isikud (Octavianus, Thibaud de Payen, Guillaume St Clair jmt).

Kui see raamat oleks eestikeelne, oleks sel väga suur tõenäosus võtta esimene auhind. Ei saa öelda, et ma oleksin "Lux Gravist" kaifinud (need ajaparadoksid, mis panevad pea valutama!), aga tase on tugev. autori inglise keel on sorav ja kui ei teaks, ei oskaks aimatagi, et eestlase kirjutet.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin tõdemusest, et romaani käesoleval aastal ilmunud eestikeelne variant, mida lugesin, on autori poolt ümber töötatud ja seega pole tegu päriselt selle raamatuga, mida Silver on arvustanud. Autor on enda sõnul kirjutanud romaani umbes sada lehekülge paksemaks ja eelmises arvustuses mainitud kolmele tegevusliinile on lisandunud neljas - aasta 2345, mil meie planeedist on saanud kõrgtehnoloogiline ja üliturvaline, ent hingetult steriilne düstoopiaühiskond. Kuna alates sellest aastast minevikku 654,321 aasta taha (aastasse 1691) enam sõnumeid ei saadeta, on Raske Valguse fenomeniga kursisolevad isikud hakanud seda aastat maailmalõpuks või millekski sarnaseks pidama. 2345. aasta maailmas sekkuvad Raske Valguse fenomeni uurimisse mitme sajandi vanused kehavahetamisvõimega tulevikuinimesed ja koguni üks kosmilist päritolu võõrteadvus, nii et pöörast žanriulmelist elementi tuleb romaani veel kõvasti lisaks. Ja näib, et Silveri loetud ingliskeelses algversioonis järgnevad eri ajastutel toimuvad tegevusliinid lineaarselt üksteisele. Romaani täiendatud eestikeelses variandis on aga kõik neli eri ajastutel toimuvat tegevusliini omavahel ära segatud, nii et üks peatükk kirjeldab üht ajastut, teine teist, vahel vahetub ajastu koguni ühe peatüki piires.
Minu varasem kokkupuude M. Sanderi ulmeloominguga piirdub 1990. aastatest pärinevate õuduskuuldemängudega, millest kolme ürgammu ühe helikasseti pealt kuulatud sai. Nood kuuldemängud (meenub, et ühe neist nimi oli "Yvonne on sõnakuulmatu") kujutasid endast kohati üsna lõbusat kitšilikku gootihorrorit. "Lux Gravis" on muidugi hoopis teisest puust, keeruline, sügavamõtteline ja lugejalt suurt tähelepanu nõudev tekst. Alternatiivajalooks ma seda romaani küll ei peaks... ajalugu siin väga palju ei väänata ja isegi vahepealsed katsed seda teha (nt. normannid Inglismaal paarkümmend aastat varem võimule tuua ja paavst Benedictus IX mingi suur liider teha) ei õnnestu. Pigem on tegu ajalooteemalise teadusliku fantastikaga, mis seguneb kohati lovecraftiliku kosmilise õuduse elementidega.
Silveri arvustuse kiidusõnadega tuleb ühineda. Arvan, et kui "Lux Gravis" järgmisel aastal parima Eesti autori romaanina Stalkerile peaks kandideerima, on tõenäosus auhinna võitmiseks üsna suur. Põnev, keeruline ja sügavamõtteline romaan, milletaolisi üsna harva ette satub. Sarnaselt Silverile käisid need ajaparadoksid ka mulle kohati üle mõistuse, ajalooteemadest sain tänu eluaegsele ajaloohuvile ja erialasele väljaõppele mõnevõrra paremini aru. Ajalooteemade osas on suureks abiks Silveri mainitud järelsõna, mille leiab ka romaani eestikeelse variandi lõpust ("Lisa: Lux Gravis - kes on kes?").
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles

Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgeima hinde pälvib teos eeskätt ambitsioonikuse eest. Ei mäletagi, et mõni eesti autor oleks nii metoodiliselt ette võtnud ajasreisimise (ja sellega kaasnevate kõrvalefektide, antud juhul siis alternatiivse ajaloo) teema. On väga tähelepanuväärne, et see autoril tegelikult ka õnnestunud on. Lisaväärtuseks on romaani sündmustiku pärisajaloo konteksti panemine läbi reaalselt elanud isikute tegelastekskirjutamise kaudu. Samuti on romaan paras ninanips neile eesti ulmeautoritele, kes kirjutavad teosest teosesse ühte sedasama ammu kõiki äratüüdanud rudimentaalselt ulmelist (halvemal juhul autorist endast kõnelevat) lugu. Et saab ka elegantsemalt ja intellektuaalsemalt. Raamatu eestikeelsesse versiooni lisandunud tulevikuliin teeb raamatu veel ulmelisemaks, aga lõhub mõnevõrra algse romaani selgemat struktuuri.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kaks tegevusliini. millest olulisem Jommy oma. Joanna Hillory arhiiviuuringud võiks olla kolmas liin, aga see jäi suuresti lahti kirjutamata. Kangelne paistis olevat suur leiutaja, nagu mõni Campbelli romaani tegelane. Kadunud isa vari jäi Jommyt siiski lõpuni saatma, sest kui palju nendest tema leiutistest põhinesid Peter Crossi poolt pojale jäetud joonistel ja palju poisi enda mõttetööl, jäigi vastuseta.
Teksti loeti inglise keeles

Neli päeva ja neli ööd kohaliku ajalehe reporteri elust. Tegevus toimub Clarendoni väikelinnas 1947. aastal.
Teksti loeti inglise keeles

Kas Gilbert Gosseyn on 1940. aastate Jason Bourne? Mees ei tea kes ta on, ja see tõik ei tule romaanile kasuks, nagu ka malekujundi liigne tarvitamine, kangelase kalduvus vestluspartnereid kinni siduda ja suutropistada jms. Üldise semantika kudumine teksti lõime on teisalt huvitav. Veenuse puud samuti. Kokkuvõtvalt ei ole The World of Null-A päris samal tasemel Isheri sarjaga, seega neli miinusega.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani pealkiri viitab muidugi Aldous Huxley kuulsale teosele, mis omakorda on viide Shakespeare'i näidendile Tempest. Kuigi "Bright New Universe's" paar-kolm korda mainitakse inglise ulmekirjanikku ja tema teost, on sellel romaanil rohkem kokkupuudet teiste Williamsoni kirjutistega. Helge uus universum on viide n-ö transgalaktilisele Klubile, millesse kutsutakse inimkonda, kes aga kaldub eelistama mitte näha oma ninaotsast kaugemale.        
 
 
Romaani kangelaseks on 22aastane ltn Adam Monk Cave, kes soovib sarnaselt oma teadmata kadunuks jäänud isale hakata tegelema teadusega ja liituda kosmilist kontakti taotleva projektiga. Adami emapoolne mõjuvõimas suguvõsa on projekti suhtes vaenulikult meelestatud, mille tõttu tekib sellest erimeelsus. Iseasi küll, mida sõjakooli haridusega kutil üldse teadusprojektis teha peaks olema? Williamson kasutab sageli oma teostes sõjaväelastest tegelasi, kes aga käituvad pigem tsivilistidena.          
 
 
Adam Cave sarnaneb mitmel moel Williamsoni "The Humanoid Touch" kangelasele Keth Kyronile, kellele sõjakool avab võimaluse kiireks ühiskondlikuks tõusuks, mis jäetakse aga kasutamata, et selle asemel liituda ebakindla tulevikuga organisatsiooniga. Williamson annab Keth Kyronele kolmteist aastat, et läbida pea sama teekond, millele Adam Cave'l kulub paar-kolm nädalat. Bright New Universe's on tunda liigset kiirustamist, selle asemel et lasta sündmustel iseeneses küpseda.
Teksti loeti inglise keeles

After World's End on kunagi ilmunud The Legion of Time'iga samade kaante vahel, mis võib olla põhjuseks nende kahe teose paigutamiseks ühte sarja, sest muud ühist neil ei paista olevat. After World's End'i kangelane Barry Horn kupatatakse tööandja poolt kiiresti kosmosesse, kuhu ta jääb üsna pikaks ajaks. Raamjutustus leiab aset 1938. aastal. Põhijutustus toimub 1,2 miljonit aastat hiljem. Romaani esimene pool on unenäoline, justnagu reis inimese sisemaailma. Teine pool on põnevam, aga ka siis jääb kangelane sageli pealtvaatajaks, kellega lihtsalt asjad juhtuvad.
Teksti loeti inglise keeles

 

 

Žanriliselt seisab Ajaleegion noorteka lähedal. Sellele viitavad nt peategelase vanus, teose lihtsustatud maailm ja tegelaste surma näilisus.  

Teose tase ei ole kahjuks ühtlane. Või on asi selles, et mingid võtted on autoril hästi omandatud ja teised jälle üldse mitte. Ajaleegioni algusosa meeldis väga ja mõtlesin, et alla nelja siit hindeks ei tule. Esimeseks ohumärgiks vist oli kangelase kohtumine Sorainyaga kaubalaeval. See pilt reelingu taga ujuvast haist pärines nagu nooremale koolieale mõeldud koomiksist. Lugejale ei meeldi, kui teda alahinnatakse.  Lethonee ajakoridoride kirjeldus mõjus esmalugemisel põnevana, kuid hiljem järele mõeldes tundus see kulunud kujundina.  

 

Teksti loeti inglise keeles

Romaan kuulub sarja Viagens interplanetarias ja on ilmselt mõeldud järjena The Search of Zei'le. Tegevus toimub planeedil Krishna, mille asukad elavad tööstusrevolutsioonieelses ühiskonnas. Planeetidevaheline Nõukogu on kehtestanud Krishnaga suhtlevatele teisplaneetlastele rea piiranguid, mis on põhiliselt seotud kõrgtehnoloogia sisseveoga. Romaani kangelane on keegi Dirk Cornelius Barnevelt, ühe New Yorgi osariigis resideeruva vene ärimehe käealune. Ärimees kupatab Dirki Krishnale.   The Hand of Zei on põhiliselt seiklus, mis tingimata ei oleks pidanud toimuma teisel planeedil: mere, piraadid, harjumatud kombed ning päästmist vajava printsessi oleks hea tahtmise korral võimalik olnud leida ka lähemalt. Ulmeline on see kuidas mingi firma ametnik osutub teisel planeedil äkki väga pädevaks purjelaeva kapteniks ja soravalt kohalikku keelt kõnelevaks.   Kes de Campi varem on lugenud, sellele pole vaja seletada, millises stiilis ta kirjutab. Eestlastele paistab iroonia üldiselt sobivat, kuid kohati tundus lugedes, et autor õõnestab sellega oma loo tõsiseltvõetavust. Kui aga eesmärgiks oli kirjutada lihtsalt lõbus lugu, siis selle de Camp saavutas.
Teksti loeti inglise keeles

Autorille omases humoorikas stiilis kirjutatud lugu geoloogist, kes satub tööle paleontoloogi juurde. Nii et väljakaevamised, väljasurnud loomade luud jms.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub u seitse aastat pärast "Isheri relvapoode". Ühtlasem kui diloogia teine osa. Peategelane peab varjama oma identiteeti, mis seletab tema kohta liikuva tõepärase info vähesust.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani tegevus toimub seitsme tuhande aasta kauguses tulevikus, kuigi raamjutustus seob selle 20. sajandiga. Tegevusliine on mitu, nagu ka vaatepunkte. Sarja peategelane võib Robert Hedrock ju olla, kuid selles osas pakuvad Clarkide perekonna liikmed Fara ja Cayle talle tihedat konkurentsi. Relvapoodide filosoofia järgi on iga riigikord rikutud, aga elu on parem mingisuguse riigikorra all, kui elu ilma korrata. Selleks aga et tavainimese elu korrumpeerunud võimu all elamisväärne oleks, on vaja ühiskonnas omada moraalset tuuma. Sellise moraalse keskmena näebki ennast relvapoodide organisatsioon.
Teksti loeti inglise keeles

Et see 1953. aastal ilmunud romaan koosneb tegelikult kolmest 1930. aastal avaldatud lühiromaanist, võib lugeja küsida, kas teose kolmel osal on midagi ühist. Mõndagi on. Tegelaste ühtsus - kolmik Arcot, Wade ja Morey. Kohaühtsus - noormeeste labor paikneb New Yorgis ja iga osa mingil etapil sealt läbi põigatakse. Ajaline järgnevus - lühiromaanide tegevus järgneb üksteisele väikeste vahedega. Romaani eessõnas mainib autor, et kirjutas Piracy Preferred'i (see on romaani 1. osa) selleks et tema ülikooliõpingute ajal vähese prestiižiga reaalteaduste mainet tõsta. Mingis mõttes võib peategelasi pidada ka kolme reaalteaduse - matemaatika, füüsika, keemia - personifikatsiooniks. See seletaks ka miks lugeja nii vähe Arcotist, Wadest, Moreyst kui inimestest teada saab. Kui sulle meeldib lugeda leiutamisest ja kiiretest lennumasinatest, siis on see romaan sinu jaoks.
Teksti loeti inglise keeles

Ajaliselt järgneb lühiromaanile Solarite. Taas kord tegutseb kolmik Arcot, Wade, Morey, nii nagu Piracy Preferred'is ja Solarite's. Loo ruumiline haare on siin suurem kui eelmainitud juttudes. Nimelisi tegelasi ei ole õnneks palju, samas ei saa öelda nagu oleks tegelased huvitavad, kuna nende sisemaailm jääb suuresti avamata.
Teksti loeti inglise keeles

Kolmik Arcot, Morey ja Wade tegutseb Solarite'is, aga ka sellele lühiromaanile eelnenud Piracy Preferred'is. Ajaliselt algavad Solarite'i sündmused kolm kuud pärast Piracy lõppu. Kontemplatiivsele lugejale siin palju pole, sest kolmikul on plaan ja seda hakatakse kohe teostama. Inimeludest hooliva Piracy Preferred'iga võrreldes on Solarite märksa süngem. Ilmselt on Solarite'i näol tegemist pulp-tekstiga, miska loo loogilist arengut rikastavad tühikud ja kvaasiteaduslikud või pisut vananenud selgitused. Samas selles puuduvad sissevaated inimsuhetesse, psühholoogiasse jms, mis ärksate leidurite meelt hägustada võiks.
Teksti loeti inglise keeles

Sellele lühiromaanile on ette heidetud tehnilisust ja isikupäratuid tegelasi. Mis selle tehilisusega täpselt silmas peetakse, ei oskagi öelda, võib-olla vaimuka stiili või huumori vähesust. Tegelaste kirjeldamisega tõepoolest eriti vaeva ei nähta, aga kuna tegemist kirjandusliku lühivormiga, siis see valitud žanr ise tingib, et väga palju tegelaste kirjeldamisele ruumi kulutada ei ole mõtet.
 
Loo tegevus toimub peamiselt Põhja-Ameerikas aastal 2126 umbes kolme nädala jooksul. Füüsikud Morey ja Arcot sisustavad oma aega leiutamise ja tennisemänguga nt. Lugu läheb kohe käima ja kulgeb kiiresti, on seikluslik ja sisaldab katseid seletada toimuvat teaduslikult või kvaasiteaduslkult.
Teksti loeti inglise keeles

Suhteliselt keskpärane ajarännulugu. Kolm ülikooliaegset sõpra ehitavad  ajamasina. Alguses läheb kõik hästi, aga esialgne edu kannustab nüüd juba meeste aplust. Projekti üritatakse kaasata valitsust jne.
Teksti loeti inglise keeles