Kasutajainfo

Mart Sander

10.08.1967-

  • Eesti

Teosed

· Mart Sander ·

Lux gravis, or Heavy Light

(romaan aastast 2008)

Hinne
Hindajaid
7
2
0
2
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (12)
1.2009

Nüüd näib, et Sander enam eesti keeles kirjutada ei tahagi, millest on kahju. Tema esimene täispikk romaan on orienteeritud ingliskeelsele lugejaskonnale, keda aga autor ja kirjastaja väga suureks ei pea, sest trükiarv on vaid 300. Limited edition. Võib-olla tuleks öelda veel ka deluxe edition, sest raamatu kujundus on tähelepanuväärne. See peab jätma mulje ajaloo hõngust: pruunid nahaimitatsiooniga kaaned, autori puulõiked, kalligraafilised suurtähed peatükkide alguses, gooti shrift. Sõltuvalt sellest, millises ajaloo punktis tegevus toimub, on ka shrift erinev. Mulle tundub ka, et raamatust on 2 erineva kujundusega versiooni. Autori kodulehel (www.martsander.com) olev foto on tehtud kindlasti tavalisest hardback-formaadis raamatust, ent mina lugesin väikest formaati. Samuti on fotol märgitud trükiaastaks 2006 ja ka trükkimise koht (Reval), mida väikeses formaadis ei ole. Raamatut ei müüda hetkel kusagil ja Eestis tohib seda müüa alles pärast seda, kui see on kusagil piiri taga poodidesse tulnud. Miks see on veninud, ma ei tea.

Romaani serveeritakse alternatiivajaloolise teosena, mida see on ka, ent minu meelest domineerivad selles eelkõige ajaparadoksid, mis minusugusel lihtsal inimesel kohati pea segi ajavad. Sündmused saavad alguse aastal 383, kui Briti saartel on roomlaste invasioon ja üksik tsentuurio Octavianus on oma armeest maha jäänud ning eksinud. Ta jääb laagrisse inimtühjas kohas mingi koopa lähedal. Koopasügavuses lebab pooleldi maasse vajunud must kivi. Selle kivi ümber toimubki kogu romaani tegevus. Kivi kiirgab pimedust, musta valgust, ja selle mõjuväljas on võimalik suhelda inimestega kaugest minevikust või tulevikust. Octavianuse jaoks on see eelkõige mingi üleloomulik asi, mille tähendust ta ei mõista. Ent temaga võtavad ühendust inimesed tulevikust ja tsentuurio sisetunne ütleb, et ta peab nende ülesanded täitma. Octavianusest saabki alguse kivi ümber tekkiv kultus.

Järgmise peatüki tegevus toimub aastal 1037. Nimelt on kivil omadus ühendada omavahel ajastuid umbes 654 aasta pikkuse vahemaa tagant (täpsemalt, 654, 321 aasta tagant). Kivi kohale on ehitatud klooster ja selle keldrisse peidetud saladusest teab kitsas asjassepühjendatute ring. Välja on kujunenud ranged reeglid, kes ja kuidas tohib keldriruumi minna, kõik külastused dokumenteeritakse. Külastused jagunevad kaheks: info andmine minevikku ja selle vastuvõtmine tulevikust (aastast 1691). Autor pole miskipärast kirjeldanud ühtegi "seanssi" ega seda, mida minevikuinimestele öeldakse ja tulevikust kuuldakse, ent Vennaskonnas on väljakujunenud sügav veendumus, et ajalukku ei tohi sekkuda ja seetõttu käib infovahetus vaid väga üldisel tasemel: peamiselt antakse teada, et maailm (ja Kristlik kirik) ikka veel eksisteerivad. Samas on ka kivi valvavas vennaskonnas kõigest inimesed ja mõnel neist on tekkinud mõtted suunata minevikku muutes tulevikku või kasutada Raske Valguse mõjuvälja millekski muuks. Siit tuleb sisse kerge kriminaalne aktsent, mis (võib-olla minu piiratud lugemuse tõttu) toob paralleele "Roosi nimega".

Nagu ajaloo suunamise puhul ikka, ei pääse mitmesugustest eetilistest küsimustest, vastutuse teemast. Kivi saladust hoidev vennaskond (mis kannab eri ajastutes ei nime) on uskunud pimesi, et tulevikus on ausad inimesed ja kõike sealt tulevat on võetud nimiväärtusega. Aga aastal 1691 (mil toimub umbes pool romaani tegevusest) hakkavad idanema kahtluseivad ja arenema ebaharilikud sündmused. Tõusetub küsimus, kas ei suunata tulevikust hoopis Maailmalõpu saabumist, mis tuleks muidugi iga hinna eest ära hoida.

Lõpus segunevad Raske Valguse mõjuväljas erinevad ajastud, mida lk-del 417-418 markeeritakse erinevate kirjashriftide segunemisega ühe lõigu ja lause piirides.

"Lux Gravis" on suhteliselt põnev, ent üsna keeruline teos, mis nõuab parasjagu keskendumist, samuti soovitavalt ajalooalaseid teadmisi. Järelsõnas on õnneks lugejasõbralik ülevaade tegelaskujudest, kes on ajaloolised isikud (Octavianus, Thibaud de Payen, Guillaume St Clair jmt).

Kui see raamat oleks eestikeelne, oleks sel väga suur tõenäosus võtta esimene auhind. Ei saa öelda, et ma oleksin "Lux Gravist" kaifinud (need ajaparadoksid, mis panevad pea valutama!), aga tase on tugev. autori inglise keel on sorav ja kui ei teaks, ei oskaks aimatagi, et eestlase kirjutet.

Teksti loeti inglise keeles

Alustaksin tõdemusest, et romaani käesoleval aastal ilmunud eestikeelne variant, mida lugesin, on autori poolt ümber töötatud ja seega pole tegu päriselt selle raamatuga, mida Silver on arvustanud. Autor on enda sõnul kirjutanud romaani umbes sada lehekülge paksemaks ja eelmises arvustuses mainitud kolmele tegevusliinile on lisandunud neljas - aasta 2345, mil meie planeedist on saanud kõrgtehnoloogiline ja üliturvaline, ent hingetult steriilne düstoopiaühiskond. Kuna alates sellest aastast minevikku 654,321 aasta taha (aastasse 1691) enam sõnumeid ei saadeta, on Raske Valguse fenomeniga kursisolevad isikud hakanud seda aastat maailmalõpuks või millekski sarnaseks pidama. 2345. aasta maailmas sekkuvad Raske Valguse fenomeni uurimisse mitme sajandi vanused kehavahetamisvõimega tulevikuinimesed ja koguni üks kosmilist päritolu võõrteadvus, nii et pöörast žanriulmelist elementi tuleb romaani veel kõvasti lisaks. Ja näib, et Silveri loetud ingliskeelses algversioonis järgnevad eri ajastutel toimuvad tegevusliinid lineaarselt üksteisele. Romaani täiendatud eestikeelses variandis on aga kõik neli eri ajastutel toimuvat tegevusliini omavahel ära segatud, nii et üks peatükk kirjeldab üht ajastut, teine teist, vahel vahetub ajastu koguni ühe peatüki piires.
Minu varasem kokkupuude M. Sanderi ulmeloominguga piirdub 1990. aastatest pärinevate õuduskuuldemängudega, millest kolme ürgammu ühe helikasseti pealt kuulatud sai. Nood kuuldemängud (meenub, et ühe neist nimi oli "Yvonne on sõnakuulmatu") kujutasid endast kohati üsna lõbusat kitšilikku gootihorrorit. "Lux Gravis" on muidugi hoopis teisest puust, keeruline, sügavamõtteline ja lugejalt suurt tähelepanu nõudev tekst. Alternatiivajalooks ma seda romaani küll ei peaks... ajalugu siin väga palju ei väänata ja isegi vahepealsed katsed seda teha (nt. normannid Inglismaal paarkümmend aastat varem võimule tuua ja paavst Benedictus IX mingi suur liider teha) ei õnnestu. Pigem on tegu ajalooteemalise teadusliku fantastikaga, mis seguneb kohati lovecraftiliku kosmilise õuduse elementidega.
Silveri arvustuse kiidusõnadega tuleb ühineda. Arvan, et kui "Lux Gravis" järgmisel aastal parima Eesti autori romaanina Stalkerile peaks kandideerima, on tõenäosus auhinna võitmiseks üsna suur. Põnev, keeruline ja sügavamõtteline romaan, milletaolisi üsna harva ette satub. Sarnaselt Silverile käisid need ajaparadoksid ka mulle kohati üle mõistuse, ajalooteemadest sain tänu eluaegsele ajaloohuvile ja erialasele väljaõppele mõnevõrra paremini aru. Ajalooteemade osas on suureks abiks Silveri mainitud järelsõna, mille leiab ka romaani eestikeelse variandi lõpust ("Lisa: Lux Gravis - kes on kes?").
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin samuti raamatu eestikelset varianti ning eelarvustajate kiidusõnadega tuleb ühineda. Hästi läbimõeldud ja komponeeritud raamat, mille lugemisel ei saanud tõesti last mõtet kuhugi mujale uitama. Ajaparadoksid ja ajas liikujad jäid ka mulle üpris häguseks; ilmselt oli see vähemalt osaliselt ka autori taotlus, kõike ei peagi ju detilideni välja kirjutama. Ajaloolised komponendid olid teosel samuti väga head.
Mulle tõid Kivi ja Valgus ning nende ümber toimuv aga lisaks Lovecraftile ka Pratcheti meelde: Vangladimensioonid väljaspool aega ja ruumi ning valguse vastandi sissetoomine, mis pole mitte pelgalt valguse puudumine.
Ainus, mis romaani puhul millegipärast veidi häirima jäi, oli selle lõpplahendus, oleks oodanud nagu midagi veidi teravamat või ootamatumat. Aga romaani kui terviku seisukohalt pole ka sellel tegelikult väga viga, nii et hinnet see küll alla ei tõmba.
Teksti loeti eesti keeles

Ulmeromaanis „Lux Gravis” on põnev ja tobe niimoodi kokku keeratud, et eelkõige tundub see ikkagi tobe.

 

Raamat algab hästi. Intriig paiskub lugeja ees vallale, mõned napid sõnad ütlemata jätmise taustal annavad parema pildi, kui pikad seletused ealeski suudaksid. Põnev hakkab.

Siis aga tõmmatakse pinge üleni maha.

 

Oletatavasti saabub kohe midagi maailma lõpu taolist, aga peategelane murrab parajasti aju mingi ettekande sisu kallal. Mainitakse veel ära, et umbes sääraseid nullpäeva ehk arvatava maailmalõpu põhjuslikkuse üle arutlevaid ettekandeid on samas asutuses esitanud juba palju-palju inimesi ja kõik teavad, et ettekande jaoks antakse aega kaks päeva. Miks siis tegelasel kama ei ole? Täiesti? Miks ta hoolib? Mul tema asemel ei liiguks suunurk (kulmust rääkimata) ka selle peale, et mu aruanne ei ole enneolematult hea.

 

Võib-olla maailm lõpeb kahe päeva pärast, aga mul on vaja oma ettekannet kirjutada... Ettekannet, mille kohta publik teab, et tegijal pole eriti aegagi olnud.

 

On oma põhjus, miks klišeelikes filmides-raamatutes-lugudes on tüüpkonflikt „keegi tegi haiget/röövis/tappis perekonnaliikme/kallima/sõbra”. Lugeja suudab sellega samastuda: oleks väga jälk ja üleni enneolematu olukord, ilmselt minagi toimiksin kuidagi veidralt, mida teeb tema?

 

Aga aruande-ettekande esitamine? Ee... Jaa, jutu sees antakse meile infot, kuidas tulevikumaailm toimib, empaatiamasinad ja mässajad... Väga tore on kõiki neid põnevusi näha ja keegi on ära teinud töö nende mõju ettekujutamises ja minu ette toomises – aga kuna peategelase isiklik probleem on kuramuse ettekande tegemine, tundub kõik ikkagi mannetu, kunstlik ja halvasti kokku pandud.

 

Nõmeda inimese puhul pole lahe

Ulmekirjanduse voorus on see, et võetakse inimene, pannakse ta olukorda ja/või maailma, mis pole meie teadmiste järgi võimalik, ja vaadatakse, mida ta teeb. Aga kui inimene on nõme, võtab südamesse nõmedaid asju ja tal ei paista aruraasugi peas olevat, on lahedast maailmast ja põnevast olukorrast vähe kasu.

 

Mannetu ja lahe on ses raamatus niimoodi kokku põimitud, et tekib kahtlus: autor oli asja esimest korda kirjutades ikka väga noor. Kehade vahetamine ja „tehishinged”, kuidas see kõik inimloomust mõjutab – ja seal kõrval eksagent Nitram (nimi on väga läbipaistvalt tagurpidi keeratud Martin) ning lapsik rivaalitsemine inimesega, keda alguse peategelane esmakordselt näeb. Pluss kuramuse ettekanne.

 

Põnev ja tobe on niimoodi kokku keeratud, et pole midagi parata: asi tundub siiski eeskätt tobe.

 

Täpselt samasugune probleem kerkib esialgu ka teose tegevustiku minevikku kandudes: no kui rumal saab üks inimene olla? Kui ebaloogiline ja hajamõtteline? Kindlasti leidub ka selliseid, olgu, aga miks pagan peab neist lugema (ja kirjutama)? Pealegi on naljakas näha, kuidas on kokku põimitud autori tänapäevane mõtlemine ja püüdlus mõelda nii, nagu „selline inimene sellises olukorras ja sellise kasvatusega” mõtleks. Kokku tuleb kompott, mis ei sobi õieti kuhugi.

Ent vähemalt sündmustikku on pärast minevikku kandumist huvitav ja ettearvamatu jälgida.

 

Edasi ja sügavamale lugedes muutub raamat põnevamaks ja kuigi ebaloogilisust tuleb siin-seal ikka ette, on osa nähtusi siiski ka loogilised.

 

Kui juttu tuli teadusest, olin vähemalt mina lugejana dialoogide sügavuses nii segaduses, et võtsin tegelaste selgitused kohe ja üleni omaks.

 

Ebaloogilised tegelased

 

Kui juba olla harjunud tänapäevasustega minevikus ja leppida, et enamik tegelasi on napakad, ei häiri see enam nii väga ning kõik, mis ei ole absurdne ja nõme (kõik ei ole), muudab lugemise sujuvamaks ja lihtsamaks. Raamatu lõpuosa on lausa huvitav, ei ole mingit selget jaotust „need on halvad” ja „need on head”. On meeldiv jälgida, mis siis ikkagi juhtub – kuni tegelased hakkavad jälle täiesti ebaloogiliselt käituma. Näiteks usuvad poolelt lauselt asju, mis teevad kogu nende elukogemuse nulliks, ja tegutsevad kohe selle uue uskumise põhjal.

 

Aga noh, vähemalt mingi lahendus raamatu lõpus saabub. Lugu ei jää tühjusse rippuma, asi seegi.

 

Üht asja peab eraldi märkima, see on nii silma riivavalt esil.

 

Raamatu tegelased on eranditult mehed.

 

Et pole nagu mainimist väärt? Inimesed on inimesed, ükskõik kummast soost?

 

Võtkem vastupidi. Kui raamatu tegelased oleksid eranditult naised, kas ei tekiks siis samamoodi tunnet: kusagil on teine pool maailma, kus toimuv on vähemalt sama huvitav, aga millegipärast kirjeldatakse ainult väga kitsast lõiku, kus tegutseb ainult ühes soost tegelaste parv? Teoses toimuv ei saa olla eriti oluline, kui see on niimoodi isoleeritud ja vaene. Ainult mehed? Oluline toimub seal, kus on kõik inimesed koos, mitte mingis pisikeses isoleeritud liivakastis!

Teksti loeti eesti keeles

Rooma leegionäär Ocavianus eksib Inglismaal enda vägede juurest eemale ning avastab ühest koopast kivi, mis kiirab müstilist musta valgust. Selgub, et selle kivi abil on võimalik teatud intervalli järel tuleviku või minevikuga infot vahetada, misjärel rajab ta kivi valvamiseks salajase ordu. Edasine tegevus toimub paraleelselt aastatel 1000, 1600 ja 2300 (ei viitsinud raamatust täpseid arve vaadata ja ümardasin). Aegamööda hakkab aga kõigis neis ajastutes elavatel munkadel tekkima arusaam, et midagi on selle rasket valgust eritava ja ajastuid ühendava monoliidiga valesti.
 
Erinevad minevikud on hästi kirja pandud, autor on (minuarvates) tabanud hästi erinevate ajastute inimeste mõttemaailma ning ka kujutatud tulevik on ulmeline ja täis lahedate ideedega tehnoloogiat (hingemasinad, kehadevahetamine jne). Lugu ise jookseb meeldivalt kiirelt ja kohati on seda isegi raske käest panna. Tabasin muide lugemise ajal end korduvalt mõttelt, et midagi on ka meie ajaliiniga valesti. Ei saa ju olla, et sellise läbimõeldud keskaegse maailmaga tugevalt zanriulmelise põneviku on kirjutanud Mart Sander aga mitte Indrek Hargla. Massaraks! Eesti ulmekirjanikud peaksid häbi tundma. Alguses tuleb Kunnaselt Gort Ashryn ja nüüd siis Lux gravis. igaljuhul olen tõesti positiivselt üllatunud ja minupoolt saab see raamat maksimaalse hinde. Kahtlemata üks selle aasta parimaid kodumaiseid ulmeteoseid ning on tõesti kahu, et Stalkeri hääletuses satub see tõlkeulme alla.
 
PS: Üks eelnev antud raamatu arvustaja on avaldanud imestust naistegelaste puudumise üle. Mina ei suuda seda küll parimagi tahtmise juures veaks pidada. Kogu tegevus toimub ju ikkagi karmi korraga mungakloostris ning kõige kauem koht, kuhu sealt satutakse on kloostri kõrval kasvav mets.
 
PPS: Ka järelsõna on asjalik, mulle meeldis raamatus tegutsevate (ka fiktiivsete) tegelaste kohta rohkem tausta saada. Nagu väike mõnus lisaboonus kogu loole.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu eestikeelses versioonis on neli tegevusliini või parem oleks öelda ajaliini, kuna autor on jaotanud teose ajapõhiselt. Tegevuspaik on üldjoones üks ja sama. Ajal näib selles romaanis olevat suurem tähtsus kui ruumil. Tegelasi eriti palju pole, ja nii on parem - lugejal lihtsam jälgida. Võib soovitada.
Teksti loeti eesti keeles

Kõrgeima hinde pälvib teos eeskätt ambitsioonikuse eest. Ei mäletagi, et mõni eesti autor oleks nii metoodiliselt ette võtnud ajasreisimise (ja sellega kaasnevate kõrvalefektide, antud juhul siis alternatiivse ajaloo) teema. On väga tähelepanuväärne, et see autoril tegelikult ka õnnestunud on. Lisaväärtuseks on romaani sündmustiku pärisajaloo konteksti panemine läbi reaalselt elanud isikute tegelastekskirjutamise kaudu. Samuti on romaan paras ninanips neile eesti ulmeautoritele, kes kirjutavad teosest teosesse ühte sedasama ammu kõiki äratüüdanud rudimentaalselt ulmelist (halvemal juhul autorist endast kõnelevat) lugu. Et saab ka elegantsemalt ja intellektuaalsemalt. Raamatu eestikeelsesse versiooni lisandunud tulevikuliin teeb raamatu veel ulmelisemaks, aga lõhub mõnevõrra algse romaani selgemat struktuuri.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugemine, kindel viiekas. Üle hulga aja midagi, millest ei pidanud end pooljõuga läbi närima. Kui lisada veel sooduka letis olnud hind 1.99, siis ei jää alles ühtegi põhjust, miks seda raamatut mitte osta ja lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Minu ja Mart Sanderi teed ei ristu just tihti. Pikka aega oli ta mu jaoks keski, kes teeb teles miskit saadet. Saadet, mis endale ei paku huvi. Noh ja nii oli ja jäi, kui ei paku huvi siis ei paku huvi.
Mingil hetkel aga jäi silma, et tegelikult on tegu ka kirjanikuga. Noh, tubli on aga taaskord ei haakinud. Siis aga tuli "Lux Gravis" ning üldse hakati ulmehuviliste seas rääkima temast kui ulmekirjanikust. See oli siis pea 10 aasta tagasi.
Käisin hiljuti kinos vaatamas filmi "Kõhedad muinaslood". See on siis samuti Mart Sanderi lühijuttude põhjal loodud, ta ise loob näitlejana kahes ka kaasa. Film maitses väga hästi, peale seda mõtlesin, et prooviks ka raamatut uuesti lugeda. St ma olen paar aastat tagasi seda üritanud lugeda aga kuidagi ei haakinud hästi ja jäi üsna alguses pooleli.
Aastal 2017 ilmunud versioon on 2009 aasta ingliskeelse versiooni ümbertöödeldud ja täiendatud versioon. Kui algses versioonis on kolm tegevusliini, kolm perioodi ajas, mil tegevus toimub siis eestikeelsesse versiooni on lisatud veel neljas.
Soovitan raamatu lugemist alustada lõpus olevast lisast "Kes on kes?", sellesse ei pea algul süvenema aga tasub natuke silmadega üle lasta. Lugemise ajal tasub taas ikka ja jälle seda lisa piiluda kuna autor on teinud väga põhjaliku eeltöö ning raamat baseerb nii mõnelgi ajaloos päriselt eksisteerinud isikul. Samas pole lugemisel just ülivajalik olla kursis kogu saamislooga - aga kindlasti annab see natuke juurde.
Raamatu saab panna alternatiivajaloo lahtrisse aga tegelikult on ta midagi enamat. Juttu on ajaparadoksidest ning tegevus käibki 383, 1037, 1691 ja 2345 aastatel. Säästan lugejat algkooli matemaatikast, iga hüpe on 654,321 aastat. Sündmused (mitte raamat) algavad aastal 383 kus sõjakeerises teiste poolt hüljatud tsentuurio Octavianus avastab ühest koopast musta kivi, mille ümber siis kogu ülejäänud tants ja trall lahti lähevad. Samuti on seal tumedat, rasket valgust...
Aastal 1037 on samas kandis uud tegelased, kivi kohale on ehitatud klooster ning vaid väljavalitud teavad, et kivi kaudu saab suhelda ka mõne teise punktiga ajas. Sama on ka iga järgmise ajahetkega, kus igalpool on erinevad ajahetked järjest rohkem omavahel seotud ning ühel hetkel tulevad mängu nii filosoofilised kui eetilised teemad, kui palju ja kas võib minevikku sekkuda.
Raamat ei ole lihtne, kaugel sellest. Ühtepidi tuleb jälgida erinevatel aastatel toimuvat, teisalt on eriti just algus ja tausta rääkimine justkui ajalooline romaan. Võinoh, ta ongi ju alternatiivajalooline raamat. Ehk siis tükk aega saab lugeda raamatut nagu vaadet pikksilmaga mitmesse perioodi, ulmet pole ollagi. See oli tegelikult äärmiselt äge.
Kui tohib niimoodi ütelda siis ise kasutaks selle romaani puhul väljendit "väärtkirjandus". St minu jaoks on tegu üsna napaka ja äärmiselt subjektiivse tiitliga, samas mis seal salata - midagi ta tähendab. Antud teos on ambitsioonikas, läbimõeldud ja laiahaardeline, ise julgeks soovitada ajaloohuvilistele inimestele. See, et ta on ka mingist piirist alates ulme (ning hea ulme!), on muidugi meeldib lisanüanss aga pigem on tegu Lihtsalt Hea Raamatuga(tm). Mitte, et tegu oleks lihtsa raamatuga...
Eraldi tooaks välja raamatu füüsilise poole. Mart Sander on ju teatavasti muule lisaks ka hea maalikunstnik, kaanepiltki on tema jagu. Lisaks on peatükkide lõpus gravüürilaadsed pildid, peatüki alguses konkreetset ajahetke kujutav graafika. Kõvad kaaned... juba käes hoida on seda raamatut äärmiselt mõnus. Ise ostsin ta mõne euro eest, praegu on ta poodides juba otsa samas aga mõnes kohas paari euro eest veel leiab. Sellise raha eest üsna nobrainer valik.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Minu meelest väga mõnus jutt.
Esiteks: mulle meeldib see maailm, mis on nagu meie oma, aga samas üldse ei ole. Autod on, inimesed on, raha on (ehk põhiline). Isegi sigaretid ja piljard on! Et on ka vampiirid, gnoomid, kaosetükkidest kokku pandud rääkivad kassid ja "kahjurihävitaja" on igasugu härjapõlvlaste ja krattide hävitaja, on juba "pisiasjad-pisiasjad.
Teiseks meeldib mulle peategelane. Kujutlesin tema elamisena omaenda tudengikorterit - külm vesi ja kemps koridoris, raudahi ja triibuline räpane vatimadrats põrandal -  ja tundsin tugevat ühtekust. Mees ujus maailmas ringi nagu minagi - osadest asjadest saab aru, osadest ei saa, aga no saame kuidagi hakkama. Alati on ju saanud.
Noh, ta jõi rohkem, ent pisiasjad-pisiasjad.
Kolmandaks meeldis mulle ka krahv, tema motiivid tundusid loogilised, tema isik meeldiv.
Mulle ei meeldinud väga, et loo keskosas muudkui peategelast jälle erinevatel põhjustel krahvi juurde toimetati (autor toimetas), et too saaks taas veidi lisainfot tilgutada ning sigarit pakkuda.
Ent kui lõpp (no 11 viimast lehekülge nt) kätte tuli, sai see kõik unustatud ja andestatud, sest lõpp oli NII HEA. 
Põnev, toorelt PÕNEV, loogiline ja mitte-ette-äraarvatav. 
Hea lugu. Tunnustan!
Teksti loeti eesti keeles
9.2020

Alustame sellest, et see raamat on selgelt ja varjamatult variatsioon Hamleti loost. Prints (niivõrd-kuivõrd) naaseb võõrsilt, ta isa on aujärjelt tõugatud ja isa vend on tõukajaks. Ema (või samahästi-kui-ema) tundub tolle isa vennaga ühes mestis olevat ja prints ise tunneb peamiselt: "Mida krdit ma nüüd tegema pean, et kõik õige ja hea olema saaks?!"
 
See on üks kiht loost. 
 
Siis on maailm. Maailm, kus jumalad on sama tõelised ja loomulik osa igapäevaelust nagu kreeka müütides. Nad mõjutavad, teevad  imesid, surevad, väljendavad inimestele oma tahet, naudivad ohvriande ja palveid. (Elavad nendest, aga seda viimast pole vist kreeka müütides selgelt väljendatud.) Võitlevad omavahel, osalevad inimeste sõdades, mõned ühel poolel, mõned teisel poolel, kaitsevad ja hoiavad - aga kui konkreetset lepingut pole sõlmitud, siis oma meeldimiste põhjal, mis ei pruugi inimestele üldse loogilised tunduda. 
 
Lugu on ka nendest, eriti ühest konkreetsest.
 
Siis on see lugu riigiasjadest. Kuidas (üks või teine) riik elab, mis on oluline, mis mitte, mismoodi asjad paika saab ja kui kauaks - ning selle kõige taustsüsteemiks iidse jumala pilk, kes on näinud ja liialdamata miljoneid aastaid jälginud, kuidas tekib ja laieneb elu vees, kuidas elusolendid arenevad üheks ja teiseks, kuidas nende jäänused muutuvad ... 
 
Kuidas tunduvad meie lühiajalised mured kellelegi, kes mõtleb sellistes kategooriates?
 
Ja muidugi on see inimeste lugu. Kuidas teisiti saaks?  Hamlet ise on ju inimeste lugu ning kuigi "The Raven Tower" ei järgi sealset süžeed punkt-punktilt, siin on teistsugused tegelased, ka HOOPIS teistsugused tegelased, on olemuslikult ju ikka tegu inimeste, nende otsuste, tunnete, hoolimiste ja mittehoolimiste kirjeldusega. 
 
Oluline on veel mainida, et selle ajatustunde, mööduvate murede mitte muredeks pidamise ning suure plaani tajumise tõttu on see väga õnnelik raamat. Ei ole surumist, "maailm läheb hukka, kui ma kannatan!"-tunnet, üks otsus määrab ära saatused igaveseks ning nii hirmus - ei, kõik läheb mööda. Hetk pole eriti oluline.
Ja selline tunnetus on vähemalt minu kui lugeja jaoks äärmiselt õnnestav. 
Minu jaoks oli see väga õnnelik raamat ja kui raamat on korraga õnnelik ning tark (mitte "lilled ja liblikad ja keegi ei söö kedagi, rohi ja lehm ja hunt tantsivad kõik käsikäes"), on mu meelest tegu haruldase ja imetoreda asjaga.  
 
Teksti loeti inglise keeles

„Teine tuul” on leebem raamat kui "Tehanu",  ta tegeleb pigem leppimise, edasielamise ja vaikse rõõmuga kui põleva liha ja hullusega. Aga.
Ma ei ütleks, et PAREM raamat. Seal oli kaks kohta, mis mind häirisid kirjanikluse osas.
Võibolla ma nüüd näen selliseid asju rohkem, kui nooruses.
Aga võibolla ikkagi Le Guin ei teinud ka selliseid vigu varem.
Üks koht on noore kuninga ehe ja siiras raevuhoog teemal „mis ma selle printsessiga peale hakkan?!” Nagu – lohed ähvardavad kogu maad, oht on reaalne ja käegakatsutav, väga võimalik, et surnud on ka aktiveerunud ja ohtlikud, ja sina, tark ja arvestav kuningas, kes kõige eest vastutab, jaksad raevutseda ja südamesse võtta mingeid abieluasju?!
Imelik kirjutamine. Ei järgi karakteriloogikat, see viha on minu meelest teoses ainult plot device’i funktsiooni täitev.
Teine veider koht oli raamatu lõpp. Sinna oli kulutatud nii vähe sõnu kui võimalik, ja tegelikult ikka veel vähem.
Jälle – ma saan aru, miks autor tahtis seda niimoodi lahendada.
Sedasi valdab lugejat suur vabanemise tunne, kõik, mis enne oli keeruline ja raske, on sile ja selge. Selliseks lõpuks ent tuleb inimloomused teha natuke paremaks ja targemaks kui loogiline oleks. Kõik mõistavad korraga suuri asju, üleüldine tarkus haarab tegelased endasse ning keegi ei kõhkle ega kahtle. Ja kuna SISULISELT asju ei muudetud, peaaegu kõik lõpuks taipaksid ikka, sest ega nad LOLLID ju ole, neelan ka mina selle lõpuprobleemi alla.
Ent natuke võtab ikkagi ohkama.
Sest tegelikult on „Teine tuul” ju hea raamat, põnev ja hea filosoofilise tagapõhjaga. Surm selles maailmas vajas tõesti lahtikirjutamist.
Selliste väikeste asjade pärast jääb temast alles aga vaid hea raamat, mitte väga hea raamat.
 
Teksti loeti eesti keeles
6.2020

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et ma ei oodanud sellest raamatust palju.
"Howli liikuv kindlus" on saanud enamiku eestlaste jaoks Diana Wynne Jonesi margiteoseks ja kuna see oli minu meelest kõlbulik, isegi hea, aga mitte midagi erilist, oli mul sama autori mitteniimärgilise teoses osas vähe ootusi.
 
Nüüd mõtlen, et võibolla peaksin "Howli" uuesti üle lugema. Sest seesinane oli selline rõõmus ja helge raamat, nagu hea noortefantaasia olema peab. Et nagu siingi, ka "Howlis" olid naised sama palju tegelased kui mehed, on meeles.
 
"Pimeduse isanda Derkholmist" sündmustik saab aluse tõsiasjast (keegi ei seletanud, kuidas, nii lihtsalt oli), et fantaasiamaailma, Päris Maagiat täis maailma korraldab seiklusrännakuid tegelane teisest, meile tuttavamast maailmast. Ta on ebameeldiv, väga kasumiahne ning saanud enda kätte suure võimu. Ehk teisisõnu kogu maagilise maailma jutu all oleva piirkonna elukorraldus on allutatud tema korraldatavatele retkedele, mida nimetatakse "palverännakuteks", kuid mis sisuliselt on mõõga ja maagiaga päris elus rollimängud Pimeduse Isanda (kes valiti igal aastal uuesti ja kelle kehastamine oli raske töö) kukutamiseks.
Päris surmasaamistega mängud.
 
Raamat keskendub tol aastal valitud Pimeduse Isandale (kes tohtis olla ainult meessoost, sest too Meie Maailma Võimukas Korraldaja lubas ainult meessoost võlureid ja noil pidi pealegi olema habe, naised tegid niisiis muid asju, näiteks mängisid Võrgutavat Sireeni) ja tema perekonnale, mis sisaldab greife ja hulganisti erineval määral mõistuslikke ja maagilisi loomi, sest pereisa on fanaatik, kes tahtis üha aretada, tekitada ja kasvatada.
Peres on kaks inimlast oma erinevate annete ja kirgedega ning neli greifidest last, igaühel omad oskused ja kired. Kuidas nad hakkama saavad Pimeduse Isanda abiliste, asendajate ja teenritena, võtab enda alla enamiku teosest.
 
Kuna autor on hea jutustaja, on ta suutnud sujuvalt lisaks naeruväärsustele ja õudustele, mis vajalikud Pimeduse Isanda kehastamiseks, lisada kõrvalliine pereema käitumise, noorte erinevate armumiste ning pere loomade (MITTE greifide, nemad on lapsed!) trikitamistega, ning kuigi kokku tundus lugedes ikkagi kõik suunduvat sinnapoole, et Kuidagi Alistatakse Vastik Korraldaja, ei mõjunud raamat mitte tuima teekonnana sinna suunas, vaid laia värvilise pannoona, mis peaks, no peaks ju kuidagi tooma vastiku paha alistamise juurde.
No PEAKS ju?!
Mingil ajal enne lõppu hakkasin nutma, sest nii-nii kurb. Kõige selle helge värvilise teismelise maailma sees oli must samuti värv ja kuigi ta lõpptulemusele ainult kirevust juurde annab, oli kurb osa ikka tõeliselt kurb - mitte "oh, kõik saab kohe korda, see on ju tunda!"-kurb.
 
Päris lõpp oli võibolla veidi liiga tihe, paljastusi liiga palju, aga kokku jättis ikkagi hea helge tunde ja niisiis minu hinnangul tore raamat üleni.
Teksti loeti eesti keeles

Lugeda võib, see oli ok.
Aga peategelene on nagu kehvake Philip Marlow (kehvake, sest Marlowl on filosoofia, lihalikkuse ja ehetundumisega palju paremini), kõik naised ligitõmbavad, ainult erineval moel, ning hulk erinevaid maagilisi olendeid, loitse jms ei päästa, kui inimesed on nagu karikatuurid - neil on 1-2 omadust ja mitte midagi muud.
Ja madin on minu jaoks igav, kui nagunii tean, et lõpp peab õnnelik olema, ning võitlemise jooksul ei vaheta osalised hingekriipivaid tõdesid, vaid igavaid solvanguid.
Teksti loeti eesti keeles

 




Sama hea, kui teine osa.
Seekord tegeles Leckie raamatus tehisintellektide isikuõiguste, Anaander Minaai (phmt antagonist, kuigi selles sarjas pole miski ühene, mis ongi minu arust heade raamatute üks tunnuseid) ebameeldivamate ilmingute vastu suunatud võitlemise ja võitlusviiside ning viimaks ka konkreetselt koomiliste kergendustena mõjuvate võõrrassi "tõlgi" ja väga väga kaua inimesteta elanud tehisintellektiga suhtlemisega.
Filosoofiline pool oli raamatul tagasihoidlikum kui teises osas (esimese osa ühiskondlikud võitlused on minu jaoks võideldud ja enamasti mõttetud, aga rahvustevahelised raskused ja päritolu põhjal "need pagulased ongi laisad ja lohakad"-otsustamine on vägagi teema)
, ent konkreetset nalja on rohkem ning see on kergendav, sest see ei ole mingi kergemeelne ja pealiskaudne raamatusari, kus tõsistes olukordades veidike naeru ülearu oleks!



Teksti loeti eesti keeles

 



Väga hea raamat. Lõpus nii pinev ja põnev, et ma pidin ta kinni panema ja viis minutit muude asjadega tegelema, et end enne edasilugemist rahustada.
Aga muidu ... muidu jutustab see raamat õiglusest, sellest, kuidas kehad on palju enamat kui mõistuse anumad, kuidas saab püüda head ja ikkagi saada lõuga, aga kui oled südametunnistusega (hakkasin kirjutama, et "inimene" ja siis sain aru, et peategelane oli 3000 aastat tehisintellekt, enne kui taas üksisiku keha sai), proovid uuesti. Ja uuesti. Ja uuesti.
Alati.
Aaa, et kas midagi saaks veel paremini teha?
Naerda lugedes ei saanud, ainult ajuti muheleda.



Teksti loeti eesti keeles

Raamat on natuke halvem, kui järgmine osa. (Lugesin vales järjekorras).
Mitte et ta ikkagi väga hea ei oleks - on küll. Ent temas on (üheks) põhiküsimuseks, millega tegeleda, inimeste isiklike väärtuste ja võimete versus sünnipäraga määratud "tõenäoliste valikute ja sobivuse" vahekord. Arutelu, kas sünnipära järgi tehtud elukutsevalik või hoopis isiklike omaduste põhjal tehtu on parem indiviidile, ühiskonnale või lausa mõlemale. Kuna see on minu jaoks ammu ära võideldud lahing, orjus ja aadlipäritolu ühteviisi jaburad, polnud mul väga huvitav seda teemaarengut jälgida. Rohkem kui pool raamatut haaras mind huvi, kui tegevus nihkus 19 aastat tulevikku, ja tekkis peatüki vahetudes taas kerge "oeh", kui tegevus nihkus taas tagasi minevikku. 19 aastat.
OLI huvitav jälgida inimeste mõtlemist. Kuidas "sünnipära määrab" uskuvast isikust võib kasvada "tegelt on inimene ise tähtsam kui ta vanemad, vanavanemad jne" isik. Kuidas karakterid arenevad, mis neid arengule tõukab.
Ja peategelane on super. Oivaline. 3000 aastat tehisintellekt olnu nüüd ühes väikeses piiravas inimkehas! Üldse vahe minu ja minu vahel, selle tajumine ja variandid - oivaline töö, kodanik Lekcie!
Muide, et peategelase inimkeha on emane, sain alles selles raamatus aru. Sarja teises ei antud keha soole mingit viidet ja kuigi ma MÕTLESIN, kumb ta on, otsustasin "mehe" kasuks - võibolla seepärast, et mulle meeldis mõte mehe õla najal nutvast noorukesest rohkem.
Aga hea raamat. Eriti need 19 aastat tulevikus osad.
Teksti loeti eesti keeles

Tegelikult on "väga hea" loo kvaliteete palju. Mäng alternatiivajalugudega, sümpaatsed tegelaskujud, karikatuur ja armsus ühekorraga (kes ei oleks võlutud sellisest Einsteinist ja Hawkingust? Ja mingil moel on nad samas ka tuntud pärisisikutega klappivate omadustega ju!), pehme, ent pehmelt veenev (selles maailmas, Einstein ka uskus!) arutelu ateisimi ja jumala olemasolu üle, paralleeluniversumid, ülearuse tehnikamölata, ent usutav kvantideteadus ...
aga see lõpuosa varjamatu ja (mulle isiklikult) üsna jäle poliitilisus, kuidas naiste osa kogu loos oli hapukapsast keeta ja lühikesele kasvule sobivat varustust demonstreerida ja eriti veel enne ainult väga häid hindeid andnud eelarvustajad kallutasid lõik kokku mu hinde "heaks". 
Teksti loeti eesti keeles

Peaaegu hea, aga siiski mitte päris. Ütleme, rahuldab tugevalt. Aga et tegelastel eredust ja tugevust pole, on oluline miinus ses headele ideedele toetuvas ja armsalt inimeste loomuse üle arutlevas loos. 
Teksti loeti eesti keeles

Ma pole peale "Teist asumit" asumi sarjast midagi lugenud, aga mulle tegelikult ebamäärasest aimdusest, millest jutt, täitsa piisas.
Aga lihtsalt - findi findi findi fint? Rahul olen (rahuldav), aga midagi üllatavat polnud. 
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli algul nii kenasti tasakaalus ja huviga loetav, et kaalusin lausa "Väga head" hindeks, aga siis tuli lõpp ja no - ei saa üle hea. 
Et asekuninga tapmine toimus kaadri taga, veel polnudki nii halb, aga järgnev möll ilma pausideta oli selgelt kirjaniku "ah, mis ma siin ikka, teeme lõpu".Mõnes mõttes OLI see salajane luureagentlus Asimovlik, kuid mind jäi loo muutunud tempo häirima.
Kutsikas kaotati ka juba teel olles ära.
Aga otse halb ei olnud isegi see osa, päris lõpp-lõpp äratas põnevust teemal "mis lugu veel võiks olla" ja enne olid tegelased isiksustega, kaasaelatavus ja areng. Kokku ikkagi hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Olgu, ilmselt on kuidagi asimovlik (ma lugesin Suuri Teoseid piisavalt ammu, et mäletada vaid häguselt, aga mingi armulugu on meeles küll), et suurte teemade vahel aetakse mingeid paaritumisasju. Aga mitte kuidagi ei suuda ma kujutleda, et vasttutvunud vist-paarumise-eel olevad kodanikud ronivad koos planeedile, mis on ilmselt täis hiljuti ühe planeedi hävitanud tundmatuid ja hirmsaid ... asju. 200 miljonit! No kammaaan?!?!?! Nii muretud! Nii "oh, me siin uurime, aga tegelt mitte väga tõsiselt, armuasjasd"! "Oh, peaaegu uppusid/uppusin, aga mis see korda läheb?" Ma ei mäleta nii hästi, aga ma kuidagi ei suuda uskuda, et Asimov nii halvasti oleks kirjutanud - samas sel ON sihilikkuse pitser, sest autorid kumbki ei ole lollid. Kas see lugu on Asimovi paroodia? Aga mul ei ole naljakas. Mul ei ole ka tunnet, et tegu on stiliseeritud, omas võtmes tõsise, kuigi pealispinnalt tobeda looga. Mul on tunne, et see lugu on LIHTSALT tobe, mingi hea põhjuseta. 
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii meeldiv, et mu mõistust ei alahinnata - kuigi kerge ülehindamine toimus küll.  Ehk siis ma ei saanud lõpus aru, kas Melek oli samuti inimene-robot (osad asjad, mida ta varem küsis, räägiksid väga selle vastu, aga mis krdi läbimurre nanotehnoloogias lõpulausena?) või oli ta ka - noh - asendatud ja keha, mis kosmosesse saadeti, oligi inimkeha? Algse peategelase oma? Ja kui oli, kuidas asendaja laeva ära pettis?  Või kelle kirju lehm?
Mida tähendab Melek, vaatasin ka wikipeediast järele ja paistab, et asendamine toimus  jah =)
Piibellik lisandus oli lausa VÄGA tore.
Põhimõtteliselt huviga jälgitav ja meeldivalt mõistustkõditav jutt, aga jah - lõpp jäi natu häguseks ikkagi. 
Teksti loeti eesti keeles

Ei lugenud läbi. Üritasin umbes nädala, ent katkestasin kuskil esimeses kolmandikus vist.  Esiteks ei teinud ma tegelastel vahet. kõik rääkisid ühtemoodi (v.a. naine, Malla, kes ei rääkinud üldse millestki peale armutunnete). Teiseks tuli nende jutust välja, et nad peavad täiesti loomulikuks, et keegi "mina" (pole oluline, kelle oma, lihtsalt et üks inimene) kujundab maailma(de) saatusi ja kui tema seda ei teeks, läheks maailm hukka. Ma saan aru, et rahvahulkade poolehoiu võimiseks võib seda "make america great again"-värki kasutada, aga siiralt ise uskudagi, et "ainult mina"? Või panna teist, mitte purulolli vestluskaaslast üsna siiralt kaasa noogutama? KUI loll peaks olema?! Kolmandaks, kuna ükski tegelane absoluutselt kaasa ei haaranud ega huvi ei äratanud, oli jumalast ükskõik, mis saab Maast, isalotsionstistidest, erinevatest "teistest planeetidest", transhumaanidest, võimalikest lastest jne.  Miski ei tundu reaalne. Kui transhumaani hirmsasti kardetakse ja kontrollitakse ja laste tegemine on keelatud, äkki olnuks mõttekas ta ära steriliseerida varakult?  Natuke vaatasin lõpuosa ka. Jätkuvalt on segamini raskustega eristatavad tegelased ja kohal nende uskumatu lollus. Ja saamatus suhtlemisel. Ja minaminamina. Brr. 
Teksti loeti eesti keeles

Kogu loo aluspõhi on minu jaoks vale, vale, vale. Idee robotipsühholoogiast ehk kolme põhiseaduse mängimisest on täiesti lahe, Asimov, tegi seda hästi, aga kui mina oleksin arvanud, et modifikatsioon "oma õnne nimel tegutsemisest" ei too kaasa mitte midagi, sest robotid ei tea, mis on õnn, kui see pole inimeste hästi teenimine. Sest tunded on hormoonid ja kuigi kolm seadust mängivad huvitavalt, ei sisalda nad võimet õnne tunda - ei ole ju mõtet tundeid tuhmistada, kui neid meie mõistes polegi? Igasugune purjusolek ehk organisimi mõningane mürgitamine, et ta teistsuguseid hormoone toodaks, on üpris ... oih, ja siis veel see kuningas Goldemar ... ja robotite kobolditena eneseidentifitseerimine ja ... Ok, see kõik on nali, mhmh. Aga see ei ole üldse naljakas ju! Lihtsalt tüütu.
Mul on vana vaen lugude vastu, kus toimuv ei ole loogiliselt põhjendatav, vaid asjad juhtuvad, sest autoril tulid sellised mõtted.
Teksti loeti eesti keeles

Hakkasin lugu lugema, sain algandmed ja rõõmustasin hirmsasti, et seekord käsitletakse loos ilmset probleemi, nimelt et kui inimese elu põhiväärtuseks pidav robot sattub tegutsema alal, kus luuakse midagi ohtlikku, kuidas ta käitub? Nii lahe! Aga selle asemel, et ilmsega tegeleda, toimus enamikus jutus mingi pisiasjade lahtiseletamine, häälprogrammeerimise seletamine, kuidas sai jube kaua võtvate operatsioonidega tegeleda, mismoodi lintarvuti ja kaardid ikka töötavad, mis värk oli ajaloo- ja tulevikusimulatsioonidega - ja kui lõpuks jõuti poindini (mis mu rõõmuks OLI see, mida ootasin!), olin ikka üsna kurnatud.
Aga point oli siiski tore. Selline emotsiooniga. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu arust täiega nauditav lugu ja kuigi mina arvasin puändi juba ette ära ("no kas tuleb ... tuli!"), oli lugedes tunne, et oi, vau, nagu päris! Kas terve antoloogia on selline?! 
Täpselt tasakaalus jabur viiekümnendate emme ("viimseni paigas" soengu, poisipea ja bakterimaaniaga äärmiselt hirmus), vandenõuteooriate ja väikese heinleinikummardusega. Ja samas üleni huvitav, kuskil ei veninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks oli liialt lõputult kuhjuvat tehnilist möla, mis samas polnud vajadusega põhjendatud, põhiprobleem paistis üsna selge juba jutu üsna algusest peale ("lapsukesed").  Ning kogu põhiprobleem paistis üsna kunstlikult tekitatuna - kogu see laste-teema ei tohiks olla selline asi, mis masinaprogammeerijatele automaatselt pähe tuleb ja nagunii juhtub. Aga no okei jutt siiski, mölast hoolimata. Aint umbes poole lühem oleks võinud olla.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli huvitav ses osas, et LUGU oli huvitav - inimkaubandus, orjaks või sõduriks toodetud röövitud lapsed, mis saab, tüüpilised korrumpeerunud juhid, kas nende vastu on rohtu jms.
Aga tegelased olid mul pohh, läksid omavahel segamini ja lõpuks ma loobusin endale lehekülgi ettepoole lapates meenutamast, kes on kes, kes on naine, kes on mees, kes millega tegeles, kes see noor oli, kes alles tuli ... pohh ju!
Teksti loeti eesti keeles

Aww, minu kuningad on ka sees =)
Selline uljas "miksin kümmet loetud teksti ja näe, see tuli kokku" lugu, sügavama mõtteta, aga üpris hoogne ja huvitav lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

SENTIMENTAALNE? 
Ma ei saa aru, kuidas teie aru töötab, kodanikud, aga Saaraga aastast 2000 üleni nõus - ei ole sentimentaalne, on lihtsalt inimlikkust rõhutav ja eluline. 
Teksti loeti eesti keeles