Kasutajainfo

Olga Dorofejeva

Teosed

· Isaac Asimov ·

Forward the Foundation

(romaan aastast 1993)

ajakirjapublikatsioon:
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Edasi, Asum»
Tallinn «Eesti Raamat» 2006

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
7
4
0
2
1
Keskmine hinne
4.0
Arvustused (14)

Kommerts? Miskipärast mulle nii ei tundu. Pealegi, kui inimene kirjutab oma viimast teost ja kohekohe ära hakkab surema, siis raha peale ta kindlasti ei mõtle. Pigem on tunda, et Asimov oma viimse sära selle raamatu sisse pani ja see tal ka hästi välja tuli. Kiitus Asimovile - meister oli ta oma elu jooksul ja selleks jäi ta ka surmani. Raamat ise on huvitav, juhtub piisavalt palju asju ja lugeda tasub.
Teksti loeti eesti keeles

Moodustab teatava erandi sarjast sellega, et karakterikujutusega on rohkem vaeva nähtud, ses osas kipub ülejäänud sarja edestama. Meeldib, et siin on ka Seldoni tagasilööke veidike kujutada püütud.

Filosoofiliselt on Asumi sarjas 4 pöhiliini: 1) Jöu naeruvääristamine; 2) Kauge tuleviku kujutamine paralleeliga Maa ajaloost (Impeerium = Rooma); 3) Trantori kujund, kus köik algab ja löpeb; 4) Vöimu suhtelisus (Galaktika Imperaator on suht tuhi tiitel, tegelikult on tegu Trantori ja Laevastiku Imperaatoriga) ja sellise vöimu allakäik.

Minu pingereas jagab kolmandat-neljandat kohta kohal kahe esimesena kirjuatatud romaani järel koos "Teise Asumiga".

17.07.2006: pealkirja tõlge on jah jama. Õigem oleks "Asumi poole" või midagi sellist.

Teksti loeti inglise keeles

Ai da "forrward", ai da "foundation"! Ai da Hea Tohter!

Sa sinine, roheline ja ultravioletne sarvik, MIS SEE VEEL ON!? Seebiseriaal? Tänan, ei!

Asimov läheb siin üle igasuguse lubatud ja lubamatu piiri. MILLEKS KURADIKS TAL SEE RAAMAT OLI VAJA KIRJUTADA? Mis tal puudu jäi? Inimene peaks oma nägu hoidma, eriti, kui see on tuntud. Kurb ja kole on näha, kuidas inimene, kes võinuks olla moelooja, muutub naeruväärseks moenarriks. :-((

Juba "Nemesis" pani mind mitme koha pealt kukalt sügama... see segasevõitu perekonnaintriig kõigele krooniks ja lugu ise, mis mõjub "Solarise" kahvatu varjuna. Kuid see... Võin vaid kiita kõiki ulmejumalaid, et nad mind "Prelude" lugemisest on säästnud!

Asimovi pugemine "üldise arvamise" ees muutub selles romaanis lausa talumatuks. Mis, kas tal siis oma arvamust üldse polnudki? Kui Asimovi varasemad teosed (pärinegu nende ideed siis kelle käest ja kust tahes) on karged, neis on ajastu hõngu, siis need viimased... Kas ta ise siis tõesti aru ei saanud, et paneb võpsikusse? Ja see otsade kokkukeerutamine... Jumala eest, nagu Ladina-Ameerika seebikas! Kõik on kellegi pojad ja tütred ning isegi see piiga, kes Nemesisel oma saatust kohtas erilise lootuseta pooldumisele, on seda siiski teinud!

Kohe ei tea, mida ütelda... Võttis üks andekas inimene suure hulka täitsa korralike lauseid ja RAISKAS NEED LIHTSALT ÄRA!

Eks igaühel ole loominguvabadus, ütlete Teie. Olgu nii! Kirjanikul on vabadus kirjutada, minul hinnata.

ÜKS!

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Alustaks tõdemusest, et eestikeelne pealkiri on jõle värd. Hüüumärk peab lõpus olema!!!

Vahetult enne käesolevat romaani lugesin Carl Sagani
"Kontakti" , mille üht episoodi nimetasin seebilikuks. Seetõttu olin Tundmatu Arvustaja sõnadest veidi paranoiliseks aetud, ootasin iga hetk "seebilikku" paljastust... Mida ei tulnud, seda ei tulnud. Oli see siis tõesti nii ebaloomulik, et Hari Seldon toetus oma plaanide elluviimisel kasupoja tütrele-peale pereliikmete polnud tal ju enam kedagi, keda usaldada?

"Enne Asumit" kiskus vägisi farsiks, aga käesolev romaan oli päris korralik. Dramaatiline, traagiline, filosoofiline, kõike korraga. Kirjeldus Trantorist Seldoni vanaduspõlves aga meenutas niivõrd üheksakümnendate alguse Eestit, et ma lihtsalt ei saa seda mainimata jätta. Ja veel-tükk aega pole ma nii palju naernud, kui populist Joranumi eesnimemuutmisest lugedes.

Teksti loeti eesti keeles

Mingil hetkel raamatu keskel (vist seal, kus Raych saadeti joranumlaste teist vandenõud paljastama) mõtlesin tõsiselt, et asi läheb ibaks, lihtsalt ei saa seesuguseid kokkusattumusi ja niivõrd lihtsameelseid vandenõulasi olla. Aga võta näpust, autor pakkus vandenõule vägagi üllatava lõpplahenduse.

Üldiselt oligi mul raamatut alustades eelarvamus, et see Asumi osa ei üllata nagu esimenegi millegi uuega ja seletab kõik lõpuni lahti. Meeldiva üllatusena pidin tõdema, et asjalood olid suisa vastupidised, uusi lähenemisnurkasid ja fakte (kes oleks osanud Seldonit peaministrina näha?) oli rohkem kui küll.

Ja see lõpp... öelge, mis tahate aga minul võttis silma kergelt märjaks.

Teksti loeti eesti keeles

Mis see siis nüüd oli?... Ma ei ole päris nõus Tundmatu Arvustaja karmi kriitikaga, sest autorile jääb alati õigus oma mõeldud mõtteid teise nurga alt üle mõelda ja mingi stiilipuhtuse tagaajamine a la "seda lugu söön ainult juba tuntud soustis ja kõik muu on kuritegu"... no nii lapsik ei maksaks olla. "It`s fiction, stupid", nagu ACC kunagi käratas, kui talle ette heideti, miks ühes raamatus on asjad natuke teisiti kui teises...

Ega see nüüd väga hea raamat ei ole, samas läks kuidagi hinge. See raamat kasvatas Hari Seldonile liha luudele ja tegi ta hulga inimlikumaks ning usutavamaks, näidates psühhoajaloo sündi kui rasket teadusteed, mida üksnes toetasid õnnelikud juhused. Muidugi on raamatus palju ebaloogilist ja needsamad õnnelikud juhused panid mu suunurgad tihti allapoole liikuma. No kas näiteks tõesti polnud kedagi teist joranumlaste juurde saata kui oma poega, pealegi teades, et ta võidakse ära tunda? Odav... Isegi näiteks see, kui ta oleks teadlik olnud oma poja empaatia-äratamisvõimest, oleks paremini seeditav olnud. St. et mõtted kasutada ära juhuslikult leitud telepaatia ja mõjutamisvõimeid on aastakümneid kuju võtnud. Halvemaks see ju teinud ei oleks, sest lõpuks mängiti asi ju läbi pojatütre võimete palju usutamatu juhusena... (?) Seos Rooma languse ja sellele järgnenud religiooniööga on väga ilmne ja jääb muidugi vaid kahetseda, et meil oma Asumit ei olnud... Teine asi, mis mind tõsiselt häirib, on robotite teema sissetoomine Asumi sarja, täpsemalt nende näitamine üksikute minevikureliktidena. Ei ole kohe üldse usutav, et inimkond, saavutades kord kõrge taseme robootikas ja hüperruumilendudes, oskas esimese nii endast välja opereerida, et teine alles jäi. Terve Galaktikaimpeeriumi eksisteerimise jooksul pidi keegi tolles 25 miljonis asustatud maailmas ikka ju teaduse ja tehnika arendamisega tegelema, nii et mina seda ära ei söö, et mitte keegi, saate aru mitte keegi ei jõudnud tasemele, kus inimkond oli enne hüperruumilende. IA enda põhjendused pole isegi raskes joobes mitte tõsiseltvõetavad.

Kokkuvõtteks -- palju parem kui esimene osa "Prelude to Foundation", kuid... anname andeks. See oli ikkagi suure looja viimane raamat ja kuidagi armas ning auväärne on, et sealt tema endagi elulõpunukrust läbi kumab. Lugemist ei kahetse.

Teksti loeti eesti keeles

Nonii, üks ring on sulgunud, ehk siis lõpetatud viimane osa Asumi-saagast. Tööks kulus 28 aastat - ikkagi oluliselt vähem kui autoril kogu tekstimassiivi kirjutamiseks, aga see on ka loogiline, et üks loll suudab rohkem lugeda kui kümme tarka kirjutada.

Kui heita detailsem tagasivaateline pilk, siis Asumi klassikalise triloogia kahte esimest osa sai loetud siis kui need eesti keeles ilmusid. Kusagil 90ndate alguses sai raamatukogust laenutatud sinna arusaamatul kombel sattunud "Foundation and Earth", mis nii objektiivsetel (teksti tuimus) kui subjektiivsetel (puudulik keeleoskus) põhjustel mõjus nagu tükk tulist šrapnelli istumist võimaldavates poolkerades.

1996. aastal tulid juba "Prelude to Foundation" ja "Second Foundation" ning aastake hiljem "Foundation`s Edge". Siis sai ilmselt mõõt täis. Perfektsionist aga sai lõpuks jagu skeptikust minus.

Asimovi poolt vahetult enne surma lõpetatud romaan koosneb sarnaselt klassikalise triloogia koostisosadele temaatiliselt seotud juttudest (neli seekord), mis on küll tublisti pikemad kui 40ndail-50ndail kirjutatud lood, nii et "Edasi, Asum" on vähemalt sama mahukas kui triloogia kaks esimest osa kokku.

Jutud ise, iseäranis kaks esimest - joranumlaste ebaõnnestunud poliitilist võimuhaaramis- ning nende ridade riismete poolt kümme aastat hiljem üritatud atentaadikatset kirjeldavad - meenutavad lavastuslikult seebiooperit: stseene täidab (enamasti kahe tegelase) lobisemine, oluline tegevus toimub kõik kaadri taga.

Selles teoses on Hari Seldonile püütud külge pookida kõikvõimalikke inimlikke jooni, mille eredamaks väljatoomiseks on kasutatud pigem kunstlikke vahendeid - lähedastest ilmajäämist ning tema vananemisprotsessi. Viimane väljendub muuhulgas ka siis põlastusväärse noorsoo, kes prahti maha loobib ega õigel ajal soengut piirata ei oska, kujutamises.

Sellega ei tee ma teab mis avastust, aga ega Asimov suurem asi kirjanik polnud, tema tugevus seisnes pigem loogiliste, kohati ka leidlike skeemide konstrueerimises. Kui ta hakkab nö kirjanikku panema on tulemus piinlikuvõitu.

Käesoleva romaani puhul torkab iseäranis eredalt silma ja häirib tugevalt autori viitsimatus säilitada mingitki järjepidevust varemkirjutatud osadega. Mõned näited. Triloogias on naistegelasi mõni üksik ja sügavalt naiselikes rollides; käesoleva romaani munadega tegelased ongi aga pigem naised kui mehed. Ainus arvuti, mida me triloogiast mäletame, oli Hari Seldoni enda taskuarvuti, videosalvestist esitati kui kaheksandat maailmaimet; siin möllab ülim digitehnika.Triloogia esimeses osas esitleti Impeeriumi kui väliselt veel õlitatult toimivat masinavärki, siin käib pehkimine juba täie hooga, raha napib isegi tänavavalgustuseks. Kuidas seletada asjaolu, et 32 töötajani kahanenud projekt suudab rahastamisprobleemi säilides mõned aastad hiljem välja panna 100 tuhat inimest, kes planeet Terminuse asustavad? Jne. jne.

Unifitseerimisprogrammist ma parem ei räägigi - robotid ja mentalistid on siin teoses põhimõtteliselt jumal masinast lahenduseks.

Täpi paneb i peale tõlkija oma Zerothi seadusega.

Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt eelmise mahuka "Asumi" eelloo köitega, jätab ka "Edasi, Asum" mõneti ebavajaliku mulje. Liiga palju on minu jaoks siin olukordi, kus tohutus impeeriumis on ainult käputäis inimesi, kellest kõik sõltub (ja kes kõik üksteist tunnevad või on omavahel koguni suguluses). Otsad viiakse kokku ja nukravõitu lõpul on oma võlu, aga sellegipoolest pole lugu midagi erilist. Ometi meeldib mulle inimkonnaga läbi aja kaasarändava R. Daneel Olivawi motiiv.
 
Naljakas on eestikeelse väljaande puhul see, et kui eelmise raamatu tõlge oli väga kehv, on vahepeal tehtud oluline vangerdus ja viletsa tõlke asemel on lugejad teise tõlkija käe läbi saanud korraliku, ent asjatundmatu tõlke: mitmed väljendid on tõlgitud teisti kui esialgse triloogia tõlgetes ja mõned asjad on suisa tõlkimata jäänud.
Teksti loeti eesti keeles
x
Tormi Ariva
2000
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Sarnaselt eelmise mahuka "Asumi" eelloo köitega, jätab ka "Edasi, Asum" mõneti ebavajaliku mulje. Liiga palju on minu jaoks siin olukordi, kus tohutus impeeriumis on ainult käputäis inimesi, kellest kõik sõltub (ja kes kõik üksteist tunnevad või on omavahel koguni suguluses). Otsad viiakse kokku ja nukravõitu lõpul on oma võlu, aga sellegipoolest pole lugu midagi erilist. Ometi meeldib mulle inimkonnaga läbi aja kaasarändava R. Daneel Olivawi motiiv.
 
Naljakas on eestikeelse väljaande puhul see, et kui eelmise raamatu tõlge oli väga kehv, on vahepeal tehtud oluline vangerdus ja viletsa tõlke asemel on lugejad teise tõlkija käe läbi saanud korraliku, ent asjatundmatu tõlke: mitmed väljendid on tõlgitud teisti kui esialgse triloogia tõlgetes ja mõned asjad on suisa tõlkimata jäänud.
Teksti loeti eesti keeles

Selline muhe lühike jutuke. Kõnnib mees metsas, muremõtted peas, ja ühtäkki jookseb tema juurde karihiir, kes püüab nirgi küüsist pääseda. Kõik ei ole siiski päris nii nagu alguses paistab...
 
Jutt on (minu teada) autori (seni) ainus eesti keeles ilmunud ulmepala, siin-seal on avaldamist leidnud paar krimi või põnevuslugu. Minus tekitas see Arthur Porgese vastu igatahes huvi. Jaan Kaplinski tõlge on hea, ainult pealkirja tähendusest ei õnnestu mul siiamaani päriselt aru saada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma raamatuga alustasin, kippus vägisi tekkima mulje, et autor suhtub elusse ja (Ameerika) ühiskonda väga küüniliselt, üksteise järel kirjeldati erinevaid ebameeldivaid, valelikke ja ahneid tõpraid. Üsna kiiresti aga muutus romaan oma grotesksuset hoolimata huvitavaks, koguni põnevaks. Mulle väga meeldis romaani killustatud ülesehitus, kuigi paistab, et see on miskipärast põhiline põhjus, miks teos paljudele lugejatele vastukarva on. Omaette tunnustamist väärib autori laiaulatuslik uurimistöö ning tõik, et osa romaanist on tõsiselt vaimukas (nt. papagoi repliigid ja Gandler-Kreukheimi sündroomi avastamine).
 
Loodetavasti on raamatu kirjutamise ajast seadlusandlus paremaks muutunud ja teadusringkondades sedasorti valskuseid vähem.
Teksti loeti eesti keeles

"Nooruse" 1983. aasta novembrinumbris trükiti ära kolm II üleliiduliselt noorte ulmekirjanike seminarilt pärit juttu. Kaks esimest, "Puu" ja "Talvik", mulle erilist muljet ei jätnud, Vitali Babenko "Külmik" seevastu oli oma absurdihuumori ja omamoodi helgusega mulle vägagi meeltmööda. Jutuke tekitas autori vastu huvi, seda enam, et üks eelarvustajatest on öelnud, et Babenko kontos on veel tunduvalt paremaid lugusid.
Teksti loeti eesti keeles

Loo idee mulle meeldis. Autorile omaselt oli lastud kujutlusvõimel lennata ja kohati oli lugeda väga lõbus. Täiuslikkusest jäi midagi puudu, aga sellegipoolest on "Rumal küsimus" väga hea ja sügava sisuga jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Tegemist on kentsakalt lummava looga. Kummaline, kummaline, aga lõppeb helgel toonil. Kirjeldaksin juttu kui unenäolist, mis küll loo omadusena minu enda jaoks ei evi mingit kvaliteedimärki, aga seekord on teisiti. Lugege 1986. aasta Vikerkaart (kui paberil kohe ei leia, siis DIGARis on olemas) ja lugege Panshini juttu ka.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike, lihtne, suurepärane ja väga vaimukas lugu unistuste täitumise võimalikkusest. Kui südames tead, et oled vales kohas, siis tuleb oodata võimalust, et õiglus jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kujutab endast ühe robotarheoloogi väga lühikest heietust teemal, kes olid inimesed ja mille poolest nad robotitest siis õigupoolest erinesid. Jutustus on kirjutatud vaimukas võtmes, aga mulle ta sügavat muljet ei jätnud. Ehk on mõne jaoks kõnekas tõik, et jutu on tõlkinud Ain Raitviir, ilmselt siis talle omal ajal meeldis.
 
Loo autor on omaette mõistatus, paistab et tegemist on mingist pika ajalooga ja väärika perekonna võsuga, kelle sulest ongi ilmunud ISFDB andmetel vaid see üks jutuke, mida on ometi tõlgitud väga paljudesse keeltesse. Huvitav fenomen.
Teksti loeti eesti keeles

Sellesse jutukesse on kokku pandud mitmed erinevad õuduskirjanduse elemendid, mis sellisel kujul ei moodusta head tervikut, lugu ei ole minu alandliku arvamuse kohaselt paraku ei kõhe, huvitav ega millegi poolest eriline. Kuna pala on (lühendatult) tõlgitud, siis ma igaks juhuks rohkem ei laida, tervikut ju lugenud pole, aga taolisel kujul tundub täiesti ülearune jutt.
Teksti loeti eesti keeles

Hirmu ja õuduse juttude sarja 14. raamatuke kinnitas minu arusaama, et Johannes Aavik oli täiesti harukordne inimene. See konkreetne köide näitab väga hästi missuguse intensiivsuse, ideede ja visiooniga ta meie keelt uuendas. Tekst on täis pikitud tema loodud uusi sõnu ja vorme, mille tähendust ja vahel ka päritolu või sünonüüme teistest keeltest (minu teada oskas ta vähemalt seitset keelt) Aavik lehekülgede allservas lahkab. Mõnel leheküljel on selliseid märkuseid üle kümne, kusjuures ehkki mõned sõnad on tundmatud ja mõjuvad veidralt, siis – ma usun – vähemasti pooled tunduvad praegu juba väga harjumuspärased ja kohati ei tuleks selle pealegi, et need põliskeelest pärit pole. Lisaks on raamatu taga veel päris palju juttu kasutatud keeleuuenduste kohta ja kaks väikest sõnastikku – on näha, et antoloogia on valminud pühendunud koostaja käe all. Ka küljendus on tasemel.
 
Kogumiku kolmest Poe novellist olid kaks minu jaoks uued: vaid "William Wilsonit" olin varem lugenud (ja see on tollelt autorilt üks minu lemmikuid). "Tulihobu" on pigem selline kahjutu väike jutuke – kuid sellegipoolest evib head Poe'le omaselt sünget salapära täis õhustikku – ent "Jonnakuse paharett" on midagi natuke kõrgemast klassist: pooleldi filosoofilis-psühholoogiline arutlus, pooleldi roimajutt. Minu hinnangul on tegemist väga hea kolmikuga Poe loomingust.
Teksti loeti eesti keeles

See pole just eriti silmapaistev lisandus "Asumi" sarjale, kuid ta kirjeldab üht peatükki tolles laiahaardelises inimkonna ja inimlikkuse loos ning seejuures piisavalt hästi, et Asimovil on õnnestunud vältida oma margi täistegemist.
 
Kurb on eestikeelse väljaande juures tõsiasi, et – nagu ka keegi eelarvustajatest liigagi isiklikuks minnes märkinud on – tõlge on tõepoolest kehv, kusjuures ma ei ole selles osas väga nõudlik lugeja ja harva tuleb ette, et ma selle pärast nuriseksin. Palju sagedasem on imetlus ja austus tõlkija vastu, kui raamatus mõnda eriti hästi voogavat lauset loen. Vigu on palju, alustades näiteks sellest, et seal, kus ilmselgelt on jutt hologrammist, kasutab tõlkija järjepidevalt sõna holograaf. Veel rohkem on kahju sellest, et kardetavasti annab Eesti Raamat koos ülejäänud sarja raamatute uustrükkidega ka kõnealuse teose välja samas tõlkes. Raamatut ennast veel väljas ei ole, aga tõlkija nimeks on igatahes märgitud sama nimi, mis juures eelnevalgi tõlkel. Loodetavasti vähemalt kohendatakse viletsat tõlget enne taaskordset väljaandmist.
Teksti loeti eesti keeles

Lühike jutustus ei jätnud sügavat muljet. Melanhoolsust oli, tulevikumaailm joonistati väga süngetes toonides välja, aga päris sellist nukrat võlu nagu olen kohanud mõnedes Bradbury juttudes, minu jaoks ei olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Tollest loost kumas läbi mingisugust soojust, oli nii hoogsat kelmikomöödiat – nagu eelnevaltki mainitud –, ent samas ka ääretut humanismi ja helgust. Tekst tekitas huvi autori ülejäänud loomingu vastu ning ühtlasi küsimuse, kuna Horisondis oli märge, et tõlge on lühendatud, kas on originaalversioon ehk veelgi parem või terviklikum. Jäi mulje, et lühiromaan annab muuhulgas huvilisele päris hea ülevaate van Goghi elust.
Teksti loeti eesti keeles

"Andromeda" on väga põnev (lugemise ajal tekkisid paralleelid Dan Browni romaanidega, kes on küll mõnevõrra Crichtonist noorem) tõsiteaduslik raamat. Huvitavaks tegi ta minu jaoks see, et teadusvaldkonnad, millega peamiselt sündmuste käigus tegeletakse, on bioloogia ja meditsiin. Annab tunda, et kirjanik on nendes teemades kodus ja pikki ägedaid sõnu tuleb nagu kahurist.
 
Raamatu stiil on hästi lakooniline, isegi kuiv, aga see vaid tugevdab illusiooni dokumentaalteosest. Torkas silma, et naistegelasi oli vähevõitu ja kõik nad üsna ebaolulistes rollides, ent teadusmaailm tõenäoliselt oligi tollal paraku selline. Mulle meeldisid vahele torgatud laused stiilis: "Kui väga nad sel hetkel eksisid."; "Ta oleks pidanud seda ideed edasi arendama enne kui oli liiga hilja." ja "See oli saatuslik viga." Need lisasid muidu kuidagi huumorivaesele tekstile vürtsi.
 
Kuigi pealtnäha on tegemist esimese kontakti looga – kui sedagi – siis tegelikult on suurema tähelepanu all inimeste ja tehnika vahekord ja suurjõudude vääritud teod külma sõja ajal. Mida täiuslikumaks areneb tehnoloogia, seda võõrama ja tühisemana tundub selle kõrval inimene.
Teksti loeti eesti keeles

Väga põnev hea salapärase õhustikuga jutt. Poe laseb ka lugejal oma kujutlusvõimet rakendada, et mõistatada, mis siis õigupoolest sündis ja kas kõik ikka oli nii nagu see peategelasele tundus. Jutustus näib osutavat, et ei tohiks jätta kasutamata võimalusi olla hea, ennast parandada või oma väärtegusid heastada.
Teksti loeti eesti keeles

"Lugu loos" tüüpi seikluslik jutustus, mis kirjeldab merd kui midagi võimsat ja inimese jaoks veel salapärast või arusaamatut. Mõnusalt pingeline ja kõhe ning ka viimane lause on täpselt omal kohal.
Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane ja endiselt väga vaimukas lugu balsameerimise võludest. Minu jaoks kogumiku "Novelle" parim. Ühtlasi on tegemist üsna ulmelise looga, kuna Poe kirjeldab Vana-Egiptust ühiskonda kui väga kõrgelt arenenud tehnoloogia ja teadusega tsivilisatsiooni, olgugi, et ta teeb seda satiirilises võtmes (ja naerab oma kaasaegsete üle).
Teksti loeti eesti keeles

Selle kogumiku parimateks külgedeks on minu arvates mitmekülgsus ja hea tõlge. Väga huvitavaks teeb lugemise romantiline keelekasutus. On tõesti nii süngust, pinget, salapära, seiklust, nalja kui ka päris õõvastavat. Eriti meeldis mulle viimane lugu, "Mõni sõna muumiaga".
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei olnud varasemalt eriti tuttav ei Kingi ega ka õuduskirjandusega laiemalt, aga see tekst osutas tõigale, et need vead tuleb parandada. Lugu on sünge, atmosfäär rõhuv, jutustamine meisterlik. Pinge kerib aeglaselt, ent pidevalt kuni vältimatu lõpplahenduseni. Ja kogu selle kõheduse juures on siin juures mingit hubasust, mis võib tulla jutustuse vormist (kirjad ja päevikusissekanded). Toob ju ka tõlkija välja, et Kingi kirjutisi lugedes vaatad sa juhtunut pealt, mitte ei satu ise jubedate sündmuste keskele. Tõlge on samuti hea. Lugemise ajal küll tekkis korra kartus, et midagi on ehk vahelt ära jäetud (ilmus "Jeruusalemm" ju ajalehe järjejutuna), kuid see võis olla ka alusetu paranoia.
Teksti loeti eesti keeles

Nõustun enamike eelarvustajatega selles, et "Asumi äär" oli algsest triloogiast nõrgem, aga kuna eelnevad raamatud olid minu jaoks väga kõrgel tasemel, siis ei tähenda see tõik midagi väga paha või suurt pettumust. Ma olen sellise järjega väga rahul ja ka Gaia on päris huvitav idee. Raamat oleks võinud ehk pisut lühem olla ja eelmiste osade novellivorm oli kuidagi ägedam, aga see on ka kõik.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

"Kasuksepa" lugu on huvitav ja hästi jutustatud ning maailm selle ümber jätab küllaltki reaalse mulje, hoolimata – või isegi tänu – sellele, et selle kujutamisel on autor olnud lakooniline. Minu kesised ajalooteadmised ei luba väga palju spekuleerida selle üle, kuivõrd alternatiivse ajalooga tegemist on, aga tollel novellil on oma võlu. Ka puänt on hästi välja mängitud.
Teksti loeti eesti keeles

Tõsi, jutul on miinuseid: selle oleks saanud kirjutada ladusamalt ja peenemalt. Mõned kohad jätavad ebaloomuliku mulje. Sylphomanuse jutustust oli päris piinarikas lugeda, ent seda toredam oli avastada puänt, mille tõttu kaotas – vähemalt minu jaoks – eelnev senise moraliseeriva ja esoteerilise (vaimud ja puha) tooni. Lõpplahenduse absurd mulle päris meeldis.
Tahaks veel tolle huvitava kirjaniku jutte lugeda. Ühtlasi oleks põnev teada saada, kuidas too kirjatükk üldse tõlkimiseks välja kaevati. Ja loomulikult eriti meeliköitev on see rariteetne näidend, mille lugemisest ka kord ära ei ütleks.
Teksti loeti eesti keeles

Kütkestav lugu ühest küljest unetute inimeste ilmumisest ühiskonda ning teiset küljest peategelase elust ja kujunemisest. Lugesin teda ühest 1991. aasta asimovinimelisest ajakirjanumbrist ja seal olid loo juures üpris kenad illustratsioonid. Eriti võluv ja kohane oli pilt kahest väikesest õest, kellest üks magas ja teine vaatas läbi akna tähti. Nagu eelarvustajadki, soovitan lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Mees nimega Jason Wright hakkab ühel päeval märkama, et maailm tema ümber muutub. Tasapisi, detail detaili haaval, saab talle tuttavast keskkonnast aina veidram ja võõram paik. Üleöö muutuvad näiteks rahatähtedel kujutatavad isikud ja inimeste keelekasutus.
 
Suhteliselt tundmatu autori jutt üllatas mind oma vaimukuse ja ladususega ning tuletas meelde Robert Sheckley stiili.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu räägib arstidest ja praktikantidest ühes viletsate tingimustega vaimuhaiglaosakonnas ning on seejuures üsna masendav ja minu jaoks liialt tehniline. Ent jutu päästab minu silmis selle põhiidee, mille kohaselt on olemas üks paik, millest kõik arstid teavad, ent ükski neist ei räägi: salapärane Juuliosakond.
 
S. N. Dyeri nime taga peaks peituma kirjanik Sharon N. Farber Californiast, kelle sulest on ilmunud 1976. aastast alates mitmeid novelle. Loetud jutu valguses näib mulle tõenäoline, et tal on muuhulgas ka meditsiiniline haridus.
Teksti loeti inglise keeles