Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.
Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.
Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle. Kõik vihjed ja katsed päranduse kättesaamisega on seotud 80nendate popkultuuriga ja seetõttu leiab siit teosest kümneid ja kümneid lehekülgi täis konsoolimängude või vanade muusika/filmide kirjeldusi. Üheltpoolt on see isegi lahe, autor on niiöelda võtnud Jaapan otaku kultuuri ja sidunud selle anime&manga asemel 80nendatega. Teisalt hakkas see pikapeale väsitama. Konsoolimängud, mida tegelased mängisid, ei öelnud mulle midagi ja filmid, mille ümber jutt käis (Back to the future, Ladyhawk, Wargames jne) pole ükski minu absoluutsed lemmikud. Ma armastan ka 80nendaid aga pigem obskuursemate õudusfilmide või vanade märulite pärast.
Teine romaani häda on see, et kogu lugu kulgeb kuidagi pinge ja suuremate üllatuste vabalt. Vaprad teismelised ületavad raskusi, koguvad skoorpipunkte (ja raha ka päriselus). Minul polnud küll kogu raamatu käigus vähimatki kahtlust, et peategelane lõpuks maailma valisejaks saab ja ka armastatud tüdruku südame võidab. Natuke huvitavamaks läks siis kui ta vahepeal ka päriselus häkkis ja ringi liikus, kuid see jäi liiga lühikeseks episoodiks.
Liiga palju oli ka hetki, kus tegelane sai näiliselt lootusetus olukorras jumalikku abi kõrgemalt. Näiteks tuli appi mõni vana mänguarendaja või selgus, et kuskil poole mängu pealt saadud müstiline artefakt on täpselt sobiv just selleks olukorraks.
Tehniliselt on tegemist taas ühe minuarust YoungAdulti kõige ekspluateerituma teemaga ehk nn „lohutusromaaniga”, mis näitab, et ka inetust paksust nohikust võib saada kogu maailma isand ning kõik tema arvuti taga mängudele kulutatud aeg võib kunagi end kuhjaga ära tasuda. Arvestades muidugi seda, et arvutimängud võetakse varsti (või juba võeti?) olümpiaalaks, siis polegi siin raamatus öeldu väga vale.
Raamatu nr2 peategelase ehk virtuaalmaailma OASIS kiituseks võib öelda, et see oli kirjeldatud tõepoolest mastaapselt ja huvitavalt. Sellises maailmas seikles ja mängiks isegi. Ainult häkkimisi ja küberkuritegevust oleks rohkem oodanud. Niipalju, kui ma World of Warcraftist loen, siis seal ikka tuleb neid ette. OASISes ei paistnud olevat isegi lõputuid Hiina „artefacti vabrikuid”, kus väikesed töökad hiinlased ööd ja päevad mingeid esemeid valmistavad, et neid siis rikastele mänguritele maha müüa. OASIS tundus allakäinud ja vaesunud reaalse maailmaga tõepoolest oaas ja mõjus mõnevõrra ebausutavalt. Inimesed kipuvad kõik enda probleemid ja negatiivsed küljed ka väga kiirelt mängudesse kaasa tooma. Minu lühikesed kokkupuuted erinevate laiendreaalsuse ja muude mängudega on pigem seda ka kinnitanud.
Huh, sai päris palju nurisetud. Kokkuvõtteks võin siiski öelda, et ma lugemist ei kahetse ja kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud siis igav lugemine ka polnud. Pigem on asi selles, et ma pole antud teose sihtgrupp. Kujutan ette, et mõni noorem, vähem küünilisem ja rohkem arvutimängudest-80nendatest vaimustuv noor inimene võib siit raamatust leida ohtralt tegelasi kellega samastuda.
Arvustus ilmus algpäraselt juuni Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
