Kasutajainfo

Ernest Cline

29.03.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ernest Cline ·

Ready Player One

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
10
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.818
Arvustused (11)

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Sellele romaanile pannakse hindeks ilmselt kas viis või kaks. Hinne sõltub sellest, kas lugejal on olemas soe suhe vähemalt mõnega Taavi arvustuse alguses loetletud nähtustest. Minul kutsus see igatehes esile ohjeldamatu nostalgiahoo ja mälestused üheksakümnendate algusest, mil üht-teist sellest varajase interneti ajastust ka meie maile jõudis ja ise ei olnud sellele vastuvõtlikust east veel päris lõplikult välja kasvanud. Lugemisel tekkis samasugune sõltuvustunne, nagu vanal heal ajal Nethacki mängimisel (mille ma lugemise peale ka kübertolmust puhtaks kloppisin ja seal sees natuke ringi kolasin).

Kelle jaoks romaani alustalad - vanaaegsed low-res graafikaga või üldse ilma graafikata arvutimängud ning 80ndate filmid - midagi ei tähenda, see kehitab "Ready Player One" peale ilmselt lihtsalt õlgu ja imestab milleks sellist ebausutavat vaese mehe Matrixit oli vaja kirja panna. Sest lähemalt vaadates ei ole see ju midagi muud kui üks üsnagi lamedat sorti nohikute unenägu - millisele nohikule siis ei meeldiks mõte et aastatepikkuse "treeninguga" saavutatud ämeizing skillz erinevates arvutimängudes ning entsüklopeedilised teadmised kõiksugu obskuursete telesarjade teemadel ongi tegelikult just see mida on vaja Maailma Kuningaks saamiseks.

Teksti loeti inglise keeles

BAASist on ikka palju kasu. Muidu poleks ma ju kuidagi selle raamatu lugemise peale tulnud. Ning üle hulga aja oli tegemist tekstiga, mis ei andnud rahu enne, kui läbi sai loetud. Taustamaailm on üsnagi võluv, eriti võrdluses kogemata ettejäänud Hexi kirjeldusega sellest, kuidas asjad käivad reaalselt eksisteerivas virtuaalmaailmas. Mõned asjad olid minu jaoks küll natuke nihkes. St. 80-ndate filmid, muusika ja iseäranis koomiksid on mulle suht tume ja mitte ka eriti kutsuv maa. (Hea muusika sai abba tuleku aegus enam-vähem otsa, eksole.) Arvutimängud algasid minu jaoks (hilise) model 5160 jaoks mõelduist, kokkupuuted Ataride ja muude sellistega, rääkimata mündineelajatest, jäid üsna põgusateks. Ning on suht vähe mänge, mille ma oleksin nii peensusteni selgeks õppinud, nagu romaani kangelased.

Siiski polnud mul sisseelamisega raskusi ning tegelaste pühendumus oli mõistetav ning sümpaatne. Ega polegi ette sattunud nii põhjalikku sissevaadet otaku hingeelusse. Gibson lendab neist viisaka kummardusega mööda ja Stephensongi vabandas nende olemasolu lihtsalt geniaalsusega. Antud juhul on selgelt edasi antud, et sotsiaalsete oskuste poolest on Wade eakaaslastest ikka mitu head aastat maha jäänud – aga teadmised ja oskused saavadki tulla vaid millegi muu - näiteks isikliku elu - arvelt. Nii on Parzivali-Art3mise armulugu küll tüüpiline young adult, aga just sellisena usutav ja hästi kirja pandud.

Veel kord siis tänusõnad eelkirjutajatele, kes mu hea romaani juurde juhatasid.

Teksti loeti inglise keeles

Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.

Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.

Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle. Kõik vihjed ja katsed päranduse kättesaamisega on seotud 80nendate popkultuuriga ja seetõttu leiab siit teosest kümneid ja kümneid lehekülgi täis konsoolimängude või vanade muusika/filmide kirjeldusi. Üheltpoolt on see isegi lahe, autor on niiöelda võtnud Jaapan otaku kultuuri ja sidunud selle anime&manga asemel 80nendatega. Teisalt hakkas see pikapeale väsitama. Konsoolimängud, mida tegelased mängisid, ei öelnud mulle midagi ja filmid, mille ümber jutt käis (Back to the future, Ladyhawk, Wargames jne) pole ükski minu absoluutsed lemmikud. Ma armastan ka 80nendaid aga pigem obskuursemate õudusfilmide või vanade märulite pärast.

Teine romaani häda on see, et kogu lugu kulgeb kuidagi pinge ja suuremate üllatuste vabalt. Vaprad teismelised ületavad raskusi, koguvad skoorpipunkte (ja raha ka päriselus). Minul polnud küll kogu raamatu käigus vähimatki kahtlust, et peategelane lõpuks maailma valisejaks saab ja ka armastatud tüdruku südame võidab. Natuke huvitavamaks läks siis kui ta vahepeal ka päriselus häkkis ja ringi liikus, kuid see jäi liiga lühikeseks episoodiks.
Liiga palju oli ka hetki, kus tegelane sai näiliselt lootusetus olukorras jumalikku abi kõrgemalt. Näiteks tuli appi mõni vana mänguarendaja või selgus, et kuskil poole mängu pealt saadud müstiline artefakt on täpselt sobiv just selleks olukorraks.

Tehniliselt on tegemist taas ühe minuarust YoungAdulti kõige ekspluateerituma teemaga ehk nn „lohutusromaaniga”, mis näitab, et ka inetust paksust nohikust võib saada kogu maailma isand ning kõik tema arvuti taga mängudele kulutatud aeg võib kunagi end kuhjaga ära tasuda. Arvestades muidugi seda, et arvutimängud võetakse varsti (või juba võeti?) olümpiaalaks, siis polegi siin raamatus öeldu väga vale.

Raamatu nr2 peategelase ehk virtuaalmaailma OASIS kiituseks võib öelda, et see oli kirjeldatud tõepoolest mastaapselt ja huvitavalt. Sellises maailmas seikles ja mängiks isegi. Ainult häkkimisi ja küberkuritegevust oleks rohkem oodanud. Niipalju, kui ma World of Warcraftist loen, siis seal ikka tuleb neid ette. OASISes ei paistnud olevat isegi lõputuid Hiina „artefacti vabrikuid”, kus väikesed töökad hiinlased ööd ja päevad mingeid esemeid valmistavad, et neid siis rikastele mänguritele maha müüa. OASIS tundus allakäinud ja vaesunud reaalse maailmaga tõepoolest oaas ja mõjus mõnevõrra ebausutavalt. Inimesed kipuvad kõik enda probleemid ja negatiivsed küljed ka väga kiirelt mängudesse kaasa tooma. Minu lühikesed kokkupuuted erinevate laiendreaalsuse ja muude mängudega on pigem seda ka kinnitanud.

Huh, sai päris palju nurisetud. Kokkuvõtteks võin siiski öelda, et ma lugemist ei kahetse ja kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud siis igav lugemine ka polnud. Pigem on asi selles, et ma pole antud teose sihtgrupp. Kujutan ette, et mõni noorem, vähem küünilisem ja rohkem arvutimängudest-80nendatest vaimustuv noor inimene võib siit raamatust leida ohtralt tegelasi kellega samastuda.
Arvustus ilmus algpäraselt juuni Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Ruumet
1974
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
Viimased 25 arvustused:

Raamatut lugedes oli ka minul tunne, et pingelise tegevuse asemel toimub ainult lakkamatu üksteise õlale patsutamine ja tunnustamine. Hinne oleks "4-".
 
Teksti loeti eesti keeles

Raamatu vead on eelmine arvustaja kenasti välja toodud. Lisaks vaid juurde, et loole taru-robotite juurde lisamine oli liialt kunstlik võte ja selgelt tuli esile, et neid oli vaid vaja selleks, et mingigi normaalne loo lõpp välja mõelda.
 
Väike huvitav lõik: [eelnevalt kirjeldatakse mitmesuguseid nutifoni omadusi ja siis: ] "All it lacked was a concealed gun barrel loaded with .22 hollow-point cartridges (although if you really needed one you could buy it from a Chinese factory, at least until they criminalized bitcoin)." Vist on tegu esimese minu poolt kohatud (ulme)romaaniga, kus bitcoini mainitakse.
Teksti loeti eesti keeles

Ma oleks justkui mingit teistsugust raamatut lugenud, kui eelmised arvustajad. Triloogia ülejäänud osadest loen vaid sisukokkuvõtteid.
 
Teksti loeti eesti keeles

Sarja neljas osa on omakorda veel rohkem alla käinud, kui kolmas osa. Lugedes oli tunne, et autor on oma valdusesse saanud maagilise loheloba sule ja kasutanud seda peaaegu igas peatükis.
Sarja esimesed kaks raamatut ja lühiromaan "Edgedancer" olid aga tasemelt kõvasti üle keskmise. Nende lugemist ei kaheste. Hetkel aga on meeleolu selline, et seda sarja ja autorit rohkem edasi ei loe.
Teksti loeti inglise keeles