Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

Ernest Cline

29.03.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ernest Cline ·

Ready Player One

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
10
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.818
Arvustused (11)
Taavi Kangur

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Sellele romaanile pannakse hindeks ilmselt kas viis või kaks. Hinne sõltub sellest, kas lugejal on olemas soe suhe vähemalt mõnega Taavi arvustuse alguses loetletud nähtustest. Minul kutsus see igatehes esile ohjeldamatu nostalgiahoo ja mälestused üheksakümnendate algusest, mil üht-teist sellest varajase interneti ajastust ka meie maile jõudis ja ise ei olnud sellele vastuvõtlikust east veel päris lõplikult välja kasvanud. Lugemisel tekkis samasugune sõltuvustunne, nagu vanal heal ajal Nethacki mängimisel (mille ma lugemise peale ka kübertolmust puhtaks kloppisin ja seal sees natuke ringi kolasin).

Kelle jaoks romaani alustalad - vanaaegsed low-res graafikaga või üldse ilma graafikata arvutimängud ning 80ndate filmid - midagi ei tähenda, see kehitab "Ready Player One" peale ilmselt lihtsalt õlgu ja imestab milleks sellist ebausutavat vaese mehe Matrixit oli vaja kirja panna. Sest lähemalt vaadates ei ole see ju midagi muud kui üks üsnagi lamedat sorti nohikute unenägu - millisele nohikule siis ei meeldiks mõte et aastatepikkuse "treeninguga" saavutatud ämeizing skillz erinevates arvutimängudes ning entsüklopeedilised teadmised kõiksugu obskuursete telesarjade teemadel ongi tegelikult just see mida on vaja Maailma Kuningaks saamiseks.
Teksti loeti inglise keeles
Must Kass

BAASist on ikka palju kasu. Muidu poleks ma ju kuidagi selle raamatu lugemise peale tulnud. Ning üle hulga aja oli tegemist tekstiga, mis ei andnud rahu enne, kui läbi sai loetud. Taustamaailm on üsnagi võluv, eriti võrdluses kogemata ettejäänud Hexi kirjeldusega sellest, kuidas asjad käivad reaalselt eksisteerivas virtuaalmaailmas. Mõned asjad olid minu jaoks küll natuke nihkes. St. 80-ndate filmid, muusika ja iseäranis koomiksid on mulle suht tume ja mitte ka eriti kutsuv maa. (Hea muusika sai abba tuleku aegus enam-vähem otsa, eksole.) Arvutimängud algasid minu jaoks (hilise) model 5160 jaoks mõelduist, kokkupuuted Ataride ja muude sellistega, rääkimata mündineelajatest, jäid üsna põgusateks. Ning on suht vähe mänge, mille ma oleksin nii peensusteni selgeks õppinud, nagu romaani kangelased.

Siiski polnud mul sisseelamisega raskusi ning tegelaste pühendumus oli mõistetav ning sümpaatne. Ega polegi ette sattunud nii põhjalikku sissevaadet otaku hingeelusse. Gibson lendab neist viisaka kummardusega mööda ja Stephensongi vabandas nende olemasolu lihtsalt geniaalsusega. Antud juhul on selgelt edasi antud, et sotsiaalsete oskuste poolest on Wade eakaaslastest ikka mitu head aastat maha jäänud – aga teadmised ja oskused saavadki tulla vaid millegi muu - näiteks isikliku elu - arvelt. Nii on Parzivali-Art3mise armulugu küll tüüpiline young adult, aga just sellisena usutav ja hästi kirja pandud.

Veel kord siis tänusõnad eelkirjutajatele, kes mu hea romaani juurde juhatasid.
Teksti loeti inglise keeles
Joel Jans

Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.

Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.

Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle. Kõik vihjed ja katsed päranduse kättesaamisega on seotud 80nendate popkultuuriga ja seetõttu leiab siit teosest kümneid ja kümneid lehekülgi täis konsoolimängude või vanade muusika/filmide kirjeldusi. Üheltpoolt on see isegi lahe, autor on niiöelda võtnud Jaapan otaku kultuuri ja sidunud selle anime&manga asemel 80nendatega. Teisalt hakkas see pikapeale väsitama. Konsoolimängud, mida tegelased mängisid, ei öelnud mulle midagi ja filmid, mille ümber jutt käis (Back to the future, Ladyhawk, Wargames jne) pole ükski minu absoluutsed lemmikud. Ma armastan ka 80nendaid aga pigem obskuursemate õudusfilmide või vanade märulite pärast.

Teine romaani häda on see, et kogu lugu kulgeb kuidagi pinge ja suuremate üllatuste vabalt. Vaprad teismelised ületavad raskusi, koguvad skoorpipunkte (ja raha ka päriselus). Minul polnud küll kogu raamatu käigus vähimatki kahtlust, et peategelane lõpuks maailma valisejaks saab ja ka armastatud tüdruku südame võidab. Natuke huvitavamaks läks siis kui ta vahepeal ka päriselus häkkis ja ringi liikus, kuid see jäi liiga lühikeseks episoodiks.
Liiga palju oli ka hetki, kus tegelane sai näiliselt lootusetus olukorras jumalikku abi kõrgemalt. Näiteks tuli appi mõni vana mänguarendaja või selgus, et kuskil poole mängu pealt saadud müstiline artefakt on täpselt sobiv just selleks olukorraks.

Tehniliselt on tegemist taas ühe minuarust YoungAdulti kõige ekspluateerituma teemaga ehk nn „lohutusromaaniga”, mis näitab, et ka inetust paksust nohikust võib saada kogu maailma isand ning kõik tema arvuti taga mängudele kulutatud aeg võib kunagi end kuhjaga ära tasuda. Arvestades muidugi seda, et arvutimängud võetakse varsti (või juba võeti?) olümpiaalaks, siis polegi siin raamatus öeldu väga vale.

Raamatu nr2 peategelase ehk virtuaalmaailma OASIS kiituseks võib öelda, et see oli kirjeldatud tõepoolest mastaapselt ja huvitavalt. Sellises maailmas seikles ja mängiks isegi. Ainult häkkimisi ja küberkuritegevust oleks rohkem oodanud. Niipalju, kui ma World of Warcraftist loen, siis seal ikka tuleb neid ette. OASISes ei paistnud olevat isegi lõputuid Hiina „artefacti vabrikuid”, kus väikesed töökad hiinlased ööd ja päevad mingeid esemeid valmistavad, et neid siis rikastele mänguritele maha müüa. OASIS tundus allakäinud ja vaesunud reaalse maailmaga tõepoolest oaas ja mõjus mõnevõrra ebausutavalt. Inimesed kipuvad kõik enda probleemid ja negatiivsed küljed ka väga kiirelt mängudesse kaasa tooma. Minu lühikesed kokkupuuted erinevate laiendreaalsuse ja muude mängudega on pigem seda ka kinnitanud.

Huh, sai päris palju nurisetud. Kokkuvõtteks võin siiski öelda, et ma lugemist ei kahetse ja kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud siis igav lugemine ka polnud. Pigem on asi selles, et ma pole antud teose sihtgrupp. Kujutan ette, et mõni noorem, vähem küünilisem ja rohkem arvutimängudest-80nendatest vaimustuv noor inimene võib siit raamatust leida ohtralt tegelasi kellega samastuda.
Arvustus ilmus algpäraselt juuni Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Teksti loeti eesti keeles
Triinu Meres

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles
Kristjan Sander

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles
Chris

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles
Andreas Jõesaar

Väga vinge lugu! Lugesin ühe soojaga läbi ning vaatasin seejärel ka samal lainel püsides nii samanimelise filmi kui ka teised seonduvad filmid ära. Kuigi film on paljuski teistsugune ja loomulikult pealiskaudsem, on see siiski omaette teosena täiesti hea ning huvitavate ideedega. Ei tea kas filmi veel kolmandadki korda - olin seda ka enne raamatu lugemist näinud - vaataksin, kuid raamatu võtan kindlasti ka tulevikus veelkord ette. See on selline teos, mis jääb riiulisse mitte kaunistuseks, vaid lugemiseks.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:
Toomas Aas

Maagia on päriselt olemas.
 
See avastati 1970ndatel, ja meie kaasajal on sellest saanud igati tunnustatud tegevusala, samuti nagu elektroonika, infotehnoloogia, bioloogia või mis iganes. Maagiat õpetatakse ülikoolides ja selle kohta kehtib vastav ISO standardite perekond.
 
Esimese kursuse maagiatudeng Laura Ferno satub ühel hilisõhtul kõrtsist koju minnes juhusliku tänavaröövi ohvriks. Õigemini, kuna tegu on keskmisest andekama tudengiga siis satuvad ohvriteks hoopis kallaletungijad, millest Laural tuleb omajagu sekeldusi. Laura ema oli tippmaag kes ametliku termini kohaselt "jäi kadunuks" 1993. aastal kui ta üritas ära hoida kosmosesüstiku Atlantis meeskonna hukkumisega lõppenud katastroofi, kasutades selleks maagilisi oskusi mis kaugelt ületasid kõike mida seni oli maagia vallas võimalikuks peetud. Kuna katastroofi ära hoida ei õnnestunud, tundub olevat kindel et ka Laura ema päästmiskatsel hukkus, aga kas see kõik ikka oli nii? Laura ei ole selles päris veendunud ning on otsustanud tõe välja selgitada ja ühtlasi saada esimeseks inimeseks kes ainuüksi maagiat kasutades jõuab kosmosesse.
 
Ei tahaks liigselt spoilerdada, aga loos mis siit kohast kerima hakkab on see alles esimene ja väga madal trepiaste. Lugeja väljakujunenud maailmapilt pööratakse mitu korda pahupidi kui selgub et tegelikult ei ole asjad üldse nii nagu seni on paistnud ja kõige taga on hoopiski mingi järjekordne jumalalaadsete võimetega entiteet või grupp. Ja selle taga omakorda järgmine. Ja nii edasi. Linuxiga sina peal olevale lugejale pakub kindlasti suurt rõõmu et ühe sellise (mingil hetkel tundub et) kogu maailma orkestreeriva rühmituse nimi on Wheel Group. Selles erinevate maailma mõjutavate tegelaste rohkuses on ka minu silmis teose peamine probleem. Ühel hetkel jääb lugu justkui ringiratast tiirlema, järjest võimsamad maagilised ja tegelikult-mitte-maagilised tegelased muudkui tõmbavad teineteisel vaipa alt ära... lugu oleks justkui juba läbi aga otsa ta ikkagi ei saa. Huvitavaid ja kui mitte päris originaalseid siis igatahes kaasahaaravalt esitatud ideid on siin omajagu, aga need kõik kipuvad selle supi sisse kuidagi ära mattuma. Ilmselt saab seda põhjendada asjaoluga et tegu on mitte "traditsiooniliselt" kirjutatud romaaniga. Nagu ka sama autori mõni teine romaan, on see kirjutatud pikema perioodi jooksul (2011-2014) ja algselt järjejutuna netis avaldatud. Kes otsib, see leiab kergesti.
 
Lugemist ma kindlasti ei kahetse, aga väga kõrget hinnet ka õigustatuks ei pea. Nõrgemapoolne neli tundub paras.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Umbes sama kaua kui on eksisteerinud Ulmekirjanduse Baas (ja minu kasutajakonto selles) olen olnud teadlik sellisest autorist nagu Andrzej Sapkowski ja temale esitatud kiiduavaldustest sellessamas Baasis. Millegipärast läks aga nii et Sapkowski lugemiseni jõudsin alles nüüd, kus arvustatava romaani ilmumisest on möödunud veidi ülespoole ümardades juba 30 aastat.
 
Oleks ma seda romaani lugenud kohe tema ilmumise järel, oleks tõenäoliselt pannud hindeks viie kõigi saadaolevate plussidega. Tänaseks aga on paljud angloameerika autorid, kellele siin eelnevates arvustustes on ka viidatud, teinud samasugust asja isegi paremini. Sapkowski pole küll kuidagi süüdi selles et mina neid teisi autoreid varem sattusin lugema, aga mis teha - eriti värsket muljet ei suuda see teos nüüd enam avaldada. Nii hea on ta aga küll et ka sarja järgmine osa käsile võtta, eriti veel kui selle arvustusi olen ette kiiganud ja näinud et seal lubatakse rohkem põnevust.
Teksti loeti eesti keeles
Toomas Aas

Kui siin eelmises arvustuses juba viide Matrixile sisse toodi, siis ma ei saa jätta sellest kinni haaramata. Olles nüüd Fractured Europe sarja kolmanda osaga lõpule jõudnud, hakkab minus tekkima õrn tunne et võib-olla ei peaks neid järgesid siiski eksisteerima. Teine osa tundus veel "kah huvitav", kolmanda juures aga tekib juba mõningane tõrge. Kui iga osaga ilmub eelmises osas ilmsiks tulnud paralleelmaailmade... alt? ... tagant? ... välja veel üks mis on "suurem kui välimine" siis ühel hetkel tekib mul lugejana teatav frustratsioon sest selgub et kõik mida ma seni olen lugenud on tühipaljas silmapete. Ja seega nagunii ka see mida ma antud hetkel loen saab mingis järgmises osas pahupidi pööratud. Selline kirjanduslik võte ei ole ju iseenesest midagi laiduväärset kui seda kasutada parajal määral, Hutchinson on aga minu maitse jaoks roa üle soolanud.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Võiksin siia vabalt kopeerida oma arvustuse sarja avaromaanile "Europe in Autumn". Jällegi on tegu teosega mis nõuab pingsat süvenemist et aru saada kuidas kõik need esitatavad mosaiigikillud omavahel kokku klapivad. Autor ei ürita seda lugeja jaoks lihtsamaks teha, vaid vastupidi, tundub just nautivat seda et alles mingi järjekordse tegevusliini kahekümnendal leheküljel saab minusugune lihtsameelne tüüp aru kuidas see eelneva sündmustikuga haakub ja kes need tegelased on. Aga mida edasi ma Hutchinsoni loen seda enam märkan et mulle hakkab selline kirjutamislaad meeldima.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

See raamat nõuab lugejalt omajagu keskendumist sest tegevus on väga killustunud (võiks öelda et samamoodi nagu selles kujutatav Euroopa). Loo ülesehitus on selline kus üks tegevusliin justkui lõpeb ja siis algab järgmine peatükk hoopis teises riigis, vahepeal on möödunud arusaamatu hulk aega ja tegevus ei tundu olevat eelnevaga kuidagi seotud. Mitmed olulised kõrvaltegelased, kes kuskil esimestes episoodides tegutsevad, ilmuvad paarsada lehekülge hiljem teises kontekstis uuesti välja ja siis on oluline mäletada mis värk nendega eelmisel korral oli.  
 
Kuna ma eluliste asjaolude tõttu lugesin seda lühikeste juppide kaupa pikema ajavahemiku jooksul, siis jäin loo jälgimisega hätta ja lõpuni jõudes oli tunne et midagi olulist jäi mul siit kätte saamata. Seega tegin midagi mida ma üldiselt enam väga ammu ei ole teinud - kohe pärast lõppu jõudmist kerisin e-lugeri raamatu algusesse tagasi ja alustasin uuesti. Nüüd teistkordselt lõpuni jõudnuna saan tunnistada et see tasus ära.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Pikalt ei oskagi eelarvustatate kiitusi täiendada. Kindlasti üks meeldivamaid lugemiselamusi üle hulga aja, ja tõepoolest tundsin ennast kui lehekülgede külge naelutatuna.
 
Paralleeli võiks tõmmata sama autori varasema romaaniga "Century Rain" mis mulle samuti väga meeldis.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Sisu on eelarvustaja juba ammendavalt kokku võtnud ja ka tema hinnanguga teosele jääb üle ainult nõustuda. Maksimumhinnet ei hakka ma siiski panema, sest noh... päris ülivõrretesse tõusta pole Morgani loomingu hindamisel minu meelest siiski põhjust.
 
Kes on lugenud sama autori "Altered Carbon" sarja, see juba teab mida Morganilt oodata ja ei pea pettuma. Ka minu ootused said täidetud, ja kuigi "Altered Carboni" kolmanda raamatu lõpuks oli mul sellest kergelt kopp ees siis paistab et 3 aastat pausi on piisav et võib ühe sellise teose jälle rõõmsalt läbi lugeda.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Legends & Lattes on fantasy-romaan mille proloogi esimeses lauses raiub peategelane ühe vaenlase suure mõõgaga surnuks. See aga ei iseloomusta sugugi seda mis edasi juhtuma hakkab.
 
Suurte kogemustega orcist palgasõdur otsustab et temal on nüüd kõrini sellest iga päev vaenlaste mõõgaga pooleks raiumisest, tema asub selle asemel linna elama ja avab kohvipoe. Väljakutse on seda keerulisem et niisugusest asjast nagu kohv ei ole sealkandis keegi midagi kuulnud. Kogu lugu keerlebki kohvipoe ja selle ümber koonduva meeskonna ülesehitamise ümber. Ei leia siit tüüpilisele 21. sajandi fantasy-romaanile iseloomulikke seitsmekihilisi intriige kuningakodade vahel, kurjameid kes hirmsa nõidusega püüavad endale allutada kogu maailma, saja tuhande mehelisi armeesid kes peavad veriseid ja ülimalt graafiliselt kirjeldatud lahinguid, või muud sorti maailmapäästmist.
 
Et siis midagi justkui polegi?
 
Kõike on, aga mõõdukal määral. Eks uue ettevõtte alustamisel esineb ikka tagasilööke, ja mõned neist on ka tõsised. Mingil hetkel paistab et kohalike katusepakkujatega läheb asi veriseks, aga sinna see lugu siiski välja ei jõua. Ära tapetaksegi kogu loo käigus ainult kaks... olendit. Üks, nagu juba nimetatud, proloogi esimeses lauses, ja teine epiloogi lõpus.
 
Ühe lausega kokku võttes võiks siis öelda et see on lugu elus uue lehekülje pööramisest. Autori biograafiat vaadates võib arvata et teema pole talle ka isiklikult võõras, aga eks see niimoodi ole vist enamuse kirjanikega - vaevalt on kuigi palju neid kes keskkooli lõpetamise järel kohe elukutseliseks kirjanikuks hakkasid.
 
Lugu on kirja pandud parajal määral kerge muheda huumoriga (mitte Pratchetti stiilis komejandina) ja hoolimata näilisest sündmustevaesusest ei mõju igavalt. Tervikuna andis selle lugemine sarnase sooja tunde nagu esimene tass kohvi külma talvepäeva hommikul.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

The Last Watch on J.S.Dewes-i esimene romaan. Tegu on üsnagi kanoonilise kosmoseooperiga. Kosmosel kus see ooper toimub on aga üks üllatav asi - äär ehk Divide. Piki äärt paiknevad kosmosejaamad mida mehitavad üksused koosnevad peamiselt impeeriumi armees ebasoosingusse sattunud sõjaväelastest. Paarsada aastat tagasi on inimkond saanud võitu vaenulikust tulnukate tsivilisatsioonist ja ääre peal toimub nüüd valvamine et ega vaenlane sealtpoolt ometi uuesti ei ründa. Keegi ei ole samas päris kindel kas nad just teiselt poolt äärt tulid või kas selline asi nagu "teisel pool" üldse eksisteerib.
 
Selle lavakujunduse tõttu reklaamib kirjastaja antud raamatut loosungiga "The Expanse meets Nigh's Watch from the Game of Thrones", mida mina omakorda võrdleksin sõrme võrdlemisega ühe teise kehaosaga. No ei ole iga romaan kus toimub kraavi kaevamine kohe uus Tõe ja Õiguse esimene osa. Aga jäägu see kirjastuse südametunnistusele.
 
Lugu algab sellest kuidas jaama saabub uus nekrut kellel erinevalt 99% isikkoosseisust puudub sõjaväeline taust. Tegu ei ole samas ka mingi tavalist päritolu jorsiga vaid... aga seda püüab peategelane igaks juhuks varjata. Mis tal küll kuigi pikalt ei õnnestu ja toob kaasa hulga ebameeldivusi. Ega ta ise ka oma käitumisega just ei soodusta kollektiivi sulandumist, aga siiski õnnestub tal millegipärast võita komandöri ja paari kaasvõitleja usaldus. Samas hakkavad Juhtuma Asjad. Selgub et inimkonna ürgvaenlane ei ole siiski vist nii lõplikult alistatud nagu arvati, samal ajal hakkab universum ootamatult kokku tõmbuma... ja nii edasi. Muidugi peab üksildase kosmosejaama meeskond maailma ära päästma.
 
See kõlab minusuguse lihtlugeja suust mu enda jaoks kohatult üleolevalt, aga noore autori esimese romaani kohta ei ole tulemus sugugi paha. Tegelaste vaheline suhete dünaamika tundub kohati küll väheusutav, samuti on kogu süžee üsnagi sirgjooneline Hollywoodi kassafilmi oma, millest ka minu tõrge ülalviidatud meistriteostega võrdlemise osas. Dialoog samas on paljudes kohtades täitsa nauditav. Mis mind eelkõige häirima jäi on kogu selle tegevuspaigaks oleva universumi teatav startrekilik naiivsus. Kui juba tegevuspaigaks on sõna otses mõttes universumi äär ja küsimuse alla kerkib kogu universumi äralõppemisega ähvardav katastroof siis sellised autorid nagu Cixin Liu või minu pärast Alastair Reynolds suudavad seda kujutada nii et see on minu jaoks veenev. Dewesi loomingut vaatan selles osas ikkagi nagu multifilmi. Dewes ongi varem tegelnud lühifilmide ja SF-arvutimängude stsenaariumide kirjutamisega, nii et mingis mõttes võiks öelda et ta ei suutnud selle esimese romaaniga oma liistudest kõrgemale tõusta.
 
Hindeks tuleb nõrk neli, kuigi kaalusin ka tugevat kolme.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

"Bear Head" ei ole otseselt võttes järg romaanile "Dogs of War", aga toimub samas maailmas ja tõukub samast peamisest ulmeideest - inimeste kõrvale on tekkinud "bioformid" - biotehnoloogilisel teel loomadest arendatud, algselt sõjaliseks otstarbeks mõeldud intelligentsed olendid. Seekordse romaani tegevus aga toimub mitte Mehhikos vaid hoopis Marsil, mida on bioformide ja ka samalaadse tehnoloogiaga marsikõlblikumaks täiustatud inimeste abil asutud terraformima. Romaanist "Dogs of War" on järgmisse osasse edasi jõudnud kaks keskset tegelast kellest ühe reedab pealkiri. Kumbki neist kahest ei ole siiski romaani peategelane. Selleks on hoopis Marsi maasarnastamismeeskonna inimesest liige Jimmy Marten, lihttööline, väikestviisi narkomaan ja krooniline võlgnik kes ei ütle ära ka mõnest ebaseaduslikust haltuuraotsast kui sellega õnnestub võlausaldajad natukeseks ajaks jälle eemale tõrjuda. Ükskord laseb Jimmy lisateenistuse huvides ajutiselt oma pähe uploadida hämara päritoluga andmepaketi. See aga osutub millekski enamaks kui lihtsalt passiivne hunnik faile.
 
"Bear Head" on vaba eelmise romaani "Dogs of War" põhilisest puudusest - tolle teine pool muutus bioformide "inimõiguste" teemaliseks arutluseks mille seisukohtadega ma sugugi vaielda ei taha aga mida ei oleks vaja olnud menetleda nii pikalt ja tüütult nagu mustvalge väärtfilm. Ka "Bear Head"-is on autori selleteemaline positsioon selgelt esile toodud, siin aga on see kenasti põimitud üldise tegevustiku sekka ja ei tõmba lool tempot alla. Korralik "kütmine" käib algusest lõpuni ja eetilised küsimused selle kohta kas bioformidel on hing või millisel määral on sobilik seda tehnoloogiat rakendada inimeste peal ei mõju loenguna. Samas on siin kogu bioformide teemat ka piisavalt huvitavates suundades edasi arendatud nii et see romaan ei mõju lihtlabase liugulaskmisena kord juba välja mõeldud maailma peal. Kellele "Dogs of War" esimene pool meeldis, sellele peaks "Bear Head" tervikuna meeldima veel rohkem.
 
P.S. Nagu ka nendele kes on veendunud et kõik poliitikud on nälkjad :)
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Urmas Roolaid on eelnevas arvustuses suuresti ära öelnud selle mida ka mina oleksin öelda tahtnud. Huvitavaid ideid on autoril küllaga, oskust nendest kaasahaaravat maailma ja selles hargnevat lugu moodustada paraku mitte nii väga. Esimesed paar peatükki, kus maailm oli veel tundmatu ja tegelased uued, nautisin lugemist täiega. Aga sellest hetkest kui algas loo põhiline sündmustik kadus miskipärast mu huvi nii tegelaste, sündmuste kui ka sündmuspaikade vastu. Kogu loojutustamise stiil tundus kuidagi hüplik ja konspektiivne, pidin  lugejana päris kõvasti pingutama et üritada loosse kuidagi sisse elada ja päriselt see mul ei õnnestunudki.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Lugu algas nagu iga teine "geenipõnevik", jõudis aga välja hoopis kuhugi mujale. Ehkki Greg Bearist räägitakse siin eespool kui hard sf autorist, siis Blood Music-u peamine iva on minu meelest ikkagi pigem filosoofia kui loodusteaduse valdkonnast. Mis ei ole etteheide.
 
Kujutatud reaalsuse nihe meenutas mulle varem loetud (aga tunduvalt hiljem kirjutatud) qntm-i teost "There Is No Antimemetics Division". Kellele Blood Music meeldis, sellele võiks sobida ka too, kuigi hoopis teist valdkonda käsitlev apokalüpsis.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Minu lugemiskogemus ühtib Mart K. omaga. Olles jõudnud lugemisega umbes veerandi peale olin sunnitud otsustama et elu on liiga lühike selleks et seda antud teose peale kulutada.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegevus toimub mitte eriti kauges tulevikus. Maailmas on toimunud kaks olulist muudatust. Esiteks on kliima soojenemise tagajärjed hoogsalt laienenud ja muutnud paljud piirkonnad rohkem või vähem elamiskõlbmatuks. Järjest kasvav inimkond peab toime tulema järjest kahaneva elamiskõlbliku ja haritava maa peal. Kohati on ühiskondlik kord hakanud käest minema, aga mingist üleüldisest anarhiast ja inimkonna lõpust ei saa siiski  kaugeltki rääkida.
 
Väljapääsu on otsitud geneetikast. See teadusharu on päris kõvasti edasi arenenud ja jõuti isegi selleni et geneetiliselt oli võimalik "parandada" üksikuid inimesi. Toimus katse ulatuslikult modifitseerida riisitaimi ja sellega hüppeliselt põllusaaki kasvatada. See asi läks aga käest ära ja tagajärjeks oli hoopis näljahäda mille tulemusel hukkus sadu miljoneid inimesi. Selle peale keelati igasugune geneetikaga tegelemine rangelt ära ja riigid asusid teostama järelevalvet sellest keelust kinnipidamise üle. USA vastav asutus kannab nime Gene Protection Agency (GPA) ja selle asutuse agent Logan Ramsay ongi romaani peategelane. Fakt mida ta eriti laialt ei kuuluta on see et just tema ema oli see geniaalne teadlane kes juhtis näljahädani viinud eksperimenti.
 
Ühe geneetiku kinnipidamisel saadud info viib Logani reidile illegaalsesse geneetikalaborisse, mis osutub aga lõksuks ja Logan saab plahvatuses vigastada. Esialgu tundub et vigastused ei ole püsivad ja ta paraneb täielikult. Pikapeale hakkavad aga temaga toimuma muudatused millele vihjab teose pealkiri. Ja siit käivitubki tegelik lugu mille käigus Logan peab selgusele jõudma miks temaga selline upgrade läbi viidi ja kes seda tegi. Mõistagi ei toimu see kõik niisama, vaid mängus on maailma saatus.
 
Lugu ise, tuleb tunnistada, ei vasta oma tasemelt põrmugi nendele ootustele mille minus oli tekitanud eelmine loetud Blake Crouchi romaan "Recursion". Pole siin ei erilisi uuenduslikke ulmeideid, ootamatuid süžeepöördeid ega järjest üleskruttivat pinevust. Ei teki kuigi suurt kaasaelamist keerulisse olukorda sattunud peategelasele vaid pigem tahtmine õlgu kehitada ja nentida et nojah, küllap ta sellest kuidagi välja tuleb. Tegu on lihtsalt ühe järjekordse "tavaline inimene muutub supermaniks" looga mis sadadele varem ilmunud samateemalistele lugudele midagi uut ei lisa.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kätte on jõudnud teine osa romaanisarjast "The Final Architecture". Väikese kangekaelse kosmoselaeva Vulture God samavõrd väike ja kangekaelne meeskond jätkab seiklemist paljude mõistuslike liikide poolt asustatud kosmoses. Jätkuvalt kummitab kõiki omavahel rivaalitsevaid tsivilisatsioone eksistentsiaalne oht mida kehastavad kuusuurused Arhitektid, kes mingi arusaadava põhjuseta hävitavad kõiki mõistusliku eluga planeete.
 
Ainsaks võimaluseks Arhitektidele kuidagigi vastu astuda tunduvad olevat Vahendajad ("Intermediaries") - väga üksikud inimesed kes on suutnud ellu jääda julmas ettevalmistusprogrammis millega nad on omandanud võime navigeerida meie tavalisest kosmosest väljaspool asuvas ruumis ("unspace") kust ilmselt on pärit ka Arhitektid. Üks võimekamaid Vahendajaid on Idris Telemmier, kes on liitunud kosmoselaeva Vulture God meeskonnaga. Kuna Vahendaja teenused on selles maailmas väga väärtuslik vahend mitmesuguste eesmärkide saavutamiseks, üritavad erinevad huvigrupid kogu aeg Idrist enda kätte saada, ja mitte kõik neist ei hooli sellest et tegelikult oleks vaja keskenduda võitlusele Arhitektidega.
 
Nii saamegi tutvuda mitmetesse tsivilisatsioonidesse kuuluvate olendite ja grupeeringutega, mille väljamõtlemisel ei ole Tchaikovsky oma fantaasiat eriti ohjeldanud ning see mitmekesisus on romaani üks tugevamaid külgi. Kogu seda issanda loomaaeda siin üles loetleda või isegi kuidagi ülevaatlikult kokku võtta tundub ausalt öeldes veidi mõttetu, sest nagunii ei suudaks ma seda autori vääriliselt edasi anda. Seega soovitan seda ikkagi originaalis lugeda.
 
Siiski ei saa ma piirduda ainult kiidulauluga. Kui Tchaikovsky loodud maailm on väga köitev, siis selles toimuvad sündmused ausalt öeldes mitte nii väga. Kui ütleksin et tegu on mingi B-filmi ümberjutustusega siis teeksin autorile kindlasti tugevalt liiga, aga mingi kerge sellesuunaline kõrvalmaitse on asjal küljes küll. Tegevustik on suhteliselt üllatustevaba ja tegelased on üsna selgelt jaotunud headeks ja pahadeks. Kuskil romaani lõpu poole leiab iidsete tulnukate poolt maha jäetud baasis aset tohutult pikalt kirjeldatud madin, mille üksikasjalikust kirjeldusest enese läbi närimine tundus nagu palgatöö, ainult et paraku ilma palgata. Ja kogu selle loo aluseks olev teaduslik-fantastiline element, seesama "unspace", mõjus pigem müstika kui füüsikana.
 
Aga kokkuvõttes ma lugemist siiski ei kahetse, sest värvikas tegelaste galerii suudab need puudused päris hästi tasakaalustada.
Teksti loeti inglise keeles
8.2022
Toomas Aas

Käes on niisiis "Võililledünastia" sarja viimane osa. Eelmise osa "The Veiled Throne" 1000 lehekülge kulusid pigem malenuppude (antud juhul peaks tegelikult ütlema zamaki-nuppude) lauale sättimiseks ja peamine tegevusliin väga palju edasi ei arenenud. Pean veel kord üle rõhutama et sellest hoolimata oli see minu meelest maksimumhinnet väärt lugu.
 
Nüüd aga on nupud laual ja viimase 1000 leheküljega peab see mäng lahenduseni jõudma. Kas Võililledünastia suudab sissetungijad Dara saarestikust tagasi lüüa või vastupidi, saabub Lyucu vägedele täiendus ja nad viivad vallutussõja võiduka lõpuni? Lugedes seda romaani suvel 2022 on raske mitte tõmmata paralleele meie enda maailmas praegu toimuvaga, ehkki ilmselt on "Speaking Bones" lõpuni kirjutatud siiski enne kui Venemaa Ukrainat ründas.
 
Kui keegi veel aru pole saanud siis "Võililledünastia" ei ole sirgjooneline lugu sellest kuidas vaprad kodumaa kaitsjad targa keisrinna juhtimisel seisavad vastu kurjade metslaste väele ja lõpuks võidutseb õiglus. Dünastia ise on jätkuvalt lõhestunud nende vahel kes näevad ainsa lahendusena sõjalist vasturünnakut ja nende vahel kelle arvates on olemas ka teine võimalus mis säästaks hulga inimelusid (tahtmine tõmmata paralleele mõnede Euroopa poliitikutega tugevneb veelgi). See on lugu strateegiliste valikute tegemisest mille tulemused nende tegemise hetkel pole sugugi kindlad, aga kui valik on kord langetatud siis pannakse kõik mängu ega kohkuta tagasi ühestki vajalikust ohverdusest. Kellel oli õigus ja kes eksis, see selgub paraku alles tagantjärele. Samuti arutletakse küsimuse üle mis sedalaadi teostes sageli käsitlemist ei leia - kui võit on kord saavutatud siis mis saab edasi? Klišee "maailm ei ole enam kunagi endine" leiab kinnitust. Kohati küll kipuvad siin tegelased liiga palju "suuremaks kui elu" paisuma ja mõjuvad pigem muistenditegelaste kui inimestena, aga see ei ületa siiski taluvuspiiri.
 
Ja kõik see toimub muidugi maailmas mis on uskumatult rikkalik ja mitmetahuline. Tegelased kaaluvad enda eluvalikuid lähtuvalt erinevate tuhandeaastaste filosoofiakoolkondade seisukohtadest. Tarkused on talletatud ürikutesse uskumatult keerulises kirjasüsteemis aga selle kõrval eksisteerib ka teine, lihtsam. Väga oluline on see, millises asendis inimesed formaalsetel kogunemistel (põrandal või patjadel) istuvad. Mängitakse erinevaid lauamänge. Pruulitakse erinevaid alkohoolseid jooke. Ja nii edasi.
 
Raugenud ei ole autori entusiasm teaduslik-tehnilise revolutsiooni kujutamisel. Eks üldtunnustatud trafareti kohaselt on ootuspärane et sõda tehnoloogilia arengule tõhusa tõuke annab. Pean siiski ütlema et kõikvõimalike leiutiste üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi kippusin kohati diagonaalis lugema ja seejuures kahtlema kas nende loomine isegi väljamõeldud maailmas ei tule kuidagi liiga kergelt.
 
Lõpplahendus võtab lausa eepilised mõõtmed ja mõjub ehk natuke liialt "maaliliselt päikeseloojangusse ratsutamisena", aga nii vägeva loo kokku võtmiseks võib-olla tohib ka sedasi teha. Minu jaoks on see sari kindlasti viimaste aastate üks suuremaid lugemiselamusi.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Selle romaaniga lõpetab K.J. Parker oma Piiramise triloogia. Nagu sellele sarjale kohane, on ka viimane osa üsnagi iseseisev. Tegevus toimub küll samas maailmas ja samas ajastus, tegelased aga on uued. Seekord ka tegevuspaik.
 
Seekordse osa peategelaseks on Felix. Felix oli impeeriumi armees nooremohvitser, aga skandaali tõttu sunniti ta sealt lahkuma ja saadeti jalust ära naaberimpeeriumi Echmeni pealinna diplomaatilisse esindusse, kus ta töötab tõlgina. Ühel hetkel jõuab Echmeni pealinna informatsioon sarja kahe eelmise osa sündmuste lühikokkuvõttest - Felixi kodumaa Roburi impeerium on sõjas hävitatud ja kõik selle elanikud ilmselt tapetud. Kuna riiki mida ta esindab ei ole enam olemas, kaotab Felix oma diplomaatilise staatuse ja tema väljavaated on täbarad. Õnnekombel (Felix ei jäta kohe alguses mainimata et tema nimi tähendab tõlkes "õnnelik") on ta hiljuti hukkamisest päästnud ühe "metslaste printsessi" ja võetakse tänutäheks selle rahva juurde tõlgina tööle. Siit hakkavadki hargnema sündmused millele jällegi, nagu Parkeril tavaks, romaani pealkiri otseselt viitab.
 
Raamatust endast mitteolenevatel põhjustel edenes mul selle lugemine üsna katkendlikult. Võib-olla sel põhjusel jättis see osa mulle eelmistest veidi kahvatuma mulje. Peamiselt jäi häirima see kuivõrd kergelt, ilma igasuguste suuremate tagasilöökideta, peategelasel kõik avantüürid õnnestusid mis ta ette võttis. Parkerile omaselt sai küll nalja, erilist põnevust või üllatusi aga loetule tagasi mõeldes ei meenu. Positiivsele poolele võib kanda selle kuidas peategelase varasem elulugu meile alles loo käigus järk-järgult avaneb. Kokkuvõttes on 4 siiski õige hinne sellele teosele.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Tegu on teise osaga Piiramise triloogias. Esimese osa (Sixteen Ways to Defend a Walled City) lõpus mäletatavasti sai peategelane Orhan üsna tõsiselt haavata ja paistis olevat selge et ellu ta ei jää. Mina uskusin et mingi imeline tervenemine peab siiski toimuma sest muidu ei saa sari ju jätkuda. Autor aga lahendas selle dilemma teisiti. Nimelt on teisel osal hoopis uus peategelane.
 
Sündmused leiavad aset seitse aastat pärast eelmise osa lõppu. Linna piiramine kestab üllataval kombel ikka veel, sest on tekkinud strateegiline tasakaal. Piirajate vägi blokeerib linna maa poolt, merel aga on ülemvõim endiselt impeeriumi laevastiku käes ja tänu sellele peavad kaitsjad vastu. Üle linnamüüri sajab aeg-ajalt küll suuri kive mis lömastavad mõne inimese või maja, aga seda võetakse igapäevase elu osana ja tavaline linnakodanik oma pead kogu selle piiramise jamaga eriti ei vaeva.
 
Esimese osa kangelast, hukkunud Orhani, ei mäleta seitse aastat hiljem rahva hulgas praktiliselt mitte keegi. Üldise avaliku arvamuse kohaselt saavutas suure võidu piirajate üle hoopis Lysimachus. Lysimachus oli esimeses osas tegelikult Orhani ihukaitsja - endine tippgladiaator ja suhteliselt juhm tüüp. Mis aga olulisem - ta näeb palju rohkem sõjakangelase moodi välja kui Orhan. Siiski ei ole selle romaani peategelaseks mitte Lysimachus vaid hoopis Notker. Või kuidas võtta...
 
Notker on näitekirjanik ja näitleja, seejuures enda arvates suhteliselt vilets. Mõnevõrra suuremat edu on ta saavutanud parodistina. Ja just sellest asjaolust hakkavadki romaani sündmused hargnema. Arvustuses spoilerdamine ei ole viisakas, aga ma vabandan ennast sellega et antud juhul on autor selle juba romaani pealkirjas ära teinud. Nimelt juhtub Lysimachusega seesama üle linnamüüri lendav suur kivi. Antud tegelase kadumine poliitika näitelavalt ei sobi teistele võimukandjatele kohe kuidagi. Õnnekombel tuleb kellelgi neist hea mõte, ja peatselt seisabki Notker elumuutva valiku ees - hakka Lysimachuseks või sure. Ja nii lähebki jälle käiku sama skeem nagu sarja esimeses osas - sõjaaja liidri rolli justkui täiesti sobimatu isik peab vastu tahtmist hakkama Linna päästma. Valitsemiseks ei ole Notkeril tegelikult muidugi mingit huvi, tema plaan on Lysimachuse rolli mängida ainult nii kaua kuni avaneb esimene võimalus täita oma taskud palees leiduvate võimalikult väikeste ja väärtuslike esemetega ning siis öö varjus vaikselt välja hiilida. Seda võimalust aga ei tule ega tule, ja rollist pääsemata on Notker-Lysimachus sunnitud astuma aina järgmisi samme võitluses linna piiravate barbaritega.
 
Nagu Orhani, nii ka Notkeri tegevust saadab pidevalt tema küüniline ja huumoriga vürtsitatud sisemonoloog. Saame koos autori ja Notkeriga irvitada selliste teemade üle mille üle meile ju ikka irvitada meeldib, nagu näiteks poliitikute üldine tühisus või riigibürokraatia uskumatud jaburused. Saame aru, et valitsejad ei ole sageli troonile tõusnud mitte tänu pärimisõigusele või omaenda erilisele võimekusele vaid lihtsalt mingi totra juhuse läbi. Kui mõned võtmeisikud ütlevad et sa oled imperaator siis sa oledki imperaator. Ja pead leidma võimaluse kuidas sellest terve nahaga välja tulla.
Teksti loeti inglise keeles
5.2022
Toomas Aas

Kolonel Orhan on impeeriumi armee insenerivägede ülem. Impeerium sarnaneb mitmes mõttes vana Roomaga, eriti selle poolest et impeeriumi südameks ja sisuliselt sünonüümiks on Linn, mida kipuvad kimbutama erinevad barbarite hõimud. Tegelikult ei kuulu ka Orhan ise privilegeeritud põhirahvuse hulka. Aga terav mõistus, parajalt küüniline ilmavaade ja oskus impeeriumi bürokraatiamasinaga enda ja oma väeosa huvides manipuleerida on viinud ta sellisele suhteliselt kõrgele positsioonile.
 
Romaani sündmused käivituvad sellest et mingi järjekordne mereröövlite armaada ründab sadamalinna kus Orhan parajasti mitte just päris ametlikke kanaleid kasutades üritab oma väeosale hankida sillaehituseks vajalikku 60 kilomeetrit köit. Selliseid rünnakuid on varemgi ette tulnud, nüüd aga läheb olukord ootamatult tõsiseks. Esimesele rünnakule järgnevad eri regioonides veel mõned. Ilmselt ei ole niisuguse koordineeritud rünnakulaine taga mingid juhuslikud väikesed hõimupealikud, aga kes neid niite siis tõmbab, see jääb esialgu mõistatuseks. Igatahes on varsti olukord selline et kogu impeeriumi armee on maha notitud, välja arvatud Orhani juhitud insenerivägede üksus mille liikmed on pigem ehitajad kui sõjamehed. Ja Orhan, kes ei ole oma karjääris silma paistnud just erakordse riigitruudusega, asub juhtima ülekaaluka vaenlase poolt ümber piiratud Linna kaitsmist.
 
Seda mis järgneb on kirjeldatud üsna tempokalt ja samas mõnusa kuiva huumoriga. Siin juhtub kõike mida ühest vanaaegsest linna piiramise loost oskaks oodata. Ja kuna peategelane on ikkagi insener siis üsna põhjalikult saame tutvuda erisuguste piiramise või kaitse seisukohast oluliste masinaitega. Kas teie näiteks teadsite mille poolest erinevad teineteisest "trebuchet" ja "catapult"? Mina pidin Wikipediast järele uurima.
 
Tegelased peale Orhani enda on kujutatud üsnagi skemaatiliselt, kohati isegi karikatuurselt. Suure isiksuse- ja suhteromaaniga kindlasti tegemist ei ole, rõhk on selgelt seiklusel. Maailma kus tegevus toimub ei ole väga põhjalikult kirjeldatud aga siiski on antud omajagu intrigeerivaid viiteid ajaloole ja poliitikale. Sellest piisab et tekiks tunnetus et tegu pole lihtsalt geneerilise vana Rooma klooniga.
 
Lõpp tuleb loole küll väga järsult. Võib-olla võiks seda mõista sest tegu on alles triloogia "The Siege" avaosaga, samas aga on lõpp üsnagi "lõplikult" vormistatud nii et päris huvitav on näha kuidas sellele loole jätk on külge poogitud. Võtangi selle kohe järgmiseks käsile.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Siin me siis nüüd oleme, kümme aastat ja üheksa romaani hiljem. Mida kokkuvõtteks arvata? Ma ütleks et tegu on küllaltki heal tasemel kosmoseooperisarjaga, aga siin-seal silma jäänud võrdlused mille kohaselt tegu olevat lausa kosmoseooperite "Jää ja tule lauluga" on küll pehmelt öeldes tugevasti liialdatud. Vähemalt ühes osas ta muidugi ületab seda Martini fantasy-epopöad - sari jõuab tõepoolest lõppu välja.
 
Kõige suurem probleem mis mul selle viimase osa juures tekkis oli süvenev tunne et siin ei ole midagi uut. Kesksed tegelased ehk siis kosmoselaeva Rocinante meeskond on juba läbi ja lõhki tuttavad ja kogu nende tegevus ja dialoog on sama etteaimatav nagu vaataks "A-rühma" järjekordset osa. Samuti juba teab mitmendat korda selles sarjas ilmub lavale üks uus "peaaegu peamine paha" tegelane ja lõpus selgub siiski et ega ta päris üdini paha ka ei ole.
 
Kuna tegu on ikkagi massiivse sarja finaaliga, siis muidugi pannakse püsti ka selle vääriline hädaoht mille peategelased kõrvaldama peavad. Varasemates osades on võitlus käinud üldiselt ikkagi inimeste vahel, kuigi seejuures on olulisel kohal teatav "iidsete tulnukate" tehnoloogia. Nüüd aga tuuakse mängu tõeliselt interdimensionaalne oht mis ähvardab vaata et kogu universumi minema pühkida, ja inimkonna koos sellega. Paraku ei ole see liin kuigi veenvalt välja kukkunud ja mõjub rohkem müstitsismi kui ulmena.
 
Samas loo lõpp kuhu viimaks välja jõutakse on päris hea selles mõttes et võtab tõepoolest, kui kulunud väljendit kasutada, kõik otsad kenasti kokku.
 
Kõigist loetletud puudustest hoolimata leian siiski et tegu on sarjaga mille läbilugemisele tasus aega kulutada.
Teksti loeti inglise keeles
Toomas Aas

Kätte on jõudnud düstoopiline tulevik. Umbes üks inimpõlvkond tagasi on toimunud ühiskonna globaalne kollaps, mille laiemaid tagamaid võime ainult aimata. Romaani tegevus toimub kunagise Linna varemetes, mille eksistents juba enne katastroofi oli tihedalt seotud Firmaga. Firma tegevusalaks oli biotehnoloogia - valmistati erinevaid geniaalseid ja jubedaid organisme mis ilmselt olid eelkõige mõeldud kasutamiseks relvana. Kui kõik kokku kukkus, lõppes ka organiseeritud tegevus Firmas ja kogu see saatana loomaaed valgus laiali mööda Linna ja selle ümbrust.
 
Sellel biotehnoloogia prügimäel hoiavad endal elu sees viimased inimesed, kelle põhiline ellujäämisstrateegia on biotehnoloogia enese huvides ära kasutamine. Iga varemetest leitud tehismardikas või killuke oskusteavet võib anda olelusvõitluses eelise mis lubab elus püsida veel ühe päeva, veel ühe nädala...
 
Romaani peamine tegevusliin jälgib ühte linnaelanike paari, kelleks on endine Firma töötaja Wick ja temaga koos elav segastel asjaoludel Linna sattunud Rachel. Ühel igapäevasel kogumisretkel leiab Rachel mingi uutmoodi organismi ja toob selle koju. Esialgu paistab tegu olevat küll unikaalse aga mitte eriti kasuliku asjaga, mis meenutab lihtsalt toataime. Seega lastakse tal rahulikult aknalaual vegeteerida. Pikapeale siiski selgub et sel tegelasel on sisu rohkem kui väljast vaadates aimaks, ning ta käivitab tegevusliini mis ähvardab Wicki ja Racheli kooselu lausa lõpetada.
 
Kui düstoopiline tulevikumaailm on autoril minu meelest hästi õnnestunud, siis sellesse maailma paigutatud süzee on paraku viisakalt öeldes suhteliselt triviaalne ja ei võimalda teos tervikuna nautida. Sellel paistab eksisteerivat isegi järg, millega tutvumiseks minul igatahes huvi ei tekkinud.
Teksti loeti inglise keeles