Kasutajainfo

Ernest Cline

29.03.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ernest Cline ·

Ready Player One

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
8
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.778
Arvustused (9)

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Sellele romaanile pannakse hindeks ilmselt kas viis või kaks. Hinne sõltub sellest, kas lugejal on olemas soe suhe vähemalt mõnega Taavi arvustuse alguses loetletud nähtustest. Minul kutsus see igatehes esile ohjeldamatu nostalgiahoo ja mälestused üheksakümnendate algusest, mil üht-teist sellest varajase interneti ajastust ka meie maile jõudis ja ise ei olnud sellele vastuvõtlikust east veel päris lõplikult välja kasvanud. Lugemisel tekkis samasugune sõltuvustunne, nagu vanal heal ajal Nethacki mängimisel (mille ma lugemise peale ka kübertolmust puhtaks kloppisin ja seal sees natuke ringi kolasin).

Kelle jaoks romaani alustalad - vanaaegsed low-res graafikaga või üldse ilma graafikata arvutimängud ning 80ndate filmid - midagi ei tähenda, see kehitab "Ready Player One" peale ilmselt lihtsalt õlgu ja imestab milleks sellist ebausutavat vaese mehe Matrixit oli vaja kirja panna. Sest lähemalt vaadates ei ole see ju midagi muud kui üks üsnagi lamedat sorti nohikute unenägu - millisele nohikule siis ei meeldiks mõte et aastatepikkuse "treeninguga" saavutatud ämeizing skillz erinevates arvutimängudes ning entsüklopeedilised teadmised kõiksugu obskuursete telesarjade teemadel ongi tegelikult just see mida on vaja Maailma Kuningaks saamiseks.

Teksti loeti inglise keeles

BAASist on ikka palju kasu. Muidu poleks ma ju kuidagi selle raamatu lugemise peale tulnud. Ning üle hulga aja oli tegemist tekstiga, mis ei andnud rahu enne, kui läbi sai loetud. Taustamaailm on üsnagi võluv, eriti võrdluses kogemata ettejäänud Hexi kirjeldusega sellest, kuidas asjad käivad reaalselt eksisteerivas virtuaalmaailmas. Mõned asjad olid minu jaoks küll natuke nihkes. St. 80-ndate filmid, muusika ja iseäranis koomiksid on mulle suht tume ja mitte ka eriti kutsuv maa. (Hea muusika sai abba tuleku aegus enam-vähem otsa, eksole.) Arvutimängud algasid minu jaoks (hilise) model 5160 jaoks mõelduist, kokkupuuted Ataride ja muude sellistega, rääkimata mündineelajatest, jäid üsna põgusateks. Ning on suht vähe mänge, mille ma oleksin nii peensusteni selgeks õppinud, nagu romaani kangelased.

Siiski polnud mul sisseelamisega raskusi ning tegelaste pühendumus oli mõistetav ning sümpaatne. Ega polegi ette sattunud nii põhjalikku sissevaadet otaku hingeelusse. Gibson lendab neist viisaka kummardusega mööda ja Stephensongi vabandas nende olemasolu lihtsalt geniaalsusega. Antud juhul on selgelt edasi antud, et sotsiaalsete oskuste poolest on Wade eakaaslastest ikka mitu head aastat maha jäänud – aga teadmised ja oskused saavadki tulla vaid millegi muu - näiteks isikliku elu - arvelt. Nii on Parzivali-Art3mise armulugu küll tüüpiline young adult, aga just sellisena usutav ja hästi kirja pandud.

Veel kord siis tänusõnad eelkirjutajatele, kes mu hea romaani juurde juhatasid.

Teksti loeti inglise keeles

Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.

Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.

Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle. Kõik vihjed ja katsed päranduse kättesaamisega on seotud 80nendate popkultuuriga ja seetõttu leiab siit teosest kümneid ja kümneid lehekülgi täis konsoolimängude või vanade muusika/filmide kirjeldusi. Üheltpoolt on see isegi lahe, autor on niiöelda võtnud Jaapan otaku kultuuri ja sidunud selle anime&manga asemel 80nendatega. Teisalt hakkas see pikapeale väsitama. Konsoolimängud, mida tegelased mängisid, ei öelnud mulle midagi ja filmid, mille ümber jutt käis (Back to the future, Ladyhawk, Wargames jne) pole ükski minu absoluutsed lemmikud. Ma armastan ka 80nendaid aga pigem obskuursemate õudusfilmide või vanade märulite pärast.

Teine romaani häda on see, et kogu lugu kulgeb kuidagi pinge ja suuremate üllatuste vabalt. Vaprad teismelised ületavad raskusi, koguvad skoorpipunkte (ja raha ka päriselus). Minul polnud küll kogu raamatu käigus vähimatki kahtlust, et peategelane lõpuks maailma valisejaks saab ja ka armastatud tüdruku südame võidab. Natuke huvitavamaks läks siis kui ta vahepeal ka päriselus häkkis ja ringi liikus, kuid see jäi liiga lühikeseks episoodiks.
Liiga palju oli ka hetki, kus tegelane sai näiliselt lootusetus olukorras jumalikku abi kõrgemalt. Näiteks tuli appi mõni vana mänguarendaja või selgus, et kuskil poole mängu pealt saadud müstiline artefakt on täpselt sobiv just selleks olukorraks.

Tehniliselt on tegemist taas ühe minuarust YoungAdulti kõige ekspluateerituma teemaga ehk nn „lohutusromaaniga”, mis näitab, et ka inetust paksust nohikust võib saada kogu maailma isand ning kõik tema arvuti taga mängudele kulutatud aeg võib kunagi end kuhjaga ära tasuda. Arvestades muidugi seda, et arvutimängud võetakse varsti (või juba võeti?) olümpiaalaks, siis polegi siin raamatus öeldu väga vale.

Raamatu nr2 peategelase ehk virtuaalmaailma OASIS kiituseks võib öelda, et see oli kirjeldatud tõepoolest mastaapselt ja huvitavalt. Sellises maailmas seikles ja mängiks isegi. Ainult häkkimisi ja küberkuritegevust oleks rohkem oodanud. Niipalju, kui ma World of Warcraftist loen, siis seal ikka tuleb neid ette. OASISes ei paistnud olevat isegi lõputuid Hiina „artefacti vabrikuid”, kus väikesed töökad hiinlased ööd ja päevad mingeid esemeid valmistavad, et neid siis rikastele mänguritele maha müüa. OASIS tundus allakäinud ja vaesunud reaalse maailmaga tõepoolest oaas ja mõjus mõnevõrra ebausutavalt. Inimesed kipuvad kõik enda probleemid ja negatiivsed küljed ka väga kiirelt mängudesse kaasa tooma. Minu lühikesed kokkupuuted erinevate laiendreaalsuse ja muude mängudega on pigem seda ka kinnitanud.

Huh, sai päris palju nurisetud. Kokkuvõtteks võin siiski öelda, et ma lugemist ei kahetse ja kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud siis igav lugemine ka polnud. Pigem on asi selles, et ma pole antud teose sihtgrupp. Kujutan ette, et mõni noorem, vähem küünilisem ja rohkem arvutimängudest-80nendatest vaimustuv noor inimene võib siit raamatust leida ohtralt tegelasi kellega samastuda.
Arvustus ilmus algpäraselt juuni Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles
x
Must Kass
1954
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
no_social
Viimased 25 arvustust:

Väga kenasti õnnestunud meeleolu loomine. Mis meenutab, et nagu kogu muu kirjandus, on - või vähemalt peaks olema - ka ulme eelkõige inimesest, mitte niivõrd vidinatest. Nii et inimesed on esiplaanil ja ulmeline tulevik, iseenesest ju just parasjagu detailiderohke, on tagaplaanil.
Võibolla mõjutas mind head hinnet andma seegi, et elasin kunagi umbes kaks aastat kohas, kust samune Bulgarini suvemõis kogu oma luitunud olekus mulle aknast kätte paistis. Aga miks hea ja mitte väga hea? Lõpuks läks tempo liiga kiireks.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ma ei oska endalegi seletada, miks ma seda lugesin. Hea küll, jäi ette, aga et lõpuni... Ju siis on Card siiski päris hea jutuvestja, isegi kui tema jutt närvidele käib.
 
Sõda satikatega on võidetud, lahingukooli pole enam vaja, need kursandid, kes seal alles õppisid või veel päikesesüsteemis viibisid, saadetakse maale tagasi. Aga ühise vaenlase puudumine tähendab, et riikidele ja riigikestele tulevad meelde vanad tülid naabritega koos sooviga piire korrigeerida jne. Nende jaoks on parima militaarse väljaõppe saanud noorukid eluliselt oluline strateegiline reserv. Venelastel õnnestub neid ära röövida tervelt paarkümmend, lõuna-ameeriklased näpsavad ühekaupa, nõrgemad aga loodavad, et edukalt sõda pidanud rahvusvaheline laevastik võtab maal korra hoidmise enda peale. Laevastik aga ei taha maistest asjadest eriti kuuldagi, vaid on pühendunud koloniseerimise ettevalmistamisele. Muuseas on kolonel Graff saanud kindraliks, laevastikust erru saadetud ja asub nüüd koloniseerimisministri ametipostil. Lahingukoolist on tehtud laevastikukool, kus õpetatakse jõnglasi, kes peaksid kunagi koloniseerimist juhtima hakkama. Võetakse sinna aga ainult neid, kellel vähemalt üks vanematest on/oli võiduka laevastiku liige.
 
Sellisel taustal hakatakse siis kerima lugu 11-aastasest jõnglasest nimega Diabeet või Tapeet või midagi sellist. Jõnglane on, mõistagi, keniaalne. Nagu keeniuste puhul tavaline, tuleb see millegi muu arvelt. Raamatu esimeses veerandis püütakse näidata, et noor D on paranoiline skiso. Kahtlustab kõike ja kõiki. Mis annab autorile võimaluse kirjutada põhjalikult ja mitmekordselt läbi ka need kohad, kus midagi ei juhtu. Lisaks ei tea D, kes on ta vanemad, sest kasvatab teda kasuema, kes ütleb, et ju su isa ikka laevastikus oli. D tahab pääseda kasuema hoole alt ja andekate laste koolist, kus tal on väga igav, ning teeb kõik võimaliku, et jõuda laevastikukooli. Lõpuks see ka õnnestub.
 
Raamatu keskmises osas näidatakse, et D polegi ehk skiso, lihtsalt äärmiselt enesekeskne ja peaaegu võimetu kaaslastega suhtlema. Ning sobival hetkel otsustab siis keegi kaaslastest temaga mõnda aega sõbrustada ja seletada, mida ta kogu aeg valesti teeb.
 
Lugu peaks koos hoidma intriig, mis tundub aga väga kunstlikuna. See jääbki lõpuni lahti seletamata, D päästab kangelaslikult maailma, näidates üles täiuslikke komandörivõimeid, ning kogu laevastikukoolil seltskond hakkab teda austama ja armastama. Vahepeal oli üks peaaegu põnev või vähemalt hästikirjeldatud koht sellest, kuidas täielik maarott D esmakordselt avakosmoses mööda koolisatelliidi välisseina ukerdab, aga loomulikult ei arva ükski lugeja, et raamat lõppebki kirjeldusega, kuidas peategelane oma napi hapnikuvaruga avakosmosse triivib.
Teksti loeti inglise keeles

Pole mingit põhjust (kõhnavõitu) triloogia lugemist kahetseda. Kohati olid käigud aimatavad, kohati aga mitte - no et kui tuuakse sisse uus tegelane, siis ilmselt toob ta endaga kaasa mingi uue jama, aga ei tea ju, millise. Nii et krimka elemendid toimisid. Ainuke, mis lugemist täiskasvanud lugeja jaoks raskendas: täitematerjalina oli ohtrasti kasutatud substantsi nimega puppy love. Eelmistes osades ka, aga kolmandas eriti, ikka hea mitu korda võis lehekülje rahumeeli vahele jätta. Cassel ongi muidugi ettearvamatu tüüp, aga ma kardan, et naisautori jaoks on hilisteismelise noormehe füsioloogia ja psühholoogia natuke nagu tundmatuks maaks jäänud. Liiatigi käitub kangelanna märksa konkreetsemalt: kui ikka soovitud suhe ei arene õiges suunas, tõmmatakse lohku esimene ettejuhtuv.
 
Aga tühja neist noorussuhetest ja ma ei hakka üle kordama ka võluritemaailma kohta juba öeldut. Asjal on sügavam sisu: tõdemus, et pole häid ja halbu valikuid. On lihtsalt valikud, mis määravad ära järgmised valikud. Ja kellelegi valikuvõimaluse andmine on lausa kättemaks või karistus. Nii tekibki huvi, kas Casselil õnnestub leida oma tee, mingi kolmas valik. Kui "halb" valik on perekond ja maffia, "hea" valik aga võlurite õiguste eest seismine (väga korrumpeerunud) politsei ridades. Enda meelest Cassel selle kolmanda tee leiabki, aga samas on lugejale üsna selge, kummale poole see lõpuks välja jõuab.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmselt võinuks triloogia kolm osa ka ühe paksu raamatuna välja anda, sündmustik jätkub enam-vähem sealt, kus eelmine osa lõppes. Lugu osutus üllatavalt haaravaks - või, noh, kui ma poleks seda lootnud, poleks ju lugema hakanudki. Nii et segu YA-st, kuigi abituurium enam nii noor ei olegi, aga mõned kooliteemalised teemaarendused on siiski omal kohal. Ja segu krimkast, kus mõrtsuka otsimisega läheb kiireks - ning seejärel veel kiiremaks asendaja otsimisega, kes sel korral küll mõrtsukas polnud, kuid kes oleks süüdistuse igati ära teeninud. Siis on see noore mehe valikust, kas siduda end valgete või mustade jõududega - kui need kaks ainult omavahel nii läbipõimunud poleks. No ja lisaks veel ulmeline pool. Mugude maailmas võib ju unistada, kui tore oleks mingeid võluvõimeid omada. Aga unistuste asemel on rasked eetilised valikud, kui tõesti on võimalik ainsa käepuudutusega kedagi tappa, tema mälu kustutada, tema unenägusid suunata, ta näiteks tooliks või kassiks muuta - või siis kooli kõige ilusam tüdruk endasse armuma panna. Tahaks ju ausat mängu, aga kiusatus on suur...
Nagu ikka, on raamatus võlumaailma ja reaalsuse kokkusobitamine keeruline. Mulle tundus, et märkasin paari ebaloogilisust, aga ei oska nüüd öelda, oli see autoril jäänud läbi mõtlemata või, vastupidi, illustreeris ta sellega peategelase iseloomu. Eks ma asun nüüd kolmanda osa juurde.
Teksti loeti inglise keeles

Alustades sealt, kus eelmine arvustaja lõpetas: uus kirjastus, esimene raamat, täiesti loomulik, et juhtub apsakaid, nii ma loodangi, et järgmiseks korraks teeb selleks kutsutud ja seatud ametimees endale eesti keele poolitusreeglid selgeks, sest praegune variant häiris ikka küll.
Formaalsustega jätkates. Romaanis on kasutatud kahte stiilivõtet, mis teevad lugemise minu jaoks raskepäraseks. Esiteks, ma ei arva, et mingist kujutletavast ajalooperioodist kirjutades peab tingimata kasutama selle ajastu kirjanduslikku stiili. Olgu, kui sündmustiku tempo tõuseb, on autor sellest loobunud ja tekst läheb konkreetseks, tempo langedes on aga heietused tagasi. Lühidalt - Saalomon Vesipruul pole just mu lemmik stiilimeister. Nn ajalehekatketega on teine asi, aga nende juurde ma jõuan tagasi.
Teiseks ebakõlaks on minu jaoks jutustamine kõiketeadvalt autoripositsioonilt. See on nii 19. sajand. Ja tegelaste motivatsioon jääb avamata. Ma usun, et täpselt samadele sündmustele toetuv lugu oleks saanud parem, kui autor oleks leidnud 3-4 tegelast - külapoisist kas või kuningannani -, kelle silmade kaudu maailma kirjeldades ja neile järjekindlalt kordamööda sõna andes toimuvat edasi anda. Et lugeja saaks parema ettekujutuse, kuidas inimesed end sellises maailmas tundsid. (Hea küll, suurem osa tundis kehvasti, aga siiski erinevatel põhjustel.) Jah, see oleks tähendanud kompositsiooni põhjalikumat läbikaalumist, mis oleks aga ära tasunud. Sest sündmustik ise on ju triviaalsevõitu ning ka erinevate maailmavaadete kokkupõrked oleksid põnevamad just nende kandjate kaudu (kuidas tuli tõenäoliselt normaalse hariduse saanud töll mõttele kulutada miljon riigi raha oma veidrale hobile jne).
Ajalehekatked on hea võte, mis lisab esiplaanil olevale taustakihi ning siin on "ajastukohane" sõnastus igati õigustatud. Ent sedagi võtet oleks võinud põhjalikumalt kasutada. Praegu on need teated seotud (peaaegu) ainult otsese sündmustikuga, näiteks kuulutavad ette õhuvõitlusi. Ent miks mitte lisada iga kord veel paar uudist, hoopis teistest valdkondadest, kuid mis lisaksid kujutatud maailmale veelgi kihte, teeksid selle veelgi tajutavamaks. Naaberriikide õukonnakroonikast? Kohtukroonikast?
Hindega on nüüd raske. Eesti oludes päris tubli tükk, maailmakirjanduses... hmm... Nurinat kogunes palju, aga teisalt hakkan ma mõtlema, kuidas oleks paremini saanud, ainult lugude puhul, mis mulle mingist otsast meeldivad. Olgu siis neli, aga miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Sarja nimi on Curse Workers ehk siis umbes nagu "needustega töötajad". Eks läbi ajaloo on ikka nõiaprotsesse peetud, nagu on olnud ka eriskummaliste võimetega inimesi. Ning kuigi paljud neist on olnud ravitsejad, jäävad külarahvale ju paremini meelde õnnetused, salapärased surmajuhtumid ja muu säärane.
 
Kirjeldatud maailmas sai USA valitsusel 1920ndate lõpus needustest nii kõrini, et need keelati seaduse jõuga ära. Inimsed aga, keda kahtlustati mingite veidrate vigurite tegemises, suleti sunnitöölaagritesse - sealt siis ka sõna "töötajad", väljaspool olijate jaoks hirmuseguselt põlgliku varjundiga, sees olijate jaoks uhkuseasi. Sest kuna esialgu puudusid igasugused testid võimete kindlakstegemiseks, veedeti neis laagrites ikka pikka aega. Nagu teada, toob millegi ärakeelamine kaasa keelatu populaarsuse kasvu ja selle koondumise ettevõtlikumate inimeste kätte. Nii ongi tollest ajast saadik Ameerika needustegevus kuue tugeva perekonna ja nende poolehoidjate käes - võib öelda, et tegemist on maffia analoogiga.
 
Olgu veel öeldud, et needuse/loitsu kasutamiseks peab mõjutatavat palja käega puudutama, seetõttu sunniti kõik kahtlusalused kindaid kandma ja hiljem levis see mood ka tavainimeste seas. Samas saab võlujõudu, peamiselt needustevastast, koondada ka esemetesse. Muidugi on töötajad erinevad: kes tapab oma puudutusega, kes toob õnne või õnnetust, kes mõjutab tundeid, kes kustutab mälu või asendab selle võltsmälestustega jne. Kõige haruldasemad on transformerid, need, kes võivad suvalise asja või olendi muuta millekski muuks. Seejuures on needused tugeva tagasisidega: kellegi tapmise järel kärbub töötajal endal midagi - heal juhul on see näiteks sõrm. Ning võõra mälu kustutaja võib kergesti oma nimegi unustada.
 
Tegevus toimub nö meie ajal. Peategelane Cassel on töötajate perest pärit 17-aastane noormees. Tema vanaisa on maffiapealiku kunagine surmamanaja, kellel pole enam väga palju sõrmi alles. Isa oli õnnemuutja, nüüdseks surnud. Ema on tunnetemõjutaja ning istub parajasti vangis, sest "mõjutas" endale märgatava osa ühe miljonäri varandusest. Casseli vanim vend näib minevat vanaisa teed, keskmine isa teed, ainult vaesele Casselile on lapsest saadik selgeks tehtud, et temal võimed paraku puuduvad. Tõsi küll, ta on väga veenev valetaja ning osav tõenäosuste rehkendaja, mis aitas tal käivitada kooli kihlveokontori.
 
Casselil on üks piinav mälestus. Lapsepõlves sõbrustas ta maffiapealiku omavanuse tütrega, unenägude mõjutajaga. Kuid kolme aasta eest tappis ta tüdruku - ta ei mäleta, kas tõesti seepärast, et tüdruk näis eelistavat ta keskmist venda, mäletab ainult verist tüdrukut ja verist nuga enda käes. Vennad aitasid jälgi peita, ametlikult on tüdruk teadmata kadunud, aga eks selline asi häirib Casseli romantilisi suhteid - koolis mõne meeldiva neiuga suheldes vaevab teda alatasa sama küsimus: kas mul võib tekkida tahtmine ka see tüdruk tappa?
 
Loomulikult pole miski nii, nagu esialgu näib, ja reaalsusest õigema ettekujutuse saamine käibki kokku täiskasvanuks saamisega. Mis tundub olevat üks Holly Blacki lemmikteema, sest sellele keskendus ka Modern Faerie triloogia. Mis ei tähenda aga kaugeltki, nagu kuuluks romaan YA valdkonda. Pigem võib see täiskasvanud lugejale tema noorepõlve võltsarusaamu meenutada. Muidugi saab ka noorem lugeja ehk lugedes targemaks, sest peksa saab Cassel enne mitte just päris õnnelikku lõppu kõvasti. Ehk siis moraal oleks klassikut tsiteerides: "Elu oodatust on vahel tõpramgi." Olgu veel lisatud, et Modern Faerie meeldis mulle rohkem, praegu läks lõpp oma pidevate suunamuutustega veidi liiga kirjuks. Aga kaks osa on ju veel lugeda.
Teksti loeti inglise keeles

Naguteada, pidi "Euroopa sügis" jääma ju üksikteoseks, ei mingeid järgesid, autorile lihtsalt tundus, et on jõudnud jutustamisega kohta, kus võiks ehk lõpetada. Ent kuna raamat sai positiivset vastukaja ning müüs hästi (kõikjal peale Eesti), siis tellis kirjastaja kaks järge. "Sügise" lõpus oli kokk Ruudi toonud paralleelmaailmast ära mõned inimesed. Loomulikult läks siis järgmise osa, "Kesköö", nende endi ja nende maailma tutvustamisele. Oletusega, et kolmas osa, "Talv", tõmbab siis otsad kokku. Aga ei ole Hutchinson suurejooneliste finaalide mees. Mõned asjad said ehk selgemaks, aga uusi küsimusi tuli kuhjaga juurde, hoopis uue tausta sai Ruudi isa jne.
 
Ja ega mingit otsustavat lahendust ei too ka "Koidik". Jällegi saab vastutahtmist selle (ja teise) maailma niiditõmbajatega suhtlev Ruudi mõnes asjas targemaks ja lubab midagi ära korraldada, aga kas ja kuidas see tal õnnestub, jääb lugejatele välja mõelda. Nagu eelmised, koosneb seegi romaan (minu arvates) väga mõnusatest kildudest, milles kellegagi juhtub midagi veidrat, mis jääbki lõpuni lahti seletamata.
 
Paar episoodi toimuvad jälle Eestis. Näiteks estofiil Alice'iga. Huvi Eesti vastu tekkis tal siis, kui sattus nooruses nägema filmi "Tallinn pimeduses". Tuli siis ja tegi pedas (nn Tallinna Ülikool on ikka väga kummaline väljamõeldis) magistritöö. Ning kui Šoti vabariik avas Tallinnas oma saatkonna, pääses Alice mõne aja pärast sinna tööle - kõige tähtsusetumaks mutrikeseks, kultuuriatašee abi abiks. Asjad kipuvad aga vägisi viltu kiskuma. Läbikukkunud luuletajast abikaasa armukadetseb, kui mõni kultuuriüritus arvatust pikemaks venib. Aga venib näiteks seepärast, et šoti folkduo, kelle esinemist Alice pidi korraldama, läheb juba esimese laulu ajal publikuga kaklema ja järgmised tunnid veedab Alice nendega politseis. Siis, juhtumisi hetkel, kui kedagi tähtsamat kohal pole, ilmuvad saatkonda kaks eestlast, pakivad kilekotist ja kaltsudest välja kulla ja kalliskividega kaunistatud pealuu, kuulutades, et see kuulub pühale Magnusele ja et nad tahaksid selle šotlastele tagastada. Nagu kõik šotlased, teab ka Alice, et Magnuse kolp on oma kohal Kirkwalli katedraalis, aga eestlased ajavad oma joru, et mingil ajal läksid kolbad vahetusse ja õige on nende käes. Alice lubab kolba analüüsiks pedasse asjatundjate kätte viia ja järgmisel nädalal tagasi tuua. Järgmisel nädalal aga selgub, et sellist meest, kelle kätte Alice kolba andis, pole pedas kunagi töötanud, teda - ja ka Alice'i - pole ühelgi turvakaamera lindistusel. Ning kodust on luuletaja kuhugi ära kadunud. Närvide rahustuseks ja enese varjamiseks pageb Alice Käsmu loomemajja, mis peaks talviselt tühi olema. Ongi suht tühi, aga kolm värskena tunduvat laipa ootavad teda seal ometi: abikaasa, saatkonna luureülem ja veel keegi. Et kui siis selles olukorras ilmub keegi, kes teeb ettepaneku ametit vahetada ning kulleriks hakata, on sellest raske keelduda.
 
Sellised väikesed viperused toimuvad romaani käigus mitmete inimestega. Ka siis, kui nad juba kulleritööd - või midagi sarnast - teevad. Korraks ilmub segadust tekitama ka vana Juhan, kes eelmises osas joomase peaga kämpingusse sisse põles. Üldse, harva olen ma kohanud - kuidas nüüd öelda - nii paindliku ajateljega romaani. Täpsemalt, tundub lausa, et igal tegelasel on oma ajatelg, millel liikumised ei käi üldse mitte võrdse kiirusega. Nii näiteks tundus korraks, et kohtusid ja vestlesid kaks inimest, kellest ühe jaoks oli teatav sündmus minevikus, teise jaoks tulevikus. See ei olnud etteheide, liiatigi oli vastav hoiatus juba eelmises osas, kus noorema Ruudi restorani külastas mõnevõrra vanem Ruudi ja tahtis midagi rääkida. Noorem ei võtnud siiski vedu ja ähvardas politsei kutsuda.
 
Mulle Hutchinsoni stiil meeldib ja suureks plussiks oli seegi, et lugedes ei saanud kunagi kindel olla, mis edasi saab. Võibolla peaks nüüd eelmised osad uuesti ette võtma ja proovima vihjeid kokku klapitada.
Teksti loeti inglise keeles

Ilmunud ka pealkirja all "Inksplot" või vähemalt on copyright registreeritud selle nimega. Eks Wilson oli illustraatorina tuntumgi ja nii on ta ka sellele lühikesele jutule lisanud 16 illustratsiooni, mis muidugi teevadki asja märksa haaravamaks.
Asub härrasmees hommikust sööma ja märkab pimestavvalgel laudlinal musta täppi. Annab teenrile käsu korralagedus likvideerida, aga varsti ilmub täbla ta kabinetti töölauale. Ja nii edasi - pöörad aga korraks pilgu kõrvale, on täbla kadunud, kuid peagi ilmub kuhugi mujale ja on... natuke nagu suurem. Pöördub härrasmees abipalvega tuttava esoteeriku poole. Esoteerik torgib täblat terava pliiatsiga ja oletab, et tegemist võib olla taime seemnega, aga see järeldus teda ei päästa.
Teksti loeti inglise keeles

Nagu need, kes Laundry sarjaga kursis, juba teavad, toimub Vanade Jumalate invasioon maale. Ühendkuningriigis on (peaaegu) demokraatlikul ja legaalsel moel peaministriks, praktiliselt isevalitsejaks saanud Nyarlathotep, tuntud ka kui Must Vaarao. Talle ustavate alamate jaoks asjad eriti ei muutu, mitteustavate jaoks... noh, eks neile leitakse kasutust.
 
Seekordseks jutustajaks on varem kõrvalosas esinenud Mhari Murphy, väga terane, väga töökas, väga sarkastiline vampiiritar. Ta on pälvinud uue valitseja soosingu: ametikõrgendus salateenistuses, Karnsteini parunessi tiitel koos kohaga Lordide kojas. (Tunnistan, et mina pidin tiitli tähendust taga otsima.) Muidugi kaasneb sellega vastutus, näiteks kaasvampiiride verega varustamise eest. (Õnneks on tark valitseja taastanud surmanuhtluse.)
 
Ameerikas on samal ajal toimumas midagi kummalist. Presidendist pole midagi kuulda ja tavalised ameeriklased on täielikult unustanud, et neil üldse kunagi president on olnudki. Mhari saab ülesandeks kohale lennata, asi selgeks teha ja võimaluse korral president päästa. Selleks saab ta enda käsutusse mõned varasematest romaanidest kõrvalosalistena tuttavad "kergestiasendatavad", nende seas ka oma lennuvõimelise boyfriendi. Tihedat tegevust täis lõikude vahel võtavadki tempot maha Mhari süümekad vampiirluse ümber ning ratsionaalsed ja emotsionaalsed kõikumised seoses boyfriendiga: hammustada või mitte. Algul tundub, et tegevusliine on palju ja need ei kulge ajas lineaarselt, aga teisiti poleks saanud Ameerikas toimunut nii tõhusalt kirjeldada. Siiski, naguteada, ma ei salli tekste, kus tegevus on antud miski kõiketeadva olevuse silmade läbi, see on ikkagi nii 19. sajand. Õnneks on autor esitanud ka Mhari seletuse, kuskohast on ta saanud teadmised ühe või teise sündmuse kohta, koos ülestunnistusega, et mõni neist pole ehk fakt, vaid ekspertarvamus.
 
Filmina oleks see lugu minu maitse jaoks ehk otsesõnu liiga verine, sest Mhari missioon ei kulge sugugi libedalt, aga raamatu teeb nauditavaks Strossi lõikav sarkasm.
 
PS Minu jaoks lisas võlu üks kõrvaltegelane, haldjatarist verenõid, keda tema õnnetu sünniloo pärast oli mõnitatud lapsest saadik haldjate seas ning maises sõjavangide laagris annavad valvurid talle samuti solvavaid hüüdnimesid. Kultuuride konflikt tekitab tõeliselt naljakaid segadusi, aga Mhari missiooni käigus on haldjatarist palju kasu. Kui ülejäänud tegelaste puhul mul väga selget pilti nende välimusest ei tekkinud, siis haldjatari kohal meenus Fiona Dourifi suurepäraselt tehtud Barti roll "Dirk Gently" teleseriaalis. Just nii ma haldjatari ette kujutasingi.
Teksti loeti inglise keeles

Postapokalüptilised ulmekad, olgu siis zombide ja vampiiridega või ilma, tunduvad moes olevat. Igatahes rohkem moes, kui reipad lood kosmoseavaruste allutamisest või entusiastlikust terraformimisest. No eks sellel ole ka oma täiesti selged põhjused. Kui veel lähemalt vaadata, on mulle jäänud mulje, et apokalüpsis ise veetleb autoreid kõige rohkem. Kogu senise maailma kokkuvarisemisele tunnistajaks olemine pakub muidugi ohtralt võimalusi emotsioonide jms kirjeldamiseks ning, mis seal salata, ka sotsiaalpornoks.
See selleks, antud juhul on katastroofist möödas umbes 80 aastat ja tegemist polnud ka täiemõõdulise apokalüpsisega. Lihtsalt üksteise järel tabasid Maad kaks hiidmeteoriiti. Ei tulnud Tuumatalv, tuli Pikk Sügis. Külm, sajab üsna lakkamatult, elekter ja muu selline luksus on ammu kadunud. Kirjaoskus on haruldus. Nüüd on siis tegutsemas kolmas põlvkond ja elutingimused lähevad pisut talutavamaks. Esialgse plaani kohaselt peaks selles maailmas aset leidma terve sari nimega "Aftermath".
Juttu on erinevate elukorralduste jätkusuutlikkusest. Kui näiteks õnnestus tugeval perekonnal panna käpp peale kaubamajale ning kõik teised püssitulega eemale tõrjuda, siis esimesed paarkümmend aastat olid ju toredad, aga see oli ka kõik. Vallutatud hüvede eest endale vasalle osta osutus pikemas perspektiivis kasulikumaks. Kõige paremini elatakse kunagise mereväebaasi ümbruses, sest seal oli palju erinevate oskustega inimesi, kes suutsid oma oskusi ka edasi anda, ja ka relvadega ollakse hästi varustatud.
Põhitegevus käib mõnetuhande elanikuga maakonnas, kaks suuremat talu sadade sulastega ja hulk väiksemaid. Niisiis, kui seni kulus kogu jõud eluspüsimisele, siis nüüd jääb natuke aega üle ja loomulikult kasutavad hilisteismelised töllid seda lollustele. Asi hakkab hargnema sellest, kui ühe suurtalu perepoeg koos paari sõbraga kipub kimbutama teise suurtalu kaubareisilt naasvat peremeest. Lasevad talle lausa noole keresse. Peremees tapab nolgid, laadib vankrisse, aga kukub ka seejärel paariks nädalaks koomasse. Vastastikune vaenutegevus algab tagasihoidlikult: keegi tapab ühe talu kõik kanad, siis valatakse teise talu karpkalakasvatusse hulk putukatõrjevahendit ja kalad õpivad kõht ülespoole ujuma. Ent peagi lisanduvad ka inimohvrid.
Tuld lisab asjaolu, et ühelt õnnetult popsilt lööb veidi jõukama talu perepoeg naise üle. Mingil hetkel saab popsil hing nii täis, et otsustab konkurendi koos talu ja kõigi sealviibijatega maha põletada. Ning kuna ta selle eelnevalt läbi mõtleb, jääb üksikutele eluga pääsenutele mulje, et kallaletungijaid pidi olema palju, seega üks suurtaludest on oma sõjaväega väljas olnud. Popsile jääb sündmusest rahuldus hinge ja ta hakkab tapma kõiki, kes ette jäävad. Sõda käib ja kui peremees lõpuks koomast ärkab, on maakonnas elanikke umbes poole vähem...
Mulle meeldib Hutchinsoni aeglane ja rahulik jutustamisviis, tema oskus ütlemist ja ütlematajätmist just sobivalt tasakaalus hoida. Antud juhul pole ühtegi tegelast, kellele otseselt kaasa elada. Seda enam on aga mõtteainet inimloomuse kui sellise kohta. No et kui õhuke on ikkagi see kultuuriks nimetatav kiht ja kui mõttetuid probleeme see kiht samas kaasa toob. Ja kui lühikest aega on mõned tänapäeval nagu loomulikuks peetavad asjad inimkonna ajalooga võrreldes kestnud.
Kaasaegseid näiteid kasutades. Ränderaamistik? See lahendatakse jahipüssidega, ent veel parem, kui kuuri all on varuks ka paar gatlingi. Palgalõhe? Kui sul jahipüssi ei ole, siis hoia suu kinni. Sama ka naiste võrdõiguslikkuse kohta. Veeganid ja loomaõiguslased aga kas surevad ise või aidatakse neidki veidi tagant. Ehtsa inglasena näib Hutchinson pooldavat autoritaarset võimu. Ta näitab orjandusliku korra ebatõhusust, ent ka võimuvaakum toob kaasa ebasoovitavaid tagajärgi. Et kirjeldatud maakonnas poleks omavaheline sõda nii kiiresti nii veriseks kasvanud, kui võrdõiguslike taluperemeeste kogu asemel oleks keegi õigust mõistnud, sest siis poleks vanad vaenud susisema jäänud.
Ega ma ei söanda seda raamatut soovitada, aga mulle meeldis.
Teksti loeti inglise keeles

Kümnes osa Sandman Slimi sarjast ja Kadrey oma korduvalt tõestatud tasemel. Mis tähendab nauditavaid dialooge, vaimustavalt sõgedaid tegelasi ja üle-võlli-vägivalda. Ning veel midagi, mida ainult Kadrey oskab pakkuda.
Päris täpselt sellisest kitsikusest nagu polegi lugenud. Pole eriti haruldased lood, kus kangelane peab surmahaigusega võideldes midagi ära korraldama, et oleks lootust haigusest vabaneda. Antud juhul tapeti Sandman Slim aka James Stark juba üle-eelmise osa lõpus ja seikles eelmises osas põrgu teedel. Nüüd on ta aga järsku koduses LA-s tagasi. Eks üks maailmavalitsuslike ambitsioonidega organisatsioon lasi oma nekromandil ta tagasi kutsuda. Rõhutades, et tegemist on ajutise, vaid mõne päeva kestva lahendusega - aga kui ülesanne täidetud, saaks Stark endale elusa ja toimiva keha juba tähtajatuks kasutamiseks.
Muidugi selgub varsti, et ei organisatsioonil tervikuna ega nekromandil eraldivõetuna pole mingit huvi Starki elustamiseks. Ning nii hakkab ta vähehaaval zombistuma. Liiatigi on Stark harjunud, et ta keha paraneb kiiresti, seetõttu ei tea ta vähemalt esialgu kuule ja terariistu karta. Nüüd aga puudub paranemine täiesti ja ühes tükis püsimiseks kulub üha rohkem toidukilet ja kleeplinti.
Täbaras olukorras Stark märkab, et tal on tegelikult päris mitmeid sõpru. Ja et need sõbrad suhtuvad temasse vastuootusi südamlikult. No ja tänu sellele tõuseb ta fööniksina tuhast. Kusjuures sugugi mitte vähetähtis pole seejuures Mustang Sally, Maanteeraevu Kaitsepühaku roll.
Nii et Stark on varasemast leebem ja hoolivam. Võibolla isegi valmis oma senise (eelmise?) eluga hüvasti jätma. Aga Taevas käib kodusõda ja väravad on seetõttu hingedele suletud, mister Muninn peab täitma ühtaegu Jumala ja Luciferi kohustusi ning lahti jääb veel muidki otsi.
Teksti loeti inglise keeles

Teine osa on natuke youngadultilikum kui esimene. Kuigi on ka selliseid nalju, mida varateismeline ehk nautida ei oskaks. Lihtsalt tegevus on sirgjoonelisem ja niiöelda kangelaslikum.
Pahadel haldjatel õnnestub loheprints Kai ära röövida ja toimetada nii kõrge kaosetasemega maailma, et lohed tunnevad end seal väga kehvasti - liiatigi tähendaks lohede sissetung sügavale haldjate tagalasse samahästi kui otsest sõjakuulutust. Mille peale loheröövijad mängivadki. Nii peabki Irene suurema osa päästeoperatsioonist enda peale võtma. Tegevuskohane on Veneetsia päris suurejooneline.
Kuna lugeja teab, et järgesid tuleb veel ja veel, võib ta olla ka üsna kindel, et lõpuks tulevad peategelased kõigi raskustega toime. Põnevuse pakkumiseks peaksid siis vaenupoolte võimalused näiliseltki võrdsed olema. Võlukunsti puhul on seda alati raske korraldada ja mulle tundub Irene oskus asju nende Tõelisi Nimesid kasutades mõjutada nagu liiga võimsa relvana.
Ah, noh, ladus lugemine, aga midagi jäi nagu puudu ja kohati oleks autor nagu kiirustanud.
Teksti loeti inglise keeles

Tõenäoliselt ei alusta keegi mingi sarja lugemist kaheksandast osast. Sest just kaheksandana või siis teise põlvkonna teisena see raamat vürstkaupmeeste sarja kuulub. Ja et toimuvat mõista, peaksid ka eelmised osad loetud olema. Kui on, siis veereb tuttav sündmustik mõnusasti edasi.
Õigupoolest koosneb raamat küll kahest osast. Umbes kümnendiku mahust moodustab lisa, kus autor valgustab pikalt ja igavalt selle ajaliini kujunemist, kuhu Miriam omal ajal klanni viis, kui usa lennuvägi nende ajaloolise kodumaa aastatuhandeteks hiilgama pommitas. Alates umbes sellest, et kui Charles Stuart poleks 1745 tunginud Inglismaa kallale vaid piirdunud enda kindlustamisega Šotimaal. Kogu selle alternatiivajaloo võib vabalt ka lugemata jätta. Mingi senisest selgema ettekujutuse see kirjeldatud maailmast küll annab ja küllap leidub ajaloohuvilisi, kes naudivad just lisas toodud mõttekäike.
Romaani sündmustik toimub aastal 2030 ehk siis miski veerand sajandit pärast seda, kui Briti impeeriumist sai Ameerika vabariik, mis hõlmab nii Põhja- kui Lõuna-Ameerikat. Maailma teine suurjõud on Prantsusmaa (pealinnaga St Peterburgis), mis hõlmab suurema osa Euraasiast. (On veel mõned tähtsusetud väikeriigid nagu Hispaania, Holland, Türgi ja Itaaliad.) Kukutatud Briti monarhi poeg ja pojatütar on maapaos St Petersburgis, samune tütarlaps on meheleminekuikka jõudnud ja kihlub prantsuse kuningaga, kuid kavatseb klanni abiga Ameerikasse kolida. Ameerika esimene eluaegne president on suremas ning erinevad fraktsioonid valmistuvad võimuvõitluseks. Miriami tütar Rita heitleb kahe maailma vahel - nö. meie ajaliin on ta värvanud spioneerima, siin on tal lesbipartner ja Ida-Saksa kasuvanaisa, seal bioloogiline ema, hulk sugulasi ning üllatav arusaam, et kui ta ema oli mingil ajal kuninganna, siis oleks tema ju nagu printsess, mis siis, et olematuks muutunud maa oma.
Veel leiavad mõlemad ajaliinid üha uusi, pealtnäha küll asustamata ajaliine, ning torgivad asju, mida ei peaks torkima. Lühidalt: autoril on tehtud kõik ettevalmistööd, mis lubavad järgmises osas suurejoonelist katastroofi.
Vürstkaupmeeste esimestes osades andis Stross põneva tegevuse taustal ülevaate erinevate majandusmudelite toimimisest, nende tugevatest ja nõrkadest külgedest. See oli konkreetne ja huvitav. Nüüd on taustal poliitika, totalitaarsete riikide sunnivahendid ja muu ebahuvitavam kraam. Aga haaravalt jutustada Stross ikkagi oskab.
Teksti loeti inglise keeles

Ei mäletagi, kas ja millal ma Zelaznyle nii madala hinde oleksin pannud. Pealegi pole tegemist sahtlinurgast leitud mustandiga, mis oleks vabalt võinud sinna jäädagi. Siiski, mingi temaatilise kogumiku jaoks kirjutatud asjad kipuvad samuti viletsakesteks jääma, selle kohta on nüüd ka kohalikust ulmest piisavalt näiteid.
 
Niisiis, kirjutatud kogumikule "Fantastic Alice" ja arusaadavalt on tegemist sama Alice'iga, kes valge küülikuga seikles ja peeglitaguses maailmas käis jne. Kõrvaltegelastena on mängus hulk Carrolli tegelaskujusid ning nende sekka on Zelazny poetanud teist samapalju niisama veidraid tüüpe omalt poolt. Aga istub siis vanaks jäänud Alice üksildaselt teed joomas ja mõtleb, et pole elus nagu suur midagi teinudki. Elab ta Ärtuemanda (ja tillukese Ärtukuninga) riigis, aga monarhid valitsevad seal vaid formaalselt, tegelik võim on asevalitsejaks vormistatud deemoni käes. Too on suutnud vangistada isegi Luciferi, kes suudab küll vahel välja murda, kuid võetakse siis jälle kinni.
 
Pärast mitut peamiselt nimede ja laulmisega täidetud lehekülge sekkub jõuluingel, deemon kihutatakse minema, Alice saab taas nooreks ja abiellub Luciferiga, et siis koos hakata deemonist lörtsitud maad jälle korda tegema. Et selline lugu siis.
Teksti loeti inglise keeles

Elab tollal veel Konstantinoopoli nime kandnud linnas jõukas kreeklane, kellele meeldib oma uhke elamu aias töötada. Ühel kenal päeval katkestab ta sellekohase tegevuse aga teenija teatega, et üks kena daam palub vastuvõttu. Ning kasutas seejuures mitte nime, mille all naabrid kreeklast tunnevad, vaid seda teist. Nii et tööasjad, ohkab kreeklane. Selle teise nime all on ta palgamõrtsukas, kes võtab ette vaid kõige raskemaid, ent ka tasuvamaid töid. Daam näib sellega kursis olevat, igatahes on tal kaasas kott kullaga, mis kaalub peaaegu niisama palju kui ta ise.
 
Alustavadki siis kreeklane Kalifriki (Zelazny loomingu tundjale võiks see nimi tuttav olla, mulle paraku ei olnud) ja daam nimega Alice sissejuhatavat vestlust, millest lipsavad läbi mõisted nagu kloonimine, singulaarsus, portatiivsete mustade aukude kasutamine ruumisõidukite jõuallikana jne. No et üks mainib midagi niisugust ja küsib igaks juhuks, et teile on see mõiste ju tuttav, ning teine siis, et üldiselt küll, jah. (Olgu öeldud, et autoril on selles jutus umbes kaheksa sõna, mille tähendus jääbki teadmatuks, ent mis kõlavad vestlustes päris loomulikena.) Jõuab siis Alice asja juurde: tuleks lõpp teha millelegi, mis oleks nagu isik, aga ei ole ka, ja samas nagu koht, aga ei ole ka. Kalifriki siis kurdab, et ta on küll õppinud nii zeni meistrite kui sufide juures, aga selline definitsioon jäi talle siiski segaseks.
 
Alice on siis sunnitud seletama, et on üks originaal-Alice'i seitsmest kloonist. Originaali kallim oli kapten, kelle kosmosesõiduki tehisintellekt läks hulluks, juhtus mingi jama, mille käigus kaks teadvust on kuidagi kokku põimunud, tehti hädamaandumine Maale ja et kohalikele mitte liialt silma jääda, moodustati oma tasku-universum. Alice tekitas siis kloonid ja lendas kallimat päästma, selgus aga, et maine entiteet on sadistlike kalduvustega, meelitab inimesi lõksu ja asub ka Alice'eid tapma. Too, kes Kalifriki juurde ilmub, ongi kaheksast veel viimasena alles jäänud.
 
See oli nüüd vaid sissejuhatav osa. Ning muidugi pole miski nii, nagu esialgu paistab.
 
See on tänuväärselt keeruline lugu. Esimesel tasemel ulmelise kastmega üle valatud armastus, vihkamine ja muud inimlikud tunded. Teisel tasemel hulk vihjeid tuntud - ja vähemtuntud - kirjandusteostele ning filmidele. Ja kolmanda tasemena - kuidas ja miks tuli autor selle peale, et need asjad just niiviisi kokku segada?
Teksti loeti inglise keeles

Motiiv on tegelikult vana, muinasjuttudest tuntud. No et vaene mees otsib pojale ristiisa, keeldub Jumalast ja Kuradist ning eelistab Surma, sest too kohtleb kõiki võrdselt. Antud juhul siis käitub ristiisa igati vääriliselt, toob sünnipäevaks lahedaid kingitusi jne, ristipoeg aga õpib soovitust kuulda võttes arstiks. Paratamatult tekib ka huvide konflikt, kui arst ravib neid, keda ei peaks, ent siis on ka surmal erihuvi, et üks avarii ohver arsti abiga ikka ellu jääks. Seega siis lepitakse ära. Hinnet tõstab minu jaoks lõpulause ja seegi, et Surm on suur ameerika jalgpalli fänn.
Eks meister Z kirjutades muidugi teadis lähenevast surmast, küllap sellest ka see lepitav loomus. Muideks on autor selle loo ka näidendiks kirjutanud, aga ma ei usu, et seda oleks rohkem esitatud kui üks kord - no et autor luges selle kord sõpradele ette.
Teksti loeti inglise keeles

Olgu siis üks žüriiliikme arvamus veel kirja pandud. (Rõhutades seejuures, et on väga hea, et žüriiliikmete arvamused on nii erinevad. Ja imestades, miks oli žürii poolt paremateks kuulutatud lugude kogumikule veel eraldi koostajat vaja, sest kohe pärast punktide kokkulugemist oli ju selge, millised lood trükki lähevad. Aga hea küll, kellegi nimi peab ju kusagil olema. Lihtsalt et koostajast rohkem oleks vaja olnud toimetajat, kes trükivead ära oleks parandanud.) Kõige nukram tõdemus oleks ehk see, et ükski lugu ei kuulu õigupoolest 21. sajandisse. Tähendab, need oleksid võinud vabalt olla kirja pandud ka veerand või isegi pool sajandit tagasi. Järgmist "Apelsinikollast" pole paraku keegi kirjutanud. Ei, pole hullu, kirjutati vahel ju päris häid jutte ka eelmisel sajandil. Aga sisuga on mind väga raske üllatada. Seepärast ma pöörangi rohkem tähelepanu stiilile. Sellele, kuidas just on juba aastatuhandete eest paika loksunud inimsuhete kirjeldused ja muidu muinasjutud sel korral kirja pandud. Sest stiilis, selles, kuidas asju nähakse, avaldub ajastu sageli selgemini kui sündmustikus. Püüdes alguses hästi lahke olla, leidsin, et laekunud 68st tööst lausa 28s oli midagi positiivset. Olgu või mõni mõttejupp või sõnaleid või looduskirjeldus. Neist poolte puhul võis täheldada teatud sarnasust kirjandusega. Ning tükki 5-6 oli isegi äratrükkimist väärival tasemel. (Millised just, selles osas läksid žürii arvamused muidugi lahku.)
 
Loomulikult oli ju  toredaid lugusid. Minu vaieldamatu lemmik oli "Tsölibaadi lõpp". Mitte küberpungi sugemete pärast, see osa jäi minu jaoks ehk isegi natuke lahjaks. Aga miskipärast ma kujutasin ette, et iga selle veidra perekonna liikme vaatenurgast saaks kirjutada uue loo, milles just tema eripära oleks olulises rollis. Kokku võiks saada kogumiku, mis võibolla - aga mitte tingimata - meenutaks näiteks Kutneri perekond Hogbene.
 
Veel meeldis mulle "Meie külas nähti imet". Tegelastel oli isikupära, sündmustik edenes tempokalt, mul pole ka midagi tõdemuse vastu, et hiiepuude vägi on suurem kui juhmivõitu tembutajal risti-jeesusel. Heal ja mitte-nii-heal jutul aitas vahet teha seegi, et võistlusel oli ka sellelel loole teise autori poolt kirjutatud järg. Mis tuletas meelde ammuse aja, mil Mari Laaniste ja Berk Vaher tegid koos võrguväljaannet ThePression, esimene oskas kirjutada, teisel ei õnnestunud see aga pingutustele vaatamata.
 
Ma ei saanud hästi aru Rauli virisemisest, et mõned lood on argised. Aga no milleks panna mingi seltskond ülevalgusekiirusel mööda Sigakoera tähtkuju kimama, kui samad probleemid võiksid esile tulla ka Paidest Türile sõites. Nii et mulle täitsa meeldivad lood, milles ulmelised sündmused toimuvad tuttavlikus keskkonnas. Väga võimalik, et mõnele lugejale on üksikemade probleemid võõrad, aga mina kujutasin "Kõik kivide pärast" peategelast väga hästi ette. Minu meelest oli see tore lugu ja alles mõne aja pärast tuli pähe, teine pool jutust jäi ju puudu, see, milles oleks kirjeldatud peategelase teisiku samaaegseid sekeldusi.
 
Üks võistluslugu meeldis mulle veel päris hästi, aga paraku olin ma žüriis ainus, kellele see meeldis, ja nii maandus see maikuu Reaktorisse. Loomulikult on hindajate taustad erinevad ja küllap olin ma ainus, kellele meenus, et üsna täpselt 35 aastat tagasi oli põhjanaabrite juures populaarne muusikapala, milles väideti, et peale mustade inglite teistsuguseid ei olegi (Tuomari Nurmio, Lasten mehuhetki).
 
Siis olid mõned meh? lood. Arvestataval kirjaoskuslikul tasemel, kuid eskapistlikud, kirjutatud kirjutamise enda pärast. Näiteks kogumiku nimilugu. No mida? mõtlesin ma lugedes. Misjaoks ometi? Kas see on tellimustöö miskiks küüditamise aastapäevaks? Või on Harriet Beecher-Stowe juubel tulemas? Ning roheliste seinte ja akende lugu algas eikusagilt ja sumbus eikuhugi. Aga võibolla on see jälle tulevase kena romaani peatükk, nii et las ta siis olla pealegi.
 
Ja kaks lugu, mis olid ehk kahest eelmisest pisut kohmakamalt kirja pandud, kuid tundus kuidagi, et nende kirjutamine oli autoritele tähtsam olnud - et neil oli suurem vajadus lugejale midagi öelda. "Enne kui lahvatab leek" ja "Tuulerändur".
 
Trükikirjal on omamoodi efekt. Kui mingi tekst on ikka juba raamatus, siis võib jääda mulje, et see on midagi väärt. Hinnegi tõuseks nagu automaatselt. Seega siis, Adler, Jürgens, Kalmsten ja eriti Näär: 1, mitte 0.
 
Ühe loo väljajäämisest oli mul veel kahju. Ma saan küll aru, et jällegi võisid teised žüriiliikmed pidada seda kehvasti teostatuks, aga midagi selles siiski oli. Reaktor korjas selle õnneks septembrinumbri jaoks üles. Vaatasin igaks juhuks üle ka Vennaskonna samanimelise video, mitte midagi ei olnud sarnast. Mitte et pidanuks olema.
 
Et siis BAASi hinneteks teisendades: kolm viit, kaks kolme, kaks nelja, neli ühte. Tervik saab kokku nelja pigem ajastudokumendina kui väärt lugemismaterjalina.
Teksti loeti eesti keeles

Millaski 21. sajandi lõpu poole saabub Tallinnasse endine sõjaväelane, nüüdne AR (Augmented Reality) spetsialist Nick, et aidata eestlasi nende üldises mahajäämuses kõige arvutitesse puutuva osas. Tallinnas on väga vähe baare või klubisid, kus inglise keelest aru saadaks, ja ühes neist kohtub Nick miski jutuka mehikesega, kes kutsub teda endises Patarei vanglas peetavale reivile. See on ikka veel muljetäratavalt sünge koht, pime ja võrguühenduseta, "sõber" kaob kuhugi ära ja vene maffial õnnestub Nick ära uimastada.
 
Võrguühendus on inimestel käsivarde istutatud kiibi kaudu ja spegiaalsete AR prillide vahendusel. Üldiselt töötab see võrk igal pool, aga mõnes eriti mahajäänud riigis mitte päris korralikult - lisaks Eestile on selles nimekirjas veel Tai, Iraak ja Argentiina. Pahad on Nickil selle kiibi välja kakkunud ja nii et saa ta endast kellelegi teatada ega saa ka ise infot maailmas toimuva kohta. Kui Nick teadvusele tuleb, on igatahes juba päris palju aega mööda läinud ja ta leiab end miskist haigla moodi keldrist kusagil Kesk-Ameerikas. Mõnele vastutulijale pasunasse andnud, leiab Nick end barakist, kus on sadakond tema klooni. Et ise ellu jääda, tuleb üks noorem kloon ära kägistada ja välipeldikusse uputada (ja kui selgub, et see oli halb plaan, siis sealt jälle välja õngitseda). Kloone valmistatakse üldiselt selleks, et neid - originaaliga võrreldes parendatud kujul - maha müüa miskitesse lahingukolletesse, kus osavaid sõdijaid vajatakse. Koos ühe vanema klooniga läheb Nickil korda hoolega valvatud laagrist põgeneda. Järgneb hulk igavavõitu sekeldusi (no lastakse Nickil jalg läbi, ei jaksa nagu hästi edasi minna, aga siis ta mõtleb tütarlapsele, kes teda ehk ootab, ja väsimus ongi nagu peoga pühitud) ning veel igavamaid arutlusi kloonimise eetilisuse üle.
 
Millaski hakkab jooksma teine liin, milles CIA nooremanalüütikul tekib kahtlus, kui ta avastab, et mõni endine sõjaväelane, kes on teadmata kadunud - st tema kiip ei reageeri enam - on umbes kolmes erinevas kohas surma saanud. Otsene ülemus soovitab tungivalt siuke jama unustada ja olulisemate asjadega tegeleda, aga nooremanalüütik ei jäta, seades sellega ohtu mitte ainult enda, vaid ka hea sõbra, kellega ta seda värki koos uurima hakkas.
 
Lõpuks kõik muidugi laheneb, CIA head töötajad panevad CIA pahadele, kloonijatega koostööd teinud töötajatele punni habemesse ja selgub, et Nicki tütarlaps tõesti ootas teda, kuigi oli vahepeal sunnitud koos elama ühe Nicki klooniga, kes varem USAsse jõudis. Ning kloonidel ju puuduvadki kokkupuuted tsiviilühiskonnaga ja oskused selles hakkama saada.
 
Keskpärase põnevikuna oleks lugu ehk kolme teeninud, aga Eesti mõnitamise eest läheb hinne alla. Järelsõnas autor küll kinnitab, et Tallinn on õudselt kena linn ning inimesed ja restoranid on toredad, Patarei aga muljetäratavalt kole koht, mis inspireeris teda siukest juttu just sealt alustama.
Teksti loeti inglise keeles

Lugu veab end mõnusa aeglusega käima. On asutud koloniseerima kaugeid tähesüsteeme, sellega tegeleb vastava ametkond. Aastat nii 500 tagasi oli üks geeniteadlaste koolkond sunnitud Maalt põgenema, kuna Ameerika nürikristlik valitsus pidas nende tegevust lubamatuks. Aeti ära üks juba kolonistidega täidetud laev, otsiti endale mitte just eriti soodsate elutingimustega tähesüsteem; kes tahtsid, need saadeti tagasi, kes tahtsid kohale jääda, nende geenid kirjutati sealse elu jaoks sobivaks. Või siis sellisteks, nagu neile meeldis, nii et koloonias elab kõikvõimalikke muinasjutuelukaid, superkangelasi jne. Maa silmis on aga tegemist peaaegu et sõjakurjategijate või siis nende järeltulijatega.
Jutustaja on mässulise koloonia president - valiti ebapopulaarsele ametikohale, kuna oli parajasti miskitel välitöödel ega saanud vastu vaielda. Ent tema teha jäävad olulised otsused, kui tundub, et Maalt saadetud sond on koloonia avastanud ja midagi head sellest kontaktist loota ei ole. Ning siis tekivad järsku vägagi eksistentsiaalsed küsimused - kes on kes jne. Pisut ehk ootamatugi puänt annab mõned vastused...
Teksti loeti inglise keeles

Kuu pimedam pool on umbes nagu omal ajal Austraalia - kauge koht, kuhu parandamatud kurjategijad ära saata või kuhu mõned ühiskonnaga pahuksis tüübid ära tahavad minna. Ent kuhu maise korruptsiooni eest on sunnitud pagema ka aus ja äraostmatu võmm, kes juhtus valele tüübile varba peale astuma. Muidugi leidub ka kohalik oligarh, kes peab plaane kogu inimkonna hüvanguks, kellel on toredad hobid ja kes üldiselt nagu ütleb, kuidas asjad peavad olema.
Ja siis hakkab samusel Kuu tagaküljel tegutsema sarimõrvarist robot, kes on (hiljem selguvatel põhjustel) otsustanud saada Kuningaks, Võluriks ja üldse maailmade valitsejaks. Roboti dialoogid vastutulijatega on tõeliselt nauditavad. Paraku leidub romaanis ka filosofeerivaid, lausa targutavaid lehekülgi, mis nii naljakad ei ole. See ei lase ka kõrgeimat hinnet anda.
Siiski, suht harva on nn teaduslik fantastika nii õnnestunult kokku sobitatud musta huumoriga.
Teksti loeti inglise keeles

Kõigepealt mõni sõna tõlkest. Üldiselt ma ei poolda isiku- ja kohanimede tõlkimist, et ei tekiks järjekordset Paunaste-efekti, aga polnud parata, Jää ja tule lauluga tuli otsad kokku viia. Mõned seal esinevad kohanimed olid küll originaalist põhjendamatult kauged, kuid väga võimalik, et kohanime päritolu tuli välja alles hilisemates osades, tõlkijal oli seda vaja aga juba esimeses (ma ei tea, olen Jää ja tule lugemisest ammu loobunud). Siiski, seitsmikud ja seitsminnad on minu jaoks alati jaburalt kõlanud, niisiis on need asendatud originaali septonite ja septadega. Ning arusaamatus rüütliga, kes piigivõitluse ajal käis vahepeal kusagil odasid murdmas, sai ka ära parandatud. Veel: kõik ju teavad, et maaga rüütli juures teenivate rändrüütlite puhul on sworn shield lihtsalt ihukaitsja, sworn sword aga täidab mitmekülgsemaid ülesandeid. Teavad kõik peale selle tõlke toimetaja, kes viimasel hetkel otsustas veel natuke s!tta keerata.
Mulle jäi arusaamatuks selle kogumiku sihtgrupp. Lasteraamatuks on see ehk pisut julm ja algklasside õpilaste jaoks jäävad mõned pulmapeo nüansid küllap arusaamatuks. Täiskasvanute jaoks on need lood selgelt liiga naiivsed. Ütleme siis, et tegemist on pildiraamatuga. Pildid on ju kenad ja nii veab tervik ehk miinusega nelja välja.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Kui autor kogu sarja kirjutamise ajal planeeris sellist lõpplahendust, siis tuleb talle küll au anda. Ei pruugi küll päris lõplik lõpp olla, aga eriti nagu kuskile edasi minna ei ole. Niisiis, kui seni oli iga osa iseseisev seiklus, mille käigus mingi paha suurte raskustega paika pandi, siis nüüd on mitmed neist uuesti platsis ja suurimaks vaenlaseks hoopis Ühendkuningriigi loll valitsus. Oletaks siiski, et mingid päevasündmused on Strossile tugevasti närvidele käinud, aga autori emotsioonide eraldi välja toomine ei tee kirjandust paremaks, oleks piisanud ju probleemi olemust illustreerivast loost endast.
Niisiis, Ameerikas on üleloomuliku jõu poolt üle võetud telejutlustaja juba saavutanud olukorra, kus riiklik üleloomulike nähtuste vastu võitlemise agentuur on laiali saadetud ja asendatud jutlustaja poolt juhitud turvateenistusega. Niiöelda kits-kärneriks olukord. Ja saabub jutlustaja Londonisse, et sealgi sama operatsioon ette võtta. Kuna avalikkuse silmis pole Laundry just heas kirjas pärast Leedsi äpardust, kui haldjarahva sissetungi takistamise käigus mõnikümmend tuhat tsiviilelanikku otsa sai, saadetaksegi kogu Laundry paari päevaga laiali. Mõtlemata seejuures näiteks niisugustele pisiasjadele, nagu teenistuses olnud vampiirid, kelle verevajaduse eest seni hoolitseti ametlikke kanaleid pidi.
Laundry kõrgem ešelon püüab olukorda päästa, üheks probleemiks veel seegi, et ühiseks tegutsemiseks peaksid need erivõimete ja -vajadustega tüübid kellelegi vande andma. Aga kui valitsuses on vaid jobud... Ning lõpuks tuleb teha valik kahe halva vahel. Pärispahad on valinud eriti ilge paljunemisviisi, nii et väga raske see valik ei ole, liiatigi lubab teine pool, et vähemalt püüab ametlikest seadustest kinni pidada. Ning haldjate valitseja Connie on endiselt väga sümpaatne tegelane. Ja Stross on minu jaoks endiselt aktiivsete kirjanike top-3 seas.
Teksti loeti inglise keeles