Kasutajainfo

Ernest Cline

29.03.1972-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Ernest Cline ·

Ready Player One

(romaan aastast 2011)

Hinne
Hindajaid
9
0
1
0
0
Keskmine hinne
4.8
Arvustused (10)

Kui meeldib 80’ popkultuur. Tekstipõhised rollimängud, iidsed arvutid, internet ja veidi uuemad graafilised rollimängud ja igasugused tolle aja mängud: “Dungeons and Dragons”, “Pac-Man”. Muidugi veel tolle aja filmid nt “Blade Runner" ja kindlasti ka “Back to the Future”. Sarjadest “Star Wars” ja autona muidugi DeLorean, muusikana võiks kõrvus kõlada ACDC. Romaanina näiteks “The Hitchhiker`s Guide to the Galaxy”. Samuti peab jaguma sümpaatiat nohikutest häkkeritele. Raamat on kõige ülaltoodu austajatele.

Romaan algab trööstitu maailma kirjeldamisega - kõik meie halvad ootused on täide minemas ja nafta otsa saamas (2044.a.). Tavaline elu on kehvavõitu ja paljude inimeste ainuke pelgupaik reaalsuse eest on mängumaailm “Oasis”. Oasise asutaja ja omanik programmeerib enne surma virtuaalsesse reaalsusesse ühe erilise mängu, mille võitja saab tema järglaseks. Algab armutu jaht peaauhinnale. Suures mängus on nii üksiküritajad, liitunud mängurite grupid kui ka agressiivne korporatsioon, kes tahab Oasise oma kontrolli alla saada. Peaauhinna kättesaamiseks peab leidma kolm võtit, mis avavad kolm väravat (uuh klassika).

Muidugi mainitakse ära “suur punane nupp”, millele vajutada ei tasu.

Üle pika aja raamat, mille ma ühe valuga läbi lugesin. Alguse kirjelduste osad veidi tüütasid, aga maailma olemust peab kuidagi selgitama. Mina enda jaoks paigutan teose viimase aja paremikku selles žanris. Absoluutne kõigutamatu viis.

Teksti loeti inglise keeles

Sellele romaanile pannakse hindeks ilmselt kas viis või kaks. Hinne sõltub sellest, kas lugejal on olemas soe suhe vähemalt mõnega Taavi arvustuse alguses loetletud nähtustest. Minul kutsus see igatehes esile ohjeldamatu nostalgiahoo ja mälestused üheksakümnendate algusest, mil üht-teist sellest varajase interneti ajastust ka meie maile jõudis ja ise ei olnud sellele vastuvõtlikust east veel päris lõplikult välja kasvanud. Lugemisel tekkis samasugune sõltuvustunne, nagu vanal heal ajal Nethacki mängimisel (mille ma lugemise peale ka kübertolmust puhtaks kloppisin ja seal sees natuke ringi kolasin).

Kelle jaoks romaani alustalad - vanaaegsed low-res graafikaga või üldse ilma graafikata arvutimängud ning 80ndate filmid - midagi ei tähenda, see kehitab "Ready Player One" peale ilmselt lihtsalt õlgu ja imestab milleks sellist ebausutavat vaese mehe Matrixit oli vaja kirja panna. Sest lähemalt vaadates ei ole see ju midagi muud kui üks üsnagi lamedat sorti nohikute unenägu - millisele nohikule siis ei meeldiks mõte et aastatepikkuse "treeninguga" saavutatud ämeizing skillz erinevates arvutimängudes ning entsüklopeedilised teadmised kõiksugu obskuursete telesarjade teemadel ongi tegelikult just see mida on vaja Maailma Kuningaks saamiseks.

Teksti loeti inglise keeles

BAASist on ikka palju kasu. Muidu poleks ma ju kuidagi selle raamatu lugemise peale tulnud. Ning üle hulga aja oli tegemist tekstiga, mis ei andnud rahu enne, kui läbi sai loetud. Taustamaailm on üsnagi võluv, eriti võrdluses kogemata ettejäänud Hexi kirjeldusega sellest, kuidas asjad käivad reaalselt eksisteerivas virtuaalmaailmas. Mõned asjad olid minu jaoks küll natuke nihkes. St. 80-ndate filmid, muusika ja iseäranis koomiksid on mulle suht tume ja mitte ka eriti kutsuv maa. (Hea muusika sai abba tuleku aegus enam-vähem otsa, eksole.) Arvutimängud algasid minu jaoks (hilise) model 5160 jaoks mõelduist, kokkupuuted Ataride ja muude sellistega, rääkimata mündineelajatest, jäid üsna põgusateks. Ning on suht vähe mänge, mille ma oleksin nii peensusteni selgeks õppinud, nagu romaani kangelased.

Siiski polnud mul sisseelamisega raskusi ning tegelaste pühendumus oli mõistetav ning sümpaatne. Ega polegi ette sattunud nii põhjalikku sissevaadet otaku hingeelusse. Gibson lendab neist viisaka kummardusega mööda ja Stephensongi vabandas nende olemasolu lihtsalt geniaalsusega. Antud juhul on selgelt edasi antud, et sotsiaalsete oskuste poolest on Wade eakaaslastest ikka mitu head aastat maha jäänud – aga teadmised ja oskused saavadki tulla vaid millegi muu - näiteks isikliku elu - arvelt. Nii on Parzivali-Art3mise armulugu küll tüüpiline young adult, aga just sellisena usutav ja hästi kirja pandud.

Veel kord siis tänusõnad eelkirjutajatele, kes mu hea romaani juurde juhatasid.

Teksti loeti inglise keeles

Miks ma üldse seda raamatut lugema hakkasin? Young adult pole ju kindlasti minu teema. Eks ikka küberpungi pärast. Selle subžanri fännina püüan kõik kättesaadava (ja eriti maakeeles) ilmunud kirjanduse läbi lugeda. Seda enam, et tegelikult olid kõigi seni lugenute arvamused kiitvad ja kohati lausa väga kiitvad.

Aga püüan mitte liiga ette rutata ja alustan algusest. Raamatu tegevus toimub kergelt düstoopilises lähitulevikus, kus valitsevad korporatsioonid (autor seda küll otse ei ütle, aga mitmeid vihjeid jagab, nt see kuidas valitsuse valimistel ei osale keegi jne). Seal maailmas sureb kõikehõlmava virtuaalse maailma loonud arvutinohik ja peidab oma päranduse kuskile mängu. Meie peategelasele, kes on rahatu ja vanemateta orb, on see muidugi suurepärane võimalus.

Üks asi, mis mind kohe hakkas häirima, oli see, et autor ei tahtnud niiväga luua ühte mõnusat ja rasket küberpunk-düstoopiat, vaid pigem lõputult nostalgitseda 80nendate üle. Kõik vihjed ja katsed päranduse kättesaamisega on seotud 80nendate popkultuuriga ja seetõttu leiab siit teosest kümneid ja kümneid lehekülgi täis konsoolimängude või vanade muusika/filmide kirjeldusi. Üheltpoolt on see isegi lahe, autor on niiöelda võtnud Jaapan otaku kultuuri ja sidunud selle anime&manga asemel 80nendatega. Teisalt hakkas see pikapeale väsitama. Konsoolimängud, mida tegelased mängisid, ei öelnud mulle midagi ja filmid, mille ümber jutt käis (Back to the future, Ladyhawk, Wargames jne) pole ükski minu absoluutsed lemmikud. Ma armastan ka 80nendaid aga pigem obskuursemate õudusfilmide või vanade märulite pärast.

Teine romaani häda on see, et kogu lugu kulgeb kuidagi pinge ja suuremate üllatuste vabalt. Vaprad teismelised ületavad raskusi, koguvad skoorpipunkte (ja raha ka päriselus). Minul polnud küll kogu raamatu käigus vähimatki kahtlust, et peategelane lõpuks maailma valisejaks saab ja ka armastatud tüdruku südame võidab. Natuke huvitavamaks läks siis kui ta vahepeal ka päriselus häkkis ja ringi liikus, kuid see jäi liiga lühikeseks episoodiks.
Liiga palju oli ka hetki, kus tegelane sai näiliselt lootusetus olukorras jumalikku abi kõrgemalt. Näiteks tuli appi mõni vana mänguarendaja või selgus, et kuskil poole mängu pealt saadud müstiline artefakt on täpselt sobiv just selleks olukorraks.

Tehniliselt on tegemist taas ühe minuarust YoungAdulti kõige ekspluateerituma teemaga ehk nn „lohutusromaaniga”, mis näitab, et ka inetust paksust nohikust võib saada kogu maailma isand ning kõik tema arvuti taga mängudele kulutatud aeg võib kunagi end kuhjaga ära tasuda. Arvestades muidugi seda, et arvutimängud võetakse varsti (või juba võeti?) olümpiaalaks, siis polegi siin raamatus öeldu väga vale.

Raamatu nr2 peategelase ehk virtuaalmaailma OASIS kiituseks võib öelda, et see oli kirjeldatud tõepoolest mastaapselt ja huvitavalt. Sellises maailmas seikles ja mängiks isegi. Ainult häkkimisi ja küberkuritegevust oleks rohkem oodanud. Niipalju, kui ma World of Warcraftist loen, siis seal ikka tuleb neid ette. OASISes ei paistnud olevat isegi lõputuid Hiina „artefacti vabrikuid”, kus väikesed töökad hiinlased ööd ja päevad mingeid esemeid valmistavad, et neid siis rikastele mänguritele maha müüa. OASIS tundus allakäinud ja vaesunud reaalse maailmaga tõepoolest oaas ja mõjus mõnevõrra ebausutavalt. Inimesed kipuvad kõik enda probleemid ja negatiivsed küljed ka väga kiirelt mängudesse kaasa tooma. Minu lühikesed kokkupuuted erinevate laiendreaalsuse ja muude mängudega on pigem seda ka kinnitanud.

Huh, sai päris palju nurisetud. Kokkuvõtteks võin siiski öelda, et ma lugemist ei kahetse ja kuigi mingit erilist vaimustust ei tekitanud siis igav lugemine ka polnud. Pigem on asi selles, et ma pole antud teose sihtgrupp. Kujutan ette, et mõni noorem, vähem küünilisem ja rohkem arvutimängudest-80nendatest vaimustuv noor inimene võib siit raamatust leida ohtralt tegelasi kellega samastuda.
Arvustus ilmus algpäraselt juuni Reaktorist http://ulmeajakiri.ee/?raamatuarvustus-valmistub-esimene-mangija
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ühtegi miinust.
Jah, muidugi on veel paremaid raamatuid, aga no -isegi magusa lõpu neelasin alla ja mul on nüüd niiiiiiiiiiiiiiiii hea olla =)
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Algus venis oma kirjelduste ja maailma loomisega, aga kui asjaks läks, sai raamat käest pandud alles siis kui tagakaas paistis. Ja ei pea elamuse saamiseks tingimata 80ndaid fännama, kuigi see annab kindlasti asjale juurde.
Teksti loeti eesti keeles
x
Triinu Meres
1980
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Kiire, mõnus ja põnev. Sanderson on meisterkäsitööline, ja see on kompliment. Mees OSKAB kirjutada.  
Alati on rõõm lugeda kompetentse peategelasega lugusid ja selles raamatus on sihandane. Korraga väga osav ja samas on antud hea seletus, kuidas saab olla ühtaegu väga noor, nii umbes 13, ja oivaline. (Mis on ühtlasti peategelase sõna maagiavaldaja kohta, kuid tähendab ka "oivalist" tähenduses "imeline, suurepärane, äge".)
On mõned väga head tähelepanekud ja laused (-"... blablabla, ära saa surma, mul võtaks kuid ja kuid sellest üle saamine!" - "See oleks lühem aeg, kui minul sellest üle saamiseks kuluks!") ja mõned nutikad lahendused teemal "kuidas vältida kõige lahenemist Suure Võitluse Läbi nagu fantaasiaromaanides nii masendavalt tavaline".  
Maailm on nii oma ja ometi nii võõras, loed ja saad aru, et selle raamatu puud liigutavad end kiiresti väliste mõjurite peale, pööravad lehed kõrvale näiteks, vili kasvab nädalatega, tormid on kõigile teada tugevad ja tulevad alati ühest suunast jne. Kummalised loomad, veel kummalisemad muud olendid, rahana kasutatavad üksused on ühtlasi kasutatavad valgustitena ja väge, mis nad helendama panevad, saab tormide ajal neisse laadida. Osadest asjadest ei saanud ma täpselt aru (just see tormivalguse ja helenduskerade teema, kas ja kuidas võlujad tormivalgust tarbivad ja miks osad samas ei saa seda kätte ja kelle kirju lehm), aga ka need detailid tunduvad läbimõelduna. Lihtsalt mul oli esiteks lugedes liiga põnev, et korralikult süveneda, ja teiseks mu inglise keel nüüd täiuslikult hea ka pole.  Võisin mõnest väga olulisest poolausest üle vaadata kui "raskesti mõistetav, olgu, edasi!"  
Aa, sisu lühikokkuvõte?   
Võlutarist orb, tänavalaps, moraalne ja oportunistlik, naiivne, tark, ignorantne ja oivaline, proovib natuke aega elu uues linnas. Miks just seal, mis juhtub ja kes ta inimesena on, saab teose jooksul selgemaks.    Kõik on huvitav. Lugeja on just parasjagu peategelasest rohkem teadlik mõnedest asjadest. vähem teadlik teistest asjadest ja kokku saavutatakse hea tasakaal. 
Teksti loeti inglise keeles

Kiitustvääriv jutt. 
Võibolla on mu vaatlusvõime oma kultuuriruumis kinni. Kogumiku teine (lugemisjärjekorras esimene) Jaapani-lugu ei suutnud mu südant, hinge ... või siis lihtsalt emotsioone puudutada. Ent selles loos mõtles peategelane nagu normaalne inimene, kellest mina oma kultuuritaustaga aru saan.
Elasin täiesti kaasa noorele naisele, kes ei tahtnud sooritada au-enesetappu perekonna eest, kuhu alles pool aastat tagasi sotsiaalse edu kaalutluste tõttu abiellunud oli, tema võitlustele, tema kartmatusele ja hirmudele, talle kui inimesele.
Loo esimese poole peategelane tegeleski klannisõdade keskele sattunud noore naisena enda päästmisega erinevate sõjakoleduste eest ja tema otsustavus oli väga meeldiv. Jutt oli detailitäpne vähemalt minu harimata lääne silmale, igasugused turvistiku, kasvatuse, majade paigutuse, vaid kandetooliga väljaspool kodu liikunule hirmsa tänavarägastiku ja sõdurite hierarhia ja loomuste kirjeldused tundusid õiged, kohased. Kuskil ei tulnud "oot, see on nüüd küll meile tuttavate ettekujutuste kunstlik sellesse keskkonda surumine"-tunnet. 
 
Kui seiklusjutt muutus õuduslooks, oli seda veidi tunda - teine keskkond, veidi teistsugune kirjutusstiil, väga palju pikki hoolikaid kirjeldusi (pikk hoolikas kirjeldus elutruudest nukkudest lihtsalt kõlab juba üsna kriipivalt, eks) ja uus B-tegelane. 
Sümpaatselt kirjutatud lahe B-tegelane, usutav oma omadustekomplekti ja suhtumisega. 
Üldiselt ma õudust väga ei hinda - meetodid on nii lihtsad, kirjelda, kirjelda, vaikne ebakohasus imbub sisse - ja siis lajata täiega, arvukad terad, putukajalad, deemonlikud kriisked ja muu säärane. Teed nii ja töötab, rahvas on rahul.
Aga selles jutus on küll kasutatud täpselt neid lihtsaid meetodeid, ent tehtud seda hästi ning kuna peategelane on ikka veel seesama seiklusjutuna alanud loost tuntud otsustav noor naine, ei hakka õudus lämmatama. Seda on parasjagu, et olla stiililiselt tunda. Piisavalt, et silme ees hakkaks jaapanlik hirmsus jooksma. Aga mitte nii palju, et otsustada: ah, jälle mingi pärimuslik jura, miks mind huvitama peaks?!
Ka viimaks saabuvad-tekitavad lahendused on piisavalt loogilised. Jaapani filmidest tuttavad elemendid mängivad koos kenasti. Päris loo lõpuks pole masendavat tunnet ning samas ei anta absurdselt ebausutavat happy end-i.
Ütleksin: väga hea töö, autor!
Teksti loeti eesti keeles

Kaks esimest lugu olid sellised ... hea keskpärasuse tasemel. Oli häid osi, oli "oh, kui tobe!" -osi. Kaks ülejäänud lugu olid head. Hinnaalanduseta, kuigi parem (keele)toimetus oleks ära kulunud.

Esimene lugu oli nagu jaapani õudusfilmiklisheede kogum ajaloolise jaapani kastmes mõnede toredate detailidega.
Teine lugu oli küberpunk põnevate meestegelaste ja ideega, kuidas võiks ette valmistuda kõikesuutva tehisintelligentsi tekke jaoks - ja et ta tekib, on ainult aja küsimus. Kahjuks olid naistegelased ebausutavad ja tagatipuks asus loo sees nii usutamatu ja halb armulugu, et võttis mu kujuteldavalt hindelt palli maha.
Kolmas lugu oli samuti küberpunk. Nanorobotid ja augid, võrguliidesed ja silme ette jooksvad andmed juba eelmisest jutust tuttavad ja üldiselt üleni usutavad - me oleme selgelt sellise tehnika poole teel. Ka oli loos oluline intriig, mis muuseas puudutas ka teemat "kuis toimida, kui mõnede hukk tooks kaasa paljude pääsemise" , aga polnud ebausutavaid naistegelasi ega aburdset armuteemat ja seega oli lugu palju meeldivam.
Ja neljas jutt algas nagu samuraide ajal aset leidev seikluslugu ning muutus siis õudusjutuks, mängides mõlemad osad hästi ja põnevalt ette. Jutt sisaldas viimaks ometi elusalt ja ehedalt mõjuvat naisest peategelast ning lugu oli ilusti komponeeritud, detailid välja joonistatud ning üldiselt rõõm lugeda.
Kahju, et keeletoimetaja parem ei olnud. Just sellise peaaegu väga hea loo sees nagu viimane torkavad kokku-lahku-kirjutamise vead või valesti ühilduvad sõnad väga silma kui "aga miks siis nii?!"
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks ja hoiatusena üldine tõdemus, mis selle loo juures oluline: asjade tehnilisest küljest ei tea ega taipa mina, hetkel lugeja ja lugemismulje kirjutaja, midagi.
Ma ei tea, kas nanorobotid saaksid isegi teoreetiliselt olemas olla, kas superarvuti, mis suudaks hõlmata ka inimisiksusi, tegemine oleks nende tegemisest keerukam või lihtsam, kas millegi töölepanek, mis on juba olemas kaua-kaua, saab muuta sama piirkonna füüsikaseadusi, kas on üldse mõeldav, et pannakse korporatiivselt tohutult raha ja energiat magama, et saada tööle osakestekiirendit, mille kohta tegelikult pole isegi teada, mida see just teeb - kõik need on küsimused, mille ees tõstan käpad püsti ja tõden, et ma ei saa asjade toimimispõhimõtetest aru. Ei saa aru, on see asi siis nanorobot või hiiglaslik äriajamisüksus, ja võtan vastu selle, mida kirjanik kirjutada on otsustanud.
Kui tema suudab asja mulle usutavalt serveerida, on ta oma töö hästi teinud ja jutu lugemisel on see ju põhiline.

Tunda, et lugu kulgeb ja kisub kaasa.

 

Rait Piir ON selles loos teinud sündmused mulle usutavaks tasemel "võimalik ebaloogika ei sega, pagana põnev on". Jutuga ja jutu sees (kaks eri asja) toimub areng ja on ruumi ka karakterite tunnetamisele. 
Tegelikult on loos ainult kaks tegelast, kelle hinge ja pähe näeb (alguse peategelane ja hiljem sisse tulev pea-veidi-ka-mina-tegelane), ent sellest piisab. Nemad tunduvad ehtsad ja ehedad, teevad vigu, toimides oma parima arusaamise kohaselt, ning et naised loos on ainult väga väljastpoolt nähtavad ja pooltel juhtudel üldse tehisteadvused, tuleb vast jutule isegi kasuks.
Pole probleemi, et autor ei tunneta mõnes teises loos naisi sisemiselt, ei näe neid endataoliste inimeste, vaid "teistena"  - kui pähe pole üritatud pääseda, on kõik usutav, sest kõrvaltvaataja pilk on Rait Piiril paigas. 

Ning need põhilised tegelased on hästi valitud. Esmalt Jiro, kes on omadega augus - nii augus, et kohe saad lugejana aru kõikvõimalikest incelitest ja vihastest kommentaatoritest ja võibolla isegi koroonaeitajatest. Ja teiseks Ellis,, kelle loomus, intelligents, väljakutsele vastamine ja süütunne on usutavad ja ehedad. Võibolla ainus ere mittesobimine on kuskil mainitud nartssisism - kuidas saab nii tugevalt oma isikliku süü tunnetajal (kuigi ta tegi toona oma parima!) olla nartissistlik isiksusehäire, minu loogika ei võta.
Aga alati on võimalik valediagnoos, eks ole?

Olemuselt on tegu krimilooga - kuritegu, selle uurimine, lahendus. Aga kuna ulme on esiplaanil ja krimi taustavorm, ei sega raasugi, et mina kui lugeja ei saa lahendust koos uurijaga otsida, sest ei jaga sellest maailmast ööd ega mütsi, masti ega mändi. Ellis, too teine peategelane, jagab, on äärmiselt kompetentne ning samas mitte üliinimene ülimusliku ei-tee-vigu auraga. Tema tegutsemist on põnev jälgida. 

Lisaks kaks detaili, mis mulle väga meeldisid: arvutisse kantud või sealt lausa algselt pärit teadvused ei tunne hirmu nagu kehaga olevused. 
Jap, jap, onju!!!!! Neil ei ole hormoone, mis neid mõjutaksid! 
Ja teiseks eetiline taust. Inimelu peetakse oluliseks, päästa paljud-paljud elud on nii tähtis, et nende hoidmiseks võib ka mõned elud ohverdada. Säärane suhtumine on mulle mõistetav ja kuni asi ei lähe eugeenikasse ("sellised tuleb päästa, säärased teistmoodi võivad hukka saada") on rõõm säärasest vaatepunktist kirjutatut lugeda.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu oli täiega hea v.a. paar viimast lehekülge. 
Need + klappimatus lõpplahenduse ja esimese peatüki vahel tegid hinde tugevast neljast üpris nõrgaks, aga no - olgu. Ikkagi 4!
Annan autorile andeks, et tema ettekujutus heast armuloost minu omaga üldse ei haaku.
Samas: mis oli väga hästi.
* peatükkide erinevad peaosalised olid kõik kaasaelatavad ning nende eri vaatenurkadest moodustus täiesti piisav pilt.
* Palju lahedaid meestegelasi - lahedus on minu meelest oluline, ma ei viitsi lugeda tüübi seiklustest, kes mu tähelepanu ei köida.
* Väga vingel välja joonistatud maailm. Kui välja arvata kosmoseprügi (mis need asteroidid muud on)  suhteline asustamiskergus, ka usutav. Ütleme, küberosa oli täiega usutav, muu piisabalt usutav, et lugu jälgimast ei seganud. Paljud detailid alates gravitatsioonist (ma ei ole kuskil lugenud, et nõrk gravitatsioon MÕNUS võiks olla) ja nanorobotitest, kes inimeste tervist nõrga gravitatsiooni tingimustes elamiseks pidevalt kohendavad, lõpetades palgasõdurite hädaga lipu ja au puudumisel, olid oivalised. 
* Üldine idee, et väga mõjuva TI loomine pole mitte "kas", vaid "millal", ja kuidas sellele vastu saaks.
Miinused lisaks senimainitutele:
* ma ei usu neid naisi. Või noh, kumbagi tähtsamat naist. Jube paindumatud ja jäigad.
* välimuse järgi vanuse määramine, kui kohe teises peatükis esines naine, kelle välimus viitas umbes 40 aastat nooremale kehale. 
Kokku ikkagi hea lugu. Üleni põnev. 
Teksti loeti eesti keeles

Tegu on kõigile kirjanikele ja kirjutamisega tegelevatele inimestele natuke lisarõõmu pakkuva raamatuga, sest eessõna, lõpus ära trükitud kõne, keset raamatut ilutsev "Kuidas kirjutada ulmeromaani" ja iga loo alguses ilutsev "mis värk selle looga on mu isikliku kirjutamiskogemuse võtmes" on kirjaniku kui  kolleegi mõtete lugejale huvitav. Kindlasti huvitavam, kui seisukohalt "issake, mida see kirjanik oma tööst pläkutab, see pole ju oluline, ainult tulemus on!"-lugejatele.

Eriti just raamatu lõppu jäetud kõnes tundsin ära iseenda: ma kah ei kirjuta "ulmet", "imeulmet", "teadusulmet", "naistekat" ega "kriminaalromaani". Zelazny vaatab samamoodi. Mis krdi teadusulme, mis fantaasiakirjandus ... kirjutada tuleb nii, et tulemuseks oleks hea lugu! 

Kas on siis head lood? 

Kui mõelda selle raamatu juttudele, siis midagi nii halba kui "Needuste allee" siin ei ole. See VÕIB osaliselt tuleneda faktist, et lood on lühemad kui romaan ning ei jõua nii hullusti pinda käima hakata, aga üldiselt on siiski igas loos vähemalt mõni sümpaatne idee, meeldiv dialoogiamps või tegelane, ja põhjani ebausutavat ei leia.  On lugusid, kus Zelazny kui Amberi-autor selgelt ära tunda on. Natuke poosekad ja ülemäära macholikud sisekõned ja välised otsekõned, võitlused ning samas on tempo kiire-kiire, millegagi ei oodata. ("Taevamana", Öökuningad"). On väikesi teraseid laaste ja väikesi vähemteraseid laaste, mille peamine voorus ongi nende lühidus. On päris krdi hea ideega "Igikelts", kuigi seal Zelazny romantiline vaade armusuhetele ... noh, NUNNU, aga samas on ikka naiivne kah.  

Aga oli ka viimane lugu. (Kui kirjaniku kõne välja arvata, aga see ei ole tõesti lugu ju.) Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda". Ehk siis: IMELINE jutt.

 

Pikemalt https://loterii.blogspot.com/2021/06/roger-zelazny-igikelts-ja-tuli.html
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin juttu "Hokusai: 24 vaadet Fuji mäele" ja tundsin ära selle Zelazny, kes kirjutas "Valguse isanda".
Tõsi, india jumalate asemel oli siin kandev raam Hokusai graafilistel lehtedel ning õhkkond vastavalt kammerlikum, puhtam, jaapanilikum. Vähemalt mulle tundub nii, kuigi ma ühtegi päris jaapanlast ei tunne. 

Ohtralt on viiteid kulturosfäärile (on see sõna?), "see meenutab seda teist asja"-kunsti olemus on mainitud, raamatunimed, piltidel kujutatu ja muusikateosed voolavad lausest lausesse,  ning kuna tegu on minu omaga väga sarnase kultuurisfääriga, oli nauding jälgida.
Aga see kõik oleks tähendusetu, ebaoluline ja võib ka olla, et asjatu ilutsemine, kui poleks LUGU ennast.

Kuskil umbes poole peal annab ta end kätte. Eelnevad vihjeid täis leheküljed moodustavad korraga süsteemi. Mis on inimene, mis EI OLE inimene ja mis on jumal, on vist loo teemaks. Ja inimliku tunnetuse ääred?
 ... aga oluline on muidugi, et meeleolu on puhas, selgus põhjani, peategelane on usutav, teised inimesed samuti, toimuv on põnev ning tasakesi saab klaarimaks, kes, miks, milleks ... ja ometi on kuni täiesti lõpuni saladus, mis on peategelase plaan. 
VÄGA hea lugu.
Teksti loeti eesti keeles





Olen sunnitud tunnistama, et meeldis väga.


Aega läks (alustasin konspiratsiooni ja erapooletuse mõttes teisest variandist, mis ei olnud ei õige ega vale otsus) ning esialgu oli lausa igav, sest lehekülgede kaupa iidset bürokraatlikku ja innustavat möla tarbida ei tundunud kuidagi meeldiv. Ent siis sain korraga võtme, millega on tegu.


Võtme, et ei oleks eksiarvamusi, sain kuskilt omaenda ajutegevuse soppidest. Kukkus sealt välja, korjasin ta üles, vaatlesin ja kasutasin.


Raamatu idee, ütles mu vastne kasutamisõpetus, on, et keel on põhiline. Räägi õiget žargooni, õigel toonil õigete inimestega, ja sa saad kõik. Ürita seletada omas keeles, olgugi see su meelest lihtsam, arusaadavam ning loomulikum, ja maagia ei toimi. Et võlukunst on just kasutatavas keeles, on teisedki kirjutanud, Le Guin näiteks tuleb meelde, aga säärase satiiri ja selgelt meie maailmas toimuvat kujutava loona ei tule mulle ette, et keegi teine oleks.


Räägi õiget keelt, tee õigeid liigutusi ja saad, mis vaja. Ära räägi, ära tee, ole loomulik - ja saad elult peamiselt jalaga. Et see on algselt lasteajakirja mõeldud loominguline tekst? Hm. Võibolla alahindan ma lapsi? Aga tundub küll, et see lugu vajab hoopis sügavamalt elukogemuslikku lugejat kui mingi 10-14 aastat anda suudab.






Teksti loeti eesti keeles

Mis mõttes ma ei olnud seda lugenud? Kõik on ju!
Olgu, võibolla vanas, kohitsetud ja tapetud variandis "Mirabilia" sarjas, nii et raamat algas "Miljard aastat enne maailmalõppu"-ga, aga no lugenud ikka on?
Nojah, aga vat see "Miljard aastat ..." võttiski mult võimaluse. Sest alustasin seda teismelisena mitu korda ja see oli nii kohutavalt igav. Mingi köögis istumine, mingi nõudekapp või midagi sellist, mingi tee keetmine ...
Ega ma täpselt mäleta, mis seal just oli, põhiliselt ainult seda, et ma ei suutnud seda lugeda ka siis, kui teadsin, et see on mingi klassika ja tarkade inimeste kirjandus ja värki.

Olen siis loll, mõtlesin, nina kujutlustes püsti ja kirtsus korraga.

Ent kuna hulk (näiteks kolm) inimesi ütles, et "Miljard aastat..." ongi igav, loe "Väljasõitu rohelisse", see on kiire ja märul väikese mõttega, sain selle viimaks kätte ja loetud ka.

Mis mõttes kiire ja VÄIKESE mõttega?!?!
Lugesin kuu aega (mis on nii õhukese raamatu puhul ikka väga kaua mu jaoks) ja mõtlesin ja mõtlesin vahele. Milline siis tegelikult oli Kiisu? Mismoodi Dina mõtleb? Kuidas Guta elab ja mida tunneb? Nii palju arutlemist, nii palju tarku ütlematajätmisi - öeldud on täpselt nii palju, kui vaja, just õigeid asju. Kõik muu ONGI mulle endale kondiks, mida pureda ning järada.

Jah, meestegalste üle ma sedasi mõtteid ei veeretanud, nad olid kuidagi selgemad - või lihtsalt ei haaranud mu aju sedavõrd.
Rääkimata sellest, et kaks nime mul alailma segi kippusid minema ning ma tegin neile igasuguseid mnemoonikuid juurde, et Blackingil ja Barbridge'il vahet teha. Kui teist neist Raisakulliks nimetati, sai kohe selgeks, aga ainult need B-dega nimed - ja ma olin segaduses.
Aga kenad vahemõtted, tekstis hästi orgaaniliselt sees, et mis siis ikkagi on mõistus või mis meid motiveerib, inimesi kui selliseid - need olid ühelt poolt nii toredad (teisisõnu: ma olin enamikuga nõus) ja teisalt samuti mõtlemavõtvad.

Et oli märul ka, või noh, pingelised Tsoonis käimised, viimane muidugi kõige hullem, oleks pidanud raamatu kiireks ja lihtsaks tegema?
Võibolla ma loen kuidagi teistmoodi. Aga mulle küll ei teinud.

Oh, kuid Arthur oli nii ilus tegelane - tema ja Dina ka omamoodi paralleelid ja paar, nii palju mõtteid sellegi pihta ...
Teksti loeti eesti keeles





See on pikk antoloogia.


Palju lugusid sees, loetud terve igaviku.


Lood mis mulle vähem meeldisid, olid pea kõik raamatu teises pooles ja kui ma alguses kilasin vaimustusest ja olin uskumatusest, et eesti ulmes NII HÄID lugusid NII PALJU on, täiesti mitteartikuleeritud, mu lõppemotsioon ei ole päris ... sama.


Kuigi - täiesti objektiivselt ja maailmavaatest kallutamatult öeldud - see ON hea antoloogia, need ON kõik head lood (kuigi mõned miinustega) ja kui ma vihastasin lõpuks korduvalt selle või tolle autori liiga ekreliku maailmapildi peale, siis noh - enne oli 600 lehekülge, kus ma sel teemal üldse ei vihastanud. Ei tulnud pähegi.


Ehk siis: tegelikult teeb antud antoloogia täiega seda, mida koostaja lootis: annab eesti ulmest äärmiselt esindusliku ja põneva pildi. Lihtsalt kui alustasin kolmandat juttu järjest, kus peategelastel nimed nagu Kalevipoeg, Tiia, Õilis, Aire, Ilmar ja Ants, mul tuli neist "puhas eesti värk, valge viin ja "Tere" piim" juba tüdimus peale. Ning kui seejärel anti ette veel jutte, milles otsesed šovinism ja fašism mitte kuigi varjatuna ideoloogiliselt läbi tilkusid, hakkas päris vastik.


Mis on täiega ebaõiglane näiteks Kell Rajasalu IMELISE loo, Belialse kirjutiste või Trinity jutu osas, mis minu jaoks igatepidi maailmavaateliselt ja ka muidu klappivad olid. 


Aga no sattus nii.


Ikkagi tuleb siia "hea" hinne. Sest ... krt, see on hea antoloogia, noh.






Teksti loeti eesti keeles

Ma olen kõigega nõus, mida eelarvustajad ütlesid. Nii sellega, et tegelt on jutt põnev ja hoogne, kui sellega, et EKRE märg unenägu, kui sellega, et peategelased olid nii ühesugused, et läksid pidevalt segi, kui ... noh, kõigega. Aga samas kirjeldatud ülifashistlik maailm on korraga võimatu (sellise põhja peal ei saa midagi toredat tulle, garanteerin) ning kohutavalt jäle ja mul oli lugedes KOGU AEG: "See on nii jäle maailmapilt, mis siit läbi kumab, et tahaks endal aju tagant ära ühendada, kuidas saab olla, et päris inimesed sedasi mõtlevad, et niimoodi kirjutavad?! Aga samas ... see ei ole loona halb, peaks ikka lõpuni lugema, saaksin vähemalt risti "läbi loetud, olen pädev arvama, mis värk on!" kirja ...."
Lugesingi läbi. Loona hea. Aga maailmapildina, füüsikaalaselt (ei pea peensutesse laskuma, alustame sellest, et kurat, ei olnud need vana aja laevad nii kergelt ümberaetavad!), inimlikult (aaa, et õnnelik maailm tekkis sellest, kui Saaremaa maavanem vägistas külmas veest ja loksumisest poolteadvusetu Taani kuninga tütre ja sellele järgnes abielu ja kõik olid õnnelikud ja kindlasti ei olegi see külma merrre kukkunud naine shokis ja temaga seksimine pole ju vägistamine, eieiei) ning karaktereid mittesisaldava kirjutisena kohutav ollus.
Kokku: puudulik.
Teksti loeti eesti keeles

Mul on raske otsustada, mis hinnet sellele loole anda.
Ühest küljest on lugu VÄGA hea võtmes "pahad ja head puuduvad, on lihtsalt inimesed", vaatepunktide muutumine annab lugejale sellise pilgu sündmustele, mida pole ühelgi osalisel ja see on tore.
Samas on naissugu ... ma ei viitsi isegi ulguda. Phmt kõik naisene puudub ühiskonnaelust täiesti, naised loevad lastekandjatena, meeste vere vemmeldamapanijatena ja vahel ka "keegi ei märka teenjatüdrukut, hea!"-salakuulajatena. 
Loos on naisi kaks.
Kõik teised, sajad maaisandad ja tuhanded sõdalased, on mehed.  Olgu, üks surnud lapsehoidja on veel naine, jah. 
Ühest küljest mulle nii meeldib ambivalentsus, alles loo lõpus on selge, kes Head, kes Pahad. Ja isegi seal lõpus, kuigi sümpaatia-antipaatia on selgelt tunda, pole kindel, kes siis kui palju ikkagi kasu sai ja kes kui palju kahju sai ja kuidas Kõik Lõppeb.
Teisest mulle nii üldse ei meeldi ühiskondliku usutavuse puudumine - kui loo ühiskonda kujundavad ainult mehed, on järelikult pool teavet lugeja eest varjatud ja krt teab, mis TEGELIKULT toimub.
Aga miks üldse rääkida lugu, mis isegi ei ürita tõene tunduda?
Kolmandast küljest: täitsa põnev ju ikkagi!
Neljandast küljest: aga ... aga ... suht kõik tegelased on sarnased sellest küljest, et nad on omal moel  ausad, antud sõnad, mõeldud mõtted ja Omade Heakäik on tähtsad. Natukene on erinevusi just seal, et mõne jaoks on sõber Sõber ja mõne jaoks: "No oli Sõber, nüüd on ... olnud sõber, mis on ka tähtis, aga mitte sedavõrd," ent erinevused on pisikesed ja phmt --- peaaegu kõik on mitte lihtsalt mehed, aga väga sarnased mehed.  Ja nagu ... vägisi jääb tunne, et midagi on väga valesti mitte ainult naiste puudumise, vaid ka meeste ühetaolisusega. 
No ma ei tea. Rahuldava saab kätte, sest head asjad on nii head? Olgu nii.
Teksti loeti eesti keeles

Valguseisandalik süsteem taevastest ja maa-alustest oli lahe. 
Üldse kogu ideestik teemal "lindude keel" ja "Soome tark", punased silmad ja taevased tiivad - kõik klappis ja LAHE.
Lugu ise mõõdukalt põnev.
Tegelased talutavalt inimeste moodi.
Mis mulle aga MEELETULT pinda käis, oli peategelase juhmus teemal ilus Elfriide ja Tiia (nagu wth, ma lugejana sain kohe aru, et Tiia on see, kelle järele tuldi - nagu faking "vbla paar aastat vanem" juures!). Ja kuna pool lugu oli peategelane talumatult juhm ja ei saanud millelegi pihta, ei tule "head" ära.
Eks ole, ma ei avastanud tõtt koos temaga ja ei hämmeldunud alati, kui temagi, ma vaatlesin eemalt tüdimuse ja ohete saatel.
Aga "rahuldav" on positiivne hinne!
Teksti loeti eesti keeles

Neli miinus või kolm pluss, neli miinus või kolm pluss ..?
Mulle meeldisid loo ülesehitus, mõned head detailid peategelase kohta, tätoveeritud badass nunn ning suhtkoht õnnelik lõpp (v.a. lõpu-lõpupuänt, mis jäi täiesti arusaamatuks). Aga phmt loeb, et teadsin autorit kunagi Poogna-nimelises keskkonnas ja leidsin juba toona, et keelt ta valdab, ent samas tundsin tema lugude suhtes "kõik on segane, miski pole määratud, mul ei teki lugedes mitte üldpilti, vaid "nagunii millestki aru ei saa, nagunii kõik muutub suvaliselt, see lihtsalt ei köida" -ja nüüd lugedes tundsin üsna täpselt sedasama.
Ma ise olen rohkem "et lugu toimiks, on vaja seda ja seda ja nende asjade olemasolemise puhul on loogiline, et oleksid olemas ka too, too ja tooooo"-tüüp. Aga kui segasust on rohkem kui rubla eest ja enamik toimuvast on ja jääbki segaseks, mul tekib küsimus: "Miks seda lugu üldse jutustada?" 
Teksti loeti eesti keeles

Phmt hea lugu, hästi kirjutatud ja ilus, aga tegelased on kuidagi jamad. S.t. vbla selles maailmas teisiti ei saakski, ent ikkagi on neist ja nende saatusest suht kama. 
Teksti loeti eesti keeles

Tuleb "rahuldav" ära, aga napilt. 
Kirjutatud on hästi, keel on nauditav, tabavad ja hästi edasi antud pisidetailid. Alternatiivajalooline maailm, kus oma ulme. Ilus ideena ning põnev ka.
Usutavad sümpaatsed tegelased. 
Mida siis ei ole, kui need hästi tähtsad asjad kõik on?
LUGU ei ole.
Üks tegelane näeb halba und.
Siis hommik. Loetakse raamatut, on pohmakad, tüüpiline vene värk. Seejärel tegelased sõidavad rongis. Tükk aega sõidavad.  Loetakse raamatut. Võetakse viina.
Siis tulevad maha. Tundub ka, et täiesti lambist - mitte et oleks kohale jõudnud, vaid lihtsalt tuli siuke tunne, et astuks maha.
Siis näeb üks jälle halba und - või pole see uni või pole see halb või mida?
Vahepeal on keegi raudtee õhku lasknud. Aga nüüd on õhkulaskjad juba kaugel. Jama lugu, et rong tuleb. Aa, vahepeal on kuskil mingi revolutsioon toimunud? Nojah. Võtame viina. Loeme raamatut.
Ja loo lõpus tapab tüdruk inimese. 
Kõik. 
Jutus ON loogika, aga pilk sündmustele inimestelt, kes saavad aru nii vähe, kui saavad, on raske jälgida ning "juttu ei ole!" häiris mind ikka tugevalt.
Raske oli lõpuni jõuda. 
Teksti loeti eesti keeles

Väga hea idee - see nõukogude kakspoolsuse tasakaal ühes kosmoselaevas - ja mitte midagi muud. Ei ühtegi tegelast, keda ma piisavalt tunnetaksin, et talle kaasa elada. Üldse ei midagi, millele kaasa elada.
Ei, valetan: lõpus oli päris huvitav. Et mis Julia teeb ja kuidas olukord laheneb.
Selle ja hirmus hea idee eest saab rahuldava ära =P
Teksti loeti eesti keeles

Rahuldas igati ära, aga samas jäi igalt poolt puudu. Tegelaste isiksused, miks nii ja mitte naa - ning lõpp oli piiiikkk, segane ja ei andnud midagi juurde.
Teksti loeti eesti keeles

See on minu pilgule igati hea lugu.
Eksole, millele ma punkte annan:   
* head usutavad tegelased. Selles jutus on Kalmsten maha jätnud oma tüüp-peategelased, kes on kas ühiskonna äärealadel kuidagi hakkama saavad ebamääraste naissuhetega enam-vähem poissmehed või rämedalt oportunistlikud võimumehed. On hoopis (täiesti usutavad) kuumavereline ja kirglik sõdur ning tema mõrsja-naine, kes algul hästi tavalisena mõjub, et loo edenedes sügavust ja häid detaile korjab. Näiteks meeldivad talle hirmsasti tulirelvad ja ta on päris hea laskur.   
* hea usutav maailm. Hästi tore on, kui jutus ei ole poliitika lihtne ja ühene. Et kui tahad seda, tahad kindlasti ka toda ja toda täpselt defineeritud kolmandatki. Kaks, äärmisel juhul kolm selget fraktsiooni. Miski nende eesmärkides ei kattu, vastuolusid pole ning samas ei ole võimalik olla geide vastu ja transude poolt nt. (Nagu minu vanaema oli.)  Selles jutumaailmas ON asjad segased: vabariiklased ehk kuningavastased ei tarvitse veel üldse riigivastased olla, vastupidi, nad võivad riigivastasust jälestada.   Lisaks on tore näha lugu, milles eestlased on suurrahvas, kes pisemaid ahistab. Erilised boonuspunktid suhtumise eest maagiasse ja võlukunsti: "olen valgustusajastu inimene ja ei usu igasugu jama!" versus "see toimib! Me teame ja oskame!" versus "... ja nii juhtub päriselt".  
* Huvitav lugu. Selle eest võiks lausa mitu punkti anda, sest lugu on tõesti huvitav. Pole selgeid vastuseid ja kui lugedes tuli peale tunne "surnutega on ohtlik sedasi jamada ju", selgus mul jutu edenedes õigus olema.  Lugu on huvitav ning samas meeldivalt loogiline, minu jaoks kripeldanud "oot, kas nii tõesti saab?"-kohad selguvadki hiljem kahtlased olema.  Ja moraal? Lõpuks on eredalt välja joonistunud, et armusuhted ei ole võti helgesse tulevikku ja see on kirjandusteosele ebatüüpiline, elule aga väga omane tõdemus ja ma rõõmustan selle üle väga.
Lisaks meeldib mulle suhtumine abiellu - sisuliselt elavad paarid koos juba ammu enne igatepidi nagu mees ja naine. Abielu ei ole mingi elumuutev suursündmus, lihtsalt asja ametlikuks tegemine.    
 
Mis ei meeldinud:  
* Kristlus kui võitev usk. Huvitaval kombel ei ole mul reaalsete tuttavate kristlastega mingit kana kitkuda, mu poolest olgu ja jee. Ei arva, et EKRE oleks kuidagi kristlik vms. Kristlased inimestena on igati meeldivad. Aga alates esmastest teadmisetest Muistse Vabadusvõitluse (mida koolis õppisin just sellises rahvuromantilises kastmes, nagu tänapäeval naerualune on) kohta ja põlisameeriklaste hirmsa ahistamise kohta, on mu teadvuses väga selgelt "kristluse pealetung = paha asi". 
Mind päriselt häirib.  
* Mõõga (ja jutu) nimi.  Krdi "Murtud süda"?  Nagu ... nagu ... nagu ... pateetilisemalt enam ei saanud v?    Kusjuures vist ei saagi. Mõtlen ja mõtlen, aga rohkem üle võlli nime ei tulegi pähe. 
* Ah, üks asi veel (see on hiljem lisatud).
Mul hakkab alati hirmus, kui mõni tegelane teeb kellelegi igavikuks valu.
Või otsuse, mis toob kaasa valu igavesti.
Sest IGAVIK. See on ... nii hoomamatu, nii õudne, nii hirmus. Määratlus, mis on minu adumisvõimest väljaspool ja kuidas nii saama? Isegi kui teine on ka mulle põhjani vastik, kuidas nii saama?!  
Teksti loeti eesti keeles

Igatepidi rahuldav (ehk siis andis rahulduse), aga miski ei säranud. Või noh, miski ei säranud peale päris-päris lõpu, kus säras kogu maailma valgus.
Teksti loeti eesti keeles