Üks pisike raketiõnnetus ja mehed pillutakse mööda kosmost laiali. Ulbivad siis seal tühjuse keskel edasi ja ajavad juttu/üksteist närvi jne. mõnusalt sünge lugu. Ja kui täht langeb, siis saabki poisike midagi soovida.
(jutt aastast 1949)
eesti keeles: «Kaleidoskoop»
Ray Bradbury «Kaleidoskoop» 2000
Lihtne sedapidi, et ega siin midagi seletada pole vaja – kõik saab lugedes selgeks!
Kummaline seetõttu, et kui hakkasin arvustust kirjutama, siis tekkis endamisi küsimus, et mis selles jutus siis niiväga oli, et ma sellele viite tahan panna? Lugesin taas läbi ning panen nüüd siis ka viie ära...
Viie saab jutt juba ainuüksi viimaste lausete (pean silmas seda langeva tähe värki) eest... kuid tegelikult meeldis mulle hoopis meeste asjalik käitumine... et paniköör likvideeritakse, et teiste lõpp rahulikum oleks... et pidevale «vaenlasele» tunnistatakse uhkust alla neelates, et ega tegelikult mingit vaenu polegi. Kummaline küll, kuid eks seegi teeb meid inimlikemaks.
Kõigepealt palun Baasi moderaatoritel parandada viga: Clarke'i sulest pole siin esindatud mitte keskpärane "Encounter at Dawn", vaid suurepärane "History Lesson", mille venekeelse tõlke pealkiri on kogumikulegi (täie õigusega) nime andnud.
Ja siis annan oma viis palli. Kuuekümne viiendal aastal Venemaal selline kogumik... kus olid tsensorite silmad? Tõsi, eessõna kirjutamisega on koostajad tõsist vaeva näinud, see on nii poliitkorrektne (kui tänapäeva terminoloogiat kasutada), et väärib omaette lugemist. Säärast masohhistlikku.