Kasutajainfo

Peeter Helme

6.09.1978-

  • Eesti

Teosed

· Ander Skarp ·

Mälestus igavesest eilsest

(jutt aastast 2019)
https://www.ulmeajakiri.ee/?jutt-malestus-igavesest-eilsest

ajakirjapublikatsioon: Reaktor nr. 92 (mai, 2019)
Hinne
Hindajaid
0
1
1
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (3)

Esimene mulje juttu avades - illustratsioon! Seda ei juhtu just tihti, et netis oleval lühijutul on pilt juures, lisaks veel jutu autori kätetöö. Väga äge!
 
Jutt ise on selline "Matrixi" mingitsorti töötlus, kus nö. pärismaailm on ammu otsa saanud. Allesjäänud virtuaalmaailma valitseb Režiim, inimeste teadvus on Keskajus, mis kontrollib kogu maailma ning iniemsed elavad Illusioonides. Peategelasteks on vabadusvõitlejad Arkin ja Marian, kes siis mingil hetkel üritavad Režiimile vastu hakata.
 
Teostuse mõttes igati korralik, jutt jookseb, hästi kirjutatud.
 
Kokkuvõttes - üldiselt pigem meeldis. Aga natuke kipub jääma selliseks "meh" jutuks, mis pole ise-enesest üldsegi mitte halb aga puudub selline uudne sära, point, iva. Eriti just algajal on muidugi selles mõttes keeruline lugu, kuna kõik on ju ammu ära kirjutatud...
 
Ma ise arvan, et ühe jutu põhjal ongi keeruline midagi arvata. Võinoh, kahe  - "Hinged kuuluvad masinatele" on ka loetud hetkeseisuga. Seega kui võtta ilmunud jutud kuidagi kokku üheks loogiliseks tükiks, jutukoguks - siis saaks mdiagi üldisemat arvata. Ainult ühe pusletükiga jääb suurem pilt hoomamatuks.
Teksti loeti eesti keeles

„Mälestus igavesest eilsest“ on üks nendest juttudest, mis võistlusel jäi tõenäoliselt kogu muu tekstimassiivi taha või sisse varju. Ei midagi eriti silmatorkavat, olgu siis heas või halvas mõttes. Vaatasin hiljem oma lugemise aegseid märkmeid ja neid on napilt kolm lauset: vabadusvõitleja ja Keskaju – Režiim, mis on kestnud üle 1000 (või 1500 või 100?) aasta. Täitsa tore, nutikas jutt. Kui midagi ette heita, siis alguse kohmakust ja hüplikkust...

Ühest küljest iseloomustab see, et tegemist oligi sellise keskmisel tasemel oleva looga – nagu öeldud, ei midagi ebameeldivalt mälestusväärset, kuid paraku polnud ka midagi sellist, mis oleks meelde jäänud. Niisiis tuli võtta kätte ja lugu uuesti läbi lugeda, et mingisugunegi adekvaatne arvamus tekkiks.

Aprillinumbris ilmunud „Golemi“ osas juba torisesin selle üle, et otsekõnes peab kooloni järel algava lause esimene sõna olema kirjutatud suure tähega. Siin on siis autor viljelenud jätkuvalt stiili a’la „Ma eelistan vana head paberi ja tindipliiatsi meetodit,” kostis reporter: „õnneks olen kiire kirjutaja, seega võite rahulikult samas tempos edasi rääkida.” Mingi iseomase veidruse tõttu on see ka Reaktori keeletoimetajal jätkuvalt parandamata... Ei midagi sisulist – lihtsalt roppu moodi riivab silma.

Kogu see jõuväljakaardina ja plasmakahurite võrgustik – kui Režiim oli vähegi tehniliselt võimekas, siis miks ei ehitatud nt droone/roboteid hooldustööde tegemiseks? Seda võiks pidada autori suvast johtuvaks loogikaauguks – vajalik olukord, et põgenemine saaks toimida.

Lainedetektor, mis tuvastab elektroonikaseadmed paarisaja ruutkilomeetri raadiuses – üleval orbiidil ja kosmoses peaks tuvastustöö käima ikka 3D – seega KUUPkilomeetrites.

Kokkuvõttes meenutab jutu lugemine sibula koorimist kiht-kihi kaupa. Ja ääri-veeri on selline Matrixi vaib ka küljes.

Loos on alguses kaks liini, mille omavahelistest seostest on raske aru saada – ajakirjanik intervjueerib kunagist vabadusvõitlejat ning siis on mingid tüübid, kes võitlevad Režiimi vastu. Hiljem selgub, et need liinid on väga otse omavahel seotud ja moodustub päris ilusasti terviklikum pilt. Kokkuvõte on küll selline veidi masendavat sorti, kuid kuskil polegi öeldud, et heal lool peaks ilmtingimata õnnelik lõpp olema.

Ja see suur et mulle kangesti meeldib loo pealkiri – selles on sihukest melanhoolset, ilusat tooni ja näpuotsaga laia joont.

Võimalik, et võistlustööna sai jutt teenimatult vähe tähelepanu. Kindlasti on see üle keskmise tugev tükk. Mõttes lisan ühe punkti oma varasemale hinnangule. Skarbi loomingu üle järele mõeldes leian, et see on parim, mida temalt seni lugenud olen.

Teksti loeti eesti keeles
x
Marko Kivimäe
1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

 

Hoopis midagi muud otsides jäi kogemata silma Kingilt üsna värske lühiromaan. Kirjeldus oli tiba “nii ja naa” aga kuna hind oli odav siis miks ka mitte maitseproov teha?
 

Lühidalt - naistekas. Jah, lugesite õigesti.
 

“Elevation” on selline omapärane värk, vähemalt Kingi kohta. Eks ta on kogu aeg toonud mingi nurga alt sisse ‘meerika igapäevaelu, poliitika, spordi, popkultuuri detaile aga üldiselt on sotsiaalsed ning poliitilised jooned tagaplaanil. Seekord...
 

...“Elevation” on enda peamise, ulmelise joone poolest… kehaulme? Füsiloogiline ulme? Peategelane Scott Carey avastab ühel hetkel, et muutub järjest kergemaks. See pole ju üldsegi halb, eriti kui enda kehakuju ja vanuse kohta mõned ülekilod pole isegi probleemiks - aga vähem on parem. Häda on selles, et ta kaal langeb ja langeb aga kehakuju ning musklijõud on ikka tavalised. Ta oli ja on sportlik mees, vorm on ka kogu aeg okei. Ühel hetkel aga läheb olukord jaburaks kuna kaal on juba numbri poolest selgelt liiga madal, samal ajal silmaga vaadates on ta endiselt samasugune. Mis kõige veidram - vahet pole, kas ta on kaalul riietes, saabastes, hantlitega või suure jope ning taskutäie müntidega. Kaal on endiselt sama - st kaalumise päeval sama, paari päevaga on jälle nael kadunud. Aga kui näiteks haarab midagi sülle siis see kaotab ka enda kaalu.
 

Teine teema on väikelinna elanike suhtumine samasoolistesse paaridesse. Carey naabriteks on Deirdre ja Missy, kes käivad koos jooksmas, kasvatavad koeri ning peavad taimetoidurestoraniäri. Kohalikud aga valdavalt neid ei salli, näiteks kui üks naabritest tubli jooksjana teeb plakatil linna jooksuüritusele reklaami siis neid plakateid on linnas vähe, needki kisutakse maha ning restoran pigem vireleb.
 

Kolmandaks, tegelased. Lühiromaan ongi ju… lühike aga siin on kogu punkt kuidagi eriti kahemõõtmeline. Scott on tubli valge neljakümnendates härrasmees, kes vähemusi kaitseb. Lesbid on antud juhul veel lisaks taimetoitlased. Kui on konflikt siis algul kohe on vihkamine laes aga siis on paar positiivset nüket ja hopsti juba musi-musi, kalli-kalli. Lõpplahendus… tähendab, mul ausõna pole midagi siirupisuse vastu ning helge lõpp (mis antud juhul on küll tegelikult küsitav, et kas ikka on kõik roosamanna) on üks paljudest viisidest otsi kokku sõlmida. Aga üldiselt on kogu kompott justkui midagi sellist, mida võiks kirjutada selline intelligentne hoolas inimene, kes omab loogilist mõtlemist ning on läbinud mõne “kuidas kirjutada 30 päevaga romaan” kursuse, kus õpetatakse “õigeid” (ehk turvalisi ja igavaid) võtteid kirjutamaks absoluutselt isikupäratuid teoseid. 
 

Kokkuvõttes selline lihtne lugemine ning tegelikult on hea, et tänapäeval julgetakse ka vähemuste muredest rääkida. Kas seda peab aga tegema lamedalt ja igavalt… noh, kui hetero-värki kirjutatakse jube tihti marupiinlikult siis pole ju ükski valdkond sellest prii. Et aga Stephen King on suutnud sellise mageduse kokku kribada, on mu jaoks tõeline üllatus. See pole halb raamat, oh ei. Selline Ruth Kelly “Väike viinamarjaistandus Provence’is” tüüpi raamat, mida võib ju lugeda, kerge meelelahutusena täiesti okei - aga sarnaseid samanäolisi raamatuid on poes letid täis ning keegi kurat ei suuda neid eristada…
 

Kuna eelmine raamat oli mul Bachmani (ehk siis Kingi) karm masekas nimega “Roadwork” siis “Elevation” sobis helge kustutuskummina hästi. Aga muidu, muus olukorras - ei, ei ja veelkord ei.

Teksti loeti inglise keeles

Stiililiselt on see raamat üldse täiesti ulmevaba, selline “tavaline” ilukirjandus noh. Aga kui juba BAASis on siis...

 

Richard Bachman on Stephen Kingi alter ego. Enda karjääri alguses oli King eriti viljakas ning kuna kirjastajad arvasid tollal, et üks raamat autori kohta aastas on lagi siis pidi ta leidma teisi viise enda loomingu avaldamiseks. Läbi selle pseudonüümi avaldas ta mitmeid raamatuid, ka “Misery” pidi tulema selle nime alt aga siis pani aastal 1985 üks nutikas raamatupoemüüja kaks ja kaks kokku ning sai viis, paljastas Bachmani nime taga oleva isiku. Seega “Misery” ilmuski Kingi enda nime alt. Enne seda oli Bachmanil olemas oma elulugu, mis sai küll kurva lõpu ‘85 aastal kui ta “pseudonüümi vähki” suri. Hiljem on talt küll paar raamatut veel ilmunud kuna tolmunud pööningult on üht koma teist välja tulnud. Näiteks aastal 2007 ilmunud “Blaze” on kirjutatud üldse enne “Carried”.
 

Tähendab, kui keegi oleks mu käest küsinud enne raamaturiiuli ette minemist: “Marko, mis sa arvad kui loeks äkki korralikku ugriduumi, raamatut mis on ängi tihkelt täis topitud?” siis vastuseks oleks olnud jäme “ei”. Sest noh, kui mõtelda, kes on raamatu autoriks, siis midagi sellist poleks otseselt osanud küll oodata.
 

Raamatu peategelaseks on Barton George Dawes, kelle elu ja elamine jääb kiiretee pikenduse projektile ette. Lahtiveerev jutulõngakera jälgib peamiselt Barti, ta on abielus Mary’ga. Lapsi neil pole… enam. Esimene laps suri enne sündimist, teine poeg Charlie elas küll mõned aastad aga ka tema on lahkunud (ajuvähk). Kui Mary on vähemalt väliselt saanud laste kaotusest üle siis Bart leinab seni, raamatu alguseks on Charlie surmast möödas kolm aastat. Mees räägibki peas enda pojaga vahel, poeg vahel ka vastab. Vähemalt arvab Bart nii - kas see sisemonoloog on normaalne või on tegu skisofreeniaga, jääb juba lugeja otsustada.
 

Teetööd lähenevad ning seaduse järgi leitakse teele jäävatele inimestele uued elukohad, ka firmad püüavad hakkama saada. Bart aga ei taha enda majast lahkuda, ka töökoha hoone ümberpaigutamisest ei taha midagi kuulda. See viib abielu purunemiseni, ka tööl on olud keerulised kuid seal suudab peategelane ise lahkumisavalduse sisse anda. Mary jätab Barti maha, ehitustööd lähenevad ning midagi peab kõige sellega peale hakkama. Inimsipelgas üritabki pealerulluvat kolossi natukegi takistada, kasutades selleks enda väikest aju ning käepäraseid vahendeid.
 

Kõige selle taustal on pidevalt lein, ausalt üteldes on tegu kuradima kurva raamatuga. Peategelane toimetab, ta tahaks, et maailm ta rahule jätaks, et ta saaks edasi töötada, istuda enda majakeses teleka ees, kallata järjekordne drink ning vahel rääkida mõne sõna pojaga. Aga teeehitusmonstrum ei lase. Kui Barti (eks)kolleegid, (eks)naine või juhuslikult kohatud varatäiskasvanud elupuntras Las Vegasesse hääletav Olivia küsivad talt: “Aga MIDA sa siis ikkagi teha plaanid?” siis ta ei oskagi vastata. Mingis mõttes ongi see raamat paratamatusest - kaelani sitas olles ei tohi küll nina norgu lasta, eksole. Aga kui algul oli kõik õdus, siis aga hakkas sitt vaikselt ukse alt sisse immitsema, siis tõusis pask juba üle põlve ja nüüd tahab juba lämmatada - aga ei taha ära ka minna sest SEE ON JU MU KODU!
 

King kirjutas raamatu aasta peale ema surma (naise lahkumine oli piinarikas vähisurm). Niisiis see raamat ongi omamoodi valu väljaelamine ning kantud päriselu kurbadest toonidest. Raamat saab küll mingi lahenduse aga ega peale lugemist enda otseselt hea olla küll pole. Mulle tegelikult selline King, st Bachman meeldis. Aga nüüd peaks peale lugema küll kas Durrelli või midagi muud helget. Kuna raamatus peategelane segab endale kogu aeg järjekordse dringi siis mine või ise endale napsu või paari lipsu taha viskama (ma muide olen üsna lähedal täiskarsklasele). Õnneks väljas veel päike paistab ja ilm on helge, vihmasel pluss-kolme-kraadisel sügisõhtul oleks see ideaalne teos millega banaanikala püüda.
 

Raamatut lugedes meenus Joel Schumacheri film “Falling Down”, mis räägib sarnaselt ühe mehe allakäigust, kus töölt vallandatud ja eraeluga puntras inimene ühel hetkel muutub äärmiselt vägivaldseks. Raamat ilmus aastal 1981, film 1993. Douglas Adamsi “Pöidlaküüdi reisijuht Galaktikas” oli muidugi juba 1978 a. raadiosaatena olemas, 1979 ilmus viieosalise triloogia esimene raamat. 
 

Ahjaa, raamatus on huvitav koht, kus peategelane mõtiskleb, et ta on nagu tegelane kehva kirjaniku raamatus ning tegelikult on ta elutee juba paika pandud ning ära otsustatud. Selline väike tore nüke.

Teksti loeti inglise keeles

Mersumõrvari-raamatuga alanud Bill Hodges’i triloogias tegutses muuhulgas ka Holly Gibney, kes oli siis omamoodi detaktiivirollis. Taust on tal keeruline, natuke autistlik, tugeva OCD sündroomiga vaoshoitud naine. Omal alal hea spetsialist, kes süvitsi läheb ja igasugused huvitavad nurgatagused suudab välja nuhkida. Mulle ta täitsa meeldib, eks selliseid inimesi kohtan niikuinii erialaselt ning nendega on hea koostööd teha kui tead, kuidas nendega suhelda.
 

“Kõrvalise isiku” raamat on siis natuke kaudselt seotud Hodgesi-triloogiaga, Holly Gibney on siin raamatus ühel hetkel oluline tegelane. Raamat ise räägib alguses üheteist-aastase poisi Frankie Peterson mõrvast, uurijaks politseinik  Ralph Anderson. Raamatu alguses arreteerib Ralph  kahtlustatuna Terry Maitlandi, palavalt armastatud pesapallitreener, inglise keele õpetaja ning üldse lugupeetud inimene. Raamat keskendubki esimeses veerandis mõrvaajuurdlusele, mis alguses on nö. “tavaline” põnevik aga raamatu edenedes läheb rohkem tavapärase Kingi radadele, kus lavale astub üleloomulik element. Samuti läheb skoop laiemaks kui selgub, et maailm on natuke keerulisem. Kuna mingis mõttes on tegu ikkagi klassikalise põnevikuga siis ei saagi hästi sisust rääkida. 
 

Huvitava nüansina jäi silma viide Lätile. St kui ühel hetkel tegelased ümber laua istuvad ja pead kokku panevad siis tulevad jutuks igasugused veidrad juhtumid üle maailma, muuhulgas siis lõunanaabrite juures.
 

Kui rääkida kirjanikuhärra võtetest siis umbes kolmandiku peal oskas ta mul korralikult vaiba alt ära tõmmata. Eks muidugi põnevikke võib erinevalt kirjutada, mulle sobibki ebatavaline lähenemine. On ju ka mersu-raamatu alguses kohe teada, kes on kurikael, raamatu eesmärk ja ülesehitus on hoopis teise ivaga. 
 

Pole ise küll “It”-i lugenud (aga sisuga olen tänu miniseriaalile ja filmile kursis) - mingi nurga alt läheb autsaideri-raamat sarnastele radadele, väikelinn ning terroriseeriv...jõud. Igaljuhul olen ilmselt  lugenud raamatuid “õiges” järjekorras kuna “The Outsider” peaks jutu järgi olema sutsu lahjem, seega on tulevikus mõnusam “It” ees ootamas. Kusjuures “Needful Things” on ka tiba sarnaste joontega kui ma nd mõtlema hakkan... 
 

Siinne raamat pole üldsegi mitte halb, selline täitsa kobe kuningaraamat. Eks mingis mõttes on tunda kas just isegi väsimist aga pole selline värske värk. Mis on tsutt huvitav, mõned aastad varem kirjutatud “11/22/63”, “Joyland”, “The Dark Tower: The Wind Through the Keyhole” ning “Doctor Sleep” olid kõik eranditult pagana head. Et noh, kui panna sellele skaalale siis on “The Outsider” selline korralik kolm või miinusega neli.
 

 

Teksti loeti inglise keeles

Hodgesi-triloogia saab selle raamatuga läbi. Lisaks on sellest sarjast pärit Holly Gibney tegev raamatus “The Outsider” ning lühiromaanis “If It Bleeds”. Aga jah, Billi teekonnaga on nüüd selle raamatuga ühelpool. 
 

Sarja avanud Mersumõrvari-raamat lõppes nii, et massimõrvar-kurjak Brady Hartsfield saadi kätte - ning kuna Holly kasutaks selleks rõõmsa laksija nimelist nuuti siis Brady on tükk aega olnud koomas, mingi hetk ärkab üles aga ei räägi eriti ning üldse passib kas aknast välja või siis tühja pilguga (teleka)ekraani. Siis aga võtab King sahtlist välja enda vanad head nipid ja trikid, põnevik saab üleloomulikud mõõtmed ning üldse on see raamat paras ulme. 
 

Kui rääkida kirjanduslikust kvaliteedis ja lugemiskogemusest siis sari käib raamatust raamatusse järjest alla. Kahjuks. Esimene, “Härra Mercedes”, on tõeline kompu ning seda tahaks juba praegu üle lugeda või vähemalt tükati sirvida. Teine, “Mis hundi suus, see hundi oma” - no ikka veel päris hea aga ikka kraadike lahjem. “Valve lõpp” läheks viiepalliskaalal sinna “kolme” kanti - ta pole kindlasti mitte halb, lugemine on mõnus ning nö. keskmisest põnevikust on kindlasti lõdva randmega üle. Aga eriti just mersu-värgi taustal on kuidagi jube kahju, et triloogia kulgedes supp järjest vesisemaks muutub. Teisalt on ka lurrim King endiselt hooga loetav seega ei kurda. 
 

Raamatus olev ITi-värk on küll enda erialase silma jaoks kohati vähe veider ning kindlasti väga tugevalt lihtsustatud - aga samas lugu sellest otseselt ei kaota.
 

Tõlge, toimetamine - Silver Sära tõlge on endiselt väga hea. Küll aga on raamatu peale vähemalt kümmekond trükiviga, neist ikka suurem osa sellised, mille püüaks automaatkontroll kinni. Kas tõesti ei kasutata mingitsorti spellerit tänapäeval? Kuidagi nukra ülejalamulje jätab.
 

Kuidagi raske on seekord raamatust kirjutada. Sest ta oli selline isegi mitte pettumus aga tiba mittemidagiütlev. Sisust pole ka mõtet detailselt rääkida kuna muidu pole mõtet ju raamatut lugeda. Meh, mäh ja möh.

Teksti loeti eesti keeles


Jutt käib kogu sarja kohta.

Tsiteerin algul iseennast “Lugemise väljakutse” Facebooki grupist: “Minu jaoks on domineerivate värvide seeria puhul huvitav kõrvalt vaadata (pole lugenud), kuidas ulmehuviliste kokkusaamiskohas BAASis pole isegi seda autorit kirjas, rääkimata raamatutest, rääkimata raamatute arvustamisest. Samal ajal siin grupis on (üsna eranditult naiste poolt) seda sarja taevani kiidetud, vist pole ühtegi karvustavat juttu kohanud. Muidugi pole ma ilmselgelt kõiki jutustusi läbi lugenud.

 

Igaljuhul olen mõlgutanud mõtet, et äkki võiks lugeda.”

Tegemist on eesti kirjanikuga, kes elab Prantsusmaal, domineerivad värvid on autori debüüt.

Peale seda oli veel natuke mõttetööd ning otsustasingi tellida sarja esimese raamatu ära. Ülejäänud tulid ka varsti riburada mööda järgi kuna lugemine sujus mõnusalt, raamatud keerasid ise enda lehti. Sihtgrupiks on ilmselt teismelised tüdrukud, seega sobisin lugejana imehästi . Nali naljaks, ma loen hea meelega erinevat kirjandust, väärt lugemine on väärt lugemine, olenemata sellest, kes mingitsorti raamatut enim loevad.

Tegevus toimub tulevikus, peategelaseks on kohe-kohe täiskasvanuks saav tüdruk Cordevia. Mitu tuhat aastat on möödunud praegusest hetkest ning inimkond on ise endale augu kaevanud. Loodus on ära rikutud, osoonikiht kadunud ning inimesed elavad maa-alustes baasides. Baasidest välja minnakse harva sest karm päikesekiirgus tapab kaitsetu inimese kiirelt, elu baasides ning inimsuhted on üsna rangelt ära reglementeeritud - süüakse tehistoitu, meeste-naiste vahelised suhted on minimaalsed, sisuliselt ongi alles jäänud vaid tehniline pool soo jätkamise eesmärgil.

Kogu sellesse maailma maandub ühel hetkel aga jalustrabava väljanägemisega noormees nimega Clay, kes ajab laksust kõigil tüdrukutel pead sassi. Mis on ise-enesest omamoodi huvitav-küsitav sest kui on pikka aega ehitatud ühiskonda üles nii, et tunnetel pole väga kohta siis kuidas äkki võõras poiss ürgsed instinktid nii võimsalt käima tõmbab? Aga see selleks, raamatu loetavuse ja atraktiivsuse jaoks töötab see võte vägagi hästi, suur osa raamatust ongi seotud erinevate tunnete mänguga. Kas ikka poiss minust hoolib, miks ta nüüd küll mu õega räägib, oh millise kuuma pilguga ta võõrast tüdrukut puurib!

Edasi läheb kogu sündmustik keerulisemaks, tulevad mängu paralleelmaailmad, erinevad inimvormid (kellest kõik ei olegi täitsa inimesed), mitmeid uudseid loomi, taimi, omaette poliitika ja traditsioonid mis paralleelmaailmas toimivad. Algul see hetkeks kas just ehmatab aga korraks löövad lained üle pea küll. Aga see läheb kiirelt mööda kuna raamatutes on suurem rõhk siiski tegelaste vahel toimuval ning kogu ökosüsteem on taustaks. Esimese raamatu esimene pool kipub üsna paigal tammuma maailmaloome poolest. St natuke muidugi kogu aeg avaneb jälle midagi aga just poole peal on pööre, mis kogu värki märksa põnevamaks muudab. Sama on tegelikult läbivalt kõigi raamatutega - kui otsida põnevat tegevust nö. “klassikalise ulmeka” mõttes siis seda on pigem vähem. Täpsemalt - on erinevaid vooluseid, rõhk on pigem tunnete-maailmal.

Kui veel rääkida “kohtumisest tundmatuga” siis raamatus on muuhulgas situatsioon kus inimtüdruk kohtub võõramaalasega, kujumuutjaga. Ehk siis noor naine armub ära võõramaalasesse - eks on neid lugusid ju küll kui eesti naised väljamaal endale armastuse leiavad ning pesa sisse seavad. See on üks paljudest kohtadest kus autor räägib tegelikult igapäevaelust läbi ulmeprisma.

Raamatutes on palju nn. “tundlemist”, ei jää puutumata ka keerulisemad teemad nagu näiteks sunnitud rasedus, vägistamine või abort. Üldse tasub arvestada, et kõik need neli raamatut on ikkagi kantud armuteemadest ning sugutungist. Vorm on teostel ulmeline, selle kihi alt paljastub naistekas mis naistekas - mis seletab ka seda kuidas “Lugemise väljakutse” grupis on sarja tutvustanud seni eranditult... naised. Tähendab, mu kirjatoon on kohati justkui natuke irooniline või rappiv, samal ajal alguses kirjutasin, et raamatute lugemise sujus mõnusalt. Kõlab natuke vastuoluliselt aga tegelikult täpselt nii oligi - raamatutes on nokitavaid kohti kuid see ei sega lugemist. Lugesin isegi sarja läbi järjest paari nädalaga, raamatud imesid endasse küll. Väljend “naistekas” on mu silmis teenimatult negatiivse alatooniga, enda jaoks on see lihtsalt üks kirjanduse vormidest, kus siis on teemad, mis üldiselt kipuvad naistele sutsu rohkem huvi pakkuma. Mis ei tähendaks, et ei võiks huvi pakkuda meestele. Näiteks laste (eriti Alricku) osa on väga sümpaatne ja kiskus kohati pisara silma.

Sari samaaegselt tegeleb ja ei tegele ka “suurte teemadega”. Kuna kõik toimub mina-vormis siis avaneb maailm läbi üksikindiviidi prisma ning tema jaoks on peamiselt ikkagi tähtsad laps(ed) ja kaasa(d), tegevus keerleb ümber inimsuhete. Eks taustal toimub vahel ka maailmu hõlmavaid sündmusi, on ohvriterohkeid konflikte ja paleepöördeid. Suurem rõhk on aga ikkagi Cordevia elul, enamasti on juttu tunnetest.

Kui esimene raamat on selline, kus ulmelist osa ikka jagub ning paljud mõtted on uudsed siis maailmaloome mõttes järgmised edasi ei arene. Edasi on rõhk kostüümidraamal ja võimuvõitlusel, täpsemalt on väga palju arutlemist ning kogu jutt kipub käima selle üle, et kuidas alfaisast kukutada, kuidas käib sigimine, kes kellega paari heidab, kuidas parima kombinatsiooniga maailma valitseda. Kuna erinevad tegelased ning maailmad on… erinevad siis läheb pidevalt palju auru pideva selgitamise peale. Põhimõtteliselt liigubki raamat mingi edasi sisuliselt reaalajas, kus endal kippuski tähelepanu hajuma ja lugemine vahepeal diagonaali minema. Sest mingi piirini on on see kõik huvitav aga väga pikalt ei jaksa süveneda. ellist osa oli pigem vähe - aga oli.

Paljud tegelased on raamatutes pikka aega, algusest lõpuni aga ega nad kuidagi mitmemõõtmeliseks ei muutu. See on kusjuures täitsa huvitav fenomen, kuna lehekülgi on sarjal kokku natuke alla kahe tuhande ning personaaže esiplaanil pigem vähe siis jäävad nad kuidagi visandlikuks. Tihtipeale õnnestub autoritel läbi tegevuse karaktereid värvikamaks maalida aga domineerivate värvide sarjas on tulemus natuke kahvatu.

Kui rääkida raamatu tehnilisest poolest, kirjaviisist siis väljend “nullstiil” on ilmselt üsna korrektne. Ilusti ja korralikult kirjutatud, ilma väga erilise autoripoolse kiiksu või eripärata, normaalne ja igatepidi “okei” tulemus. Mis muide pole kindlasti halb, eriti kuna tegu on ju autori esimeste raamatutega. Keelekasutus on üldiselt mõistlik, samas kuna igasugused nimed on võõrapärased siis mingi hetk jäin esimese raamatu juures mõtlema, et kas loen nüüd algupärast raamatut või on tegu tõlkekirjandusega? Kuna ma olen viimase paari aasta jooksul mitmeid noortekaid lugenud siis see raamat siin oli kohati raskesti eristatav “nendest teistest” (isegi vahet pole, mis keeles algselt kirjutatuna). Eks kodumaine-värk on ikka sutsu sümpaatsem aga mis seal salata - domineerivate värvide raamatud ei eristu väga palju muust ingliskeelse taustaga massist. Kogu see tegevuse-põhisus, kus filosoofiline pool (sisuliselt) puudub, ei ole eriti mõtisklemist ega arutlemist vaid pidevalt jookseb järgmine sibin-sabin peale. Aga taas - tegu on debüüdiga, mu sõnad pole kuidagi halvustavad vaid vähemalt enda silmis objektiivsed-neutraalsed.

 

Samas kui pikemalt lugeda siis hakkab vaikselt ridade vahelt tekkima suurem-laiem maailm ning on tunda, et autoril on, mida ütelda. Tähendab, see kõlas kuidagi ülbelt nüüd… mõtlen seda, et raamatu tegelastel on selgelt oma suurem eesmärk ning kogu see kupatus liigub väga selgelt kindlas suunas. Et isegi kui pole jooksvalt mõttemõlgutamist siis pikas plaanis on tunda, et taustal on oma filosoofiline maailm. Ning see on sümpaatne.

Kui nüüd mõtelda sarja lõpu peale siis viimase raamatu viimases veerandis läheb ühel hetkel mõtteviis järsult märksa sügavamaks mis kogu varasema osa suuresti ümber mõtestab. Kas oleks võinud kogu raamat olla selline nagu lõpp? Ma isegi nii ei ütleks kuna erinevatel stiilidel on omad plussid ja miinused, erinevad lugejad hindavad erinevaid lähenemisviise. Kusjuures kui raamatu lõpp juba jutuks tuli siis minuarust oli see paganama hästi lahendatud.

Kujundus, kujundus on seerial äärmiselt ilus, eriti kuna sinna juurde käivad taktsammus kaasas samalaadsed järjehoidjad. Kohtasin end vahel ikka niisama raamatuid vaatamas, neid kõrvuti sättimas ning nõndasama imetlemas.

Tegemist on siis noortesarjaga, eks? See pole tingimata niisama lihtne sest on ju peategelasedki vanuseliselt kaheksteistkümnenda eluaasta kandis, kes noorem, kes vanem, kelle puhul on üldse keeruline ütelda, et palju ta nüüd inimaastates on. Tugev rõhk on järelkasvu-teemal ning erinevate inimsuhetel seega võib ju küsida, et kas on ikka “noortekas” kui juttu on rasedusest, abordist, korraldatud abielust ja muust sellisest? Samas millal siis veel nendel teemadel rääkida? Igaljuhul olgu see liigitus milline on, ma ise ütleks, et nagu hea raamatu puhul ikka siis sobib lugemiseks igas vanuses lugejale.

Algus on hästi käima läinud, ootan huviga mis autorilt veel tulemas on. Oskus kirjutada mõnusalt kulgevat raamatut on väga oluline, kui nüüd saaks ka miskeid põnevaid veidrusi juurde, tegelasi raamatulehtedel mitmemõõtmelisemaks ning lisada sügavamat, filosoofilisemat poolt siis oleks eriti äge. Ega praegune sari pole üldsegi paha, on kasvõi FB raamatukoide grupis näha kuidas inimesed loevad seda õhinaga ja kiidavad taevani. Mida enamat on autoril vaja kui rahulolevaid lugejaid?
Teksti loeti eesti keeles

Kuna “Haakrist ja ajarelv” jättis endale pigem kesise mulje siis see raamat siin on tükk aega riiulis oma aega oodanud. Seega oli lugema asudes üllatus äärmiselt meeldiv - mõnus, hoogne ja hästi kirjutatud.
 

Tegevus toimub tulevikus, kahekümne kuuenda sajandi keskel. Inimesed rändavad mööda ilmaruumi vabalt ringi, kaugeimad kolooniad on meie galaktika ääremail. Kogu see maailm ja nimedevool tundub algul hetkeks keeruline - aga õnneks on kohe alguses kaart, mis aitab väga hästi ülevaadet saada. Igaljuhul inimene rändab ringi aga elu kusagil eriti ei kohta. On mingeid vihjeid, arheoloogid sutsu leiavad erinevate planeetide minevikus vihjeid - aga ei midagi selget, konkreetset ja praegu eksisteerivat. Aga siis tuleb pommuudis - ääremail Sofia nimelisel planeedil on noor tüdruk Maria  jäänud “tulnukast” rasedaks. Peategelaseks on ksenoarheoloog Karl Harak, kes siis hakkabki kogu seda värki uurima ning avastab end varsti intriigide, kuritegude ja palgamõrtsukate keskel kuna väärt geene himustavad paljud. Noh ja sealt edasi see uperpallide rada läheb.
 

Stiili poolest on tegu sci-figa kosmoses. Aga ta pole selline rajutehniline või ülitobemehine, pigem üsna… lugejasõbralik kui tohib nii ütelda. Karl on selline üsna tavaline tüüp, kes kogemata kogu selle jama sisse on kistud. St siin kaante vahel on kindlasti actionit, on igasugust ulmebutafooriat aga autor “ei tapa” lugejat ühegagi neist. Kaanepilt võib mõjuda ehk isegi naistekalikult - sellega saab ka lugeja “petta”. Kuigi inimestevahelisest suhtlusest on kahtlemata juttu. Kogu maailm on ka üsna tuttavlik, kõik planeedid mõjuvad üsna maalikult ning ka kuu pikkuse kosmoselennu taga asuval planeedil juuakse viljakohvi. See mõjub tegelikult isegi muhedalt.
 

Meeldis, väga. Rangelt võttes pole raamat midagi uudset ning eks on tipus juba ees kõva trügimine. Aga see pole isegi oluline. Tähtis on, et lugemine oli hästi mõnus, selline igatpidi hea ja sümpaatne raamat. Sulged raamatu ja südames on hea tunne - minu arvates on see üks olulisemaid kvaliteedinäitajaid. Osta teda vist väga enam ei saa, küll on aga Raamatuvahetuses lausa kolm eksemplari pakkuda.

 

Raamat on justkui tuleviku mäletajate romaani esimene osa. Mitte sarja, romaani. Kahjuks ei teagi, mis on autoril plaanis kuna seitse aastat on möödas, muid raamatuid on autorilt tulnud küll - aga mitte sellel teemal. Millest on paganama kahju - aga äkki… millalgi.

Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin, et loeks see kuu ainult eesti kirjandust, seega haarasin lugemata hunnikust seekord selle raamatu. Ostetud ühe euro eest, lisaks… mingil heal põhjusel. Igaljuhul lugema hakates olin täielik tabula rasa autori ja sisu suhtes. Raamat on muide seni näiteks Apollos selle hinnaga saadaval.
 

Mõni sõna autorist (pärit raamatu kodulehelt https://www.veeaeg.ee): “Margus Otsa (s. 1982) jaoks on antud teos esimeseks ilukirjanduslikuks proovikiviks. Inspiratsiooni “Veeaja” kirjutamiseks on ta ammutanud nii lapsepõlves loetud raamatutest, seiklusfilmidest kui ka värvikatest karakteritest reaalsest elust.
 

Margusel on kõrgharidused psühholoogia, tootearenduse ning majanduse alal. Tema hobideks on kõikvõimalikud vastupidavusspordialad, eriti kui need toimuvad vabas looduses. Leiba teenib Margus hetkel IT ettevõttes Aedes Web Solutions. Ta on kahe toreda tütre isa.”
 

Raamat on postapo, Eestit ähvardab üleujutus, meri tõuseb igalpool kiirelt. Peategelasteks on kolm meest: üliõpilane Ralph, kes käib labradorikostüümis poodides koeratoitu müümas, musklis kompu Ake ning arvutimängur Jaak. Igaühel on omad kiiksud, kelle ideaalne meelelahutus on minna kluppi ja seal neidiseid jalust rabada, kes ei taha midagi teada füüsilisest maailmast ning hea meelega virtuaalses mängumaailmas printsesse päästab või siis peab olema igas päevas midagi erilist ja meeldejäävat, muidu pole elu elamist väärt. Iga jutulõim liigub oma rada pidi, ei ristu kordagi. Aga häda on kõigil sama - igaüks on omal viisil vesises plindris ning kuidagipidi tuleb ju hakkama saada. 
 

Ei ole “tüüpiline” kataklüsmiraamat, pigem kirjutab autor kolme erispalgelise inimese elust tiba totakas olukorras. Võinoh, eks karakterid ise ole ka sutsu ummamuudu, teos pole otseselt naljaraamat aga kuidagi äärmiselt mõnusalt muigelsui kirja pandud. Endal oligi nii, et mõtlesin korra sisse piiluda ja siis ühtäkki oli viiskümmend lehekülge ära kulunud, unustasin isegi algse plaani õhtusöögiga tegeleda. Pagana mõnus tükk, tõeliselt meeldiv üllatus. Ta pole kindlasti tippude tipp kuid omab ühte olulist omadust - lehed keeravad ennast ise. Ehk siis žanrist “loen ainult natuke veel ja seda niikaua kui öö on läbi ja taevas juba ahetab”. Eks ta mingil hetkel läks natu-natuke rahulikumaks enda külgetõmbejõu poolest aga üldiselt purjetas üsna ühtlase tempoga võiduka lõpu suunas.
 

Eks raamatu kulgedes hakkas rohkem silma torkama “meestekalikkus”, nalja jäi ka vähemaks. See pole jällegi ei hea ega halb, lihtsalt kui algus oli pigem üsna õdus katastroofiromaan siis mida edasi seda keerulisemaks läks olukord, karaktereid veeti igasuguse jama seest läbi ning nii mõnigi muutus - seega tuli ka meeste häirivamat poolt välja. Ma ise pakun, et see kõik ongi vägagi realistlik, koormuse all lööbki inimese tegelik “mina” välja. Antud juhul siis oli juttu peamiselt meestest.
 

Ahjaa, raamatu tagakaanel on kohe esimene lause, mis ütleb: “Kolm noort inimest pannakse kõige uskumatumal moel proovile apokalüptilise maiguga olukorras, mille juhtumise tõenäosus tegelikkuses on väga väike.” Seega jah, kas taustal toimuv on realistlik või mitte, loogiline või meh - ma parem ei hakkagi sinna teemasse laskuma kuna see pole üldsegi mitte oluline. Ma ei väsi ikka ja jälle viitamast Ilmar Raagi suurepärasele postitusele, mis sarnasel teemal kõneleb - https://www.facebook.com/IlmarRaag.est/posts/10157692103174315 . Osundan: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”
 

Tore raamat, panen hea meelega enda raamaturiiulisse eesti ulmesektsiooni. Selline hästi mõnus lugemine, on ka tõsisemaid teemasid. Natuke kahju, et autor pole rohkem kirjutanud - aga eks näis. Äkki...

Teksti loeti eesti keeles

Paar sõna autorist, kasutan raamatust pärit teksti. “Mari Järve on populatsioonigeneetik, kes uurib teadurina rahvaste ajalugu nende DNA põhjal. Ta on kaitsnud doktorikraadi molekulaarbioloogias ja töötanud Tarvastus bioloogiaõpetajana. Talle meeldib ujuda, eriti risti üle veekogude, ja keeli õppida, sest teise rahva liikmega tema enda keeles rääkimine tekitab rõõmsat uhkust ning mõistmist, mis jääks muidu leidmata. Mari elab abikaasaga Mulgimaal talus, peab mesilasi ja kirjutab, sest teisiti ei saa. Varem on temalt ilmunud põnevusromaan „Esimene aasta” (2011).”
 

Kui “Esimene aasta” oli nurkapidi hoiatus- või katastroofromaan maamuna laastavast viirusest siis “Klaasmeri” on fantasy. Mitte täitsa high fantasy kuna maagiat ja võlumist on on raamatus pigem natuke - aga väga selgelt on. 
 

Ma ise arvan, et see raamat võiks kindlasti naistele meeldida. On ju peategelased noored naised, temaatika pole (õnneks) küll tundlemine või lembimine, pigem on stiiliks omamoodi sõbrannaromaan. Ega raamatus tegutsevad Reu ja Asel pole just otseselt südamesõbrannad aga nende suhe on selline mõnusalt omamoodi, kui parafraseerida ühte kehvakest ulmeromaani siis ei ole nende naiste ette seatud valikud teps mitte lihtsad. Rohkem ongi juttu sellest kuidas nad tulest, veest ja vasktorudest läbi suruvad ja üritavad elu heidetavate kaigastega mitte piki piilumist saada.
 

Tegevus toimub Klaasmerel ja selle kallastel, taustal on pika-ajaline vaen ja sõdimine põlisasukatest metsarahva ning sisseännanud mererahva vahel. Üks põhitegelastest, Asel, on mererahva seast ja teine, Reu, metsarahva esindaja. Tegelikult on ka kolmas tegelane, lõbutüdruku nooruke tütar Tenell aga ta jääb natuke tahaplaanile - samas on tal oma oluline roll mängida pikas plaanis. No igaljuhul on selle üsna lühikese raamatu lehtedele pandud mitu juttu. Üks räägib siis Aseli püüdlustest saada ülikooli arstiks õppima, hiljem proovib ta ise ülikooli asutada kuna naised pole selles maailmas kõrgharidussüsteemi oodatud. Teine rada on Reu oma, kes on sõjasõnumi käskjalg, samas kui ta kohtab Aselit siis hakkab ta enda missioonis kahtlema ning… aga lugege parem ise. 
 

Kõik need kolm tüdrukut ajavad oma rida, kord koos, kord eraldi, ma ütleks, et raamatu läbivaks teemaks ongi pidev ebaõnnestumine. Lõpuks küll on ka natuke helgemaid tuhkatriinulikke toone, samas viimane lõik… aga jälle, ei spoilerda. 
 

Mõnus raamat. Ta on oma lihtsuses tegelikult hästi võluv, lisaks on just fantasy kohta ikka äärmiselt õhuke. Samas on siin kenasti maailm üles joonistatud, on tegevust, on rahulikku mõtisklemist. Kuidagi väga hästi on kogu see maailm üles võetud, ei ole rämedat vägivalda, roppuseid, kangutamist, jauramist või üle võlli tegevusuperpalle. On mõned (kõrval)tegelased, kes selles ummamuudu maailmas proovivad hakkama saada ning eks teinekord tuleb end jälle porilombist üles ajada ja ülesmäge edasi rühkida. 
 

Teksti loeti eesti keeles

Tuuli Tolmovilt olen lugenud varem “Neetud taevakivi”, mis oli hoolimata mõnest veast oli täitsa hea kiire lugemine, selline Kivirähu ussisõnade-aegse maailma seiklus. ”Aristarkhovi meetod” on autori debüütromaan, kirjutatud kahekümne kahe aastaselt.
 

Raamat võitis kirjastuse Tänapäev 2016. aasta romaanivõistlusel 3. koha.
 

Juttu on psühhiaater Aleksandr Aristarkhovist, kes uurib unehalvatust (liikumisvõimetuse hood uinumisel, une ajal või ärkamisel). Mees teeb kõigest jõust tööd ning ei lähe kaua kui astub päris karmid sammud enda teooria testimise okkalisel teel. Lisaks on mitmed kõrvalliinid (kõik küll Aleksandriga seotud) - elukaaslane, ema, kasuisa, sõber, abikaasa. Aristarkhov on lisaks teadlase-tööle ka pedagoog, raamatu alguses puudutatakse ka põgusalt ülikooli-elu. Teose lahtirulludes on juttu ta taustast, elust pagulasena, isa, kes oli suure tõenäosusega Talibaniga seotud terrorist. Peategelane ongi aserite järeltulija, elab küll eestlaste seas ja räägib nende keelt kuid juurtest pole pääsu.
 

Ma ei taha küll väga lihtsate seoste loomise teed minna aga hetk kui Aristarkhov esimese inimelu võtab, tuleb kuidagi väga lihtsalt. On see vereliini pidi päritud, on ta ise aldis teadustöö nimelt üle laibamägede sõitma või midagi kolmandat - seda me teada ei saa. Pole vbolla ka tähtis kuna kirjanik jutustab meile loo ühe mehe allakäigust. Ei ole kindlasti psühholoogi (era)elu kerge aga samas ei saa ma üle ega ümber sellest kuradi elevandist keset tuba - kuidas küll see esimene laip nii lõdvalt tuli? Tegelikult on elevante veel päris palju tulemas...
 

Eks muidugi asjade lihtne kulg ja kiire kulgemine on raamatus läbivaks jooneks. Eriti just lõpp tuleb väga äkitselt. See pole isegi paha kuna raamat ise oli minu jaoks päris toekas tükk närida, väga pikemalt ei oleks tahtnud seda kollapsit enam lugeda.
 

Ma ei pöördu isegi autori poole, kirjandusmaailmas on oma osa loojal, oma osa lugejal ning osad asjad jäävadki minu peas lahti mõtestada. Aga mulle ausalt hakkas kogu see värk ühest hetkest ikka räigelt vastu. See pole ei hea ega halb - kui raamat tekitab (kohati) jälkustunnet siis tegelikult müts maha autori ees, ka transgressiivne  kirjandus on väga selgelt oma rolliga siin elus ning ma ei põlga seda üldsegi mitte. Pealegi kulges raamat mul vägagi kiirelt, lugesin üle poole ära ühe õhtuga, lehed keerasid end ise. Samas kui näiteks vahetult alla loetud Anvelti “Punane elavhõbe” oli ehk isegi rõlgem siis lugemise ajal ei olnud pea kordagi sellist vastikustunnet mida Aleksandr Aristarkhov suutis minus tekitada. Mis on tegelikult saavutus omaette, kui raamat naha alla poeb siis on üks vägagi oluline eesmärk saavutatud. Selline ränk ja masendav meeleolu kestab kuni viimaste ridadeni - praegu ma siin istun keskööl arvuti taga, värskelt lõpetatud raamat kõrval ja mõtlen, et no mida ma nüüd peale hakkan? Tea kas tasub magamagi minna, pärast läheb samamoodi kui doktor Aristarkhovi patsientidel…
 

Igaljuhul julgen raamatut soovitada. Ei ole lihtne kirjandus… st võta nüüd kinni, mingis mõttes on just lihtne kirjandus. Aga vähemalt minu ajusid suutis see raamat korralikult komposteerida. 
 

Raamatul on tehniliselt mõned karvustatavad detailid aga nendele on juba varasemad arvustajad mitmes kohas tähelepanu juhtinud. Pealegi on sarnasel teemal („10 viga, mida sa filmides ilmselt ei märganud“) Ilmar Raag väga hästi kirjutanud, soovitan lugeda - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10157692102669315&set=a.373934114314&type=3 . Väga lühidalt - kui keegi leiab keskaegsest filmis kaadrist plastpudeli või sõrmuste isanda kaugustes sõidab auto siis tihtipeale filmitegijad teavad, et läks jah võttel näpust. Kuid: “„Eestlanna Pariisis“ filmi monteeris üks belgia paremaid monteerijaid. Tema suhe oli väga selge. Kui ühes duublis on mingi continuity viga, aga näitleja mängib seal paremini, siis paneb ta filmi igal juhul parema näitlejasooritusega duubli ja mitte tehniliselt korrektse duubli. Seda kõike aga saatis filmitarkus, et kui vaataja hakkab näitleja mängu asemel vaatama mingit tähtsusetut detaili taustal, siis on sellel filmil juba palju suurem probleem, kui mõni continuity viga.”

Teksti loeti eesti keeles

 

Selle raamatu ostsin kunagi ammu, kas just aastal 2002 aga ei imestaks kui üsna sarnasel ajal. Tollal natuke lugesin, ei haakinud ja sinna see jäi. Vahepeal on elus olnud paar kolimist ning ühe liikumise käigus andsin hunniku raamatuid sõbra raamaturiiulile sest noh, aeg ja olukord olid sellised. Hiljuti külas käies vaatasin sõbra riiulit selles kohas kus siis tema-minu raamatud on ja mõtlesin: prooviks uuesti!

 

 

Lood eraldi on mõnes mõttes raskelt söödavad kuna nad on kohati tehnilised (küber ikkagi ju), siis pungitakse niiet vähe pole (ehk siis stiil on hüplev) ning kokkuvõttes jäi endale rohkem meelde meeleolu. See kogu pole kindlasti selline ilus novellipalett kus lugu loo järel voolavad mööda kindlat rada. Rohkem on palju huvitavaid ideid, lummav maailm ning mittelineaarne kulg. Meenutab mingis mõttes üldse luulekogu, kus olulisemad on kujundid ning kõik pole ühtselt ja sirgelt mõistetav. “Johnny Mnemonic” meeldis endale väga (avalugu), äge ja raju lugu tüübist kes on kõndiv kõvaketas. “Kuuluv liik” on samuti lahe allegooria peoloomadest. Aga ausalt üteldes jättis muu osa raamatust üsna külmaks, oli ja polnud kah. Et oli kogu aeg midagi tõesti huvitavat aga lugemisnaudingut ei paistnud kusagilt. Õnneks polnud ei lood ega raamat väga mahukad.

Teksti loeti eesti keeles

Seda raamatut olen kunagi üritanud lugeda aga andsin tollal kusagil mõnekümne leheküljega alla. Nimelt on see raamat üsna ebahariliku struktuuriga - mitte ei räägita ühte lineaarset lugu (nagu suurem osa raamatutest kipuvad olema) vaid (vähemalt) kahte. Ning kunagi ei suutnud ma seda hästi haarata, lisaks ei tundunud just eriti põnev. Praeguseks on aga vett palju merre voolanud, proovisin uuesti.
 

Autor ise on ütelnud, et see on ta enda kirjutatud raamatutest lemmik. Samuti on tegu ühe äärmiselt isikliku kirjutisega, ridade vahelt kumab palju personaalset läbi. Raamatu enda algne, läbiv idee on samuti pärit Kingi elust. Nimelt sattus ta aastal 1999 karmi liiklusõnnetusse, kaubik sõitis talle otsa ning King oli pikalt haiglas. Eks see intsident käib kirjanikul mitmest raamatust läbi, näiteks “Tumeda torni” sarjast. Aga Lisey raamatu juured on siis selles, et Stephen Kingi abikaasa Tabitha tegi haiglasoleku ajal Kingi kabinetti ümber. Kui kirjanik koju tagasi jõudis siis nägi ta enda asju kastidesse pakituna. Kuna autoõnnetus oli ise selline, et kannatanu oli surmasuus siis Kingi jaoks oli kodus avanenud pilt justkui see, mis juhtuks siis kui kirjanik on surnud.
 

Raamat räägibki kuulsast kirjanikust nimega Scott Landon ja ta abikaasast Lisey’st. Kui raamat algab siis tolleks ajaks on Scott olnud kaks aastat surnud, maailm avanebki lugejale läbi Lisey silmade. Üks tegevusliin on nö. olevikus, kus siis Lisey pole seni lahkunud abikaasa kirjanduslikku pärandit ära sorteerinud, elamine on kaste täis. Kirjaniku pärand pakub huvi väga erinevatele inimestele (kes pole tingimata heatahtlikud), lisaks on eraldi tegevusliin Lisey suhetest oma õdedega. Teine rada jookseb minevikus, kus Scott on veel elus, maailm nähtuna taaskord läbi Lisey silmade. Veel on täiesti eraldi lugu see, kuidas Scott meenutab omakorda oma lapsepõlve, elu koos vend Pauli ja nende isaga.
 

Need eraldi rajad polegi tegelikult midagi väga erilist nö. keerukuse mõttes. Mis aga muudab raamatu lugejale mõnevõrra väljakutsuvaks, on keelekasutus ning väljendusviis. Seda on raske seletada aga kohati on see soniv, siis hüplev, hopsakas, tantsisklev. Lisaks on siin raamatus Kingi “mulisemist” vahel üsna palju, meenutab mingitel hetkedel technomuusikat kus läbivalt on 4/4 rütm ning samal ajal kogu aeg lisandub mingeid detaile. See polegi otseselt ei hea ega halb - st jah, enda jaoks muutus kohati natuke segavaks aga teisalt ma saan aru miks mingid väljendid raamatust ikka ja jälle läbi kumavad.
 

Stiili mõttes on raamat kohati selline “tavaline” lugu, kohati viskab sisse Kingi lemmikteemasid ja -võtteid, on teispoolsust segatuna õudusega, situatsioone kus ühtäkki autor pahaaimamatule lugejale äkiste labidaga nätaki! näkku äsab ning kogu tegevus üle võlli keeratakse. On väga karm ja kurb poisipõlvelugu, on nukker pala õe elust. Kuna raamat on paras tellis siis jagub lugemist mitme erineva nurga alt, väga lihtsalt klassifitseeritav ta pole. Aga eks ta Lisey Debusher Landoni lugu ole, Kingi moodi armastusromaan kahe inimese elust. Lugu leinast. Noh ja kõik see muu mida varem juba mainisin.
 

Eks ta üsna “armastan” või “vihkan” tüüpi teos ole. Kindlasti pole juba tehniliselt lihtne lugemine kuna lugu on hüplev, kord on tegevus olevikus, siis minevikus, siis üldse… kusagil kolmandas mõõtmes. Samas kui Kingi looming meeldib siis tasub meeles pidada, et autori enda jaoks on tegu parima raamatuga, mille on kirjutanud. Juba seepärast tasub pilk peale visata, et saada natuke aimu mis inimese peas võib toimuda.
 

Endale raamat meeldis. Pole kindlasti hõlplugemine, isegi lugesin ka ikka tükk aega. Mingis mõttes on ta pigem huvitav kogemus - st pole kindlasti kiirest neelatav raamat, pole ka selline “vohh!”, pole ka vastuhakkav. Et kui Kingilt hiljuti loetud “11/22/63” oli selline, et peale lugemist tahaks püsti tõusta ja aplodeerida siis Lisey raamatuga täitsa nii pole. Samas on mõlema raamatu lõpp erakordselt ilus ja toob pisara silma. Ei ole lihtne see elu, isegi kui tegu on väljamõeldisega.

Teksti loeti eesti keeles

Ei suutnud mina seda raamatut üle paarikümne lehekülje lugeda. Tuim ja nüri tükk, kirja pandud meistri poolt ja räägib tükk aega enne ASOIAFi toimunust, Targaryenide hiilgusest ja langusest. Tolkieni "Silmarillion" on midagi sarnast, samamoodi loetamatu ning saepurune. Ilmselgelt on sedasorti pseudokroonikale lugejaid, minust lendas selle teose väärtus küll kaarega mööda. Tunnistan enda küündimatust.
Teksti loeti eesti keeles

Tartu Aparaaditehases asub raamatutuba "Fahrenheit 451˚, nende eestvedamisel anti välja Bradbury sajanda sünnipäeva puhul välja raamatust “451˚ Fahrenheiti” eriväljaanne. Neid peaks olema teoorias sada nummerdatud eksemplari, mul on küll numbriga sada kaheksa aga noh, las see detail olla. Pikemalt saab lugeda Hooandja vastaval lehel - https://www.hooandja.ee/projekt/451-fahrenheiti



Raamat ise on füüsiliselt lahe kombinatsioon uuest ja vanast kuna kaantena on kasutatud olemasolevaid raamatuid ning sisu on Bradbury oma.


Raamat, sisust on siin ka päris palju räägitud aga kirjandusklassikast tulebki veel ja veel rääkida, ei teagi mitmendat korda ise seda raamatut üle loen. Raamat räägib üldistatuna armastusest raamatute vastu, nende vajalikkusest ning mis juhtub siis kui inimesed enam ei loe. Tegemist on düstoopilise maailmaga kus inimesed veedavad aega autodega kihutades ja kodus suurte seinu täitvate telekaekraanid ees. Kogu kultuur on taandunud heal juhul lühikokkuvõteteks ning raamatud on midagi ebameeldivat. Mitte lihtsalt pole raamatud põlu all vaid nende omamine-lugemine on karistatav kuni surmani välja. Peategelaseks ongi pritsumees Guy Montag, kes käib väljakutsetel üksikuid allesjäänud raamatuomanikke “korrale kutsumas”. Jah, tuletõrjuja amet on hoopis midagi muud - ning ümberkirjutatud ajaloo järgi on see nii olnud kogu aeg. Kuna majad on ehitatud võimalikult tulekindlaks siis näeb kogu protseduur välja selline - omanik kamandatakse elamisest välja, kogu elamine kallatakse petrooleumiga üle ja pannakse põlema. Pole harv juhus kus raamatuomanik jääb tulemerre, kui ta ise soovibki põleda koos raamatutega kuna tavaelu pole midagi väärt.


Raamat on mitmes mõttes tegelikult “poolik”. Kuna on üsna õhuke siis tegelased on sellised lihtsakesed, tegevust ennast on ka natuke. Bradbury muidu poeetilist keelekasutust jääb samal ajal ka napiks. Aga samal ajal on sõnum niivõrd võimas ja kirjapanemisviis kuradi tabav, et see korvab raamatu kas just vead aga lahjemad pooled. Enda silmis on see üks lausa kohustuslik raamat, mida võiks iga raamatusõber lugeda. Sest kui mõtelda 1953. aastal kirjapandud tulevikunägemusele siis on see praegu juba suuresti kohal. Raamatulugejaid küll hukka ei mõisteta, raamatuid ei põletata ka - aga kogu see värk on taandumas miskite veidrike hobiks.


Raamatust on tehtud mitmeid filme, endale meeldib väga 1966 aasta versioon François Truffaut käte alt. Film on kohati loomulikult erinev aga üldjoontes hoiab hästi Bradbury joont ning on enda lakoonilisuses märksa mõjuvam kui oleks olnud detailitäpse efektipuntrana.


Teksti loeti eesti keeles

Etteruttavalt - see on (minu arvates) armastusromaan.
 

Kui keegi tahab Kingi nurgast natuke proovida ning õuduskirjaniku tiitel pelutab siis see raamat on väga  hea kandidaat. Sest see nimelt pole “õudukas”, on žanrilises mõttes “lihtsalt” ulme. Võinoh, isegi ulmega on see lugu, et seda ju tõesti siin raamatus on - aga tegu on enamasti taustaga millele kirjanik maalib hoopis teise pildi. King on seekord ette võtnud väga mahuka teema,  rääkides ajarändamisest. Inglise keele õpetajast Jake Epping avastab, et on võimalik liikuda kahekümnene esimese sajandi teisest kümnest tagasi kahekümnenda sajandi viiekümnendatesse, raamat keerlebki selle ümber, et hoida ära kahekümne teisel novembril aastal tuhat üheksasada kuuskümmend kolm toimunud John F. Kennedy atendaat. 
 

Raamat on kirjutatud vägagi küpse Kingi poolt (ta kuuekümnes raamat, neljakümne üheksas romaan) aga algne idee tekkis tal juba aastal 1971. Tollal küll tundis ta, et pole veel nii laiaulatusliku raamatu jaoks valmis (esikromaan “Carrie” ilmus alles kolm aastat hiljem) ning idee jäi oma aega ootama. Pea nelikümmend aastat hiljem võttiski King koos pikaajalise abilise ja uurija Russ Dorriga ette uurimistöö, muuhulgas külastasid Dallases ka Kennedy mõrvanud Lee Harvey Oswaldi elamist, töötasid läbi palju vanu reklaame, ajalehesabasid, televisioonikavasid, lugesid vanu dokumente et saavutada raamatus võimalikult detailine Ameerika viie-kuuekümnendate õhkkond.
 

Tõetruudust on ka igal sammul tunda, kui kääritatud linnasejook “root beer” maksab viis senti väiksem, kümme senti suurem toop siis tollal ka nii oli. See meeldis kõik ilmselgelt ka lugejatele kuna raamat sai peale ilmumist kiirelt bestselleriks (mis muidugi Kingi puhul on pigem reegel kui erand), mida praeguseks kinnitab kasvõi Goodreadsi keskmine hinne 4.31 (viiepalliskaalal), rääkimata omal ajal ilmunud raamatuarvustustest. Lisaks sai raamat  2011 aastal Los Angeles Timesi raamatuauhinna “mystery/thriller” kategoorias.
 

See, millest on juttu raamatu reklaamis ning ka kaante peal, on natukene alguses ning üldistatuna raamatu teises pooles. Vahepealne osa (ning kuni lõpuni välja) aga on suures osas hoopis sellest kuidas peategelane Epping elab aastatel 1958 - 1962 George Ambersoni varjunime all. Ausalt üteldes oli see enda jaoks isegi põnevam ja igasuguseid huvitavaid detaile täis. Esiteks muidugi see, kuidas kogu maailm on hoopis teistsugune aga peamiselt just inimsuhete poolest. Sest on ju Epping pärit hoopis teisest ajast ning eelmise sajandi viie-kuuekümnendate naiste jaoks on ta midagi ennekuulmatut. Olid ju tollal paarisuhted väga… polaarsed, naiste alandamine, peksmine ning üldse erineval viisil alla surumine meeste poolt on täiesti normaalne käitumine. Ning kui nüüd ilmub ühtäkki maailma mees, kes kuulab, on emotsionaalne ja kohtleb naist endaga võrdselt… see meeldib naistele väga. Epping-Amberson küll üritab keskenduda oma põhieesmärgile, mitte siduda end kellegagi aga ega südant ahelatesse pane - oluline osa raamatust ongi ta suhe raamatukoguhoidja Sadie Dunhilliga. Sadie on olnud abielus - võinoh, ta ongi veel teoreetiliselt abielus. Ta abikaasa  Johnny Clayton on oma ajastu vili - üsna külm ning suguelu tekitab temas vastikust. Ei tohi siin vist väga detailseks minna aga see, kuidas Sadie ühel hetkel kirjeldab enda armukogemusi, on ikka päris kummastav.
 

Või kasvõi supermarketis avanev pilt. Mehi leidis seal harva - või kui siis osteti mõni üksik asi. Sisseoste tegid ikka naised, kes lükkasid suuri korve enda ees. Mehed… tegid muid olulisi töid. Või “töid”.
 

Samas raamatu lugemisel ei tasu ära unustada tausta. Ei mõtle hetkel isegi JFK’ga seotud osa vaid seda, et meie jaoks on see ajalugu, pole ju ilmselt keegi siin elanud tollel ajal Ameerikas ning nii mõnedki asjad on heal juhul ajalooõpikust tuttavad. Kes on nõuka-ajal elanud siis mäletab muidugi maailma teise nurga alt. Kogu hirm tuumasõja puhkemise ees, külma sõja ja relvastumise üks tipphetki mil Nõukogude Liit Kuubale tuumapäid vedas, mõlemapoolne retoorika stiilis “tuleks raisad õhku lasta!” - see häiris ja segas kodanikke meeltult ja varjutas kogu elu. Näiteks siis Sadie Dunhilli abikaasa  Johnny Clayton ei taha midagi kuulda lastest kuna: “Mina küll ei taha lapsi sellesse maailma tuua!” Mis seal salata - see inimene on raamatus küll üsna võigas tüüp aga ma saan temast selle nurga alt aru.
 

Kuna raamat on päris kopsakas siis jõuab King minna mitmes kohas üsna korralikult detaili ja inimhingede sügavustesse pugeda, nii ka nii peategelase kui Sadie Dunhilli omasse. Minu versioon on suurem, kõvakaaneline, paperbackid on pea 1000lk kanti, natuke siia-sinna. Pagana raske ning kopsakas tükk, voodis lebotades ei tohi tukkuma jääda muidu võib köite kukkudes vigastada saada. Samas on mul ainult hea meel raamatu toekuse üle kuna kirjanikust inimhingeinsener jõuab tegelased vägagi armsaks voolida, äärmiselt kahju on raamatut sulgeda.
 

Kui mõtelda raamatule peale lugemist siis on nende kaante vahel mitu teost koos. Eks ühtepidi ajalooraamat, saame ju päris täpselt teada kuidas Lee Harvey Oswald elas teatud ajaperioodil. Aga märksa rohkem on see minu arvates armastusromaan. Ei ole raamatus need valikud lihtsad, oh ei. Korduvalt on olukordi kus nõrgemad karakterid murduksid, selles raamatus on ikka tõelist veest, tulest ja vasktorudest läbikäimist. Ulme, jah on ulmet ka. Mingil määral.
 

Need, kes on raamatut lugenud, märkavad muidugi, et jätan mingi osa raamatust enda jutus välja. Noh, kõike ei pea ka ära rääkima. Aga on mingi osa kus King keerab ühepidi punni põhja ning kõik keerab väga-väga rajuks. Sealsamas kõrval on kohad mis endal tõmbasid silma niiskeks - sest armastus ei tunne mingeid piire.
 

Raamatu järgi on tehtud ka miniseriaal “11.22.63” mille puhul on samuti kopitavat ajastutruudust toodud välja - ning seda positiivses võtmes, kriitikute agregeeritud arvamus on äärmiselt positiivne. 

Teksti loeti inglise keeles

Mainin igaks juhuks kohe alguses, et puutusin raamatuga kokku juba üsna algfaasis, proovilugejana. Enda arvates olin ja olen nii lugeja kui (k)arvustajana neutraalne kõrvaltvaataja, huvide konflikti pole… aga igaljuhul, et te teaksite.  

Pean (häbiga) tunnistama, et lugesin esimest korda midagi sellest sarjast. Tegu on paremikuga võrguajakirjas “Reaktor” ilmunud lühilugudest, raamatu koostajateks Joel Jans, Triin Loide, Maniakkide Tänav ning Jüri Kallas, kaanepildi autoriks Meelis Krošetskin, toimetas Kristjan-Jaak Rätsep. Autorite nimekirjas on nii tuttavamaid nimesid kui (enda jaoks) kirjanikena üsna võõraid.   

“Tuumahiid 5: Fusioon” võtab kokku “Reaktoris” aastatel 2018-2019 ilmunud parimad lood. Tegu on mitmes mõttes ümmarguse sünnipäevanumbriga - ilmus ju hiljuti “Reaktori” sajas number ning tegu on viienda tuumahiiuga. Teemad ja maailmad on juttudes üldiselt pigem tuttavamad, on siis tegu mägihotelli, soo või koduse talumajaga. Samas on ka düstoopilisi lõikeid virtuaalreaalsusesse ning jõuame ka planeetide vahel rännata.  

Raamatu avab Marika Piip looga “Üksi” - mõnusas klassikalises stiilis kummituslugu. Peategelane veedab aega Põhja-Norras Finnmargis, Barentsi mere ääres kohvikut lahti hoides ning ühel hetkel hakkavad veidrad asjad juhtuma. Selline leebe ja sümpaatne kulgemine, ei ole midagi põrutavalt uut - aga see polegi oluline. Endal jäi peale lugemist hinge hea tunne - siit raamatust juba midagi tuleb! (4/5)  

Järgmine kirjatöö on Kadri Umblejalt, “Kollaborant” viib meid düstoopilisse maailma, kus on mõnevõrra militaarulmelist tausta ning põhirõhk on inimsuhetel, täpsemalt koostööl, sõprusel, ka reetmisel. Tuleb nentida, et enda jaoks kippus lugemisel tähelepanu hajuma ning erinevate tegelaste sebimine ei haaranud no kohe üldsegi mitte. Seega toimus kokkuvõttes mis toimus aga kuu aega peale lugemist polnud enam loost mitte midagi meeles peale virr-varri ja ühe nime (Iva). (1/5)  

Maniakkide Tänav “Tähed täis surma” - Mandiga on mu puhul muidugi ka see asi, et endale meeldis jubedalt “Surmakarva” aeg ja stiil, hilisem rohkem “tavalisse” ja tehnilisemasse ulmesse minev looming ei istu tihtipeale. Antud loos on palju erinevat masinavärki, kosmoselaevad, tähekaevurid. Peategelane on digiteeritud (masinkehas inimene) kosmosekaevur, kes on kohtuotsusega määratud eluks ajaks sunnitööle. On actionit, on kokkupuuteid humanoididega, möllu ja pauku jagub selle üsna pika lühijutu peale päris palju. Kui Kadri Umbleja loo puhul hajus enda tähelepanu tegelaste tundlemiste tõttu siis siin loos oli pilt kuidagi väga kirev, sündmus ajas sündmust taga ning vägisi tekkis küsimus, et mis see point nüüd on? (2/5)  

Miikael Jekimov “Muld ei hoia” - enda jaoks läheb see hästi kokku ühte ansamblisse koos Maarika Piibu looga. Jekimov pajatab vanaaegse talueluloo, kus surnud ei taha hästi surnud olla kui nad ikka kuidagi rahu ei saa. Pala ei üllata otseselt millegagi aga selline klassikalises võtmes sulesepitsus istus hästi. (4/5)  

Heinrich Weinberg “Vaikust ja rahu” - vaat’ siin punktis ei suuda ma kuidagipidi olla neutraalne kuna Weinbergist on enda jaoks kujunenud eesti uuema ulme tipp ja täht, inimene kohe oskab väga hästi lugusid jutustada. Antud juhul lähevad kontorirotid rabamatkale ning asjad lähevad järjest nihu -  levi pole, kompass näitab aiateibaid, üldse on palju teadmatust. Õhkkond on õudukalik ning enda silmis on see lugu justkui üks “X-Files”-i episood, kus asjad lähevad järjest rohkem rappa (pun intended) ning paksust supist läbiveetud ellu jäänud afganistanikogemusega isiku juttu ei peeta millekski. Kui ma panen jutu Weinbergi muu loomingu taustal - no eks ta oli sutsu lahjem. Samas on “võib-olla mitte nii hea” Weinberg pagana mõnus lugeda. (4/5)  

Joel Jans “Taevatrepi punased astmed” - lugeja saab piltlikult üteldes kohe alguses labidaga näkku (või siis noa rindu). Küll jõuad hiljem ka aru saada, kes on kes ning mis üldse toimub. Lugu paneb kohe täie tambiga minema, lugeja peab kinni hoidma et kosmoseliftist maha ei kukuks. Tegevus toimubki siis jah kosmoseliftis kus peategelane püüab ellu jääda ning see tee on üsna okkaline. Ma pole kirjandusteoorias suurem asi spetsialist aga see lugu tundus olevat pulp’ilik, mis antud kontekstis oli kõva pluss. (3/5)  

Laura Loolaid “Öö laulupeomuuseumis” - lõbus rümbarebu, kus sarnaselt Joel Jansile hakkab tegevus üsna kiirelt peale. On pidu muuseumis, torditükid lükatakse naha alla ning ühel hetkel taarub ringi juba verest tilkuvate lõugadega postipapa. Tegelaste jaoks pole see justkui midagi ennekuulmatut, kiirelt lähebki lahti sõda inimeste ja kollide vahel kuni päikesetõusuni välja. Eraldi kiidaks just autori keelekasutust, see on just täpselt sobivalt lopsakas-värvikas. (4/5)  

Mairi Laurik “Kaks pistet rebase jalga” - selline hirmus veider pala lugemiskogemuse mõttes. Lauriku romaan “Süsteem” maitses mulle üsna hästi, mõnus armastusromaan. See rebasepiste-lugu liigub mitmete ajaperioodide vahel, lõngad on 21. ning 17. sajandi vahel kenasti kokku sõlmitud. Endale meeldis baltisakslaste maailm rohkem, just autentse maailma ja sõnakasutuse poolest. Loo lõppedes aga kippus segadus hinge, et mida ma nüüd küll lugesin? Oli kohati huvitav, kohati ajas haigutama. (2/5)  

Raamatu võtavad kokku kaks lühemat kirjutist. Ander Skarpi “Inimlik eksimus” on lühike laast tehisintellektist, kellel läheb asi natuke näpust ning see mõjutab inimkonna elu-olu märkimisväärselt. Selline päris äge lugu mitmes mõttes - lühike, pulli käänakuga ja jääb meelde. Niipalju kui olen Skarpi lugenud siis tal kipubki alati olema midagi ütelda, lood on paraja pikkusega ning on hea lugeda. (5/5)  

Helina Ravasoo “Musta reede söömaaeg” paneb siis punkti. Seda lugedes oli endal pidevalt deja vu, mingi hetk hakkasin lausa kahtlema, et kas olen seda hiljuti lugenud. Või siis midagi väga sarnast. Räägib Eestist tulevikumaailmas, kohati lembides meie praeguste hirmudega ning tuues mängu tehisinimesi ning igihaljaid “mida hobune minust küll mõtleb?” hirmusid. Jällegi - ei üllata aga hea lugeda - ning see on enda jaoks äärmiselt oluline punkt. (4/5)  

Mis jäi silma - autoreid on sooliselt pooleks, pooled mehed, pooled naised. Seda kohtab pigem mehises ulmekirjanike maailmas harva ning mul on ainult hea meel, et väga erinevad inimesed raamatukaante vahele pääsevad.   

Kokkuvõtvalt - selline heas mõttes normaalne kogumik. Eraldi kiidaks Marika Piibu, Miikael Jekimovi, Heinrich Weinbergi, Laura Loolaiu ja Ander Skarpi sulesünnitusi, müts maha teie ees ning kraaps. Mis seal salata, mõni teine tekst väga ei klammerdunud enda külge aga eks see ongi kogumike võlu ja valu, lood hakkavad omavahel lugeja peas võistlema. Tunnustan koostajate tööd just selles osas, et on hästi palju erinevaid autoreid (kümme autorit ja kümme lühijuttu) - ise sain siit mitu nime millel plaanin tulevikus silma peal hoida. Ning see, et nii mõnigi jutt endas tundeid ei tekitanud, ei tähenda, et kellelegi teisele ei meeldiks.   

Kui ka kirjandusliku väärtuse mõttes on kohati nii ja naa siis teisalt annab see kogumik hea pildi sellest, mida “Reaktoris” avaldatakse, mis omakorda suuresti illustreerib eesti lühijutuulme hetkeolukorda. Kuna ma olen hetkel ise sattunud üsna järjest lugema jutukogusid (Stephen Kingi “Kõik on mõeldav”, Silverbergi “Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1”, Karel Michal “Viirastused päise päeva ajal”) siis on taustsüsteem natuke ebaaus - või siis pingutav, võta nüüd kinni. Sest võistleb ju eesti algupärand muu eesti keeles ilmuva kirjandusega, lisaks vahel tõlgitakse eesti ulmet ka teistesse keeltesse, värskeim uudis on näiteks Maniakkide Tänava “Vanemate nimel” ilmumine rumeenia keeles ulmeajakirjas “Galaxia 42” - https://galaxia42.ro/fictiune/traduceri/ancestral-5241.html . Igaljuhul on suurepärane, et eesti uuematel ja vanematel ulmekirjanikel on võimalus enda loomingut avaldada nii wõrgus kui raamatukaante vahel, mul on hea meel, et Lummur on selle raske töö ette võtnud.  

Ahjaa - tehnilise poole pealt on raamat kenasti ära rehitsetud, näiteks trükivigu ei hakanud silma. Märkimisväärne osa on siin kindlasti toimetaja Kristjan-Jaak Rätsepal, mingi osa ka allakirjutanul, kes kah mõne ettepaneku tegi. 

 

-------------

 

Arvustus ilmus algselt "Algernonis" - https://www.algernon.ee/node/1180

Teksti loeti eesti keeles

Raamat on saanud “Portti-palkinto”, auhinna soomekeelse ulmeraamatu kategoorias aastal 1991.

Boris Hurtta varjunime taha peitub Tarmo Talvio, endine poiltseinik. Ka on ta kasutanud nime Boris Lindström. Raamatu ilmumise ajal kirjutas ta õudust, vahepeal liikus seikluskirjanduse juurde aga siis tuli jälle tagasi õudukate manu. Eesti keeles on ta tekste ilmunud “Soome ulme 2” kogumikus. Kõnealune raamat ei ole eesti keeles ilmunud.

Raamat räägib sellest, kuidas Turu lähedal väiksest väljamõeldud Mörkholma nimelisest asulast leiatakse kevadpühal risti otsast naise surnukeha. Kohalik konstaabel Erik Viik hakkab seda uurima ning mingil hetkel tundub, et see ei pruugi olla ei enesetapp ega ka “tavaline” mõrv. Mörkholma on muidu selline omapärane kant kus vahel ikka kevaditi surnukehi leidub, nii inimeste kui loomade omi. Raamatu arenedes astub püünele mitmeid tegelasi ning keskel kipuvad olema Harkkokivide perekond, kellega on midagi… veidrat.

Ma nüüd natuke spoilerdan ära aga raamatu lõpupoole selguv Harkkokivide leping Luciferiga oli päris huvitav. Nimelt Bütsantsi ajal (ca kuussada suve tagasi ehk siis 14. sajandil) tegi perekond Prodromos kõige uhkema ja võimsama ingliga lepingu, et nad elavad igavesti. Õnnetustesse surra võivad nad ikka - aga mitte vanadusse, nad jäävad selliseks nagu on lepingu tegemise ajal. Vastutasuks siis toovad iga kevad valguse inglile (inim)ohvri. Noh, pole just midagi üliuut aga enda jaoks oli väga võigas see koht, kus perepea Paul Harkkokivi meenutab, kuidas ta kunagi ammu paljaste kätega enda kaks väikest last surnuks kägistas. Paul ei suutnud enam kannatada seda kuidas lapsed jälle õpivad ära mõne uue tembu, õpivad mõned sõnad aga varsti, hiljemalt järgmise suve saabudes, unustavad kõik ära. Klassikaline igavese elu mõnu ja needus.

Tegelastest oli enda lemmik Eriku poeg Markus - neljanda klassi poiss, kes kuulas heavy metalit ning vaatas õudusfilme. Selline jummala lahe tüüp, eks natuke tundsin ennast ka temas ära (metal tuli küll kolm aastat hiljem ning õudukateni oli veel rohkem aega).

 
Ilmselt oleks hea millalgi üle lugeda kuna raamat pole tingimata lineaarne ning vahel eksib ära unenäolis-filosoofilisse maailma. Üldse jäi raamatust kohati natuke segane mulje - ma tegelikult ka ei taha, et oleks järjekordne tellis kokku kirjutatud aga praeguse napi kahesaja lehekülje puhul jäi kohati loodud maailm kuidagi õhukeseks ja visandlikuks. Ma austan väga seda kui autor jätab lugejale mõned otsad lahtiseks aga praegu tundus, et mingil hetkel läks kuidagi rabinal ühtepidi raamatu lõpetamiseks aga teisalt oli ka soov jätta midagi lugeja fantaasia jaoks. Või siis on enda soome keele oskus piisavalt pealiskaudne.
Teksti loeti soome keeles

Teinekord ma ikka mõtlen, et peaks endal internetis panema kinni igasugused raamatute ostu-müügikohad kuna ikka ja jälle leiab midagi huvitavat ning lugemata raamatute hunnikud kasvavad kodus veel suuremaks. Aga kui ka seda teeks siis ega raamatud lollid pole - nad on kavalad kui kuradid ja leiavad ikka tee mu riiulile. Antud raamat jäi silma Keiti Vilmsi seinal, nimelt jagas ta pilti pealkirjaga “Sel nädalal lugemisel” - https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10222537284369535&set=a.10201895355534215&type=3 . See tekitas kohe arutelu ning Michali raamat oli üks, mida erinevad inimesed (muuhulgas ka Leelo Tungal) väga kiitsid. Mind ostis ära see kommentaar: “see on super raamat, seal on kana, kes paneb tänavasillutist, pärast surma rääkiv kass ja vaim, kes kummitab sõjaväe välipeldikus:)”. Kuna endale on tšehhi huumor väga istunud siis oligi varsti raamat Raamatuvahetusest kohal, selline õhuke vihik mahub ju hästi muude lugemiste vahele.
 

Loomingu Raamatukogu väljaandes on viis lühijuttu, Karel Michali raamat on originaalis samanimeline kuid märksa paksem. Karel Michal on tegelikult pseudonüüm, mille taha peitub tšehhi kirjanik Pavel Buksa. See jutukogu on pärit ta varajasest loomeperioodist.
 

Kuidas ma nüüd ütlen - eks ta üks vaese mehe Hašek/Čapek/Steklac ole. Tähendab, need kolm härrasmeest (ning ilmselt ma unustan veel kellegi ära) on enda jaoks tšehhi huumori (ning üldse huumori) tipp. Seega kui mõni autor on nende moodi siis see on tegelikult väga-väga kõva tunnustus enda silmis. Michal on tegelikult väga, väga hea aga mis seal salata - enda jaoks on mainitud kirjanike kolmik lihtsalt lati nii kõrgele ära ajanud. 
 

Kes tahab siis saab seda raamatut lugeda ulmena - sest on ju lisaks eelpool mainitud tegelastele juttudes ka kujumuutev inimene ning Valge Daam. Jutud on enda olemuselt pealispinnalt natuke muinasjuttude moodi aga allpoolt vaatab vastu ühiskonnakriitiline satiir. On siis juttu raamatupidajast kes saab võlusõrmuse või sõjaväes igavlevast staabikaptenist, kelle rahulikku tiksumist segab välikemmergus kummitav lummutis. Igaljuhul pagana ägedad lühemad palad, mul on kahju, et seda autorit rohkem maakeeli ei leia.

Teksti loeti eesti keeles

 “Laululindude ja madude ballaad” toimub 64 aastat enne "Näljamängude" triloogias kirjutatut, peaosas on härrasrahva seast pärit 18-aastane hilisteismeline/noortäiskasvanud Coriolanus Snow. Snow on orb, elab koos nõbu Tigrise ning vanaema Grandma'am’iga. Snowde perekond on saanud sõdades kõvasti räsida, raamatu alguses ongi neil tõsine probleem kas suudavad makse maksta ning äkki jäävadki kogu minevikuhiilgusest ilma. Järjekordsed mängud on tulemas ning Coriolanus Snow on üks mentoritest, kes saab 12. ringkonda esindava  Lucy Gray Baird mentoriks. Kogu selle perioodi ajaks õnnestubki tal veel viimased perekonna varanduseriismed kokku kraapida, et jätta teiste rikaste mentorite kõrval võrdväärne mulje. Edasi hakkab aga lugu keerutama ühes ja teises suunas, Collinsil on varrukast mõned huvitavad käänakud võtta. On ju Snow see isik, kes üle kuuekümne aasta hiljem on Katnissi maailmas mängujuht.  

Eks ta kohati selline klassikaline noorema lugeja pala ole - on sõprust, on varast armumist, on konflikte. Mingil määral sikutatakse Coriolanust läbi paksu ja vedela, vahel tuleb deus ex machina mängu. Kokkuvõttes selline “pole paha”, “okei”, “normaalne” raamat. Hetkel on küll olnud juttu vaid sellest raamatust aga kui Collins peaks ka selle raamatuga järjekordset sarja alustama siis minust jääb see ilmselt küll lugemata. Laululindude ning madude raamat laiendab kahtlemata Panemi maailma ning heidab nii mõnegi pilgu näljamängude algusaegadesse. Raamatuna on see selline keskmiselt huvitav tulemus, kui Katnissi triloogia oli üldiselt hoogne ja huvitav siis Coriolanus Snow maailm on rahulikum, vahepeal on ka aktiivsemat osa aga palju on sellist rahulikumat eluveeretamist. Samas on eriti just fännidel huvitav teada president Coriolanus Snow kujunemislugu. Isiklikult ei kahetse kindlasti raamatu lugemist aga vähemalt hetkel ei plaani küll seda endale riiulisse jätta, läks ulmeturule müüki ja leidis uue omaniku.

Teksti loeti inglise keeles

Oh heldeke millise häda ma endale kaela tõmbasin. Ma ei mäleta küll näiteks Mary Shelley “Frankensteini” olemust (üsna sarnasest ajajärgust) aga kunagi ammu-ammu lugedes ta hullult veniv või uinutav ei tundunud. Aga eriti just selle raamatu esimesed kolm lugu olid pagana jõhker unerohi. Ma olen seda raamatut vahelduva eduga kätte võtnud ca kuu aja jooksul, kõige karmim lugu oli Balzaciga mida lugesin unega võideldes, lõpuks sain läbi ja siis ka kukkusin voodisse. Okei, ma olingi lugemise ajal voodis, pigem kukkus raamat käest. Peale ärkamist polnud mul õrna aimu ka millest jutt rääkis. Pagana püssi plaadid on ikka siia kaante vahele kokku korjatud, iga lehekülje keeramisega tõusis jälle õhku selline tolmupilv, et ainult läkastasin ja pühkisin silmi. Kusjuures “Melmoth the Wanderer” on veel siin raamatus kõvasti  lühendatud versioon, täispikk romaan on pea 700lk.

Maupassanti “Nülitud käsi” oli õnneks midagi muud, tegu on klassikalise looga, millel on siis kerge õudusemaik man. Kusjuures ma ei pea end tingimata lihtsa kirjanduse fänniks aga antud kogumiku puhul küll meeldis just kõige sirgejoonelisem, ehk isegi klassikaline pala. Mis seal salata, viimase kahe anonüümsete autorite kirjutatud palade jaoks jagus võhma juba päris vähe ning ehk isegi ebaõiglaselt ei süvenenud enam eriti.

Võib-olla millalgi proovin uuesti aga hetkel tundub küll, et sedasorti gooti horror pole enda jaoks (või siis ei oska ise hinnata, tunnistan enda küündimatust). Jah, oli õudne küll, õudselt igav. Henry Jamesi “Kruvi keere” meeldis näiteks märksa enam - aga see on ka juba 19. sajandi lõpus kirjutatud.  

Teksti loeti inglise keeles

Juba pealkirjas torkas enda jaoks silma üks huvitav nüanss: “kuritöö” versus “kuritegu”, kumb on õige? Ise arvasin kogu aeg, et raamatu nimi on “Härra S. Karma kuritegu” aga võta näpust, on “kuritöö”. ÕSis on ka peamine sõna “kuritegu”, ka karistusseadustikus kasutatakse tänapäeval sõna “kuritegu”. Aga mis seis oli aastal 1984, see on juba omaette põnev küsimus.  

Raamat liigituks ilmselt kategooriasse “Kummalised lood”. Ma pole Kafka “Protsessi” küll läbi lugenud aga “Härra S. Karma kuritöö” tundub olevat midagi sarnast mingis mõttes. Raamatut saab lugeda mitmel viisil, on ta nüüd lihtne ulmelugu või allegooriline muinasjutt, see jääb juba lugeja otsustada. Kui läheneda sellele kui lihtsale ulmeloole siis võib raamatust teerulliga üle sõita ja põrgupõhja kiruda sest mitte miski ei klapi. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on see raamat midagi märksa enamat, selline mõistukõne.  

Juttu on siis härrast, kes ärkab ühel kenal hommikul üles ja avastab, et on enda nime ära unustanud, “oma nime ei leia ma enam üles”. Nimi on kadunud visiitkaartidelt, nimi puudub isikut tõendavas dokumendis. Mees läheb siis sööklasse, läheb töökohta ning mida edasi seda painavamaks õhkkond kujuneb. Kui mees satub rinda pistma kohtusüsteemiga siis kisub see kõik veel eriti jaburaks. Raamat keerutab edasi üht- ja teistpidi, mida edasi seda absurdsemaks ning tölbakamaks kõik kisub. Mingil hetkel veel tuleb välja, et tal on mõned võimed mida täitsa igal lihtsurelikul ei ole…  

Novot, selline tore väike raamatuke. Kui võrrelda “Neljanda jääajaga” siis kuritöö ei jõua nii painavaks minna, lisaks on kuritöö-raamat mõnevõrra kas just lõbusam aga napakam, vinti on vähe teistmoodi üle keeratud. Eks on lehekülgi ka kuritööl kaks korda vähem. Aga sarnane joon on mõlemis tajuda, näriv hirm, tühjus ja meeleheide. Mulle meeldis see jubedal kombel, millalgi võtan pikas plaanis ka “Luitenaise” ette.

Teksti loeti eesti keeles

Karen Orlau on kirjutanud üsna palju õuduskirjandust, raamat ise on sarjast “Kummalised lood”. Selles sarjas ilmuski vaid kaks raamatut (teine on Molly Browni “Valel ajal”). Kirjastus Salasõna tegutses aastatel 1998-2005, tegu oli Mario Kivistiku kätetööga, milles ilmusid muuhulgas ka Marduse raamatud. Ma muidugi ei tea kas Salasõna tegutses ka varem kui “Mardus” veel ajalehe formaadis ilmus. Aga see selleks.
 

Karen Orlau kohta on kasutatud väljendit “eesti dame noir'”, enda jaoks see kogumik isegi niiväga õudne ei olnud. St jah, eriti kui panna raamat ajaloolisele skaalale siis ilmumise ajal asetus ta hoopis teisele taustale. Raamatus on loomulikult ka õudust kuid pigem ongi lood kummalised, noh. Või kõhedusttekitavad. Ei tahaks ise ühte silti külge panna kuna raamatus on teemadevalik märksa laiem.
 

Kogumikega kipub ikka minema nii, et mõned lood eristuvad teistest, kas siis meeldivuse või ebameeldivuse poolest, on tugevamad ja nõrgemad. Läbiv joon kipub enda jaoks olema ürgsus, see on ka Orlau kirjanduse juures see mis endale kõige rohkem meeldib ning näiteks “Rannahiidsetes” selgelt välja tuleb.
 

Kui rääkidagi täpsemalt mõnest meeldejäävamast loost siis “Habras ime” on vaid kuue lehekülge aga pagana lummav lugu joodikmehe armastusest. Jätab kenasti lugeja otsustada kas see üldse ongi ulme, äkki on hoopis napsitaja deliiriumiga tegu?
 

“Hirmu suured silmad” on ka üks kuuelehene lühi-lühike lugu, endale jäi esimest korda ette kunagi ammu “Marduses”, praegu oli tore üle lugeda ja “ahha, mäletan küll!” avastada. Võiks ütelda, et stephenkingilikus meeleolus väike lookene mis on paganama äge.
 

“Rannahiidsed” ongi enda jaoks see “miski”, mis teeb Orlaust Orlau. Rahvapärimuslikusegune naha alla pugev õudus, rannakülahorror naistest läbi mitme generatsiooni. Stalker on siinkohas küll auga ära teenitud.
 

Nimilugu “Sealtmaalt” on klassikaline ja samal ajal kurb lugu noorest armastusest ja mineviku külge klammerdumisest. Ei ole tingimata midagi uudset aga teate, töötas!
 

“Hunt, madu ja Põrgu perenaine” on üks jutt, mis on osades arvustajates tekitanud kunagi väga palju vastikust (“Jutt on rõve!”, ”See pani mind mõtlema, miks autor sellist asja vajalikuks kirja panna pidas? Kas ta elab nii mingeid komplekse välja? Maandab pingeid? Paiskab kogu kurja oma sisemusest teostesse ja on eraelus selle võrra parem inimene?”, “Ei meeldinud mulle see lugu.Liiga palju vihkamist (lausa ood vihkamisele), liiga palju sadismi, liiga perversed inimesed.”), mis enda jaoks oli suur üllatus. St ma lehitsesin BAASi arvustusi peale raamatu lugemist, päris huvitav oli näha teiste reaktsioone. Minu arvates oli see väga kena raju jutt õdedest ja perekonnast, kes leiavad enda frustratsiooni väljaelamiseks üsna reljeefse viisi tõepoolest. Meeldejääv!
 

“Hingesugulane” jätab jälle palju lugejale mõtlemiseks. Lugu sellest kuidas saada jumalaks ja jumaldatud.
 

“Hall koer” - seda lugedes tulid endale silme ette lapsepõlvest mitmed kohtumised koertega, lapsena mõjusid igasugused vähegi suuremad urisevad loomad ikka päris hirmsalt. Siin jutus on peategelaseks täiskasvanud aga hirmud on aegumatud ja universaalsed. Seda lugedes tekkis tahtmine kaasa plaksutada, lisaks veel see puänt - no kuidagi eriti hästi õnnestunud.
 

“Lastelaul” - kaasaegse sättungiga muinasjutt, jällegi on lugeja ülesanne mõned detailid enda jaoks lahti mõtestada, autori käest pole mõtet uurida, et mida nüüd üks või teine asi tähendas. Kui mõtelda õuduseskaalal siis sellised lood on enda jaoks ühed hirmsamad, pelutavamad.
 

“Malin Malini metsast” võtab raamatu kokku ning selgitab ka kaanepilti. Ilus metsane meeleolulugu mis voolab ja voolab, saab väga ruttu otsa  - ning see ongi hea! Jällegi kuidagi väga mõnusalt õige närvi peale sattunud, meeldis endale jubedal kombel.
 

Üheteistkümnest loost kaheksa on sellised, mis erineval moel meeldisid kohe VÄGA, kolmest ei kirjutanud (need polnud ükski kindlasti halb aga jäid natuke lahjemaks enda silmis). Kokkuvõttes väga mõnus lugemine, ei ole liiga pikk ning läbiv naiselik toon ja joon istuvad hästi. Tegu pole kusagilt otsast “naistekaga”, siin lugudes on tugevad ning eneseteadlikud tüdrukud, nõiad ja naised kes seisvad enda eest ning teinekord seavad maailma vägagi karmilt enda käe järgi paika.
 

Ma tegelikult imestasin, et see raamat Raamatuvahetuses “ripakil” oli. Sest üldiselt vanemat eestikeelset ulmet väga palju ei liigu (kui jätta välja nõuka ajal kümnetes tuhandetes ilmunud raamatud), aja jooksul on need ära ostetud ja riiulitesse ära pandud. Läks igaljuhul õnneks.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjastus Fantaasia on ilmutanud Silverbergilt kolm jutukogu, see on neist esimene. Antud raamat kajastab lugusid kirjaniku varajasest kirjanikunoorusest, olemuselt on need pigem lihtsamad seikluslood, küpsema Silverbergini on veel aega. Järgmised kogud lähevadki ajas järjest edasi. See raamat räägib päris palju ulmest Ameerikas eelmise sajandi viiekümnendatel, Silverbergi tekstid on aastatest 1955 - 1958. 
 

Juttude alguses on autori enda kommentaar, mis on alati ka loo kohta aga suuremas osas kajastabki tolle ajastu ulmekultuuri. Ning see on ikka pagana põnev, kuidas makstakse jala ukse vahele saanud autoritele üllatavalt heldelt, kuidas toimetajad väga julgelt lugudega ümber käivad, kuidas on täiesti normaalne, et mõne varjunime taga on üle kümne erineva autori, kuidas toimetaja ise valib, et mis varjunime all nüüd järjekordne jutt parasjagu ilmub. Silverberg ise kirjeldabki, kuidas nii mõnigi talle varem meeldinud autor on osutunud väga paljude varikirjanike koostööks, kuidas ta ise saabki mõneks autoriks, kes talle varasemalt on meeldinud. Kogumik lõpebki sellega kuidas üks periood saab USA pehmekaanelises pulpulmes otsa, Silverberg ise mingi hetk avastas end üldse kirjutamas ulmevabasid softcore erootilisi romaane tükki kaks või kolm kuus. Mis oli igatepidi ainult hea kuna läbi rohke kirjutamise ta järjest arenes, lisaks on ju ta hilises loomes erootilist joont (õrnalt) siin ja seal tunda, näiteks “Aja maskides” (üks enda suuri lemmikuid).
 

Selles kogumikus on koos üheksa pala, ei tahakski neid eraldi lahkama hakata kuna kokku on nad üks hunnik kiiret ja hoogsat lugemist. “Cutwoldi kütid” on üks, mis selgelt teistest eristub moraalse dilemma poolest. “Jaht kosmosenõiale” on uskumatult tihe ja detailne klassikaline kosmoseooper, natuke üle 40lk aga pagana mõnus maailm. Nii on paljude paladega, kasvõi nimilooga kus (tsisteerin nüüd Raul Sulbit): “1950ndate New Yorgist pärit Lloyd Harkins ärkab järsku keset kummaliselt võõrapärast džunglit, kus uitavad ringi hiiglaslikud robotid ning veelgi suuremad kummaliselt võõrapärased humanoidsed olendid, kellest ühe jala külge klammerdudes Harkins oma teekonda selles võõras maailmas alustabki.” Ainult mõnikümmend lehekülge aga kui palju põnevat maailma suudab noor autor sellega lugejale manada!
 

Eks on muidugi ka igatepidi üsna lihtsaid lookesi paar tükki, nagu näiteks “Astu mu pähe”, mis on enda jaoks huvitavam pigem ajalooliselt, selliseid ampsukesi oli ka “Marduse” algaegadel eesti ulmes päris palju kus küpsema kirjanduse mõistes nagu polegi suurt midagist, natuke tegevust, kulunud puänt ja… kõik.
 

Nii mõnigi jutt on hiljem kirjanikuhärra poolt leidnud uue ja põhjalikuma vormi, näiteks lühijutt “Uus algus” on tegelikult romaani “Uus teekond” eelkäija. Selle puhul oli põnev lugeda kuidas autor luges märksa hiljem täiskasvanud kirjanikuna üle nii romaani ja lühijutu sisuliselt eraldiseisva lugejana kuna ei mäletanud enam väga midagist. Ning talle meeldis see kõik väga! :)
 

Endale meenutas see raamat head hakklihakastet. On ju olemas igasuguseid toite ning ka tippkokad alustavad lihtsamate roogadega. Samas saab ka selliseid “labaseid” toite ära rikkuda - või siis valmistada imemaitsvalt. Õitsvas eas Silverbergi noor ulme on just selline mõnus ja maitsev söök, mille valmistamist ning söömist ei pea küll keegi häbenema.
 

Äge, et kirjastus Fantaasia on võtnud ühe autori niimoodi ette ning ta lühiloomingut kolme raamatuna süstematiseeritult avaldanud. Võtan kindlasti ka järgmised kaks millalgi ette. 

Teksti loeti eesti keeles