Peeter Helme

Paar kuud tagasi, kui Peeter Helme raamatust oli palju juttu, jäin mõtlema, et enne seda võiks ära lugeda mõnes mõttes ühe sarnase teose. Teose, millest räägitakse kui ulme suurteosest - Philip K. Dick'i "Mees kõrgel lossis". Ei hakka pikemalt sellele keskenduma aga lühidalt - ei meeldinud. Seega jäi Helme raamat ootele, vbolla olekski jäänud ripakile kuid juhtus nii, et võitsin Apollo kinkekaardi. Ning kuna mul oli kindel plaan osta selle eest eesti kirjandust siis kokkuvõttes vaatasin raamatupoest ühes käes olevaid rusikaid ja teises haakristi. Kuna 800+ lehekülge tundus tol hetkel natuke liig siis läksin kaasegse eesti ulme teed.

"Haakrist ja ajarelv" lähtub võimalusest, et teise maailmasõja võitsid Saksamaa, Itaalia ja ja Jaapan. Maailm ning päikesesüsteem on nende vahel ära jagatud, suur osa (rahvus)riike kaardilt kadunud. Tehnoloogia on natisde käe al teinud võidusamme, paras osa keskkonna kujutamisest ongi igasuguste vidinate-keskne - holofilmid, bioonika, lendavad autod, tähelaevad - noh, teate küll, selline "kohustuslik" ulmekola.

Kui rääkida veel keskkonnast siis minu jaoks oli raamatu peamine võlu Natsi-Saksamaa kujutamine, kus lähtepunkt oli laias laastus see, kuhu aastaks 1945 oli meie ajaloos jõutud ning seda siis arendati edasi. Totalitaarne haare koos häirivalt tuttava riigiaparatuuriga(RuSHA, OrPo, SD, SiPo, Reichsrat) või siis Germania, Reval, igasugused führer'id - on tunda kuidas autor tunneb valdkonda ning on kokku pununud detailse põneva maailma. Sinna kõrvale veel Jüri Saksa illustratsioonid, mis on lihtsalt hurmavad, armastan ta "käekirja".

Aga et siis sisu... sisu on selline...lihtne? Raamatus on mitu tegevusliini, kus ühes tegutsevad natside juhtfiguurid, kellele tundub, et midagi on aja ja ruumiga kahtlast. Raamatu jooksul selgubki, et kunagise USA kolkas küpseb kaval plaan ajalugu muuta, ehitada ajarelv. Lisaks tehisnaine-superagent Inertia ja minategelane oberjunker-itipoiss Staack. Kusjuures tehniliselt oli täiesti arusaamatu, et kui enamus raamatut on kirjutatud nö. jumalapositsioonilt siis üks osa oli mina-vormis. Vbolla on see midagi uudset ja erilist aga antud juhul mõjus...veidralt.

Peeter Helme on ise ütelnud, et kirjutas raamatu üsna kiirelt, vist oli juttu paarist nädalast. Kui see infobitt võtta taustaks siis on raamat märksa rohkem mõistetav. Täpsemalt siis ta sisuline pealiskaudsus, kus nii mõnigi koht saab väga kiire ja imelihtsa lahenduse, eriti just mida lõpupoole seda hoogsamaks kõik läheb. Millest kõigest on jube kahju kuna nagu algul ütlesin - raamatu pseudoajalooline õhkkkond on väga äge, koos tehnikabutafooriaga on kõik head eeldused, mille sisse põnev sisu luua. Kuna raamatu lõpus lubatakse järge ("Haakrist ja tõusev päike") siis äkki tuleb sealt midagi? Samas pole see esimene kord Peeter Helmel lubada raamatule järge ("Tuleviku mäletajad. Sofia" ootab seni), saame näha.

Kokkuvõtvalt - kõik head eeldused olemas aga ega raamatut oli vähevõitu. Jube-jube kahju.