Kasutajainfo

Peeter Helme

6.09.1978-

  • Eesti

Teosed

· Peeter Helme ·

Haakrist ja ajarelv

(romaan aastast 2019)

Hinne
Hindajaid
0
1
2
1
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (4)

Käesolev värskelt trükivalgust näinud alternatiivajalooline põnevusromaan on mu esimeseks kokkupuuteks Helme ulmeloominguga. Raamatus käsitletakse ilmselt alternatiivajaloolistes teostes levinuimat teemat - mis saanuks, kui Teljeriigid võitnuks Teise maailmasõja? "Haakristis ja ajarelvas" on sõjajärgne maailm suures osas Saksamaa, Jaapani ning Itaalia vahel ära jagatud (osa muid iseseisvaid riike erinevates maailmajagudes on siiski alles jäänud) ja ka Päikesesüsteem on jagatud sakslaste ning jaapanlaste vahel. Erinevalt näiteks Dicki romaanist "Mees kõrges lossis" toimub Helme romaani tegevus aga rohkem kui sajand pärast Teist maailmasõda - aastal 2053. Sündmustiku käivitajaks on Reichsraumwaffe (Suur-Saksamaa kosmosevägede) Haunebu ehk lendav taldrik, mis Jupiteri lähedal kosmoses veidra aja- ja ruumianomaalia otsa satub...
Nagu arvustuses Maniakkide Tänava loole "Kolmanda Reichi triumf!" kunagi mainisin, pole Eesti ulmekirjanikud erinevalt oma Lääne kolleegidest Teljeriikide võidu teemal just väga palju kirjutanud, samas mõjub see teema Eestis märksa provokatiivsemalt ja vastuolulisemalt kui näiteks USA-s. Helme romaani tegevus toimub küll osalt Revalis ja Dorpatis, kirjeldades Eestit Kolmanda Reichi koosseisus, ent pigem mõjuvad need lihtsalt suvaliselt valitud tegevuskohtadena ning eestlastest selles raamatud peaaegu juttu ei tule, pigem on autor keskendunud Kolmanda Reichi jõustruktuuride omavahelistele arveteklaarimistele ja põrandalusele vastuliikumisele USA territooriumil. Võrreldes aga näiteks ülalmainitud Dicki romaani või Harrise "Vaterlandiga" pole totalitaarse režiimi hukkamõist ega massirepressioonide teema "Haakristis ja ajarelvas" erilist tähelepanu pälvinud (mida saab seletada ka asjaoluga, et kirjeldatakse kauget tulevikku, kus natsirežiim on muutunud mõnevõrra pehmemaks kui Hitleri eluajal). Helme romaani sündmustiku keskmes on pigem hoogne seiklus kõiksugu imerelvade ja tehnovidinatega. Samuti lööb välja autoripositsiooni teatud kiretus - tegelastele (ei konkureerivatele natsirühmitustele ega nende vastastele) eriti moraalseid hinnanguid ei jagata ning on keeruline öelda, kas minategelast, Ordnungs-Polizei andmetehnoloogi Karl-Jochen Staacki, peaks lugema kangelaseks või antikangelaseks.
Romaani peamiseks plussiks on hoogsa sündmustiku kõrval ka täpne ajalooline taust - on näha, et autor tunneb hästi käsitletavat valdkonda ja on sellesse põhjalikult süvenenud. Ilmselt jääb 192-leheküljelise romaani maht kirjeldatud maailmasse süvenemiseks siiski liiga väikeseks ning natuke fragmentaarne mulje "Haakristist ja ajarelvast" jääb, mistõttu ei peaks olema ka üllatuseks, et autor kavandab sellele romaanile järge: katkendi plaanitud romaanisarja teisest osast "Haakrist ja tõusev päike" leiab köite lõpust. Elame-näeme. 
Eraldi tahaksin kiita Postimehe Kirjastuse kaanekujundust: nii kaanepilt kui ka muud illustratsioonid on hästi teostatud ja paistavad viimasel ajal ilmunud eestikeelsete ulmeraamatute seas üsna positiivselt silma. 
Teksti loeti eesti keeles

Selle romaani esitlusel oli üsna kummastav see, et targutati ühest ja teisest sarnase temaatikaga kirjandusteosest (Spinradi "Terasunelm" ja Harrise "Vaterland"), aga ei Andrei Hvostov ega Helme ise ei maininud kordagi tänaseks juba kaks korda eesti keelde tõlgitud Philip K. Dicki "Meest kõrges lossis". Mul on väga raske sellest mööda vaadata ja veel vähem uskuda, et kumbki pole ühest läbi ajaloo  tuntumast, pealegi veel temaatiliselt sarnasest alternatiivajaloost midagi kuulnud ("Haakristi ja ajarelva" tagumisel kaanel Veiko Belials seda romaani siiski mainib, ehkki erilist ühisosa ei näi nägevat).
 
Dicki romaan tuleb käesolevat teost lugedes meelde siiski korduvalt ja mitte ainult temaatika, maailma ümberjagamise, Reichi eri ametkondade vahelise rivaalitsemise ja ümberjagamise teostanud liitlaste vaheliste vastuoludega vm tehniliste detailidega seoses. Sarnaselt Dicki romaaniga on ka käesolevas teoses neli põhilist tegevusliini (laevakapten von Angerapp, tehisnaine Incerta, rühm USA vastupanuvõitlejaid, Ostlandi provintsilinna Revelisse saadetud noor oberjunkur Staack). Lehekülgi on Dicki romaanis siiski ca kolmandiku võrra rohkem, tegelasi aga vähem, mis tähendab üldjuhul sügavamale kaevumist, nii see ka on; samuti ei tulnud Dickile pähe jaburat mõtet teha ühe tegevusliini peategelane romaani minategelaseks.
 
Autor on hoobelnud, et kirjutas romaani valmis väga kiiresti, ma ei mäleta, kas jutt käis paarist tunnist või kahest nädalast, nii või teisiti on see tähelepanuväärne saavutus, aga sellel on ka teine külg ja see, et tervikuna jääb romaan pealiskaudseks, isegi räpakaks. Siin on küll kohati ladusat sulejooksu, toredaid detaile, ajalootundmist, aga lõppmulje on, et põhiliselt õnnestus Helmel selle teosega end määratleda modernse pulpi viljelejana. Viimast muljet tsementeerib kõiki kaklusi võitev, kõikidesse arvutisüsteemidesse ülehelikiirusel sisse häkkiv ning tagatipuks ka teleporteerumisvõimega Incerta, selle romaani arbitraarne superkangelanna.
 
Mis puutub aga lubatud järge, siis väga suurt panust selle realiseerumisele ma ei teeks, sest mäletatavasti oli 2013. ilmunud Peeter Helme ulmeromaan "Sofia" samuti reklaamitud välja suurromaani "Tuleviku mäletajad" esimese raamatuna ega pole tänaseni mingit jätku saanud. Ning kui "Haakristi ja ajarelva" hüpoteetiline järjelugu peaks lõppema samas vaimus kui see raamat siin, siis tuleb autoril küll peeglisse vaadata.
Teksti loeti eesti keeles



Paar kuud tagasi, kui Peeter Helme raamatust oli palju juttu, jäin mõtlema, et enne seda võiks ära lugeda mõnes mõttes ühe sarnase teose. Teose, millest räägitakse kui ulme suurteosest - Philip K. Dick'i "Mees kõrgel lossis". Ei hakka pikemalt sellele keskenduma aga lühidalt - ei meeldinud. Seega jäi Helme raamat ootele, vbolla olekski jäänud ripakile kuid juhtus nii, et võitsin Apollo kinkekaardi. Ning kuna mul oli kindel plaan osta selle eest eesti kirjandust siis kokkuvõttes vaatasin raamatupoest ühes käes olevaid rusikaid ja teises haakristi. Kuna 800+ lehekülge tundus tol hetkel natuke liig siis läksin kaasegse eesti ulme teed.


"Haakrist ja ajarelv" lähtub võimalusest, et teise maailmasõja võitsid Saksamaa, Itaalia ja ja Jaapan. Maailm ning päikesesüsteem on nende vahel ära jagatud, suur osa (rahvus)riike kaardilt kadunud. Tehnoloogia on natisde käe al teinud võidusamme, paras osa keskkonna kujutamisest ongi igasuguste vidinate-keskne - holofilmid, bioonika, lendavad autod, tähelaevad - noh, teate küll, selline "kohustuslik" ulmekola.


Kui rääkida veel keskkonnast siis minu jaoks oli raamatu peamine võlu Natsi-Saksamaa kujutamine, kus lähtepunkt oli laias laastus see, kuhu aastaks 1945 oli meie ajaloos jõutud ning seda siis arendati edasi. Totalitaarne haare koos häirivalt tuttava riigiaparatuuriga(RuSHA, OrPo, SD, SiPo, Reichsrat) või siis Germania, Reval, igasugused führer'id - on tunda kuidas autor tunneb valdkonda ning on kokku pununud detailse põneva maailma. Sinna kõrvale veel Jüri Saksa illustratsioonid, mis on lihtsalt hurmavad, armastan ta "käekirja".


Aga et siis sisu... sisu on selline...lihtne? Raamatus on mitu tegevusliini, kus ühes tegutsevad natside juhtfiguurid, kellele tundub, et midagi on aja ja ruumiga kahtlast. Raamatu jooksul selgubki, et kunagise USA kolkas küpseb kaval plaan ajalugu muuta, ehitada ajarelv. Lisaks tehisnaine-superagent Inertia ja minategelane oberjunker-itipoiss Staack. Kusjuures tehniliselt oli täiesti arusaamatu, et kui enamus raamatut on kirjutatud nö. jumalapositsioonilt siis üks osa oli mina-vormis. Vbolla on see midagi uudset ja erilist aga antud juhul mõjus...veidralt.


Peeter Helme on ise ütelnud, et kirjutas raamatu üsna kiirelt, vist oli juttu paarist nädalast. Kui see infobitt võtta taustaks siis on raamat märksa rohkem mõistetav. Täpsemalt siis ta sisuline pealiskaudsus, kus nii mõnigi koht saab väga kiire ja imelihtsa lahenduse, eriti just mida lõpupoole seda hoogsamaks kõik läheb. Millest kõigest on jube kahju kuna nagu algul ütlesin - raamatu pseudoajalooline õhkkkond on väga äge, koos tehnikabutafooriaga on kõik head eeldused, mille sisse põnev sisu luua. Kuna raamatu lõpus lubatakse järge ("Haakrist ja tõusev päike") siis äkki tuleb sealt midagi? Samas pole see esimene kord Peeter Helmel lubada raamatule järge ("Tuleviku mäletajad. Sofia" ootab seni), saame näha.


Kokkuvõtvalt - kõik head eeldused olemas aga ega raamatut oli vähevõitu. Jube-jube kahju.



 
Teksti loeti eesti keeles
x
Erkki Toht
24.09.1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Greenworld — unustatud planeet“ on lugu kosmoses laevahuku üle elanud seitsmeliikmelisest seltskonnast, kes satub ühele nurgatagusele planeedile. Maa-sarnase planeedi teeb eriliseks, vähemalt autori arvates, selle koloniseerimise ajalugu. Greenworldi koloniseerimist alustati 2000. aasta paiku. Peagi pärast uusasukate planeedile toimetamist jäeti sealsed kolonistid kas tahtlikult või juhuslikult isolatsiooni ja unustati. Päeval, mil sinna saabub laevaõnnetusest pääsenud seitsmik (see on u aastal 2250), on Greenworld olnud juba üle paari sajandi Päikeseimpeeriumist ära lõigatud.

 

Tegelaste hulk, keda selles suhteliselt lühikeses tekstis lugejale tutvustatakse, on mõistlikult väike – nimeliselt mainitakse neist umbes 20-t. Üldiselt tegelastelimuse kirjeldamisele sõnu ei kulutata. Peale nime antakse teada tolle elukutse-tegevusala ja sõjaväeline auaste (kui on). Kohati on ära toodud tegelase vanus, Raamatu peategelaseks võib pidada hiirkobras Gucky’t. Umbes meetripikkune näriline on sageli pildil. Teised tegelased jäävad Gucky varju. Neist võiks mainida kapten Per Durac’i, tehnik Markus Rondinit ja professor Wladimir Bogowskit.

Lugedes jäi mulje, et sündmused toimuvad kiiresti. Nagu öeldud, tegelaste kirjeldamisega eriti vaeva pole nähtud. Sama võib õelda ümbruse kohta: loodus ja linnaruum esinevad siin pigem väljajätuna, millegina, mille lugeja oma kujutlusvõimega täitma peaks. Ja isegi sel juhul mõjus teose lõpus Gucky arvamus, nagu oleks Greenworld’s olnud midagi paradiislikku, üllatavana.

 

Teksti loeti vene keeles

Jutt vananevast seiklejast, keda kuulujuttudest ajendatud uudishimu toob kaugele planeedile. Ta on teada saanud, et Seitsme Maskiga Planeet on üsna omapärane ilmaruumi asustatud planeetide hulgas. Sellel puuduvad sõjad, vaenutegevus ja kannatused. Mingis mõttes olevat tsivilisatsioon seal jõudnud oma viimasesse arengujärku. Üldiselt aga on Seitsme Maskiga Planeedist teada vähe — maalane Stello ei ole isegi kindel, mis päritolu on sealsed asukad.
Teksti loeti vene keeles

Tegemist on justkui gootiliku õudusjutuga, millele autor on keelemänguga pisut vinti peale keeranud. Loo tegevus toimub Inglismaal ühes keskaegses lossis. Peategelaseks on keegi daam, kes on selle maja pärija.
Teksti loeti vene keeles

Jutt rünnakrühmlasest, kes on võõral planeedil oma naha võimude eest turule viinud. Pärast karme lahinguid on sõjamees taas koduplaneedile jõudnud, olles väliselt terve, sisemiselt aga muserdunud. Peategelase mälestused sõjaväljal juhtunust on katkendlikud ja teda painavad sund-unenäod, nagu posttraumaatilise stressi häiret põdevale veteranile kohane. Kahjuks sellega tema kannatused ei piirdu — võimud tahavad teada ühe lahingu üksikasju, ja kui osaleja neid mäletada ei suuda, asutakse vahendeid valimata "tõde" välja urgitsema. 
Teksti loeti vene keeles

Jutt on esitatud 16-aastase Monika päevikukatkendina. Peategelane räägib oma raskest ja üksildasest elust tulnukate okupatsiooni ajal.
Teksti loeti vene keeles

Matkahuvilisest riigiametnik on saanud puhkuse vihmaperioodil. Peategelane ei lase kehval aastaajal ennast heidutada ja alustab jalgsimatka oma kodumaa väheasustatud piirkonnas. Peagi jõuab väsinud rännumees  teeäärsesse kõrtsi, kus kohtab rohkem ja vähem värvikaid tegelasi.
Teksti loeti vene keeles

Selle laastu peategelaseks on robot, kes oma võimekuse tõttu on saanud tülikaks korporatsioonile, mis ta kokku pani. Korporatsiooni direktorite nõukogu arvates ohustab too robot nende positsiooni ja tekitab ühtlasi alaväärsustunde kõigis ettevõtte vähem võimekamates töötajates-ametnikes. Igatahes alustab peategelane oma töökarjääri keldrikorrusel paiknevas laadimisosakonnas.
Teksti loeti vene keeles

 Tänu Fata-Morgana 4-le olen jõudnud selliste autoriteni nagu S Weinbaum, L Brackett, L Biggle Jr, C Cartmill ja P Anthony, kui mainida  valikuliselt. Käsitlemist leiavad erinevad teemad: Üliinimese suhted tavainimesega, sümbioos, postapokalüptika, hoiatus jne.
Teksti loeti vene keeles

Sõjaline ekspeditsioon on saanud ülesandeks uurida ühte tuumapommitatud maailma. Esimene ekspeditsioon leiab mitut liiki mutante. Sõjaväelased suhtlevad kohalikega ja kuidagi märkamatult eemaldub ekspeditsioon oma algsest ülesandest. Tuleb saata teine ekspeditsioon, mis hakkab mõne aja pärast samuti kõrvale kalduma. Ametlik aruanne sisaldab aruandeid mõlemast ekspeditsioonist ja mitmelt inimeselt.
Teksti loeti vene keeles

Tegelane J Verne on jõudnud oma rännakutel taevasse. Siin on tal lausa kaks teejuhti — kaptenid Hatteras ja Nemo. Tuntud kirjaniku nime kandev tegelane on seekord asetatud koolipoisi rolli, kes peab sageli kuulama oma teejuhtide targutusi.
Teksti loeti vene keeles