Kasutajainfo

Peeter Helme

6.09.1978-

  • Eesti

Teosed

· Mairi Laurik ·

Süsteem

(romaan aastast 2016)

eesti keeles: Tartu «Fantaasia» 2016

Hinne
Hindajaid
0
2
1
0
1
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (4)

Romaani üks tegevusliin leiab aset lähitulevikus ja jutustab ulmekirjanikust ning programmeerijast Ray Domenist, kes juhtub parajasti Egiptuses viibima, kui ühel hetkel kõikjal maailmas tuumaelektrijaamad õhku lendama hakkavad. Domenil õnnestub põgeneda koos Egiptuses kohatud Laura-nimelise naisterahvaga sügaval Aafrika sisemaal asuvasse teadlaste kolooniasse, kus tehakse kramplikke pingutusi inimkonna ellujäämiseks tuumakatastroofi-järgses maailmas.

Teine tegevusliin hõlmab enamiku romaani mahust ja leiab aset tuhande aasta pärast Tartus. Tuumakatastroofi järgne olukord on stabiliseerunud, ent maailm on tundmatuseni muutunud. Inimesed elavad üksteisest isoleeritud linnades, metsik loodus on täis kardetavaid metslasi ja mutante. Linnades on elu suhteliselt stabiilne ja Domeni loodud programm, mis pidi oma ajas tagama inimkonna ellujäämise sobivate geenidega isikute paaripanemise abil, on jätkuvalt enamike abielude aluseks. (Maailma tehnoloogiline tase on kohati meie omast kõrgemgi, eksisteerivad üliarenenud virtuaalreaalsus ja ookeane ületavad membraan-raudteed, ent näiteks õhusõit on seoses lennuvõimeliste mutantelukatega seotud ohtudega unustusse vajunud.) Selle tegevusliini peategelaseks on Tartust pärit andekas tütarlaps Reinita. Reinita vanemad on abiellunud armastusest (s.t. neid pole kokku viinud Domeni loodud programm) ja teda huvitab muistses väljasurnud eesti keeles kirjutatud kirjandus. Renita (kelle geneetilises koodis näib sisalduvat kogu paaripanekusüsteemi mingil moel ohtu seadev viga) ja tema armastatu Kaur Kirendelli keerulisele elukäigule romaan valdavalt keskendubki.

Aeg-ajalt vilksatavad kahe peamise tegevusliini vahel ka personifitseeritud Emakese Maa mõttemõlgutused inimkonna üle (Gaia hüpoteesi õnneks romaani sisse ei tooda) ja lühikesed kirjeldused inimeste paaripanekuga seotud programmi arengutest Domeni-järgsetel sajanditel.

Romaani peamiseks puuduseks on see, et see koosneb valdavalt tundlemisest ja suhtedraamast, mis pole seejuures ka väga põnevalt kirja pandud. Ma ei pea ennast lugejana tundetuks tümikaks, kes naiselikumaid ja tundelisemaid tekste lugeda ei suuda (näiteks de Linti looming ei tekita minus mingeid tõrkeid), aga käesolevas romaanis kipuvad peategelase hormoonide möllamine ja erinevate meeleolude kirjeldused jätma varju kogu ulmelise maailma ning süžee. See, mida Reinita geneetilise koodi edasikandumine endaga maailmale kaasa tooks, polekski nagu üldse oluline, kõik keskendub ainult sellele, kuidas see ta armu- ja pereelu mõjutab. Lisaks on kõik need tunded ja suhtedraamad pandud kirja kuidagi... igavalt, ebakirglikult. Kohati tekib küsimus, et miks seda kõike üldse ulmelisse maailma (mis näib olevat pigem kulissiks Reinita elukäigule) paigutada... paari väikese mugandusega saaks seda kõike ka reaalses maailmas kujutada.

Teiseks, maailm. Lugedes on kogu aeg selline "miski-on-siin-pildil-valesti"-tunne. Maailm on üheaegselt teadusele keskendunud, metsik, stagnantne ja väikekodanlik. Väga palju tegeldakse teadusega, aga tuhat aastat pärast tuumakatastroofi pole isegi suudetud lendmutante hävitada ja õhusõitu taasleiutada. Maal elavad metslased ja mutandid, aga linnaelanike suurimaks mureks näib olevat elumaja omamine prestiižses kohas. Lisaks veel Süsteemi (pereloomise arvutiprogrammi abil) kummaliselt ebausklik kummardamine ja põhiintriig selle ümber-jäi arusaamatuks, kuidas see Süsteem täpselt maailmas rahu säilitab või kuidas Reinita seda ohustama peaks või miks seda Süsteemi üldse nii kaua pärast tuumakatastroofi on alles hoitud. Igatahes ei mõju tegevusmaailm kuigi usutavalt, nagu ka selle seostamine peamise tegevusliiniga.

Lisaks veel vähemalt üks ei kuhugi viiv tegevusliin ehk Reinita vägistamine Ameerikas... Ei saa selgeks, kes vägistas ja üldse ei mõjuta see kogu romaani hilisemat tegevust. (Võiks arvata, et iga normaalne mees on oma armastatu vägistamisest kuuldes puruvihane ja püüab süüdlase üles leida, aga Kauri ei paista nagu üldse huvitavat.)

Alla "3" anda siiski ei raatsiks, on näha, et romaan on kuidagi südamega kirja pandud ja võib-olla pole ma lihtsalt lugejana päris õige sihtgrupp.

Teksti loeti eesti keeles
6.2016

Mul ei ole tegelikult väga suurt isu seda arvustust üldse avaldada, aga kui arvustus on paralleelselt lugemisega end ise peaaegu valmis kirjutanud, siis oleks jälle loll seda kusagil lauasahtli nurgas vedeldada. Hindest – tehniliselt võiks see ka „kaks“ olla, no et tööd on tehtud ja vaeva nähtud – kahtlemata! – aga ma olen BAASis ühe pannud nt Veskimehe „Haldjaradade ahvatlusele“, mis on „Süsteemist“ kindlasti suurem õnnestumine, nii et kardetavasti ei ole mul ses osas enam üldse mänguruumi.

„Süsteem“ , muide, märgiti ära 2015. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel, mis on igati tubli tunnustus ning jõudis ca poole aastaga ka trükki – au, mis ei lange osaks kaugeltki igale romaanivõistlusel äramärgitud tööle. Võistlustel läheb autoril üldse hästi, tänaseks on ta oma järgmise käsikirjaga jõudnud kinni panna kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse noorteromaani võistluse ning ka see raamat sisaldab kuuldavasti ulmelist elementi. „Süsteem“ paraku ei ole žanriulme, mis ehitaks raamatus kujutatud maailma üles kooskõlas ulmežanris käibivate reeglitega, vaid lähtub autori sügavalt arbitraarsetest valikutest ja on põhjendatud stiilis „nii on“. See on ka omamoodi kirjandusvool, mida võiks nimetada arbitraarulmeks ning mida Eestis ilmub iga aasta, peamiselt romaanidena, mitu nimetust, tihti omakirjastuslike väljaannetena.

Niisiis saame romaanist teada, et 1000 aastat peale katastroofi on kogu maailmast on järgi mingid pudemed ja siis Tartu. Tartu of all places! Tallinna ei mainita, niisamuti Peterburi ega ühtki tänast läheduses asuvat suurlinna. Terves Euroopaski näib eksisteerivat üksainus asustatud punkt, uuslinn, millele on pandud nimeks Europe. Aga Tartu on olemas. Sellepärast et on. Ilmselt sellepärast, et siin on ülikool. See ainus ja tõeline Eestis. Kriipsuvõrra absurdsem võiks lugu olla vaid siis, kui selleks ainsaks säilinud tsivilisatsioonikübemeks siinpool Elbet oleks Kokaviidika.

Täiesti segaseks jääb, mismoodi Reinita eksistents Süsteemi ohustab. On mõeldav, et Süsteem jookseb kokku, kui sinna Reinita DNA-kood sisestatakse, nt vereproovi võttes, n.ö hukatuslik parool. Aga seda pole ju juhtunud. Veel vähem saavad Süsteemi jaoks probleemiks olla Reinita võimalike järglaste rämpsDNAga risustatud geenid. Ning kui Reinita isik on nii suureks probleemiks, siis miks ei võetud teda sünni järel juba vanematelt ära ja ei likvideeritud? Selle asemel lastakse tal elada ja õitseda ja vabalt ka tsivilisatsioonivälist elu elada (nii amatöörliku enese hukkumise simuleerimise oleks läbi hammustanud ka nõukogude miilits). Mingil segasel põhjusel saab Reinita ametlikult mitteeksisteerivana oma krediitkaardi ekvivalenti vabalt kasutada, mingit häiret ei anta. Katastroofijärgne režiim tundub oma funktsioonide jõustamisel seetõttu erakordselt pehmo, käpardlik ja jätkusuutmatu.

Osutub, et see väidetavalt ülimalt ohtlik linnaväline keskkond on oma ohtlikkuse osas ka rohkem nagu naljanumber, sest seal saab suurepäraselt hakkama vati sees kasvanud tupsuke, kes kasvatab endale kahe peenra peal aasta söögivarud (kuidas selle maailma põllumajandus printsiibis funktsioneerib, pole autorile muidugi ka eriti oluline) ning kodustab möödaminnes tassi piimaga mängleva kergusega kõigile teistele inimestele kohutavaks ohuks olevaid "hiiglaslikke kihvu" evivaid 20cm-se läbimõõduga lepatriinusid.

Kui autori forte pole worldbuilding, siis tekib küsimus, mis võiks selleks olla? Laurikule hingelähedase teema võiks võtta kokku sõnaga "elukool". Iseenesest on see, antud juhul ühe neiu täiskasvanuks küpsemine, üks kirjanduse suuri narratiive, coming of age. Et katsume selle tarbetu ulmeosa kuidagi tähelepanuta jätta ja vaatame arengulugu taustast isoleerituna, seda enam, et väljamõeldud maailm peategelase draamat kuidagi reljeefsemaks ei muuda, pigem vastupidi, häirib keskendumist. Tütarlapse suureks saamine, nagu seda romaanis kujutatud on, võiks vabalt toimuda tänapäeval, meie kõrval. Häda on selles, et kogu peategelase traagika on väheeluline. Tegu on siiski eliitkooli eliidiga, keda ümbritsevad valdavalt heatahtlikud inimesed ja tühised olmeprobleemid a la elan prestiižsest linnaosast kaks kvartalit vasakul ja tunnen end seetõttu tõrjutuna ja minu poisile ihub keegi teine hammast ja see on suur probleem, mis sest, et ka poisile ei lähe see pliks kuidagi korda. Enamik Reinita probleeme on suuresti ta enda peas tekitatud, arusaamatuste farss ning ta ei tule tühisemategagi nendest kuidagi toime. Seetõttu on talle ka üpris raske kaasa elada. Ja kui seal on ka midagi sellist, mis võiks päris draama olla, ehk siis episood, kus peategelast vägistatakse, siis see ots jääb üldse õhku rippuma, on see esimese vaatuse püss, mis ühtegi pauku ei tee, ainult võbeleb seinal.

Laskume parem rohujuure tasemele ehk sõnalise teostuse juurde. Romaanis on esindatud kõik amatööride tüüpvead.

A) lüngad üleüldises loogikas (inimestel on mälu nagu haugil või oli see vastupidi?)

"Terve aasta või isegi kaks ei saa ta oma jalga Tartusse tõsta. Mitte enne, kui inimesed on tema surmaga leppinud ning tema näo unustanud."

B) lüngad tegevusloogikas (autor unustab kahe rea jooksul ära, mida tegelane teeb, ehk mitu korda tuleb üht arvet maksta)

"Ta vandus, rüüpas suurte lonksudega oma kohvi ning maksis arve.

"Seal sa oledki!" hüüatas tuttav hääl mõne meetri kauguselt.

Ray viskas pilgu naisele ja viipas käega vabandavalt enne maksma minemist."

C) lüngad keeleloogikas (ei ole leidlik ega täpselt kirjeldav sõnastus, on eksitav-poolarusaamatu ja nilbe)

"Lummav, kirglik ja avameelne suudlus, mis viimaks suunas nende mõlema riided alluma gravitatsioonile, ühendas iga rakku nende kehades."

Ausalt öeldes, kui ma romaanile tagasi mõtlen, siis esimese asjana meenub selles esinev palavikuline kohvikeetmine ja –joomine, kui iga inimliku kontakti rituaalne sissejuhatus.

Teksti loeti eesti keeles

Ilmus 2016. aasta juunikuises Algernonis

Mida alustuseks öelda?

Et minu meelest oli see täiesti loetav raamat; mul pihta hakates oli raske, aga kui tegelased vaikselt täiskasvanumaks said, tekkis palju paralleele omaenda eluga ning päris põnevus tuli peale?

See on hea algus küll. Selline kokkuvõtlik, aga ei ütle kõike ära.

Raamat räägib loo noorest naisest nimega Reinita, tema kasvamisest, küpsemisest ja elutahtest maailmas, mida juhib Süsteem ja mis on meie mõistes postapokalüpitiline. Tuhat aastat pärast maailmalõppu, kusjuures endine maailm lõppes tuumaplahvatuste jadas, mida täpsemalt ei kirjeldata – aga miks peakski? See ei ole see lugu. Tekkinud maailma kirjeldatakse mitmes kohas, ent kas emakese Maa vaatepunktist või lihtsalt detaile iseenesestmõistetavana sisse tuues. Süvenemist, miks miski just nii välja arenes, ei ole, aga see ei olegi see lugu.

See on Reinita lugu.

Süsteem kui teose pealkirjakski esile tõstetu, muuseas, on põhimõtteliselt meile tuttava interneti edasiarendus, kus kogu inimese elu on kirjas ning kuigi säilib – mitte piiramatult! – isiklik valikuvabadus, on kogu ametlik elu üleinimkonnaliselt Süsteemne ning mida keegi seni teinud on, mõjutab väga otseselt Süsteemi poolt talle tulevikus ettesöödetavat. Süsteem valib ka välja inimesele geneetiliselt ja isiksustüüpe analüüsivalt sobivaimad partnerid, Süsteemis on hinded koolis ja otsingud info järgi, mida sa elus teinud oled, seal on kõik, mis ühest inimesest saab netis olla, olemas ning – noh – süstematiseerituna.

Aga lugu on ikka Reinitast.

Üpris detailne lugu. Saab lugeda tema koolist ja selle lõpetamisest, tema vanemate ja sõprade elust kinoskäimise ning malemängimiseni välja, juuakse kohvi ning aastaid ja aastaid läheb jutt edasi ning on oma kohatises aususes lausa jahmatav. Oli kehalisi-perekondlikke detailitäpsusi, mida olin sunnitud lausa kulmukergitusega „oh, liigagi täpselt nagu mul!“ kviteerima; väikesed elavad pisiasjad tõid maailma ja tegelased ellu.

*

Maailmaloome kohta on teisal kirjutatud, et vilets – aga mina küll vaatan hoopis, et väga loogiline, pisiasjade omavahel klappima saamiseks on kõvasti tööd tehtud. Kui Euroopas ongi ainult kaht linna mainitud – Tartu ja Europe – siis minu jaoks see ei olnud miinus. Suvaliselt allesjäävate kohtade hulgas võib olla just Tartu sama hästi kui Cherbourg või Tüüringi. Miks peaks aga Eesti kirjanik kirjutama loo, sellest, kuidas ainus koht, mis säilib, on Tüüringi, on sutsu segasem kui tema kirjutamine Tartust.

Asi on loogiline piirini, kus tekivadki juba mõtlused pisidetailide üle, mida ära ei seletata – et pannakse loomale piima välja ja lugeja ehk mina mõtleb:

* oot, kust seda piima saadakse, kust ta poodi saab?

* kas sel on üldse mingi side imetajatega või tehakse taimedest?

* püsib värske, muidugi on kõrgpastöriseeritud või midagi.

Aga automaatne eeldus seal taga on, et mitte „ebaloogika! Autor ei mõelnud!“ vaid „ta ei seletanud, aga mingi seletus peab olema. Pean niisiis ise välja mõtlema, missugune.“

Sama kehtib rahakaardi kasutamise kohta pärast peategelase teeseldud surma. Seal ilmselt on mingi loogika, sest nii paljud muud detailid on läbi mõeldud; on väga väga ebatõenäoline, et autor lihtsalt unustas selle. Enne toimub veel mingi kontode ümbersuunamine, detailset selgitust ei ole, aga tunne, et loogika jäi, on. Kogu jutus on pisidetailid tähtsad – suuri seletusi ei tarvitse olla, aga kui tähelepanu pöörata, siis väikesed, nagu möödaminnes toodud pisiasjad seletavad väga palju.

Reinita loo ja tema seostest Lauraga seisukohalt on vast kõige segasem tõesti, miks on Süsteemi Viga kuidagi üldiselt ja müütiliselt kardetud üksus – aga samas, sellegagi on vaeva nähtud, et selgitada vaikselt, detailhaaval, et temast ei teatudki midagi, hirm oli puhtalt mütoloogilise õuduse külvatud. Midagi reaalselt hävitavat Reinita ju ei teinud, vähemalt raamatu sees. Hirm oli teistes inimestes enne olemas ning et ainus põhjus tema natuke teistmoodi elule oligi, et ta oli oma geenikombinatsiooni poolest Eriline.

See oli ka põhjendatud. Süsteemi loojate jaoks oligi see kombinatsioon Eriline ning selle kandja määratud erilist elu elama – aga millegi hirmsa ja hävitava ootus oligi vaid mütoloogiline hirm tundmatu ees.

Ei puutunud Reinitasse, kes oli sada protsenti inimlik, kuidagi.

*

Vaat see surma teesklemise läbiminek on ainus asi peale selle, et tegelased lihtsalt ei rääkinud omavahel olulistest asjadest, mis mind uskumatusest pead võttis vangutama – nii lihtsalt see küll käima ei peaks! Et tänapäeval ka verega määritud pluus kuskil põlenud auto juures võiks kaasa tuua „ah, ta on surnud“ järelduse politseilt, tundub väga ajuvaba, aga ühiskonnas, mis on nii Süsteemne, näib see veel eriti võimatu.

Olulistest asjadest mitterääkimine oli jutus natuke põhjendatud ja hiljem mõtlesid nood tegelased ka, kuidas olid üle mõistuse rumalad ikka – kuid et poolt raamatu sündmustikust poleks üldse olemas, kui Reinita oleks näiteks oma rasedusest Kaurile teada andnud, see ei muuda. Ning no kui mina jääks endalegi segastel asjaoludel rasedaks, ma ikka otsiksin väga võimalust sellest oma jooksva kallimaga rääkida, isegi kui me muidu kuigi tihti kontakti ei saaks ning elaksime eri riikides. See lihtsalt ei ole teema, mida sobivamale ajale suvaliselt edasi lükata!

Siiski: natuke on põhjendatud. Ning noh – võibolla kohati saab olla üle mõistuse rumal ka päriselus.

*

Peab rõhutama: raamatu vaikne, välja ütlemata moraal on ka „inimesed jäävad inimesteks, ükskõik mis nende ümber toimub“. Inimestel on kired ja armastused, meeldivused ja mittemeeldivused ja see, kui mitmesuguseid neid on ja kuidas üks inimene ei suuda teist mõista, võib tõesti juhtuda ning juhtubki igal pool, igal ajastul, kõikjal, kus üldse on meie mõistes inimesi.

Kus kaob inimlikkuse piir ja kõne alla tulevad mitteinimesed ja nende sisemised loogikad, ei ole selle raamatu teema. Inimeseks olemine on. Ja samas tuuakse ära ka emakese Maa vaatepunkt, mis läbi raamatu vaikselt aga selgelt, eraldi peatükkidena välja tuleb, millelt vaadates on inimesed nii väikesed, nii mööduvad. Tema küll vaatleb kohati üsna ebausutava detailsusega vahel isegi üksikinimesi, aga põhimõtteliselt see eri suurusega vaatepunktide vahel pendeldamine on mõnus.

Ütleme, idee on väga nauditav, teostus natuke nihu, inimese, lausa konkreetseks minevalt ühe inimese keskne siiski.

*

On üks asi veel, mida ma muidu ei hakkakski esile tooma, aga kuna selle puudulikkust loo seisukohalt on juba kahe inimese poolt avalikult enne ette heidetud, ütlen ära, mida mina välja lugesin.

Esiteks – vägistamine ei jäänud õhku, peategelane ise hoolitses selle eest, pannes oma „avarii“ toimuma sellisesse kohta, mis tõi kaasa „salakaubavedajate kinnivõtmise“ – aga kes küll võis olla mees, keda ta seal enne nägi, ära tundis ja kes kosejagu valusaid mälestusi kaasa tõi?

Napilt mainitud, napilt kirjeldatud, aga mina küll sain aru.

Teiseks – Reinita võpatamine ja puudutusekartus vajavad mingit muud põhjendust kellele?

Kolmandaks – oot, ja mida Kaur pidanuks siis vägistamisest kuulmise peale tegema? Võtma noa hambusse ja ülejäänud raamat oleks siis kättemaksulugu temast kui Rambost?

Elu ei ole selline. Inimeste inimlikkusest rääkivas raamatus sellist süžeepööret oodata on veel eriti pime – praegu, meie päris ühiskonnas, on seksuaalvägivalda kogenud iga üheksas naine, muide ka iga 80. mees (natuke varieerub, kust statisika võtta ja mis vanuses see on, ning mina tegin lihtsa 50/50 jagamise meeste ja naiste vahel ning arvutasin protsendid ümber). Kas kõigil neil naistel on kuidagi Ramboks läinud mees-vend-poeg-niisama sõber ette näidata...?

Teksti loeti eesti keeles
5.2019

Ütlen kohe ära, et minu arvates on tegu armastusromaaniga.
 
Raamat räägib noorest naisest nimega Reinita, kuidas kehvades ja vaenulikes oludes kasvanud tüdruk lööb algul koolis läbi erakordselt kõrgete testitulemustega. Samal ajal on ka juttu ta lapsepõlvesõbrast Kaurist, kes on pärit parema taustaga perest kuid ometi saavad noored omavahel väga hästi läbi. Palju on igasugust tavaelulist-osa, kus mängitakse malet, juteldakse ning peamiselt juuakse kohvi. Edasi läheb tumedamaks, kus Reinita armastus Kauri vastu saab kurva lõpu. Siis läheb raamat noortekast põneviku suunas, lõpeb hoopistükkis perekonnaromaanina.
 
Kogu tegevus on pandud postapokalüptilises maailmas. Jah, põhimõtteliselt võiks ka ütelda, et tegemist on ulmeromaaniga aga seda osa on (minu hinnangul) näpuotsaga ning tegemist on pigem fooniga. Sajandeid tagasi on maad tabanud tuumakatastroof ning ellujäänud inimesed-loomad kannatavad mitmete tagajärgede all. Kusjuures olid ühed sümpaatsed tegelased kahekümne-sentimeetrised lepatriinud, kellele meeldib väga elektrijuhtmeid süüa :). Inimestega on olukord keerulisem kuna mutatsioonid on karmid ning nende vältimiseks on loodud Süsteem, mis paneb paari, suunab elusid, otsib sobivaimad kaaslased. Aga ega ükski arvutisüsteem pole täiuslik ning tegevus keerlebki selle ümber, mida saatuslik Viga kaasa toob ja kuidas inimelusid mõjutab.
 
...aga tegelikult pole (jällegi minu arvates) ulmeline osa isegi väga tähtis. Jah, see loob oma keskkonna ning seetõttu on mitmed detailid teistmoodi, ka Reinita elu uperpallid on seotud Süsteemi Veaga. Kui tegelikult on see siiski armastusromaan, armastus lapse, armastus lapse isa vastu.
 
Raamatul on veel kaks liini, üks on Emake Maa, kes siis muretseb ta pinnal toimuva pärast. Lisaks jupikesed Ray Domeni, Süsteemi looja elust. Temast ja ta kaasast Laurast oleks tahtnud rohkemgi lugeda (kuigi nad elasid üsna vahetult peale tuumakatastroofe ning nende elude füüsiline ja moraalne lagunemine oli päris jube).
 
Üks asi, mida ise lugemise ajal ka üritasin meeles pidada - tegemist on debüüdiga. Seega kuigi raamat ise-enesest meeldis mulle väga siis siin seal mõnes detailis ei ole mõtet norida. Lisaks tundub mulle, et nii mõnigi arvustaja (vt BAAS) luges raamatut... kas just valesti aga väga tugevate omapoolsete eeldustega. Oma osa on siin ka reklaamil või turundusel sest ega tagakaanel lubatakse ju "postapokalüptilist ulmet". Mida ju saab ka aga see on nö. maitseks, suurem osa raamatust on siiski inimsuhetest, mis juhtub olema ulmekastmes. Raamat on ka üsna turvaline... kui rääkida siis postapo-võtmes. Kui rääkida Reinita elust siis on muidugi seal päris julmi ja raskeid hetki.
 
Kui oleks ise universumi direktor siis eelistanuks ca ~100 lehekülge paksemat raamatut, kus oleks rohkem välja toodud tausta. Miks ikka oli Reinita Süsteemile risuks jalus, mis seos oli Domenil Reinitaga, rohkem juttu mutantloomadest ja -putukatest, rohkem juttu poliitikast, filosoofiast ning üldse uuest maailmakorrast.
 
Igaljuhul lahe raamat, mulle meeldis ning tulevikus loodan autorilt ka teisi lugeda.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Jõhker-humoorikas lugu tulnukate rünnaku järgsest Vene maakolkast, kus kohalike jaoks on tulnukatest suuremaks probleemiks rahvusvaheliste tulnukavastase võitlusega tegelevate relvajõudude tegevus...
Ei midagi ülemäära vaimustavat, aga lugeda kõlbas. Lõpupuänt (koos loo viimase lausega) oli muidugi hea. 
Teksti loeti eesti keeles

Minu meelest võimsalt ja hästi kirjapandud lugu - kasvõi see koht, kus peategelased sõjast laastatud planeeti kui "maist paradiisi" imetlevad. Livadnõi lühiromaan on andnud inspiratsiooni ka antoloogia "Raevu päevad" kaanepildile ja sellest pärineb tsitaat raamatu tagakaanel. Natuke meenusid nii Strugatskite "Asustatud saar" kui ka Gromovi "Arvestaja". Lõpuosa kiskus vast veidi ülemäära "juustuseks", aga hinnet see ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Noah' nimeline kosmoseseikleja ja transpordilaeva Ignis Sanat kapten võtab vastu salapärase tellimustöö: hävitada Naabriteks kutsutud müstiliste tulnukate mõjusfääri piirialal vigastada saanud ja avakosmosse triivima jäänud kosmoselaev. Kolmeliikmelise meeskonnaga Ignis Sanat suundubki ülesannet täitma...
Loo juures meeldis mulle autori oskus aeglaselt põnevust kruvida ja lugejaid üllatada. Natuke meenutas S. A. Corey' romaani "Leviathan Wakes" - seda nii kosmosehulgustest meeskonna kui ka muude detailide poolest. 
Teksti loeti eesti keeles

Siuke poliitkorrektsuse vastane paskvill. Lugeda kõlbas, aga väga naljakas minu meelest polnud. Võimalik, et see teema tundub viimasel ajal lihtsalt natuke äralaierdatuna või läks osa sõnaloomest ja sellega seotud naljadest tõlkes kaduma. 
Teksti loeti eesti keeles

Umbkaudu keskaegsele arengutasemele tagasilangenud postapokalüptilises maailmas elavad sisuliselt surematud inimesed, kes pärast iga surma uuesti ellu ärkavad. Enda ega teiste eludest nad seetõttu eriti ei hooli ja võimurite ning nende käsilaste omavahelistes konfliktides lähevad käiku nii külmrelvad, arbaletid kui ka julmad piinamisvõtted. Lisaks on selles maailmas kombeks kõrgete panuste peale piljardit mängida ja minategelane on vastavas spordis tšempion...
"Revanši" võiks žanriliselt vist science-fantasyks liigitada. Lugedes kargasid mõttesse ka märksõnad "pätiromantika" ja "grimdark". Küüniliselt ja jõhkralt kirjapandud surematute aadlike ja gängsterite tegutsemine pealtnäha keskaegse õhustikuga maailmas meenutas kergelt Brusti "Vlad Taltose" sarja. Kirjeldatud kummalisest ja veidrast maailmast ei saa lugeja kahekümne nelja lehekülje pikkusest loost just kuigi palju teada. Samas on Skorenko loo näol tegu suhteliselt infotiheda ning tähelepanelikku lugemist nõudva tekstiga, milles blatnoiliku jõhkrutsemise kirjeldused segunevad infokildudega tegevusmaailma ja tegelaste kummaliste motiivide kohta. 
Maksimumhindest jääb selle loo puhul nagu midagi puudu... olgu siis "4". 
Teksti loeti eesti keeles

Mäletan et kunagi ammu (vähemalt viisteist aastat tagasi) oli mul plaanis eelarvustajate poolt mainitud 1974. aasta Nooruse numbrid kuskilt raamatukogust üles otsida ja loo eestikeelne tõlge läbi lugeda. Mingil põhjusel sellest kavast siiski asja ei saanud (ehkki teine Gansovski eesti keelde tõlgitud teos "Vincent van Gogh" sai Horisondist läbi loetud küll) ja ajapikku kadus "Raevu päev" mul meelest... kuni eestikeelse uustõlke ilmumiseni käesoleval aastal.
Jah, on hea lugu küll. Kerge vesternlikkus tuli 1964. aastast pärineva Vene autori loo puhul mõninga üllatusena, sobitudes samas tegevuse toimumisega "täpsustamata lääneriigis" (meenutades natuke Tiit Tarlapi loomingut). Tegevuskohast ja märulist olulisem on siiski arutlus otarkide inimlikkuse/ebainimlikkuse ning selle põhjal ka inimolemuse üle tervikuna. Need arutlused moodustavadki hoogsa seiklusjutuna vormistatud loo tuuma. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle teadaolevalt on Kripsi lugu esimene eesti autori alternatiivajalooline tekst teemal "Mis saanuks, kui 1918. aastal plaanitud Balti Hertsogiriigist oleks asja saanud ja Eesti ning Läti jäänuksid selle koosseisu?" Kripsi kirjeldatud maailmas püsis Balti Hertsogiriik 1970. aastani, mil loo minategelase, aadlisoost Mereakadeemia kadeti, uljas aktsioon selle langemisega lõppenud sündmusteni viis. Eesnimeks on tal Matthias - ja sellega ei piirdu ta sarnasused ühe reaalses ajaloos lennukiga Punasel Väljakul maandunud isikuga. Ja nagu ka eelarvustajad maininud, toimib Kripsi kirjeldatud maailmas ka maagia - nii et tegelikult on tegu alternatiivajaloolise fantasyga.
Mulle meeldis. Suhteliselt pretensioonitu (ent samas rohketest ajalooteemalistest viidetest tulvil) hoogne seikluslik lugu, mis on omas vormis hästi teostatud. 
Teksti loeti eesti keeles

Omapärase ülesehitusega lugu. Loo algus on kirja pandud justkui sajanditaguse trööstitu õhustikuga külarealismi võtmes. On mingi lumine maakolgas, alkohoolikust isa, enesetapu läbi maailmast lahkunud ema ja esimeste tõsiste eluvalikute ees seisev varateismeline poeg. Ajapikku aga selgub, et kirjeldatud maailm on hoopis mingi võõras ja fantastiline koht, mille olemust lugejale järk-järgult avatakse. Kirjeldatud maailma on autor pannud ka mõnevõrra endale iseloomulikku vastumeelsust talve kui aastaaja suhtes - boreaalset tegevuskohta on kujutatud üsna rõhuva ja masendava paigana. 
Iseenesest huvitav lugu, aga maksimumhinde jaoks jääb nagu midagi puudu.
Teksti loeti eesti keeles

Loo tegevusmaailm oma ideedega mõjus tõesti võimsalt, tekitades samas ka kerge deja vu tunde: üldises õhustikus on teatud sarnasusi mõnede moodsamate inglise keeles kirjutavate ulmekirjanike, sealhulgas näiteks Alastair Reynoldsi, loominguga. Maksimumhindest jäi minu jaoks siiski midagi puudu... ehk häiris just see Indreku arvustuses kiidetud hakitus, mis loo struktuuri kuidagi tarbetult segaseks muutis. "4" tugeva plussiga on Rajasalu jutt minu silmis aga kindlalt ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Jah, võimsalt ja süngelt kirjapandud lugu. Ning nagu ka Ander Skarpi arvustuses mainitud, on siin ulmet tegelikult vähe - nagu autor isegi lühikeses saatesõnas tunnistab, on Teise maailmasõja lõpus Okinawal toimunud sündmused selle loo tarbeks ulmekuube pandud (mulle isiklikult meenus ürgammu nähtud mustvalge Jaapani sõjafilm "Okinawa liiliad" koolitüdrukutest koosneva meditsiiniüksuse ohverdamisest sõjategevuse käigus).
Mainitud asjaolu hakkas Umbleja juttu lugedes ka natuke häirima, sest kogu see sõdivate kosmosetsivilisatsioonide maailm meenutas oma tehnoloogiliselt arengutasemelt ülemäära 20. sajandi keskpaika (suurimateks tsiviilkasutuses tehnikaimedeks taskulambid ja raadiovastuvõtjad - ning loo lõpus veel see kõnekujund "nagu rikkis grammofon"). Sellised surmsünged düstoopilised lood pole ka päriselt minu maitse, aga kokkuvõttes on "Siis, kui nad tulid..." hinde "4" auga ära teeninud. 
Korra riivas silma ka see, et preili Makinost sai hetkeks inglispäraselt miss Makino, aga loo hinnet see muidugi ei mõjuta. 
Teksti loeti eesti keeles

Natuke muinasjutulaadne, aga kokkuvõttes vägagi lõbus lugu omapärase ideega. Lastekirjanduse jaoks vast ülemäära karm ja naturalistlik - sest ehkki loo sündmusi käivitav idee pärineks justkui mõnest lastemuinasjutust, liigitub sellest tulenev sündmusteahel pigem musta huumori valdkonda. Taaskord üks maksimumhinde ära teeninud lugu viimaselt ulmejuttude võistluselt. 
Teksti loeti eesti keeles

Mulle see lugu meeldis. Nagu ka eelmistes arvustustes rohkemal või vähemal määral mainitud: "Riisirahvas" on nii koloniaalajastu seiklusjuttudele omaseid pikki ja detailseid kirjeldusi eksootilistest paikadest kui ka jälki ning naturalistlikku õudust. Lisaks veel (lõpupoole hoogsamaks kiskuv) seikluslik süžee ja päris omanäolised kollid. Kõik see kokkupanduna moodustab nauditava koosluse, mis on maksimumhinde igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Stiilipuhas seikluslik aurupunk-lugu, milles tegelastest ja sündmustikust olulisemgi on tegevusmaailm oma üldise õhustiku ning anakronistlike leiutistega. Maksimumhinde on käesolev jutt minu meelest igati ära teeninud. 
Teksti loeti eesti keeles

Eelarvustajale täienduseks: need kosmoses teisi valitsevad rahvad (keda tuntakse äärmiselt originaalselt kõlava nime "tyranlased" all) on pigem mongolite kui türklaste moodi ja väidetavalt olevat romaanis kirjeldatud maailm mõnevõrra inspireeritud olukorrast mongoli-tatari ikke alla langenud Vene vürstiriikides 13.-15. sajandini.
Minu poolt loetud Asimovi teostest on "Tähed kui tolmukübemed" ilmselt kõige pulpilikum - romaan on keskendunud põhiliselt kosmosearistokraatide intriigidele ja omavahelistele madistamistele ning katsetele kurjade mongoliidsete tõutunnustega tyranlaste galaktilise ulatusega iket kukutada. Hinde tõmbab kindlalt "3" peale see USA konstitutsiooni teema, mis on ideena tõeliselt totter. Selle "puändi" tagamaid valgustab mõnevõrra ka romaani eestikeelse tõlke kaheleheküljeline saatesõna, mis kohatiste kummaliste võrdluste ja muude ekstsesside kiuste selles küsimuses üsnagi informatiivne on. 
Teksti loeti eesti keeles

Hiina päritolu Ameerika ulmeautori Ken Liu (kes on tuntud ka hiina-inglise tõlkijana ja Liu Cixini teoste ingliskeelsetele lugejatele kättesaadavaks tegijana) fantaasiaromaanide tsüklis "Dandelion Dynasty" ("Võililledünastia") on praeguseks ilmunud kaks romaani, millest käesolev on esimene. Mainitud romaanisari äratas mu huvi juba mõne aasta eest, ent veebis leviva väärinfo tõttu, nagu oleks tegu noortekaga, otsustasin tookord Liu romaane siiski mitte lugeda.
Tegelikult "Võlilledünastia"-tsükkel noortekirjanduse alla ei liigitu, tegu on idamaise õhustikuga ja sarnaselt paljudele teistele moodsatele fantaasiaromaanide sarjadele keskaegses õhustikus toimuvale sõjapidamisele ning paleeintriigidele keskendunud "kõrgfantaasiaga". Sarja on liigitatud ka uue aurupungi alamžanri - "siidipungi" - rajajaks, sest see sisaldab lisaks maagiaelementidele, jumalate ja müütilistele koletistele ka muistse Hiina leiutisi meenutavaid anakronistlikke tehnikaimesid: õhulaevu, mis liiguvad taevalaotuses hiidlindude sulgedest tehtud aerude toel, mehitatud tuulelohesid jne. 
"Võililledünastia" tsükli tarbeks on Liu loonud õhustikult Ida-Aasia maid meenutava Dara saarestiku. Dara saared meenutavad natuke muistset Hiinat, ent sealne keel koos isiku- ja kohanimedega erineb kohati tugevalt hiina keelest. Käesoleva romaani tegevus algab ajal, mil Mapidere-nimeline isevalitseja on Dara saared eduka vallutussõjaga ühendanud. Keiser Mapiderele leidub tema järjest türanlikumaks muutuva valitsusviisi tõttu aga ka rohkelt vastaseid ja romaani sündmustik keskendubki neist kahele, kelle saatuseks on temavastast ülestõusu juhtida: looderliku, ent heatahtliku iseloomuga kergelt pätistunud napsu- ja naljamees Kuni Garu ning Mapidere poolt peaaegu täielikult hävitatud Zyndu klanni viimane võsu Mata Zyndu, keda iseloomustavad lisaks kahekordsete pupillidega silmadele ka ennastohverdav vaprus, julmus ja jäigalt paindumatu konservatiivse aristokraatlike sõdalaste aukoodeksi järgimine. Neist kahest kuulub autori sümpaatia siiski Kunile, keda võib pidada ka romaani peakangelaseks. 
Liu romaani tegelaskujud pole kaugeltki mustvalged ja kohati muutub sündmustik üsna veriseks ning julmaks. Siiski on käesolev romaan pandud kirja märksa leebemates toonides kui näiteks Martini "Jää ja tule laul" või mõni teine moodne fantasy-tellis. Kahe erineva iseloomuga sõbra ühine võitlus keskaegses maailmas, mis lõpuks paratamatult omavahelise konfliktiga päädib, tõi meelde Jaapani joonisfilmisarja "Berserk" (võib-olla ka ühise Aasia tausta tõttu), ent ka tolle sarjaga võrreldes on Liu stiil vägagi pehme ja leebe. Liu paneb suurt rõhku tegelaste iseloomude ja motiivide kirjeldustele, seletades ka lahti põhjused, miks neist on arenenud just sellised isikud nad seda parajasti on. 
Kokkuvõtteks: käesolev romaan oli omapärase õhustiku ja maailmaga põnev ning ladus lugemine, millele maksimumist madalamat hinnet panna ei soovi. Ilmselt võtan mingil hetkel ette ka "Võililledünastia"-tsükli teise romaani "The Wall of Storms". 
Teksti loeti inglise keeles

Dukaj looming (täpsemalt tema alternatiivajaloolised teosed) on mulle juba mõnda aega huvi pakkunud, ent siiani on see huvi keelebarjääri taha kinni jäänud. Nii kujuneski mu esimeseks tutvuseks käesoleva autori loominguga hoopis see postapokalüptilises keskkonnas toimuva sündmustikuga küberpungilik romaan.
Jah, romaanis sisalduvad ideed ja filosoofilised arutlused inimolemuse üle on huvitavad, samas on Starosc aksolotla (eestikeelses tõlkes kõlaks see pealkiri ilmselt kui "Vana aksolotl" või "Vana Mehhiko tömpsuu") üsna raskepärane ning lõpupoole ka segasevõitu tekst. Üks neid ulmes aeg-ajalt ettetulevaid tekste, kus peategelasega seotud pool-metafüüsilised transformatsioonid ajas ja ruumis võimsaid ning suuresti mõistetamatuid mõõtmeid omandavad. 
Romaani ingliskeelse tõlke e-väljaanne on varustatud rohkete ja osalt ka värviliste illustratsioonidega, mille imetlemiseks väikeseekraaniline mustvalge luger küll eriti sobilik pole. 
Teksti loeti inglise keeles

"India printsessi pärandus" on üsna kummaline romaan, mille lugemisel ei saa eirata kirjutamisaja üldist konteksti. Tänapäeval naiivsena mõjuvast utopismist ja Prantsuse-Preisi sõja järel Prantsusmaad vallanud hurraapatriootlikust saksavihast kantud romaan mõjub tänapäeval omalaadse kitšina, meenutades mõnd koomilisuseni absurdset nõukogudeaegset propagandateost ning ületades selles osas kaugelt ka näiteks sama autori "Back Cupi saare saladuse". Selle tänaseks elavate inimeste mälust kadunud sõja mõju 19.-20. sajandi vahetuse prantsuse seiklus- ja ulmekirjandusele oli vist päris suur - lisaks Verne'i hilisemale loomingule meenuvad mulle patriootlik-germanofoobsed elemendid ka näiteks Louis Boussenardi loomingust. Käesolevas romaanis on prantslastest peategelasi kujutatud patriootlike, eetiliste, vaprate ja suuremeelsetena - see kehtib eriti doktor Sarrasini ning ta poja Octave'i sõbra Marceli kohta (viimatimainitu ainsateks pahedeks näivad olevat piibusuitsetamine ja kohvijoomine). Kurikael professor Schultze aga mõjub eriti groteskselt - tüüp on huvitatud põhiliselt Saksa rahva maailmavallutusplaanidest, massihävitusrelvade leiutamisest ja sotsiaaldarvinistlikult põhjendatud tapatalgute kavandamisest. Eriti jälgid on aga Schultze toidu- ja joogieelistused: õlu, hapukapsad ning vorstid, mida ta endale kurjade sepitsuste vahepeal lakkamatult näost sisse ajab. Samas on pealtnäha absurdsuseni mustvalgetes toonides kirjapandud romaani tõlgendamiseks ka sügavamaid võimalusi ja eestikeelse tõlke Raul Sulbi poolt kirjutatud järelsõna, kus avatakse teose üldist kirjandusloolist tausta, on Verne'i romaani mõistmiseks vägagi vajalik. 
Muus osas kujutab "India printsessi pärandus" endast omaaegset lähituleviku-teemalist teaduslikku fantastikat, kus on vihjeid 1870. aastatel hüpermoodsateks olnud tehnoloogiliste uuendustele - näiteks äsjaleiutatud telefonid. Eestikeelses tõlkes on justkui muuseas mitmel korral juttu ka autodest, ent tegu näib olevat tõlkeapsaga - Project Gutenbergi nimeliselt veebilehelt  kättesaadavas prantsuskeelses originaalis esineb selle koha peal homonüüm voiture, mis lisaks "autole" ka hobuveokeid tähistab. 
Õige hoo saab "India printsessi päranduse" sündmustik sisse alles kusagil sajanda lehekülje paiku ehk romaani teises pooles, sealtmaalt hakkab mängu tulema ka rohkem ulmelist elementi ja fantastilisi leiutisi. Just romaani teine pool tõstabki selle hinde minu jaoks "4" peale. 
Teksti loeti eesti keeles

Romaani sündmustiku käivitajaks on 1949. aastal Chicago Tuumauuringute Instituudis toimunud õnnetusjuhtum ja sellest tulenev ajutine aegruumi anomaalia, mis paiskab linnatänaval jalutanud 62-aastase pensionil rätsepa Joseph Schwarzi kümnete tuhandete aastate kaugusele tulevikku. Tulevikumaailmas ootab Schwarzi ees "Asumi"-romaanidest tuttav Galaktikaimpeerium, Maa on aga muutunud suuresti radioaktiivseks, kummaliste iidsete tavade poolt vaimselt aheldatud kolkaks. Ajarännust ja uuest ning tundmatust maailmast täielikku segadusse aetud ning meeleheitel Schwarz satub eneselegi ootamatult tulevikuinimeste võimuvõitluste ja intriigide hammasrataste vahele... Romaani idee ja tegevusmaailm on päris huvitavad, ent maksimumhinnet ma sellele romaanile anda ei suuda - osalt ka Targo arvustuses mainitud põhjustel. Eriti lõpupoole kisub "Kivike taevas" nö. maailmapäästmise-põnevikuks, "Asumi"-triloogiale omast eepilist haaret ja filosoofilisust siin pole. Ka Maa suhted ülejäänud Galaktikaimpeeriumiga tundusid natuke kummaliselt kirjapanduina ja sisaldasid mitmeid küsitavusi. Miks vaevuti Siiriusel ja mujal suurtes maailmades nii vähetähtse ning vaese planeedi elanikke nii kirglikult vihkama? Kuidas sai Maa olla ühelt poolt Galaktikaimpeeriumi ulatusliku autonoomiaga osa, mille ellu keskvõim olulisel määral ei sekkunud (tegemata ka vähimatki katset sealse olukorra parandamiseks olulisi ressursse kulutada, tundmata huvi kohalike inimeste ega kaupade vastu), kui samas olid impeeriumi esindajad Maal sisuliselt puutumatus staatuses ja nende võimu vastu toimusid pidevad ülestõusud? Kui Galaktikaimpeeriumi loomisel oli Asimovi eeskujuks suuresti Rooma impeerium, siis käesolevas romaanis kirjeldatud tuleviku-Maas näivad peegelduvat tolle impeeriumi suhted Juuda provintsiga - multikultuurne impeerium versus tõrksad, mässulised ja veidratest religioossetest tavadest haaratud põliselanikud, kes keskvõimule oma lakkamatute mässudega nuhtluseks on. Vähemalt selline ajalooline paralleel mul "Kivikest taevas" lugedes tekkis.  Omaette naljaka kurioosumina tuleks ära mainida ka romaani eestikeelse tõlke eessõna. 4-leheküljeline sissejuhatav tekst sisaldab mitmeid huvitavaid fakte Asimovi isiku ja päritolu kohta, ent selle autor kaldub õige mitmel korral teemast kõrvale ning pühendub endale ebameeldivate ajaloolis-ühiskondlike nähtuste materdamisele, mille seosed Asimovi isikuga on suhteliselt piiripealsed...
P. S. Järgneva arvustuse "disklaimeri" kohta - siilile on selge, aga üliinimesele peab seletama. "Probleemidest ja seostest, millest koosnes elu" olen järgnevast arvustajast teadlik paremini kui ta ise (ega kasuta Ostrovski sotsrealistlikku romaani tõsiseltvõetava allikana "pursuide" saatuse kohta). Mul pole midagi Nõukogude võimu, Vene tsaaride ega 1950. aastate kitsarinnaliste ameeriklaste kirumise vastu, ent selle kirumise mahutamine ulmeautorist rääkiva lühikese artikli sisse mõjub natuke kummaliselt - eriti kuna autori elul ja loomingul on kõige nende teemadega kokkupuude vaid riivamisi (mainin seda veelkord, kui üliinimese kõrgeltarenenud aju eelmist lõiku lugedes kokku jooksis ja ta jutu mõttest aru ei saanud). "Allergiliseks reaktsiooniks" oleks seda nimetada küll liiast - mainisin lihtsalt ilmselget, mida oleks varem või hiljem niikuinii maininud keegi teine. Kui aga viimanegi funktsionaalne lugemisoskus kaob ja mõistus suurushullusest nii "lühisesse" jookseb, et igal pool untermenschid ning nende lollused viirastuvad, on abi ainult kliinilisest psühhiaatriast. 
Teksti loeti eesti keeles

Butcheri "Dresdeni toimikute" sarja kuuluvad romaanid on ehitatud üles üsnagi sarnaselt ja kohati tundub, et autor on isegi sarnaseid stseene kirja pannud mingisuguseid ühetaolisi šabloone kasutades. Neljas romaan erineb oma üleesehituselt küll mõnevõrra eelmisest kolmest. Kui eelmised kolm romaani on omavahel lõdvalt seotud ja üles ehitatud täpselt samasuguse skeemi järgi (Dresden satub mingit üleloomulikku juhtumit uurima, satub pahuksisse nii kaasvõlurite kui ka ametivõimudega, saab lõpuks rängalt vigastada ja peaaegu surma, ent lõpp on siiski õnnelik), siis "Suverüütel" kujutab endast pigem otsest järge "Hauatagusele ohule", kirjeldades eelmises romaanis alguse saanud sündmuste jätkumist. "Hauataguses ohus" olulist rolli mänginud "rüütel" Michaelit "Suverüütli" lehekülgedel küll ei kohta, ent see asjaolu on käesolevale romaanile vaid plussiks. 
"Suverüütli" sündmustik kipub venima, sisaldades samas ka mõningaid hoogsaid episoode andekalt väljamõeldud kollidega (nt. kloropärgel). Hinde osas kõhklesin mõnda aega "4" ja "3" vahel - olgu siis "4" pika miiinusega. 
Teksti loeti eesti keeles